3-09-2021/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

4. veebruar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2021 Haldusasi

K. Õ. kaebus Maksuja Tolliameti 14. augusti 2009. a käskkirjaga nr 893-k määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks ja kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. veebruari 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja K. Õ., esindaja vandeadvokaat Leino Biin Vastustaja Maksuja Tolliamet, esindaja Merle Vilu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 9. veebruari 2010. a otsus muutmata ning Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-09-2021

2(12)

1. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli 28. augusti 2009. a otsusega väärteoasjas määrati K. Õ. narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPLAS) § 151 alusel rahatrahv 1 500 krooni. Otsuse kohaselt seisnes väärtegu selles, et K. Õ. 19. juulil 2009. a kell 04.00 Pärnus, klubis SunSet tarvitas narkootilist ainet (coc) ilma arsti ettekirjutuseta.

2. Maksuja Tolliameti peadirektori 14. augusti 2009. a käskkirjaga nr 893-k karistati Maksuja Tolliameti teabeosakonna analüüsitalituse vanemspetsialist K. Õ. distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega ATS § 84 lg-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo (vääritu teo) eest, mis seisnes 19. juulil 2009. a avalikus kohas narkojoobes viibimises. Käskkirja põhjendused: Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest nähtub, et 19. juulil 2009. a kell 04.45 sai politsei väljakutse Pärnu ööklubisse SunSet, kus turvamehed olid tabanud noormehe tualetis narkootilise aine tarvitamiselt. Noormehega oli kaasas K. Õ., kes soovis kinnipeetuga kaasa tulla, kuna tal ei olnud Pärnus kuskile minna. Politsei toimetas mõlemad Pärnu politseiosakonna kainestusmajja, kus noormehele teostati narkokiirtest. Samal ajal kainestusmajja saabunud juhtivkonstaabel R. Kartsepp käskis konstaablil võtta uriiniproov ka

K. Õ., kuna märkas viimasel narkojoobe tunnuseid (laienenud pupillid, endassetõmbunud olek). K. Õ. keeldus alguses proovi andmisest, kuid pika vaidlemise peale lõpuks nõustus. Narkokiirtest reageeris ainele kokaiin. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis 27. juulil 2009. a koostatud ekspertiisiakti nr 170I kohaselt leiti K. Õ. uriinist kokaiini.

23. juulil 2009. a edastas K. Õ. Maksuja Tolliameti teabeosakonna analüüsitalituse juhatajale elektronkirja, kus ta lühidalt kirjeldab ööklubis juhtunut. Kirja kohaselt oli K. Õ. šokis kiirtestiga saadud tulemuse pärast, kuna ta ei olnud peale alkoholi midagi tarvitanud ning ainus mõte, mis talle pähe tuli, oli see, et midagi oli sõbranna tuttava noormehe poolt pakutud joogi sees. 3. augusti 2009. a selgituse kohaselt puuduvat K. Õ. eelnevad kokkupuuted narkootiliste ainetega. NPLAS § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud sättes märgitud eesmärkidel. Kokaiin kuulub NPLAS § 31 lg 1 alusel sotsiaalministri

18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud nimekirja. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtutoksikoloogiaekspert M. Tõnissoni 13. augusti 2009. a e-kirjast nähtub, et nende praktikas ei ole seni olnud juhtumeid, kus isikule on alkoholi sisse pandud kokaiini ilma isiku enda teadmata. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkomissar I. Veberi 13. augusti 2009. a e-kirjas märgitakse, et Pärnu politseiosakonna praktikas ei ole esinenud juhuseid, kus isiku joogiklaasi oleks poetatud kokaiini, ka ei ole registreeritud isikute sellekohaseid avaldusi. Tõenäosus, et keegi kõrvaline isik poetab joogiklaasi kokaiini, on sisuliselt olematu. Distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist, et K. Õ. tuvastati 19. juulil 2009. a narkootilise aine (kokaiin) tarvitamisest tingitud joove. Seega viibis ta narkojoobes avalikus kohas Pärnus ööklubis SunSet. Lisaks narkokiirtesti ja ekspertiisi tulemustele tõendavad seda politseiametniku ütlused K. Õ. narkojoobele iseloomulike tunnuste esinemise kohta. K. Õ. väide narkootilise aine mitteteadlikust tarbimisest on ennastõigustav. Narkootilise aine kokaiin tarbimine joogi sisse segatuna ei ole eluliselt usutav. Lisaks tabati K. Õ. kaasas olnud isik pulbrilises olekus narkootilise aine tarvitamiselt. Maksuja Tolliameti ametnike eetilise käitumise aluste p 2.11 kohaselt on ametnike kohustus vältida meelemürkide kasutamist, alkoholi liigtarbimist ja joobes viibimist avalikus kohas.

