2-08-82186/51 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-82186 Tsiviilasi

Tsiviilasja hind maakohtus Tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse menetluses

J. V. hagi A. V. vastu ühisvara jagamiseks ning lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks

13 876.69 eurot (217 123.00 krooni)

4 600.20 eurot (71 977.50 krooni) Vaidlustatud kohtulahend Kohtuistungi toimumise aeg Harju Maakohtu 28.04.2010 otsus 15.12.2010 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende esindajad

J. V. apellatsioonkaebus

A. V. apellatsioonkaebus Hageja/apellant J. V. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX X XXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maire Arm

Kostja/apellant A. V. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X XX-XX XXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Kuznetsov

Puudutatud isik L.V. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X XX-XX XXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Helen-Lumelill Tomberg

Eestkosteasutus Tallinna Linna Kristiine Linnaosa Valitsuse Sotsiaalhoolekande osakond, esindaja Merle Priimäe

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28.04.2010 otsus tühistada osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus.

2. Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

I J. V. hagi rahuldada osaliselt.

II Määrata J. V. ja L.V. suhtlemise kord järgmiselt:

1) isa viibib töögraafiku järgi vaheldumisi ühe kuu Soomes ja ühe kuu Eestis. Soomes viibimise kuul isa ja lapse kohtumisi ei toimu. Eestis viibimise kuul veedab laps isaga igal pühapäeval kella 12.00-st kuni 18.00-ni ja kolmapäeviti kella 14.00-st kuni 17.00- ni. Esimese kümne kohtumise juures viibib A. V. ja/või G. S., edasiste kohtumiste puhul reguleerib korda allpool p 5;

2) märgitud aegadel veedavad laps ja isa aega isa poolt valitud lapsele eakohases kohas. Kolmapäevased kohtumised võivad toimuda ka lapse kodus Tallinnas XXXXX X XX-XX, milleks ema takistusi ei tee;

3) isa teatab emale oma Eestist lahkumise ja Eestisse saabumise ajad ette vähemalt 2 nädalat, et emal oleks võimalik planeerida aega ja sõlmida kokkuleppeid G.S.. Juhul, kui seoses G.S. osalemisega kohtumistel suureneb tema töökoormus, katab vastavad täiendavad kulud J. V.;

4) lapse võtab kokkulepitud kohast ja toob koju tagasi lapse isa;

5) isa ja lapse lähedussuhte taastumisel (orienteeruvalt poole aasta möödumisel suhtlemise taastamisest) hakkavad isa ja lapse kohtumised toimuma teiste isikute juuresolekuta, arvestades lapse huve ja põhjendatud soove;

6) Jõululaupäeva (24.12) veedab laps emaga ja Jõulude esimese püha (25.12) kella 11.00-st kuni 21.00-ni veedab laps isaga. Emadepäeva ja A. V. sünnipäeva veedab laps alati emaga, Isadepäeva ja J. V. sünnipäeva veedab laps alati isaga. Lapse sünnipäeva veedab laps ühel aastal emaga ja teisel aastal isaga;

7) tulenevalt oma erivajadusest vajab laps regulaarset kliimavahetust, milleks arstid on soovitanud Musta mere äärset piirkonda. Seetõttu veedab laps 3 suvekuud Ukrainas Musta mere ääres. Pärast lähedussuhte taastumist on isal õigus puhata lapsega muul ajal aastas kokku kaks nädalat, teatades oma soovist ja puhkuse täpsest ajavahemikust emale kirjalikult e-maili teel vähemalt kolmkümmend kalendripäeva ette;

8) isal on õigus lühiajaliselt kohtuda lapsega ka kokkuleppe välisel ajal, kui ta võtab osa üritustest koolis, spordivõistlustest, riigipühadega seotud üritustest, jms. Samuti on isal õigus teada lapse asukohta ja telefoni ning suhelda lapsega telefoni või skype-i teel õhtuti kella 18.00 ja 20.00 vahel;

9) isal Eestis püsiva ja lapsele sobiliku kodu tekkimisel ning lähedussuhte taastumisel pikenevad isa ja lapse kohtumisajad ja hakkavad toimuma selliselt, et isa veedab lapsega Eestis viibimise kuul 3 nädalavahetust reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni või vanemate kokkuleppel muul ajal;

10) isa tagab kohtumiste ajal lapse turvalisuse. Kokkusaamiste eelduseks on isa poolt lapse erivajaduste ja hoolduse tundmaõppimine ja nende järgimine.

III Jagada abikaasade ühisvara järgmiselt: 1) jätta J. V. ainuomandisse kinnistu asukohaga XXXXXX XXX X XXXXXXXXX alevikus XXXXXX vallas XXXXXXXXX (reg/osa nr XXXXXXXX), kinnistu asukohaga XXXXX XXX X-XX XXXXXX alevikus XXXXXX vallas

XXXXXXXXX (reg/osa nr XXXXXXXXX) ja sõiduauto (tehasetähis XXXXXXXXX); 2) jätta laenukohustus Sampo Pank AS-i ees J. V. kanda; 3) mõista välja J. V. enamsaadud ühisvara arvel A. V. kasuks rahaline hüvitis suuruses 25 966.35 (kakskümmend viis tuhat üheksasada kuuskümmend kuus eurot 35 eurosenti) eurot.

IV Maakohtu menetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.

3. A. V. ja J. V. apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.

5. Mõista J. V. välja Eesti Vabariigi kasuks maakohtu menetluses seaduses ettenähtust vähemtasutud riigilõiv suuruses 204.52 (kakssada neli eurot 52 eurosenti) eurot.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. 04.12.2008 esitas J. V. (edaspidi hageja) hagi Harju Maakohtusse A. V. (edaspidi kostja) vastu abielu lahutamiseks, ühisvara jagamiseks ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. 26.11.2009 osaotsusega lahutas maakohus abielu.

2. Ühisvara jagamisel taotles hageja kalduda kõrvale poolte osade võrdsusest Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXXXXX XXX X XXXXXXXXX XXXXXX vald XXXXXXXXX (edaspidi XXXXXX XXX kinnistu) osas selliselt, et hageja osaks kinnistust loetakse 83,46% ning kostja osaks 16,54% kinnistust. Samuti palub hageja jätta nimetatud kinnistu väärtusega 3 800 000 krooni tema ainuomandisse, samuti mootorsõiduk Toyota (tehasetähis XXXXXXXXX) väärtusega 50 000 krooni. Samuti tema ainukohustuseks laenukohustus AS-i Sampo Pank ees, mis tuleneb laenulepingust nr XXX-XXXXXXXXX ning selle lisadest suuruses 1 020 894.81 krooni. Kostja ainuomandisse palus hageja jätta Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa nr XXXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXXXX XXX X-XX XXXXXX alevikus XXXXXX vallas (edaspidi XXXXX XXX kinnistu) väärtusega 50 000 krooni ning mõista temalt A. V. kasuks välja enamsaadu arvel hüvitis 118 072.60 krooni.

3. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt abiellusid pooled 04.10.2000. 31.03.2001 sündis tütar L.. Abielusuhted lõppesid märtsis 2007, mil hageja kolis elama uude elukohta. Poolte ühine tütar elab kostja juures. Poolte ühisvaraks on: 1) kinnistu XXXXXX XXX X XXXXXXXXX alevikus XXXXXX vallas väärtusega 3 800 000 krooni; 2) kinnistu XXXXX XXX X-XX XXXXXX alevikus XXXXXX vallas väärtusega 50 000 krooni; 3) mootorsõiduk Toyota väärtusega 50 000 krooni. Pooltel on ühiskohustus AS-i Sampo Pank ees, mille jääk seisuga 13.04.2009 oli 1 020 894.81 krooni. Ühiskohustus võeti uue elamu ehitamiseks XXXXXX XXX X kinnistule. Ühiskohustus jaguneb poolte vahel võrdsetes osades, mis teeb nii hageja kui ka kostja kohustuse osa suuruseks 510 447.40 krooni. Kinnistu asukohaga XXXXX XXX X-XX erastas kostja ning see on kostja nimele kantud kinnistusraamatusse ning kinnistu tuleb jätta kostja ainuomandisse. Mootorsõiduk tuleb jätta hageja ainuomandisse.

4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja omandas XXXXXX XXX X kinnistu 10.03.2003 ostu-müügilepingu alusel ning omand tekkis kinnistusraamatusse kandmisega 27.06.2003 ehk siis poolte abielusuhete ajal. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-14-04 asunud seisukohale, et perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja tasus kinnistu eest küll poolte abielu ajal, kuid hageja lahusvara, see on enne poolte abiellumist omandatud erastamisväärtpaberite arvel. Samuti omandas hageja kinnistul asuvad ehitised enne poolte abiellumist. 1980-ndate aastate keskel ostis hageja kinnistul asunud suvila ning 1990-ndate alguses ehitas kinnistule abihoone. 10.03.2003 ostu-müügilepinguga on tõendatud, et maatükk erastati hagejale kuuluvate ehitiste juurde, mis kuulusid hageja omandisse enne abiellumist ning lepingu objekti hinnaks oli 31 700 krooni, mis tasuti hageja poolt erastamisväärtpaberites. Hageja väärtpaberikontol toimunud tehingute ja saldo väljavõttega on tõendatud, et 27.11.1998, see on enne poolte abiellumist, oli hageja väärtpaberikontol 30 250 EVP-d, mis kanti 11.03.2003 Harju Maavalitsuse arvele.

5. Lisaks asjaolule, et XXXXXX XXX X kinnistu omandati 100% ulatuses hageja lahusvara arvel, tuleb antud juhul arvestada ka asjaolu, et hageja on pärast poolte abielusuhete lõppemist teinud elamu ehitamiseks oma lahusvara arvel kulutusi kokku summas 188 457 krooni ning tasunud lahusvara arvel poolte ühiskohustust AS Sampo Pank ees ajavahemikul 01.03.2007-13.04.2009, kokku 205 069.97 krooni. Seega tuleb kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Lisaks on hageja oma lahusvara arvel teinud kulutusi, mis on tõstnud ühisvara väärtust kokku summas 393 526.97 krooni. Seega on hageja lahusvara osaks XXXXXX XXX X kinnistust 66,93% ning poolte ühisosaks 33,07%, mis hageja osaks teeb kokku 83,46 % väärtusega 3 171 480 krooni ning kostja osaks jääb 16,54% väärtusega 628 520 krooni. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et ühiskohustus AS-i Sampo Pank ees tuleb jagada selliselt, et see jääb hageja ainukohustuseks. Seega vabaneb kostja antud juhul omapoolse kohustuse täitmisest summas 510 447.40 krooni. Ühisvara ja ühiskohustuste jagamisel ülaltoodud viisil kuulub hageja poolt kostjale enamsaadu arvel tasumisele hüvitis 118 072.60 krooni (XXXXXX XXX X kinnistu kostja osa väärtus 628 520 krooni, millest on maha arvatud kostja kohustuse osa 510 447.40 krooni AS-i Sampo Pank ees).

6. Hagejal on õigus oma tütrega suhelda ning kostja poolt menetluses esitatud vastuväited ei ole aluseks hageja õiguse riiveks. Ka L.V. on õigus säilitada suhtlus lahuselava vanemaga ning kostja on kohustatud oma õiguste teostamisel arvestama nii hageja kui ka L.V. õiguste ning huvidega. Hageja palus määrata lapse elukohaks A. V. elukoha ning määrata lapsega suhtlemiskord selliselt: kuna hageja viibib töögraafiku järgi vaheldumisi ühe kuu Soomes ja ühe kuu Eestis, siis Soomes viibimise kuul J. V. ja lapse kohtumisi ei toimu. Eestis viibimise kuul tuleb aga hageja ja lapse kohtumine korraldada selliselt, et laps veedab isaga iga pühapäeva kella 12 kuni 18 ja kolmapäeviti kella 14 kuni 17. Kohtumiste juures viibib G. S.. Pärast suhtluskorda kinnitava kohtuotsuse jõustumist teatab J. V. ühe nädala jooksul A. V. oma Eestis viibimise aja ning J. V. ja lapse esimene kohtumine toimub esimesel võimalusel. Edaspidiselt teatab J. V. A. V. oma Eestist lahkumise ja Eestisse saabumise ajad ette vähemalt 2 nädalat kas sms-i või e-maili teel. J. V. võtab lapse enne suhtlusaja algust poolte vahel kokkulepitud kohast ja toob pärast suhtlusaja lõppu tagasi lapse elukohta. 2010. aasta juunist alates hakkavad J. V. ja lapse kohtumised toimuma ilma teiste isikute juuresolekuta, arvestades lapse huve, põhjendatud soove ja valmisolekut. Ühtlasi tuleb arvestada ka lapse tervislikku seisundit antud perioodil. Jõululaupäeva (24.12) veedab laps A. V. ja Jõulude esimese püha (25.12) kella 11.00-

21.00 J. V.. Emadepäeva ja A. V. sünnipäeva veedab laps alati A. V., isadepäeva ja J. V. sünnipäeva veedab laps alati J. V.. Lapse sünnipäeva veedab laps ühel aastal A. V. ja teisel aastal J. V.. J. V. on õigus puhata lapsega aastas kokku neli nädalat, sealjuures maksimaalselt kaks nädalat järjest, kusjuures A. V. on kohustatud tagama, et vähemalt üks kahenädalane puhkusevahemik on J. V. soovil J. V. ja lapsel võimalik veeta suvel, teatades oma soovist ja puhkuse täpsest ajavahemikust A. V. kirjalikult e-maili või sms-i teel vähemalt kolmkümmend kalendripäeva ette. A. V. võib veeta lapsega või laps võib veeta

A. V. vanemate juures väljaspool Eestit kuni 3 kuud, arvestades J. V. suhtluskorrast tulenevaid õigusi. J. V. on õigus lühiajaliselt kohtuda lapsega ka kokkuleppevälisel ajal, kui ta võtab osa üritustest koolis, spordivõistlustest, riigipühadega seotud üritustest, jms. Samuti on J. V. õigus teada lapse asukohta ja telefoni ning suhelda lapsega telefoni või skype-i teel õhtuti kella 18.00 ja 20.00 vahel. See pool, kelle juures laps viibib, tagab lapsele tema soovi korral suhtlemisvõimaluse (telefoni teel) teise poolega ja teisele poolele suhtlemisvõimaluse lapsega. J. V. on teadlik lapse terviseprobleemidest ning arvestab tema allergilisust ja vähest autosõidutaluvust. Lapsega seotud probleemidest (sealhulgas haigustest) teatab vanem teisele vanemale telefoni teel esimesel võimalusel.

Kostja vastuväited

7. Kostja leidis, et poolte ühisvara tuleb jagada järgmiselt: hageja ainuomandisse jääb nii XXXXXX XXX kui XXXXX XXX kinnistu, samuti mootorsõiduk. Hageja poolt enamsaadud vara arvel tasutakse kompensatsioonina kostjale 2 625 000 krooni. Kostja nõustus hageja ettepanekuga, mille kohaselt jääb laenukohustus 1 065 754 krooni hageja kanda. Lapsega suhtlemise korra palus jätta kostja selles menetluses kindlaks määramata.

8. Poolte abielu sõlmiti 04.10.2000. Poolte abielulised suhted lõppesid aprillis 2008, mida saab tõendada tunnistajate ütlustega.

9. 10.03.2003 maa ostu-müügilepinguga ostis hageja maaüksuse XXXXXX XXX X koos selle oluliste osadega. Maa müügihinnaks oli 31 700 EVP-krooni. 30.06.2004 väljastas XXXXXX Vallavalitsus ehitusloa. Koheselt pärast ehitusloa saamist alustasid hageja ja kostja elamu ehitust. Kõik vanad ehitised maatükil (välja arvatud üks ebaseaduslikult rajatud abihoone) lammutati ja abielus olles püstitasid pooled uue elamu.

10. 1991. aastal omas hageja, olles 30-aastane mees, 12 tööaastat rahalise väärtusega 300 krooni, mis teeb kokku 3600 EVP-krooni. Hagi materjalidest selgub, et vaidlusaluse maatüki hind moodustas aga 31 700 EVP-krooni. Seega ei saanud hageja maatüki eest üksinda üksnes hagejal olemasolevate EVP-kroonidega tasuda. Maatüki ostuks puudu jäävad EVP-kroonid omandasid pooled juba abielu jooksul. Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. EVP-kroonide näol ei ole tegemist varaga, vaid tegu on rahaliste vahendite ekvivalendiga kinnisvara eest tasumisel ehk maksevahendiga. Nimetatud asjaolu ei anna alust kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Kinnistu tuleb jätta hagejale ja hageja peab hüvitama kostjale enamsaadud ühisvara arvel ½ kinnistu väärtusest. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-4-09 on leidnud kinnitust seisukoht, mille kohaselt ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei anna alust asjaolu, et korteri erastamisel kasutati ainult ühe abikaasa EVP-kroone.

11. Ühist tegutsemist perekonna majandusliku ja moraalse heaolu nimel alustasid pooled juba aastal 1999 ehk enne abielu sõlmimist. Kostja müüs 18.09.2000 temale kuulunud korteriomandi asukohaga XXXX X XX/XXX X XX-X Tallinnas ning panustas umbes

700 000 krooni kinnistu väärtuse tõstmisse – võsa raiumise, koristustööde korraldamise, ehitustööde ettevalmistamise ning muude kinnistu väärtuse olulist kasvu soodustavate toimingute näol. Seega on kinnistu väärtus abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Maja ehitusel on kantud erilist hoolt selle eest, et poolte ühise lapse heaolu oleks tagatud ja vajadused rahuldatud parimal viisil. Kinnistu väärtus on abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kehtiva eksperthinnangu kohaselt on XXXXXX XXX kinnistu väärtuseks vähemalt 5 200 000 krooni.

12. Kuna XXXXX XXX kinnistu (garaaž) hinnaga 50 000 krooni asub XXXXXX vallas, mis on ka hagejale ühisvara jagamise tulemusena jääva kinnistu asukoht, on otstarbekas jätta garaaž hagejale, liites see tema osaga jagatavast varast ning kostjale tasuks hageja hüvitist ½ kinnistu tegelikust väärtusest, mis on 25 000 krooni.

13. Hageja ja kostja ühine tütar L.V. sündis 31.03.2001. Tütre puhul on tegemist erivajadustega lapsega, kes muuhulgas põeb respiratoorset allegroosi ja allergilist dermatiiti. Allergiliste reaktsioonide vältimiseks ja anafülaktilise šoki tekkimise ennetamiseks vajab laps erihooldust – spetsiaalset dieeti, närvipinge, tolmu, loomadega kontakti ja eriainete vältimist. Kostja on läbinud mitmeid koolitusi allergilise lapse toitumisest, ravist ja elustiilist. Lisaks sellele on kostja õppinud ka allergilisele lapsele esmaabi andmist. Hageja ei ole kunagi osalenud lapse kasvatamisel ega huvi tundnud lapse tervise vastu, mistõttu lapse jätmine hagejaga võib ohustada L.V. tervist ja elu. Lapsega suhtlemiskorra kindlaks määramisel tuleb antud olukorras lugeda primaarseks lapse huve, millised domineerivad hageja vanemlike õiguste üle. L.V. ei ole üle kahe aasta oma isa näinud ning isa on talle meelde jäänud kui meelevaldne inimene. Nimetatud asjaolu ja tüdruku psüühilist seisukorda arvestades tuleks otsuse tegemisel lähtuda ka L.V. arvamusest.

14. Mõlemal vanemal on võrdne õigus osaleda lapse kasvatamises, kuid kuivõrd tegemist on väikese tüdrukuga, siis tegeleb ema ilmselgelt tema kasvatamisega rohkem ning ema ja lapse psühholoogiline side on seetõttu ka tugevam. Avaldaja soov, et laps koos emaga elaks Eestis, on mõistetav, kuid hageja poolt välja toodud tingimus, mille kohaselt L.V. elukoha muutmine on lubatud üksnes hageja kirjalikul nõusolekul ning L.V. elukoha muutmine väljapoole Eesti Vabariiki ei ole üldse lubatud, on käsitletav nii lapse kui ka kostja põhiseaduslike õiguste ja vabaduste lubamatute piirangutena. Liikumisvabaduse piiramisega seab hageja muuhulgas ohtu kostja ja lapse heaolu ning arenemisvõimalused. Näiteks juhul, kui kostja soovib töötada ja reisida Euroopa Liidu piires või L.V. soovib minna vahetusõpilaseks teistesse riikidesse.

15. Hageja suhted lapsega on väga keerulised ning tema esitatud ettepanek on tingitud formaalsest vajadusest määratleda lapsega suhtlemise kord, kuid ei arvesta lapse tunnete ega isaga kooselamisest kogetust, mille tagajärjel kannatas lapse psüühika ning mis mõjutasid laastavalt tüdruku ettekujutust perekonnast ja ema-isa rollidest peres. Samuti ei arvesta lapse tervisega. Poolte kooselu ajal suhtus hageja lapsesse kui tema ärrituste ja väsimuse põhjustajasse. Olles alkoholilembeline inimene, on hageja alkoholi joobes olnud vägivaldne nii kostja kui ka poolte ühise lapse suhtes. 10.03.2007 isaga koosviibimise ajal tekitati hageja tegude tagajärjel tüdrukule peahaav ning lapsele tehti Tallinna traumapunkti tõendi kohaselt muuhulgas 8 õmblust. Väiksel tüdrukul on käesoleva ajani meeles antud olukorra pisidetailid ning juhtunu tagajärjel tekkis tüdrukul hirm ja vastumeelsus isa ees.

16. Hageja arvamuse kohaselt pidi lapsega tegelema ainult ema, mistõttu ei ole hageja ise kunagi teinud selliseid toiminguid nagu viinud last lasteaeda, läinud lapsele järgi huviringidesse ja lapsearengukeskusesse. Hageja ei ole käinud kordagi lapsega teatrites ega külastanud arste (allergoloog, logopeed). Hagejal puudub absoluutne ettekujutis sellest, millised on tüdruku huvid, sõpruskond, vaba aja veetmise viisid. Mis aga kõige tähtsam, võttes arvesse hageja esitatud ettepanekut, ei ole ta isegi teadlik, et laps on erivajadustega ning vajab erilist hoolt ja tähelepanu.

17. Kuivõrd laps on väga allergiline mitmete ainete suhtes, võib histamiini kogus organismis minna liiga kõrgeks ning tingida lapsele tervisekahjustusi. Allergilised reaktsioonid on lapsele mitmeid kordi kaasa toonud ka eluohtliku seisundi – anafülaktilise šoki, mis levib kiiresti ja vajab kiiret esmaabi. Anafülaktilise šoki reaktsioon on ohtlik seetõttu, et tekib südame ja vereringe kahjustus. Kui selline reaktsioon juhtub lapsel hagejaga koosolemise ajal ning hageja ei ole antud reaktsioonist teadlik, siis võivad lapse saatuse otsustada mõned minutid. Selleks, et vältida allergilisi reaktsioone ja ennetada anafülaktilise šoki tekkimist, vajab laps erihooldust. Kostja on läbinud mitmeid koolitusi allergilise lapse toitumisest, ravist ja elustiilist, hageja ei ole kunagi osalenud ega huvi tundnud lapse tervise vastu, vaid vastupidi, lapse erivajadused on olnud hageja ärrituste põhjustajaks poolte kooselu ajal. Võttes arvesse ülaltoodut, samuti lastekaitseseaduse (LKS) §-s 28 märgitud erisätet ja lapse tervisest tingitud erivajadusi, ei ole hageja ettepanek lapsega suhtlemise korra kindlaks määramiseks teostatav. Kostja ei saa lubada pikemaks perioodiks oma last hagejale, kuna hagejal puudub vastav väljaõpe. Nimetatud väide ei ole tingitud kostja subjektiivsest arvamusest ega pooltevahelistest erimeelsustest. Sellise arvamuse põhjenduseks on lapse erivajadused, eluohtlik haigus ning kostja kartus lapse tervise ja elu pärast.

18. Vaatamata ülaltoodule, on kostja nõus lubama lapsel hagejaga suhelda kahel tingimusel: kohtumised peavad toimuma kostja ja sotsiaaltöötaja juuresolekul ning arvestades lapse kooli tunniplaani ja huvialaringide graafikut.

Alaealise lapse esindaja seisukoht

19. L.V. vanemate kooselu on lõppenud, laps jäi elama emaga. Pärast kooselu lõppu ei ole isa osalenud lapse igapäevases kasvatamises ega tema eest hoolitsemises. Ka ei ole ta lapsega suhelnud ega tundnud huvi tema käekäigu järgi. Laps nägi isa viimati 31.03.2008. Pärast seda päeva ei ole isa kordagi last külastanud ega lapsele helistanud. Ka kohtumenetluse ajal lastekaitsetöötajate kaasabil ei püüdnud isa suhet lapsega taastada.

20. L. on erivajadusega ja erihooldust vajav laps. XXXXXX XXXXXXXXXXX OÜ arsti dr K. tõendist nähtub, et L. on suunatud arstlikku komisjoni rehabilitatsiooniplaani koostamiseks ning dokumentide esitamiseks puude astme määramiseks. Puudeastme määramise põhjuseks on lapsel esinev astma, respiratoorne allergoos ja allergiline dermatiit. Ta vajab ka lisatähelepanu kohtlemisel. Samast tõendist ilmneb, et laps on kergesti erutuv, halva pingetaluvusega, tal esineb hulgaliselt somaatilisi kaebusi - peavalud, unehäired, pisarate käepärasus, närvilisus. Laps talub väga halvasti autoja bussisõitu, temperatuuride erinevusi. Arstlikult tuvastatuna vajab laps pidevat tervisekontrolli ja spetsiifilist meditsiinilist abi, millega kaasneb ravimite kasutamine. Nende soovituste mittejärgimine põhjustab arsti kinnitusel raskeid tagajärgi. Laps on neuroloogi suunamisel 2009. aastal saanud ka psühholoogilise ravikuuri peamiselt psühhosomaatiliste kaebuste tõttu. Isa pikaajaline hoidumine lapsega suhtlemisest on käesolevaks ajaks loonud olukorra, kus laps on isast võõrdunud. Isal puudub igasugune info lapse seisundi kohta ning ta ei ole üles näidanud mingit huvi ega valmisolekut lapse seisundi ja vajaduste tundmaõppimiseks. Sellises olukorras ei ole lapse pikaajaline viibimine isa juures kindlasti mõeldav ega lapsele ohutu.

21. Lia avaldas esindajale, et ta vist ei mäleta isa välimust ega ole kindel, kas ta tunneks praegu isa ära. Esindaja poolt pakutud kokkusaamistele isaga vastas L. keelduvalt. Küll aga nõustus ta sellega, et isaga kohtuda kellegi lähedase, kas ema või G. (lapsehoidja G. S.) juuresolekul. Samaga nõustus lapse ema.

22. Esindaja esitas omapoolse seisukoha lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kuna isa viibib töögraafiku järgi vaheldumisi ühe kuu Soomes ja ühe kuu Eestis, siis Soomes viibimise kuul isa ja lapse kohtumisi ei toimu. Eestis viibimise kuul veedab laps isaga igal pühapäeval kella 12 kuni 18 ja kolmapäeviti kella 14 kuni 17. Kohtumiste juures viibib G. S.. Märgitud aegadel veedab laps isaga aega isa poolt valitud lapsele eakohases kohas. Kolmapäevased kohtumised võivad isa ja laps veeta ka lapse kodus Tallinnas XXXXX X XX-XX, milleks ema ei tee takistusi. Isa teatab emale oma Eestist lahkumise ja Eestisse saabumise ajad ette vähemalt 2 nädalat, et emal oleks võimalik planeerida oma aega ja sõlmida kokkuleppeid G.S.. Juhul, kui seoses G.S. osalemisega kohtumistel suureneb tema töökoormus, katab vastavad täiendavad kulud isa. Lapse võtab kokkulepitud kohast ja toob koju tagasi isa. Isa ja lapse lähedussuhte taastumisel (orienteeruvalt poole aasta möödumisel suhtlemise taastamisest) hakkavad isa ja lapse kohtumised toimuma teiste isikute juuresolekuta, arvestades lapse huve ja põhjendatud soove. Jõululaupäeva (24.12) veedab laps emaga ja Jõulude esimese püha (25.12) kella 11.00 kuni 21.00 veedab laps isaga. Emadepäeva ja A. V. sünnipäeva veedab laps alati emaga, isadepäeva ja J. V. sünnipäeva veedab laps alati isaga. Lapse sünnipäeva veedab laps ühel aastal emaga ja teisel aastal isaga. 31.03.2010 lapse sünnipäeva veedab laps emaga.

23. Tulenevalt oma erivajadusest vajab laps regulaarset kliimavahetust, milleks arstid on soovitanud Musta mere äärset piirkonda. Seetõttu veedab laps 3 suvekuud Ukrainas Musta mere ääres. Pärast lähedussuhte taastumist on isal õigus puhata lapsega muul ajal aastas kokku kaks nädalat, teatades oma soovist ja puhkuse täpsest ajavahemikust emale kirjalikult e-maili teel vähemalt 30 kalendripäeva ette.

24. Isal on õigus lühiajaliselt kohtuda lapsega ka kokkuleppe välisel ajal, kui ta võtab osa üritustest koolis, spordivõistlustest, riigipühadega seotud üritustest, jms. Samuti on isal õigus teada lapse asukohta ja suhelda lapsega telefoni või skype-i teel õhtuti kella 18.00 ja

20.00 vahel.

25. Isal Eestis püsiva ja lapsele sobiliku kodu tekkimisel ning lähedussuhte taastumisel pikenevad isa ja lapse kohtumisajad ning hakkavad toimuma selliselt, et isa veedab lapsega Eestis viibimise kuul 3 nädalavahetust reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni või vanemate kokkuleppel muul ajal. Isa tagab kohtumiste ajal lapse turvalisuse. Kokkusaamiste eelduseks on isa poolt lapse erivajaduste ja hoolduse tundmaõppimine ja nende järgimine.

Esimese astme kohtu otsus

26. 28.04.2010 otsusega määras Harju Maakohus lapsega suhtlemise korra selliselt, et isa töögraafiku järgi Soomes viibimise kuul isa ja lapse kohtumisi ei toimu. Eestis viibimise kuul veedab laps isaga igal pühapäeval kella 12.00-st kuni 18.00-ni ja kolmapäeviti kella 14.00-st kuni 17.00-ni. Kohtumiste juures viibib G. S.. Märgitud aegadel veedab laps isaga aega isa poolt valitud lapsele eakohases kohas. Kolmapäevased kohtumised võivad isa ja laps veeta ka lapse kodus, milleks ema ei tee takistusi. Isa teatab emale oma Eestist lahkumise ja Eestisse saabumise ajad ette vähemalt 2 nädalat, et emal oleks võimalik planeerida oma aega ja sõlmida kokkuleppeid G.S.. Juhul, kui seoses G.S. osalemisega kohtumistel suureneb tema töökoormus, katab vastavad täiendavad kulud J. V.. Lapse võtab kokkulepitud kohast ja toob koju tagasi lapse isa. Isa ja lapse lähedussuhte taastumisel (orienteeruvalt poole aasta möödumisel suhtlemise taastumisest) hakkavad isa ja lapse kohtumised toimuma teiste isikute juuresolekuta, arvestades lapse huve ja põhjendatud soove. Jõululaupäeva (24.12) veedab laps emaga ja Jõulude esimese püha (25.12) kella 11.00-st kuni 21.00-ni veedab laps isaga. Emadepäeva ja A. V. sünnipäeva veedab laps alati emaga, isadepäeva ja J. V. sünnipäeva veedab laps alati isaga. Lapse sünnipäeva veedab laps ühel aastal emaga ja teisel aastal isaga. 31.03.2010 lapse sünnipäeva veedab laps emaga. 3 suvekuud veedab Ukrainas Musta mere ääres. Pärast lähedussuhte taastumist on isal õigus puhata lapsega muul ajal aastas kokku kaks nädalat, teatades oma soovist ja puhkuse täpsest ajavahemikust emale kirjalikult e-maili teel vähemalt kolmkümmend kalendripäeva ette. Isal on õigus lühiajaliselt kohtuda lapsega ka kokkuleppe välisel ajal, kui ta võtab osa üritustest koolis, spordivõistlustest, riigipühadega seotud üritustest, jms. Samuti on isal õigus teada lapse asukohta ja telefoni ning suhelda lapsega telefoni või skype-i teel õhtuti kella 18.00 ja 20.00 vahel. Isal Eestis püsiva ja lapsele sobiliku kodu tekkimisel ning lähedussuhte taastumisel lapsega pikenevad isa ja lapse kohtumisajad ja hakkavad toimuma selliselt, et isa veedab lapsega Eestis viibimise kuul 3 nädalavahetust reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni või vanemate kokkuleppel muul ajal. Isa tagab kohtumiste ajal lapse turvalisuse. Kokkusaamiste eelduseks on isa poolt lapse erivajaduste ja hoolduse tundmaõppimine ja nende järgimine.

27. Kohus rahuldas osaliselt hagi ühisvara jagamise nõudes ning jättis J. V. ainuomandisse kinnistu asukohaga XXXXXX XXX X XXXXXXXXX alevikus väärtusega 3 800 000 krooni, kinnistu asukohaga XXXXX XXX X-XX XXXXXX alevikus väärtusega 50 000 krooni ja mootorsõiduki väärtusega 50 000 krooni. Kohus mõistis hagejalt välja

1 412 010.98 krooni enamsaadud ühisvara arvelt kostja kasuks ja kohustas J. V. vabastama A. V. ühisest laenukohustusest summas 510 447.40 krooni.

28. PKS § 49 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. PKS §

50 lg 4 kohaselt ei või vanem vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. PKS § 52 lg 1 kohaselt on lapsest lahus elaval vanemal õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. LKS § 9 kohaselt on igal lapsel sünnihetkest alates õigus oma vanematele ja hooldamisele oma vanemate poolt ning § 28 kohaselt lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, väljaarvatud juhul, kui see kahjustab last.

29. Kohus peab vajalikuks kostja osalust lapse kasvatamisel, et oleks tagatud lapse ja isa kontakti piisav säilimine. Võttes arvesse, et L.V. on erivajadusega ja erihooldust vajav laps, poolte omavahelised suhted on komplitseeritud, samuti on laps hagejast võõrdunud ning lapse esindaja on avaldanud, et pärast poolte kooselu lõppu ei ole isa osalenud lapse kasvatamisel ega tema eest hoolitsemisel, peab kohus vajalikuks määrata lapsega suhtlemise korra erinevalt isa taotletud viisist. Lapse esindaja poolt väljapakutud suhtlemise kord oli pooltele üldjoontes vastuvõetav, mistõttu peab kohus põhjendatuks määrata lapsega suhtlemise kord esindaja ettepaneku kohaselt. Suhtlemiskorra määramisel juhindub kohus eelkõige alaealise lapse huvidest, kelle riiklik kaitse väljaspool kohut on lapse elukohajärgsel sotsiaalhoolekande osakonnal. Lapse elukohajärgse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsetöötajate pädevusse jääb pooltele kaasabi osutamine käesoleva suhtlemiskorra täitmisel, arvestades eelkõige lapse huvisid. L.V. on juba 9 aastane, kelle soove tuleks arvestada vaatamata sellele, et kohus on määranud suhtlemiskorra. L.V. on pidevas arengus, mis oma sisult tähendab uusi sõpru, uusi huvialasid, uusi tegevusi, seega ka ajalisi muutusi suhtlemisel oma vanematega.

30. Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Poolte vahel puudub vaidlus ühisvara koosseisu ja väärtuse üle. Pooled on nõus, et kogu ühisvara jääb hageja omandisse ja hagejal tuleb kostjale tasuda rahaline hüvitus enamsaadud ühisvara arvelt. Pooled vaidlevad selle üle, kas esineb alus PKS § 19 lg 2 pde 3 ja 4 kohaldamiseks.

31. Kohus leiab, et asjaolu, et EVP-kroonid omandas hageja enne abiellumist, ei anna alust kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-4-09 on leidnud kinnitust seisukoht, et ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei anna alust asjaolu, et korteri erastamisel kasutati ainult ühe abikaasa EVP-kroone. Samuti ei anna alust poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks asjaolu, et hageja omandas kinnistul asuvad ehitised enne poolte abiellumist. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-164-06 rõhutanud, et maa ostueesõigusega erastamise korral abielusuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud hageja väited, mis annaksid alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

32. PKS § 18 lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Hageja leidis, et need lõppesid aprillis 2007, kostja oli seisukohal, et suhted lõppesid märtsis-aprillis 2008. Kohtupraktika kohaselt on abielusuhted katkenud, kui abikaasade vahel on lõppenud nii lähedased kui ka varalised suhted.

33. Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt tuli hageja tema juurde elama aprilli lõpus 2007, pooled aeg-ajalt helistasid teineteisele, said vahel ka kokku, peale lahkuminekut mingil määral suhtlesid edasi. Tunnistaja L. B. ütluste kohaselt käisid pooled tütrega neil külas Moskvas ajavahemikul 15.02.– 20.02.2007. Tunnistaja väitel käitusid pooled nagu abielupaar, magasid ühes toas, teine tuba oli eraldatud nende tütrele. Pooled jalutasid palju kahekesi, käisid koos sisseoste tegemas ja arutasid tulevikuplaane. Tunnistaja T. O. ütlustest selgub, et abielusuhted olid pooltel ka veel aastal 2008. Perioodil veebruar 2007 kuni mai 2008 käis tunnistaja pooltel külas vererõhku kontrollimas, viimane kord oli aprillis 2008, mil seal oli ka hageja. Peres pesti pesu, tehti süüa, mis näitab, et pooltel oli ühine majapidamine. Hageja elas selles korteris ka 31.03.2008 poolte tütre sünnipäeval, pooled tõid koos toitu, hagejal olid kodused riided, sõi koos teistega lauas ja käis külmkapi kallal.

Tunnistaja I. R. võttis kostjalt inglise keele tunde kostja kodus aastatel 2007 – 2008. Tunnistaja ütluste kohaselt kuulis ta tundide ajal hagejat koju saabumas, liikumas magamistoa või köögi suunas, pooled suhtlesid omavahel nagu abikaasad tavaliselt.

34. Seega on tunnistajate ütlustega tõendamist leidnud kostja väide, et poolte abielulised suhted lõppesid 2008. aasta aprillis. Lisaks on XXXXX X XX majaelanikud kinnitanud, et hageja autot on nähtud parkimas XXXXX X XX maja ees perioodil oktoober 2001 kuni aprill 2008. Ka Maksuja Tolliameti tõendist nähtub, et pooled esitasid 01.04.2008 ühisdeklaratsiooni, mis tõendab ühist majapidamist. Hageja väidet, et ühisdeklaratsiooni esitamisega oli ta nõus üksnes kostja abistamiseks (tütre pärast), ei pea kohus usutavaks. Hageja seisukoht nagu tuleks abielusuhete lõppemise ajaks lugeda 2007. aasta märts, mil hageja läks venna juurde elama, on põhjendamatu. Tunnistaja A. V. ütlustest võib järeldada, et abielusuhted võisid katkeda märtsis 2007, kuid kui pooled veetsid veebruar 2007 kuni mai 2008 koos ühises kodus, siis leiab kohus, et sel ajal oli pooltel olemas soov jätkata kooselu perekonnana ja abielusuhted ei saanud olla selleks ajaks lõppenud.

35. Esitatud arvetest ja kviitungitest nähtuvalt on mõlemad pooled teinud maja ehitamiseks ja parandamiseks kulutusi. Kostja on oma rahaliste vahendite arvel maja ehituseks ja parenduseks kulutanud 539 730.72 krooni ja hageja 188 457 krooni, lisaks tasunud poolte ühiskohustust AS Sampo Pank ees kokku 205 069.97 krooni. Kostja on abielusuhete ajal (enne aprilli 2008) teinud kulutusi 349 966.73 krooni ja pärast abielusuhete lõppemist

172 431.86 krooni. Hageja on abielu ajal teinud kulutusi 143 606.64 krooni ja pärast abielusuhete lõppemist 124 980.10 krooni. Laenumakseid on tasutud abielu ajal

275 667.90 krooni, see on 173 132.79 krooni (perioodil 09.07.2004 – 01.03.2007) ja

102 534.99 krooni (perioodil 01.03.2007 – aprill 2008). Peale abielusuhete lõppemist on laenumakseid tasutud kuni 13.04.2009 summas 102 534.99 krooni.

36. Kuivõrd pooled paluvad jätta laenu tasumise kohustuse hagejale ja arvestada kostja osa hageja poolt makstavast rahalisest kompensatsioonist maha, tuleb kostja osa järgi jäänud laenukohustusest summas 510 447.40 (1 020 894.81/2) krooni kostjale tasutavast rahalisest kompensatsioonist maha arvata.

37. Eeltoodu põhjal ühisvara, mis koosneb majast asukohaga XXXXXX XXX X, garaažist asukohaga XXXXX XXX X-XX, mootorsõidukist ja elamu ehitamiseks võetud laenukohustusest, on pooltel kokku väärtuses 3 900 000 krooni ja kohustusi 1 020 894.81 krooni, mis tuleb jagada poolte vahel võrdsetes osades vastavalt PKS § 19 lg-le 1. Kuna vaidlusaluse ühisvara realiseerimisest saadud tulu on tervenisti hageja omandis, siis on kostja õigustatud hagejalt saama kompensatsiooni 1 412 010.98 krooni ulatuses.

J. V. apellatsioonkaebus

38. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja uue otsusega jätta hageja ainuomandisse kinnistu XXXXXX XXX X ja mootorsõiduk ning ainukohustuseks laenukohustus AS-i Sampo Pank ees, A. V. ainuomandisse kinnistu XXXXX XXX X-XX ning mõista hagejalt A.V. kasuks välja enamsaadu arvel hüvitis 117 692.60 krooni või saata asi tagasi arutamiseks esimese astme kohtule.

39. Maakohus ei ole otsuse põhjendustes märkinud, millistele tõenditele on rajatud kohtu järeldused. Kohus on vaid üldsõnaliselt märkinud, et tugineb kohtule esitatud arvetele ja kviitungitele. Maakohus ei täpsusta, millistele konkreetsetele tõenditele kohus tugineb ega märgi ka ühtegi viidet toimiku lehekülgedele. Kohus ei ole otsuses märkinud, millistele tõenditele on rajatud kohtu järeldus, et kostja on oma rahaliste vahendite arvel teinud maja ehitamiseks ja parendamiseks kulutusi summas 539 730.72 krooni, millest 349 966.73 krooni on tehtud enne abielusuhete lõppemist ja 172 431.86 krooni pärast abielusuhete lõppemist. Seega on maakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 ja kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud (TsMS § 436 lg 1).

40. Toimikuga tutvudes selgus, et vastustaja on kohtule esitanud kas 15.02.2010 või 16.02.2010 tõendeid (t II kd lk 75-142), mida ei ole kohus apellandile edastanud. 15.02.2010 on vastustaja esitanud kohtule „Kostja täiendava seisukoha“, mille viimasel lehel (t II kd lk 74) on vastustaja märkinud „Lisa – vastavalt tekstile“. Menetlusdokumendi tekstis ei ole aga viidatud ühelegi lisale. Maakohus toimetas nimetatud menetlusdokumendi apellandile kätte 18.02.2010 ilma lisadeta ning apellant ei olnud lisade esitamisest teadlik. Kohtul oli kohustus edastada apellandile vastustaja poolt esitatud menetlusdokumendi lisad ning nimetatud lisade apellandile edastamata jätmine on TsMS § 306 lg 5 ja § 328 lg 2 rikkumine.

41. TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsuses üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Arvestades asjaolu, et maakohus ei edastanud apellandile vastustaja poolt esitatud tõendeid ning tõendeid ei uuritud ka 23.03.2010 kohtuistungil, siis on kohus tuginenud otsuse tegemisel tõenditele, mida apellandil ei olnud võimalik uurida ning asjaoludele, mille kohta apellandil ei olnud võimalik arvamust avaldada.

42. Vastustaja poolt esitatud tõendite osas peab apellant ka vajalikuks märkida, et juhul, kui vastustaja esitas tõendid 16.02.2010, siis on vastustaja esitanud tõendid TsMS § 331 lg 1 rikkudes – kohtu poolt määratud tähtaega järgimata jättes. Nimelt otsustas maakohus 19.01.2010 määrusega lahendada ühisvara jagamise ning lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõudes kohtuasja kirjalikus menetluses ning määras menetlusosalistele tähtaja esitada kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja avaldused hiljemalt 15.02.2010.

43. TsMS § 652 lg 5 sätestab, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uurimist ja hindamist vajalikuks. Käesoleval juhul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning see on aluseks vastustaja poolt esitatud tõendite uurimiseks ja hindamiseks ringkonnakohtus, samuti apellandile täiendava tähtaja andmiseks omapoolsete vastuväidete ja neid kinnitavate tõendite esitamiseks.

44. Maakohus on Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-4-09 kohaldanud käesolevas asjas ebaõigesti, kuivõrd nimetatud lahendis jäi PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamata vaid seetõttu, et isik ei tõendanud, et EVP-d olid tema lahusvara, mitte seetõttu, et korteri erastamisel ainult ühe abikaasa EVP-kroonide kasutamine ei ole Riigikohtu hinnangul aluseks võrdsusest kõrvalekaldumisel nagu on ekslikult käesolevas asjas leidnud maakohus. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-164-05 jääb käesoleva asja valguses täielikult arusaamatuks, kuna pooled ei vaidlegi selle üle, et XXXXXX XXX kinnitu ei ole poolte ühisvara. Pooltel on vaidlus selle üle, kas esineb alus PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamiseks. PKS § 19 lg

2 p 3 kohaldamine ei ole välistatud seetõttu, et maa ostueesõigusega erastamisel abielusuhete ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka. Seetõttu ei saa Riigikohtu lahend nr 3-2-1-164-05 olla aluseks jätta antud asjas kohaldamata PKS § 19 lg 2 p 3. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-14-04. Nimelt leiab Riigikohus, et kinnistut ei saa lugeda abikaasa lahusvaraks seetõttu, et abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja oli kinnistul asuva ehitise omanik, kuigi maa erastati abielusuhete ajal.

45. XXXXXX XXX kinnistu jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest põhjustel, et apellant omandas XXXXXX XXX kinnistu maa ostueesõigusega erastamise teel tema omandis enne abiellumist olnud ehitiste juurde ning tasus maa erastamise ostuhinna 100% ulatuses oma lahusvaras olnud EVP-de arvel. Lisaks sellele on pärast poolte abielusuhete lõppemist 2007. aasta märtsist apellant teinud XXXXXX XXX kinnistul asuva uuselamu ehitamiseks kulutusi kokku summas 188 457 krooni ning on ajavahemikul 01.03.2007 kuni 13.04.2009 tasunud lahusvara arvel poolte ühiskohustust AS Sampo Pank ees kokku 205 069.97 krooni. Arvestades, et XXXXXX XXX kinnistu koguväärtuseks on 3 800 000 krooni, uusehitiseta on kinnistu väärtuseks 2

150 000 krooni, apellant on teinud kinnistule lahusvara arvelt kulutusi summas 393 526.97 krooni (t I kd lk 150-170), siis on alus XXXXXX XXX kinnistu jagamisel võrdsusest kõrvale kalduda selliselt, et apellandi lahusosa suurus on 66,94%, poolte ühisosa suuruseks 33,06%, mis apellandi osaks teeb 16,53% ja vastustaja osaks 16,53%. Seega on XXXXXX XXX kinnistu jagamisel apellandi osa suuruseks kokku 83,47%. Arvestades XXXXXX XXX kinnistu koguväärtust 3 800 000 krooni, siis on apellandi osa väärtuseks

3 171 860 krooni ja vastustaja osa väärtuseks 628 140 krooni, lahutades sellest maha vastustaja laenukohustuse osa 510 447.40 krooni, on õige mõista apellandilt vastustaja kasuks välja kompensatsioon summas 117 692.60 krooni.

46. Maakohtu seisukoht, et pooled on nõus, et kogu ühisvara jääb hageja omandisse ja hagejalt tuleb kostjale tasuda rahaline hüvitus enamsaadud ühisvara arvel, on ebaõige. Apellant ei ole kohtumenetluses nõustunud XXXXX XXX kinnistu jätmisega apellandi omandisse, seega on XXXXX XXX kinnistu jätmine apellandi omandisse maakohtu poolt põhjendamata. XXXXX XXX kinnistu jätmiseks apellandi omandisse puudub alus, kuna kinnistu on poolte abielu ajal omandatud vastustaja soovil ning see on kantud kinnistusregistrisse vastustaja nimele.

47. Kuna maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata PKS § 19 lg 2 p 3 ning põhjendamatult jätnud XXXXX XXX kinnistu apellandi omandisse, siis on maakohus ebaõigesti mõistnud apellandilt vastustaja kasuks enamsaadu arvel maksmisele kompensatsiooni summas

1 412 010.98 krooni. Arvestades, et vastustajal on õigus XXXXXX XXX kinnistu omandiõiguse kaotuse eest saada hüvitist 117 692.60 krooni ning XXXXX XXX kinnistu väärtusega 50 000 krooni tuleb jätta vastustaja omandisse ning maakohus on õigesti jätnud mootorsõiduki väärtusega 50 000 krooni apellandi omandisse, siis on apellandi poolt vastutajale tasumisele kuuluva kompensatsiooni summaks 117 692.60 krooni.

48. Maakohus tugines poolte abielusuhete lõppemise aja määramisel (aprill 2008) kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustele. Maakohus on põhjendanud abielusuhete lõppemist ka L. B. ütlustega. L. B. on andnud kirjaliku seletuse, milles kirjeldab poolte suhtlust ajavahemikul 15.02.-20.02.2007, seega enne poolte abielusuhete lõppemist apellandi poolt viidatud ajal 2007. aasta märtsis. Arvestades asjaolu, et kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et abielusuhted oleksid lõppenud enne märtsi 2007, siis ei ole nimetatud tõend asjakohane ning tuleb asja lahendamisel jätta TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel arvestamata. Tunnistajate T. O. ja I. R. ütlused ei ole asjas tõendiks, kuna nimetatud isikutel ei saa olla teadmisi poolte abieluliste suhete osas. Tegemist ei ole peretuttavatega, kellega pooled oleksid abielusuhete ajal tihedasti lävinud. Seega oleks kohus pidanud nimetatud isikute ütlused jätma arvesse võtmata. Maakohus on asunud seisukohale, et A.

V. ütlustega ei ole tõendatud poolte abielusuhete lõppemine 2007. aasta märtsis. Kohus möönas, et abielusuhted võisid küll märtsis 2007 katkeda, kuid kui pooled veetsid perioodi veebruar 2007 kuni mai 2008 koos ühises kodus, siis oli pooltel soov jätkata kooselu perekonnana ja abielusuhted ei saanud selleks ajaks olla lõppenud. Taoline järeldus on põhjendamatu. A. V. on apellandi vend, kellega apellandil on tihedad suhted ning kellel on ka teadmised apellandi abielu ja suhete kohta vastustajaga. A. V. on tunnistanud, et poolte abielusuhted lõppesid 2007. aasta märtsis. Samal seisukohal on ka apellant ise. Maakohus ei saa tuvastada kolmandate isikute ebausaldusväärsete ütluste alusel, et apellandil oli pärast 2007. aasta märtsi soov kooselu vastustajaga jätkata. Abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel on kohus tuginenud ka Maksuja Tolliameti tõendile, millest nähtub, et pooled on koos esitanud ühise tuludeklaratsiooni 01.04.2008. Ühine tuludeklaratsiooni esitamine ei tõenda abielusuhete jätkumist ega ühiseid majanduslikke huve. Ühine tuludeklaratsioon esitati seetõttu, et apellant soovis seeläbi oma tütart toetada. Maakohus ei pea nimetatud väidet usaldusväärseks, kuid ei põhjenda miks. Arvestades eeltoodut on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et poolte abielusuhted lõppesid 2008. aasta aprillis.

49. A. V. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, muutes suhtluskorda lapsega selliselt, et isa Eestis viibimise kuul veedab lapsega isaga igal pühapäeval ajavahemiku kella 12-18 vahel ja igal kolmapäeval ajavahemiku kella 14-17 vahel, kohtumiste kahel esimesel kuul viibivad kohtumiste juures A.V. ja G.S., pärast kahe kuu möödumist viibib kohtumiste juures G. S..

A. V. apellatsioonkaebus

50. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus määras lapsega suhtlemise korra ning uue otsusega määrata, et kohtumised lapsega toimuvad ainult A.V. juuresolekul ja arvestades L.V. tervislikku seisukorda. Samuti palub A.V. määrata ühisvara hinnaks

4 100 000 krooni, tunnistada, et A.V. lahusvara osa XXXXXX XXX X maja ehituses pärast abielusuhete lõppemist oli 218 867 krooni, mis tuleb kostjale tagastada, seega tuleb jagada võrdselt ühisvara maksumusega 3 881 133 krooni, vähendada A. V. osa pangale makstava summa 369 971 krooni võrra ning lugeda kostja lõplikuks osaks ühisvarast

1 570 595 krooni, mis mõista lisaks 218 867 kroonile välja J. V..

51. L.V. on juba 9-aastane laps, kelle soove tuleks arvestada, vaatamata sellele, et kohus on määranud tema suhtlemiskorra isaga. Last ei tohi sundida jõuga isaga kohtuma, kui laps seda ise ei taha. Maakohus ei kuulanud last ära ning keeldus vastu võtmast arsti dokumente lapse tervise kohta. Eksperdi arvamuses on rõhutatud, et L.V. on tuvastatud raske puue, millest tingituna ta vajab igal ööpäeval kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Hageja ei suuda haiget tütart aidata, seega on tema kohtumised lapsega võimalikud ainult ema juuresolekul.

52. Abielu ajal võtsid hageja ja kostja AS-st Sampo Pank laenu kokku 1 170 000 krooni, mõlemas laenulepingus on laenusaaja J.V. ja kaastaotleja A.V. ning seetõttu lepingukohaselt laekus raha J.V. arvele ja tema käsutas nimetatud summasid. Kohus kinnitas, et aastatel 2006-2009 kulutas kostja oma raha majale summas 539 730.72 krooni. Laenu 170 000 krooni kostja ei kasutanud ja kuhu hageja selle raha kulutas, kostja ei tea. Kohtuotsuses ei ole öeldud, millise osa laenust kulutas hageja ja millise kostja enne abielusuhete lõppemist, kuid seda on näha tšekkidest. Nii alates 2004. aastast kuni 2006. aasta alguseni kulutas kostja laenust pangakaardi järgi kuni 293 741.85 krooni ja hageja kulutas abielu ajal 143 606.64 krooni (pani sisse gaasi, elektrijuhtmestiku, krohvis maja seinad, ostis uksed jne), see tähendab kulus 293 741.85 + 143 606.64 = 437 348.49 krooni. Maja XXXXXX XXX ehitas firma Planimeks, kellele kostja arve alusel 07.10.2004 maksis 140 000 krooni ja 22.10.2004 106 000 krooni. Need summad on näidatud ka kostja kuludes summas 293 741.85 krooni. Hageja maksis AS-le Planimeks ka maja ehitamise eest 28.10.2004 62 000 krooni, 17.09.2004 21 708 krooni, 10.09.2004 115 583 krooni ning akende valmistamise ja paigaldamise eest 83 325 krooni. Seega enne abielusuhete lõpetamist kulutas kostja maja ehitusele 426 222.64 krooni ja pärast abielusuhete lõpetamist kulutas 19 978.60 krooni, kokku 446 201.24 krooni. Ja kostja kulutas enne 2006. aastat laenuraha summas 293 741.85 krooni. Tähendab laenuks võetud rahast kulutasid maja ehitusele kostja 293 741.85 + hageja 446 201.24 = 739 943 krooni. Laenu saadi kokku 1 170 000 krooni. XXXXXX XXX maja ehituseks ja materjalidele kulutasid hageja ja kostja 739 943 krooni, aga ülejäänud 430 057 krooni hageja omastas, kuna ta ei esitanud mingeid dokumente, mis kinnitaksid selle summa kulutamist maja ehitamiseks ja sisseseadmiseks. Selle raha peab pangale tagastama hageja. Kostja osa panga ees on 739

943 : 2 = 369 971 krooni.

53. Hageja kinnitab, et võttis maja ehitamiseks oma vennalt võlgu 105 000 krooni. Selle võla kohta hagiavalduses ei ole sõnagi ja kostja ei teadnud sellest midagi ning PKS § 20 lg 1 järgi vastutab kumbki abikaasa oma varaliste kohustuste eest oma lahusvaraga ja see laen ei olnud pooltel kooskõlastatud ega olnud võetud perekonna huvides. Raha, mille hageja kandis üle 09.03.2009 oma vennale, ei puutu poolte ühisvara jagamisse.

54. Maakohtu otsuses on palju vigu. Kohus leidis, et esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja on abielusuhete ajal (enne 2008. aasta aprilli) teinud kulutusi 349 966.73 krooni ja peale abielusuhete lõppemist 172 431.86 krooni. Tšekkidelt on näha, et alates 2008. aasta aprillist kuni 10.02.2009 kostja ostis ja tõi ehitusmaterjale mitte 172 431.86 krooni, vaid

218 867.57 krooni eest. T kd III lk 14 on korteri ostumüügileping, mille kohaselt kostja enne abielu ostis 355 000 krooni eest korteri aadressil XXXXX X XX-XX ja 14.04.2008 müüs selle korteri 300 000 krooni eest. Korteri müügist saadud raha 218 867.57 krooni eest kostja ostis materjale kinnisvara jaoks, kuna hageja lubas kostjale XXXXXX XXX X maja teise korruse toad. Korter oli kostja lahusvara ja raha selle müügi eest kuulus ainult kostjale.

55. AS-i Uus Maa eksperthinnangu kohaselt on XXXXXX XXX X kinnisvara turuhind 4 000

000 krooni. Ekspert ei saanud üle vaadata maja teist korrust ega seal tehtud töid ning ostetud materjale ning seetõttu on tema kinnisvara hind minimaalne ja sinna ei ole sisse arvatud materjalide maksumust, mille oli toonud XXXXXX XXX X pärast abielusuhete lõppemist A.V.. Maakohus keeldus eksperthinnangut vastu võtmast, rikkudes sellega

Riigikohtu otsust nr 3-2-1-4-09, kus on rõhutatud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilmajäänud abikaasale tagada õiglane hüvitus. Õiglast hüvitust on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohtu keeldumine lisada asja juurde kinnisvara hinnangut XXXXXX XXX X kohta 09.03.2010 kuupäeva seisuga näitab, et asja lahendamine toimus ühekülgselt, mis on vastuolus TsMS §-ga 436. Kohtuotsuses mainitud hagejapoolsed rahakulutamised pärast abielusuhete lõppemist ei oma tähtsust hageja ja kostja osade arvestamisel üldises ühisvaras, kuna need jäid hageja omandiks.

56. Hageja apellatsioonkaebuse palub kostja jätta rahuldamata.

Alaealise lapse esindaja seisukoht

57. Last esindama määratud vandeadvokaat leidis, et on otstarbekas muuta maakohtu otsust lapsega suhtlemise korra osas selliselt, et lapsega kohtumised toimuvad esimesed kaks kuud ema juuresolekul, muus osas esindaja A.V. apellatsioonkaebust ei toeta.

58. Lapse terviseseisundi dokumentidest ei tulene, et laps peaks saama kohtuda isaga ainult ema juuresolekul kodus. Ka isa peab saama võtta vastutust oma haige lapse eest, ema saab anda isale kindlad juhised, kuidas lapsega käituda võimaliku haigushoo ajal.

Eestkosteasutuse seisukoht

59. Tallinna Linna Kristiine Linnaosa Valitsuse Sotsiaalhoolekande osakond ei nõustu sellega, et isa ja lapse kohtumised ei ole võimalikud tulenevalt lapse tervislikust seisundist. Lapse tervist ei saa pidada nii nõrgaks, et kohtumised isaga teda ohustaksid. Laps õpib T. 2. klassis tavaprogrammi alusel, klassijuhataja kinnitusel tuleb ta koolikeskkonnas hästi toime, koolis ei ole olnud vajadust inhalaatorit kasutada. Psühholoogi hinnangul väljendub lapse emotsionaalne ebastabiilsus, segadus, rahulolematus ja hirm astmahoogudes, mille üheks põhjuseks võib pidada vanematevahelisi suhteid ja segadust isaga seonduvaga.

60. Põhjendatuks ei saa pidada lapse kohtumisi isaga ema juuresolekul. Laps on peatselt 10- aastaseks saav, piisava otsustusvõimega tütarlaps, kes ei ole isaga kohtunud kolm aastat. Tema soovi arvestamata ja eelneva ettevalmistuseta võib kohtumiste korra järgimine viia negatiivsete tagajärgedeni. Arvestades asjaolu, et laps ei ole isaga pikalt suhelnud ning on temast võõrdunud, peaksid kohtumised aset leidma lapse psühholoogilist valmisolekut arvestades ning kohtumisi on võimalik korraldada kontakti taastamiseks Tallinna Perekeskuses spetsialisti juuresolekul.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

61. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära A. V. ja poolte esindajate seletused ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud osaliselt menetlusja materiaalõigusnorme, kuid ringkonnakohtul on võimalik ilmnenud mööndused ise kõrvaldada ja teha tühistatud osas uus otsus asja maakohtusse uueks läbivaatamiseks saatmata. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

62. Esmalt juhib kolleegium maakohtu tähelepanu TsMS § 442 lg 1 p-le 5.1, mille kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses muuhulgas märkida tsiviilasja hind. Maakohtu otsus vastavat märget ei sisalda. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hagihinna oleks nimetanud hageja, kelle õigus see vastavalt TsMS §-le 135 on. Hageja on maksnud 20.11.2008 riigilõivu 12 650 krooni (t I kd lk 49), kuid ei ole selgitanud, kuidas nimetatud summa kujunes. Maakohus hagihinda ei määranud. Tulenevalt TsMS § 137 lg-st 2 on ringkonnakohtul võimalik ise tsiviilasja hind kindlaks määrata.

63. 04.12.2008 esitas hageja kolm nõuet (t I kd lk 1-8): 1) lahutada poolte abielu; 2) määrata hageja ja poolte alaealise lapse suhtlemise kord; 3) jagada abikaasade ühisvara, kusjuures hageja taotles enda ainuomandisse kinnistut XXXXXXXXX alevikus ja sellega seotud laenukohustust. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 126 lg 2 viimase lause kohaselt oli seega ühisvara jagamise hagihinnaks hagiavalduses hageja nimetatud kinnistute väärtused 1 300 000 + 150 000 krooni, millest tuli maha arvestada tasumata laenujääk 1 065 754, seega 192 123 krooni. Abielu lahutamise puhul eeldati tulenevalt TsMS § 132 lg-st 1, et hagihinnaks on 25 000 krooni. Seega tuli hagejal TsMS § 134 lg 1 alusel tasuda riigilõivu lähtudes hagihinnast 217 123 krooni ehk

20 000 krooni). Eeltoodust tulenevalt on hageja tasunud riigilõivu seaduses (RLS-s) ettenähtust vähem, tuli temalt nõuda täiendavalt 20 000 – 12 650 = 7 350 krooni tasumist riigituludesse TsMS § 179 lg 1 alusel. Kuna maakohus sellist otsustust ei teinud, tuleb selles osas esimese astme lahendit täiendada ja mõista hagejalt täiendavalt riigituludesse 7 350 krooni tasumist, mis alates 01.01.2011 vastab 469.75 eurole.

64. Poolte võrdsuse põhimõtet arvestades võtab ringkonnakohus mõlema poole kaebuste hindade arvestamisel aluseks alates 10.06.2010 kehtiva menetlusosalistele soodsama TsMS § 126 lg 2.1, mille kohaselt eeldatakse, et ühisvara jagamise hagi hind on 1/10 poolest ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse ning et ühisvara jagamise hagi hinda ei loeta suuremaks kui 250 000 krooni. TsMS § 137 lg 1 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel hagi hinda arvestada lähtuvalt kaebuse ulatusest.

65. Pooled vaidlustasid maakohtu otsuse ühisvara jagamise osas, seega kaebuse hinnaks oli selle esitamisel ½ 1/10-st ühisvara väärtusest ehk ½ 143 955.26-st = 71 977.50 krooni (4600.20 eurot). RLS lisa 1 kohaselt tuli seega kummalgi tasuda riigituludesse kaebuse esitamisel 8 500 krooni. Mõlemad on tasunud seaduses ettenähtust enam: 1) hageja tasus 24.05.2010 12 650 krooni (t III kd lk 111); 2) kostja tasus kohtu 02.07.2010 määruse alusel kolmes osas kokku 10 000 krooni (maksekorraldused t III kd lk 227, 229, 238). Seega on kostjal õigus esitada peale käesoleva lahendi jõustumist avaldus TsMS § 150 lg-de 4 ja 6 kohaselt enamtasutud riigilõivu 1500 krooni ehk 95.87 euro tagasi saamiseks. Hageja poolt enamtasutud 4150 krooni võrra tuleb aga vähendada temalt sissenõutava maakohtu menetluses vähemtasutud riigilõivu suurust (vt otsuse p 64). Selle tulemusena tuleb hagejalt täiendavalt riigituludesse mõista 7 350 – 4150 = 3 200 krooni, mis alates 01.01.2011 vastab 204.52 eurole.

66. Järgmisena võtab kolleegium seisukohaga A.V. kaebuses osas, mis puudutab maakohtu poolt määratud isa ja lapse suhtlemise korra osalist muutmist. Kostja palub muuta maakohtu korra p 1 sõnastust ja lisada, et kohtumised on võimalikud ainult ema juuresolekul ja ainult siis, kui seda lubab lapse tervis. Lapse isa nõustus ema ettepanekuga osaliselt ja palub muuta maakohtu otsust selliselt, et kahel esimesel kuul viibivad lapse ja isa kohtumiste juures nii lapse ema kui G. S., pärast aga ainult G.S.. Eestkosteasutus peab mõistlikuks ja vajalikuks korraldada kohtumised Tallinna Perekeskuse spetsialisti juuresolekul. Alaealise lapse esindaja on arvamusel, et selline lapse ja isa suhtlemise kord võib olla vajalik mõnel esimesel kohtumiskuul, kuid sealt edasi peaksid saama laps ja isa kohtuda ema emotsionaalse kohaolekuta.

67. Kolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et A.V. apellatsioonkaebus lapse ja isa suhtlemiskorra muutmise osas kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtuistungil leidis hageja esindaja ja kostja selgitustega kinnitust, et laps ja isa ei ole enam kui kolm aastat kohtunud, isa ei ole ka kohtumenetluse kestel püüdnud lapsega kohtuda, ei ole talle helistanud (esindaja selgituste kohaselt ootab kohtuotsuse jõustumist). Samuti puudub vaidlus, et kogu selle aja on laps elanud koos emaga. Psühholoog E.P. arvamuse (t III kd lk 254) kohaselt tunneb laps isa ees hirmu, on häiritud ja seetõttu tekivad tal tugevad emotsionaalsed reaktsioonid, mis väljenduvad astmehoogudes ning et aja möödudes muutub tütarlaps tugevamaks ja tema emotsionaalne seisund stabiliseerub. Ka kinnitas kostja, et käib lapsega regulaarselt psühholoogi juures. Seega on kolleegiumi arvates mõistlik ja põhjendatud, et lapse ja isa kohtumised toimuksid teatud ajavahemikul kas lapsehoidja G.S. või ema või vajadusel mõlema nimetatud isiku juuresolekul. G.S. juuresolek lisaks emale on ilmselt vajalik, et vähendada võimalikke pingeid ema ja isa omavahelises suhtlemises. Samas ei saa selline olukord kesta kauem, kui see on hädavajalik. Arvestades, et tegemist on märtsis 2011 10-aastaseks saava lapsega, kelle tervislik seisund võimaldab tal iseseisvalt koolis käia ehk siis ta ei vaja ööpäevaringset ema ja lapsehoidja järelevalvet, samuti, et pidev psühholoogi külastamine aitab eelduslikult oluliselt kaasa lapse emotsionaalse seisundi paranemisele, leiab kolleegium, et piisab, kui ema viibib lapse ja isa esimese kümne kohtumise juures. Edasi kuni lapse ja isa vahelise suhtlemise täieliku taastamiseni viibib juures ainult G.S. ja seda osa kohtumistest on maakohus reguleerinud. Muus osas maakohtu poolt määratud suhtlemiskorra muutmine vajalik ei ole. Maakohus on arvestanud korra määramisel lapse tervisliku seisundiga.

68. Seega arvestades, et isa viibib eelduslikult Eestis järjest ühe kuu ja et kohtumised toimuvad sel kuul igal nädalal kolmapäeval ja pühapäeval, toimuksid ema juuresolekul järjest kaheksa kohtumist ning kuu aja möödudes veel kaks kohtumist. Kolleegium juhib ema tähelepanu asjaolule, et tegemist on seejuures lapse ja isa kohtumistega, mitte aga endiste abikaasade kohtumistega. Lapse ema ei tohi sekkuda lapse ja ise suhtlemisse, vaid tema juuresolek peab seisnema vaid lapsele moraalse toe pakkumises, tema julgustamises ja vajadusel lapse tervisliku seisundi jälgimises, samuti isale vajadusel selgituste ja näpunäidete andmises, mida lapse tervisliku seisundi puhul silmas pidada ja kuidas järjekordse astmahoo puhul toimida.

69. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha J.V. kaebuse kohta osas, milles vaidlustatakse maakohtu poolt tuvastatud poolte abieluliste suhete lõppemise aega. J.V. oli maakohtu menetluses ja on kaebuses seisukohal, et poolte abielulised suhted lõppesid märtsis 2007. Kostja oli maakohtus seisukohal, et suhted lõppesid aprillis 2008, sama tuvastas ka maakohus. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu järeldus vastab asjas kogutud ja analüüsitud tõenditele, kuid täpsustada tuleb maakohtu põhjendusi.

70. Hageja soovis oma väidet tõendada tunnistaja A. V. ütlustega, mille kohaselt tuli vend (hageja) tema juurde elama aprilli lõpus 2007, pooled helistasid aeg-ajalt teineteisele, vahel said kokku, suhtlesid mingil määral edasi, hageja tõi asju tema juurde, käis XXXXX tänava korteris, aga võtit ei olnud (t II kd lk 5). Kostja soovis oma väidet tõendada tunnistajate T. O. ja I. R.i ütlustega. T.O. elab kostjaga samas trepikojas elamus XXXXX X XX ja tema ütluste kohaselt käis ta korteris nr XX viimast korda aprillis 2008, siis oli hageja seal, pesti pesu, tehti süüa; ajavahemikul 2007-2008 jäi talle mulje, et hageja elas seal, tunnistaja käis sel ajal umbes nädalas 3 korda selles korteris oma vererõhku mõõtmas; 2008. aastal ei saanud ta lapse sünnipäevale 31.03, see on õigel päeval, minna, läks mõni päev hiljem ja siis oli hageja seal, kodustes riietes, sõi laua ääres, käis külmkapi kallal, hageja pesu rippus (t II kd lk 36). Tunnistaja I.R. ütluste kohaselt võttis ta aastatel 2007-2008 A.V. inglise keele tunde ja käis seetõttu XXXXX t korteris nädalas kaks-kolm korda; kuulis hagejat selle aja jooksul neli-viis korda koju saabumas, nägi teda vilksamisi, sest tuba oli läbikäidav; kostja käis abikaasale toitu soojendamas, nende kooselu tundus tavalise perekonnaeluna (t II kd lk 41).

71. Maakohus on analüüsinud lisaks ka L. B. kui tunnistaja ütlusi, kuid selles osas kolleegium maakohtuga ei nõustu. L.B. ütlused on esitatud kohtule kirjalikult (t II kd lk 25, tõlge lk 26). Samas ei nähtu toimikust, et kirjalike ütluste nõudmisel/vormistamisel oleks järgitud TsMS §-s

253 sätestatud nõudeid – selgitamata on TsMS §-de 256-259 sisu ja kohustus rääkida tõtt, hoiatamata on teadvalt vale ütluse andmise eest jmt). Seega ei vasta L.B. kirjalik ütlus seaduses kohtukõlbulikule tõendile sätestatud nõuetele ja seda ei saa tõendina TsMS § 229 lg 1 mõttes käsitleda. Vastav osa põhjendustest tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Samal seisukohal on kolleegium seonduvalt KÜ XXXXX XX blanketil esitatud kolme majaelaniku tunnistusega (t I kd lk 185). Sisult saaks olla tegemist tunnistajate ütlustega, kuid puudub seaduses ettenähtud vorm (TsMS § 251 jj). Küll aga on maakohus põhjendatult võtnud arvesse asjaolu, et pooled esitasid 01.04.2008 MTA-le 2007. aasta kohta ühistuludeklaratsiooni, kusjuures eeltäidetud deklaratsioon oli eelnevalt samal kuupäeval väljastatud hagejale. Nimetatud asjaolu tõi esile kostja ja hageja võttis selle omaks. Lisaks on selle kohta esitatud MTA tõend 07.05.2009 (t I kd lk 186).

72. Kohtuistungil 13.08.2009 selgitas hageja, et lahkus XXXXX tänava korterist 15.12.2006, kuid tuli vahepeal tagasi; merelt tagasi tulles ta enam XXXXX t-le ei läinud, sinna jäid kõik ta isiklikud asjad, riided, dokumendid (protokoll t II kd lk 3-4). Kostja selgituste kohaselt tuli abikaasa 31.03.2008 lapse sünnipäevale, järgmisel päeval või 02.04.2008 läks merele ja kui kuu aja pärast merelt tuli, helistas, et ei tule enam koju; aastatel 2007-2008 toimus tavaline pereelu XXXXX t korteris – hageja oli umbes kuu merel tööl ja kuu kodus, suvel tegeleti ehitusega, oli ühine pangaarve, mida mõlemad kasutasid (t II kd lk 54, ringkonnakohtu istungi protokoll).

73. Kolleegium nõustub eelpool kirjeldatud tõendite kogumi analüüsi alusel maakohtuga, et poolte suhted võisid aprillis 2007 ajutiselt katkeda, kui hageja viis venna juurde mõned isiklikud asjad ja ööbis seal, kuid abieluliste suhete lõppemist need asjaolud veenvalt ei tõenda, eriti, kui pidada silmas hageja töögraafikut (umbes kuu merel ja kuu maal), mis tingis, et hageja ei saanudki pidevalt XXXXX t korteris ööbida/viibida. Hageja enda seletuse kohaselt oli ta ka varasemalt XXXXX t-lt lahkunud (15.12.2006), kuid tagasi läinud; tunnistajad nägid hagejat perioodiliselt XXXXX t korteris tavapärases koduses olukorras; 2007. aasta kohta esitati abikaasade ühine tuludeklaratsioon, milline väljastati eeltäidetult hagejale. Kokkuvõtvalt on kolleegium seisukohal, et hageja ei toonud maakohtu menetluses esile selliseid usutavaid faktilisi asjaolusid, millised oleksid teinud veenvaks tema seisukoha abieluliste suhete (seega nii majanduslike kui isiklike) lõppemise kohta juba märtsis 2007.

74. Pooltel puudub vaidlus jagatava ühisvara koosseisu üle: kinnistud XXXXXX XXXl ja XXXXX XXXl, tasumata laenujääk Sampo Pank AS-le ja sõiduauto. Vaidlus puudub sõiduauto jagamise viisi ja turuväärtuse üle (50 000 krooni, kuulub abikaasadele võrdsetes osades ja jääb hageja ainuomandisse; reg/tunnistus t I kd lk 139), samuti XXXXX XXX kinnistu turuväärtuse üle (50 000 krooni ja kuulub abikaasadele võrdsetes osades; hindamisakt t III kd lk 125-128). XXXXXX XXX kinnistu puhul puudub vaidlus, et see jääb jagamise tulemusena hageja ainuomandisse.

75. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha XXXXXX XXX kinnistu turuväärtuse kohta. Nõustuda tuleb A.V. apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist ja selle eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. See on võimalik vaid juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Omandi kaotamise hetkeks on ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ja omandi kaotamisena mõistetakse jagamise tulemusena ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks. Kostja esitas XXXXXX XXX kinnistu turuväärtuse võimalikult omandi kaotamise aja seisuga tõendamiseks 09.03.2010 antud eriteadmistega isiku (kinnisvarahindaja) arvamuse (t III kd lk 121-133). Kolleegium ei nõustu hageja poolt vastuses apellatsioonkaebusele esitatud vastuväitega, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, kuna aasta enne seda oli turuväärtuseks 3 800 000 krooni ja üldiselt teadaolevalt on kinnisvaraturg jätkuvalt languses, samuti ei ole arvamuse andmisel teostatud elamu ülevaatust. Arvamusest nähtub, et teostati objekti väline ülevaatus ja visuaalne vaatlus põhikorruse akende kaudu. Seega tõepoolest jäid hindajal nägemata teise korruse ruumid. Samas on hindaja arvamuse andmisel seda asjaolu arvestanud ja märkinud, et seoses põhjaliku ülevaatuse teostamise võimatusega on hindamise täpsusklassiks +-5%. Hageja poolt esile toodud üldiselt teadaolev asjaolu turu languse kohta kehtis konkreetse kinnisvara puhul aastatel 2008- 2009, mida tõendab hindamisakt 05.05.2008 (t I kd lk 117-124), kus oli turuväärtuseks määratud enam kui 5 miljonit krooni. Aastatel 2009/2010 olulist turuväärtuse muutust ei toimunud. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonimenetluses leidnud tõendamist, et jagatava XXXXXX XXX kinnistu turuväärtuseks tuleb lugeda 4 000 000 krooni.

76. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha J.V. apellatsioonkaebuse selle osa kohta, milles vaidlustatakse maakohtu seisukohta, et XXXXXX XXX kinnistu puhul ei ole alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Kolleegium nõustub osaliselt apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et asjaolu, et kinnistu eest oli abielu ajal tasutud hageja poolt enne abielu omandatud erastamiseväärtpaberitega ning et tegemist oli maatükiga, millel asus enne abiellumist sama abikaasa poolt omandatud elamu, ühisvara jagamisel tähtsust ei oma. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 kohaselt võis kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-09 selgitanud, et muuhulgas on ühisvara jagamisel võimalik osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui vallasasi, mis muutus abielu ajal kinnisasjaks, oli vallasasjana omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. PKS § 15 lg 1 kohaselt loeti abikaasa lahusvaraks muuhulgas tema omandis enne abiellumist olnud vara.

77. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et elamu, mille alune maatükk abielu ajal ostueesõigusega erastamisväärtpaberite arvel omandati, oli vallasasjana hageja omandis juba enne abiellumist. Asjaolu, et abielu ajal pooled elamu lammutasid ja ehitasid selle asemele uue elamu, ei väära asjaolu, et ehitis, mille juurde erastatud maatükist moodustus kinnisasi, kuulus vallasasjana hagejale. Ka leidis tõendamist hageja väide, et erastamiseks kasutati väärtpabereid, millised olid hageja poolt omandatud enne abiellumist ehk kuulusid samuti hageja lahusvara hulka. Nimetatud asjaolu on tõendatud Sampo Pank AS-i J.V. väärtpaberikontol toimunud tehingute ja saldo väljavõttega ning väärtpaberitehingu kinnitusega (t I kd lk 48, 47). Nimetatud tõenditelt nähtub, et 25.11.1998 saabus kontole 30 250 EVP ja 11.03.2003 kanti need sealt üle Harju Maavalitsusele. Asjaolu, et tehingute väljavõttest nähtub, et 26.11.1998 oleks nagu kogu eelmise päeva saldo sealt maha kantud ja 27.11.1998 ehk siis ülejärgmisel päeval jälle tagasi kantud, tähtsust ei oma, sest ka need võimalikud liikumised toimusid enne poolte abielu. 10.03.2003 oli hageja allkirjastanud maa ostueesõigusega erastamise lepingu riigi esindajaga (t I kd lk 17-18). Kuna väljavõttelt nähtub, et seisuga 11.03.2003 oli hagejal arvel 30 250 EVP, siis ainuüksi märge tehingu kinnitusel „müük“ ei tõenda, et hageja oleks nimetatud kuupäeval sellises summas EVP- sid pangalt ostnud, seda enam, et tehingu vastaspooleks on märgitud „Harju Maavalitsus“. Kostja ei esitanud tõendeid nimetatud EVP-de omandamise kohta hageja poolt abielu ajal.

78. Eelnevates p-des 77 ja 78 jõudis kolleegium järeldusele, et tõendamist on leidnud, et ühisvaraks olev kinnistu on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel ja seega on alus kalduda kõrvale osade võrdsusest ühisvara jagamisel. Samas ei nõustu kolleegium hageja arvestusega (t III kd lk 50) ega seisukohaga, et arvestada tuleb seejuures ka hageja poolt peale märtsi 2007 väidetavalt lahusvara arvel kinnistule tehtud kulutusi. Hageja on esitanud hulgaliselt erinevaid ostukviitungeid (t I kd lk 151-170), milledelt nähtub erinevate kaupade eest tasumine nii enne kui pärast aprillikuud 2008 ehk nii enne kui pärast poolte abieluliste suhete lõppemist (vt otsuse p-d 70-74). Maakohus on nimetatud kulutusi küll otsuses käsitlenud, kuid millistele järeldustele kohus seejuures jõudis, jääb lahendist täiesti arusaamatuks. Seega ei vasta maakohtu lahend selles osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Ka rikkus maakohus ilmselgelt nimetatud tõendite menetlemisel TsMS § 238 lg 1, sest tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks otsustanud nende tõendite asjakohasuse ja vastuvõtmise üle. Samuti ei ole maakohus juhtinud eelmenetluses hageja esindaja tähelepanu nende tõendite esitamisel toimunud TsMS § 236 lg 3 rikkumisele, sest puudub selline menetlusdokument, kus oleks iga esitatud dokumentaalse tõendi kohta põhjendatud, millist asjas tähtsust omavat asjaolu tõendada soovitakse (taotlus tõendite kogumi vastu võtmiseks t I kd lk

149 p-s 2.3).

79. Küll aga on kolleegium seisukohal, et kuna esitatud kuludokumendid ei oma tähtsust ühisvara jagamisel ehk ei anna alust täiendavalt XXXXXX XXX kinnistu osas poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, siis saab ringkonnakohus sõltumata maakohtu rikkumistest vaidluse ka selles osas ära lahendada. Ühisvara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kaldumise alused olid kuni 01.07.2010 kehtinud PKS-i redaktsiooni § 19 lg-s 2 sätestatud ammendavalt. Hageja on leidnud, et tema tehtud kulutused tuleb võtta aluseks lg 2 p 3 alusel, see on kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kolleegium on seisukohal, et peale aprillikuud 2008 ehitatavale elamule kulutuste tegemist, isegi kui need olid tehtud hageja lahusvara arvel, ei saa kuidagi lugeda kulutusteks vara omandamisel. Ka puudub alus rakendada sama sätte p 4, sest pooled ei vaidle, et XXXXXX XXX kinnistu näol on tegemist abikaasade ühisvaraga. PKS § 19 lg 2 p 4 reguleeris aga abielu ajal kulutuste tegemist ühe abikaasa lahusvarale.

80. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et XXXXXX XXX kinnistu jagamisel tuleb poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumisel lähtuda kinnisvara hindaja arvamusest (t I kd lisa 1), milles on eraldi esile toodud krundi turuväärtus poolte abielu ajal sellele püstitatud elamuta. Kostja omapoolset tõendit, kust selline arvestus nähtuks, ei esitanud. Seega hageja poolt lahusvara arvel omandatud maatüki väärtus (oluliste osadeta) moodustab kogu kinnistu väärtusest 56,6%, seega on poolte ühisvara arvel omandatud ülejäänud 43,4%, millest kummalegi kuulub 21,7%. Järelikult tuleb hagejal hüvitada kostjale enamsaadu arvel 21,7% XXXXXX XXX kinnistu väärtusest ehk 868 000 krooni. Sarnaselt on põhimõttelist sama olukorda soovitanud lahendada Riigikohus lahendis nr 3-2-1-38-07 (p 13).

81. Kostja esitas maakohtus vastuväite, et tema poolt abielu ajal ja ka peale suhete lõppemist väidetavalt lahusvara arvel tehtud kulutusi tuleb samuti arvestada ühisvaras temale kuuluva osa suuruse arvestamisel (t II kd lk 73, 164; kuludokumendid t II kd lk 77-145, 178, 195, 200, 205, 237). Mingeid (vastu)nõudeid seonduvalt viidatud kulutustega kostja maakohtus ei esitanud. Seega jätab kolleegium tähelepanuta A.V. apellatsioonkaebuse resolutsiooni p-d 5 ja 8, milles sisuliselt esitatakse nõue kostja poolt tehtud kulutuste väljamõistmiseks hagejalt. Sellist nõuet ei ole maakohtus esitatud ja TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

82. Sarnaselt hageja poolt esitatud kuludokumentidega (vt otsuse p 79) on ka kostja kuludokumentide menetlemisel rikkunud maakohus ilmselgelt menetlusõiguse norme. Lisaks p-s 79 välja toodud rikkumistele on veenev J.V. kaebuses väljatoodud asjaolu, et neid tõendeid ei olnudki vastaspoolele maakohtu poolt väljastatud ning et hageja esindaja sai nendega tutvuda alles peale maakohtu otsust toimikuga tutvudes. Samas kuna kolleegium on seisukohal, et väidetavad kulutused ka nende tõendatuse korral ei annaks alust poolte võrdsuse põhimõttest kostja kasuks kõrvale kalduda ehk et PKS § 19 lg 2 sellist alust ei anna (vt otsuse p 80), on võimalik ringkonnakohtul käesolev vaidlus lõpuni lahendada. Kui aga kostja leiab, et tal on võimalike kulutuste osas muul õiguslikul alusel nõue endise abikaasa vastu, on tal õigus pöörduda üldises korras nõudega kohtusse.

83. Pooltel puudub vaidlus, et abielu ajal võttis hageja Sampo Pank AS-st laenu elamu ehitamiseks ehk perekonna huvides. Vastavalt lepingutele (t I kd lk 22-30, 39) on laenusaajaks hageja ja kostja kaastaotlejaks. Laen oli võetud ja suurendatud eesmärgiga ehitada XXXXXX XXX kinnistule elamu. Poolte vahel puudub vaidlus, et tagasimakseid on teinud hageja, sealhulgas perioodil alates abielusuhete lõppemisest aprillis 2008 kuni 13.04.2009 102 534.99 krooni ja et laenujäägiks seisuga 13.04.2009 oli 1 020 894.81 krooni (tõend t I kd lk 150). Maakohtu menetluses nõustus kostja hagejaga, et laenu näol on tegemist abikaasade kohustusega võrdsetes osades (t III kd lk 54). Apellatsioonkaebuses on kostja oma seisukohta muutnud ja esitanud asjaolusid, milliseid ta maakohtus esile ei toonud: kostja ei saanud kulutada laenu summas 170 000 krooni ega tea, mida hageja sellega tegi; hageja omastas laenust 430 037 krooni ja peab selle osa ise pangale tagastama. TsMS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosalise poolt esitatud uued faktilised asjaolud ainult niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Kostja ei põhistanud, miks ta nimetatud asjaolusid ei saanud esitada maakohtus ega toonud kaebuses esile ühtki põhjust, mis annaks ringkonnakohtule aluse uute vastuväidete/asjaolude arvestamiseks apellatsioonimenetluses. Seega tuleb kostja poolt esitatud uued asjaolud jätta tähelepanuta. Kuna laenu tagastamise kohustus pangaasutuse ees lasub hagejal ja käesolev kohtuotsus selle täitmist ei mõjuta, poolte omavahelises suhtes on tegemist ühisvara hulka kuuluva laenukohustusega, tuleb ½ osa võrra peale abielusuhete lõppemist tasutud laenust ja ½ osa võrra tagastamata laenujäägist vähendada hageja poolt kostjale tasutavat hüvitist enamsaadud ühisvara arvel. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada ½

84. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, millisel viisil tuleb jagada XXXXX XXX kinnistu. Tegemist on kostja poolt abielu ajal erastatud maatükil asuva garaažiboksiga, milline asub hageja ainuomandisse jääva XXXXXX XXX kinnistu läheduses ning oli hageja seletuse kohaselt ostetud selleks, et sinna oleks võimalik ladustada maja ehitamiseks vajalikke materjale. Maakohus jättis kinnistu hageja ainuomandisse. Kolleegium nõustub hageja väitega, et maakohus on otsuses ebaõigesti väitnud, et poolte vahel puudus vaidlus selle vara jagamise viisi üle. Samas nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et mõistlik on ka see vara jätta jagamise tulemusena hageja ainuomandisse. Kostja on selgitanud, et tema elab koos lapsega Tallinnas XXXXX X XX-XX ja tal ei ole autot, samuti et tal on lapse tervise eest hoolitsemisega nii palju tegemist, et ei ole võimalik garaaži müügiga tegeleda, lisaks on seal maja ehitamiseks vajalikud materjalid. Kolleegium leiab, et kostja vastavad selgitused on mõistlikud. Hagejale jääb läheduses asuv kinnistu, kus asub elamu, mille ehitamiseks materjale garaažis ladustatakse, samuti jääb hageja omandisse sõiduauto.

85. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt enamsaadud ühisvara arvel mõista kostja kasuks välja hüvitis järgmise arvestuse alusel: 868 000 + 50 000 + 50 000 – 561 714.91 = 406 285.09 krooni, mis alates 01.01.2011 vastab 25 966.35 eurole.

86. A.V. on apellatsioonkaebuses palunud jätta menetluskulud hageja kanda, kuid ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu seisukohale menetluskulude jaotamise kohta TsMS § 164 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt kannavad hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama sätte lg 2 annab kohtule õiguse kulusid ka teisiti jagada, kuid käesolevas asjas ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millised võimaldaksid asuda seisukohale, et maakohtu jaotus ei oleks õiglane, muuhulgas, et see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. TsMS §

164 lg-st 1 lähtudes, aga ka põhjusel, et mõlema poole apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt, jäävad ka kummagi poole poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud vastava poole enda kanda.

Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok