2-10-25430/25 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-10-25430 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.01.2011, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ülle Jänes ja Ele Liiv Tsiviilasi

K. K. ja A-L. K. hagi K. K. vastu elatise väljamõistmiseks Apellatsioonkaebuse hind 440,03 eurot Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 31.08.2010 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXX XXXXXXXX), e-post: XXXXX.XXXXXX@XXXX.XX Hageja: A-L. K. (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XX-XX XXXXX XXXXXXXX), seaduslik esindaja K. K. Kostja: K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XXX XX-XX, XXXXXXX XXXXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXXX), epost: XXXXX.XXXXXX@XXXX.XX

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 31.08.2010 otsus ja teha tsiviilasjas uus otsus.

2. Välja mõista K. K. tütar A-L. K. (sündinud XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks elatis

139 eurot (2 175 krooni) kuus K. K. kasuks alates 27.05.2010 – 30.06.2010.

3. Välja mõista K. K. A-L. K. kasuks alates 01.07.2010 kuni A-L. K. täisealiseks saamiseni (14.05.2028) elatis 139 eurot (1 275 krooni) kuus. Elatis tuleb maksta K. K..

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Maakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades K. K. ja K. K. kanda ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta K. K. kanda.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused 27.05.2010 esitas K. K. Pärnu Maakohtule hagi K. K. vastu, milles palus kostjalt välja mõista elatise 2 175 krooni kuus lapse A-L. K. ülalpidamiseks alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. 11.08.2010 kohtuistungil suurendas hageja nõuet ning palus välja mõista elatise 2 500 krooni kuus alates hagi esitamisest.

Hagiavalduse kohaselt on poolte ülalpidamisel ka A. K. (sünd XX.XX.XXXX), kelle ülalpidamiseks maksab kostja 2 175 krooni kuus elatist Pärnu Maakohtu otsuse alusel. Kostja ei võta osa A-L. K. (sündinud XX.XX.XXXX) ülalpidamisest. Hageja on lapsehoolduspuhkusel ning tema sissetulekuks on toetused 4 000 krooni kuus. Hageja elab üürikorteris. Lapse ülalpidamiseks tuleb teha igakuiselt kulutusi vähemalt 2 750 krooni eest ning lapsele tehtavad kulutused suurenevad. Kostja igakuine sissetulek on 6 000 - 7 000 krooni.

Kostja vastuväited Kostja nõustus maksma elatist 1 400 krooni kuus. Kuna kostja juba maksab poolte ühise lapse A. ülalpidamiseks elatist 2 175 krooni kuus, siis arvestades tema sissetulekuid, ei ole põhjendatud temalt elatise väljamõistmine suuremas summas kui 1 400 krooni. Kostja töötab ehitajana OÜ-s T., kus tema töötasu on 5 252 krooni kuus ja muud sissetulekud kostjal puuduvad. Kostja leidis, et tema sissetulekust peaksid kõik tema ülalpidamisel olevad isikud saama võrdse summa ning kostjal tuleb ka ennast üleval pidada. Kostjal puuduvad varalised võimalused, mis võimaldaks tal maksta elatist hageja poolt nõutud määras. Kostja leidis, et kui temalt mõistetakse välja elatis minimaalmääras, jääks ta ise elatusvahenditest ilma.

Maakohtu otsuse põhjendused 31.08.2010 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis välja alates 27.05.2010

K. K. A-L. K. ülalpidamiseks K. K. kasuks elatise 2 175 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni 14.05.2028 ning jättis menetluskulud võrdsetes osades poolte endi kanda.

Vanemate varalised võimalused on võrdsed. Hageja on minimaalsete kulutustena märkinud kokku 3 248 krooni kuus, mis tuleb teha 3-kuuse lapse ülalpidamiseks. Laps kasvab esimestel eluaastatel kiiresti ning sellest tulenevalt muutuvad lapse ülalpidamiseks tehtavad kulutused samuti kiiresti.

Kostjalt tuleb elatis välja mõista alammääras. Vanematel tuleb arvestada oma reaalsete sissetulekutega laste kasvatamisel ja vanem, kelle juures lapsed kasvavad, on paratamatult sunnitud panustama rohkem laste ülalpidamisse, sest mitte kõiki kulutusi, mis tuleb igapäevaselt lapse ülalpidamiseks teha, ei ole võimalik hagiavaldusse märkida. Kohus ei nõustunud kostjaga, et käesoleval juhul esinevad PKS § 61 lg 6 p-s 3 nimetatud asjaolud, et mõista kostjalt välja elatis alla alammäära. Kostja väide, et ta ei saa rohkem tööd teha, sest tal on uus elukaaslane, kellel on laps eelmisest kooselust, keda kostja peab hoidma kui elukaaslane on tööl, ei ole mõjuvaks põhjuseks PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes.

Apellatsioonkaebus Kostja K. K. palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega välja mõista alates 27.05.2010 A-

L. K. ülalpidamiseks elatis 1 500 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni ning menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.

Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti PKS § 61 lg 6 p-i 3. Apellandi arvates on mõjuvaks põhjuseks, mis võimaldab elatise välja mõista alla alammäära, asjaolu, et pärast elatise kinnipidamist jääb tal enda elukondlike vajaduste katmiseks 650 krooni. Vastavalt TMS § 132 lg-le 1¹ peab pärast elatise kinnipidamist jääma võlgnikul järele vähemalt pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, mis on 2 175 krooni. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla toime ilma riigi abita.

Apellandi arvates peab kõik lapsele kulutatavad summad hagis ära märkima ja tõendama ning üldteadaolevad kulud põhistama. Hagis lapse vajaduste märkimata, selgitamata ja tõendamata jätmisel tekib põhjendatud kahtlus, et hageja nimetatud kulutusi tegelikult ei tee ja sisustab elatise summast ülejääva osa mõistega „muud kulud“. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt moodustavad A-L. K. vajadused praegu 3 248 krooni kuus, millest tuleb maha arvata lastetoetus

300 krooni ning vanemate kanda jääb 2 948 krooni. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud PKS §

61 lg-le 2 määratakse igakuine elatis kindlaks vastavalt lapse vajadustele ja vanemate võimalustele. Kuna kohus on lugenud vanemate varalised võimalused võrdseks, peavad nad panustama lapse ülalpidamiseks võrdselt. Lapse ülalpidamiseks kulub sel juhul kummalgi vanemal 1 492 krooni.

Apellant leiab, et temalt väljamõistetud elatis 2 175 krooni on küll kooskõlas PKS § 61 lg-s 4 toodud miinimummääraga, aga ei ole kooskõlas § PKS § 61 lg 2 järgi laste vajaduste ja vanemate võimalustega. Apellandi arvates on vastustaja osalust lapse ülalpidamisel põhjendamatult vähendatud. Vastustaja saab alates septembrist vanemahüvitist 4 715 krooni, lastetoetusi 1 200 krooni ning apellandilt elatist kahele lapsele 3 400 krooni, kokku 9 315 krooni. Apellant saab pärast kahele lapsele elatise kinnipidamist 650 krooni ning tööpuuduse tingimustes ei ole lisasissetuleku hankimine võimalik. Suurema sissetuleku saamisel on apellant vabatahtlikult nõus elatise summat suurendama.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi seoses materiaalõiguse normide olulise rikkumisega. Ringkonnakohtul on võimalik teha asjas uus otsus.

Alates 01.07.2010 kehtiv PKS § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks ja lg 2 järgi tuleb asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et maakohus pidi 31.08.2010 otsust tehes kohaldamata alates 01.07.2010 kehtivat perekonnaseadust.

Varemkehtinud perekonnaseadusest erinevalt ei näe kehtiv perekonnaseadus ette võimalust, et alaealise lapse ülalpidamiseks vajalik elatis mõistetaks välja alaealise lapse teise vanema kasuks. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab elatisenõude oma vanema suhtes esitada alaealine laps ise, kes elatise vaidluses saab tegutseda oma seadusliku esindaja (teise vanema) kaudu. K. K. esitas elatise nõudes hagi vana perekonnaseaduse kehtivuse ajal. Kuna maakohus tegi oma otsuse ja ringkonnakohus lahendab kaebust uue seaduse kehtivuse ajal, siis tuleb lähtuda selles seaduses sätestatust. Tsiviilasja toimiku materjalidest saab järeldada, et K. K., kes on alaealise lapse seaduslik esindaja, soovis elatishagi esitada selliselt, et selle saaks ka praegu kehtiva õiguse kohaselt rahuldada. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et K. K. tegelik tahe oli esitada elatishagi selliselt, et alates 01.07.2010 mõistetaks elatis välja mitte tema, vaid alaealise lapse kasuks. Eespool toodust tulenevalt tuleb alates 01.07.2010.a elatis välja mõista alaealise lapse enda kasuks ja lugeda alaealine laps A-L. K. käesolevas asjas hagejaks.

Praegu kehtiva PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealine esimese astme sugulane ja § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps (enne 01.07.2010 tulenes õigus saada elatist PKS § 60 lg-st 1 ja § 61 lg-st 1). PKS § 99 lg 1 järgi ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ja lõige 2 kohaselt peab ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestama õigustatud isiku kõiki eluvajadusi ja alaealise isiku puhul ka tema kasvatamise kulusid. PKS §

100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega, lg 2 kohaselt alaealise lapse ülalpidamise kohustus täidetakse eeskätt elatise maksmise teel ja § 101 lg 2 järgi võib kohus määrata elatise kindla summana. Varemkehtinud seaduse järgi tuli elatis määrata sõltuvalt lapse vajadusest ja vanema võimalustest kuus makstava kindla summana. PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 61 lg 4). PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kuid lõige 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva.

Kolleegium leiab, et kaebaja põhjendused ei anna alust vähendada väljamõistetud elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Kaebaja ei ole esile toonud, et ülalpidamiskohustuse täitmist tagavas määras sissetuleku saamine oleks takistatud tervislikest või muudest objektiivsetest põhjustest tulenevalt.

Ebaõige on kaebaja käsitlus, mille kohaselt pidi maakohus otsuses välja selgitama lapse vajadused ja nende katteks kuluva. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras elatise väljamõistmisel ei ole vajalik välja selgitada lapse vajadusi, kuna miinimummääras elatise väljamõistmisel eeldatakse selle vastavust lapse vajadustele.

Poolte teise lapse XX.XX.XXXX sündinud A. K. ülalpidamiseks on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatis 2 175 krooni. Kuna mõlemad lapsed elavad hageja juures, siis ei mõjuta A-L. elatise väljamõistmine A. õigust ülalpidamist saada.

Apellatsioonkaebusele ja vastusele lisatud tõendid ei anna alust teha elatise suuruse osas maakohtust erinevat järeldust.

Maakohus on jätnud poolte menetluskulud võrdsetes osades nende endi kanda. Eeltoodud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta K. K. ja K. K. kanda. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb TsMs § 171 lg 1 järgi seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta apellandi kanda.

Ülle Jänes Margo Klaar Ele Liiv