2-09-51534/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle

Seppik

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.02.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-09-51534

Tsiviilasi

Kent Kapital OÜ hagi Herje Tamme vastu võlgnevuse,

leppetrahvi ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

Vaidlustatud kohtulahend

5739.46 eurot (89 803 krooni)

Harju Maakohtu 12.05.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kent Kapital OÜ apellatsioonkaebus

Apellant Kent Kapital OÜ (registrikood 11458713,

asukoht Spordi t 18-30 Tallinnas), lepinguline esindaja

Ivo Kallas

Vastustaja Herje Tamm (isikukood XXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXX XXX X/X-X XXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12.05.2010 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 07.10.2009 esitas Kent Kapital OÜ (edaspidi hageja, apellant) Harju Maakohtusse

hagi Herje Tamme (edaspidi kostja, vastustaja) vastu töövõtulepingust tuleneva

võlgnevuse 55 303 krooni, leppetrahvi 12 000 krooni, viivise seisuga 28.09.2009

suuruses 1769.70 krooni ja põhivõlalt lisanduva viivise 0,2% päevas alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhikohustuse täitmiseni väljamõistmiseks. Menetluse

käigus hageja suurendas leppetrahvi nõuet ning palus kostjalt välja mõista leppetrahv

suuruses 34 500 krooni.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 19.06.2009 töövõtulepingu nr 19-

06-09, mille alusel teostas hageja kostjale fassaaditöid objektil XXXXX talu

XXXXXXXXX küla XXXXXX vallas. Tööd on välja toodud lepingu lisas nr 1.

Hageja teostas lepinguga kokkulepitud tööd nõuetekohaselt ning esitas kostjale tööd

ülevaatamiseks ja vastuvõtmiseks. Lepingu p-de 3.1 ja 7.1 kohaselt kohustus kostja

tööde teostamise eest tasuma hagejale 224 452 krooni. Lepingu p 7.2 kohaselt

kohustus kostja pärast hageja poolt akti esitamist tööd üle vaatama ja vastu võtma.

Puuduste avastamisel oli kostja kohustatud informeerima sellest hagejat ning

koostama puuduste kohta kahepoolse akti. Põhjendamatul akti allakirjutamisest

keeldumisel kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi 500 krooni päevas.

3. Kostja tasus 40 000 krooni mitte hagejale hageja poolt teostatud tööde eest, vaid

Tarmo Saarele, kes teostas objektil lisatöid. Hageja ei ole töövõtulepingust tulenevaid

kohustusi rikkunud. Lepingu lisas nr 1 on ammendav loetelu teostatavatest töödest.

Poolte vahel koostati 02.09.2009 vaegtööde akt, milles toodi välja puudused - saetud

puitpindade otsad vajasid värvimist, naelapead vajasid värvimist või oli vajalik

sertifikaadi esitamine, tellingute kõrvaldamine objektilt. Ülejäänud osas on kostja töid

aktsepteerinud. Aktis märgitud puudused ei ole olulised puudused, mis oleksid

takistanud kostjal tööde vastuvõtmist. 03.09.2009 olid aktis märgitud puudused

kõrvaldatud. 28.09.2009 elektronkirjas oli kostja nõus töid vastu võtma, kui hageja

jätab aktist välja tööde teostamise mahud. Tähtaja ületamine 17 päeva oli tingitud

kostjast tulenevatest asjaoludest, kuna kostja ei avaldanud hagejale õigeaegselt puidu

ega aknaplekkide värvikoodi.

4. Kostja leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja hinnangul tuleb

lugeda kostja poolt tööd vastuvõetuks 31.08.2009. Kostja kuritarvitab õigusi ega toimi

tsiviilõiguste teostamisel heas usus.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on ta tasunud hagejale 209 149

krooni, sellest 40 000 krooni maksis kostja hageja juhatuse liikme Tarmo Saare

nõudmisel tema poolt näidatud kontole. Seega on kokkulepitud summast tasumata 15

303 krooni.

6. Kuni käesoleva ajani on tööd lõpetamata. Hageja ületas tööde teostamise tähtaega ning

seda ei põhjustanud kostja. Lepingu p 5.3 kohaselt on kostjal õigus nõuda tööde

mittetähtaegselt valmimisel töövõtjalt leppetrahvi 0,2% lõppsummalt iga tööde

lõpetamise tähtajast üleläinud tööpäeva eest. Hageja on olnud viivituses 216 päeva.

