3-10-1546/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1546 Haldusasi DeBesta Credit OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5203-20 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 06. jaanuaril 2011

Menetlusosalised Kaebuse esitaja: DeBesta Credit OÜ Esindaja: Sven Soeson Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindaja: Katre Kuhi RESOLUTSIOON 1. Rahuldada OÜ DeBesta Credit kaebus osaliselt. 2. Tunnistada õigusvastaseks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse toimingud, mis seisnesid OÜ DeBesta Credit maksusaladusega kaitstud andmete (asjaolu, et DeBesta Credit OÜ arvelduskontole on tehtud ülekandeid erinevate Rootsi firmade ja eraisikute poolt ja et raha kantakse edasi kahele Rootsi eraisikule ning 13,8 miljonit Rootsi krooni on kantud edasi DeBesta Credit OÜ arvelduskontole; asjaolu, et OÜ DeBesta Credit arvelduskontole on erinevad Rootsi firmad kandnud ligikaudu 26,8 miljonit Rootsi krooni; asjaolu, et OÜ DeBesta Credit arvelduskontole laekunud rahast on ligikaudu 38,3 miljonit Rootsi krooni edasi kantud AS-i Tavid, kust osa raha on edasi liikunud Rootsi ja seal erinevate Rootsi eraisikute poolt välja sularahas võetud; asjaolu, et Sven Soesonile on tehtud AS-ist Tavid sularahas väljamakseid 17,9 miljoni Rootsi krooni ulatuses) avaldamises Danske Bank A/S Eesti filiaalile, AS-ile Eesti Krediidipank, AS Parex banka Eesti filiaalile, Swedbank AS-ile ja Tallinna Äripangas AS-ile vastavalt 17. juuni 2009 korraldustes ning AS-ile SEB Pank 15. juuni 2009 korralduses. 3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 4. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

2 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 07. novembri 2008 korralduse nr 12-2.1/36502 alusel alustati revisjoni, mille käigus kontrolliti DeBesta Credit OÜ poolt käibemaksu, ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluva tulumaksu, kinnipidamisele kuuluva tulumaksu, töötuskindlustusmakse, kohustusliku kogumispensioni makse ning sotsiaalmaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust ajavahemikul 2006. aasta jaanuarist kuni 2008. aasta oktoobrini. Revisjoni käigus tegi maksuhaldur muuhulgas 15. ja 17. juunil 2009 korraldused erinevatele krediidiasutustele, nõudes neilt Sven Soesoni isiklike pangakontode väljavõtteid. 2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010 maksuotsusega nr 12.2-3/5203-20 kohustati DeBesta Credit OÜ-d tasuma füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluvat tulumaksu 283 046 krooni ning sotsiaalmaksu 439 488 krooni. Maksuotsuses asuti seisukohale, et perioodil 2006. aasta jaanuarist kuni 2008. aasta oktoobrini on OÜ DeBesta Credit teinud Sven Soesonile 1 331 781 krooni ulatuses väljamakseid, mis on käsitatavad töise tuluna, kuivõrd Sven Soeson oli sel perioodil äriühingu ainus osanik ja juhatuse liige ning kuna töötajaid äriühingul ei olnud, siis oli tema ainus isik, kes DeBesta Credit OÜ nimel tegutses. Maksuotsuses leiti, et suures mahus rahade liikumine DeBesta Credit OÜ pangakontodel ning asjaolu, et Sven Soeson käis tihti DeBesta Credit OÜ poolt AS-i Tavid siirdatud raha välja võtmas, samas asjaolu, et puuduvad tõendid selle kohta, et Sven Soeson oleks igapäevaselt DeBesta Credit OÜ heaks töötanud, näitab, et majanduslikus mõttes on väljamaksete näol tegemist juhatuse liikme tasudega. 3. 29. märtsil 2010 esitas DeBesta Credit OÜ Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu ja tollikeskusele taotluse eelnimetatud maksuotsuse muutmiseks. 19. aprillil 2010 esitas ta Maksu- ja Tolliametile vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamise nõudes. Maksu- ja Tolliameti 18. mai 2010 vaideotussega nr 6-1/185-3 jäeti vaie rahuldamata. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4. DeBesta Credit OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus tühistaks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/5203-20 osas, millega määrati täiendav tulumaks ja sotsiaalmaks palga väljamaksetelt ja käsitleda tehtud väljamakseid dividendidena. Teiseks taotleb kaebuse esitaja, et kohus tunnistataks õigusvastaseks maksuhalduri tegevuse, mis seisnes finantseerimisasutustele kaebuse esitaja ärisaladuse avaldamises ning kolmandaks, et kohus tunnistaks õigusvastaseks maksuhalduri viivituse kaebuse esitaja poolt esitatud maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel ning kohustaks maksuhaldurit taotluse läbivaatamiseks. 5. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et tehtud väljamaksete näol on tegemist juhatuse liikme tasudega ning leiab, et maksuotsuses nimetatud väljamakseid Sven Soesonile (2006. aastal 271 956 krooni, 2007. aastal 67 000 krooni ja 2008. aastal 992 825 krooni) tuleb käsitada dividendi iseloomuga väljamaksetena, mille maksustamine palgatuluna ei ole õigustatud. Kaebuse esitaja hinnangul viitab sellele maksete iseloom ja sagedus. Kaebuse esitaja selgitab, et tehinguid, mida Sven Soeson DeBesta Credit OÜ nimel tegi, oli suhteliselt vähe ning tegemist ei olnud igapäevase tööga, samuti olid väljamaksed suuremates summades, samas kui palka makstakse tavapäraselt sagedamini ja väiksemates summades. Kaebuse esitaja on seisukohal, et DeBesta Credit OÜ juhatuse liikme töö on pigem passiivne kui aktiivne, kuna laenude väljastamine ja faktooring on olemuslikult seotud vähem tööga ja rohkem ootamisega. Kaebuse esitaja selgitab, et ta

3 finantseerib kuu alguses arveid, mis laekuvad talle ca 40 päeva pärast ning teenib selle pealt tulu. Samuti on kaebuse esitaja hinnangul oluline, et tal puuduvad töötajad ning juhatusel puudub klassikaline juhtimis- ja kontrollimisroll ning igapäevast tööd on selle võrra vähem. Kaebuse esitaja viitab ka enda 2007. aasta bilansile ja 03. jaanuaril 2008 tehtud osaniku otsusele dividendide väljamaksmise kohta. Samuti peab kaebuse esitaja ebaloogiliseks, et ettevõte otsustab vaatamata laenukoormusele maksta palka, mille puhul on maksukohustus suurem. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et Sven Soeson on andnud DeBesta Credit OÜ-le laenu ning selles olukorras tuleb väljamakseid käsitada passiivse investeeringutuluna, mitte palgatuluna. 6. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduri poolt korralduste edastamisega pankadesse rikuti maksusaladust, kuivõrd neis korraldustes toodi välja, et Sven Soeson ei ole kättesaadav, samuti toodi korraldustes välja, et OÜ DeBesta Credit arvelduskontole on erinevad Rootsi firmad kandud 26,8 miljonit krooni ning sellest on tehtud juhatuse liikmele Sven Soesonile väljamakseid 17,9 miljoni krooni ulatuses. Kaebuse esitaja leiab, et MKS §-st 26 ei tulene maksuhalduri õigust avaldada kolmandatele isikutele muuhulgas kaebuse esitaja kohta käivat revisjoni algatamise fakti, summasid ega muud informatsiooni. Kaebuse esitaja leiab, et põhjendatud huviks revisjonitoimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on see, et selliselt läbiviidud revisjoni käigus ei saa tekkida õiguslikke tagajärgi. Ka leiab kaebuse esitaja, et teabe andmise korraldused on põhjendamata, asjassepuutumatud ja ebaproportsionaalsed, kuna hoolimata sellest kuhu ja kuidas on raha liikunud, ei muutu kaebuse esitaja maksukohustus. VASTUSTAJA SEISUKOHT 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb DeBesta Credit OÜ kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et pankadele tehtud teabe andmise korraldused olid õiguspärased ning maksusaladuse hoidmise kohustust ei ole rikutud. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja esindaja Sven Soeson ei olnud revisjoni alguses maksuhaldurile kättesaadav, mistõttu esitati korraldused teabe saamiseks pankadele. Vastustaja selgitab, et püüdlusi kaebuse esitaja esindaja kättesaamiseks kinnitavad maksuhalduri poolt esitatud e-kirjad ning korraldused. Samuti rõhutab vastustaja, et Sven Soeson oli teadlik revisjoni algatamisest, mida kinnitab tema 13. novembri 2008 kiri, kus ta teatab, et on saanud kätte maksuhalduri korralduse, kuid selgitab, et tal ei ole võimalik maksuhalduriga kohtuda. Samuti toob vastustaja välja, et vastuseks maksuhalduri 20. jaanuari 2009 korraldusele ei esitanud kaebuse esitaja kõiki raamatupidamise dokumente ning esindusõiguslik isik ei andnud seletusi DeBesta Credit OÜ tegevuse kohta. Vastustaja leiab, et OÜ DeBesta Credit jättis täitmata kaasaaitamiskohustuse, mis seisnes maksustamise seisukohast olulise teabe ja dokumentide esitamata jätmises ning seetõttu tegigi maksuhaldur 15. ja 17. juunil 2009 korraldused krediidiasutustele, milles küsiti Sven Soesoni isiklike pangakontode väljavõtteid. Maksuhaldur selgitab samuti, et MKS § 16 lg 3 kohaselt tuleb sellises korralduses märkida kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ning kuna Sven Soeson on saanud suures summas raha DeBesta Credit OÜ-lt, siis tekkis maksuhalduril kahtlus, et raha võidi panna Sven Soesoni isiklikule kontole ning kuna temalt endalt selgitusi raha liikumise kohta ei olnud võimalik saada, nõuti krediidiasutustelt tema isiklike pangakontode väljavõtteid, milleks tehti motiveeritud korraldused. 8. Vastustaja leiab, et Sven Soesonile tehtud väljamaksete näol on tegemist juhatuse liikmele makstud tasuga, mitte kasumieraldisega. Seejuures viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-426 (p. 8). Vastutaja leiab, et pärast revisjoniakti koostamist kaebuse esitaja poolt esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed

4 ja on ilmselt koostatud tagantjärele. Vastustaja viitab ka sellele, et äriseadustiku § 157 lg 1 kohaselt võib teha osanikele väljamakseid puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum, kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Vastustaja selgitab, et maksuhaldurile algselt esitatud 17. juulil 2008 kinnitatud 2007 majandusaasta aruande kohaselt oli aasta kasum 135 422 krooni ning jaotamata kasum 208 761 krooni. Seega ei olnud puhaskasumist või eelmiste perioodide jaotamata kasumist võimalik teha 972 825 kroonist väljamakset dividendideks. Mis puutub vaide lisana esitatud uue 29. märtsil 2010 kinnitatud 2007. majandusaasta aruannet, siis leiab vastustaja, et see on koostatud tagantjärgi lähtudes vaidlusaluse maksuotsuse järeldustest. Vastustaja leiab samuti, et erinevus dividendi ja palgatulu maksustamise vahel ei tulene töö sisust ja selle sagedusest. 9. Mis puudutab kaebuse esitaja etteheidet, et maksuhaldur on õigustamatult viivitanud maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisega, siis selgitab vastustaja, et kaebuse esitajal ei olnud õigust esitada taotlust maksuotsuse muutmiseks MKS § 101 lg 1 p 1 alusel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 10. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et OÜ DeBesta Credit kaebus on põhjendatud üksnes osaliselt. Kohus leiab, et vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks ei ole alust, kuna maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ DeBesta Credit poolt Sven Soesonile tehtud väljamaksed on majanduslikus mõttes käsitatavad juhatuse liikme tasudena, millelt peab väljamakse tegija kinni pidama tulumaksu ning millelt tasuma sotsiaalmaksu maksuotsuses näidatud suuruses. Samuti tuleb rahuldamata jätta taotlus tunnistada õigusvastaseks maksuhalduri viivitus maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel. Nende taotluste rahuldamata jätmist põhjendab kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 15-22. 11. Põhjendatuks peab kohus kaebust siiski osas, mis puudutab kaebuse esitaja etteheiteid krediidiasutustele tehtud kaebuse esitaja maksusaladusega kaitstud andmete esitamise kohta. Kohus ei nõustu siiski kaebuse esitaja väitega, et kolmandatelt isikutelt teabe nõudmine on seetõttu täielikult õigusvastane või et see tooks kaasa revisjoni või selle tulemuse õigusvastasuse, küll aga leiab, et krediidiasutustele tehtud korraldustes on esitatud põhjendamatult üksikasjalikud andmed kaebuse esitaja tegevuse kohta, mida saab käsitada maksusaladuse rikkumisena. 