3-10-1433/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2011, Tartu Haldusasja number 3-10-1433 Haldusasi Krislin Pärdi kaebus Viru Vangla direktori 06.05.2010 otsuse tühistamiseks ning Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. juuli 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Krislin Pärdi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Krislin Pärt Vastustaja - Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. juuli 2010 otsus muutmata. 2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Krislin Pärt esitas 03.05.2010 Viru Vangla direktorile taotluse, milles palus kustutada vastavalt 08.09.2007 sõlmitud õppelaenu lepingule nr XXX riigi tagatud õppelaenu põhiosa vastavalt õppelaenu tagastamise graafikule. Viru Vangla direktor kirjutas 06.05.2010 esitatud taotlusele, et tal puudub kaalutlusõigus ja et taotlejale tuleb selgitada õppelaenu tagastamise korda lähtuvalt 05.05.2010 e-kirja sisust.

2. K. Pärt esitas 02.06.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla direktori 06.05.2010 otsus ning kohustada Viru Vanglat alates 05.02.2010 tasuma tema õppelaenu põhiosa makseid vastavalt õppelaenu tagastamise graafikule. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus riigi poolt õppelaenu kustutamise osas ning õppelaenu kustutamise taotluse lahendamine peaks toimuma

2 õppelaenulepingu sõlmimise hetkel, 2007. a, kehtinud korra alusel. Selle kohaselt oli kaebajal õigus riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamiseks.

3. Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei vastanud kaebaja õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi ÕÕS) § 18 lg-s 5 ja Vabariigi Valitsuse 25.08.2004 määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 284) § 4 lg-s 1 sätestatud tingimustele, sest ta ei olnud 2009. a 1. juuliks õpinguid lõpetanud ega esitanud taotlust koos vajalike dokumentidega. Seetõttu ei olnud võimalik tema taotlust õppelaenu kustutamiseks rahuldada. Ka õppelaenu võtmise ajal 2007. a kehtinud kord ei andnud kaebajale õigust õppelaenu kustutamisele, sest ka selleks ajaks ei olnud ta veel täitnud õppelaenu kustutamise tingimusi. Kaebaja täitis õppelaenu kustutamise tingimused alles siis, kui õppelaenu kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Seega ei olnud kaebajal ka enne seaduse muudatust tekkinud subjektiivset õigust nõuda õppelaenu kustutamist ja tal ei saanud tekkida õiguspärast ootust kehtinud õiguskorra püsivuses.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 27.07.2010 otsusega K. Pärdi kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vasta K. Pärt ÕÕS § 18 lg-s 5 sätestatud tingimustele, sest ta lõpetas Tallinna Ülikooli magistriõppe alles 05.02.2010 ning taotluse õppelaenu kustutamiseks esitas 03.05.2010. Määruse nr 284 § 4 lg-te 1 ja 2 kohaselt saab riigivõi kohaliku omavalitsuse asutus või avalik-õiguslik isik õppelaenu tagasimaksmata osa kustutada üksnes juhul, kui tegemist on 2009. a 1. juuli seisuga vastavat õigust omava ja selle kohta nõutavad dokumendid esitanud isikuga. Nimetatud säte ei võimalda haldusorganile kaalutlusõiguse kohaldamist ning seaduseandja pole andnud laenu kustutamist teostavale asutusele või isikule võimalust kehtiva õigusnormi täitmata jätmiseks ega selle õiguspärasuse üle otsustamiseks. Neist asjaoludest tulenevalt on ka kohustamisnõue alusetu, sest kaebajal pole tekkinud õigust nõuda õppelaenu põhiosa kustutamist ei praegu ega ka 2007. a-l kehtinud korra alusel. Antud juhul pole asjakohane toetuda õiguspärase ootuse põhimõttele, sest õppelaenu kustutamist käsitlevate seadusesätete muutmise ajal polnud kaebajal laenu kustutamise õigust tekkinudki. Õiguskindluse põhimõte annab isikule küll mõistliku ootuse, kuid samas ei tähenda see, et õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Tegemist on poliitiliste küsimustega, mille analüüsimise õigus kohtutel puudub.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. K. Pärt esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.07.2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli K. Pärdil õppelaenu võtmise ajal tekkinud õiguspärane ootus õppelaenu kustutamiseks, sest ta täitis kõik seadusest tulenevad ja temast endast olenevad tingimused. Ajal, kui leidis aset ÕÕS seadusemuudatus (1. juulil 2009), oli K. Pärt asunud juba oma õigusi realiseerima (võtnud õppelaenu ja asunud õppima). Pelgalt üks kuupäev ei saa olla tingimuseks, et õiguspärast ootust ei tekiks. Kui K. Pärt oleks ette näinud võimalust, et riigipoolne õppelaenu kustutamine lõpetatakse temast sõltumatutel põhjustel, siis ei oleks ta 2007. a õppima asunudki. Seega teadmine, et õppelaen kustutatakse riigi poolt, oli otseselt seotud õppima asumise otsusega ning oli tekkinud ka õiguspärane ootus riigipoolsele õppelaenu kustutamisele. Ebaõige on halduskohtu väide, et tegemist on poliitilise küsimusega, mille analüüsimise õigus kohtutel puudub. Halduskohus ei ole arvestanud ka ÕÕS § 30 lg-tega 1 ja 2. Halduskohtul

3 oleks tulnud kaaluda ÕÕS § 30 lg 2 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 p 2 võimalikku vastuolu PS §-ga 12. Vastuolu PS §-ga 12 seisneb selles, et samadel tingimustel ja ajahetkel õppelaenu lepingu sõlminud, aga erineval ajahetkel kooli lõpetavaid isikuid, kes töötavad avalikus teenistuses, koheldakse ebavõrdselt. Kuna õppelaenu tagasimaksmine peaks toimuma õppelaenu võtmise hetkel kehtinud õppelaenu tagasimaksmise ja kustutamise korrast lähtuvalt, siis on õppelaenu võtmise hetkel kehtinud korra alusel tekkinud kaebajal õigus õppelaenu kustutamiseks riigi poolt kuni töösuhte lõppemiseni riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusega või avalik-õigusliku juriidilise isikuga.

6. Viru Vangla vaidleb K. Pärdi apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei saanud K. Pärdil tekkida õiguspärast ootust õppelaenu kustutamiseks õppima asumisega ega õppelaenu lepingu sõlmimisega. K. Pärt pidi õppelaenu võtmisel arvestama sellega, et ta ei pruugi õpinguid lõpetada ning lõpetamisel jätkuvalt riigiteenistuses olla. Samuti pidi ta arvestama, et seadusandjal on õigus seadusandlust muuta. Halduskohus ei pidanud analüüsima, kas esineb vastuolu PS-ga. Kohus on õigesti leidnud, et otsus, milliseid reforme läbi viia ja keda nendega eelistada, on seadusandja pädevuses ning tegemist on poliitiliste küsimustega, mille analüüsimise õigus kohtul puudub. Halduskohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu 02.12.2004 otsusega haldusasjas nr 3-4-1-20-04. Halduskohus leidis, et K. Pärdi õppelaen ei kuulu kustutamisele, kuna K. Pärt ei vasta selleks seaduses sätestatud tingimustele. Halduskohus ei ole asunud seisukohale, et K. Pärdi õppelaen ei kuulu kustutamisele, kuna tema teenistussuhe Viru Vanglaga on lõppenud. Ebaõige on ka K. Pärdi seisukoht, et tema õppelaenu kustutamisel tulnuks lähtuda õppelaenu võtmise ajal kehtinud korrast. Käesoleval ajal on õppelaenu kustutamist reguleeriv kord muutunud ning õiguslik alus varem kehtinud korra rakendamiseks puudub. Asjasse puutumatud on K. Pärdi viited ÕÕS § 30 lg-le 1 ja 2, sest antud sätted reguleerivad õppelaenu kustutamist isikutel, kes on sõlminud õppelaenu lepingu Eesti Vabariigi haridusseaduse alusel. K. Pärt on võtnud õppelaenu ÕÕS alusel. Määruse nr 284 § 4 lg 1 p 2 ei ole PS-ga vastuolus, sest esineb mõistlik ja asjakohane põhjus, miks lõpetati riigi poolt õppelaenude kustutamine. Riigikohtu praktika kohaselt on mõistliku ja asjakohase põhjuse olemasolul ebavõrdne kohtlemine seadusloomes lubatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 27.07.2010 otsus tuleb jätta muutmata ning K. Pärdi apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuse seisukoht ei ole halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ja on õigesti kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Toimiku materjalidest nähtuvalt alustas K. Pärt õpinguid Tallinna Ülikooli magistriõppes 01.09.2007. Kaebaja võttis seoses õpingutega 08.09.2007 õppelaenu (leping nr XXX) ja lõpetas õpingud 05.02.2010 (eksmatrikuleeriti seoses õppekava täitmisega täies mahus). 03.05.2010 esitas K. Pärt Viru Vangla direktorile taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks. 06.05.2010 keeldus Viru Vangla direktor õppelaenu kustutamisest, kuna õppelaenu kustutamiseks vajalikud tingimused ei olnud täidetud.

9. Ringkonnakohus leiab, et isikul on õigus seadusest tulenevale õigusele või soodustusele vaid juhul, kui ta vastab selleks seaduses toodud tingimustele. Ka ajal (enne 01.07.2009), mil

4 kehtisid ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 sõnastuses, et isikul, kes lõpetas õppe seoses õppekava täitmisega täies mahus ning asus Eestis teenistusse või tööle riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusse või tööle avalik-õigusliku juriidilise isiku juurde, oli õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele, ei vastanud kaebaja selles sättes toodud tingimustele. Seega puudus tal õigus õppelaenu osalisele kustutamisele. Ajaks, mil kaebaja vastas viidatud sätetes toodud tingimustele (05.02.2010), olid need juba muudetud. Kaebaja ei vastanud ka pärast 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 tingimustele. Seega ei ole kaebajal kunagi olnud õigust taotleda riigi poolt õppelaenu osalist kustutamist. See, et kaebaja täitis kuni 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg-s 5 toodud tingimused 2010. a, ei anna talle õigust nõuda kehtetu seaduse kohaldamist tema suhtes. Haldusorganil tuleb haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel lähtuda kehtivast õiguskorrast (HMS § 54 ja § 107 lg 1), mistõttu keeldus vastustaja põhjendatult kaebaja taotlust rahuldamast. Kaebaja esitas taotluse õppelaenu kustutamiseks 03.05.2010, seega ajal, mil ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 kehtisid juba muudetud kujul. 10. Kaebaja on ekslikult leidnud, et riik on rikkunud ÕÕS-i ja määruse nr 284 § 4 tingimusi muutes tema õiguspärast ootust. Õiguspärast ootust saab rikkuda õiguse suhtes, mis on isikul olemas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas oma 30.09.1994 otsuses nr III-4/A-5/94, et: „Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.“ Seega ei tohi riik võtta isikult sõnamurdlikult talle kord antud õigusi ja vabadusi. Kuna kaebajal ei ole kunagi olnud õppelaenu osalise kustutamise õigust, siis ei saanud riik seadusemuudatusega sõnamurdlikult kaebaja õiguspärast ootust rikkuda ega jätta kaebajat temale antud õigusest ilma. Kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega oleks olnud tegemist olukorras, kus kaebaja oleks vastanud kuni 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks, kuid seaduse hilisema muutmise läbi oleks kaebaja jäänud sellest õigusest ilma. Käesoleval juhul ei olnud kaebajal ka enne 01.07.2009 sellist õigust, s. o õigust õppelaenu osaliseks kustutamiseks tekkinud, mistõttu ei saanud seadusandja viidatud sätete muutmisega kaebaja õiguspärast ootust rikkuda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 on leitud veel ka seda, et: „Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist - seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.“ 2009. aastal kujundas seadusandja varasemalt kehtinud õppelaenu kustutamise regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Seadusandja peab riigieelarve koostamisel arvestama ka riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt õppelaenude hüvitamise võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks.

5 Riigikohtu halduskolleegium leidis 21.02.2002 otsuses asjas nr 3-3-1-6-02 et: „Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima“ (otsuse p 18). Kuna õigust saab realiseerima asuda alles siis, kui isikul on vastav õigus olemas, siis on põhjendamatud on kaebaja viited õiguspärase ootuse tekkimisele seeläbi, et ta asus õppima asumise ja võttis õppelaenu. Õiguse realiseerimine tähendanuks antud juhul olukorda, kus kaebaja oleks vastanud ÕÕS § 18 lg-s 5 ja määruse nr 284 § 4 lg-s 1 toodud tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks riigi poolt. Kaebaja püüdlemine selle poole, et ta tulevikus vastaks õppelaenu kustutamiseks seaduses toodud tingimustele, ei ole veel õiguse realiseerimine. Samuti ei ole käesoleval juhul usutav ega ka tõendamist leidnud see, et kaebaja oleks läinud 2007. a magistrikraadi omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et tulevikus tema õppelaen riigieelarve vahenditest kustutataks. Haridust omandatakse eeldatavalt siiski muul põhjusel ning õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist ei saa seepärast pidada kaebaja õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka ei saanud kaebaja võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et kellelgi ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides töötavad nad tingimata või jätkuvalt riigitööl ka siis, kui nad kooli lõpetavad.

11. Kaebaja väide, et halduskohus oleks pidanud tingimata kaaluma ÕÕS § 30 lg 2 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 p 2 võimalikku vastuolu PS §-ga 12 lg 1, ei anna samuti alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. HKMS § 25 lg 9 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Antud juhul ei ole halduskohus järelikult leidnud, et mõni käesolevas asjas kohaldamisele kuuluv seadus või õigustloov akt on PS-ga vastuolus. K. Pärt ei ole ka ise oma kaebuses halduskohtule tõstatanud õppelaenu kustutamise uue regulatsiooni põhiseadusega vastuolu problemaatikat, mistõttu ei pidanud halduskohus juhul, kui ta ise ei leidnud, et seadus või muu akt tuleks jätta kohaldamata, täiendavalt analüüsima, kas esineb vastuolu põhiseadusega või mitte. Kaebaja viide ÕÕS § 30 lg-tele 1 ja 2, mis puudutavad õppelaenulepingute kehtivust tagatud õppelaenu tagasimaksmata osa kustutamist, mis sõlmiti Eesti Vabariigi haridusseaduse alusel, ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest kaebaja ei ole kõne all olevat õppelaenu võtnud Eesti Vabariigi haridusseaduse § 361 järgi, mis kehtis kuni 01.09.2004. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja õppelaenu võtnud 08.09.2007, mil kehtis juba ÕÕS. Kuna kaebaja ei ole õppelaenu võtnud Eesti Vabariigi haridusseaduse alusel, siis ei kuulu tema suhtes kohaldamisele ka ÕÕS § 30, s. h selle paragrahvi lg 2, ning halduskohtul puudus õigus ja ka kohustus kaaluda ÕÕS § 30 lg 2 vastuolu PS §-ga 12 lg 1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PS §-ga 12 lg 1 vastuolus ka määruse nr 284 § 4 lg 1 p 2, mille kohaselt õppelaenu saanud isikul, kellel on kehtiv teenistusvõi töösuhe riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isikuga, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt, kui ta enne 1. juulit 2009. a on esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus. Määruse nr 284 § 4 lg 1 p 2 järgi koheldakse erinevalt õppelaenu saanud isikuid, kes enne 01.07.2009 töötasid riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuses ja olid enne 01.07.2009 esitanud riigivõi kohaliku omavalitsuse asutusele taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks seoses sellega, et nad olid enne nimetatud kuupäeva eksmatrikuleeritud seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingud lõpetanud seoses õppekava täitmisega täies mahus

6 võrreldes isikutega, kes olid õppelaenu ÕÕS alusel saanud, kuid kes ei olnud 01.07.2009 veel õpinguid lõpetanud. Samas on Riigikohus oma 03.04.2002 otsuses nr 3-4-1-2-02 leidnud, et: „Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.“ Seisukohta, et kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus ebavõrdseks kohtlemiseks, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes õigustatud, on Riigikohus kinnitanud ka hilisemates otsustes (vt. näiteks 02.05.2005 otsus nr 3-4-1-3-05; 26.09.2007 otsus nr 3-4-1-12-07). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, sest riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mille alusel muudeti ka ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1, seletuskirja kohaselt oli senisel viisil õppelaenu kustutamise lõpetamiseks olemas avalik huvi, mis kaalus üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud huvid. Nimelt selgitatakse seaduse seletuskirjas, et: “Arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ja seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutata, on olemas praeguses pingelise riigieelarve olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks./…./ Sellise soodustuse andmise eesmärgiks oli huvi suurendamine teatud asutustes töötamise vastu, kuid tööturu tänases olukorras ei täida nimetatud säte oma algset eesmärki ning sellest on kujunenud teatud osa õppelaenu võtnud isikute hüve, mis seab põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda õppelaenu mittevõtnud isikud, muude isikute juures töötavad õppelaenu võtnud isikud või õppelaenu võtnud isikud, kellel üldse puudub töö.“ Seletuskirjas on ka välja toodud eeldatav kulude kokkuhoid 2009. aastal, mis seaduse muudatusega kaasneks ja selleks on hinnatud 64.9 miljonit krooni. Seega esines mõistlik ja asjakohane põhjus, miks lõpetati riigi poolt õppelaenude kustutamine.

12. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et Viru Vangla direktori 06.05.2010 haldusakt (03.05.2010 esitatud õppelaenu kustutamise taotluse rahuldamisest keeldumine), mis on vormistatud vangla direktori resolutsioonina esitatud taotlusel viitega 05.05.2010 e-kirjale, ei vasta iseenesest HMS §-s 55 märgitud haldusakti vorminõuetele. Teatavasti peab üksikjuhtumi reguleerimiseks antud ja väljapoole haldust suunatud õigusakt olema selge, üheselt mõistetav ning õiguspärane nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Samas on haldusakti kehtivuse eelduseks akti teatavaks tegemine adressaadile ja toimiku materjalidest (tl 4) ning kaebuses sisust nähtuvalt tutvustati 06.05.2010 otsust ja selles viidatud e-kirja kaebajale 10.05.2010 ning kaebaja sai ka selliselt vormistatud otsuse pinnalt aru, miks tema 03.05.2010 taotlust ei rahuldatud. Samas ei too haldusakti andmisel menetlusja vorminõuete rikkumine iseenesest alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormivõi menetlusnõudeid (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 3.03.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-01 p 6 ja 26.11.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-01 p 3). Ka HMS §-s 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna ÕÕS § 18 lg 5 ja määruse nr 284 § 4 lg 1 ilmselgelt ei võimalda õppelaenu kustutamist juhul, kui selle eeldused täidetakse ja vastav taotlus esitatakse pärast 01.07.2009 ja tegemist ei ole ka haldusorganil

7 diskretsiooniõigust kasutada võimaldavate sätetega, siis ei ole vastustaja 06.05.2010 haldusakti vormistamisel esinenud puudused olnud sellised, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist.

13. Kuna apellatsioonkaebus jab rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene Agu Timmi

Maili Lokk