Kostja saaks hagejalt nõuda leppetrahvi 6 611 krooni.

7. Lepingu lisas nr 1 on märgitud teostatavad tööd ning töö üleandmise tähtajaks oli

14.08.2009.

Kostja

on

keeldunud

tasu

maksmisest

lõpetamata

töö

eest

võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 111 tulenevalt ulatuses, mis on vajalik puuduste

kõrvaldamiseks. Teostamata töödeks objektil on värvimata naelapead ning rõdu

puitlagi. Alternatiivselt saaks kostja õiguskaitsevahendina kasutada hinna alandamist.

Puuduste kõrvaldamine maksab 27 016.32 krooni, mis tuleneb OÜ Greenwing

hinnapakkumisest. Mittekohase täitmise väärtus on 197 436 krooni (224 452-

27 016.32), seega on kostja tasunud hagejale rohkem.

8. Kui kohus leiab, et kostjal puudub õigus kohustuse täitmisest keelduda ning et hagejal

on nõue kostja vastu, siis kostja teeb tasaarvestuse summaga, mis kulub puuduste

kõrvaldamiseks, see on 27 016.32 krooni. Samuti tasaarvestab kostja leppetrahvi

nõude.

Esimese astme kohtu otsus

9. 12.05.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis Herje Tammelt

välja põhinõudena 10 813.96 krooni ning seisuga 12.05.2010 viivise 5 030.14 krooni

ning viivise alates 13.05.2010 suuruses 0,2% põhinõudest päevas kuni põhinõude

täitmiseni. Hageja menetluskulud jättis kohus 12% ulatuses kostja kanda ning kostja

menetluskulud 88% ulatuses hageja kanda.

10. Otsuse põhjenduste kohaselt oli tööde maksumuseks 224 452 krooni ning tööde

teostamise tähtajaks 14.08.2009 (lepingu p 5.1). VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub

töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama

teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma

selle eest tasu. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selle üle, kas hageja on teinud

lepinguga kokkulepitud tööd nõuetekohaselt ning kas kostjal on kohustus hagejale

tasuda veel 55 303 krooni, leppetrahvi 34 500 krooni ja tasumisega viivitamise eest

viivist.

11. Lepingu sõlmimine Tarmo Saare ja kostja vahel lisatööde tegemiseks ei ole tõendatud.

Lepingu olemasolu tuvastamiseks ei piisa üksnes Tarmo Saare vande all antud

seletusest ning asjaolust, et raha kanti üle Tarmo Saare isiklikule arveldusarvele.

Tunnistaja A. F. ütluste kohaselt tegi ta objektil fassaaditöid ning töid tehti hagejale.

Kuigi tunnistaja A. F. kinnitab, et Tarmo Saar teostas samuti objektil töid (pani

geotekstiili ja soojustas vundamenti), siis tunnistaja ei oska öelda, kas töid teostas

firma (ehk hageja) või mitte. Lepingulise suhte olemasolu Tarmo Saare ja kostja vahel

ei kinnita ükski teine tõend.

12. Kohus ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud rõdu põranda tasandamise

valamistöödes, samuti seda, et poolte kokkulepe oleks hõlmanud rõdu laega seotud

tööd. Kostja ei saanud eeldada, et fassaaditööd sellist tööd hõlmavad, kuna

hinnapakkumises ei ole selles kokku lepitud. Sellist seisukohta kinnitab ka asjaolu, et

vaegtööde aktis ei ole seda tegemata tööna märgitud. Nimetatud asjaolu tuvastamiseks

ei saa lugeda piisavaks ainuüksi kostja vande all antud seletust, mille kohaselt oli

hagejaga kokkulepe, et rõdu puitlae teeb hageja. Puuduvad teised tõendid, mis

kinnitaksid kostja seletusi. Tunnistaja T. T. ütluste kohaselt tahtis ta ise rõdupõrandat

teha, aga Tarmo Saar ütles, et pigiga rõdupõranda tegemine ei sobi. Kohus nõustub, et

rõdutöid ei saa lugeda hõlmatuks fassaaditöödega, kuid pooltel täiendava kokkuleppe

olemasolu rõdu põranda valamistöödeks ei ole tuvastatud. Tegemist oli Tarmo Saare

omapoolse abistamisega, sest puudub vaidlus, et rõdukatte ostis kostja.

13. Seega on hageja väidetavad lisatööd hõlmatud pooltevahelise lepinguga (välja arvatud

rõdutööd) ning hageja ei ole sõlminud eraldi kokkulepet nimetatud tööde osas Tarmo

Saarega. Seega tasus kostja 40 000 krooni pooltevahelise töövõtulepingu alusel.

Puudub vaidlus, et arveldusarve numbri, kuhu summa kanda, andis Tarmo Saar,

mistõttu saab lugeda põhjendatuks, et kostja tasus selle summa enda arvates hagejale

pooltevahelise töövõtulepingu alusel. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on

ka varem kandnud summasid üle hageja seadusliku esindaja Tarmo Saare poolt antud

juhiste järgi ning mitte hageja poolt esitatud arvete alusel. Seega tegelikkuses hageja

kostjale arveid paberkandjal ei esitanud. Puudub vaidlus, et kostja on nimetatud

summad vastavalt juhistele ka tasunud ning hageja on sellist kohustuse täitmist

aktsepteerinud (arve nr 29 ja arve nr 32, maksekorraldused kd I t lk 65). Kuna hageja

ei ole 40 000 krooni tasuna arvestanud, siis kostja põhivõlgnevus hageja ees on 15 303

(55 303-40 000) krooni.

14. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine

oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse

vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks

töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 641 lg 1 kohaselt töö peab

vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde

kuuluvad dokumendid. Lepingu p 7.2 kohaselt kohustub tellija pärast töövõtja akti

esitamist kahe tööpäeva jooksul töö üle vaatama ja vastu võtma. Puuduste avastamisel

on tellija kohustatud informeerima sellest töövõtjat. Puuduste kohta koostatakse

kahepoolne akt. Erimeelsuste ilmnemisel on lepingupooltel õigus kasutada

vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks eksperte. Hageja on pakkunud kostjale tööde

vastuvõtmist 31.08.2009. Pooled on koostanud vaegtööde akti 02.09.2009, mille

kohaselt on saetud puitpindade otsad värvimata (töö on teostatud 03.09.2009),

värvimata on naelapead (või esitada tuleb sertifikaat, et naelad ei vaja värvimist) ja

tellingud on kõrvaldamata.

15. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on tasaarvestamiseks esitanud leppetrahvi

nõude hagejale 22.09.2009 vastusega. Hageja ei ole leppetrahvi nõude 4489,04 krooni

(10 päeva x 448,90) arvestust vaidlustanud. Kuna puuduvad täpsed andmed nimetatud

avalduse kättetoimetamise kohta, saab lugeda tuvastatuks, et hagejale oli avaldus kätte

toimetatud vähemalt 28.09.2009, kuna nimetatud avaldus on hagis märgitud ja ka

lisatud. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostjal oli õigus keelduda 15 303 krooni

maksmisest kuni 23.09.2009. Seega oli kostjal kohustus tasuda hagejale 15 303 krooni

alates 24.09.2009 kuni 27.09.2009 ning pärast tasaarvestuse tegemist alates

28.09.2009 - 10 813.96 krooni (15 303 – 4 489.04). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Lepingu p 4.3 kohaselt arve tasumisega viivitamise korral maksab tellija töövõtjale

viivist 0,2 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Seega on hagejal õigus

nõuda kostjalt viivist 122,40 krooni (4 päeva x 30,60 krooni) ja seisuga 12.05.2010 -

4 907,74 krooni (227 päeva x 21,62 krooni).

16. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhinõudena 10 813,96 krooni

ning seisuga 12.05.2010 viivis 5030,14 krooni. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude

võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjalt tuleb välja

mõista viivis alates 13.05.2010 protsendina 0,2 % tasumata põhinõudelt 10 813.96

krooni kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

17. Kent Kapital OÜ palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis hagi

rahuldamata ning uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldada ja jätta menetluskulud

vastustaja kanda. Maakohtu otsus põhineb nii menetlusõiguse kui ka materiaalõiguse

normide rikkumisel.

18. Antud juhul on just kostja vaidlustanud hageja seisukoha, et kostja ja Tarmo Saare

vahel eksisteeris töövõtulepinguline suhe, seega tuleb lepingulise suhte olemasolu

kindlakstegemisel hinnata, milline oli kostja kohustus Tarmo Saare ees lepingu

täitmisel. Seega tulnuks maakohtul tuvastada, kas kostja võimaldas Tarmo Saarel töid

teostada, kas kostja on Tarmo Saare töö üle vaadanud ja teostatud tööd vastu võtnud

ning tasunud nende eest.

19. Hageja jääb varasemas menetluses esitatu juurde ning leiab, et hageja ja kostja vahel

sõlmitud töövõtulepinguga on tõendatud, et Tarmo Saar täitis endale suulise

töövõtulepinguga võetud kohustused ning teostas kohaselt kokkulepitud tööd. Tarmo

Saar tegi Herje Tamme poolt tellitud tööde teostamisel järgnevad kulutused:

ehitusmaterjalidele kokku 14 698,33 krooni, bensiinile 4645,15 krooni. Tarmo Saare

poolt kulutuste kandmist on hageja tõendanud kuludokumentidega, kuid kohus ei ole

nimetatud tõendeid arvesse võtnud. Põhjendamatult on kohus pidanud Tarmo Saare

poolt teostatud töid hageja poolt teostatud töödeks kostjaga sõlmitud töövõtulepingu

raames. Geotekstiili ja metallvõrgu paigaldustööd näriliste ligipääsu tõkestamiseks

olid Tarmo Saarelt kostja poolt eraldi tellitud – hageja ja kostja vahel sõlmitud leping

ei sisaldanud nimetatud tööde tegemise kohustust ega ka nende maksumust. Ebatäpne

on maakohtu seisukoht, et lepingust lähtuvalt on pooled kokku leppinud majale

soojustuse paigaldamises – pooled on täpselt kokku leppinud mitu kihti

soojustusmaterjali kohustus hageja majale paigaldama. Poolte vahel sõlmitud lepingus

puudus hagejal kohustus osta ja tarnida hagejale terrassilaudu, samuti ei olnud

lepingus kokku lepitud terrassi laudade eest tasumist. Seega ei saa terrassilaudade

ostmist ja transporti mingilgi viisil pidada poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevaks

kohustuseks. Kostja ei ole hagejale terrassilaudade eest tasunud ning terrassilaudade

eest tasumine ei kajastu hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu eelarves.

20. Tarmo Saare, tunnistaja T. T. (kostja isa) ja kostja enda ütlustega on tõendatud, et

Tarmo Saar teostas kostjale töid, sh rõdu põranda valamine, maja soklile metallvõrgu

paigaldamine, geotekstiili paigaldamine, terrassilaudade ostmine ja transport. Tarmo

Saar teostas ka muud kokkulepitud tööd, kuid nende teostamist ei ole kostja nii

otseselt omaks võtnud. Kuigi kohtus andis Tarmo Saar vande all seletusi kui hageja

seaduslik esindaja, on antud seletused käsitletavad ka kui Tarmo Saare antud seletused

eraisikuna, sest kui seletuste andmise õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik

teadis mingeid asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel

lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust.

21. Menetluse käigus on leidnud tõendamist, et Tarmo Saar isiklikult (väljaspool hageja ja

kostja vahelist lepingulist suhet) teostas kostjale töid. Millest saab otseselt järeldada, et

kostja võimaldas Tarmo Saarel töid teostada ning andis selleks vastavad juhised ja

korraldused, mis omakorda tõendab, et kostja andis T. Saarele VÕS § 9 lg 2 kohase

aktsepti töövõtulepingu sõlmimiseks, mis väljendus teos. T. Saare ja kostja vahel

lepingu olemasolu asjaolu, et kostja on Tarmo Saare poolt teostatud tööd ülevaadanud,

mis tõendab omakorda, et kostja on lisaks VÕS § 9 lg 2 kohasele aktseptile faktiliselt

lepingut T. Saarega täitnud. T.Saare ja kostja vahel lepingu olemasolu tõendab ka

vaidluse alt väljas olev asjaolu, et kostja tasus Tarmo Saarele teostatud tööde eest.

22. Tarmo Saare kontole tehtud kanded kokku 40 000 krooni tuleb lugeda kostja

kohustuste täitmiseks Tarmo Saare, mitte hageja ees. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse

kohustus kohaselt täidetuks, kui see on muuhulgas täidetud täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isikule. Tarmo Saar on täitmisena pakutud tasu töö eest vastu võtnud (VÕS

§ 76 lg 4), seega tuleb eeldada, et kostja tasus Tarmo Saarele nimelt T. Saare ja kostja

vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmisena, mitte hageja ja kostja vahel

sõlmitud lepingu täitmisena.

23. Kostjal puudusid igasugused takistused tasuda hagejale hageja pangakontole ning

vastupidised kostja väited on esitatud soovist vabaneda oma rahaliste kohustuste

täitmisest hageja ees. Riigikohus oma lahendites nr 3-2-1-103-97 ja 3-2-1-72-05

leidnud, et kuivõrd tahteavalduse jõustamine on selle tegija huvides, lasub tal ka

tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus. Sellest tulenevalt on

mõistlik, et tahteavalduse tegija annab oma tahteavalduse kätte viisil, mida ta saab

hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Ka kostja oleks, juhul

kui tema soov oleks olnud T. Saarele tasutud summadega täita kostja kohustusi hageja

ees, märkinud maksekorralduse selgitusse viited selle kohta, et kohustus on täidetud

hagejale täitmisena. Kostja aga märkis maksekorralduse selgitusse vaid „Tuudi“, mis

on antud konteksti arvesse võttes tõlgendatav, kui tööde teostamine objektil Tuudi,

mida ka Tarmo Saar tegi.

24. Lepingu p 7.2 kohaselt põhjendamatult akti allakirjutamisest keeldumisel kohustub

tellija maksma töövõtjale 500 krooni päevas. Maakohus tuvastas kohustuse täitmise

rikkumise, kuid leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist ainult

kuni arve väljastamiseni. Kohtu käsitlus on vastuolus lepingu mõttega, sest antud

juhul keeldus kostja esitatud arvet tasumast just seetõttu, et tööde üleandmise-

vastuvõtmise akt oli kostja poolt allkirjastamata. Seega tuleks leppetrahvi nõude õigust

lepingus käsitleda kui õiguskaitsevahendit, mis mõjutaks tellijat oma põhikohustusi,

so kohustust tööd vastu võtta ja tööde eest tasu maksma, kohaselt täitma. Antud juhul

on tõendatud, et kostja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust töid aktiga vastu võtta,

et hoiduda tööde eest tasu maksmast, mistõttu kuulub leppetrahvinõue kostja vastu

täies ulatuses rahuldamisele.

25. Maakohus võttis otsuse tegemisel arvesse kostja leppetrahvi nõude hageja vastu ning

rahuldas selle. Kuna kostja ei ole esitanud sellekohast vastuhaginõuet ega täitnud

vastuhagi menetlusse võtmise muid eeldusi, ei ole kostja vastunõue hageja suhtes

käesolevas tsiviilasjas menetletav ning hageja ei pidanud ka kostja vastunõudele

käesolevas asjas vastuväiteid esitama.

26. Põhjendanud ja tõendanud on, et hageja poolt teostatud tööde valmimise hilinemine

oli tingitud kostjast tulenevatest põhjustest (VÕS § 652). Seega isegi juhul, kui

maakohtul oleks olnud menetluslik alus kostja vastunõuet menetleda, puudunuks

kostja vastunõude võrra hageja nõude vähendamiseks materiaalõiguslikud alused.

Vastustaja seisukoht

27. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

28. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. TsMS § 654 lg 6 alusel ei

korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Ka võtab kolleegium TsMS § 652

lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese

astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused nende

tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja

ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist. Ringkonnakohus

kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Järgnevalt võtab kolleegium

seisukohad apellatsioonkaebuse väidete kohta.

29. Hageja töövõtjana esitas kostja kui tellija vastu nõude töölepingujärgsete tööde eest

tasu sissenõudmiseks. Seega tuli hagejal tõendada, et vastav nõue on muutunud

sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 637 lg 4 kohaselt muutub

töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö vastuvõtmisest tellija poolt või töö vastuvõetuks

lugemisest, kui vastuvõtmine on kokku lepitud või kui see on tavaline.

30. Poolte suhteid reguleeriva lepingu p 4.2 kohaselt kohustus tellija tasuma lõpparve 7

kalendripäeva jooksul alates üleandmise-vastuvõtuakti allkirjastamisest ja lõpparve

esitamisest. Seega tuli hagejal tõendada, et vastav akt on allkirjastatud või et töö saab

lugeda seaduse mõttes vastuvõetuks ning et lõpparve esitamisest kostjale on

möödunud enam kui 7 päeva. Hageja esitas kostja poolt allkirjastamata akti (t I kd lk

25) ja on seisukohal, et töö tuleb lugeda vastuvõetuks. Samuti esitas hageja arve nr

0035 04.09.2009 summas 55 303.00 krooni (t I kd lk 31) ja väitis, et kostja ei ole seda

tasunud.

31. Kostja ühe vastuväite kohaselt on viidatud arvest tasumata 15 303.00 krooni, kuid

seda peab ta kinni VÕS § 111 lg 1 alusel kuni töövõtja on tellitud tööd lõpetanud.

Ülejäänud 40 000 krooni on ta aga tasunud 21.08.2009 kahes osas hageja juhatuse

liikme Tarmo Saare isiklikule arveldusarvele vastavalt viimaselt saadud juhistele

(maksekorraldused t I kd lk 49). Vastuseks kostjale väitis hageja omakorda, et tööd on

lõpetatud ja tellija keeldub alusetult akti allkirjastamisest ning et 21.08.2009 ülekantud

rahasummad olid tasu töö eest, mida tegi T.Saar isiklikult tema kui füüsilise isiku ja

kostja vahel sõlmitud suulise töövõtulepingu alusel. Kostja eitab igasuguseid

lepingulisi suhteid T.Saarega kui füüsilise isikuga.

32. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidi hageja seega tõendama: 1) T.Saare ja kostja vaheliste

lepinguliste suhete olemasolu samaaegselt hageja ja kostja vaheliste lepinguliste

suhetega; 2) et tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu ehk et tehtud tööd vastavad

lepingus kokkulepitule. Kostja pidi tõendama hageja poolt tehtud tööde puudusi,

millised andsid talle aluse keelduda vastuvõtmisest.

33. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendamist ei leidnud samaaegselt

hageja ja kostja vahel töövõtulepingul nr 19-06-09 põhinevate suhetega samal objektil

sisuliselt samade tööde tegemiseks hageja juhatuse liikme kui füüsilisest isikust

töövõtja ja kostja vahel suulise töövõtulepingu olemasolu. Suulise töövõtulepingu

sõlmimise tuvastamiseks pidid leidma tõendamist poolte kokkulepped kõigis vastava

lepinguliigi olulistes tingimustes: 1) töö, mida töövõtja kohustus tegema; 2) tasu, mida

tellija kohustus tellitud töö eest maksma.

34. Hageja juhatuse liikmena vande all seletusi andnud T.Saar seletas muuhulgas, et kostja

oli nõus lisatööde eest maksma talle kui eraisikule; et lisatöödes lepiti kokku

jooksvalt; et kostja ise tahtis teha suulise lepingu tema kui füüsilise isikuga (t II kd lk

86-87). On õige maakohtu väide, et muud asjas kogutud ja analüüsitud tõendid hageja

seadusjärgse esindaja väiteid ei kinnita. Ainuüksi nimetatud tõend on aga ilmselt

ebapiisav väidetud õigussuhte tõendatuks lugemiseks, kuna T.Saar on asja

lahendamise tulemusest otseselt huvitatud nii hageja juhatuse liikmena kui füüsilise

isikuna. Kostja seletas vande all muuhulgas, et lisatöödest ei olnud tal juttu T.Saarega

ei hageja juhatuse liikmena ega füüsilise isikuna; et 40 000 krooni maksis ta hageja

tehtud töö eest, arveldusarve numbri saatis talle T.Saar, palus panna selgituseks

„Tuudi“ ja selgitas, et on vaja ehitusmeestele töö eest maksta; et maksis T.Saare

arvele, kuna lepingus ei olnud kirjas, et peab maksma nimelt hageja arvele; et ta

suhtles T.Saarega ainult kui hageja juhatuse liikmega (t II kd lk 88-89). Tunnistajate

A. F. ja R. V. (tegid töölepingujärgseid töid hageja alltöövõtjatena) ütluste kohaselt

tegi T.Saar objektil ka ise tööd (pani geotekstiili, penoplasti, roovitust ja temsiplaati

ning tegi rõdupealset), kuid kas endale või hagejale, tunnistajad ei tea;

alltöövõtuleping oli hagejaga kirjalik; kuna maja oli loodist väljas ilmnes tööde

tegemise käigus vajadus teha lisatöid (rihtida, panna katusepleki pikendused,

lisasoojustust ja -tuuletõkkeplaate, aida katus lahti võtta); lisatööd lepiti hagejaga

kokku töö käigus kirjalikult; nende eest tasus T.Saar sularahas; ei tea kokkulepetest

hageja ja kostja vahel (t II kd lk 84, 85). Ka apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud

muid tõendeid, millised kinnitaksid hageja väiteid ja T.Saare vande all antud seletust.

T.Saare vande all antud seletuse näol on tegemist menetlusosalise vande all antud

seletusega TsMS § 267 mõttes. Asjakohane ei ole apellandi seisukoht, et T.Saare

seletus on käsitletav ka kui seletus eraisikuna – sellist tõendi liiki TsMS ette ei näe.

T.Saar osales menetluses hageja seadusliku esindajana.

35. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud

väide on tõendatud või mitte. Maakohus on selliselt ka toiminud. Maakohtu järelduse

veenvust T.Saare füüsilise isikuna ja kostja vahel töövõtulepinguliste suhete

tõendamatuse kohta kinnitavad kolleegiumi jaoks lisaks eeltoodule ka järgmised

asjaolud: 1) 13.01.2010 kohtuistungil selgitas hageja lepinguline esindaja, et T.Saar ei

teinud kõiki lisatöid ise, vaid kasutas samu töömehi, kes tegid objektil tööd hagejale (t

II kd lk 42); samas R. V. ei mäletanud, et ta oleks T.Saart abistanud mingite tööde

tegemisel; tunnistajad kinnitasid, et neil oli lisatööde tegemiseks suuline kokkulepe

hagejaga; 2) kohtueelses mahukas kirjavahetuses ei väitnud T.Saar kordagi tema ja

kostja vahel muu lepingu olemasolu kui hageja nimel sõlmitud töövõtuleping

19.06.2009; T.Saar viitas kirjavahetuses hageja poolt lepingu alusel tehtud töödega

võrreldes lisatööde tegemisele, selleks tehtud lisakulutustele ja nende eest tasumisele;

esimene väide iseseisva lepingu kohta sisaldub 16.11.2009 kohtule esitatud

menetlusdokumendis; 3) arve nr L003 03.09.2009, millega hageja väidete kohaselt

T.Saar ostis oma äriühingult (hagejalt) eraldi lepingu alusel tööde tegemiseks

vajalikud materjalid ja kütuse, koostas hageja nimel T.Saar ise, kusjuures sellelt ei

nähtu, milliseid materjale, kui palju ehk selliseid andmeid, mis võimaldaksid

väidetavat kaupa seostada kostja ja tema objektiga (t I kd lk 135); 4) tõendatud on, et

hageja juhatuse liige isiklikult tõepoolest tegi objektil teatud töid, kuid see ei tõenda

tema kui füüsilise isiku ja kostja vahelist iseseisvat lepingut; juhatuse liikme viibimine

objektil, kus tema poolt juhitava äriühingu alltöövõtjad töid teevad ja vajadusel ka

isiklikult nn käte külge panemine, eriti olukorras, kus tööde tegemine viibis, on

väiksemate äriühingute puhul tavaline ja sõltub täielikult äriühingu sisemisest

töökorraldusest; 5) hageja ei toonud menetluses esile faktilisi asjaolusid, millede alusel

saaks asuda seisukohale, et kostja vaatas üle mingid tööd eraldi nendest töödest,

millised pidi hageja tegema pooltevahelise lepingu alusel; kostja eitas seda täielikult;

kaebuses on hageja toonud esile, et T.Saare tööde ülevaatamist saab järeldada kostja

seletusest, milles ta kinnitas, et tööd, mille tegemist füüsilise isikuna T.Saar väitis, on

ka tegelikkuses tehtud (paigaldatud on majasoklile metallvõrk ja geotekstiil jmt);

kostja on aga kogu menetluse kestel selgitanud, et ka nende paigaldamine kuulus

19.06.2009 lepingu objekti hulka ja need tööd tegi hageja. Tööde ülevaatamine

töövõtulepingu tähenduses võib eelneda tehtud töö vastuvõtmisele, kuid tarbijast

tellija puhul ei ole see kohustuslik. T.Saare poolt tehtud tööde vastuvõtmist kostja

poolt ei ole hageja tõendanud.

36. Järgmisena on apellant vaidlustanud maakohtu põhjendusi ja järeldust leppetrahvi

nõude kohta. Hageja lähtus nõude esitamisel 19.06.2009 lepingu p-st 7.2, milles olid

pooled muuhulgas leppinud kokku, et põhjendamatul üleandmise-vastuvõtmise akti

allakirjutamisest keeldumisel maksab tellija töövõtjale trahvi 500 krooni päevas.

Hageja nõudis leppetrahvi perioodi 04.09.2009 (kui akt pidi olema allkirjastatud

vastavalt lepingu p-le 7.2) kuni 13.11.2009 (nõude suurendamise avalduse koostamise

päevani) eest summas 34 500 krooni.

37. Kolleegium on seisukohal, et maakohus lähtus asjakohaselt leppetrahvi eesmärgi

analüüsimisel VÕS § 158 lg-st 1 ja leidis, et pooltevahelise leppetrahvi kokkuleppe

eesmärgiks oli välistada tellijapoolne vastuvõtuviivitus ja sellest tulenevalt olukord,

kus töövõtjal ei ole võimalik esitada tasumiseks arvet, kuna tellija ei ole allkirjastanud

akti. Pooled olid leppinud kokku, et tellija tasub akti alusel esitatud arve kohaselt.

Käesoleval juhul aga kujunes tegelik olukord selliseks, et tellija küll ei allkirjastanud

akti põhjendamatult, kuid töövõtja luges ta siiski töö vastuvõtnuks ja esitas koheselt

04.09.2009 (ehk samal päeval, kui möödus allkirjastamiseks lepingus kokkulepitud 2

tööpäeva) lõpparve. Seega tegelik olukord lepingu täitmisel kujunes selliseks, et

asjaolu, et tellija faktiliselt aktile allkirja senini andnud ei ole, ei ole kuidagi töövõtja

õigusi rikkunud – see ei takistanud töövõtjal arve esitamist ja selle alusel tasu

nõudmist. Lisaks esitas tellija 02.09.2009 vastuseks töövõtja 31.08.2009 aktile

vaegtööde akti (t I kd lk 23), mis veelkordselt tõendab, et sisuliselt võttis tellija siiski

tööd vastu, kuigi formaalselt aktile allkirja selle kohta ei andnud.

38. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtule kostja vastunõuet puudutava

vastuväite menetlemisel. Maakohus on kostja tasaarvestusavaldusena käsitlenud

22.09.2009 kohtueelses kirjavahetuses esitatud nõuet arvata 04.09.2009 arve alusel

tasumata summast maha leppetrahv, mida töövõtja peab maksma seoses tööde

valmimise tähtaja rikkumisega. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, et

viidatud tellija tahteavaldus on piisavalt selge. Ekslik on apellandi seisukoht, et kostja

oleks pidanud oma vastuväite esitama vastuhagiavaldusena. Riigikohus on korduvalt

(muuhulgas lahendis nr 3-2-1-111-06) selgitanud, et tasaarvestuse võib kostja esitada

kohtumenetluses vastuväitena. Sisuliste vastuväidete osas on apellant korranud

maakohtus esitatuid. Kolleegium nõustub ka selles osas maakohtu seisukohtadega ega

pea vajalikuks neid korrata.

39. Menetluskulude jaotus vastab rakendatud seadusele. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jäämise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Imbi Sidok Malle Seppik Ulvi Loonurm