2-08-11537/47 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.01.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-11537

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

AS-i Eesti Mereagentuur hagi AS-i Tallinna Sadam

vastu müügilepingust taganemise avalduse tühisuse

tuvastamiseks ja müügilepingust tuleneva ostuhinna

tasumise kohustuse täitmiseks

301 662.98 eurot (4 720 000 krooni)

Vaidlustatud kohtulahend

Kohtuistungi toimumise aeg

Harju Maakohtu 25.06.2010 otsus

15.12.2010

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

AS-i Eesti Mereagentuur apellatsioonkaebus

Apellant AS Eesti Mereagentuur (registrikood 10456215,

asukoht Sadama t 17 Tallinnas), lepingulised esindajad

Aivar Viisma, vandeadvokaadid Urmas Ustav ja Margus

Poola

Vastustaja AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319,

asukoht Sadama t 25 Tallinnas), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marko Kaevando

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25.06.2010 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. 19.03.2009 esitas AS Eesti Mereagentuur (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju

Maakohtusse AS-i Tallinna Sadam (edaspidi kostja, vastustaja) vastu müügilepingust

taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja müügilepingust tuleneva kohustuse

täitmiseks. Hageja palus tuvastada kostja 08.01.2007 esitatud avalduse, millega kostja

taganes poolte vahel 28.01.2005 sõlmitud lepingust, tühisus, mõista kostjalt välja

nimetatud lepingu alusel müüdud lintkonveieri ostuhind 4 720 000 krooni, kuni

hagiavalduse esitamiseni kogunenud viivised summas 4 863 960 krooni ning alates

hagiavalduse esitamisest koguneva viivise määras 0,15% ostuhinnast päevas.

2. Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja poolte vahel 28.01.2005 sõlmitud kokkuleppe nr

0111505 p 5 kohaselt 4 720 000 krooni (koos käibemaksuga) eest omandama hagejale

kuuluva turba laadimiseks kasutatava lintkonveieri, mis asub Paldiski Lõunasadamas.

Kokkuleppe

p

5.2.5

kohaselt

oli

lintkonveieri

ostu

tingimuseks,

et

selle

projektdokumentatsioonijärgne ja tegelik turba keskmine laadimiskiirus on vähemalt 500

m3 freesturvast tunnis. Lintkonveieri kõikide sõlmede ja osade komplektsuse ning

töökorras oleku kontrollimiseks kohustusid kokkuleppe pooled viima läbi ühe freesturba

laevapartii laadimise lintkonveieriga. Kostja kohustus laadimisest hagejat kirjalikult

teavitama vähemalt 3 tööpäeva ette. Kokkuleppe p 5.2.3 kohaselt läheb lintkonveieri

omandiõigus kostjale üle lintkonveieri ostuhinna tasumisega. Kokkuleppe p 5.2.1 kohaselt

kohustus kostja ostuhinna tasuma 20 kalendripäeva jooksul alates lintkonveieri üleandmis-

vastuvõtmise akti allkirjastamisest. Viimane pidi toimuma pärast proovilaadimist ja

lintkonveieri töökorras oleku tuvastamist. Kokkuleppe pooled kohustusid p-st 5.2.3

tulenevalt lintkonveieri omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegema 2 kuu jooksul alates

kokkuleppe sõlmimisest, see on hiljemalt 28.03.2005.

3. Hageja on kõik kokkuleppest tulenevad kohustused täitnud ning tulutult püüdnud

saavutada, et kostja korraldaks kokkuleppe p 5.2.5 kohase proovilaadimise. Tänaseni ei

ole kostja suutnud sobiva toorainega (freesturbaga) testimist korraldada. Lintkonveieri

müügiprotsessiga edasi minemiseks korraldas hageja 18.04.2006 kostjale vastu tulles

proovilaadimise ise. Paraku ilmnes proovilaadimise alguses kohapeal, et kostja esindaja

ESTEVE Terminal AS-i poolt laadimiseks pakutud turvas ei olnud freesturvas, kuivõrd

turvas sisaldas külmunud tükke, kände ja puuroikaid, mis oma mõõtmetelt olid oluliselt

suuremad freesturba osakeste tavapärasest suurusest. Hageja hilisemad pakkumised uue

proovilaadimise korraldamiseks sobiva freesturbaga on jäänud vastuseta.

4. Poolte poolt 10.03.2005 läbi viidud ülevaatuse käigus avastati, et lintkonveier on perioodil

alates hageja tegevuse lõppemisest Paldiski Lõunasadama territooriumil kuni 10.03.2005

saanud ulatuslikult vigastada. Lintkonveieri vigastuse tekitas kostja üürniku ESTEVE

Terminal AS-i alltöövõtja AS Mantsinen. Viimased korraldasid küll lintkonveieri

remondi, kuid hageja töötaja E.Paadi juuresolekul 18.04.2006 hageja ja ESTEVE

Terminal AS-i poolt läbi viidud laadimise käigus ilmnes, et lintkonveier ei ole remondile

vaatamata samasuguses seisukorras kui enne vigastamist. Nimetatud informatsiooni

edastas E.Paat suuliselt kostjale laadimise päeval ning hageja on seda üle korranud ka

02.06.2006 saadetud kirjas. Hagejale teadaolevalt ei ole lintkonveierit tänaseni lõplikult

vigastuse eelsesse seisu viidud. 08.01.2007 saatis kostja hagejale müügilepingust

taganemise avalduse, milles leidis, et lintkonveier ei vasta lepingutingimustele, sest see ei

ole võimeline saavutama kokkuleppes ette nähtud laadimiskiirust.

5. Kuna lintkonveier vastab lepingutingimustele ning on tavapärase freesturba laadimisel

võimeline saavutama kokkulepitud laadimiskiiruse, puudus kostjal õigus müügilepingust

taganemiseks, samuti puudus kostjal alus kokkuleppes näidatud müügihinna tasumisest

keeldumiseks või tasumisega viivitamiseks. Lintkonveier oli faktiliselt kostja otseses

valduses juba enne kokkuleppe sõlmimist. Täitmata on üksnes kokkuleppe p-st 5.2.5

tulenev formaalne üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine. Hageja on omalt poolt

teinud kõik, et nimetatud akt allkirjastada. Kostja ei ole aga enam kui kahe aasta jooksul

suutnud sobiva toorainega (freesturbaga) proovilaadimist korraldada, mis oli üleandmise-

vastuvõtmise akti allkirjastamise üks eeldusi. Proovilaadimise toimumist on seganud

ülalkäsitletud lintkonveieri vigastamine kostjaga seotud isikute poolt ajal, mil lintkonveier

asus kostja otseses valduses. Seetõttu tuleb lugeda lintkonveier kostjale üle antuks alates

kostja vastuvõtu viivitusse sattumisest. Hageja kohustus asja üle andmiseks tuleb lugeda

täidetuks kõige hiljem 20.04.2006, mil hageja on pakkunud kostjale võimalust teostada

sobiva toorainega (freesturbaga) proovilaadimine, millele aga kostja ei reageerinud.

6. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-le 1 on müüja põhikohustuseks lepingu eseme

(asja) üleandmine ning ostja põhikohustuseks ostuhinna tasumine. Eespool toodud

asjaoludest tulenevalt tuleb lugeda lintkonveier kostjale üle antuks, mistõttu on hageja

müüjana oma põhikohustuse täitnud. Kostja ei ole aga lintkonveieri ostuhinda tasunud.

7. Kokkuleppe p-st 5.2.8 tuleneb, et kui kostja viivitab kokkuleppe p-s 5.2.1 sätestatud

lintkonveieri ostuhinna tasumisega, kohustub kostja tasuma hagejale viivist 0,15%

viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. Kuivõrd hageja kohustus asja üleandmiseks

tuleb lugeda täidetuks kõige hiljem 20.04.2006, siis kokkuleppe p-s 5.2.1 sätestatud

maksetähtaega arvestades muutus ostuhinna tasumise nõue sissenõutavaks hiljemalt

10.05.2006. Kostja on hagiavalduse esitamise seisuga oma kohustuse täitmisega

viivitanud 687 päeva, mis annab hagejale õiguse nõuda viivist 4 863 960 krooni.

Kostja vastuväited

8. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli kostjal õigus kokkuleppest taganeda

ning ta on teinud seda mõistliku aja jooksul.

9. Poolte vahel eksisteeris alates 1999. aastast rendisuhe, mille raames oli kostja andnud

hageja kasutusse mitmed Paldiski Lõunasadama territooriumil asuvad ehitised ja

laoplatsid. Muuhulgas anti hageja kasutusse turbaterminal, mille territooriumile ehitas

hageja kinnise turbalao. Kostjalt rendile võetud vara kasutas hageja kolmandatele isikutele

mitmesuguste stividoriteenuste osutamiseks, sealhulgas tegeles hageja freesturba

laadimisega turbaterminalis, mis eesmärgil oli hageja omandanud ka vaidlusaluse

kokkuleppe objektiks oleva lintkonveieri. 2004. aasta suvel tekkisid poolte vahel

vaidlused rendilepingute kehtivuse üle. Vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks sõlmisid

pooled 28.01.2005 kokkuleppe, milles leppisid muuhulgas kokku hageja poolt

turbaterminali opereerimiseks soetatud lintkonveieri ostmises kostja poolt.

10. Lintkonveier ei ole kostja enda majandustegevuseks otseselt vajalik. Lintkonveieri

omandamine oli kostja jaoks vajalik Paldiski Lõunasadama terminalide töö tõrgeteta

jätkamiseks. Turbaterminali opereerimist jätkaks teine operaator – ESTEVE Terminal OÜ

(kujundati hiljem ümber ESTEVE Terminal AS-ks). Samas olid hageja ja ESTEVE

omavahelised suhted sellised, mis välistasid tehingu toimumise nimetatud isikute vahel

otse. Seetõttu nõustus kostja osalema tehingus nö vahelülina.

11. Lintkonveier ei vastanud lepingutingimustele VÕS § 217 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes.

Pooled leppisid kokkuleppe p-s 5.2.5 kokku, et kontrollivad lintkonveieri kõikide sõlmede

ja osade komplektsust ja töökorras olekut testimise käigus ühe freesturba laevapartii

laadimise

käigus

poolte

esindajate

juuresolekul,

kusjuures

nii

projektdokumentatsioonijärgne kui tegelik turba keskmine laadimiskiirus pidi olema

vähemalt 500 m3 turvast tunnis. Hageja enda väidetest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et

nimetatud proovilaadimine viidi läbi 18.04.2006 ning kokkulepitud laadimiskiirust

proovilaadimisel ei saavutatud. Proovilaadimisel kasutatud turvas vastas freesturba

keskmistele omadustele, sealhulgas Paldiski Lõunasadama kaudu eksporditava freesturba

keskmistele omadustele. Liiatigi oli hageja teadlik sellest, et kostja ostab lintkonveieri

eesmärgiga võõrandada see kohaselt edasi ESTEVE Terminal OÜ-le, kes pidi jätkama

freesturba laadimise teenuse osutamist Paldiski Lõunasadamas varasemalt hageja

opereerimisel olnud turbaterminali kaudu. Seetõttu on põhjendamatu arutleda üldise

freesturba standardi üle, vaid lähtuda tuleb sellise freesturba omadustest, mida ka

tegelikkuses Paldiski Lõunasadamas asuva turbaterminali kaudu eksporditi.

12. Hageja on korduvalt kinnitanud, et vaidlusaluse lintkonveieriga ei ole võimalik

saavutada kokkulepitud laadimiskiirust (500 m3/h) sellise freesturba laadimisel, mis

sisaldab külmunud tükke, puujuuri, kännutükke jms võõrkehasid. Nii teatas hageja

20.04.2006 e-kirjas, et proovilaadimist ei ole mõttekas teostada, kuna turbas on suures

koguses külmunud turba kamakaid, mis takistavad konveieri tööd. 02.06.2006 kirjas on

hageja teatanud, et lintkonveieri projektijärgse laadimiskiiruse saavutamiseks turba

laadimisel, mis sisaldab endas suuremõõtmelisi võõrkehi, peab lisaks soetama vastava

separaatori, mis välistaks turbas sisalduvate võõrkehade sattumise konveieri lindile.

11.08.2006 e-kirjas teatas hageja, et lintkonveier ilma separaatorita ei võimalda külmunud

turbakamakaid sisaldavat freesturvast laadida. Kuid kokkuleppe sõlmimisel hageja

separaatori vajalikkusest kostjat ei teavitanud – kokkuleppes puuduvad mistahes viited

separaatori vajalikkuse kohta nõutava laadimiskiiruse saavutamiseks. Seega on hageja

korduvalt tunnistanud, et lintkonveieriga ei ole võimalik (separaatorit kasutamata)

freesturvast nõutava kiirusega laadida.

13. Kostja teatas hagejale proovilaadimise käigus selgunud lintkonveieri puudustest

16.05.2006 kirjaga, kirjeldades ühtlasi, milles puudused seisnesid. Seega on kostja

teatanud hagejale lintkonveieri mittevastavusest kokkulepitud tingimustele VÕS § 220 lg-

de 1 ja 2 nõuete kohaselt.

14. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta on lintkonveieri vastuvõtmisega viivituses. Kostja

tegi hagejale ettepanekuid proovilaadimise läbiviimiseks korduvalt juba enne 18.04.2006

proovilaadimist. Kostja ettepanekust korraldada proovilaadimine 02.03.2006 hageja

keeldus, teatades, et konveieri töökorda viimiseks tuleb tal teha veel täiendavaid töid.

Seejärel tegi kostja hagejale ja ESTEVE Terminal OÜ-le ettepaneku leppida freesturba

proovipartii laadimise aeg kokku omavahel ning ESTEVE Terminal OÜ tegi 09.03.2006

kirjaga hagejale teatavaks viis võimalikku proovilaadimise aega ajavahemikus 11.-

28.03.2006. Ka nimetatud aegadel ei pidanud hageja proovilaadimise läbiviimist

võimalikuks. Proovilaadimine toimus 18.04.2006, selle käigus ei õnnestunud kokkulepitud

laadimiskiirust saavutada. Edasiste proovilaadimiste korraldamine oli otstarbetu, kuna

hageja kinnitas korduvalt, et lintkonveieriga ei ole nõutaval kiirusel võimalik laadida

freesturvast, mis sisaldab freesturba tavapärastest osakestest suuremaid tükke.

15. 11.08.2008 e-kirjas soovis hageja uue proovilaadimise korraldamist üksnes tingimusel, et

laadimisel kasutatavas turbas ei esine külmunud turbakamakaid. Samas ei vastanud selline

tingimus poolte sõlmitud kokkuleppele. Seega ei oleks hageja poolt soovitud tingimustel

proovilaadimise korraldamine tegelikkuses võimaldanud tuvastada, kas lintkonveier

vastab kokkuleppe tingimustele või mitte. Hagejal olnuks võimalik korraldada

proovilaadimine ka omal initsiatiivil ja enda poolt valitud freesturba partiiga – hagejal kui

laevade agenteerimisega tegeleval isikul oli võimalik saada piisavalt aegsasti

informatsiooni kõikidest Paldiski Lõunasadama turbaterminali kaid külastavatest laevadest

nii läbi kostja dispetšerteenistuse kui ka läbi kostja poolt agentide jaoks loodud

internetipõhise infosüsteemi.

16. Hageja väited lintkonveieri valduse üleandmise ja lintkonveieri üleandmise kohustuse

täitmise kohta on vastuolulised ja põhjendamatud. Hageja kohustust anda konveier üle

kostjale ei saa lugeda täidetuks, kuna hageja rikkus müügilepingut, soovides kostjale üle

anda lepingutingimustele mittevastavat asja. Seetõttu oli kostjal õigus kokkuleppest

tulenevate kohustuste (sealhulgas asja vastuvõtmise kohustuse) täitmisest keelduda.

17. Isegi kui ostuhinna tasumise nõue oleks põhjendatud, tuleb viivist vähendada VÕS § 113

lg 1 alusel.

Esimese astme kohtu otsus

18. 25.06.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, välja arvatud kulud, mis olid seotud kaja esitamisega.

19. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus, et 28.01.2005 on sõlmitud kokkulepe

kostja poolt hagejale kuuluva lintkonveieri omandamiseks hinnaga 4 720 000 krooni (koos

käibemaksuga 18%). Kokkuleppe p 5.2.5 kohaselt oli lintkonveieri ostu tingimuseks, et

selle projektdokumentatsioonijärgne ja tegelik turba keskmine laadimiskiirus on vähemalt

500 m3 freesturvast tunnis. Lintkonveieri kõikide sõlmede ja osade komplektsuse ning

töökorras oleku kontrollimiseks kohustusid kokkuleppe pooled viima läbi ühe freesturba

laadimise, kostja kohustus laadimisest hagejat kirjalikult teavitama vähemalt 3 tööpäeva

ette. Kokkuleppe p 5.2.1 kohaselt kohustus kostja ostuhinna tasuma 20 kalendripäeva

jooksul alates lintkonveieri üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamisest. Viimane pidi

toimuma pärast kokkuleppe poolte poolt läbi viidud proovilaadimist ja lintkonveieri

töökorras oleku tuvastamist. Proovilaadimine toimus 18.04.2006 ning kokkuleppe p 5.2.5

järgset laadimiskiirust lintkonveieriga selle käigus saavutada ei õnnestunud. 08.01.2007

saatis kostja hagejale avalduse sõlmitud kokkuleppest taganemiseks, leides, et lintkonveier

ei vasta lepingutingimustele, sest see ei ole võimeline saavutama kokkuleppes ette nähtud

laadimiskiirust.

20. Kostja pidas 08.01.2007 taganemisavalduses konveierit tingimustele mittevastavaks selle

puuduliku laadimiskiiruse tõttu. Kostja sellesisulised vastuväited on kohtu hinnangul

põhjendatud. Lähtudes kokkuleppe p-st 5.2.5, pidi lintkonveieri nõuetekohasust

(sealhulgas laadimiskiiruse osas) kontrollitama testimise käigus ühe freesturba laevapartii

lintkonveieriga

laeva

laadimisel.

Ainsal

teadaoleval

proovilaadimisel

nõutavat

laadimiskiirust ei saavutatud. Kohtule ei ole teada muid asjaolusid, mis võimaldaksid

järeldada

konveieri

lepingutingimustele

vastavust,

vaatamata

proovilaadimise

ebaõnnestumisele. Seetõttu ei saa lugeda lintkonveierit lepingutingimustele vastavaks

VÕS § 217 lg 1 p 1 järgi, mille kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muuhulgas siis,

kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi.

21. Hageja käsitluse kohaselt oleks lintkonveier tavapärase freesturba laadimisel võimeline

saavutama kokkulepitud laadimiskiiruse ning proovilaadimisel kasutatud turvas nendele

tavapärastele omadustele ei vastanud, sisaldades hulgaliselt suuri külmunud tükke ning

erinevaid võõrkehi. Need väited ei tõenda nõutava laadimiskiiruse saavutamise

võimalikkust ja konveieri nõuetekohasust. Puuduvad siduvad normid või üldtunnustatud

nõuded freesturba parameetritele. Freesturbana tuleb mõista turbaladestu töödeldava kihi

peenendamisel (freesimisel) saadud turbapuru (üldjuhul mõõtmetega alla 60 mm).

Konkreetsed tingimused, millele freesturvas vastama peab, lepitakse igakordselt kokku

turba tootja ja ostja vahel. Vastavatest kokkulepetest turba kvaliteedi kohta sõltub ka see,

kas ja millisel määral sisaldub turbas võõrkehi (puujuuri, kännutükke jms). Eeltoodu

järeldub Eesti Turbaliidu tegevdirektori E.Niitlaane selgitustest. Sisuliselt sama tuleneb ka

turbatootjate AS-i Farve, AS-i Tootsi Turvas, ERA Valduse AS-i, AS-i Prelvex ja AS-i

Mikskaar arvamustest. Samad tõendid kinnitavad asjaolu, et talvisel perioodil võib

freesturbas esineda külmunud tükke (see tähendab taoliste tükkide esinemine ei ole

erakordne). Tunnistaja E.Paat on tõdenud, et perioodil detsembrist kuni maikuuni võib

freesturbas esineda külmunud tükke või jääkamakaid. Hageja pidi, arvestades poolte

kohtumenetluses esitatud asjaolusid, aru saama, et kostja soovib konveierit omandada

turbaterminali tegevuse jätkamiseks (tegevust pidi hageja asemel jätkama teine operaator).

Hageja oli ise terminali opereerimise perioodil kasutanud sama lintkonveierit freesturba

laevadele laadimiseks. Seega pidi hageja ka aru saama, et kostja vajab lintkonveierit

freesturba laadimiseks laevadele. Lisaks peaks nimetatu järeldatav olema juba ka

asjaolust, et kokkuleppe p 5.2.5 järgi pidi proovilaadimine toimuma freesturbaga. VÕS §

29 lg-st 3 tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja

kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis

tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Arvestades

eeltoodut, tuleb kokkuleppe p 5.2.5 sisustada selliselt, nagu kostja seda mõistnud on.

Freesturbana tuleb poolte vahel sõlmitud kokkuleppes mõista taolistele omadustele

vastavat turvast, mida tavapäraselt sama konveieriga laaditi. Ka kokkulepitud

laadimiskiiruse pidi lintkonveier saavutama taolise turba laadimisel. Samadele järeldustele

viiks kokkuleppe tõlgendamine ka VÕS § 29 lg-s 4 sätestatud reeglist lähtudes.

22. 02.06.2006 kirjas on hageja avaldanud, et ilma lisaseadmeta (separaatorita) ei ole võimalik

nõutavat laadimiskiirust saavutada. Samuti ei ole hageja esindaja E.Paat 20.04.2006 kostja

esindajale M.Sitsile saadetud e-kirjas pidanud mõttekaks sel hetkel uue proovilaadimise

korraldamist, kuna turbas on suures koguses külmunud kamakaid, mis takistavad

konveieri tööd. Ebaselge on, kas lintkonveieriga oleks 2006. aastal suudetud nõutav

laadimiskiirus saavutada freesturbaga, milles külmunud tükke ei esine, see tähendab turba

väidetavalt ebasobiv kvaliteet ei pruugi olla ainus proovilaadimise ebaõnnestumise põhjus.

Hageja väidetest ja asja materjalidest nähtuvalt tuvastati 10.03.2005 toimunud ülevaatuse

käigus lintkonveieri statsionaarse osa ulatuslikud kahjustused, mis olid muutnud konveieri

sel hetkel kasutuskõlbmatuks. Kahjustused olid lintkonveierile ilmselt tekkinud

ajavahemikus 02.09.2004 - 10.03.2005. Hageja möönab, et lintkonveierit küll remonditi,

kuid selle jõudlus ei pruukinud olla 18.04.2006 täies mahus taastatud. Kaudselt kinnitavad

seda hageja väidet tunnistaja E.Paati ütlused, mille kohaselt oli võimalik aastatel 2003-

20040 lintkonveieriga kiirusega 500-700 m3 tunnis turvast laadida. Kohus ei nõustunud

hageja väitega, et kõnealuste kahjustuste tekkimise hetkeks oli müüdud asja juhusliku

kahjustamise riisiko kostjale üle läinud (VÕS § 214), mistõttu tema kahjustustest tingitud

võimalike puuduste eest ei vastuta.

23. Hageja väitis, et lintkonveier oli juba 2004. aasta sügisest kostja valduses ja hagejal

puudus septembrikuust ligipääs Paldiski Lõunasadama territooriumile (kus asus ka

vaidlusalune lintkonveier). Seetõttu ei vastuta hageja asja võimaliku lepingutingimustele

mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 1), mis on tingitud ajavahemikus 02.09.2004-

10.03.2005 lintkonveierile tekitatud kahjustustest. Taoline käsitlus ei ole põhjendatud.

VÕS § 214 lg 1 kohaselt peab ostja ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult

hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut

temale. Sama sätte teise lõike järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko

ostjale üle asja üleandmisega. Hageja väited lintkonveieri üleandmise kohta kostjale juba

enne 28.01.2005 kokkuleppe sõlmimist on vastuolus kokkuleppe enda sisuga. Kokkuleppe

p 5.2.3 kohaselt toimub lintkonveieri valduse üleandmine eraldi allkirjastatava kahepoolse

üleandmise-vastuvõtmise aktiga pärast lintkonveieri p 5.2.5 kohast testimist ja selle

töökorras oleku tuvastamist. P-s 5.2.2.1 on hageja kinnitanud, et ühelgi kolmandal isikul ei

ole õigust lintkonveieri valdamiseks, kasutamiseks ega käsutamiseks ega seadusest või

kokkuleppest tulenevat õigust selliste õiguste teostamiseks. Hageja väide, et viidatud

üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine oli vajalik üksnes konveieri ostuhinna

tasumise kohustuse sissenõutavuse seisukohast (kokkuleppe p 5.2.1), on kokkuleppe muid

tingimusi arvestades tõendamata ning meelevaldne. Kokkuleppe p-s 5.2.3 sisalduv klausel

kostja lintkonveieri valduse tagastamise kohustuse kohta pidi ilmselt tagama hageja huve

olukorras, kus kostja võtab konveieri vastu, kuid rikub ostuhinna tasumise kohustust

(kokkuleppe p 5.2.1).

24. Üheselt ei ole tõendamist leidnud ka see, kuivõrd oli alates 2004. aasta septembrist

piiratud hageja juurdepääs Paldiski Lõunasadama territooriumile. Igal juhul ei olnud

juurdepääs täielikult välistatud. Kostja poolt hagejale väljastatud arved kinnitavad

kaudselt sadamalubade väljastamist nii 2004 kui 2005 ja 2006. aastal. Sadamalubade

alusel oli hagejal ja tema töötajatel väidetavalt võimalik nimetatud perioodidel pääseda

kõigi

kostja

poolt

hallatavate

sadamate

(sealhulgas

Paldiski

Lõunasadama)

üldkasutatavale territooriumile. Tunnistaja E. P. on kinnitanud, et sadamaloa olemasolule

vaatamata teda ja teist hageja töötajat (U.K.) Paldiski Lõunasadama territooriumile alates

01.09.2004 ei lastud. Sadama dispetšeri korraldusel E. P.i siiski sadama territooriumile

lubati.

25. Asja üleandmiseks VÕS § 214 lg 2 tähenduses ei piisa üksnes faktilise võimu

üleandmisest asjale. Müüdud asja üleandmine on kindlatele õiguslikele tagajärgedele

suunatud õigustoiming ning müüja peab olema selleks eelnevalt teinud VÕS §-s 209

sätestatud asja üleandmise kohustuse täitmiseks vajalikud toimingud.

26. Alternatiivselt on hageja leidnud, et poolte vahel tuleb sõlmituks lugeda hoiuleping (VÕS

§ 883), kuna kostja faktiliselt hoidis enda territooriumil hageja asja. Hoiulepingu

sõlmimise tahet on kostja hageja hinnangul väljendanud 07.09.2004 kirjas ning sellele

lisatud varade üleandmise-vastuvõtmise aktis. Viidatud dokumentidest ei saa siiski

vaidlusaluse lintkonveieri hoiulepingu sõlmimise tahet järeldada. Kostja selgituste

kohaselt puudutab nimetatud kiri ja sellele lisatud üleandmise-vastuvõtmise akt poolte

vahel kehtinud rendilepingu ülesütlemise järgselt tekkinud suhteid ning kirjaga soovis

kostja anda hagejale täiendava 1-kuulise tähtaja VÕS § 334 lg 1 järgse üürniku kohustuse

täitmiseks. Kirjale vaatamata hageja Paldiski Lõunasadama territooriumil asuvat turbaladu

VÕS § 334 lg-le 3 tuginedes ei vabastanud. Eeltoodust järeldub, et kostja kirjas märgitu ei

vastanud faktiliselt tegelikkusele. Liiatigi ei olnud lintkonveier kuni 31.08.2004 kehtinud

rendilepingu objektiks, vaid tegemist oli hagejale kuulunud varaga. Seda tõendab muu

hulgas 28.01.2005 sõlmitud kokkuleppe p 5.1. Samuti kinnitab lintkonveieri hoiule

võtmise tahte puudumist kostja 20.09.2004 kiri, milles palutakse hagejal lintkonveier

teisaldada laoplatsilt nr 5 laoplatsile nr 4.

27. Poolte esitatu põhjal tekitas kahjustused lintkonveierile AS Mantsinen. Kohtu hinnangul ei

saa olemasolevate tõendite põhjal nõustuda hageja väitega, nagu vastutaks kostja AS-st

Mantsinen tulenevate asjaolude eest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2

järgi. Kostja ei ole menetluses tuvastatu põhjal kasutanud AS-i Mantsinen kokkuleppest

tulenevate kohustuste täitmisel.

28. Kuivõrd müüdud asi ei vastanud lepingutingimustele, on hageja poolte vahel sõlmitud

kokkulepet rikkunud. Samuti vastutab hageja ilmnenud mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg

1). Kostja on hiljemalt 16.05.2006 hagejat asja lepingutingimustele mittevastavausest

teavitanud. Hageja ei ole mittevastavusest teavitamata jätmisele oma väidetes tuginenud.

Kohtu hinnangul tuleb lugeda ostja VÕS § 220 lg-te 1 ja 2 kohane teavitamiskohustus

sellega käesoleval juhul täidetuks. Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib lepingupool lepingust

taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud

(oluline lepingurikkumine). Asja materjalidest nähtuvalt on hageja poolte vahel sõlmitud

müügilepingut oluliselt rikkunud eeskätt VÕS § 223 lg 1 tähenduses – müüja ei ole asja

parandanud mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest

teatamist ning parandamine oleks hageja poolt avaldatu põhjal ilmselt ka võimatu. Asja

materjalidest nähtuvalt oli hageja kostjale korduvalt kinnitanud, et ilma separaatorita ei ole

võimalik vaidlusaluse lintkonveieriga kokkulepitud laadimiskiirust saavutada.

29. VÕS § 116 lg 2 p 3 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist ka siis, kui kohustust

rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Hageja jättis müügilepingu (kokkuleppe)

sõlmimisel kostja teavitamata asjaoludest, mille vastu kostjal oli lepingu eesmärki

arvestades äratuntav oluline huvi. Ülalesitatud järelduste kohaselt pidi hageja lepingu

sõlmimisel teadma, milleks kostja lintkonveierit vajab ning millist freesturvast

konveieriga Paldiski Lõunasadamas laaditakse, samuti seda, et lintkonveier peab

saavutama keskmise laadimiskiiruse 500 m3 freesturvast tunnis. Samas järeldub hageja

esindajate 02.06.2006 kirjast ning ka 20.04.2006 ja 11.08.2006 e-kirjadest, et ilma

lisaseadmeta (separaatorita) ei ole võimalik konveieriga nõutavat laadimiskiirust

saavutada, kui turvas sisaldab endas ka suuremõõtmelisi võõrkehi, sealhulgas külmunud

turbakamakaid. Nendest asjaoludest pidi hageja kindlasti teadlik olema juba müügilepingu

sõlmimisel ning asjaoludest tulnuks teavitada ka kostjat. Teavitamata jätmine on

vaadeldav hageja tahtluse või vähemalt raske hooletusena (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5). Hageja

on tuginenud ka väitele, et kostjale oli üle antud kogu lintkonveierit puudutav

dokumentatsioon (nagu seda nägi ette kokkuleppe p 5.2.4), sealhulgas tehniline

dokumentatsioon, mistõttu ei saanud konveieri omadused olla kostjale üllatuseks.

Nimetatud asjaolu võiks evida tähtust juhul, kui tehniline dokumentatsioon oleks kostjale

üle antud juba 28.01.2005 kokkuleppe sõlmimise ajaks. Asja materjalidest nähtuvalt anti

aga konveierit puudutavad dokumendid kostjale üle pärast kokkuleppe sõlmimist,

18.02.2005. Tuleb samuti arvestada, et kokkuleppe p 5.2.5 kohaselt pidi nii

projektdokumentatsioonijärgne kui ka tegelik turba keskmine laadimiskiirus olema

vähemalt 500 m3 turvast tunnis. Vaidlustamata asjaolust, et konveieri ehitamine toimus

kostja teadmisel ning kostja poolt olid antud selle käigus ehitusjärelevalvet teostavatele

asutustele nõutavad kooskõlastused, ei saa teha järeldust, et kostja ostjana pidi kokkuleppe

sõlmimisel teadlik olema konveieri kõikidest tehnilistest parameetritest.

30. Hageja eelkäsitletud lepingurikkumise tõttu oli kostja õigustatud lintkonveieri

müügilepingust (kokkuleppest) VÕS § 101 lg 1 p 4 alusel taganema. Taganemisavalduse

on kostja vaidlustamata asjaolude kohaselt 08.01.2007 teinud ning hageja on selle kätte

saanud. Kostja ei ole küll otseselt andnud hagejale täiendavat tähtaega oma kohustuste

täitmiseks (VÕS § 114), kuid kohtu arvates ei olnud see praegusel juhul ka nõutav. Nii ei

pea ostja vastavalt VÕS § 223 lg-s 3 sätestatule sama sätte esimeses lõikes nimetatud

juhul müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega

määrama ning võib muu hulgas lepingust taganeda.

31. Tõendamata

on

hagiavalduse

väited

nagu

oleks

jätnud

kostja

kokkulepitud

proovilaadimise korraldamata. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud proovilaadimise

korraldamine enne 18.04.2006 võimalik lintkonveieri tehnilise seisukorra tõttu. Nii on

hageja keeldunud kostja pakutud proovilaadimise läbiviimisest 02.03.2006, teatades, et

konveieri töökorda seadmiseks tuleb teha täiendavaid töid. Samuti on ESTEVE pakkunud

kostja korraldusel hagejale 09.03.2006 kirjaga välja viis võimalikku proovilaadimise aega

ajavahemikus 11.-28.03.2006. Pärast 18.04.2006 kavandatud uute proovilaadimiste puhul

on hageja tõenditest nähtuvalt seadnud tingimuseks, et laadimisel kasutatav turvas ei

sisaldaks külmunud turbakamakaid. Sellise tingimuse seadmine ei olnud aga kooskõlas

poolte kokkuleppega ning ei oleks võimaldanud konveieri töökorras olekut vastavalt

kokkuleppe p-le 5.2.5 reaalselt kontrollida. Toodud asjaoludel oli hageja sattunud

proovilaadimise kohustuse osas ise vastuvõtuviivitusse. Taolises olukorras vastutanuks

kostja oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustanuks selle tahtlikult või

raske hooletuse tõttu (VÕS § 119 lg 2). Kostja väidete kohaselt oleks hagejal olnud

võimalus soovi korral proovilaadimine ka ise läbi viia.

32. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja viivitanud ka lintkonveieri vastuvõtmisega. Praegusel

juhul andis VÕS § 111 lg 1 kostjale õiguse keelduda müüdud asja (lintkonveieri)

vastuvõtmisest, sest vastuvõtmisele pidi kokkuleppe p 5.2.3 kohaselt eelnema konveieri

lepingutingimustele vastavuse tuvastamine proovilaadimise käigus. Kostja ei ole seega

kohustatud vastu võtma kokkuleppe tingimustele mittevastavat asja. Lähtudes kokkuleppe

p-st 5.2.1, sõltus ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavus asja vastuvõtmisest.

33. 04.05.2007 ESTEVE-le saadetud vastuses müügilepingust taganemise avaldusele on

kostja pidanud lintkonveierit iseenesest lepingutingimustele vastavaks. Osundatud kirja

sisu erineb kostja poolt käesolevas menetluses esitatud avaldustest. Samas ei ole kirjas

esitatud väited kostjale suhetes hagejaga siduvad. Ilmselt soovis kostja kõnealuse

vastusega kindlustada suhetes ESTEVE-ga (võimalikke vaidlusi silmas pidades) oma

õiguslikku positsiooni ning kaitsta äriühingu majanduslikke huve.

34. Kohtu hinnangul on kostja taganemise avalduse teinud juhtumi asjaolusid arvestades

mõistliku aja jooksul pärast olulisest lepingurikkumisest teadasaamist või teada saama

pidamist. Kohus nõustub kostja argumentidega. Tuleb silmas pidada, et lintkonveieri

lõplikuks ostjaks oli ESTEVE, kellega omakorda kostja oli sõlminud müügilepingu. Ka

hagile lisatud tõenditest nähtub, et pärast lintkonveieri puuduste ilmnemist asusid hageja,

kostja ja ESTEVE läbirääkimistesse müügilepingute võimalikuks kokkuleppeliseks

lõpetamiseks või ostuhinna alandamiseks. Läbirääkimiste luhtumine sai kostjale selgeks

alles 21.12.2006, mil ESTEVE esitas kostjale avalduse nende vahel sõlmitud

müügilepingust taganemiseks. Eelnenust järeldub, et kostja püüdis arvates puuduste

ilmnemisest kuni 2006 detsembrini siiski leida kujunenud olukorrale erinevaid lahendusi

ning teha hagejaga koostööd, mis oli viimasele vajalik oma kohustuste täitmiseks (VÕS §

23 lg 2). Seetõttu ei saa viivitust taganemisavalduse tegemisel pidada ebamõistlikuks.

35. Lähtudes eeltoodust oli kostja õigustatud lepingust taganema ning taganemine on

vabastanud pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kuivõrd lintkonveieri

ostuhinna tasumise kohustus ei olnud sissenõutavaks muutnud, ei ole kostja seega

nimetatud kohustuse täitmisega ka viivituses.

Apellatsioonkaebus

36. AS Eesti Mereagentuur palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldada hagi

kogu ulatuses ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.

37. Kaebuse põhjenduste kohaselt on väär maakohtu seisukoht, et lintkonveier müügilepingu

tingimustele ei vasta ja see tuleneb tõendamiskoormise ebaõigest jaotamisest, tõendite

ebaõigest hindamisest ning osalisest hindamata jätmisest. Maakohus ei ole sisuliselt

hinnanud seda, kas 18.04.2006 proovilaadimine vastas poolte kokkuleppele, muuhulgas

kas proovilaadimisel kasutatud turvas oli tavapärane freesturvas. Vastustaja 08.01.2007

taganemisavaldus on kehtiv üksnes juhul, kui sellel on olemas materiaalõiguslik alus ning

täidetud on taganemise formaalsed eeldused. Kui kohus ei tuvasta taganemisavalduse

materiaalõigusliku aluse olemasolu, siis ei saa kohus järeldada taganemisavalduse

kehtivust, kohus peab tuvastama taganemisavalduse tühisuse.

38. Pooled vaidlevad selle üle, kas proovilaadimine vastas poolte vahel kokkulepitud

tingimustele, kas nimetatud proovilaadimisel tuvastati lintkonveieri vastavus või

mittevastavus lepingutingimustele või mitte. Kui proovilaadimisel kasutatud freesturvas ei

vastanud niisugustele tingimustele nagu eeldas müügilepingu p 5.2.5, siis ei ole pooled

tänaseni lintkonveieri lepingutingimustele vastavust kokkuleppe kohaselt tuvastanud.

Sellest tulenevalt ei saa olla tuvastatud apellandipoolne oluline lepingurikkumine, mis

oleks vastustaja taganemisavalduse materiaalõiguslikuks aluseks. Kui apellant on

tõendanud, et proovilaadimisel kasutatud freesturvas ei vastanud pooltevahelise

müügilepingu p-le 5.2.5, mistõttu ei ole lintkonveieri nõuetele vastavus tuvastatud, siis on

vastustaja kohustuseks tõendada, et lintkonveier ei oleks ka nõuetekohase freesturba

kasutamisel suutnud kokkulepitud laadimiskiirust saavutada. Viimast asjaolu vastustaja

tõendanud ei ole.

39. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooltevaheline kokkulepe oli, et lintkonveier peab

suutma freesturvast laadida kiirusega 500 m3 tunnis. Sealjuures freesturbana tuleb

maakohtu järelduste kohaselt käsitleda turbaladestu peenendamisel (freesimisel) saadavat

turbapuru osakeste mõõtmetega üldjuhul alla 60 mm ning talveperioodil võib esineda

mõningaid jäätükke. Apellant nõustub maakohtu järeldusega, et pooltevahelises

kokkuleppes tuleb freesturbana käsitleda sellist turvast nagu on lintkonveieriga varasemalt

laaditud. Vaatamata asjaolule, et maakohus on põhimõtteliselt õigesti sõnastanud

tingimused, millele pidi vastama proovilaadimisel kasutatav freesturvas selleks, et

korraldatav proovilaadimine vastaks poolte kokkuleppele, ei ole kohus tuvastanud, kas

18.04.2006 proovilaadimisel kasutatud turvas nendele nõuetele vastas. Seega on

maakohus jätnud keskse küsimuse lahendamata ning lähtunud eeldusest (seda sealjuures

selgesõnaliselt väljendamata), et lintkonveieriga peab olema võimalik saavutada

kokkulepitud laadimiskiirust ükskõik milliste omadustega turbaga. Seesugune eeldus ei

ole aga mõistlik ega asjakohane ning ei vasta ka maakohtu enese poolt müügilepingu p-st

5.2.5 tuletatule. Ei saa eeldada, et puistekaupade laadimiseks mõeldud lintkonveieriga

peab saama ühtmoodi laadida igasugust turvast olenemata sellest, kui palju ja millise

mõõduga jäätükke vm võõrkehasid see sisaldab.

40. Tunnistaja E. P. sõnul laaditi vaidlusaluse lintkonveieriga 2003-2004 talvel edukalt

freesturvast. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, et 18.04.2006 toimunud

proovilaadimisel kasutatud turvas sisaldas varasemate analoogsete laadimistega võrreldes

oluliselt suuremas koguses ja suuremate mõõtmetega (kuni 100 kg kaaluvaid) jääpanku.

Tunnistaja ütluste kohaselt oli proovilaadimisel kasutatud turvas jääd täis ning

varasematel laadimistel sarnast olukorda ei olnud esinenud. Proovilaadimisel esines

katkestusi, kuivõrd lintkonveier jäi jääpankade pärast kinni. Seega on tõendatud, et

kasutatud turvas ei vastanud tavapärase freesturba omadustele. Sama asjaolu tõendavad ka

hagiavalduse lisadena 5 ja 7 esitatud kirjad. Maakohus ei ole otsuses nimetatud tunnistaja

ütlusi ega kirjavahetust käsitlenud ega ka põhjendanud, miks ta on jätnud tunnistaja

ütlused ja kirjavahetuse arvestamata.

41. Kuivõrd apellant on menetluses tõendanud, et kokkulepitud viisil (kokku lepitud

kvaliteediga freesturbaga) proovilaadimist läbiviidud ei ole, siis ei ole ka tänaseni poolte

kokkuleppe kohaselt tuvastatud, kas lintkonveier vastab kokkuleppe tingimustele või

mitte. Maakohus on käsitlenud apellandi 02.06.2006 kirja nr MA-041 justkui kinnitusena,

et lintkonveier ei vasta müügilepingu tingimustele ilma, et sellele oleks lisatud separaator.

Viidatud kirja käsitlemine ülalnimetatud viisil on meelevaldne. Nimetatud kirja sisuks oli

apellandi osundamine vastustajale, et proovilaadimisel kasutatud turvas ei vastanud

müügilepingu p-le 5.2.5, mistõttu ei vastanud proovilaadimine poolte kokkuleppele.

Apellant on separaatori lisamise võimalust kirjas käsitlenud üksnes selleks, et osundada

vastustajale, et kui vastustaja soovib lintkonveierit kasutada ka sellise freesturba

laadimiseks, milles esineb tavapärasest rohkem võõrkehi, siis see on võimalik lisades

lintkonveierile separaatori või kasutades muud lahendust üleliigsete võõrkehade

eemaldamiseks freesturbast. Viidatud kirja tekstist ei tulene, et müügilepingu p-le 5.2.5

vastavat

freesturvast

kasutades

ei

oleks

separaatorita

võimalik

kokkulepitud

laadimiskiirust saavutada.

42. Ent isegi kui maakohus oleks leidnud, et lintkonveieriga peab olema võimalik laadida

ükskõik milliste omadustega turvast, sealhulgas ka hulgaliselt üle poole meetri suuruse

läbimõõduga jäätükke sisaldavat turvast, siis ei ole maakohus sisuliselt analüüsinud hageja

poolt menetluses väljatoodud seisukohta, et vastustaja sai asjaolust, et lintkonveieriga ei

ole võimalik laadida turvast, mille osakesed ületavad 150 mm, teada 18.02.2005. Nimelt

anti vastustajale sel päeval üle lintkonveieri tehniline dokumentatsioon, millest laaditava

freesturba osakeste lubatud maksimaalne suurus nähtus. Seega oli vastustajale alates

18.02.2005 teada, et lintkonveieriga ei ole võimalik mistahes suurusega osakesi sisaldavat

turvast laadida. Nimetatud asjaolule kui lintkonveieri puudusele ei ole aga vastustaja

kunagi tuginenud ega sellest ka apellandile teatanud. Seega, kui maakohus leidnuks, et

suvalise suurusega tükke sisaldava turbaga laadimiskiiruse saavutamise võimatus on

lintkonveieri puudus, siis oleks kohus pidanud analüüsima, kas vastustaja on sellele

väidetavale puudusele tuginemise õiguse VÕS § 220 lg-st 3 tulenevalt kaotanud.

43. Lintkonveieri vigastuste remondis esinevad puudused ei mõjutanud kindlasti lintkonveieri

laadimiskiirust sedavõrd, et pooltevahelise müügilepingu p-s 5.2.5 kokkulepitud kiiruse

saavutamine oleks olnud välistatud. Arvestades, et tunnistaja E. P. ütluste kohaselt

saavutati hulgaliselt jääpanku sisaldava freesturba laadimisel kiirus 300 m3 turvast tunnis,

ei ole võimalik, et kokkuleppele vastava freesturba kasutamisel oleks laadimiskiirus olnud

alla 500 m3 freesturvast tunnis. E. P. ütlustest selgub üheselt, et proovilaadimisel esinesid

mitmed seiskumised, mis tulenesid lintkonveieri ummistumisest jääpankadega. Ühelegi

muule vajaliku kiiruse mitte-saavutamise põhjusele kogutud tõendid ei viita. Ühegi

tõendiga ei ole tõendatud, et lintkonveieri kiirus vigastuste järel teostatud remondi

tagajärjel igal juhul vähenes. Pigem on tõenäoline, et see remont lintkonveieri kiirust

olulisel määral ei muutnud. Apellant käsitles viidatud asjaolusid üksnes seetõttu, et

nimetatud asjaolusid olid pooled varasemalt käsitlenud ning apellant soovis näidata, et

isegi kui lintkonveieri vigastamise ja seejärel remontimise tagajärjel on tekkinud

lintkonveieril puudusi, siis nende eest vastutab vastustaja.

44. Üksnes müügilepingu teksti alusel ei saa teha järeldust, et lintkonveier ei võinud olla enne

selle sõlmimist vastustaja valduses. Müügilepingu p 5.2.3 sõnastus on oma olemuselt

vastuoluline. Ühest küljest sätestatakse, et valdus lintkonveierile antakse üle eraldi aktiga,

kuid samas sätestatakse, et kui omandiõigus kahe kuu jooksul vastustajale üle ei lähe, siis

tagastab vastustaja lintkonveieri (mis eeldab, et vastustajal on lintkonveieri valdus). Seega

ei ole pooltevahelise kokkuleppe tekstist üheselt selge, kas lintkonveier on apellandi või

vastustaja valduses. Samas müügilepingu tingimused ei välista, et lintkonveier võis olla

varasemalt vastustaja valduses mõne muu õigussuhte alusel. Lintkonveier oli alates 2004.

aasta sügisest faktiliselt vastustaja valduses ning apellandil puudus sellele juurdepääs, mis

on tõendatud tunnistaja E. P. ütlustega. Maakohtu viide justkui vastustaja esitatud arved

apellandile kinnitavad apellandi juurdepääsu lintkonveierile, on meelevaldne. Arvetelt ei

ole näha, millistele sadamatele juurdepääsu võimaldavate lubade eest on arved esitatud.

Maakohtu arvamus, et juurdepääs võimaldati ka Paldiski Lõunasadamale, põhineb üksnes

vastustaja väidetel ega ole millegagi tõendatud.

45. Maakohus ei ole analüüsinud apellandi poolt esitatud seisukohti selles osas, et

lintkonveieri statsionaarse osa, mis on püsivalt ühendatud Paldiski Lõunasadama kaile nr

5 avaneva laoga nr 4, valdus läks vastustajale üle hiljemalt siis, kui vastustaja võttis üle

lao nr 4 ning andis selle kasutamiseks ESTEVE Terminal AS-le. Seega on kohus jätnud

osaliselt analüüsimata apellandi seisukohad lintkonveieri valduse ülemineku osas.

46. Pooltevahelise hoiusuhte sõlmimine tuleneb selgelt 01.09.2004 allkirjastatud kokkuleppe

ja varade üleandmisevastuvõtmise akti p-st 3, et apellant on kohustatud lintkonveieri

vastustaja territooriumilt teisaldama hiljemalt 30.09.2004. Kui apellant seda ei tee, siis on

kokku lepitud, et vastustaja hoiustab selle apellandi kulul. Poolte vahel ei ole vaidlust, et

apellant ei ole lintkonveierit alates 2004. aasta sügisest teisaldanud. Järelikult rakendus

01.09.2004 kokkuleppe p-s 3 sätestatu, mille kohaselt hoiustas vastustaja lintkonveieri.

Seega oli lintkonveier juba alates 2004. aasta septembrist vastustaja valduses, mistõttu

vastutas vastustaja ka selle säilimise eest ning mistahes sellel perioodil lintkonveierile

tekkinud vigastuste eest.

47. Vastustaja on ESTEVE Terminal AS-ga peetud kirjavahetuses leidnud, et vaidlusalune

lintkonveier on lepingutingimustele vastav. Maakohtu seisukoht, et tegemist on üksnes

vastustaja positsiooni kindlustamiseks vaidluses ESTEVE Terminal AS-ga saadetud

kirjaga, ei ole õigustatud. Ei ole mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega, et majandus-

või kutsetegevuses tegutsev isik annab sama asjaolu kohta erinevatele isikutele täiesti

erinevat informatsiooni. Selline käitumine näitab, et vastustaja ei ole vaidlusaluses

tehingus käitunud heauskselt. Samuti viitab see sellele, et vastustaja ise ei ole veendunud

selles, et lintkonveieril väidetav puudus esineb. Arvestades, et puuduse esinemine ei ole ka

tõendatud, on ilmselge, et hagi rahuldamine käesolevas asjas on põhjendatud.

48. Kuna ei ole tuvastatud, kas 18.04.2006 proovilaadimine vastab müügilepingu p-le 5.2.5, ei

ole teada, kas lintkonveierit on poolte kokkuleppele vastavalt katsetatud ja kas

lintkonveier vastab kokkulepitud tingimustele või mitte. Järelikult ei ole tõendatud kostja

08.01.2007 taganemisavalduse materiaalne alus, see tähendab väide, et lintkonveier ei ole

võimeline

saavutama

kokkulepitud

laadimiskiirust.

Seetõttu

on

vastustaja

taganemisavaldus tühine ning maakohus oleks pidanud tühisuse tuvastama.

49. Maakohus on taganemise aluseks oleva olulise lepingurikkumise tuvastamisel muuhulgas

tuginenud VÕS § 223 lg-le 1, aga ei põhjendanud, milles oleks pidanud seisnema

apellandi poolt lintkonveieri parandamine ega ka seda, et apellant oleks jätnud sellise

paranduse tegemata või et selline parandamine oleks võimatu. Oluline on, et vastustaja ei

ole

pärast

18.04.2006

proovilaadimist

andnud

apellandile

tähtaega

puuduste

kõrvaldamiseks ega pakkunud ka võimalust uue proovilaadimise korraldamiseks. Samas ei

ole vastustaja apellandi pakkumistest uue proovilaadimise korraldamiseks keeldunud.

Vastupidi, tunnistaja E. P. ütluste kohaselt oli apellandi esindaja hr M.Sitsi uue

proovilaadimisega põhimõtteliselt nõus. Seda lükati erinevatel põhjustel üksnes edasi.

Uuest

proovilaadimisest

keeldumine

sai

apellandile

selgeks

alles

08.01.2007

taganemisavaldusest. Seesugune vastustaja käitumine ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega ning viitab sellele, et pooltevahelisest müügilepingust taganemise alus oli

vastustaja poolt pigem otsitud – vastustajal puudus tegelik soov tuvastada, kas

lintkonveier müügilepingu tingimustele vastas. Vastustaja eesmärgiks oli üksnes vabaneda

müügilepingust, kuivõrd ESTEVE Terminal AS, kellele vastustaja lootis lintkonveieri

edasi müüa, oli huvi lintkonveieri vastu kaotanud.

50. Maakohus on pooltevahelisest kirjavahetusest teinud meelevaldse järelduse, justkui

oleksid apellant, vastustaja ja ESTEVE Terminal AS pärast väidetava puuduse ilmnemist

pidanud läbirääkimisi. Tegelikult mingeid läbirääkimisi 2006. aastal ei peetud, apellandi

eesmärgiks oli üksnes sõlmitud kokkuleppe täitmine vastustaja poolt. Arusaamatu on ka

see, miks omistab maakohus tähtsust sellele, millal taganes ESTEVE Terminal AS

vastustajaga sõlmitud müügilepingust. Nimetatud müügileping on käesolevas vaidluses

käsitletavast müügilepingust eraldiseisev leping, mis ei mõjuta kuidagi käesoleva vaidluse

sisu. Seetõttu ei saa sellest tuleneda ka käesolevas vaidluses tagajärgi. Ülaltoodud

põhjustel jääb apellant oma seisukoha juurde, et isegi kui puudus lintkonveieril esines, siis

ei taganenud vastustaja poolte vahel sõlmitud müügilepingust mõistliku aja jooksul,

mistõttu oli oma taganemisõiguse VÕS § 118 lg 1 p 1 tulenevalt kaotanud.

51. Maakohus leidis, et ESTEVE Terminal AS on märtsis 2006 pakkunud apellandile

võimalikke aegu proovilaadimise korraldamiseks. Pooled ei vaidle aga käesolevas asjas

selle üle, mis puudutab proovilaadimise kokkuleppimist enne 18.04.2006, seetõttu ei ole

nimetatud

kuupäevale

eelnevad

proovilaadimise

pakkumised

vastuvõtuviivituse

seisukohast olulised.

52. VÕS § 119 lg 1 sätestab, et võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita

oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Käesoleval juhul ei ole apellant

saanud asja üle andmise kohustust täita seetõttu, et vastustaja ei ole korraldanud

müügilepingu p 5.2.5 tingimustele vastavat proovilaadimist ega reageerinud ka apellandi

pakkumistele proovilaadimise korraldamiseks. Proovilaadimine on aga asja üleandmise

akti allkirjastamise eelduseks, mis omakorda on lintkonveieri müügihinna tasumise ja

omandi ülemineku eelduseks. Seega on vastustaja lintkonveieri vastuvõtmisel sattunud

vastuvõtuviivitusesse.

53. VÕS § 209 lg 2 sätestab, et kui müüja on asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks

valmis pannud ja sellest ostjale teatanud, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus

täidetuks. Käesoleval juhul on lintkonveier olnud vastustaja otseses valduses juba enne

pooltevahelise kokkuleppe sõlmimist. Täitmata on üksnes kokkuleppe p-st 5.2.5 tulenev

formaalne üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamine. 12.05.2006 on apellant

vastustajale teatanud, et lintkonveier on proovilaadimiseks valmis. Seega on apellant

omalt poolt teinud kõik, et nimetatud akt allkirjastada ja lintkonveier üle anda.

54. Eespool toodud asjaoludest tulenevalt tuleb lugeda lintkonveier vastustajale üleantuks

alates 20.04.2006, mistõttu on apellant müüjana oma põhikohustuse täitnud. Vastustaja ei

ole aga lintkonveieri ostuhinda tasunud. Pooltevahelise müügilepingu p-st 5.2.8 tuleneb, et

kui vastustaja viivitab müügilepingu p-s 5.2.1 sätestatud lintkonveieri ostuhinna

tasumisega, kohustub vastustaja tasuma apellandile viivist 0,15% viivitatud summalt iga

viivitatud päeva eest. Arvestades kokkuleppe p-s 5.2.1 sätestatud maksetähtaega, tekkis

apellandil õigus ostuhinna tasumist nõuda (nõue muutus sissenõutavaks) kõige hiljem

10.05.2006. Seega oli vastustaja hagiavalduse esitamise seisuga (28.03.2008) oma

kohustuse täitmisega viivitanud vähemalt 687 päeva. Seega nõuab apellant vastustajalt

viivist 687 x 4 720 000 x 0,0015 = 4 863 960 krooni. Sellele lisandub viivis 0,15%

summalt 4 720 000 iga päeva eest alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

Vastustaja seisukoht

55. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

56. Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Kolleegium

ei

tuvastanud

maakohtu

poolt

menetlus-

ega

materiaalõigusnormide olulist rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega

ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad

kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse

kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.

57. Hageja nõuded on lõpptulemusena suunatud pooltevahelise 28.01.2005 sõlmitud ostu-

müügilepingu täitmisele ehk ostja käest kokkulepitud ostuhinna saamisele. Selleks pidi

hageja tõendama, et ostja kohustus ostuhinda tasuda on muutunud sissenõutavaks. VÕS §

82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Seega pidi hageja tõendama, et kostja kohustus tasuda ostuhinda on

muutunud sissenõutavaks.

58. Poolte vahel puudub vaidlus 28.01.2005 tehingu p 5.2.1. tõlgendamise üle – ostja kohustus

tasuma müügieseme (lintkonveieri) ostuhinna 20 kalendripäeva jooksul, arvates selle

üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest. P-s 5.2.3 lepiti lisaks kokku, et kahepoolne

üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastatakse pärast lintkonveieri testimist vastavalt

kokkuleppe p-le 5.2.5 ja selle töökorras oleku tuvastamist. P-s 5.2.5 olid pooled leppinud

kokku, et kontrollivad konveieri kõikide sõlmede ja osade kompleksust ja töökorras olekut

testimise käigus ühe freesturba laevapartii laadimisel poolte esindajate juuresolekul. Kuna

viidatud akti ei ole allkirjastatud, pidi hageja tõendama, et kostja on akti allkirjastamisest

õigustamatult keeldunud ehk et müüjana on hageja ostjale pakkunud müügilepingu kohast

täitmist, kuid ostja on vastuvõtmisest õigustamatult keeldunud. Selleks pidi hageja

tõendama, et müüdud asi vastas lepingutingimustele, sest nimelt sel alusel on ostja

keeldunud lepingu täitmisest ja 08.01.2007 teinud ka taganemisavalduse.

59. Eeltoodust tulenevalt tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et ostuhinna väljamõistmise

nõude rahuldamiseks ei piisa ainuüksi 08.01.2007 tagamise avalduse tühisuse

tuvastamisest, vaid tõendamist peab leidma ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavaks

muutumine. Seega tegelikkuses oleks hagejal piisanud oma eesmärgi saavutamiseks ka

ainult lepingu täitmise nõude esitamisest, jättes taganemise avaldusele tuginemise kostja

vastuväiteks ja vastavalt ka selle sisu põhjendatuse kostja tõendamisobjektiks. Asjaolu, et

hageja otsustas esitada ka nõude kostja tagamise avalduse tühisuse tuvastamiseks, tõi

kaasa olukorra, kus hageja pidi TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama oma väiteid

avalduse aluseks olnud asjaolude põhjendamatuse või selle avalduse hilinenult esitamise

kohta, kostja aga oma vastuväiteid avalduses esile toodud asjaolude põhjendatuse kohta.

Seega ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et maakohus jagas tõendamiskoormuse

ebaõigesti.

60. Faktiliselt taandub mõlemal juhul esmane tõendamisobjekt sellele, kas 18.04.2006

toimunud proovilaadimise käigus tuvastati lintkonveieri vastavus lepingus kokkulepitule

ja töökorras olek. Lepingu p-s 5.2.5 oli lepitud muuhulgas kokku, et konveieri

projektdokumentatsioonijärgne ja tegelik turba keskmine laadimiskiirus peab olema

vähemalt 500 m3 turvast tunnis. Puudub vaidlus, et sellist kiirust 18.04.2006 testimise

käigus ei saavutatud. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega testimisel kasutatud

freesturba kvaliteedi mittevastavusest lepingus eeldatule ja nõustub maakohtu vastavate

põhjenduste ja järeldustega. Lepingus ei olnud pooled leppinud kokku konkreetset

testimisel kasutava freesturba kvaliteediklassi. Müüja oli konveieri tellinud spetsiaalselt

freesturba laadimiseks Paldiski Lõunasadamas ja sel eesmärgil seda ka praktiliselt mitu

aastat kasutanud. Seega pidi müüja teadma, millise kvaliteediga freesturvas tavaliselt

sadamasse tuleb ning kas ja kui palju see sõltub aastaajast vmt. Kui hageja nõustus

sõlmima kokkuleppe, mille kohaselt pidi laadimiskiirus olema vähemalt 500m3 tunnis,

täpsustamata seejuures laaditava kvaliteeti, siis järelikult oli hageja kindel, et selline kiirus

saavutatakse tavaliselt saabuva turbaga aastaringselt. Müüjal oli juba lepingu sõlmimisel

võimalik teavitada ostjat asjaoludest, millised tema teada võisid mõjutada laadimiskiirust

(näiteks separaatori vajalikkus teatud tingimustel, tehnilises dokumentatsioonis sisalduv

viide laaditavate turba osakeste maksimaalse suuruse kohta vmt). Hageja ei tõendanud, et

18.04.2006 sadamasse saabunud freesturvas oleks oluliselt erinenud tavaliselt kevadisel

perioodil saabuvast turbast. Samuti teadis müüja lepingu sõlmimisel ostjapoolset lepingu

sõlmimise põhjust ja eesmärki – kuna konkurendid (hageja ja ESTEVE Terminal OÜ) ei

olnud võimelised koostööks, osta hageja tegevuse lõppemisel tema poolt kasutatud

konveier ja müüa see edasi ESTEVE Terminal OÜ-le, milline hakkas samas laos tegelema

sama tegevusega ehk muuhulgas laadima sadamasse saabuvat freesturvast laevadelt lattu.

61. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et tuvastamist leidnud asjaolud ei anna alust

jõuda järeldusele, et vaidlusaluse konveieri valdus oli müüja poolt ostjale faktiliselt üle

antud müügilepingu täitmise mõttes juba enne lepingu sõlmimist ehk septembris 2004.

Maakohus on asjakohaselt tõlgendanud 28.01.2005 kokkulepet ja analüüsinud esitatud

tõendeid. Müügiobjektiks oli kokkuleppe kohaselt projektdokumentatsiooni järgselt

komplekteeritud asi, mis koosnes nii statsionaarsest osast, mis paiknes kuni septembrini

2004 hageja poolt renditud kostjale kuuluvas laos nr 4 kui mittestatsionaarsest osast,

millise kostja paigutas ümber peale hageja lahkumist rendipinnalt uue rentniku nõudel.

Eelnevalt oli kostja teatanud hagejale, et konveier tuleb teisaldada ja kui seda ei tehta,

ladustab kostja selle hageja kulul (t II kd lk 128, 129, 139). Hageja oli aga teavitanud

kostjat, et kasutab turbalao suhtes kinnipidamisõigust ega anna valdust üle (t II kd lk 140).

Seega faktiliselt jäid konveieri osad küll kostjale kuuluvale territooriumile, kuid puudub

pooltevaheline kokkulepe või seadusest tulenev alus, et asuda seisukohale, et sellega läks

kostjale üle ka asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko ning et selle alusel saaks

lugeda asja valdus üleläinuks müügilepingu mõttes.

62. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud senise kohtumenetluse kestel tõendamist, et hageja

müüjana oleks andnud kostjale kui ostjale üle 28.01.2005 kokkuleppe tingimustele vastava

asja. Seega ei oleks kostja ostuhinna tasumise kohustus muutunud sissenõutavaks ka

sellisel juhul, kui seisuga 08.01.2007 oleks ostja minetanud õiguse lepingust taganeda.

Küll aga jääb kolleegium eelpool väljendatud seisukoha juurde, et nõustub täies ulatuses

maakohtu seisukohtadega, seega ka osas, mis puudutab 08.01.2007 avalduse kehtivust.

Kuna hageja põhinõue ostuhinna saamiseks jääb rahuldamata, ei tõusetu küsimust

kõrvalnõude põhjendatuse üle.

63. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 kohaselt apellandi kanda.

Tiit Kollom Imbi Sidok Ande Tänav