12. Haldusasja toimikust nähtuvalt on maksuhaldur teinud 17. juunil 2009 korraldused teabe andmiseks Danske Bank A/S Eesti filiaalile (II kd, tl. 122), AS-ile Eesti Krediidipank (II kd, tl. 135), AS Rarex banka Eesti filiaalile (II kd, tl. 140), AS-le Swedbank (II kd, tl. 147) ja Tallinna Äripanga AS-ile (II kd, tl. 151) ning 15. juunil 2009 korralduse AS-le SEB Pank (II kd, tl. 145), milles kõigis nõutakse, et korralduste adressaadiks olev krediidiasutus teataks, kas Sven Soeson omas neis krediidiasutustes kontrollitaval perioodil arvelduskontosid ning esitaks arvelduskontode väljavõtted. Korralduste põhjendavas osas on välja toodud, et maksuhaldur kontrollib OÜ DeBesta Credit maksukohustuste täitmist perioodil jaanuarist 2006 kuni oktoobrini 2008, et maksuhaldur on menetluse käigus tuvastanud, et DeBesta Credit OÜ Rootsi arvelduskontole on tehtud erinevaid ülekandeid Rootsi firmade ja eraisikute poolt ning raha kantakse sealt edasi kahele Rootsi eraisikule ning 13,8 miljonit Rootsi krooni on edasi kantud DeBesta Credit OÜ arvelduskontole Eestis, kuhu on ka erinevad Rootsi firmad kandnud 26,8 miljonit krooni, kusjuures sinna kontole kantud rahast on ligi 38,3 miljonit krooni kantud edasi AS-i Tavid, kust osa raha on liikunud Rootsi ja seal erinevate Rootsi eraisikute poolt sularahas välja võetud ning Sven Soesonile on AS-ist Tavid tehtud

5 väljamakseid 17,9 miljoni Rootsi krooni ulatuses. Samuti selgitatakse korraldustes, et Sven Soesonilt ei ole võimalik saada teavet, kuidas kasutati rahasummasid, mis AS-ist Tavid Sven Soesoni poolt sularahas välja võeti ning et maksuhalduril on kahtlus, et Sven Soeson võis panna raha oma isiklikele pangakontodele. Viimaks märgitakse korraldustes, et kuna Sven Soesonile ei ole tehtud DeBesta Credit OÜ poolt palga väljamakseid, on oluline välja selgitada, kas ja mis ulatuses võis raha jääda Sven Soesoni käsutusse. 13. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et krediidiasutustele eelnimetatud korralduste tegemine oli õigusvastane põhjusel, et eelnevalt ei pöördutud teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning MKS § 72 lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul. Käesoleval juhul on maksuhaldur nii vaidlusaluses maksuotsuses kui ka kohtule esitatud kirjalikus seletuses selgitanud, et OÜ DeBesta Credit ainus seaduslik esindaja Sven Soeson ei ilmunud maksuhalduri nõudmisel maksuhalduri juurde selgitusi andma, samuti ei esitanud kõiki varem nõutud dokumente. Vaidlust ei ole seejuures selles, et enamuse revisjoni ajast viibis Sven Soeson välismaal. Kohus leiab, et maksuotsuses välja toodud asjaoludel oli igati põhjendatud maksuhalduri pöördumine krediidiasutuste poole. Siinkohal märgib kohus sedagi, et eelnimetatud korraldustega on maksuhaldur nõudnud teavet Sven Soesoni isiklike arveldusarvete kohta, põhjendades seda vajadusega kontrollida revideeritava isiku, st. OÜ DeBesta Credit poolt tehtud väljamakseid. Tarbetu oleks olnud nõuda Sven Soesoni isiklike arveldusarvete kohta teavet OÜ-lt DeBesta Credit, kuna viimane ei oleks neid esitada saanud. Teoreetiliselt oleks maksuhaldur võinud nende saamiseks pöörduda ka Sven Soesoni kui DeBesta Credit OÜ revisjoni suhtes samuti kolmanda isiku poole, ent see oleks olnud ebamõistlik, kuna maksuhaldur, kahtlustades, et OÜ DeBesta Credit raha on jäänud Sven Soesoni käsutusse, ei oleks Sven Soesoni kui potentsiaalselt vastavate andmete varjamisest huvitatud isiku käest saadud teavet niikuinii saanud usaldada ning oleks selle kontrollimiseks siiski pidanud krediidiasutuste poole pöörduma. Viimaks märgib kohus, et MKS § 61 lg 2 eesmärk on ennekõike kaitsta kolmandat isikut maksuhalduri-poolse põhjendamatu tülitamise eest ning isegi selle nõude rikkumine ei muuda kolmandale isikule esitatud korralduse alusel saadud tõendeid lubamatuteks. 14. MKS § 61 lõikes 3 sätestatakse, et kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. MKS §-s 26 on aga sätestatud, et maksuhaldur, tema ametnikud ja teised teenistujad on kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet, sealhulgas kõiki andmekandjaid (otsused, aktid, teated ja muud dokumendid) maksukohustuslase kohta, teavet andmekandjate olemasolu kohta, äri- ja pangasaladust, mida nad teavad seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimise, maksu määramise, maksuvõla sissenõudmise, maksuõigusrikkumise asja menetlemise või muude teenistuskohustuste täitmisega. Maksusaladuse avaldamine on MKS § 26 lg 2 kohaselt lubatud vaid maksukohustuslase kirjalikul nõusolekul või MKS §-des 27–30 nimetatud juhtudel. Käesoleval juhul ühtegi MKS §-des 27-30 nimetatud juhtu ei esinenud, samuti ei

6 ole OÜ DeBesta Credit andnud kirjalikku nõusolekut maksusaladuse avaldamiseks. Kohtu hinnangul tuleb aga MKS § 61 lõikes 3 sätestatud korralduse põhjendamise kohustust käsitada erinormina maksusaladuse hoidmiseks kohustava MKS § 26 lg 1 suhtes. MKS § 61 lg 3 kohaselt tuleb kolmandale isikule tehtud teabe andmise korralduses märkida maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Eeltoodust tuleneb otsesõnu, et sellises korralduses tuleb ära näidata, millise maksukohustuslase ja millise perioodi ning milliste konkreetsete maksude tasumise õigsust maksuhaldur kontrollib. Seetõttu ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et õigusvastane on juba revisjoni alustamise fakti teatavaks tegemine kolmandatele isikutele. MKS-is ei sätestata üksikasjalikumalt, milliseid andmeid peaks sisaldamata kolmandale isikule tehtava korralduse see osa, milles esitatakse kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Kohus leiab, et selles osas tuleb leida mõistlik tasakaal korralduse põhjendamise ja maksusaladuse hoidmise kohustuse vahel. See tähendab, et korralduses tuleb selle esitamise põhjused välja tuua selliselt, et korralduse adressaat saaks veenduda, et temalt nõutava teabe saamine on maksukohustuslase jaoks kontrolli eesmärki arvestades tõepoolest vajalik ning samas tuleb konkreetset teavet maksukohustuslase kohta kontrollimenetluses teatavaks saanud asjaolude kohta esitada kolmandale isikule nii vähe kui võimalik. Kohtu hinnangul peab kolmanda isiku poole pöördumise põhjuse kirjeldus sisaldama põhjendusi selle kohta, miks pöördub maksuhaldur just selle kolmanda isiku poole (nt. põhjusel, et maksukohustuslase enda käest ei ole võimalik vastavat teavet saada), samuti peab korraldusest nähtuma, miks on nõutav teave maksuhalduri jaoks vajalik. Kohus leiab, et käesoleval juhul on maksuhaldur aga krediidiasutuste poole pöördumise põhjuse kirjeldamisel toonud välja põhjendamatult palju üksikasju, mis on talle teatavaks saanud OÜ DeBesta Credit revisjoni käigus. Kohtu hinnangul ei ole konkreetsed asjaolud, mis puudutavad seda, millistes summades on OÜ DeBesta Credit arveldusarvetel tehinguid tehtud või kas või kuidas on sularaha välja võetud, krediidiasutustele esitatud teabe andmise korralduse põhjendamiseks vajalikud. Korraldustes piisanuks sellest, kui oleks välja toodud, et kontrolli tulemusena on maksuhaldur leidnud, et OÜ DeBesta Credit on märkimisväärse osa rahast sularahas välja võtnud ning et tal on kahtlus, et äriühingu ainuosanik ja ainus juhatuse liige ning teadaolevalt ainus selle äriühingu nimel tehinguid teinud isik Sven Soeson võis selle kanda oma isiklikele arveldusarvetele. Viimast asjaolu (kahtlust) neis korralduses kolmandate isikute eest varjata võimalik ei oleks olnud, kuna vastasel juhul ei sisaldanuks korraldust põhjendust selle kohta, miks on DeBesta Credit OÜ maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks vajalik Sven Soesoni isiklike arveldusarvete andmete saamine. Seetõttu leiab kohus, et krediidiasutustele 15. ja 17. juunil 2009 korralduste andmine on õigusvastane vaid sel määral, et neis avaldati põhjendamatult üksikasjalikku teavet maksumenetluses tuvastatud asjaolude kohta. 15. Kaebuse esitaja on taotlenud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/2503-20 tühistamist täiendava tulumaksu ja sotsiaalmaksu osas. Käesolevas kohtumenetluses ei ole poolte vahel enam vaidlust selles, et kontrollitaval perioodil on OÜ DeBesta Credit arvelduskontolt väljastatud Sven Soesonile 242 775 Eesti krooni ning samuti on Sven Soesoni isiklikku kasutusse jäänud OÜ DeBesta Credit arveldusarvelt välja võetud rahast 540 867 Rootsi krooni, 10 147 Ameerika Ühendriikide dollarit ja 200 eurot ehk kokku on Sven Soesoni kasutusse jäänud 1 331 781 krooni väärtuses OÜ DeBesta Credit raha. Kohtumenetluses on kaebuse esitaja loobunud varem esitatud väitest, et osaliselt oli tegemist OÜ-le DeBesta Credit antud laenu tagasimaksetega. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, milline on eelnimetatud summas Sven Soesonile tehtud väljamaksete iseloom – maksuhaldur on

7 vaidlustatud otsuses leidnud, et tegemist on olemuselt juhatuse liikmele makstud tasuga, millelt kuulub kinnipidamisele tulumaks ning tasumisele sotsiaalmaks, kaebuse esitaja seevastu leiab, et tegemist on pigem kasumieraldisega. 16. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Sven Soesonile tehtud väljamakseid tuleb kõiki maksu- ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid arvestades käsitada töise tuluna, mitte investeeringutelt makstud dividendidena. Käesoleval juhul on ilmne, et vaidlustatud väljamakseid ei kajastatud nende väljamaksete tegemise ajal OÜ DeBesta Credit raamatupidamises ei töötasumaksetena ega dividendidena. Kohus leiab, viidates samasisulisele Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale haldusasjas 3-05-426, et olukorras, kus äriühingu raamatupidamine ei kajasta tegelikult tehtud väljamakset ei töötasuna ega kasumieraldisena, osutub määravaks tasu saaja roll äriühingu kasumi teenimisel, teisisõnu see, kas tasu saaja osales kasumi teenimisel pigem aktiivselt äriühingut juhtides või passiivse investorina. Käesoleval juhul on tuvastatud, et OÜ-l DeBesta Credit ei olnud ühtegi töötajat, samas tegeles äriühing pidevalt majandustegevusega, mis seisnes sisuliselt finantseerimisteenuste osutamises. Vaidlust ei ole selles, et enamasti tähendas see rahaülekannete tegemist või sularaha edasi andmist ning tagasimaksete ootamist ja kontrollimist. Kohus ei nõustu aga kaebuse esitaja seisukohaga, et selline tegevus ei eeldanud juhatuse liikme töist panust. OÜ DeBesta Credit majandustegevuseks olevate tehingute tegemiseks oli vaja sooritada konkreetseid toiminguid, mis on igal juhul käsitatav töise panusena. See, et tegemist polnud igapäevase tegevusega, ei võta sellelt töö iseloomu. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et Sven Soesonil ei tulnud täita juhatuse liikmele omaseid juhtimisfunktsioone, kuna ettevõttes ei olnud töötajaid. Töötajate puudumine välistab tõepoolest personalijuhtimise, mitte aga seda, et ettevõtte juhtimiseks tuli teha tööd. Selles, et Sven Soeson tegi konkreetseid toiminguid (rahaülekandeid, sularaha väljavõtmist jms), mis oligi OÜ DeBesta Credit kasumi saamisele orienteeritud tegevuse sisuks, ei ole ometi vaidlust. Ettevõtte juhtimine juhatuse liikmena ei eelda tingimata ettevõtte töötajate töö korraldamist, väikese ettevõtte puhul on täiesti mõeldav, et kogu töö teebki ära juhataja. 17. Passiivse investorina, kellele tehtud väljamakseid, mida ettevõtte raamatupidamises korrektselt kajastatud ei ole, saaks käsitada kasumieraldisena, tuleb kõne alla isik, kellele makstakse sellist tasu tehtud investeeringu, mitte töise panuse eest. Käesoleval juhul oli OÜ DeBesta Credit omakapital kontrollitaval perioodil 40 000 krooni, samas kasutati majandustegevuses märkimisväärselt suuremates summades raha, mis ei olnud OÜ DeBesta Credit kasutuses mitte omakapitali arvelt, vaid saadud muul moel (nt. laenudena). Seega ei saa väita, et Sven Soesoni investeering ettevõttesse, mis seisnes 40 000 krooni suuruses omakapitalis, oleks olnud ettevõtte majandustegevuse ja kasumi saamise seisukohast sellise tähtsusega, et Sven Soesonile tehtud väljamakseid saaks käsitada investeeringutuluna. OÜ DeBesta Credit majandustegevuse tulem sõltus konkreetselt juhatuse liikme töisest panusest, mitte ettevõttesse tehtud investeeringust. 18. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et teistele isikutele märkimisväärselt võlgu oleva ettevõtte puhul on palga maksmine ebaloogiline või et ebaloogiline on palga maksmine Sven Soesonile olukorras, kus ettevõte on samal ajal Sven Soesonil võlgu laenulepingu alusel. Kohtu hinnangul ei ole siinkohal sootuks oluline see, kas Sven Soeson oli OÜ-le DeBesta Credit mingisugust laenu andnud või mitte, kuivõrd käesolevas menetluses ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud maksuotsusega maksustatud summad ei olnud laenu tagasimaksed. Küll aga märgib kohus seda, et kui Sven Soeson füüsilise isikuna oligi andnud OÜ-le DeBesta Credit laenu, siis ei saa selle pinnalt kuidagi väita, et tehtud väljamaksed olid dividendid. Dividende makstakse investeerimispanuse eest

8 ettevõtte omakapitali, võlausaldajale, kes annab ettevõttele laenu, makstakse selle eest laenulepingus ettenähtud intresse, mitte dividende ettevõtte kasumi arvelt. Seega see, kas või millised võlaõiguslikud suhted võisid olla Sven Soesoni ja OÜ DeBesta Credit vahel, ei oma mingisugust tähtsust tehtud väljamakse liigitamisel juhatuse liikme tasuks või dividendideks. 19. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et väljamaksete käsitamine dividendidena ei saa kõne alla tulla ka seetõttu, et vaatlusalusel ajal ei olnud OÜ DeBesta Credit majandusaasta aruannetes esitatud majandusnäitajatest tulenevalt osanikele dividendide maksmine võiamlik. Maksumenetluses on maksuhaldurile esitatud OÜ DeBesta Credit 2007. aasta majandusaasta aruanne (II kd, tl. 74 jj), millest nähtub, et OÜ DeBesta Credit selle majandusaasta kasum ning eelnevate majandusaastate jaotamata kasum ei olnud nii suur, et sellest oleks saanud teha selliseid väljamakseid, nagu Sven Soesonile tehti. Kohus nõustub ka maksuhalduri seisukohaga, et hiljem esitatud majandusaasta aruanne (I kd, tl. 29 jj) ning kasumi jaotamise ettepanek (I kd, tl. 18) ei ole usaldusväärsed tõendid ning on tõenäoliselt koostatud pärast seda, kui kaebuse esitaja sai teada maksuhalduri järeldustest. Maksuhaldur on oma seisukohta tõendite ebausaldusväärsuse kohta põhjendanud ning kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega. Kaebuse esitaja poolt kaebuse täienduses välja toodud seisukoht, et maksukohustuslane peabki maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludest lähtudes oma raamatupidamisaruandeid muutma, ei ole antud juhul asjakohane, kuna käesoleval juhul ei ole maksuhaldur tuvastanud, et väljamakse näol oleks tegu dividendiga, mis võiks õigustada varasemate aruannete vastavasisulist muutmist. Ei raamatupidamist reguleerivatest ega maksualastest õigusaktidest ei tulene, et isik võiks pärast maksukontrolli läbiviimist oma raamatupidamisaruandeid muuta selliselt, et need ei toeta maksuhalduri järeldusi. 20. Eeltoodu tõttu on maksuhaldur õigesti leidnud, et Sven Soeson on OÜ DeBesta Credit kasumi teenimisel osalenud äriühingut juhtides ning selle nimel tehinguid tehes, mitte aga passiivse investorina ning seetõttu on maksuhaldur õigesti lugenud väljamaksed Sven Soesoni töötasuks. Kaebuse esitaja väide, et väljamaksed on oluliselt suuremad samal tegevusalal tegutsevates ettevõtetes makstavatest keskmistest töötasudest, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Esiteks ei ole teada, milliste andmete alusel on kaebuse esitaja poolt viidatud statistilised näitajad saadud, ent ebausutav on, et nende saamisel on võrreldud ettevõtteid, mis on sarnased OÜ-ga DeBesta Credit. Samuti ei takista miski ettevõtjal maksta töötajale või juhatuse liikmele teistega võrreldes oluliselt suuremat tasu. Kohus leiab samuti, et lugedes kõik vaidlusalused väljamaksed palgatuluks, ei ole maksuhaldur karistanud kaebuse esitajat väljamaksete raamatupidamisaruannetes kohase vormistamata jätmise eest, vaid põhjendatult analüüsinud Sven Soesoni tegevust kaebuse esitaja majandustegevuse korraldamisel ning selle pinnalt leidnud, et majanduslikus mõttes on tegemist töötasu maksmisega. 22. Viimaks on kaebuse esitaja taotlenud, et kohus tunnistaks õigusvastaseks maksuhalduri viivituse maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel ning kohustataks maksuhaldurit taotluse läbi vaatamiseks. Kohus leiab, et need taotlused on põhjendamatud. Sisuliselt esitas kaebuse esitaja maksuotsuse muutmise taotluse samadel asjaoludel, millele tugineti ka hiljem Maksu- ja Tolliametile esitatud vaides. MKS § 101 p 1 ning lg 2 kohaselt on maksukohustuslase taotluse alusel maksuotsuse muutmine maksukohustuse vähendamiseks võimalik üksnes siis, kui maksuotsuse muutmise taotlus on esitatud maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, või kui möödunud tähtaeg on ennistatud. Maksukohustuslase poolt esitatud taotlusena maksuotsuse muutmiseks tuleb pidada ka maksuotsuse peale esitatud vaiet. Käesoleval juhul ei ole

9 vaidlust selles, et kaebuse esitaja esitas Maksu- ja Tolliametile vaide. Selles korrati sisuliselt varem esitatud taotluses toodud põhjendusi ning ka taotlus oli sama, mis vaides. Seega sisuliselt on kaebuse esitaja korranud 29. märtsil 2010 esitatud taotluses toodud taotlusi Maksu- ja Tolliametile esitatud vaides. Teisisõnu esitas kaebuse esitaja uue samasisulise taotluse enne eelneva taotluse lahendaist ära ootamata. Selles olukorras tuleb kohtu hinnangul lugeda, et vaide esitamine sisuliselt asendab varasemat taotlust ning kahe samasisulise taotluse paralleelne läbivaatamine ei olnud vajalik ning maksuotsuse muutmise taotluse kohta on tehtud otsus vaideotsusega. Seetõttu ei saa väita, et taotluse läbivaatamisega oleks viivitatud. 23. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul on kaebus rahuldatud osaliselt vaid ühe tuvastusnõude osas. Kohtu hinnangul on selle nõude osakaal kogu kaebuse mahust tagasihoidlik. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 1047 eurot, esitades selle kohta OÜ Rigolt arve ning arve tasumist kinnitava maksekorralduse koopia. Kohus tõdeb, et menetluskulu on kantud. HkMS § 93 lg 3 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et kuivõrd tegelikult on OÜ DeBesta Credit esindamise kohtumenetluses korraldanud selle juhatuse liige Sven Soeson, ei saa õigusabikulu kandmist pidada põhjendatuks. Iseenesest ei ole menetlusosalisel keelatud tasuda õigusabi eest teisele äriühingule, ent HkMS § 93 lg 5 mõistes on selline kulu põhjendamatu. Seetõttu ei ole ka oluline täpselt kindlaks määrata kaebuse rahuldamise proportsiooni. Riigilõivu on kaebuse esitaja tasunud kaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 13 sätestatud määras lähtudes maksuotsusega vaidlustatud maksusummas. Samasugune riigilõiv oleks tulnud tasuda ka juhul kui kaebuse esitaja osaliselt rahuldatud tuvastusnõuet esitanud ei oleks. Seega ei ole ka riigilõivu osaline väljamõistmine vastustajalt põhjendatud ning kummagi poole menetluskulud tuleb jätta poole enda kanda.

Kristjan Siigur Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.12.2011 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

Võtta vastu DeBesta Credit OÜ avaldus kaebusest osalise loobumise kohta.

Tühistada osaliselt Tallinna Halduskohtu 21.01.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-2011 ja lõpetada asja menetlus kaebuse taotluste osas tunnistada õigusvastaseks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse viivitus DeBesta Credit OÜ poolt 29.03.2010 esitatud maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel ja kohustada maksuhalduri nimetatud taotlust läbi vaatama.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja DeBesta Credit OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

DeBesta Credit OÜ menetluskulud jätta tema enda kanda.