3-09-2021

3(12) NPLAS § 121 lg 1 järgi teostab Maksuja Tolliamet järelevalvet NPLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle. Maksuja Tolliameti põhimääruse kohaselt on ameti tegevusalaks ühiskonna ja seadusliku majandustegevuse kaitsmine ning ülesandeks kaupade ebaseadusliku käitlemise tõkestamine. Teabeosakonna põhimääruse kohaselt on teabeosakonna ülesandeks ühiskonnakaitseliste riskianalüüside teostamine. K. Õ. ametijuhendi kohaselt on tema ametikoha eesmärgiks ühiskonna-, majanduskaitse ning maksualaste otsuste objektiivseks langetamiseks vajaliku teabe kogumine, säilitamine, analüüsimine ja kasutamiseks edastamine. K. Õ. teenistusülesanneteks on ühiskonnaja majanduskaitse alaste analüüside teostamine ning ameti järelevalveliste ülesannete tõhusaks täitmiseks vajaliku teabe kogumine, säilitamine, kaitsmine ja kasutamine. Teabeosakonna analüüsitalituse juhataja iseloomustusest nähtub, et K. Õ. on alates 2005. aastast spetsialiseerunud ühiskonnakaitse valdkonnale. Ühiskonnakaitse üks aspekte on võitlus narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise vastu. Eelnevast tulenevalt on äärmiselt taunitav ning vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ühiskonnakaitse, sh narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega võitlemisega seotud ametis töötava ametniku viibimine narkojoobes. Lähtudes eelnevast ning arvestades, et ametnikult eeldatakse suuremat teadlikkust ja seaduskuulekust võrreldes tavakodanikuga, ning ametnikule esitatavaid kõrgemaid eetilisi nõudmisi, pani K. Õ. avalikus kohas narkojoobes viibides toime vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Kuigi K. Õ. iseloomustatakse professionaalse ja oma valdkonnas laia teadmisteringiga edasipüüdliku, kohusetundliku ja sõbraliku ametnikuna, on eespool kirjeldatud tegu äärmiselt taunitav.

3. K. Õ. esitas 15. septembril 2009. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille taotlusi ja põhjendusi menetluse käigus täpsustas. Kaebaja loobus teenistusse ennistamisest, palus Maksuja Tolliameti 14. augusti 2009. a käskkirjaga nr 893-k määratud distsiplinaarkaristuse tühistada, tunnistada teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja mõista vastustajalt välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitus. Kaebuse põhjendused: 1) 19. juuli 2009. a öösel Pärnu ööklubist SunSet toimetati kaebajaga koos olnud noormees narkootilise aine tarbimise kahtlusega politseijaoskonda, kuhu läks vabatahtlikult kaasa ka kaebaja. Politseijaoskonnas otsustati ka temalt võtta uriini analüüs, kuna väidetavalt olid ka temal narkojoobe tunnused. Kiirtest ning hiljem ka ekspertiisiakt näitasid kokaiini tarbimist. Kaebaja on algusest peale eitanud teadlikku kokaiini tarbimist, mis on fikseeritud ka 19. juuli 2009. a hommikul politseijaoskonnas koostatud protokollis. Võimalus, kuidas kaebaja uriinianalüüs sai näidata narkootilise aine tarbimist, on see, et keegi tema teadmata pani seda ööklubis joogi sisse. Kaebaja on esitanud väärteomenetluses vastulause, tuginedes Riigikohtu seisukohale, et isik ei realiseeri NPLAS § 151 koosseisu, kui narkootilist ainet manustati tema teadmata mõne teise isiku poolt. Otsuse väärteoasjas on kaebaja Pärnu Maakohtule edasi kaevanud; 2) kaebaja ei eita, et uriiniproovist leiti kokaiini, kuid eitab käskkirjas süüks pandava distsiplinaarsüüteo sooritamist – narkojoobes avalikus kohas viibimist. Seadusandja ja ka kohtupraktika eristab selgelt kahte mõistet – narkootilise aine tarvitamist ja narkojoovet (nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-49-09). Narkojoove tekib narkojoobe tekkimiseks piisava narkootilise aine koguse manustamise korral. Igasuguse koguse narkootilise aine manustamine ei too automaatselt kaasa narkojoovet. Seetõttu ei saa narkootikumi tarbimist samastada narkojoobega. Joobe, sh narkojoobe tuvastamiseks on kehtestatud kindel kord. Narkootilise aine kasutamist kaebaja poolt kahtlustas politseiametnik, kes palus kaebajal anda uriiniproovi,

3-09-2021

4(12) mille analüüsimisel selgus kokaiini tarvitamine. Kui politseiametnik oleks kahtlustanud narkojoovet, oleks ta pidanud politseiseaduse (PolTS) §-s 1511 sätestatud ja sotsiaalministri

19. juuni 2009. a määrusega nr 53 kinnitatud „Isikul esineda võivate alkoholijoobele, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joobele viitavate tunnuste loetelu ja joobeseisundi kontrollimise nõuded ja protokolli vorm“ korras joovet kontrollima ja kontrolli tulemused joobeseisundi kontrollimise protokollis fikseerima. Üksnes nõutavas korras tuvastatud ja nõuetele vastavas vormis protokolliga on võimalik tuvastada isikul narkojoove. Narkojoobe olemasolu kaebajal ei ole kontrollitud ja narkojoovet tuvastatud. Vaidlustatud käskkirja kohaselt leidis aga distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist, et kaebajal tuvastati 19. juulil 2009. a narkootilise aine (kokaiin) tarvitamisest tingitud joove. Millistele tõenditele tuginedes distsiplinaarmenetluse käigus narkojoove tuvastati, käskkirjast ega ka vastustaja vastusest ei nähtu. 27. juuli 2009. a ekspertiisiaktis nr 170I sisalduva ekspertarvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud uriinist kokaiini. Aktist ei selgu kokaiini kogus uriinis. Inimese organismist võib leida erinevate (nii legaalsete kui ka illegaalsete) ainete jälgi, kuid tähtsust omab seejuures ainete kogus. Ainuüksi kokaiini jälje leidmisel ei saa järeldada, et isik on teadlikult ainet tarvitanud. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole võimalik narkojoovet tuvastada, kui narkojoovet ei tuvastatud nõutavas korras ja ajal, kui isik oli väidetavalt narkojoobes; 3) kaebaja ei olnud narkojoobes ja ei ole seega käskkirjas märgitud distsiplinaarsüütegu toime pannud. Teda on karistatud distsiplinaarkorras teo eest, mille toimepanemine ei ole tõendatud. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg-st 3 järeldub, et distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes süüteo eest, mille sooritamine on leidnud tõendamist. Kaebajat karistati süüteo eest (narkojoobes avalikus kohas viibimine), mille väidetav toimepanemine ei ole tõendatud, mille kohta ei ole kaebajalt isegi seletust küsitud ja mille toimepanemist ei ole kaebaja ka kunagi omaks võtnud.

4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) 16. novembri 2009. a seletuses märkis vastustaja, et kaebajat karistati vääritu teo eest, mis seisnes 19. juulil 2009. a narkojoobes avalikus kohas viibimises. Käskkirjaga määratud karistus on õiguspärane ja proportsionaalne. Kaebaja väide kokaiini ebateadlikust tarbimisest ei ole eluliselt usutav. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ja Pärnu politseiosakonna praktikas ei ole olnud juhtumeid, kus alkoholi sisse oleks isiku teadmata pandud kokaiini. On üldteada asjaolu, et kokaiini tarvitatakse ninna tõmbamise või süstimise teel (aluselist vormi ehk crack´i suitsetatakse). Kuna tegemist on kalli ainega ning vedelikuga segatuna aine toime oluliselt väheneb, pole selle joogi sisse segamine tõenäoline. Karistus on proportsionaalne distsiplinaarsüüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja kaebaja käitumisega. Kaebajale karistuse määramisel on teostatud kaalutlusõigust kooskõlas HMS §-ga 4. Käskkirjas märgitu kohaselt on äärmiselt taunitav ühiskonnakaitsega seotud ülesandeid täitva ametniku viibimine narkojoobes avalikus kohas. Karistusliigi valikul lähtuti sellest, et teenistus käskkirjas kirjeldatud valdkonnas seab kõrgendatud nõudmised ametniku käitumisele. Distsiplinaarkaristuse eesmärke ei olnud võimalik saavutada teistsuguse karistusliigiga ning leebema karistuse määramine oli välistatud; 2) 25. jaanuari 2010. a täiendavas seletuses leidis vastustaja seoses kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetluses ei ole võimalik narkojoovet tuvastada, kui seda pole tehtud nõutavas korras ja väidetavas joobes viibimise ajal, järgmist. Väärteomenetlus ja distsiplinaarmenetlus toimub teineteisest sõltumatult, ning kui ka väärteomenetlus lõpetatakse või otsus tühistatakse, ei välista see distsiplinaarkaristuse määramist. Väärteomenetlust alustati NPLAS § 151 alusel ning selle sätte tõlgendamisel on oluline arvestada Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-49-09

3-09-2021

5(12) seisukohti. Distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud vääritu teo eest. Tõendamiskoormis väärteomenetluses ja distsiplinaarmenetluses on erinev. Politseiametnike tegevust joobe tuvastamisel reguleerib sotsiaalministri 19. juuni 2009. a määrus nr 53. Politsei poolt vastustajale esitatud materjalides puudub sellele määrusele vastav joobeseisundi kontrollimise protokoll ja ka kaebaja väidab, et vastavalt sellele määrusele kaebaja joovet politseiametnikud ei kontrollinud. Vastustaja hinnangul ei ole see distsiplinaarmenetluses vääritu teo tõendamise seisukohalt oluline. Vastustaja möönab, et käskkirjas kasutatud sõna „narkojoove“ ei ole korrektne, st tegemist on terminoloogilise ebatäpsusega. Distsiplinaarsüüteo kirjeldamisel ja karistuse määramisel lähtus vastustaja eelkõige politsei poolt esitatud materjalidest. Politseiosakonnas tehtud test reageeris ainele kokaiin, mida kinnitas ka hilisem ekspertiis. Politseiametnik R. Kartsepa sõnul esinesid kaebajal narkootilise aine tarvitamise tunnused (laienenud pupillid, endassetõmbunud olek). Teatavasti kokaiini toime (narkojoobe) lõppedes järgneb kiiresti nn depressiivne (endassetõmbunud) olek, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et sellisele seisundile pidi eelnema kokaiini tarvitamine – narkojoove. Ka üksnes narkootilise aine tarvitamise tunnustega avalikus kohas viibimine (olenemata sellest, kas vastavalt määrusele või meditsiiniliselt on narkojoove tuvastatud või mitte) on Maksuja Tolliameti ametniku poolt lubamatu. Antud juhul ei oma narkootilise aine kogus organismis (kas see oli joobe tekkimiseks piisav või mitte) tähtsust. Vastavalt HMS §-le 58 ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes menetlusvõi vormivea tõttu, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käskkirjas sisalduv terminoloogiline ebatäpsus ei muuda olematuks kaebaja poolt toime pandud vääritut tegu ega mõjuta asja otsustamist. Narkootilise aine tarvitamise tunnustega avalikus kohas viibimine on lubamatu, taunitav ning kõlblusja eetikanormidega vastuolus. Kõnesoleva distsiplinaarsüüteo puhul on oluline, et kaebajal esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused, ekspertiis tegi kindlaks kokaiini leidumise uriinis ning kokaiini tarbimine joogi sisse segatuna ei ole eluliselt usutav.

5. Tallinna Halduskohtu 9. veebruari 2010. a otsusega tühistati Maksuja Tolliameti 14. augusti 2009. a käskkirjaga nr 893-k määratud distsiplinaarkaristus, käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise kohta tunnistati seadusevastaseks, vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalk ning vastustajale tehti ettekirjutus väljamaksmisele kuuluv summa kindlaks määrata. Kohtuotsuse põhjendused: Kaebaja väitel tulnuks narkojoobe kahtluse korral tol ajal kehtinud PolTS §-s 1511 sätestatud ja sotsiaalministri 19. juuni 2009. a määrusega nr 53 kehtestatud korra kohaselt joovet kontrollida ning kontrolli tulemused protokollis fikseerida. Joobeseisund on võimalik tuvastatuks lugeda siis, kui selle kohta on vormistatud protokoll. Sotsiaalministri määruse §-de

2 ja 3 kohaselt oli vaja kindlaks teha mitmeid joobeseisundile viitavaid tunnuseid ning need ettenähtud korras protokollida. Joobe puhul ei ole testi tulemus ainutähenduslik. Antud juhul ei ole joovet ettenähtud korras tuvastatud. Selles osas tuleb kaebajaga nõustuda. Kaebaja on viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-49-09, milles selgitati narkootilise aine tarvitamise ja selle tagajärjel tekkinud narkojoobe erinevat tähendust ning sellega seonduvaid aspekte. Nimetatud lahendis on peetud oluliseks selgitada välja, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab, või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama (p 12). Seega ei saa pidada tähtsusetuks ka subjektiivse külje olemasolu või puudumise hindamist. Asjas ei ole enam sisulist vaidlust selles, et narkojoove oli kaebaja suhtes tegelikult tuvastamata. Vastustaja on oma positsiooni seetõttu muutnud, selgitanud seda terminoloogilise ebatäpsusena ja asunud seisukohale, et ebatäpsus ei muuda vääritut tegu olematuks. Samas, haldusaktis märgitu kohaselt väljendus vääritu tegu narkojoobes avalikus kohas viibimises

3-09-2021

6(12) ning käskkirja kohaselt leiti distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud olevat narkootilise aine (kokaiin) tarvitamisest tingitud joove. Kohus peab distsiplinaarmenetluse käigus süüks arvatud tegudele hinnangut andes lähtuma käskkirjas toodud asjaoludest. Vastustaja on hinnanud kaebaja käitumist narkojoobes avalikus kohas viibimisena, mis on aga tõendamata. Sellelt pinnalt määratud rangeim distsiplinaarkaristus tuleb tühistada. Distsiplinaarkaristust ei saa määrata rikkumise eest, mida ei ole menetluse käigus ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas süüks pandud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-75-03 juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohtul on üldja kiirmenetluse otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel õigus muuta teo kvalifikatsiooni, kuid kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest. Samad põhimõtted on kohaldatavad ka käesoleva vaidluse puhul. Vastustaja väitel võiks antud juhul olla kohaldatav HMS § 58 ja distsiplinaarmenetluse tulemus oleks olnud samasugune ka narkootilise aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise korral ning sõltumata kogusest. Vastustajaga ei saa nõustuda. Tuvastatud joobe korral võib isiku vastupidise või siis aine teadmatu tarvitamise väite kui täiesti ebausutava tähelepanuta jätmine olla põhjendatud, sest joobe puhul ei saa tegemist olla juhuslikult organismi sattunud märkimist mittevääriva kogusega. Teistsuguses situatsioonis tuleks aga hinnata isiku väiteid ja subjektiivse küljega seonduvat rohkem ning vastava käskkirja motivatsiooni tulemusena peaks kõlama usutavalt, et isik siiski teadis narkootilise aine tarvitamisest või oleks pidanud sellest kohusetundliku suhtumise korral selgesti aru saama. Antud juhul on jäänud sisulise hinnanguta kaebaja kasuks rääkivad väited ja asjaolud, mille kohaselt tal eelnevad kokkupuuted narkootiliste ainetega puudusid, ta läks oma tuttavaga ise politseisse kaasa, politseil mingeid etteheiteid seoses tema käitumisega ei olnud ja ta olnuks vajaduse korral olnud nõus täiendava kontrollimisega. Seega ei saa asuda seisukohale, et tegemist oli pelgalt väikese vormiveaga, millega ei peaks tulenevalt HMS §-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist kaasnema.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Maksuja Tolliameti apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) distsiplinaarmenetlus ja süüteo (kuriteo või väärteo) menetlus ei ole sama tähendusega ning neis kehtivad erinevad menetlusreeglid. Vaidlustatud haldusaktiga ei karistatud isikut mitte kuriteo või väärteo eest, vaid distsiplinaarkorras ATS alusel vääritu teo eest. Distsiplinaarmenetluses kehtivad väärteoja kriminaalmenetlusega võrreldes erinevad tõendamisreeglid, mida tuleb arvestada ka sotsiaalministri 19. juuni 2009. a määruse nr 53 rakendamisel. Määruse volitusnormideks on PolTS, mitte ATS sätted. Seega reguleerib määrus nr 53 eelkõige PolTS rakendusalas tehtavate toimingute korda ja ei kehti samaväärselt väljaspool PolTS rakendusala, täpsemalt ATS § 84 kohaldamisel. Politseiametnikele kehtivaid menetlusnõudeid ei saa üle kanda distsiplinaarmenetlusse, mille eesmärgid ei ole võrreldavad politsei põhiülesannetega. Määruses kehtestatud protseduurireeglid kehtivad täie rangusega vaid politsei põhiülesannete teostamisel. Vastustaja ei pea distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgima kõnealuse määruse nõudeid, mistõttu ei oma määruse nõuete rikkumine distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ka sellist tähendust, nagu see omab PolTS rakendusalas. Kohus ei ole eeltooduga arvestanud ning on määrusele omistanud sama tähenduse, mis sellel oleks väärteo eest karistamise eesmärgiga menetluses. Antud asjas tuleb hinnata kõiki tõendeid kogumis ja mitte omistada teatud tõenditele või tõendamistoimingutele määruse regulatsioonist tulenevalt suuremat tähendust. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et joovet ei ole

3-09-2021

7(12) ettenähtud korras tuvastatud, kuna asjas ei ole koostatud määruse nr 53 nõuetele vastavat protokolli. Asjas ei olegi vaja sellist protokolli koostada, sest distsiplinaarmenetlus ei toimu PolTS rakendusalas ja isikut ei karistata väärteo eest;

2) asjas tuleb arvestada kõiki tõendeid kogumis. Kohtuotsuse kohaselt on vastustaja jätnud hinnanguta isikul narkootiliste ainetega eelneva kokkupuute puudumise, tuttavaga koos vabatahtlikult politseisse mineku, politseil tema käitumisega seoses etteheidete puudumise ja nõusoleku täiendava kontrolliga, kuid samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohus oleks hinnanud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvaid asjaolusid: ekspertiis kinnitas kokaiini olemasolu kaebaja uriinis; turvamehed tabasid ööklubi SunSet tualetist kaebajaga koos olnud noormehe narkootikumi (kokaiini) tarvitamiselt; politseiametnik M.

S. Eisenbergi ettekandest nähtuvalt nõustus kaebaja narkootilise aine tarbimise tuvastamise kiirtesti jaoks uriiniproovi andmisega pika vaidlemise peale. Kohus pole arvestanud ka üldteada asjaoluga, et kokaiini hind on liiga kõrge ja aine toime seedekulgla kaudu liiga nõrk selleks, et ainet oleks otstarbekas kellegi joogi sisse segada. Neid asjaolusid kogumis hinnates ei ole eluliselt usutav, et kokaiin sattus isiku organismi ilma tema tahtluse ja teadmiseta. Kohtuotsuse kohaselt tuleks rohkem hinnata isiku väiteid ja subjektiivse küljega seonduvat.

Käskkirjast nähtuvalt anti distsiplinaarmenetluse käigus kaebajale võimalus juhtumi kohta seletuste andmiseks ning seletuste kohaselt ta teadlikult kokaiini ei tarbinud ning eelnevad kokkupuuted narkootiliste ainetega puuduvad. Käskkirjas on esitatud faktid selle kohta, et kõrvalise isiku poolt kokaiini isiku teadmata joogiklaasi poetamise tõenäosus on sisuliselt olematu, mistõttu ei ole kokaiini teadmatu tarbimine eluliselt usutav. Väide eelnevate kokkupuudete puudumise kohta kokkupuudet ei välista. Kohus pidas oluliseks, et kaebaja läks ise koos kinnipeetud noormehega politseijaoskonda kaasa, kuid jättis tähelepanuta, et kaebaja läks kaasa, kuna tal ei olnud Pärnus kuskile minna.

Seoses kaebaja käitumisele politsei poolt etteheidete väidetava puudumisega jättis kohus arvestamata, et politseijaoskonnas politseiametnik R. Kartsepp siiski märkas kaebajal narkootilise aine tarvitamise tunnuseid. Tagantjärgi esitatud väide, et kaebaja oleks vajadusel nõustunud täiendava kontrolliga, ei oma distsiplinaarsüüteo tõendamise seisukohalt tähtsust. Eelnevast nähtub, et vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel arvestanud ja hinnanud distsiplinaarsüüteo subjektiivse küljega seonduvat;

3) määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Kohus ei arvestanud, et teenistus ametis, mille üheks tegevusvaldkonnaks on ühiskonna ja seadusliku majandustegevuse kaitsmine ning järelevalve teostamine NPLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle, seab kõrgendatud nõudmised ametniku käitumisele ja seda ka teenistusvälisel ajal. Maksuja Tolliameti ülesannete iseloomust ja konkreetse isiku erialastest teadmistest ning kogemustest tulenevalt on õigustatud seada isikule keskmise ühiskonnaliikmega võrreldes kõrgemad nõuded ja ka vastutus.

Maksuhalduri teenistuses olevad ametnikud peavad olema tavakodanikest enam võimelised aru saama asjas hinnatava tegevuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Seetõttu on äärmiselt taunitav, et Maksuja Tolliameti ametnikul tuvastatakse narkootilise aine tarvitamise tunnused ning narkootilise aine olemasolu organismis. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18 sätestab, et ametnik on väärikas ja vastutustundlik. Maksuja Tolliameti ametniku eetilise käitumise aluste p 1.3 kohaselt peab ametnik käituma korrektselt, kahjustamata inimja ametiväärikust, ning p 2.11 kohaselt peab ametnik vältima meelemürkide kasutamist.

Kaebaja käitumine ei olnud kooskõlas ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning oli Maksuja Tolliameti ametnikule lubamatu;

4) kohus asus seisukohale, et HMS § 58 ei ole kohaldatav. Vastustaja hinnangul esineb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas terminoloogiline ebatäpsus, mis aga ei võinud kuidagi mõjutada asja otsustamist. Käskkirja sõnastuse kohaselt pani kaebaja toime vääritu teo, mis seisnes narkojoobes avalikus kohas viibimises. Tõendamiskoormis väärteomenetluses ja distsiplinaarmenetluses on erinev. Väärteo puhul on kehtestatud tõendamisele ja tõenditele

3-09-2021

8(12) ranged reeglid. Politseiametnike tegevust joobe tuvastamisel reguleerib määrus nr 53 ja politsei poolt ei ole kaebaja joovet vastavalt sellele määrusele kontrollitud, kuid vastustaja hinnangul ei ole see distsiplinaarmenetluses vääritu teo tõendamise seisukohalt oluline. Nimetatud määrus distsiplinaarmenetluse läbiviija tegevust ei reguleeri. Väärteomenetlus ja distsiplinaarmenetlus toimivad teineteisest sõltumatult ning kui isiku suhtes väärteomenetlus lõpetatakse või otsus väärteoasjas tühistatakse, ei välista see distsiplinaarkaristuse määramist. Vastustaja möönab, et käskkirjas kasutatud mõiste „narkojoove“ ei ole terminoloogiliselt kõige täpsem, mis aga ei tähenda, et vastustaja oleks oma positsiooni muutnud. Vastustaja on endiselt seisukohal, et tõendeid kogumis hinnates ei saa järeldada, et kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kaebaja uriiniproovist tehtud test reageeris kokaiinile, mida kinnitas ka hilisem ekspertiis; politseiametnik R. Kartsepa sõnul esinesid kaebajal narkootilise aine tarvitamise tunnused; noormees, kellega koos kaebaja politseiosakonda toodi, peeti kinni narkootilise aine tarvitamiselt ja ka tema uriin reageeris kokaiinile. Nimetatud asjaolude puhul ei olnud vastustajal võimalik reageerida sündmusele teisiti, kui määrata ametnikule distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Terminoloogiline ebatäpsus ei muuda distsiplinaarsüütegu olematuks ja teistsuguste terminite kasutamine ei oleks lõppkokkuvõttes mõjutanud otsuse sisu. Kõnesoleva distsiplinaarsüüteo puhul on oluline narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine, uriinis kokaiini leidumine ja kokaiini joogi sisse segatuna või muul viisil enese teadmata tarbimise eluline ebausutavus.

7. Kaebuse esitaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited:

1) TDVS § 11 lg 2 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud distsiplinaarkaristuse määramise dokumenti kandma süüteo kirjelduse. Kaebajale määrati karistus teo eest, mis seisnes 19. juulil 2009. a avalikus kohas, ööklubis SunSet, narkojoobe seisundis viibimises. Seda kinnitab ka vastustaja 16. novembri 2009. a vastus kaebusele. TDVS § 7 lg-st 3 järeldub, et distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes süüteo eest, mille toimepanemine on leidnud tõendamist. Seega sai ja pidi kohus kontrollima, kas kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kaebaja viibis ööklubis narkojoobe seisundis.

Apellatsioonkaebuse väide distsiplinaarmenetluse ja väärteoning kriminaalmenetluse erinevast korrast ja tõendamise reeglitest ei ole antud asjas kohane, sest kaebaja narkojoovet väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajal või järgselt ei ole keegi kontrollinud ega tuvastanud. Seega on kohtuotsuses märgitud õigesti, et kaebaja narkojoove on tegelikult tuvastamata. Järelikult ei ole tõendamist leidnud käskkirjas kaebajale süüks pandav tegu ehk narkojoobes avalikus kohas viibimine;

2) vastustaja esitas 25. jaanuari 2010. a täiendavas seletuses väite „terminoloogilisest ebatäpsusest“, mis ei muutvat olematuks kaebaja poolt toime pandud vääritut tegu. Sama käsitlust korratakse apellatsioonkaebuses. Vastustaja möönab, et käskkirjas kasutatud mõiste „narkojoove“ ei ole terminoloogiliselt kõige täpsem, kuid see ei tähendavat positsiooni muutmist. Kaebaja ei saa enam aru, milles seisneb vastustaja käsitluse kohaselt kaebaja poolt väidetavalt toime pandud distsiplinaarsüütegu. Käskkirjas ja ka 16. novembri 2009. a vastuses on see arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt kirjeldatud.

Alates 25. jaanuari 2010. a täiendavast seletusest ja ka apellatsioonkaebusest ei ole võimalik sellest mõistlikul viisil aru saada. Kui „narkojoove“ ei ole terminoloogiliselt kõige täpsem, võtab vastustaja järelikult õigeks, et kaebaja ei ole avalikus kohas narkojoobes viibinud või ei ole talle narkojoobes avalikus kohas viibimise eest distsiplinaarkaristust määratud. Vastustaja ei ole distsiplinaarsüütegu arusaadavalt formuleerida soovinud või suutnud. Kas süütegu seisnes selles, et kaebaja uriiniproovist tehtud test reageeris kokaiinile, või selles, et noormees, kellega kaebaja politseijaoskonda läks, oli tarvitanud kokaiini, või milleski kolmandas, apellatsioonkaebusest

3-09-2021

9(12) ei selgu. Karistataval isikul on õigus teada, mille eest teda karistati. Selgus etteheidetava distsiplinaarsüüteo olemuses on vajalik süüteo kvalifikatsiooni, tõendatuse ja karistuse kontrollimiseks. Vastustaja ei soovi või ei suuda arusaadavalt süüks pandavat distsiplinaarsüütegu formuleerida, mistõttu on viitamine HMS §-le 58 kohatu; 3) kaebaja peab vajalikuks märkida, et Pärnu Maakohtu 16. märtsi 2010. a otsusega väärteoasjas nr 4-09-1419 tühistati Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli poolt 28. augustil 2009. a väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsus täies ulatuses ja kaebaja suhtes lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kuna kohus tuvastas, et kaebaja teos puuduvad NPLAS §-s

151 sätestatud väärteo tunnused, siis järelikult ei ole kaebaja ei otsese tahtlusega ega ka ettevaatamatusest narkootilist ainet tarvitanud. Vastasel juhul esinenuks kaebaja käitumises väärteokoosseis.

8. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas K. Õ. menetluskulude hüvitamise taotluse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonimenetluses käib jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kaebajale on Maksuja Tolliameti 14. augusti 2009. a käskkirjaga nr 893-k määratud distsiplinaarkaristus õiguspäraselt. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale on distsiplinaarkarisus määratud õigusvastaselt.

10. TDVS § 11 lg 2 p 3 kohaselt tuleb dokumenti, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus, kohustuslikult kanda süüteo kirjeldus. Vaidlustatud käskkirjas kirjeldatakse süüteona, mille eest kaebajale distsiplinaarkaristus määrati, 19. juulil 2009. a narkojoobes avalikus kohas ööklubis SunSet viibimist. Käskkirjas märgitakse, et distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist, et K. Õ. tuvastati 19. juulil 2009. a narkootilise aine (kokaiin) tarvitamisest tingitud joove.

11. Asja kohtus arutamisel ei ole leidnud kinnitust, et kaebajal oleks 19. juulil 2009. a tuvastatud narkootilise aine tarvitamisest tingitud joove. Vaadeldaval ajal kehtinud PolTS §

152 lg 1 sätestas joobeseisundi mõiste: joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes reaktsioonides. Samal viisil tuleks joobeseisundi mõistet sisustada ka distsiplinaarsüüteo, kui see seisneb narkojoobes avalikus kohas viibimises, tuvastamisel.

Narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisundi tuvastamist reguleerisid PolTS § 1511 ja selle alusel kehtestatud sotsiaalministri, Vabariigi Valitsuse ja justiitsministri määrused. Asjast ei nähtu, et eelnimetatud korras oleks kaebajal pärast tema Pärnu politseiosakonda minekut tuvastatud narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisund. See on ka mõistetav, sest joobeseisund ei ole NPLAS §-s 151 sätestatud väärteo, mille toimepanemises politsei kaebajat

3-09-2021

10(12) süüdistas ning mille kohta tehtud otsus väärteoasjas on käesolevaks ajaks kohtuotsusega tühistatud isiku teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, koosseisuline element.

Olukorras, kus kaebajal 19. juulil 2009. a narkojoovet õigusaktides sätestatud korras ei tuvastatud ja vastustaja hinnangul ei olegi sellise korra järgimine distsiplinaarmenetluses ning distsiplinaarsüüteo hindamisel oluline, tuleks vastustajal selgitada ja tõendada, kes, millal ja kuidas kaebajal narkojoobe tuvastas või milliste tõendite alusel saaks kohus käskkirja väidet kaebaja narkojoobe kohta kontrollida. Vastustaja on osutanud asjaolule, et kiirtest reageeris kokaiinile ning kokaiini sisaldust kaebaja uriinis kinnitas ka ekspertiisiakt. Kohtule esitatud ekspertiisiaktis (tl 25) sisalduva ekspertarvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud uriinist kokaiini. Narkojoove tekib manustajal narkootilise aine piisava koguse manustamise korral. Seega pelgalt teave narkootilise aine leidumisest uriinis lubab järeldada aine teadlikku või ka teadmatut manustamist, mitte aga narkojoovet. Vastustaja on osutanud ka politseiametnik R. Kartsepa ettekandele (tl 31), milles märgitakse, et kuna visuaalsel vaatlusel tundus ettekande koostajale, et ka K. Õ. võib olla narkootilist ainet tarvitanud (laienenud pupillid, endassetõmbunud), andis ta konstaablile korralduse teostada ka K. Õ. narkoekspertiis. Sotsiaalministri 19. juuni 2009. a määruse nr 53 § 2 lg 2 p 2 kohaselt võivad isikul narkootilise aine tarvitamise korral esineda joobeseisundi tunnusena hälve silmade välimuses ja silmavaates ning sama paragrahvi lg 1 p 8 kohaselt käitumishäired (kui pidada endassetõmbumist käitumishäireks), kuid ringkonnakohtu hinnangul osutab R. Kartsepa ettekandes märgitu pigem joobeseisundi kahtlusele ning olukorras, kus hulgaliste muude joobeseisundile viitavate tunnuste olemasolu või puudumise kohta andmed puuduvad, ei saa teha järeldusi joobeseisundi kohta. Tuleb märkida, et politseiametnik M. S. Eisenbergi, kellelt kaebaja palus luba politseijaoskonda kaasa tulla, ettekandest ei nähtu, et tema oleks kaebaja juures narkojoobe tunnuseid märganud. M. S. Eisenbergi ettekandest (tlk 29 pöördel) nähtub, et pärast küsimusele, mida teeb kainestusmajas see neiu, ettekande esitajalt vastuse saamist, et ootab enda noormeest, ütles R. Kartsepp, et seal ei ole mingi ootesaal ning käskis võtta ka neiu uriiniproovi, et näha, kas ka neiu on narkootikume tarbinud.

12. Seega järeldas halduskohus õigesti, et kaebaja narkojoove on tuvastamata. Õige on seegi kohtu seisukoht, et kaebaja narkojoobe tuvastatuse üle poolte vahel enam vaidlust ei ole. Vastustaja nõustumine, et joobeseisund on tuvastamata, nähtub ilmekalt kohtumenetluse ajal väitma asumisest, et mõiste „narkojoove“ kasutamine käskkirjas ei ole täpne. Seetõttu on vastustaja etteheide kohtu poolt joobeseisundi kontrollimise protokolli ainuvõimalikuks tõendiks pidamise kohta sisutu ja ka ebatäpne. Halduskohus nõustus kaebajaga selles, et politsei ei ole oma tegevusvaldkonda reguleerivaid õigusakte järgides kaebaja narkojoovet tuvastanud ning joobe järeldamiseks ei ole testi tulemus ainutähenduslik.

13. Mööndes mõiste „narkojoove“ ebatäpsust, leidis vastustaja ringkonnakohtu arusaamist mööda distsiplinaarsüüteo täpsema kirjelduse olevat narkootilise aine tarvitamise tunnustega avalikus kohas viibimise, ning kinnitas, et ka selline tegu oleks vältimatult kaasa toonud ametniku teenistusest vabastamise. Vastustaja rõhutas halduskohtus ja rõhutab ka apellatsioonkaebuses, et kaebajal esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused, tema uriinis sisaldus kokaiini ja kokaiini tarbimine joogi sisse segatuna ei ole eluliselt usutav. Seega leiab vastustaja, et asjas tõendatud väärituks teoks on narkootilise aine teadlik tarvitamine.

3-09-2021

11(12) Halduskohtu otsusest saab järeldada, et kohus pidas ühest küljest narkootilise aine tarvitamist käskkirjas sisalduva distsiplinaarsüüteo kirjelduse piiridest väljuvaks, kuid teisalt on kohus, ehkki lõppeesmärgiga kummutada vastustaja väide HMS § 58 kohaldatavusest, sisuliselt leidnud, et sellise teo subjektiivne külg on tõendamata.

14. Ringkonnakohus leiab, et narkootilise aine tarvitamine ei välju käskkirjas sisalduva distsiplinaarsüüteo kirjelduse raamidest (tarvitamisega võib, aga ei pruugi kaasneda joobeseisund) ja ka sel viisil formuleeritud vääritu teo tõendatuse korral poleks kohtul põhjust asuda seisukohale, et distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oleks ilmses vastuolus sellise süüteo raskuse, toimepanemise asjaolude ja isiku eelneva käitumisega, mille puhul tuleks distsiplinaarkaristus tühistada. Ka kokaiini teadlik tarvitamine ning tarvitanuna avalikus kohas viibimine, isegi kui narkootilist ainet on tarvitatud joobe tekkeks vajalikust väiksemas koguses, oleks lubamatu ja sedavõrd raske distsiplinaarsüütegu, mille puhul ei tekiks kohtul kahtlust distsiplinaarvõimu teostaja kaalutlusotsuse proportsionaalsuses. Vääritu teo puhul on aga oluline tuvastada isiku süüline käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja narkootilise aine tarvitamise subjektiivset külge tõendanud.

15. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et karistusõigusega võrreldes ei pruugi distsiplinaarmenetluses tõendamisstandardid olla sama kõrged. Distsiplinaarvõimu teostajal on süüteo (väärteo või kuriteo) menetlejaga võrreldes ulatuslikum kaalutlusruum asjaolude hindamisel vaatamata sellele, et teenistusest vabastamine võib ametniku jaoks olla raskemgi tagajärg väärteo eest määratava rahatrahviga võrreldes. Siiski peab ka distsiplinaarvõimu teostaja poolt distsiplinaarsüüteo subjektiivsele küljele antav hinnang tuginema tõenditele, mitte pelgalt kahtlustele. Asjast ei nähtu, et kaebaja poolt narkootilise aine tarvitamist oleks keegi pealt näinud ja saaks selle kohta ütlusi anda. Asja arutamisel kohtus (kohtuistungi protokoll, tlk 62) märkis vastustaja, et kaebaja nina limaskestade ega süstlajälgede kontrollimise kohta ei ole politsei andmeid esitanud. Vastustaja seisukoht, et kaebaja on teadlikult narkootilist ainet tarvitanud, tugineb väitele, et kokaiini sattumine kaebaja organismi tema poolt kirjeldatud viisil (joogi sisse poetatuna) ei ole eluliselt usutav, arvestades kokaiini hinda ja ebatõhusat toimet seedekulgla kaudu, ehk teisiti öeldes – tegemist oleks kokaiini raiskamisega. Vastustaja toob esile ka asjaolu, et sarnaseid juhtumeid ei ole praktikas teada. Tuleb märkida, et kaebaja väitel ta ei tea, kuidas sattus kokaiin tema organismi, ning ta üksnes oletab, et see võis sattuda joogi sisse poetatuna. Ringkonnakohtu hinnangul olukorras, kus vastustaja samas ka ei välista kokaiini lahustatuna manustamise võimalust (kohtuistungi protokoll, tlk 62), ei ole subjektiivse külje tõendatuks lugemiseks elulisele ebausutavusele tuginemine piisav argument. Eluliselt sama ebausutav on see, et iseloomustusest nähtuvalt arukas inimene, kui ta just ei ole ebaadekvaatses seisundis (mida asjast ei saa järeldada), paluks ennast narkootilise aine tarvitamisest teadlik olles koos narkootilise aine tarvitamises kahtlustatava isikuga politseijaoskonda toimetada. Kindlasti ei võtaks inimene endale sellist riski pelgalt põhjusel, et tal pole suvehommikul Pärnus kusagile mujale minna. Küll aga käituks nii inimene, kellel pole põhjust enda suhtes midagi karta ja kes soovib olla koos kaaslasega, et politseijaoskonnast hiljem ühisesse majutuskohta suunduda.

16. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus ei tee otsust Maksuja Tolliameti kasuks, mistõttu jääb tema taotlus menetluskulu (riigilõiv) kaebaja kanda jätmiseks rahuldamata.

3-09-2021

12(12) Kaebaja esitas kohtukulude nimekirja ja palus vastustajalt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral välja mõista esindaja kulu (õigusabikulu) 3 888 krooni. Kohtukulude nimekirjas märgitakse: „Märgitud kulu on K. Õ. poolt kantud 10.05.2010 arve-kviitungi alusel Advokaadibüroo Leino Biin ja partnerid arveldusarvele“. Kohtukulude nimekirjale on lisatud OÜ Advokaadibüroo Leino Biin ja partnerid arve-kviitung, millest nähtub apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest tasu 3 888 krooni. Kaebaja taotlus jääb HKMS § 93 lg 1 alusel rahuldamata, sest menetluskulu väljamõistmiseks ei ole esitatud kuludokumenti. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt ja järjekindlalt selgitanud, et menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. 20. septembri 2010. a otsuses nr 3-3-1-50-08 leidis Riigikohus, et advokaadibüroo arve-kviitung ei tõenda, et kulud oleks reaalselt kantud. Kulude tasumist tuleb tõendada kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega (vt p 15). Käesolevas asjas on kaebaja kohtukulude nimekirjas väidetu kohaselt kulu kandnud arve-kviitungi alusel advokaadibüroo arveldusarvele. Seega saanuks kulu reaalset kandmist tõendada pangakonto väljavõttega. Advokaadibüroo kinnitus arve tasumise kohta ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt samuti kulu reaalset kandmist tõendav dokument.

Neil põhjustel jäävad apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus