2-04-1159/118 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

2-04-1159

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Margo Klaar, Ülle Jänes

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.01.2011, Tallinn

Tsiviilasi

Apellatsioonkaebuse hind

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

AS

Eesti

Raudtee

hagi

AS

Spacecom

vastu

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

ja

viiviste

väljamõistmiseks

241.864.946,79 krooni

Harju Maakohtu 01.02.2010 otsus

AS Spacecom apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

07.12.2010

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS Eesti Raudtee (reg kood 10281796, asukoht Pikk

36, Tallinn), esindajad adv Leon Glikman, adv Risto Rüütel

ja Martina Proosa

Kostja: AS Spacecom (reg kood 10940566, asukoht Kadaka

tee 1, Tallinn), esindajad adv Paul Varul, adv Marti Hääl ja

adv Martin Tamme

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 01.02.2010 otsus osaliselt viivise väljamõistmise osas

ning teha tühistatud osas uus otsus.

2. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

2.1.Välja mõista AS-lt Spacecom AS Eesti Raudtee kasuks poolte vahel

12.05.2004 sõlmitud raudtee infrastruktuuri kasutamise lepingust nr 4V/333/2004

tulenevat põhivõlga 7. 637. 223 (seitse miljonit kuussada kolmkümmend seitse

tuhat kakssada kakskümmend kolm) eurot ja 60 eurosenti (119.496.582,75

krooni) ja viivist 6. 878. 598 (kuus miljonit kaheksasada seitsekümmend

kaheksa tuhat viissada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 64 eurosenti

(107. 626.681,52krooni).

2.2 Välja mõista AS-lt Spacecom AS Eesti Raudtee kasuks 562 354 (viissada

kuuskümmend kaks tuhat kolmsada viiskümmend neli) eurot ja 31 eurosenti

(8.798.932,87 krooni) AS Eesti Raudtee kohtukulude katteks.

2.3 AS Spacecom esimese astme kohtukulud jätta tema enda kanda.

2.4 Jätta jõusse Harju Maakohtu 09.11.2007 määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, millega seati kohtulik hüpoteek suuruses 119.496.582,75 krooni AS Eesti

Raudtee kasuks Maardu linnas asuvale Pärtli kinnistule, mille omanikuks on AS

Spacecom ja mis on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju

kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 346902,

käesoleva

kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.

2.5 Lugeda, et rahuldatud nõudest raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ajavahemiku

06.12.2004 kuni 28.05.2005 eest summas 5.140.560,69 eurot (80.432.296,83

krooni) ja viivis summas 4.381.935,73 eurot (68. 562. 395,60 krooni), kokku

9.522.496,42 eurot (148. 994. 692,43 krooni), on käsitletav hagi tagamisega

tekitatud kahjuna.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Apellatsiooniastme kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue.

1. AS Eesti Raudtee (edaspidi ER) ja AS Spacecom (edaspidi SPC) sõlmisid 12.05.2004

infrastruktuuri kasutamise lepingu nr 4V/333/2004 (edaspidi Leping), mille kohaselt

kohustus ER andma SPC kasutusse ER majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri

rongiliini eraldamise teel ja SPC kohustus tasuma ER-le muuhulgas infrastruktuuri

kasutamise eest tasu Raudteeameti poolt kinnitatud infrastruktuuri kasutamise tasu

metoodika alusel (Lepingu punkt 10.1).

2. ER osutas SPC-le poolte vahel lepingus kokkulepitud teenuseid vastavalt seadusele ja

lepingu tingimustele, kusjuures teenuste saamist kinnitab ka kostja. Esitatud teenuste

eest on hageja esitanud kostjale arveid, lähtudes Lepingu punktis 10.1 kokku lepitust,

lepingu sõlmimiseni viinud avaliku konkursi tingimustest ning majandus- ja

kommunikatsiooniministri 21.04.2004.a. kirjas nr 3-3-2/3624 sisalduvatest juhistest,

kuid kostja on jätnud hageja poolt osutatud teenuste eest nõuetekohaselt tasumata.

3. ER ütles 05.12 2004 SPC lepingu üles vastavalt lepingu p-le 21.2.1, sest kostja ei

täitnud

nõuetekohaselt

lepingust

tulenevat

kohustust

maksta

ER-le

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ning ei olnud võlga tasunud ka ER poolt antud

mõistliku tähtaja jooksul.

4. Kostja on tasunud hagejale raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ajavahemikus

31.08.2004 kuni 01.12.2004 üksnes 20% ER poolt esitatud arvete summast, so lepingu

järgsest tasust. Kuna kohus keelas oma 29.11.2004 hagi tagamise määrusega ER-l

kuni 29.05.2005 toimingute tegemise, mis takistavad SPC-l raudteeinfrastruktuurile

juurdepääsu ning selle kasutamist vastavalt SPC ja ER vahel sõlmitud infrastruktuuri

lepingule, jätkas SPC kohtumääruse alusel ER raudteeinfrastruktuuri kasutamist kuni

28.05.2005.

5. SPC põhivõlg hageja ees suurenes seoses raudteeinfrastruktuuri kasutamisega kuni

28.05.2005, mil lõppes 2004/2005 liiklusgraafikuperiood, ja moodustas seisuga

04.01.2007 summa 119 496 582,75 krooni. Viiviseid oli 04.01.2007 seisuga arvestatud

summas 122 368 364,04 krooni. ER loobus viivisenõude suurendamisest, sest

viivisenõue seisuga 04.01.2007 oli samas suurusjärgus põhinõudega.

6. ER leiab, et SPC võlgneb talle kogu võla lepingulisel alusel, sest kohus reguleeris

29.11.2004 määrusega ajutiselt tsiviilõigussuhte lepingu alusel. Kuivõrd hageja jäi

hagi

tagamise

tõttu

ilma

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasust,

s.o.

raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisel tulu saamisest ja kohus kohustas hagi

tagamise määruses SPC täitma lepingut senistel tingimustel, on hagejal tekkinud kahju

suuruseks summa, mis tuleneb lepingu faktilisest täitmisest perioodil 06.12.2004 kuni

28.05.2005, mis ER poolt esitatud arvete alusel moodustab tasumata kasutustasu

80.432.296,83 krooni ja viivise summas 76.992.519,80 krooni, seega kokku

157.354.816,63 krooni. ER palub kohtul, juhul kui kohus leiab, et hageja nõue on

võimalik rahuldada lepingulisel alusel vaid kuni 05.12.2004 ja hagi tagamisega

tekitatud kahju ei ole võimalik selles menetluses kostjalt välja mõista, jätta ER nõue

ajavahemiku 06.12.2004 – 28.05.2005 ulatuses läbi vaatamata, sest sellisel juhul saab

hageja taotleda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist teises menetluses.

Kostja vastuväited

7. Hageja raudteeinfrastruktuuri kasutustasu pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist

saab olla üksnes lepinguvälisel alusel või erikokkulepete alusel vastavalt RdtS § 59 lg-

s 5 sätestatule. Nõude aluseks ei saa olla esialgset õigussuhet reguleeriv kohtumäärus,

vaid faktilised asjaolud, mis kohtumääruse alusel aset leidsid.

8. 21.12.2000.a. käskkirjaga nr 227 kehtestatud “Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

arvestamise metoodika”, mille volitusnormi aluseks oli 01.05.1999.a. – 30.03.2004.a.

kehtinud vana RdtS § 25 lg 2, vaidluse lahendamisel kohaldamisele ei kuulu, sest

pooltevahelist lepingut ei olnud ajaks, mil Metoodika aluseks olev volitusnorm

kehtivuse kaotas, veel sõlmitud.

9. Vana raudteeseaduse ja kehtiva raudteeseaduse, iseäranis selle § 59 lg 3 põhimõtetest

tulenevalt peab kostja hagejale tasuma raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega

seotud tegevuskulud, finantseerimisallikate oodatava tootluse ja põhivara soetamisega

seotud kulud, mis peavad vastama sellele suurusjärgule, mida SPC poolt rongidega

sõitmine põhjustas.

10. Kostja peab viivisenõuet tema vastu täielikult põhjendamatuks. Lepingu p 11.1 järgi

oli viivisemäär 0,15% päevas, s.o 54,75% aastas. Selline viivisemäär on

ebamõistlikult suur. Viivisemäär oli tüüptingimus, mille üle läbirääkimine ei olnud

võimalik. ER on arvestanud viivist ka pärast lepingu lõppemist lepingulise

viivisemäära 0,15 % päevas ehk 54,7 % aastas alusel, mis pärast lepingu lõppemist ei

ole võimalik. Pärast lepingu lõppemist oleks võimalik üksnes seadusjärgne viivise

määr.

11. Kui kohus tuvastab SPC põhivõla ER ees kuni 05.12.2004 lepingu alusel osutatud

teenuste eest, on põhjendatud vastavalt põhivõlalt arvestatava viivise vähendamine

seadusjärgse viivisemäärani. Viivise arvestamine on aga põhjendatud kuni 27.01.2005,

sest ER-l oli alates 27.01.2007 võimalus saada kostja arvelt 11 869 901,23 krooni,

kuid hageja on vabatahtlikult keeldunud vastava võimaluse kasutamisest. Seega on

hageja pannud ennast ise olukorda, kus ta ei saanud kostja pakutud raha kasutada.

12. Raudteeinfrastruktuuri

kasutamine

perioodil

06.12.2004-28.05.2005

toimus

ühekordsete läbilaskevõimete eraldamise korras (RdtS § 7 lg 2 ja § 59 lg 5) ning tasu

suuruse määratleb RdtS § 59 lg 5.

Tasaarvestusavaldus

13. 19.05.2008 esitas kostja ER-le tasaarvestusavalduse ja ER hagile alternatiivse

vastuväite ER võimaliku nõude tasaarvestamiseks SPC kahju hüvitamise nõudega. ER

on tekitanud SPC-le õigusvastaselt kahju, mis seisneb KonkS § 18 lg 1 p-s 1 sätestatud

kohustuste rikkumises kuna ER on 2004/2005 toime pannud ristsubsideerimise

(vertikaalse hinnapressingu) rikkudes sellega KonkS § 18 lg 1 p-s 1 sätestatud

kohustust lubada teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel

juurdepääsu võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile kaupadega

varustamise või nende müügi eesmärgil ning KonkS § 16 p-s 1 sätestatut keeldu mitte

kuritarvitada kaubaturul otseselt või kaudselt valitsevat seisundit ebaõiglaste ostu- või

müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega.

ER vastuväited SPC tasaarvestusavaldusele

14. SPC tasaarvestuse vastuväide tuleb jätta täielikult tähelepanuta, sest väidetav kahju

hüvitamise nõue on aegunud. Nõue tugineb 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil

toimunud väidetaval rikkumisel, millest oleks pidanud SPC olema teadlik juba aastaid.

Kui aga kohus leiab, et tasaarvestuse avaldus on esitatud tähtaegselt, vaidleb ER

sellele vastu ja leiab, et tasaarvestust SPC väidetava nõude osas ei ole toimunud.

Maakohtu otsus

15. Pooled ei vaidle selle üle, et

- poolte vahel oli 12.05.2004 sõlmitud raudtee infrastruktuuri kasutamise leping;

- leping lõppes 05.12.2004 ER poolt lepingu ülesütlemise tõttu;

- perioodil 06.12.2004 - 28.05.2005 kasutas SPC ER raudtee infrastruktuuri hagi

tagamise määruse alusel;

- raudteeinfrastruktuuri tasu kuulus kuni 05.12.2004 tasumisele lepingulisel alusel.

Pooled vaidlevad selle üle

- millistest aktidest lähtuvalt saab poolte vahel lepingus kokku lepitud

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kindlaks määrata;

- kas ja millisel õiguslikul alusel on hagejal õigus nõuda tasu raudteeinfrastruktuuri

kasutamise eest, s.o. kas kogu vaidlustatava perioodi eest poolte vahel sõlmitud

lepingu alusel või lepinguvälisel alusel hagi tagamisega tekitatud kahjuna või pärast

lepingu ülesütlemist raudteeinfrastruktuuri ühekordsete läbilaskevõimete eraldamise

korras vastavalt RdtS § 7 lg-le 2 ja § 59 lg-le 5

- kas tasu arvutamise komponendid ja arvutamise aluseks olevad arvandmed on

õiged;

- kas ja millist viivist on hagejal õigus nõuda;

- kas kostjal on õigus tema väidetav nõue tasaarvestada tema poolt menetluse käigus

esitatud tasaarvestusavalduse alusel.

16. Vaidluse lahendamisel poolte vahel tuleb juhinduda RdtS § 59 lg-s 1 sätestatust, mille

kohaselt saab raudteeinfrastruktuuri kasutamine toimuda vaid kirjaliku lepingu alusel,

milles kajastatakse raudteeinfrastruktuuri juurdepääsu üksikasjad, s.o. kasutamise aeg

ja kestus, samuti kasutustasu ja teised tingimused ning sama paragrahvi lõikest 3,

mille kohaselt koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasu juurdepääsu tagavate

põhiteenuste ja lisateenuste eest raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ning

mõistlikust ärikasumist. Sisuliselt sama sätestas ka enne 01.04.2004 kehtinud RdTS §

25 lg 2. Lisaks raudteeseadusele tuleb pooltevahelise vaidluse lahendamisel juhinduda

ka VÕS §-dest 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p-d 1 ja 6.

17. Kuna pooled on sõlminud 12.05.2004 infrastruktuuri kasutamise lepingu ja leppinud

lepingu p-s 10.1 kokku, et infrastruktuuri kasutamise eest kohustub operaator, s.o.

SPC tasuma ER-le infrastruktuuri kasutustasu Raudteeameti poolt kinnitatud

infrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika alusel ja operaatori poolt

pakkumises näidatud juurdepääsutasu, on kohus seisukohal, et raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu suurus tuleb leida Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000

käskkirjaga nr 227 kehtestatud „Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise

metoodika” (Metoodika) alusel. Kohus ei nõustu kostjaga, nagu ei saaks vaidluse

lahendamisel kohaldada ei eelpoolnimetatud metoodikat ega ka uue raudteeseaduse

alusel kehtestatud nn uut metoodikat. Kohus on seisukohal, et vaidluse lahendamisel

kuulub kohaldamisele nn vana metoodika, sest pooled on nii lepingu p-s 10.1 kokku

leppinud. Asjaolu, et vana raudteeseadus kaotas kehtivuse 31.03.2004 ja uus hakkas

kehtima 01.04.2004, ei tähenda, et eelmise seaduse kehtimise ajal sõlmitud

kokkulepped ja kokkulepetes sätestatud tingimused kaotaksid automaatselt kehtivuse

seaduse kehtivuse kaotamisel.

18. Kohus ei nõustu kostjaga ka selles nagu oleks nn vana metoodika ekspertide ja ER

tõlgenduses vastuolus põhiseadusega, sest vana metoodika kasutamine viib

tulemusele, mis kahjustab ettevõtlusvabadust ning võimaldab hagejal ebamõistliku

ärikasumi teenimist. Nimetatud kostja väide on kohtu arvates paljasõnaline ja

meelevaldne ega ole millegagi tõendatud.

19. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas hagejale kuuluvat

raudteeinfrastruktuuri lepingu alusel alates 2004 juulist kuni 28.05.2005, on

nimetatud asjaolu TsMS § 231 lg 2 mõttes tõendatud poolte omaksvõtuga.

20. Kuivõrd perioodil 06.12.2004 - 28.05.2005 kasutas SPC ER raudtee infrastruktuuri

hagi tagamise määruse alusel, millega keelati ER-l kuni 29.05.2005 toimingute

tegemine, mis takistavad SPC-l raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu ning kasutamist

vastavalt SPC ja ER vahel sõlmitud infrastruktuuri lepingule, jätkas SPC hagejale

kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamist poolte vahel sõlmitud lepingu alusel ning

seda vaatamata sellele, et hageja oli kostjale nende vahel sõlmitud lepingu üles öelnud

alates 05.12.2004.

21. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise alus on poolte poolt kokku lepitud

poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 10.1 ja see arvutatakse välja Raudteeameti poolt

kinnitatud infrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika alusel.

22. Vastavalt Metoodika §-le 7 koosneb raudteeinfrastruktuuri kasutustasu püsikuludest

ning muutuvkuludest, mis püsikulude osa põhineb tellitud rongkilomeetritel ning

muutuvkulude osa tegelikel brutotonnkilomeetritel ning püsi- ja muutuvkulud

jaotatakse põhimõttel, et 30% majandusaasta kuludest on püsikulud ja ülejäänud 70%

on muutuvkulud. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestatakse omakorda eraldi

põhiteenuste, lisateenuste ja abiteenuste eest.

23. ER auditeeritud raamatupidamisaruannete, kasumiaruande ja bilansi prognooside ja

kulujaotuse kohaselt oli hageja 2004. aasta raudteeinfrastruktuuri põhiteenuse

osutamise kogukulude prognoos summas 1 128 974 400 krooni. Püsikulude osa

suurus ühes kuus tuleb välja arvestada vastavalt Metoodika § 8 lg-le 2 järgmiselt:

/1 128 974 400 (raudteeinfrastruktuuri põhiteenuse osutamise kogukulude prognoos)

:12 (kuude arv aastas) x 30% : 8 655 924/12 (ühes kuus tellitud rongkilomeetrid

kokku)/ x kostja tellitud rongkilomeetrid kuus 82 628. Tellitud rongkilomeetrite

kogusumma õigsust kinnitavad eksperdid oma arvamuses vastuseks küsimusele 3.12.

Eeltoodust tulenevalt on raudteeinfrastruktuuri kasutustasu püsikulude osa suuruseks

ühes kuus 3 233 098,50 krooni.

24. Vastavalt Metoodika § 8 lg-s 3 sätestatule pidi kostja 70% kasutustasust tasuma

tegelikult kasutatud brutotonnkilomeetrite eest. Kostja on kasutanud kogu

vaidlusalusel perioodil kokku 2 173 000 000 brutotonnkilomeetrit, mille õigsust on

kinnitanud ekspert eksperdiarvamuse lisas 24 ja vastuses kohtu küsimusele nr 3.14.

Kostja on hagejale maksnud talle esitatud arvete eest üksnes 2004 septembrist kuni

novembrini kokku summas 13 805 252,76 krooni, kuid oleks pidanud tasuma kokku

perioodi eest juulist 2004 kuni 28.05.2005 133 422 447,20 krooni, millest 140 601,69

krooni on hageja tasaarvestanud kostja nõudega tema vastu. Seega moodustab kostja

põhivõlg hageja ees kogu 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi eest summa

119 496 582,75 krooni.

25. Asjaolu, et kostja pidi tasuma raudteeinfrastruktuuri kasutustasu talle hageja poolt

esitatud arvete alusel, on tõendatud poolte vahel sõlmitud lepinguga, mille p-s 11.1 on

pooled niimoodi kokku leppinud. Arvete esitamist kostjale tõendavad esitatud arvete

koopiad, selle üle, et arved on hageja poolt kostjale esitatud, puudub ka vaidlus.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja on tasunud esitatud arvete alusel hagejale

13 805 252,76 krooni ja 140 601,69 krooni on tasaarvestatud.

26. Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu, et ER poolt arvutatud kasutustasu on vastavuses

kasutustasu

arvestamise

ajal

kehtinud

Euroopa

Liidu

õigusaktidega,

Raudteeseadusega, Raudteeinspektsiooni metoodikaga ning poolte vahel sõlmitud

lepinguga, on tõendatud käesolevas tsiviilasjas 01.07.2005 määratud raamatupidamise

ekspertiisi läbi viinud ekspertide arvamusega ning vastavalt sellele ka KPMG Eesti

AS

ja

Deutsche

Eisenbahn-Consulting

GmbH

07.06.2005

raportiga

ER

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise ning seadusandlusele ja metoodikale

vastavuse analüüsi tulemuste kohta, Ernst & Young Eesti AS 10.06.2005 raportiga

“ER

infrastruktuuri

2004

kasutustasuga

seonduva

kuluarvestuse

süsteemi

vastavusaudit Raudtee Ameti peadirektori kt. 21.12.2000 käskkirja nr. 227 nõuetele ja

kasutustasu kontrollarvestus SPC 2004. aastaks määratud infrastruktuuri kasutustasu

kohta” koos lisaga 1 “Kommentaarid SPC poolt tellitud ja esitatud Rimess MRI OÜ

raportile infrastruktuuri kasutustasu osas” ning Konkurentsiameti 21.03.2007

määrusega väärteomenetluse lõpetamise kohta väärteoasjas 04/05. Viimati nimetatud

tõendid on käsitletavad eriteadmistega isikute arvamustena TsMS § 272 lg 2 mõttes.

27. Kohus ei nõustu hagejaga selles, nagu oleks kostja raamatupidaja poolt koostatud

tabel, milles raamatupidaja on välja toonud, millised on väidetavad vastastikused

nõuded pooltel teineteise vastu seisuga 31.12.2007, käsitletav deklaratiivse

võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes.

28. Hagejal on õigus nõuda ka viivist tähtaegselt tasumata arvete eest. Kostja kohustus

maksta viivist tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 11.1 ja 11.3, kus pooled on

kokku leppinud, et lepingust tulenevad tasud, mis lepingu kohaselt kuuluvad

operaatori poolt ER-le tasumisele, tasub operaator ER-le viimase poolt esitatud arve

alusel 10 kalendripäeva jooksul arvates arve esitamisest ning tasumisega viivitamisel

tasub operaator ER-le viivist null koma viisteist (0,15%) protsenti kalendripäevas iga

viivitatud kalendripäeva eest. Vaidlust selle üle, et hageja on kostjale esitanud arved

nii põhivõla kui viivise tasumiseks, poolte vahel ei ole.

29. Hageja õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata arvete eest tuleneb lisaks poolte vahel

lepingus kokkulepitule ka VÕS § 101 lg 1 p-s 6 sätestatust, mille kohaselt on

võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustusega viivitamise korral võlgnikult viivist,

mis on üheks õiguskaitsevahendiks kohustuste rikkumise puhuks. VÕS § 113 lg 1

kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

30. Kostja väide nagu oleks poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 11.3 kokkulepitud

viivisemäär tüüptingimus, mille üle pooltel läbirääkimine ei olnud võimalik, on kostja

paljasõnaline väide. Kostja õigus kasutada hagejale kuuluvat raudteeinfrastruktuuri

poolte vahel sõlmitud lepingu alusel tekkis raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime

jaotamiseks korraldatud avaliku konkursi tulemusel. Pakkumise kutse lisaks oli

infrastruktuuri kasutamise leping, mida kinnitab pakkumise p. 5.1. Kostja soovis

osaleda avalikul konkursil ja tegi omapoolse pakkumise hagejale 12.11.2003.

Tulenevalt kostja poolt tehtud pakkumisest ja avaliku konkursi tulemustest teatas

hageja kostjale, millises ulatuses on otsustatud rahuldada kostja pakkumine ja millal

sõlmitakse pooltevaheline leping. Seega ei ole kostja väide sellest, et lepingus

kokkulepitud viivisemäär on lepingu tüüptingimus, õige.

31. Kohus ei nõustu kostja väidetega ka sellest, et kokkulepitud viivise määr on

ebamõistlikult suur, mistõttu tuleks põhivõlalt arvestatavat viivist vähendada

seadusjärgse viivisemäärani ning seda viivist oleks hagejal õigus nõuda vaid kuni

27.01.2005, sest AS-l Eesti Raudtee oli alates 27.01.2005 võimalus saada kostja arvelt

11 869 901,23 krooni, kuid hageja on vabatahtlikult keeldunud vastava võimaluse

kasutamisest. Viivis suuruses 0,15 % päevas oli lepingu sõlmimise ajal tavapärane

intress, mida võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult, kui viimane tasu maksmise

kohustust õigeaegselt ei täida. Kuna viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt üks

õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ja kostja on lepingut

rikkunud, mis on kohtuotsuses eelpool tuvastatud, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka

lepingus kokkulepitud viivitusintressi.

32. Kuna

kohus

asus

seisukohale,

et

kostja

kasutas

hagejale

kuuluvat

raudteeinfrastruktuuri

ka pärast lepingu ülesütlemist lepingus kokkulepitud

tingimustel, on hagejal õigus nõuda kostjalt ka viivitusintressi lepingus kokkulepitud

suuruses

ning

seda

kuni

28.05.2005,

s.o.

ajani,

mil

kostja

tegelikult

raudteeinfrastruktuuri kasutas.

33. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga deposiidi raha kasutamise osas. Kohus nõudis

oma 06.12.2004 määrusega kostjalt kohtudeposiiti 82 800 000 krooni hagi tagamisega

tekkida võiva kahju hüvitamiseks vastavalt TsMS §-s 391 sätestatule. Sellest

kohtudeposiiti kantud summast ei olnud võimalik jooksvaid väljamakseid teha,

millisele seisukohale on asunud kohus ka oma 06.12.2006 määruses ja hageja ei ole

sattunud vastuvõtuviivitusse, nagu kostja ekslikult leiab.

34. Kuivõrd kostja on olnud viivituses hagejale lepingujärgse tasu maksmisega alates

esimese arve esitamisest, sest juba alates esimesest arvest on kostja maksnud arvetest

vaid osa, ja alates 2004 detsembrikuust ei ole kostja hagejale midagi maksnud, kuulub

kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks viivis seisuga 04.01.2007 summas 122 368

364,04 krooni, nagu hageja on nõude esitanud ja viivise välja arvestanud. Viivise

arvestamise metoodikat kostja vaidlustanud ei ole.

35. Kostja poolt 19.05.2008 esitatud tasaarvestusavaldus ja seal esitatud nõue

tasaarveldada ER nõue SPC nõudega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb

jätta rahuldamata aegumise tõttu. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest

tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. SPC

väidetel põhineb tema kahjunõue ER poolt veotasude kaudu SPC konkurentsivõime

kahjustamises. SPC esitas kahjunõude tasaarvestusavalduse näol esmakordselt

19.05.2008. SPC oli talle tekitatud väidetavast kahjust ja kahju hüvitama kohustatud

isikust teadlik juba 2004 septembrikuus, sest siis esitati kostjale esimene arve

raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest ja saabus ka selle tasumise tähtaeg. Seega oli

kahjunõude esitamise ajaks 19.05 2008 kolmeaastane kahjunõude esitamise tähtaeg

juba möödunud. Kuna pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma

kohustuse täitmisest TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt, ei ole kostja väidetava

kahjunõude tasaarvestamine võimalik pärast aegumistähtaja möödumist.

36. Kuna kohus asub seisukohale, et kostja nõuet ei ole võimalik tasaarvestada

tasaarvestusavalduses esitatud nõude aegumise tõttu, puudub kohtuotsuses vajadus

analüüsida hageja teisi väiteid, miks nõude tasaarvestamine ei ole võimalik või miks

on SPC kahjunõue ER vastu põhjendamatu.

37. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 2 sätestatust ja hageja taotlusest määrata kohtuotsusega

kindlaks kohtuotsuse täitmise kord, asub kohus seisukohale, et kohtuotsusega tuleb

jõusse jätta Harju Maakohtu 09.11.2007 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, millega seati kohtulik hüpoteek suuruses

119 496 582,75 krooni ER kasuks Maardu linnas asuvale Pärtli kinnistule.

38. Kohus ei nõustu ER seisukohaga, nagu oleks võimalik kohtuotsuse täitmine tagada

ka pangagarantiiga (garantiikiri nr 06-194341-GF), millega AS Hansapank garanteeris

ER-le kuni 82 800 000 krooni suuruse summa tasumise Tallinna Linnakohtu

29.11.2004 hagi tagamise määrusega tekkida võiva kahju hüvitamise tagamiseks.

Kuivõrd nimetatud pangagarantii on AS Hansapanga poolt välja antud hagi

tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamise tagamiseks ja kohus asus kohtuotsuses

seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele poolte vahel sõlmitud raudteeinfrastruktuuri

lepingu alusel, ei ole võimalik otsust tagada AS Hansapank poolt väljaantud

pangagarantiiga.

39. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse § 3 lg-st 1 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud

menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. ER palus 02.06.2008 esitatud

taotluses välja mõista SPC-lt kohtukulu 8 950 518,84 krooni. Hageja lisas

kohtukulude nimekirjale ka tõendid, mis kinnitavad ER poolt menetluskulude

kandmist.

40. Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldab hageja nõuded kostja vastu täielikult, et kohus

mõistis oma määrusega 27.06.2008, millega lõpetas menetluse hagis ER vastu poolte

vahel 12.04.2004 sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingu täitmise kohustamiseks

ja infrastruktuuri tasu suuruse tuvastamiseks välja ER kasuks õigusabikulu 733 790,92

krooni, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1

alusel (kuni 31.12.2005.a. kehtinud redaktsioon) kohtukulu 8 798 932,87 krooni,

millest hagi esitamisel tasutud riigilõiv moodustab 1 107 487 krooni, hagi tagamise

kautsjon 100 000 krooni, hageja õigusabikulu 1 315 995,87 krooni, ekspertiisikulu

ja tõlkekulud 4 250 000 krooni ning asjatundjate arvamuste saamise kulu 2 025 450

krooni. Kostja kohtukulud tuleb TsMS § 60 lg 1 kohaselt jätta tema enda kanda.

Apellatsioonkaebus

41. SPC esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kuna maakohus on rikkunud oluliselt

menetlusnorme, mis annab aluse otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuse väidetest

olenemata.

42. Maakohtu otsuse p-d 29 ja 32 on vastuolulised – maakohus on möönnud Lepingu

lõppemist 05.12.2004, kuid samal ajal leidnud, et ka 06.12.2004-28.05.2005 on

raudtee kasutamine SPC poolt toimunud lepingu alusel ja ER-l on lepingust tulenev

nõue.

43. Pooltel puudub vaidlus selles, et Leping lõppes 05.12.2004 ER poolse ülesütlemise

tõttu ning et perioodil 06.12.2004-28.05.2005 kasutas SPC raudteed hagi tagamise

määruse

alusel.

Õige

õigusliku

aluse

määratlemine

mõjutab

oluliselt

raudteeinfrastruktuuri kasutamisega seotud tasu või hüvitise suurust, sest vastavalt on

tasu perioodil 06.12.2004-28.05.2005 kas oluliselt väiksem, tulenevalt RdtS § 59 lg-s

5 sisalduvast olulisest piirangust, mille rakendumist on ER ise möönnud, või peab ER

esitama nõude lepinguvälisel alusel koos vastavalt muutunud tõendamisesemega.

44. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata SPC väited RdtS § 59 lg 5 piirangu

kohaldamise kohta ja on jätnud täielikult hindamata vastava tõendid – SPC 28.04.2008

kokkuvõtliku hagi lisaks 1 oleva ER kirja.

45. Õige õigusliku aluse määratlemine mõjutab ka perioodil 06.12.2004-28.05.2005

toimunud veose võimalikult põhivõlalt arvestatava viivise määra.

46. Olukorras, kus tasu suuruse määramiseks vajalik metoodika riigi tegevusetuse tõttu

üldse puudub, on võimalik kas hagi rahuldamata jätmine või eelkõige TsMS §-st 233

tulenevalt metoodika kohaldamine, mis oleks mõistetav ning viiks tõenäoliselt õiglase

tulemuseni.

47. Maakohtu otsusest ei selgu, miks on maakohus kohaldanud vana metoodikat.

Maakohus on viidanud küll Lepingule, kuid jätnud arvestamata, et Leping sõlmiti

pärast vana metoodika kehtivuse lõppu. Siinkohal on maakohtu otsuses selge eksitus –

maakohus põhjendab otsuse p-s 30 vana metoodika valikut viitega lepingu

sõlmimisele vana metoodika kehtivuse ajal, mis aga ei vasta tõele ning on vastuolus

sama maakohtu otsuse p-s 30 eelnevalt väljatooduga. Maakohus on jätnud täielikult

käsitlemata SPC väited selle kohta, et vana metoodika kohaldamise osas puudus

pooltel lepinguvabadus.

48. Maakohus on otsuses väitnud, nagu oleks SPC väide vana metoodika

põhiseadusvastasuse osas paljasõnaline. Maakohtu väide on ebaõige, kuivõrd SPC on

09.06.08 seisukohas vastavaid küsimusi detailselt käsitlenud, muuhulgas toonud välja,

et perioodi ajal raudtee amortiseerus ehk SPC ja teiste vedajate poolt kulutati raudteed

ca 95 000 000 krooni ulatuses, kuid ER, ekspertide ja nüüd ka maakohtu tõlgendus on

viinud olukorrani, kus SPC ja teised perioodi vedajad peavad maksma vastava

kulutamise eest 293 000 000 krooni ning selline lähenemine on otseses vastuolus RdtS

§ 59 lg-s 3 sätestatuga ning diskrimineerib SPC võrreldes hilisemate perioodide

vedajatega.

49. Kohus on kohaldanud vana metoodikat vaatamata selle põhiseadusvastasusele ning on

sellega rikkunud PS § 152. Vastava rikkumise tulemusena on maakohus rikkunud SPC

ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja diskrimineerinud SPC (PS § 12 rikkumine). Samuti on

maakohus kohaldanud contra legem määrust (vana metoodika vastuolu RdtS § 59 lg-

ga 3) rikkudes sellega PS § 3. RdtS § 63 lg 1, lg 3 p 9 ja lg 4 p 6 kohaselt pidi tasu

suuruse kehtestama Raudteeinspektsiooni peadirektor.

50. Olukorras, kus kohus rahuldab hageja tasu nõude ja vaidlus puudub selles, et tasu

üheks põhiliseks komponendiks on raudteemajandamisega seotud kogukulude suurus,

peab kohtuotsusest ilmnema, millisest kogukulude suurusest kohus otsuse tegemisel

lähtus ja miks. Maakohus on tõenditena tuginenud erinevatele spetsialistide

arvamustele ja ekspertiisile, kuid ei ole seejuures selgitanud, kuidas on kohus jõudnud

just ER nõutud tasu suuruseni. Kohus on otsuse p-s 37 formaalselt ekspertiisiaktile

tuginenud, kuid jääb arusaamatuks, millise küsimuse lahendamisel ja kuidas – ER

nõue ja maakohtu otsusega tuvastatud suurus on oluliselt suurem kõikidest ekspertide

leitud erinevatest tasudest.

51. Maakohtu otsuses puudub käsitlus, millise spetsialisti arvamuse millise osaga millised

tasukomponentide suurused on tuvastatud ning millist vastavust millistele õigusaktide

sätetele ja millistele lepingusätetele on silmas peetud. Spetsialisti arvamusena on

viidatud ka Konkurentsiameti määrusele, mis on aga kohtu poolt tühistatud just

põhjenduste ja tõendite hindamise ebapiisavuse tõttu. Lisaks ei saa riigi

järelvalveasutuse otsus väärteoasjas olla spetsialistiarvamuseks tsiviilkohtumenetluses

ning

vabastada

tsiviilkohut

tsiviilasja

lahendamisel

oluliste

asjaolude

n.ö

ületuvastamisest.

52. Ekspertide poolt mitmele küsimusele vastamata jätmisele ja ilmsetele eksimustele

maakohus tähelepanu ei pööranud. Kõik SPC taotlused, mis tulenesid puudulikust

ekspertiisist, jättis maakohus rahuldamata või tähelepanuta. Ekspertiis oli SPC ainus

võimalus tõendada oma põhiväidet, et ER “peidab” veondusekulusid raudtee

majandamise kulude alla (mis oli ühtlasi ka kohtusse pöördumise peamiseks ajendiks

ja aluseks).

53. Maakohtu

rikkumised

investeeringukulu/kapitalikulu

tuvastamisel,

s.h

mittenõuetekohasele ekspertiisiaktile reageerimisel, on samad, mis ER tegevuskulude

osas. Seejuures ei ole ER esitanud tõendeid selle kohta, et ER oleks

raudteeinfrastruktuuri üldse investeerinud.

54. Maakohtu

rikkumised

finantseerimisallikate

nõutava

tulu

tuvastamisel,

s.h

mittenõuetekohasele ekspertiisiaktile reageerimisel, on samad, mis ER tegevuskulude

osas. Täiendavalt on oluline rõhutada, et vastava komponendi leidmisel oli poolte

vahel oluline õiguslik erimeelsus. ER leidis, et nõutava tulu protsendimäära

kindlaksmääramisel tuleb vastavat protsendimäära kohaldada vara maksumusele, mille

ER on saanud oma olemasolevat vara raamatupidamislikult üles hinnates. SPC leidis,

et protsendimäära tuleb kohaldada vara raamatupidamislikule soetusmaksumusele ehk

ER poolt tegelikult investeeritud rahale. Eksperdid möönsid, et erinevate riikide

praktikas on enamlevinud SPC lähenemine, kuid majanduslikult oleks parim, kui

protsendimäära kohaldatakse vara õiglasele väärtusele sõltumatult selle soetamise

hinnast.

55. Kõikide tellitud rongkilomeetrite arvuna on maakohtu otsuse p-s 34 nimetatud

8 655 924 km. Maakohus on seejuures viidanud ekspertide vastusele küsimusele nr

3.12, kuid eksperdid on oma vastuses osundanud tegelikele rongkilomeetritele, mitte

tellitud rongkilomeetritele. Kui ekspertidel paluti küsimust istungil selgitada, siis nad

seda teha ei osanud. Hilisemalt teatasid eksperdid maakohtule kirjalikult, et ER ütles

ekspertidele, et vastavad kilomeetrid on ikkagi tellitud, mitte tegelikud. Eksperdid ise

vastavaid andmeid ei kontrollinud. Tellitud rongkilomeetrite küsimuse lahendamiseks

esitatud SPC taotluse dokumentide väljanõudmiseks jättis maakohus rahuldamata.

Maakohtu otsuse p 34 on SPC tellitud rongkilomeetritena ühes kuus märgitud 82 628

km, mis on ilmselt saadud kõikide tellitud rongkilomeetrite arvu (991 536) jagamisel

kalendrikuude arvuga. Seega on maakohus jätnud käsitlemata kõik SPC väited selle

kohta, miks antud juhul tuleb lähtuda arvust 636 625 ehk kalendrikuus 53 052 km.

Maakohus on siinkohal jätnud tähelepanuta ka asjaolu et ER enda esitatud arvetel

Perioodi alguses ei nõutud püsikulu osa täies ulatuses ehk ka ER ise aktsepteeris

tegelikest rongkilomeetritest lähtumist.

56. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata kõik SPC väited, mis on esitatud

seoses ER poolt kohtule esitatud spetsialistide arvamustega, muuhulgas nt

spetsialistide arvamustes endis selgesõnaliselt antud deklaratsioonid, mille järgi

kasutatud informatsiooni algallikate usaldatavust ja õigsust ei ole kontrollitud

sõltumatute osapoolte poolt; kontrollitud on vaid arvutamise põhimõtteid ER-s;

läbiviidud töö maht ja ulatus erinevad auditi töömahust ja ulatusest ning seetõttu ei

pruugi töö tulemused olla sama usaldusväärsed kui tavapärase audiitorkontrolli käigus

saadud tulemused. Kuigi maakohus on oma otsuse justkui spetsialistide arvamustele

rajanud, ei ole maakohus selgitanud, miks ei ole tasu määramisel arvestatud ER

eksimusi, mida spetsialistid on oma arvamustes välja toonud. Maakohus ei ole

selgitanud ka seda, kuidas saab spetsialistide arvamustega arvestada olukorras, kus

need on tehtud tuginedes ER varade raamatupidamislikule üleshindlusele, mis aga

hilisemalt ära langes.

57. Maakohus leidis, et SPC 51 633 450 krooni suurune kahjunõue on aegunud, kuivõrd

SPC pidi kahjust ja kahju tekitajast saama teada 2004 septembris. Maakohus ei ole

viidanud seejuures ühelegi tõendile ning on jätnud tähelepanuta, et antud juhul oleks

tasaarvestus tulenevalt VÕS § 200 lg-st 2 lubatud isegi juhul, kui SPC nõue oleks

aegunud. Aegumisele tuginedes on maakohus jätnud SPC kahjunõude täielikult

käsitlemata..

58. Maakohus rahuldas ER viivisenõude kokku 122 368 364,04 krooni ulatuses ehk

suuremas ulatuses, kui väljamõistetud põhivõlg.

59. Iseenesest on õige maakohtu otsuse p 45 seisukoht, et SPC poolt hagi tagamisega

tekkiva kahju hüvitamiseks kohtudeposiiti tasutud 82 800 000 krooni arvelt ei saanud

kohus väljamakseid teha, kuid see kehtib vaid siis, kui menetlusosalised oma

nõusolekut väljamakseks poleks andnud. Antud juhul nõudis kohus vastava deposiidi

tasumist SPC-lt tulenevalt ER väitest, et SPC poolt raudtee kasutamisel alates

06.12.2004 kuni perioodi lõpuni 28.05.2005 ei ole ER-le tagatud SPC poolt mistahes

summade maksmine. Deposiit 82 800 000 krooni vastas maksimaalsele võimalikule

ER tasunõudele ja lähtus üheselt ER taotluse vastavast põhjendusest. Kui nüüd reaalne

kasutamine algas tegi SPC loogilise pakkumise – kuivõrd deposiidis on kate kogu

tasunõude kasuks, võis ER deposiidist võtta välja selle osa rahast, mille tasumise

suuruse üle pooltel vaidlust pole. Kohus möönis, et ER poolsel pakkumuse aktseptil

saab kohus väljamakseid teha. ER keeldus raha vastu võtmast. ER põhjendas oma

keeldumist menetlusnormidele viitamisega, mis kohtul ei võimaldaks ilma poolte

nõusolekuta väljamakset teha. ER ilmseks eesmärgiks oli SPC pahausklik

koormamine – SPC oli tasunud 82 800 000 krooni deposiiti kogu võimaliku tasu

nõude katteks ning ER tahtis sama tasunõude katteks saada lisaks jooksvaid makseid

kohtuväliselt. SPC on seisukohal, et tegemist on ER vastuvõtuviivitusega, mis välistab

SPC pakutud osas viivise nõude.

60. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata SPC väited ER-i viivisenõude vastuolust

hea usu põhimõttega.

61. Vaatamata SPC korduvatele vastuväidetele maksti ekspertidele jooksvalt kogu nõutud

raha välja. TsMS § 158 lg 2 kohaselt võis maakohus ekspertidele küll tasu osas

ettemakseid teha, kuid ettemaksuna ei saa käsitleda kogu tasu väljamaksmist jooksvalt

enne ekspertiisiakti valmimist. Tasu maksmine enne ekspertiisiakti esitamist saab

toimuda vaid mõistlikult põhjendatud ulatuses ning põhiosas peaks tasu maksmine

üldjuhul toimuma siiski pärast ekspertiisiakti valmimist ning kohtule esitamist – vaid

sellisel juhul on tagatud võimalus enne tasu maksmist kontrollida, kas ekspertiisiakt

vastab kehtestatud nõuetele ning kas ekspert on antud ülesande üldse (nõuetekohaselt)

täitnud.

62. Maakohtu otsusega mõisteti SPC-lt ER kasuks kohtukuludena muuhulgas välja

asjatundjate arvamuste (KPMG Baltics AS/KPMG Estonia AS ja Ernst & Young

Baltic AS) eest tasutud 2 025 450 krooni. ER ei ole 02.06.2008 kohtukulude

nimekirjas toonud välja mis tahes põhjendusi ega aluseid, miks peaksid kantud

kohtukulude hulka kuuluma eelnimetatud asjatundjate arvamuste eest tasutud

summad. ER poolt asjatundjate arvamuste eest kantud kulusid ei saa pidada

väljamõistetavateks kohtukuludeks.

Ringkonnakohtu otsus

63. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada viivise osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus,

millega vähendada väljamõistetud viivise suurust. Ülejäänud osas on kohtuotsus

seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks.

64. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsuse tegemisel toime

pannud selliseid rikkumisi, mis oleksid aluseks TsMS § 646 kohaldamisele. TsMS §

646 kohaselt võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi,

mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kostja peab

sellisteks rikkumisteks ebaõiget nõude aluse määramist ja kasutustasu suuruse

väljaselgitamist, rikkumisi ekspertiisi ja spetsialistide arvamuste hindamisel, kostja

kahjunõude ja tasaarvestuse avalduse lahendamisel. Nimetatud kostja etteheited ei

anna alust TsMS § 646 kohaldamiseks. Tegemist on kohtu poolt õiguse kohaldamise

ja tõendite hindamisega, mis ongi maakohtu pädevuses. TsMS § 631 kohaselt ei saa

apellatsiooni aluseks olla apellandi arvates ekslik faktijäreldus või mittenõustumine

kohtu poolt tõenditele antava hinnanguga, otstarbekuse või diskretsiooniliste

järeldustega. Apellatsioonimenetluses lähtutakse reeglina esimese astme kohtu poolt

tuvastatud asjaoludest ja faktide või tõendite ümberhindamise aluseks saaks olla vaid

oluline menetlusnormi rikkumine, mis peaks olema põhjuslikus seoses sisuliselt vale

otsusega. Menetlusnormi rikkumisega ei ole tegemist olukorras, kus kohus on andnud

asjaolule poolest erineva hinnangu. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega. Käesoleval juhul on kohus otsuse rajanud asjas

esitatud tõenditele, mida pooltel on olnud võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta

oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

65. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus põhitasu väljamõistmisega seonduvat ja seejärel

viivise väljamõistmist.

Põhitasu väljamõistmise osas on ringkonnakohtu arvates maakohus oma seisukohti

piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub selles osas esimese astme kohtu

põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

66. Kohus on õigesti tuvastanud, et vaidluse lahendamisel kasutustasu arvutamise

põhimõtete üle tuleb lähtuda Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000

käskkirjaga kehtestatud metoodikast, sest pooled on nii lepingus kokku leppinud.

Asjaolu, et vana raudteeseadus kaotas kehtivuse 30.03.2004 ja 31.03.2004 hakkas

kehtima uus raudteeseadus, ei tähenda, et eelmise seaduse kehtimise ajal sõlmitud

kokkulepped ja kokkulepetes sätestatud tingimused kaotaksid automaatselt kehtivuse

seaduse kehtivuse kaotamisel. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise alus on

poolte poolt kokku lepitud Lepingu p-s 10.1, mille kohaselt kasutustasu arvutatakse

välja Raudteeameti poolt kinnitatud infrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika

alusel.

67. Asjaolu, et pooled on Lepingu punktis 10.1 kokku leppinud Raudteeameti metoodika

kohaldamiseks, on kostja käesolevas kohtumenetluses ka omaks võtnud. 19.05.2008

vastuses terviktekstina esitatud vastuhagile on kostja märkinud, et poolte vahel ei ole

vaidlust, et tasu leitakse Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000

käskkirjaga nr 227 kehtestatud Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise

metoodika alusel. Tegemist on Lepingu tingimusega. Seega on kostja omaks võtnud,

et Lepingus on kokku lepitud Raudteeameti metoodika kohaldamises.

68. Kostja väide selle kohta, nagu oleks Raudteeameti metoodika põhiseadusega

vastuolus, on paljasõnaline ja meelevaldne. Pooled on vabad otsustama, millistest

arvutuskäikudest ja metoodikatest nad lepingu täitmisel lähtuvad ja pooled saavad

kokkuleppel kohaldada ka formaalselt mittekehtivaid metoodikaid.

69. Kostja väide, et raudteeinfrastruktuuri tasu pidi kehtestama Raudteeinspektsiooni

peadirektor, ei ole kooskõlas seadusega, kuna 31.03.2004 jõustunud raudteeseaduse

alusel kehtestatud kasutustasu arvutamise metoodikat oli võimalik rakendada alates

2005/2006 liiklusgraafikuperioodist. 31.03.2004 jõustunud RdtS § 59 lg 6 sätestas

raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu

arvutamise

alusena

majandus-

ja

kommunikatsiooniministri kehtestatud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise

metoodika. Leping sõlmiti poolte vahel 12.05.2004. Uus metoodika jõustus

14.06.2004 ja selle § 12 lg 3 sätestas, et käesoleva metoodika alusel arvestatavat

kasutustasu rakendatakse alates 2005. aasta maikuu viimasel pühapäeval algavast

liiklusgraafikuperioodist.

Seega

ei

saanud

Raudteeinspektsiooni

peadirektor

2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks tasu kehtestada ja kohtul ei olnud võimalik

kohaldada kostja viidatud RdtS § 63 lg 1, lg 3 p 9 ja lg 4 p 6.

70. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks maakohtu poolt võlgnevuse

väljamõistmine lepingulisel alusel toimunud ebaõigesti ja maakohtu järeldused on

omavahel vastuolus. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et hagi tuleb ka

perioodil 06.12.2004 – 28.05.2005 lahendada lepingulisel alusel. Kuna 29.11.2004

hagi tagamise määrusega keelati ER-l kuni 29.05.2005 toimingute tegemine, mis

takistavad SPC-l raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu ning kasutamist vastavalt SPC

ja ER vahel sõlmitud infrastruktuuri kasutamise lepingule nr 4V33/04, jätkas kostja

hagejale kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamist Lepingu alusel ning seda

vaatamata sellele, et hageja oli kostjale Lepingu üles öelnud alates 05.12.2004. Seega

ka perioodi 06.12.2004 kuni 28.05.2005 eest toimub võlgnevuse väljaselgitamine

Lepingus toodud tingimuste kohaselt. Hagi tagamise määruse alusel sai kostja

juurdepääsu hageja infrastruktuurile ja teenustele ning pooled pidid ka edaspidi

lähtuma Lepingu tingimustest, sh kasutustasu maksmise osas. Kuna Lepingu puhul oli

tegemist kahepoolse tasulise lepinguga, mis tõi kaasa mõlemale poolele õigusi ja

kohustusi, pidi ka kostja tasuma Lepingu järgset tasu.

71. Seega on kohus õigesti leidnud, et kostja võlgneb hagejale kogu võla lepingulisel

alusel, sest kohus reguleeris 29.11.2004 määrusega ajutiselt tsiviilõigussuhte lepingu

alusel. Maakohus on selgitanud hagi tagamise määrust oma 06.12 2004 määruses,

kus on leidnud, et 29.12.2004 määrus ei tekita pooltevahelisse õigussuhtesse

ebaselgust, sest pooled peavad ka pärast Lepingu ülesütlemist lähtuma Lepingust, sh

tasu maksmisel.

72. Kostja poolt esitatud väide, et pärast Lepingu ülesütlemist kasutas kostja

raudteeinfrastruktuuri ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime eraldamise teel, ei ole

kooskõlas

seaduse

ja

asja

materjaliga.

Kostja

ei

ole

varem

üheski

menetlusdokumendis väitnud, et pärast Lepingu ülesütlemist toimus kostja poolt

raudteeinfrastruktuuri kasutamine ühekordse läbilaskevõime eraldamise teel. Ka

ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamine saab toimuda RdtS § 59 lg-s 1

sätestatud lepingu alusel. Kohtuasjas ei ole tuvastatud, et kostja ja hageja oleks sellise

lepingu sõlminud. Ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamine saab toimuda

vaid juhul, kui selleks esitatakse vastav taotlus ning see toimub RdtS §-de 61 ja 62

koosmõjus jaotamata läbilaskevõime arvel. Kohtuasjas ei ole tuvastatud, et kostja

oleks esitanud hagejale mingit taotlust sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamiseks.

Samuti ei saa rääkida ühekordse sihtotstarbelise läbilaskevõime kasutamisest

olukorras, kus kostja jätkab temale juba varasemalt eraldatud läbilaskevõime

kasutamist. Kostja oli taotlenud 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks enda kasutusse

rongiliinid ning jätkas samade rongiliinide kasutamist. Mingit uut RdtS § 7 lg-s 2

märgitud läbilaskevõime jaotamist ei ole pärast lepingu sõlmimist toimunud. Seda

tuvastatud asjaolu ei lükka ümber kostja poolt viidatud hageja kiri.

73. Väär on kostja väide, nagu oleks maakohus rahuldanud ka mitteesitatud nõude. Hageja

on esitanud nõude mõista kostjalt välja tasu kogu selle aja eest, mil kostja kasutas

hageja raudteeinfrastruktuuri 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil.

74. Ringkonnakohus

ei

nõustu

kostja

seisukohaga,

et

kasutustasu

suuruse

väljaselgitamisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kohus on õigesti

leidnud, et hageja on oma nõuet muuhulgas tõendanud Lepinguga ja Lepingu alusel

esitatud arvetega. Leping ja selle alusel esitatud arved on dokumentaalsed tõendid

TsMS § 272 mõttes. Kohus on õigesti hinnanud neid tõendeid kogumis teiste asjas

esitatud tõenditega ja rajanud oma otsuse eeltoodud tõenditele. Raudteeinfrastruktuuri

majandamise kogukulude osas sai kohus seisukoha võtta kohtule esitatud tõendite

alusel, mis baseeruvad hageja raamatupidamisandmete ning kuluarvestussüsteemiga

tutvumisel. Raudteeameti metoodikas sisalduvad juhised raudteeinfrastruktuuri

majandamise kogukulude arvutamiseks põhinevad suures osas hageja prognoosidel.

Selleks, et lahendada hageja poolt esitatud hagi, pidi kohus olema veendunud, et

hageja poolt kostjale esitatud kasutustasu arvete aluseks võetud kogukulude prognoos

on olulises osas õige. Ükski neist tõenditest, millele maakohus oma otsuses tugineb,

ei viita sellele, et hageja arvutatud kogukulude prognoos oleks ebaõige. Hageja poolt

arvutatud kogukulude prognoosi õigsust tõendavad ka asjatundjate arvamused. Väär

on apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole selgitanud, kuidas ta jõudis tasu

suuruseni. Maakohus on otsuses kirjeldanud, kuidas on kasutustasu leitud.

75. Kostja väited seoses hageja 2004 ja 2005 majandusaasta aruannete erinevate

versioonidega ei ole asjakohased. Raudteeameti metoodika kohaselt ei ole

prognooside

koostamise

aluseks

hageja

majandusaasta

aruanded,

vaid

raamatupidamise

andmed.

2004/2005

liiklusgraafikuperioodiks

kasutustasu

kehtestamisel sai tähtsust omada üksnes 2003. aasta majandusaasta aruanne, kuna

2004. aasta mais, mil algas 2004/2005 liiklusgraafikuperiood, oli 2004. aasta

majandusaasta alles alanud ja seetõttu ei saanud ka olemas olla majandusaasta

aruannet 2004. aasta kohta. Seega ei pidanud maakohus kohtuotsuses erinevaid

majandusaasta aruandeid analüüsima. 2003. aasta raamatupidamise aruanne olid

auditeerinud audiitorite poolt audiitorühingust Deloitte AS. Kuna audiitor kinnitas

2003. aasta raamatupidamise aruande märkusteta, puudub alus kahelda hageja

raamatupidamise algandmete ja muu lähteinformatsiooni õigsuses.

76. Kostja väited, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks

raudteeinfrastruktuuri majandamisega seoses üldse kulusid kandnud, ei ole samuti

asjakohased. Hageja poolt tehtud kulud ei oma kasutustasu arvutamisel tähtsust, sest

kasutustasu arvutamise aluseks on Raudteeameti metoodika kohaselt tegevuskulude ja

investeeringukulude prognoosid.

77. Kohus ei pidanud otsuse tegemisel arvestama kostja paljasõnaliste väidetega

raudteeinfrastruktuuri majandamise kogukulude väidetava suuruse osas. Kohus saab

otsuses tugineda üksnes tõenditele.

78. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist kohtu poolt seoses

ekspertiisi määramisega. Kohus määras 01.07.2005 määrusega raamatupidamise

ekspertiisi teostamise, ekspertiisi teostavad eksperdid ning ekspertidele esitatavad

küsimused. Kuivõrd 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil reguleeris infrastruktuuri

kasutustasu suuruse arvutamist Raudteeameti metoodika, oli ekspertiisi määramise

eesmärgiks Raudteeameti metoodika alusel infrastruktuuri kasutustasu suuruse

leidmine. Ekspertidele esitatud küsimused seisnesid selles, et eksperdid leiaksid

hageja raamatupidamisest konkreetsed arvnäitajad, mis on vajalikud kasutustasu

suuruse arvutamiseks. Kohus määras ekspertideks eriteadmisi omavad, sõltumatud

ning valdkonda tundvad asjatundjad. Kaks eksperti – Chris Osborne ja Louis

Thompson - olid väliseksperdid ning üks ekspert – Ardo Ojasalu – Eesti ekspert. Chris

Osbornel on 20-aastane kogemus majandus- ja finantsanalüüsi valdkonnas ning

osalenud 70 kohtuasjas eksperdina. Louis Thompson on alates 1968. aastast

tegutsenud raudteetranspordi sektoris ning alates 1973. aastast transpordiga seotud

majandus- ja finantsküsimustega. Seega on käesolevas kohtuasjas määratud eksperdid

vaieldamatult oma ala asjatundjad. Asjaolu, et ekspert ei teinud kostja jaoks sobivat

otsust, ei tähenda, et eksperdiarvamus oleks kõlbamatu. Eksperdiarvamust ei saa

pidada mittekõlbulikuks ka selle tõttu, et eksperdid ei kinnitanud kostja väidet, et

hageja peidab veokulusid raudteeinfrastruktuuri majandamise kulude alla. Ekspertiisi

eesmärgiks ei olnud sellise asjaolu tuvastamine. Samuti ekspertidele tasu välja

makstes ei ole kohus menetlusnorme rikkunud.

79. Tõenditele hinnangu andmine on tulenevalt TsMS §-st 232 kohtu pädevuses. Kohus

on talle antud diskretsiooni kasutades hinnanud tõendeid ja oma siseveendumuse

kohaselt otsustanud, millised asjaolud on tõendatud ja millised mitte. Ringkonnakohus

ei saa reeglina sekkuda esimese astme kohtu poolt teostatud diskretsiooni. Kõik kohtu

arvutuskäigud on jälgitavad ja kontrollitavad. Kohtuotsusest nähtuvad nii tuvastatud

asjaolud, tõendid, millele kohus on otsuse rajanud, ning kohtu põhjendused. Puuduvad

kohtupoolsed olulised menetlusnormide rikkumised nende tõendite hindamisel. Kostja

ei ole rahul maakohtu poolt tõenditele andnud hinnanguga, kuid pelgalt rahulolematus

tõenditele antud hinnanguga ei ole aluseks nende tõendite ümberhindamisele

ringkonnakohtus. Seega vastab kohtuotsus olulises osas TsMS § § 442 lg-le 8.

80. Kostja esitas 27.09.2010 ringkonnakohtule taotluse Euroopa Ühenduste Komisjoni

09.10.2010 arvamuse lisamiseks kohtutoimikusse. Kostja leiab, et tema esitatud

arvamus kinnitab tema väidet, et Eesti riik ei ole taganud hagejale kuuluva

raudteeinfrastruktuuri kasutamist vastavuses valdkonda reguleerivate direktiividega

ning

kasutustasu

määramine

on

toimunud

raudteevaldkonna

kehtivaid

konkurentsireegleid rikkudes. Kostja soovib tõendiga näidata, et kasutustasu

2004/2005

liiklusgraafikuperioodil

oleks

pidanud

määrama

tolleaegne

Raudteeinspektsioon, mitte hageja. Tegemist on õigusliku arvamusega, mitte tõendiga

faktilise asjaolu tuvastamiseks. Faktiliseks asjaoluks võib olla asjaolu, kes määras

kasutustasu, kuid faktiliseks asjaoluks ei ole see, kes oleks pidanud määrama

kasutustasu. Kuidas oleks Eesti Vabariik pidanud üldküsimustes õiguslikult toimima

ei puuduta konkreetset pooltevahelist vaidlus. Käesolevas asjas on pooled lepinguga

kokku leppinud kasutustasu arvutamise aluste kohaldamises ja kostja ei ole oma

lepingulisi kohustusi täitnud.

81. Maakohus ei rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme kostja kahjunõude

ja tasaarvelduse avalduse lahendamisel. Kostja kahju hüvitamise nõue põhineb hageja

infrastruktuuri kasutustasu ja hageja veotasude kaudu kostja konkurentsivõime

kahjustamises. Vaidlus puudub selles, et kostja esitas tasaarvestuse vastuväite seoses

väidetava kahjunõudega esmakordselt 19.05.2008 vastuses terviktekstina esitatud

vastuhagile. Seega tuleb kahjunõude esitamise päevaks lugeda 19.05.2008. Vastavalt

TsÜS § 150 lg-le 1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et kostja pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama juba 2004. aasta

septembris.

Nimelt

esitas

kostja

14.09.2004

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumile

taotluse

infrastruktuuri

kasutamise

tasu

määramiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustatakse määratud tasu alusel

võimaldama kostjale infrastruktuurile juurdepääsu. Samal ajal esitas kostja

Konkurentsiametile taotluse hageja tegevuse suhtes haldusmenetluse algatamiseks,

hageja poolt toime pandud konkurentsiseaduse nõuete rikkumise tuvastamiseks ning

hagejale ettekirjutuse tegemiseks konkurentsiseaduse nõuete rikkumise lõpetamiseks.

Mõlemad taotlused sisaldavad samu asjaolusid, sh arvutusi ja andmeid, mis on kostja

kahju nõude alusena märgitud 19.05.2008 esitatud tasaarvestuse vastuväites. Samuti

on samu asjaolusid kirjeldatud 15.09.2004 kostja poolt käesolevas kohtuasjas hageja

vastu esitatud hagis. Seega pidi kostja juba 2004. aasta septembris olema teadlik

2004/2005 liiklusgraafikuperioodi väidetavast kahjust seoses hageja poolt kehtestatud

raudteeinfrastruktuuri kasutustasuga. VÕS § 127 lg 6 kohaselt võib esitada

kahjunõude ka tulevikus tekkida võiva kahju puhul, kui kahju tekitamine on kindlaks

tehtud. Eksperdiarvamusest ega kohtuistungil eksperte küsitledes ei saanud kostja

teada midagi uut. Seega on kohus õigesti kohaldanud kostja kahjunõude osas aegumist

ning aegumise kohaldamise korral ei pea kohus nõuet sisuliselt hindama.

82. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest

hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast

nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

Aegumistähtaja möödudes ei saa isik enam nõuda oma väidetavate tsiviilõiguste

teostamist ja aegumisel põhineva vastuväite korral kohus sellekohast kaitset ei paku.

Kostja väide, nagu oleks käesoleval juhul tasaarvestus tulenevalt VÕS § 200 lg-st 2

lubatud isegi juhul, kui kostja nõue on aegunud, ei ole kooskõlas seadusega. VÕS §

200 lg 2 sätestab, et tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada ka juhul, kui teise poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada

tekkis enne nõude aegumist. Käesoleval juhul on kostja soovinud tasaarvestada oma

aegunud nõuet hageja kehtiva nõudega. Kui kostjal ei ole õigust oma nõuet kohtu

kaudu maksma panna, ei ole ka oma aegunud nõude tasaarvestamine hageja kehtiva

nõudega võimalik. Kuivõrd väidetav kahjunõue on aegunud ja esitatud on TsÜS § 143

kohane vastuväide, siis on maakohus õigesti tuvastanud, et tasaarvestuse aluseks olev

kohustus puudub.

83. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus viivise väljamõistmisega seonduvat. Maakohus

rahuldas hageja viivisenõude kokku 122 368 364,04 krooni ulatuses, see on suuremas

ulatuses, kui väljamõistetud põhivõlg 119 496 582,75 krooni. Kostja taotles jätta viivis

üldse välja mõistmata või mõista välja üksnes sümboolses summas või igal juhul mitte

rohkem kui seadusejärgse viivise määra järgi.

84. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole hagejale alates 2004. aasta

detsembrist kasutustasu maksnud. Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. Seega viivis on õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise

puhuks ja selle rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest, see tähendab, et viivis

rakendub vaid juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust. Seega ei saa

viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Pooled on lepingus

kokku leppinud, et kostja tasub hagejale lepingust tulenevad tasud hageja esitatud

arvete alusel ning tasumisega viivitamise korral on viivise määraks 0,15% päevas.

Kuna ka pärast Lepingu ülesütlemist kasutas kostja raudteeinfrastruktuuri Lepingus

kokkulepitud tingimustel, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ka perioodi

06.12.2004 kuni 28.05.2005 eest Lepingus kokkulepitud määras. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist oli tavapärase viivise määraga, mille

rakendamine ei ole kostjat ebamõistlikult koormav. Kostja poolt väljatoodud asjaolu,

et kostja vaidlustas algusest peale kasutustasu suuruse, ei anna alust jätta viivis üldse

välja mõistmata või mõista välja mitte üle seadusjärgse viivise, nagu kostja on

taotlenud. Samuti ei saa viivise väljamõistmist pidada hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks.

85. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et kohtu deposiidist ei olnud

võimalik lepingu täitmiseks raha eraldada, kuna raha oli makstud deposiiti hagi

tagamisega tekkida võiva kahjunõude tagamiseks ja selle väljamaksmiseks puudus

õiguslik alus.

86. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja poolt hagi tagamisega tekkiva kahju

hüvitamiseks kohtu deposiiti tasutud rahast ei saanud kohus väljamakseid teha ilma

menetlusosaliste nõusolekuta või kui lepingu täitmise tasu ei oleks saanud käsitleda

hagi tagamisega tekitatud kahjuna. Antud juhul nõudis kohus vastava deposiidi

tasumist kostjalt tulenevalt hageja väitest, et kostja poolt raudtee kasutamisel alates

06.12.04 kuni perioodi lõpuni 28.05.05 ei ole hagejale tagatud kostja poolt kasutustasu

maksmine. Deposiit 82 800 000 krooni vastas võimalikule hageja tasunõudele ja

lähtus hageja taotluse vastavast põhjendusest.

87. Jaanuaris 2005 tegi kostja hagejale pakkumise võtta deposiidist välja see osa rahast,

mille tasumise suuruse üle pooltel vaidlust pole. Kostja esitas kohtule kirjaliku

taotluse deposiiti kantud rahast 11 869 901,23 krooni kandmiseks hageja

arvelduskontole, kuid hageja keeldus raha vastu võtmast. Hageja põhjendas

keeldumist sellega, et kohtul ei ole võimalik ilma poolte nõusolekuta väljamakset teha.

Samas jättis hageja ise nõusoleku andmata.

88. Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist on pakutud summa osas

hageja vastuvõtuviivitusega, mis välistab selles osas viivise nõude pärast 27.01.2005.

Seega jääb põhivõla suuruseks, mille tasumata jätmise pealt saab hageja viivist nõuda

107 626 681,52 krooni. Kuna hageja ei ole millegagi põhjendanud viivise nõudmist

põhivõlast suuremas ulatuses ja kostja on taotlenud viivise vähendamist, vähendab

ringkonnakohust viivist ja mõistab viivise välja summas 107 626 681,52 krooni.

89. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada ka hageja taotlus ja lugeda, et rahuldatud

nõudest raudteeinfrastruktuuri kasutustasu ajavahemiku 06.12.2004 kuni 28.05.2005

eest summas 80.432.296,83 ja selle pealt väljamõistetav viivis, mis peale viivise

vähendamist ringkonnakohtu poolt on summas 68. 562. 395,60 krooni, kokku

148. 994. 692, 43 krooni, on ühtlasi käsitletav ka hagi tagamisega tekitatud kahjuna.

90. Kuna hageja põhinõue kuulub täies osas rahuldamisele ja ringkonnakohus vähendab

väljamõistetud viivist üksnes väheses ulatuses, jätab ringkonnakohus kohtukulude

väljamõistmise osas maakohtu otsuse muutmata.

91. Menetluskulude

jaotamise

ja

kindlaksmääramise

osas

tuleb

tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3 lähtuda enne 01.01.2006 kehtinud TsMS-i sätetest. TsMS § 52 lg 1 p 2 sätestas, et

asja läbivaatamiskulu on dokumentaalse tõendi saamise, asitõendi vaatluse ja

paikvaatluse tegemise kulud. Seega on asjatundjate KPMG Baltics AS ja Ernst &

Young Baltic AS arvamuste puhul tegemist kohtukuluga vastavalt § 48 lg 1 p-le 2.

92. Kohus on õigesti kostjalt välja mõistnud asjatundjate arvamusega seotud kulud

summas

2 025 450

krooni.

Eeltoodud

kulu

on

tehtud

seoses

käesoleva

kohtumenetlusega, mida tõendab ka asjatundjate arvamuste koostamise aeg –

mõlemad arvamused koostatud 2005. aasta juunis. Kui kostja ei oleks kohtusse

pöördunud ja oleks maksnud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu Lepingus ettenähtud

tingimustel, ei oleks hageja pidanud sellist kulutust tegema. Seega on asjatundjate

arvamusega seotud kulud käesoleva kohtumenetlusega seotud kulud.

93. Seoses

apellatsioonkaebuse

osalise

rahuldamisega

jätab

ringkonnakohus

apellatsiooniastme kohtukulud poolte endi kanda.

Kohtunikud Gaida Kivinurm Margo Klaar Ülle Jänes