3-08-709/853-08-709/85 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-709 Haldusasi Vladimir Aerulo kaebus talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vladimir Aerulo apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Vladimir Aerulo, esindaja riigi õigusabi korras v.adv Anti Aasmaa Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Tanel Kalmet

RESOLUTSIOON

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kätte- saamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-08-709

2(14) Viru Maakohtu 14.12.2006 otsusega kriminaalasjas nr 1-06-12472 tunnistati V. Aerulo süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 12.06.2006 otsuse järgi mõistetud karis- tuse ärakandmata osa 9 kuud ja 26 päeva vangistust võrra ning V. Aerulo liitkaristuseks mõis- teti 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva vangistust. V. Aerulo karistuse kandmise alguseks loeti 14.12.2006, tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 02.01.2007.

14.08.2007 edastas Tartu Vangla materjalid V. Aerulo vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks Tartu Maakohtule. Tartu Maakohtu 28.09.2007 määrusega krimi- naalasjas nr 1-07-10194 jäeti V. Aerulo vangistuse kandmisest tingimisi vabastamata.

Viru Maakohtu 29.01.2008 määrusega vabastati V. Aerulo põhiseaduse (PS) § 23 lg 2, § 12 lg 1 ja KarS § 5 lg 2 alusel temale Viru Maakohtu 14.12.2006 otsusega kriminaalasjas nr 1-06- 12472 KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse - 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva vangistust - edasisest kandmisest. V. Aerulo vabastati vanglast 30.01.2008.

PS § 23 lg 2 ja KarS § 5 lg 2 alusel tuleb kohtuotsuse täitmisel arvestada hilisemate KarS muudatustega, mis välistavad tegude kriminaalkorras karistatavuse. Ükski kaebaja toimepan- dud tegu, mille eest oli teda karistatud Viru Maakohtu otsustega, ei olnud pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi enam kuritegu. Seega viibis kaebaja 15.03.3007 - 30.01.2008 alusetult kinnipidamiskohas, kuna teod, mille eest teda karistati vangistusega, ei olnud nimeta- tud ajavahemikul enam kuritegudeks ja selle eest poleks saanud isikult enam vabadust võtta.

AVVKHS ei sätesta kahju hüvitamise alusena juhtu, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo toimepanemise eest, mis karistuse kandmise ajal muudetud seadusega ei ole enam kuri- tegu. Seadusandja ei ole kehtestanud rakendussätteid, mille alusel oleks pärast 15.03.2007 sea- dusemuudatusi edasise karistuse kandmisest vabastatud isikud, kes olid kinnipidamiskohas te- gude eest, mis ei olnud enam kuriteod. Kaebajale ei selgitatud vanglas tema õigusi. Samuti oli õiguslikult segane, milline on kohane menetlus nimetatud isikute vahi alt vabastamiseks. Alles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007 määruses nr 3-1-2-2-07 selgitati, et vastavad kü- simused tuleb lahendada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 alusel.

Kaebaja ebaseaduslik vahi all pidamine oli põhjustatud seadusandja tegevusetusest, kes jättis vastu võtmata rakendussätted 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatuste jaoks. PS § 23 lg-st 2 tulenevalt tulnuks isikud, kes olid süüdi mõistetud KarS eelneva redaktsiooni järgi kuriteo eest, mis KarS uue redaktsiooni järgi ei olnud enam kuriteona karistatav, ilma liigse viivituseta va- bastada karistuse kandmisest (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-3-10-02, p 26). Põhiseadusega on vastuolus AVVKHS normi kehtestamata jätmine, mis annaks aluse nimetatud seaduses sätesta-

3-08-709

3(14) tud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangis- tuse kandmise ajal ei olnud enam kuritegu. PS § 25 alusel on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Isegi juhul, kui põhi- seaduslikkuse järelevalvet ei algatata, tuleb kaebajale hüvitada kahju seaduse analoogiast tule- nevalt AVVKHS § 5 lg 1 sätestatud määras. AVVKHS § 5 lg 2 järgi on päevamääraks 1015 krooni. Seega on kaebajal õigus hüvitisele summas 326 830 krooni (322 x 1015 krooni).

Kaebaja taotles Rahandusministeeriumilt hüvitist AVVKHS § 1 lg 1 p 4 alusel. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid õiguspäraselt, kohtu poolt määratud karistusena toimepandud süütegude eest. Teod, mille eest kaebaja süüdi mõisteti ja teda vangistusega karistati, ei muutu- nud KarS muutmisega õiguspärasteks tegudeks, vaid kvalifitseeriti ümber väärtegudeks, samuti karistatavateks tegudeks. Kaebaja ei kandnud vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja. Samuti ei kohaldu kaebaja suhtes ükski muu AVVKHS-s sätestatud alus.

Rahandusministeeriumil puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Rahandus- ministeerium on AVVKHS § 4 lg-s 3 ettenähtud ülesannet ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet täitnud nõuetekohaselt. Kaebaja ei tuginenud avalduses riigi- vastutuse seadusele (RVastS) ja seega ei pidanud Rahandusministeerium hindama, kas kaebajal oleks õigus saada hüvitist mingi muu seaduse järgi. RVastS § 12 lg 1 järgi on kahju hüvitami- seks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekita- tud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti and- mata või toimingu sooritamata (RVastS § 17 lg 1). Seega saab vastustajaks kohtus olla üldreeg- lina kahju tekitanud haldusorgan, kohtu poolt tekitatud kahju puhul Justiitsministeerium. See- tõttu ei saa kaebaja esitada Rahandusministeeriumi vastu kahjunõuet ka vahetult PS § 25 alusel.

PS §-le 25 tuginedes saaks kaebaja nõuda kahju hüvitamist perioodi 15.03.3007–30.01.2008 eest üksnes juhul, kui seda saaks lugeda alusetult kinnipidamiseks, st AVVKHS on vastuolus PS-ga seetõttu, et jäetud on kehtestamata säte, mis annaks aluse nimetatud seaduses sätestatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuriteoks. Kuigi kaebaja ei ole näidanud, millist sätet ta peab PS- ga vastuolus olevaks ja millise PS sättega nimelt, võib eeldada, et selleks on AVVKHS § 1 lg 1, milles on ammendav loetelu juhtumitest, mil isikule hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju ja mis ei sisalda vaidlusalust juhtumit. Ilmselt on kaebaja hinnanud AVVKHS vastuolus olevaks PS § 23 lg-ga 2 ja §-ga 25. Kohus leidis, et põhiseadusevastasust ei esine.

Säte, mis annaks aluse hüvitist saada juhul, kui isikult on vabadus võetud karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal lakkas olemast kuritegu, väljuks AVVKHS § 1 lg 1 regulee- rimisalast ja oleks vastuolus sama seaduse § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavate as- jaolude kontseptsiooniga. Isiku vabastamise taotluse saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. Kahju hüvitamise nõudes omab tähtsust seegi, millal isik vastava avalduse esitab. Kuna nn au- tomaatset karistuse kandmiselt vabastamist pole ette nähtud ja kaebaja esitas taotluse karistuse kandmiselt edasiseks vabastamiseks enam kui pool aastat pärast seadusemuudatuse jõustumist, siis ei saa öelda, et kaebajalt oli vabadus võetud alusetult ja ta peaks selle eest hüvitist saama.

Kaebaja peab ka õigusvastaseks olukorda, kus puudub säte KarS-s ja KrMS-s, mis annab aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev sea-

3-08-709

4(14) dus, mis oleks andnud aluse ilma liigse viivituseta nimetatud isikuid karistuse kandmisest va- bastada. Selle seisukoha lükkab ümber Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsus nr 3-4-1-19-07.

Asjas ei ole ega saagi olla pärast Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 edasi- arendamist 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 vaidlust selles, et kaebaja tuli pärast 15.03.2007 jõustunud KarS muudatusi vabastada temale mõistetud vangistuse kandmisest. Samuti ei ole enam perspektiivikas vaidlus selle üle, kas kohus saab süüdimõistetu vabastamise otsustada KrMS § 431 alusel ja §-s 432 ettenähtud korras. Selle menetluskorra kohaldatavusele viidati ka Riigikohtu 07.12.2007 määrustes nr 3-1-2-2-07 (p-d 11, 12) ja nr 3-1-2-3-07 (p 12). Ka Viru Maakohus juhindus kaebaja vangistusest vabastamist otsustades KrMS §-st 431 ja § 432 lg-st 1. Nimetatud sätted sisaldusid KrMS-s juba enne 15.03.2007 KarS muudatuste jõustumist, mistõt- tu ei ole võimalik väita, et asjakohane menetluskord puudus. Kuna kohtud ei ole kaebaja karis- tuse kandmisest vabastamise taotlust jätnud asjakohase menetluskorra puudumisele viidates läbi vaatamata, ei esine selles osas ka põhiseadusevastast olukorda.

KrMS § 431 ega § 432 ei reguleeri, kelle initsiatiivil kohus kohtulahendi täitmisel tekkinud kü- simusi läbi vaatab. Antud asja lahendamisel ei saa jäigalt lähtuda Riigikohtu lahendites nr 3-1- 2-2-07 ja nr 3-1-2-3-07 väljendatud seisukohtadest, sest need kaasused ei ole käesolevaga ana- loogsed. Riigikohus ei ole oma seisukohta KrMS § 431 ja § 432 kohaldamise suhtes kujunda- nud olukorras, kus süüdimõistetu kannab reaalset vangistust varem kuriteona käsitletud teo eest, mis karistusseaduses tehtud muudatuste järgselt on tunnistatud väärteoks.

Kaebaja puhul olid pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-s 3, mistõttu oli antud juhul võimalik analoogia korras kohal- dada ka karistusseadustiku rakendamisel ettenähtud menetlusnorme. KarSRS § 1 lg-st 6 ja §-st 33 lähtudes tulnuks kaebaja vabastamine otsustada prokuröri taotluse alusel maakohtu poolt kuue kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist ehk hiljemalt 15.09.2007. Kuna riigil oli posi- tiivne käitumiskohustus, siis ei ole põhjendatud heita kaebajale ette temapoolset viivitust ja as- jaolu, et kaebaja ise ei osanud esitada viivitamata taotlust, mis aidanuks temale kahju tekkimist vältida (RVastS § 7 lg 1), ei piira avaliku võimu kandja vastutust.

Tartu Vangla edastas 14.08.2007 Tartu Maakohtule materjalid kaebaja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Tartu Maakohus jättis 28.09.2007 määrusega

3-08-709

5(14) kaebaja Viru Maakohtu 14.12.2006 otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi va- bastamata. Maakohus ega prokurör ei pööranud küsimuse otsustamisel tähelepanu selle, et ku- riteod, mille eest kaebaja vangistust kandis, on alates 15.03.2007 väärteod, mille eest karistu- sena vangistust kohaldada ei saa. Kaebaja ei pööranud kohtu tähelepanu nimetanud asjale. Vi- ru Maakohtu 29.01.2008 määrusest nr 1-07-10194 (kriminaalasi nr 1-06-12472) nähtuvalt va- bastati kaebaja karistuse edasisest kandmisest tema enda avalduse alusel. Kuna KarSRS § 33 lg-te 1 ja 2 koostoimest tulenevalt peab maakohtule karistusest vabastamise taotluse läbivaatamiseks jääma aega vähemalt kaks kuud, ei saa maakohtule ette heita KarSRS § 33 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumist. Seega esineb kahtlus, et kaebaja suhtes kohaldati alates 28.09.2007 kuni 30.01.2008 vangistust õigusvastaselt. KarSRS §-s 33 sätestatud tähtaegade raamidesse mahtuvat tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, sest seadusandja on õigustatud pii- rama PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigusi muu hulgas kohtusüsteemi efektiivse toimimise vajadusest lähtuvalt ja kuuekuulist ajapiirangut varasemate kohtuasjade ülevaatamisele ei saa pidada ilmselt ebaproportsionaalseks, sest 15.03.2007 jõus- tunud KarS muudatused olid väga ulatuslikud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus, sest AVVKHS ei ole põhi- seadusega vastuolus. AVVKHS on eriseadus RVastS suhtes ja AVVKHS § 1 lg 1 sisaldab ammendavat loetelu isikutest, kellele tuleb hüvitada kahju, mille riik neile selle seaduse tähen- duses alusetult vabaduse võtmisega on tekitanud. Alusetu vabaduse võtmine võib, aga ei pruugi alati tähendada õigusvastast vabaduse võtmist. AVVKHS § 1 lg 1 tähenduses alusetult vabadu- se võtmisega tekitatud kahju ei kuulu mitte kõigil juhtudel PS § 25 kaitsealasse. AVVKHS § 1 lg-s 1 sisalduvas loetelus toodud juhtudel on ühine eelkõige see, et vabaduse võtmisel pole kas üldse kunagi olnud alust või on see alus hiljem ära langenud. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate koh- tuotsuste alusel. Nimetatud kohtuotsuseid ei ole tühistatud ega muudetud, vaid need kehtivad tänaseni. Süüdimõistetu olukorda kergendav karistusseadus ei anna alust jõustumise ajal sea- dusliku kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks, vaid toob kaasa üksnes isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest. Seega ei lange ära mitte isikult vabaduse võtmise alus, vaid esineb eraldi alus lõpetada isikult vabaduse võtmine.

Rahandusministeeriumi 26.03.2008 kiri on haldusakt ja sellega keelduti õiguspäraselt kaebaja taotluse rahuldamisest. Rahandusministeerium saab vastustajaks olla vaid AVVKHS alusel esitatud kahjunõude läbivaatamisel, mitte aga PS ja RVastS alusel esitatud kahjunõude puhul. RVastS § 12 lg 1 alusel on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tege- vusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kuna RVastS § 17 lg 1 annab alternatiivse võimaluse esitada taotlus tekitatud kahju hüvitamiseks haldusorganile või vastavasisuline kaebus otse halduskohtule, ei saa kaebust alternatiivse taotluse (mõista kahjuhüvitis välja PS § 25 alusel) tõttu jätta rahuldamata, vaid kaebajale tuleb anda võimalus kaebust muuta ja esitada soovi korral kahju hüvitamise nõue RVastS alusel kohtu tegevusega tekitatud kahju eest, mille puhul tuleks vastustajana menetlusse kaasata Justiitsministeerium. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige kohtu ülesanne.

3-08-709

6(14) KarSRS § 33 lg 1 kohaselt pidi prokurör esitama KarSRS § 1 lg 3 alusel karistusest vabastami- se taotluse maakohtule nelja kuu jooksul, arvates KarS jõustumisest. Arvestades 15.03.2007 tehtud seadusemuudatuste ulatust võrreldes 01.09.2002 kogu karistusõiguse reformiga peab kaebaja proportsionaalseks ajaks riigi poolt edasise karistuse vabastamiseks taotluse esitamise tähtajaks 2 kuud ja leiab, et prokuratuur pidanuks hiljemalt 15.05.2007 esitama maakohtule taotluse vabastamaks kaebaja edasise karistuse kandmisest. Kuna prokuratuur seda ei teinud ja käitus süüliselt, oli kaebajalt 15.05.2007 - 30.01.2008 vabadus võetud ebaseaduslikult.

Kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt (RVastS § 12 lg 4). Alates 28.09.2007 määruse tegemist vastutab solidaarselt pro- kuratuuriga kaebajale kahju tekitamise eest kohtuvõim, kes jättis teda edasise karistuse kandmi- sest viivitamatult vabastamata. RVastS § 17 lg 1 alusel tuleb kohtu poolt tekitatud kahju puhul kaasata vastustajana menetlusse Justiitsministeerium, seejuures tuleb jätta tähelepanuta RVastS § 15 lg 1. Menetluse käigus võib tõusetuda küsimus nimetatud sätte kooskõlast PS §-ga 20, ku- na säte riivab PS §-s 25 ettenähtud õigust kahju hüvitamisele. Tuginedes õiguse üldtunnustatud põhimõtetele, tuleb asuda seisukohale, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda RVastS alusel ka juhul, kui kohtulahendiga ei vabastatud isikut vangistusest ning hilisema kohtupraktika alusel võib üheselt väita, et tegemist oli kohtu olulise veaga ja hüvita- mine ei ole reguleeritud muu seadusega. Seega puudus Tartu Maakohtul 28.09.2007 määrust tehes õigus jätta kaebaja vangistuse edasisest kandmisest vabastamata.

Riigikohus on asunud seisukohale, et kohus ei ole õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karis- tusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul kui see tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.03.2003 otsuse nr 3-1-3-1-03 põhimõtetest tulenevalt peaks ka isikut ennetähtaegselt vangis- tusest vabastav kohus kontrollima, kas kuritegu, mille eest ta vangistust kannab on kehtivas õi- guses kuritegu ning eitava vastuse korral viivitamatult isiku vangistusest vabastama.

Riigikohtu otsus nr 3-1-2-2-07 on tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt, mistõttu see seisukoht ei ole käesolevas haldusasjas kohtule siduv. Ei ole välistatud, et Riigikohtu erikogu või üldkogu asub käesolevas asja asjaolude pinnalt teisele seisukohale.

Kuna kaebaja õiguste riive oli sedavõrd intensiivne ja pikaajaline, ei saa riik oma tegevusetust vabandada isegi sellega, et vastavat positiivset tegutsemiskohustust ei olnud kehtestatud PS-st madalama õigusaktiga. Riigi vastav käitumiskohustus tulenes õiguse üldpõhimõtetest. Riigiko- hus on otsuses nr 3-1-3-10-02 ja hilisemates lahendites asunud seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Riigi positiiv- ne käitumiskohustus tuleneb nimetatud normist või seaduse analoogia korras KarSRS positi- veeritud põhimõtetest. Riigile oli teada, et peale 15.03.2007 viibib vanglates isikuid, kelle ka- ristusõiguslikud järelmid ei vasta enam kehtivale õigusele. Puudulik õiguslik regulatsioon KrMS-s ei õigusta riigi passiivsust nende isikute vabastamisel.

Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsuse nr 3-4-1-19-07 seisukohad on kohaldatavad ka käesole- vas vaidluses ja kohtul puudus võimalus jätta kaebaja vabastamata.

3-08-709

7(14) Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel täit- misele pööratava karistuse ja juba karistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise võrdsusta- mine on alusetu. Antud juhul kandis kaebaja reaalset vangistust, millest tulenevalt oli tema põ- hiõiguste riive kordades intensiivsem kui isikul, kes pidi täitma kriminaalhooldaja järelevalve all KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Riigikohtu määrusest nr 3-1-2-2-07 tulenevalt on välistatud nii KarSRS kohaldamine analoogia korras (prokuratuuri poolne õigus ja kohustus esitada taotlus süüdimõistetu vabastamiseks – KarSRS § 1 lg 6), kui ka täitmiskohtuniku kohustus oma algatusel (ilma süüdimõistetu või te- ma kaitsja avalduseta) vabastada süüdimõistetu, kellele kohaldub tagasiulatuvalt leebemaks muutunud karistussäte. Seega on etteheited nii prokuratuurile kui kohtu tegevusele või tegevu- setusele kaebaja vangistusest vabastamiseks sammude astumise osas õigusliku aluseta. Alusetu on kaebaja poolt KarSRS-s ette nähtud 4-kuulise tähtaja meelevaldne lühendamine 2-kuuliseks. Prokuratuuril ei olnud analoogia alusel KarSRS-st tulenevat ega muud positiivset käitumisko- hustust esitada maakohtule hiljemalt 15.05.2007 (ega ka hiljemalt 15.07.2007) taotlus vabasta- maks kaebaja edasise karistuse kandmisest. Kuna kaebaja ega tema kaitsja ei olnud sellekohast avaldust esitanud, ei olnud Tartu Maakohtul kohustust pöörata tähelepanu sellele, et kuriteod, mille eest kaebaja vangistust kandis, on alates 15.03.2007 väärteod, mille eest karistusena van- gistust kohaldada ei saa. Samuti puudus prokuröril Tartu Maakohtu menetluses sellekohase kü- simuse tõstatamise kohustus. Tulenevalt nimetatud Riigikohtu lahendist ei oleks kaebaja van- gistusest vabastamine olnud seejuures automaatne, vaid oleks võinud järgneda kohtu poolt selle hindamisele, kas ja kuidas mõjutab pärast kohtuotsuse jõustumist seaduses tehtud isiku olukor- da kergendav muudatus süüdimõistetule kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike järelmite püsimist. PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud ja kõnealuste põhiõiguste riive legitiimseteks põhjusteks võivad olla muu hulgas kohtusüsteemi efektiivse toimimise, karistusotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja õigusrahu põ- himõtted. Riigikohus on märkinud, et kergendava karistusseaduse tagasiulatuv toime ei mõjuta süüdimõistetult menetluskuludele ja teiste kriminaalmenetluslike koormiste väljamõistmist, millest võib järeldada, et karistusseaduse tagasiulatuv soodne mõju ei pea kaasa tooma süüdi- mõistetule soodsamat majanduslikku olukorda.

Kaebaja poolt kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel täitmisele pööratava karistuse ja juba karistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise võrdsustamine on alusetu, kuna ühel pu- hul on kohtu lahendi võimalikuks tagajärjeks subjekti olukorra raskendamine, teisel juhul aga tema olukorra parandamine võrreldes selle olukorraga, mida näeb ette seadusjõuga kohtulahend – süüdimõistev otsus.

Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsusele nr 3-4-1-19-07 ja selle p-s 28 tehtud muudatusele Riigikohtu tõlgenduses omistatakse tagasiulatuv kehtivus. Sa- mas leiti ka nimetatud otsuses, et on teatud piir, milleni tagasiulatuv soodsam karistussäte ei ulatu ja seda õigustavad põhiõigused ei ole absoluutsed. Soodsama karistussätte absoluutse ta- gasiulatuvuse nõue ei tulene rahvusvahelisest inimõiguste kontseptsioonist ei Euroopa inimõi- guste konventsiooni ega tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti kontekstis, ega ole ka rahvusvaheli- selt valdavalt omaks võetud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei ko- husta kergemat seadust kohaldama isegi juhul, kui see jõustub enne karistuse mõistmist. PS § 23 sõnastamisel on eeskuju võetud ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktist. Seega on nimetatud dokumentides võetud sõnasõnalt üle inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

3-08-709

8(14) konventsiooni mitte-retroaktiivsuse säte ning lisatud sellele täiendav lause kergema karistuse tagasiulatuvuse kohta. Lisatud kolmas lause on kandunud ka PS § 23 lg-sse 2 selle teise lause- na. Seda lisandust ei saa vaadelda eraldiseisvana, vaid kolmandat lauset tuleb vaadata teise lau- se laiendusena ja selles esitatu kontekstis. Arvestades pakti artikli 15 lg 1 ja harta artikli 49 lg 1 sõnastust ja ülesehitust, peetakse karistuse „kohaldamise“ all silmas karistuse „mõistmist“. Seega ei tulene paktist ega hartast tagasiulatuvalt kohtuotsuste läbivaatamise nõuet.

Ka Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 leitakse, et taotlusi isiku vangistusest vabastamise küsimuse otsustamiseks on võimalik sisuliselt läbi vaadata KrMS §-s 431 ette näh- tud menetluskorras. Küsimuses, kas maakohus oli kohaldanud KrMS § 431 õigesti, Riigikohus seisukohta ei väljendanud. Seega on põhjendamatud kaebaja viited KarSRS analoogia korras rakendamisele või kohtu kohustusele lahendada omaalgatuslikult isiku vabastamise küsimus seoses soodsama karistussätte tagasiulatuva jõuga. Selliseid üldtunnustatud põhimõtteid ega analoogiat, millest antud juhul võiks tuleneda riigi positiivne käitumiskohustus või millele tu- ginedes saaks selle olemasolu isegi oletada, ei esine.

Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-32-98 on põhjendamatu. See lahend puudutab pe- rioodi enne AVVKHS kehtestamist. AVVKHS ei kohaldu isikute suhtes, kelle suhtes tehtud süüdi mõistev lahend on seadusjõus. Seega on põhjendamatu võrrelda isikuid, kes on jäetud vabadusest ilma omapoolse süüta alusetu kahtlustuse või kohtu vea tõttu isiku süüdimõistmisel, isikuga, kelle suhtes on olemas seadusjõus süüdimõistev lahend, mille kohaselt nende vabadu- sest ilmajätmine on õiguslikuks tagajärjeks nende poolt toime pandud süüteole. Kuna AVVKHS ei kohaldu, puudub vajadus hinnata selle kohaldamise menetluslikku võimatust.

Kahju hüvitamise aspektist tuleb lähtuda RVastS-st. RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikku- nud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võima- lik kõrvaldada õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt soori- tamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Ükski täidesaatva võimu asutus ei ole oma kohustusi rik- kunud, sealhulgas puudusid prokuratuuril KarSRS analoogiast tulenevad kohustused. Kaebaja ega tema kaitsja ei taotlenud enda vabastamist KrMS §-s 431 ettenähtud korras.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüli- selt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatu- se või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kaebajalt oli vabadus võetud seadusjõus kohtuotsusega, on süüline vabaduse võtmine välistatud.

Kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise võimalus on olemas üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sellise ku- riteo kohta andmed puuduvad. Kuigi kohtud on hüvitanud RVastS üldpõhimõtete alusel õigla- ses määras kohtu poolt antud aktiga põhjustatud kahju ka juhul, kui kohtuniku kuritegu puudub, on see toimunud analoogiliselt AVVKHS-s ettenähtud juhtudele „alusetult“.

Kaebajat ei ole õigeks mõistetud ega süüteomenetlust tema suhtes lõpetatud, seega sisuline ana- loogia AVVKHS-ga puudub. Üksnes vormilisest sarnasusest tulenev kohtlemine on mitte PS §- ga 12 kooskõlas võrdsust tagav, vaid vastupidi ebavõrdne ja õiguskorra aluseid halvav.

3-08-709

9(14)

Kohus ei nõustu kaebajaga, et kinnipeetavad oleks pidanud vabastama kohe peale seadusemuu- datuste jõustumist 15.03.2007 ja selleks mõistlik aeg oleks kaks kuud. Kahekuuline tähtaeg sel- lise mahuka ja aeganõudva protseduuri läbiviimiseks on liiga lühike, arvestades kinnipeetavate hulka, 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatuste rakendussätete, sh vastava korra, puudumist jms. Kaebaja kuulus küll nende kinnipeetavate hulka, kellele seadusemuudatus laienes, kuid samas ei saa välja tuua mingit konkreetset tähtaega, mille jooksul oleks pidanud läbi viima kin- nipeetavate vangistusest vabastamise.

Vastustaja selgitas, et vanglad esitasid vabastamisele kuuluvate kinnipeetavate nimekirjad Jus- tiitsministeeriumile ja kohtutele ning esitatud vangla nimekirjast oli välja jäetud kaebaja. Seda võib käsitleda vanglapoolse eksimusena, millest võib järeldada, et kaebaja vabastati vangistu- sest hiljem võrreldes teiste, nimekirja kantud kinnipeetavatega. Kaebajale ei saa ette heita tege- vusetust, sh avalduse/taotluse mitteesitamist, kuna ta viibis kinnipidamisasutuses, kus info levik ja kättesaadavus on piiratud ning ta ei olnud teadlik kõnealusest muudatustest, vangla teda sel- lest ei teavitanud. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate kohtuotsuste alusel ja 15.03.2007 jõustunud muudatustega avanes tal võimalus vabaneda vangistusest enne karistuse lõpptähtaega. 15.03.2007 jõustunud KarS muudatused tõid kaasa üksnes isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest. Seega ei langenud ära mitte isikult vabaduse võtmise alus, vaid esines eraldi alus lõpetada isikult vabaduse võtmine ning need on erinevad alused.

PS § 25 kohaselt igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamisele. PS § 23 teise lause (Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal) kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, ker- gendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Mistahes karis- tusõiguslike muudatuste puhul peab seadusandja arvestama sellega, et eranditult kõigil süüdis- tatavatel ja süüdimõistetutel tekib PS § 23 lg 2 teises lauses sisalduvast põhiõigusest lähtuvalt võrdne subjektiivne õigus enda suhtes kergendava karistusseaduse kohaldamiseks. Kui aga seadusandja soovib mingis osas piirata kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte toimet süüdimõistetute suhtes, peab ta sellise võimaluse seaduses otseselt ette nägema.

Kaebaja pidi olema vabastatud vangistusest peale KarS muudatuste jõustumist 15.03.2007, kuid vabastati karistuse edasisest kandmisest 30.01.2008. Seadusandja ei kehtestanud KarS muudatustes rakendussätteid, samuti ei selgitanud, kas KarSRS sisalduvad menetlussätted on kohaldatavad ka hilisemate seadusemuudatuste suhtes või mitte. Seetõttu ei saa kohtutele ette heita erinevat tõlgendamist. Vastustaja kinnitas kohtus, et õiguslik olukord oli ebaselge ning vajalike menetlustoimingute läbiviimise ettevalmistamine ja lõpuleviimine võttis kauem aega, pidades silmas ka asjaolu, et KarS muudatused olid väga ulatuslikud.

Kaebaja vangla poolt seadusemuudatuse alusel vabastamisele kuuluvate kinnipeetavate nime- kirja kandmata jätmisega võis pikeneda kaebaja edasisest karistuse kandmisest vabastamise aeg, mis on käsitletav isiku subjektiivsete õiguste rikkumisena. Sellest teadasaamine, et ta „unustati ära“, võis kaebajale tekitada intensiivseid hingelisi üleelamisi ja kannatusi. Moraalse ehk mittevaralise kahju all peetakse silmas õigushüve rikkumisega kaasnevat füüsilist või hin- gelist valu või kannatust. Hingelised kannatused võivad olla näiteks alandustunne, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu. Samas valu või kannatus peab esinema teatud intensiiv-

3-08-709

10(14) susega. Selline intensiivsus, mis toob kaasa moraalse kahju, jääb enamasti kohtu hinnata. Eel- toodu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendi tõttu tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju, mis on talle tekkinud viivitamisega, mis võis olla tingitud vangla poolt kaebaja nimekirjast välja jätmisega, temale mõistetud vangistuse edasisest kandmisest vabastamise menetlustoi- mingute läbiviimisel. Mõistlik ja kohane on hüvitatava mittevaralise kahju suuruseks määrata 10 000 krooni, mis kuulub väljamõistmisele Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Kohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on asjaolu, et kaebajat ei kantud Tar- tu Vangla seadusemuudatuse alusel vabastatavate isikute nimekirja, mis edastati täitmiskohtu- nikule läbivaatamiseks. Samas kohus ei tuvastanud, mis ajal ja kas üldse vastav nimekiri Tartu Vangla poolt Tartu Maakohtule edastati. Justiitsministeerium esitas kohtule nimetatud nimekir- jade blanketid, mis väidetavalt täidetuna kohtule esitati. Justiitsministeeriumi saatis vastavad vormid vanglatesse 03.10.2007 ehk ligi 7 kuud peale seadusemuudatusi. Kaebajale teadaolevalt hakati nimekirju vanglate poolt kohtutesse saatma peale 07.12.2007. Kui hinnata kitsalt seda, et vangla jättis kaebaja vastavasse nimekirja kandmata ega edastanud tema andmeid maakohtusse, on 10 000 krooni mittevaralise kahjuna mõistlik ja proportsionaalne.

Mittevaralise kahju hüvitamise õigus tekkis kaebajal konkreetse ajaperioodi eest alates 15.03.2007, mitte faktist, et vangla jättis mingi toimingu üle poole aasta nimetatud tähtajast te- gemata. Kohus ei võtnud vaatamata kaebuse põhistustele seisukohta prokuratuuri tegevuse õi- guspärasuse suhtes ja nõustuda ei saa kohtu seisukohaga kohtute tegevuse õiguspärasuse kohta.

Halduskohus arvestas ringkonnakohtu seisukohti üksnes osaliselt.

KarSRS § 33 lg 1 kohaselt esitab KarSRS §-s 1 sätestatud alusel karistusest vabastamise taotlu- sed prokurör maakohtule nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest. Ringkon- nakohus kinnitas 04.06.2009 otsuses, et KarSRS regulatsioon on antud asjas õiguse analoogia alusel kohaldatav. Viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-68-06 (p 7) leiab kaebaja, et kuna tema puhul olid pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-s 3, oli võimalik analoogia korras kohaldada KarS rakendamisel et- tenähtud menetlusnorme. KarSRS § 1 lg-st 6 ja §-st 33 lähtudes oleks tulnud kaebaja vabasta- mine otsustada prokuröri taotlusel maakohtu poolt. Seda seisukohta toetas ka ringkonnakohus. Arvestades seadusemuudatuse ulatust ei ole KarSRS § 33 lg-s 1 sätestatud 4-kuuline tähtaeg proportsionaalne. Juhtumi eripära arvestades oleks mõistlik aeg taotluse esitamiseks ja lahen- damiseks olnud kaks kuud. Seega oli riigil positiivne käitumiskohustus tegemaks toiminguid vabastamaks kaebaja edasisest karistuse kandmisest. Kuna prokuratuur või mõni muu täitev- võimu organ selliseid toiminguid ei teinud, käitus riigi täitevvõim süüliselt ja sellest tulenevalt oli kaebajalt 15.05.2007–30.01.2008 vabadus võetud ebaseaduslikult.

Mittevaralise kahju hüvitise määramisel ei saa tõusetuda küsimust ehtsast seaduselüngast. See on materiaalõiguslikult täidetav seaduse analoogia alusel. Riigikohtu lahendi nr 3-1-3-10-02 seisukohtade valguses oleks kaebaja tulnud peale 15.03.2007 vangistuse kandmisest vabastada ja tal on õigus kahju hüvitamisele seoses ebaseadusliku vabaduse võtmisega.

3-08-709

11(14) Täitevvõim jättis mõistliku aja jooksul esitamata kaebaja osas taotluse edasise vangistuse kandmisest vabastamiseks. 28.09.2007 määruse tegemisest alates vastutab kohtuvõim solidaar- selt täitevvõimuga kaebajale kahju tekitamise eest. Tartu Maakohtul puudus 28.09.2007 mää- rust tehes õigus jätta kaebaja vangistuse edasisest kandmisest vabastamata (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-19-07 ja 3-1-3-1-03). Kuna riigi süü kaebaja vangistuse edasise kandmise vabastami- sest on suurem, kui tuvastas halduskohus, siis peaks ringkonnakohus suurendama kaebaja ka- suks väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-98).

KrMS § 7 lg 1 ja § 35 lg 4 tähenduses oli kaebaja puhul tegemist süüdimõistetud isikuga, kes kandis talle kohtuotsusega mõistetud karistust. Kohtuotsuse järgselt on muutunud ja 15.03.2007 jõustunud KarS säte, mille alusel ta süüdi mõisteti. Sätet, mis oli aluseks süüdimõistmisele, tü- hiseks ei ole tunnistatud. Seega võivad muudetud sättel olla tulevikku ulatuvad õiguslikud taga- järjed. Justiitsministeeriumil ja vanglatel ei ole muud seadusest tulenevat kohustust, kui tagada jõustunud kohtuotsuse täitmine. Asjaolu, et isikud, kes kandsid vangistuskaristust kuritegude eest, mida seadusemuudatuse järgselt loeti väärtegudeks, tuleks või isegi saaks üldreegli alusel vabastada, ei tulenenud ühestki seadusest. Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-s 26 on küll PS § 23 teise lõigu teist lauset tõlgendades asutud seisukohale, et selle kaitseala ulatub ka karistuse kandmise ajale, kuid selle konkreetses karistusõiguse reformi olukorras antud tõl- gendusega seondub palju ebajärjekindlusi ja küsitavusi, mistõttu seda ei saa pidada täitevvõimu konkreetse tegutsemiskohustuse aluseks. 15.03.2007 jõustunud seadusmuudatuse kontekstis seadusandja tingimusteta amnestiat välja ei kuulutanud ja täiendavat menetluskorda ega raken- dusseadust ei kehtestanud. Seega ka seadusandja ei näinud Riigikohtu karistusõigusreformi puudutavas 17.03.2003 lahendis reeglit, mis kohustaks antud küsimust eraldi reguleerima. 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatust ei ole täidetavate karistuste ümbervaatamist kehtesta- va rakenduskorra puudumise tõttu tühiseks ega ka mitte kehtetuks tunnistatud.

Oluliseks ei saa pidada fakti, et kaebajat ei kantud Tartu Vangla seadusemuudatuse alusel va- bastatavate isikute nimekirja, mis edastati täitmiskohtunikule läbivaatamiseks. Kaebajat ei kan- tud nimekirja põhjusel, et tema ennetähtaegse vabastamise küsimus oli arutamisel täitmiskoh- tuniku käes ja toimik kohtu valduses. Seda, et täitmiskohtunik ei pööranud tähelepanu muutu- nud materiaalõigusele, ei saa pidada täitmiskohtuniku poolseks eksimuseks, kuna kohtuotsuse täitmisel tõusetunud küsimuste lahendamine toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirja- likus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitamine üksnes seetõttu, et kaebaja asetati riigi eri asutuste erinevate tõlgenduste ja õigusliku ebamäärasuse tõttu ebakindlasse olukorda. Õiguslikku ega tõenduslikku tähendust ei oma apellatsioonkaebuses esitatud küsimus, mis ajal ja kas üldse nimetatud nimekiri Tartu Vangla poolt Tartu Maakohtule edastati.

Nõustuda ei saa kaebajaga, et mittevaralise kahju hüvitamise õigus tekkis tal konkreetse ajape- rioodi eest alates 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusest arvates. 15.03.2007–07.12.2007 ei olnud Riigikohtu lahendit, mis oleks tõusetunud 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatuse ko- haldamisel. KarSRS kohaldamisel tõusetunud küsimus, mida käsitleb 17.03.2003 Riigikohtu lahend, ei ole identne 2007. a seadusemuudatusega seotud küsimusega ja riigil nii seadusandli- ku kui ka haldus- ja kohtuvõimu kaudu puudus alus sellest lähtumiseks. Tuleb arvestada, et seadusandja ei tunnistanud nn pisivargust 15.03.2007 õiguspäraseks teoks ega kuulutanud välja amnestiat, mille alusel vangistuses viibivad pisivargad oleks pidanud vabastatama. Seadusandja tahe oli säilitada süüdimõistvate kohtuotsuste seadusjõud; see, et selline tahe oli vastuolus Rii- gikohtu tõlgendusega põhiseadusest, ilmnes alles 07.12.2007 määruses ja veelgi markantsemalt 02.06.2008 otsuses 3-4-1-19-07. Ringkonnakohtu otsuse p 16 järeldus on liiga kaugeleulatuv.

3-08-709

12(14) Kuigi 02.06.2008 Riigikohtu otsuses tunnistatakse, et riigil kohtu kaudu puudub kaalutlusõigus, kas kinnipeetav vabastada, ei saa seda reeglit, kui seda vaadelda kriminaalmenetlusõiguse sub- sidiaarse allikana, kohaldada tagasiulatuvalt 15.03.2007 esinenud olukorda. Riigi primaarko- hustuse puudumise tõttu ei saanud kaebajal tekkida ka sekundaarkohustust kahju hüvitamiseks seaduse muudatuse jõustumise päevast ja halduskohus on seda asjaolu õiguspäraselt hinnanud.

Halduskohus on ringkonnakohtu seisukohti arvestanud, kuid KarSRS sätteid mitte kohaldanud, kuna Riigikohtu 07.12.2007 määruse p 10 järgi ei ole need käesolevas olukorras kohaldatavad.

Kaebaja korduvad viited KarSRS sätetele on asjasse mitte puutuvad. Seaduslik viis kinnipeeta- vate vabastamiseks oli olemas KrMS § 431, mitte KarSRS sätete näol.

KarSRS ei oleks saanud analoogia korras kohaldada pärast 15.03.2007 materiaalõiguse muuda- tusi, kuna selle seaduse kohaldamisala oli määratletud kitsalt karistusõiguse reformiga. Seega puudus riigil positiivne käitumiskohustus, mistõttu on sisutu arutada tähtaja üle, mille jooksul oleks pidanud riik mingi toimingu tegema. KrMS § 137 lg-s 2 ja § 427 lg-s 3 sätestatud lühi- keste tähtaegadega analoogia puudub, kuna esimesel juhul on tegemist isiku vahistamisega, kes ei ole süüdimõistetu; teisel juhul on tegemist tingimusliku süüdimõistva otsuse täitmise modaliteetide lahendamisega. Antud juhul on tegemist tingimusteta süüdimõistva otsuse täitmi- se lõpetamisega materiaalõiguse muudatuse tõttu.

Vaatamata Riigikohtu otsuses nr 3-1-3-10-02 viidatud seisukohale ei olnud seadusandja ette näinud erikorda vangistuskaristust kandvate isikute vabastamiseks. Riigikohus leiab sama la- hendi p-s 41, et isikul ei teki õigust saada hüvitust AVVKHS järgi. See seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on vabadus võetud alusetult. Kaebajalt ei võetud vabadust alu- setult, vaid seadusjõus kohtuotsusega. Riigikohus leiab, et karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustamise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. AVVKHS kujutab endast eriseadust RVastS suhtes. Kui RVastS reguleerib reeglina juhtumeid, mil isikule on kahju tekitatud õigusvastase aktiga, siis AVVKHS reguleerib juhtumeid, kus kahju on tek- kinud õiguspärase riigi akti tõttu. Erandlikult reguleerib ka RVastS § 16 juhtumeid, kus õigus- pärase, kuid isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toimin- guga on tekitatud varaline kahju. Kaebaja ei taotle varalise kahju hüvitamist, samuti ei saa riigi- le etteheidetud tegevusetust alates 15.03.2007 lugeda haldusaktiks või toiminguks, millega oleks isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiratud ja sellega varaline kahju tekitatud. Samuti ei kohaldu RVastS § 14, sest Riigikohtu poolt tõlgendatud PS § 23 ei ole otsekohalduv norm. Muudel juhtudel kui AVVKHS-s ning RVastS §-des 14 ja 16 sätetes toodud alustel ei ole alust õiguspärase toimingu tõttu tekkinud kahju hüvitada.

RVastS § 15 lg 1 välistab riigivastutuse nõude kohtu akti korral, va juhul, kui kohtunik on toi- me pannud kuriteo. Asjassepuutuvat kohtunikku süüdi mõistetud ei ole. Küsimus RVastS § 15 lg 1 kooskõlast PS §-ga 20, kuna säte riivab PS §-s 25 ettenähtud õigust kahju hüvitamisele, võib tõusetuda, kuid õigus kahju hüvitamisele, iseäranis kui see on tekkinud õiguspärase aluse- ga aktiga, ei saa olla absoluutne, seda tuleb kaaluda muude põhiväärtuste ja -õigustega. RVastS § 15 lg 1 eesmärk on välistada, et kohus, kartuses teha viga, ei satuks sõltuvusse sellest kartu- sest, vaid tal oleks võimalik vaba ja väärikana teha õiguspärane ja põhjendatud lahend.

Riigikohtu 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 toodud seisukoht erineb määruses nr 3-1-2-2-07 väljendatud seisukohast. See lahend ei ütle midagi aja kohta, millal peab kohus lahendi tegema. RVastS § 7 ja § 9 reguleerivad õigusvastase halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist ega ole asjassepuutuvad, kuna kaebaja oli vangistuses seadusjõustunud kohtuotsuse alusel.

3-08-709

13(14) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kuna halduskohus ei mõistnud kaebajale hüvitist välja mitte kohtu tegevusega tekitatud kahju eest, vaid Tartu Vangla tegevusetuse tõttu tekitatud kahju eest, siis on ringkonnakohtu arvates kaevatava kohtuotsusega mõistetud kahju välja ebaõigelt vastustajalt. Samas ei ole kaebaja ega Justiitsministeerium vaidlustanud halduskohtu otsust 10 000 krooni hüvitise Justiitsministee- riumilt väljamõistmise osas ning kohtuotsus on selles osas jõustunud.

3-08-709

14(14) heites halduskohtule muuhulgas ette ka prokuratuuri tegevusetust puudutavate kaebuse põhis- tuste suhtes seisukoha võtmata jätmist.

Juhul, kui vaidlusalune kahju on kaebajal tekkinud Tartu Vangla tegevusetusest, siis oleks hal- duskohtul tulnud kaasata asjas vastustajana menetlusse Tartu Vangla ja nõuda temalt kaebusele kirjalikku vastust. Juhul, kui kaebajale on kahju tekitatud kohtu ja prokuratuuri poolt, tuleks asjas kaasata vastustajana menetlusse ka prokuratuur ja nõuda prokuratuurilt kaebusele kirja- likku vastust. Prokuratuur on küll Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus ja Justiitsministeerium on esitanud vastuväiteid ka prokuratuuri tegevusetuse kohta, neid ei saa aga käsitada prokuratuuri kui menetlusosalise vastustena. Justiitsministeerium saab käesolevas asjas olla vastustajaks kohtu poolt tekitatud kahju nõude osas. Kuna asjas ei ole prokuratuuri menetlusse kaasatud ja prokuratuurilt kaebusele vastust nõutud, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata kaebaja väiteid prokuratuuri õigusvastase tegevusetuse kohta ning otsustada prokuratuurilt mittevaralise kahju kaebaja kasuks väljamõistmise üle.

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma