3-10-1902/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-10-1902

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. jaanuar 2011. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1902

Haldusasi

AS EMT kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 12.07.2010

ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja AS EMT (registrikood 10096159)

esindaja Anneli Aab

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon (registrikood 70004235)

esindaja Kaja Puusepp

Kolmas isik H.U.

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS EMT kaebus rahuldamata /HKMS § 26 lg 1

p 6/.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda

kanda /HKMS § 92 lg 1, § 93 lg 1/.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 05.01.2011.a, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks

kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle

koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja

apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab

ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada

kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD

1. AS EMT (edaspidi EMT) ja H.U.’i (edaspidi ka Klient) vahel sõlmiti 09.01.1997

liitumisleping (edaspidi Leping, tl 17), millega nimetatud Kliendile määrati kasutamiseks

mobiiltelefoninumber ning avati mobiilside. Kliendi lepingujärgseks kohustuseks oli EMT

poolt osutatavate mobiiltelefoniteenuste ja lisateenuste eest tasumine EMT poolt esitatud

arvete alusel.

2. Et Klient ei täitnud eeltoodud kohustust nõuetekohaselt, siis Kliendi võlgnevuse tõttu

ütles EMT ühepoolselt, kooskõlas Lepingu kehtivuse ajal kehtinud EMT teenuste kasutamise

üldtingimustega (edaspidi Üldtingimused) lepingu 17.08.1998 üles.

Lepingu ülesütlemiseni Klient talle EMT poolt esitatud arveid ei vaidlustanud. Kliendi suhtes

on EMT varasemalt algatanud tsiviilkohtumenetluse võlgnevuse sissenõudmiseks ning Klient

on tsiviilkohtumenetluse raames esitanud aegumise vastuväite, mille tagajärjel lõpetati

eelnimetatud menetlus otsust tegemata, kuivõrd EMT esitas kohtule hagist loobumise

avalduse.

3.

26.11.2002 edastas EMT Kliendi võlgnevust kajastavad andmed AS Krediidiinfo poolt

hallatavasse maksehäireregistrisse (edaspidi maksehäireregister või MHR).

4. Andmekaitse Inspektsiooni (edaspidi AKI) peadirektor Viljar Peep tegi 12.07.2010

EMT-le ettekirjutus-hoiatuse nr 2.1-6/10/110 (edaspidi Ettekirjutus või Kaevatav haldusakt)

isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel. AKI tegi EMT-le

ettekirjutuse lõpetada H.U.i isikuandmete töötlemine maksehäireregistris, kuna Klientide

isikuandmete töötlemine Krediidiinfo maksehäireregistris kahjustab ülemääraselt nende

õigustatud huve ning andmete avaldamiseks puudub muu õiguslik alus. Ettekirjutuse täitmise

tähtaeg oli Kaevatava haldusakti resolutsioonis toodud järgmiselt: „Määran ettekirjutuse

täitmise tähtajaks 21. märts 2011. a; 21. aprill 2011. a; 21. mai 2011. a; 21. juuni 2011 ja 21.

juuli 2011.a.“/tl 19-22/. EMT lõpetas Klientide andmete avalikustamise MHR-s tähtaegselt.

5.

22.07.2010 esitas EMT Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 12.07.2010 ettekirjutus-

hoiatuse nr 2.1-6/10/110 tühistamiseks /tl 1-16/. Kohus võttis kaebuse menetlusse 27.08.2010

määrusega /tl 39/, 09.09.2010 määrusega kohus määras lahendada EMT kaebus kirjalikus

menetluses ning kaasata menetlusse kolmanda isikuna Kliendi H.U.i /tl 49/.

6.

07.10.2010 esitas H.U. kohtule oma arvamuse kaebuse kohta /tl 59/ ja 15.10.2010

esitas AKI kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 62-70/. 03.12.2010 esitas kaebaja oma

vastuse kolmanda isiku ja vastustaja vastusele /tl 87-92/. 17.12.2010 esitas AKI kohtule oma

täiendava seletuse /tl 106-108/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja AS EMT on seisukohal, et kaevatud haldusakt on õigusvastane, kuna ei vasta

haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse

eeldustele ega ole HMS §-s 56 kohaselt põhjendatud. Ettekirjutus ei vasta haldusakti

formaalsetele ega materiaalsetele eeldustele.

Kuna käesoleva hetkeni lasub Kliendil EMT ees võlgnevus summas 1019,95 krooni (sh

põhivõlgnevus 768,20 krooni), siis juhindudes kuni 01.10.2003 kehtinud isikuandmete kaitse

seadusest (edaspidi IKS 1996) edastas EMT Klientide võlgnevust kajastavad andmed üldistes

huvides (I eesmärk) ning lepingu täitmise tagamiseks (II eesmärk) maksehäireregistrisse.

AKI ja EMT on varasemalt olnud seisukohal, et sarnastel faktilistel asjaoludel isikute (sh ka

Kliendi) isikuandmete avalikustamine on toimunud IKS 1996 kehtivuse ajal õiguspäraselt.

IKS 1996 võimaldas ilma isiku nõusolekuta töödelda andmeid, kui töötlemise eesmärk oli

isikuga sõlmitud lepingu täitmine (IKS 1996 § 8 lg 1 p 1, lepingu täitmise tagamise eesmärk)

ja/või üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele

andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad (IKS

1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2, krediidivõimelisuse hindamise eesmärk).

Ettekirjutuse formaalse õigusvastasus (menetlus- ja vorminõuete rikkumine).

Ärakuulamisõiguse (HMS § 40) mõte seisneb kavandatavale haldusotsusele vastuväidete

esitamise võimaluses. Oma arvamustega peab menetlusosalisel olema võimalus välja tuua

tema kasuks rääkivad aspektid ning kummutada valeinformatsioon ja asjakohatud kaalutlused.

Arvamust peab olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje

(asjaolude) kui ka õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine) kohta. Faktiliste

külje kohta arvamuse avaldamine eeldab, et menetlusosaline oleks teadlik, millised andmed

on asutuse käsutuses ning kas asutuse kogutud andmed on täielikud ja õiged. Ärakuulamine

aitab vältida seda, et õigusi piiratakse ülemäära palju või seadusliku aluseta. Õiguslike

vastuväidete esitamine eeldab, et asutus teeks teatavaks võimalikud õiguslikud alused ja

üldised motiivid, millele tuginedes võidakse isikule kahjulik otsus langetada. Eeltoodut on ka

Riigikohus rõhutanud oma 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03. AKI 16.09.2009

ja 23.04.2010 järelpärimisega on tõendatud, et AKI ei ole haldusmenetluse jooksul avaldanud

ise mistahes õiguslikku alust ega motiivi, millele tuginedes võiks AKI Kaevatava haldusakti

anda. Eeltoodust tulenevalt pole EMT-l olnud küllaldaselt võimalik haldusmenetluse raames

võtta seisukohta AKI poolt Kaevatava haldusakti aluseks oleva õigusliku külje osas, mistõttu

on nurjatud ka EMT poolt ärakuulamisõiguse kasutamine.

HMS § 55 lg-st 1 tulenevalt peab haldusakti adressaadile olema üheselt selge ja arusaadav,

mida riik tema suhtes on otsustanud ning millised õigused ja kohustused sellest temale tulevad

– kes peab tegema mida, millise tähtaja jooksul. Selguse põhimõtte tõttu tuleb resolutiivosas

võimalikult täpselt järgida haldusakti aluseks oleva normi tehnoloogiat, et ei tekiks kahtlust

ega tõlgendamisvajadust. Kaevatava haldusakti resolutsioon on ebaselge: EMT-le on tehtud

ettekirjutus Kliendi andmete töötlemise lõpetamiseks MHR-s IKS § 11 lg 7 p 2 alusel, kuna

see kahjustab ülemääraselt isikute õigustatud huve. Viitega IKS § 5, mis sätestab

isikuandmete töötlemise mõiste, märgib EMT, et IKS § 11 lg 7 p 2, mis on Kaevatava

haldusakti õiguslikuks aluseks, ei sätesta mistahes töötlemise keeldu, vaid piiritleb üksnes

juhud, millal ei ole eeltoodud eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud. Eeltoodust tulenevalt on EMT hinnangul Kaevatava haldusakti

resolutsioon ebaselge, kuivõrd MHR-s käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemine

seisneb nende avalikustamises, mitte andmete kogumises ega nende edastamises.

Resolutsioon, mille kohaselt tuleb igasugune andmete töötlemine lõpetada, täpsustamata,

millist töötlemise viisi millisel viisil tuleb lõpetada, on ebaselge, kuivõrd ei selgita, mida

täpselt peab EMT eelnimetatud andmetega tegema (ka andmete kustutamine on IKS § 5

kohaselt töötlemine, mis Kaevatava haldusakti kohaselt oleks justkui keelatud).

Lisaks sellele ei selgu Kaevatava akti resolutsioonist, milliseks kuupäevaks peab EMT

andmete töötlemise maksehäireregistris lõpetama. EMT avalikustab maksehäireregistris

andmeid kogu Kliendi põhivõlgnevuse kohta (ei sisaldu lisanduvaid viiviseid ega muid

kulusid, nt kohtukulud kui need on välja mõistetud) – maksehäireregistris avaldab EMT

põhivõlgnevuse

lõppsumma.

Maksehäireregistri

liikmetele

seevastu

kajastub

mitte

võlgnevuse kogusumma, vaid võlgnevuse suurusjärk (500-1000 krooni; 1001-5000 krooni;

5001-10 000 krooni; 10 001-50 000 krooni; 50 001-200 000 krooni; 200 001-1 000 000

krooni; 1 000 0001 ja rohkem). Kuivõrd EMT avalikustab maksehäireregistris andmeid

Kliendi võlgnevuse kohta kogumis, on käesoleval juhul Kaevatava haldusakti resolutsioonis

arusaamatu lisaks andmete töötlemise viisi lõpetamise osas ka antud tähtaja osas.

Viitega HMS § 56 lg 1 ja lg 2 sätetele ning asjaolule, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud

haldusakti motiveerimise olulisust (nt 19.03.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-13-02 p 14,

22.05.2000 otsuse nr 3-3-1-14-00 p 5 ja 05.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08)

märgib EMT, et käesoleval juhul on Kaevatava haldusakti andmise motivatsioon äärmiselt

puudulik, millele lisaks on AKI lähtunud haldusakti andmisel vääradest faktilistest

asjaoludest. Väär on AKI seisukoht, et EMT töötleb MHR-s Kliendi kohta aegunud

võlanõudeid. MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega –

seega ei avalikusta EMT MHR-s mitte võlanõuet (aegunud või aegumata), vaid üksnes

faktilist olukorda – andmeid Kliendi võlgnevuse kohta (andmed võlgnevuse tekkimise ja

lõppemise kuupäeva, suurusjärgu ning päritolu kohta).

Ebaõigetest faktilistest asjaoludest lähtumine on tinginud ka ebaõige ning puuduliku

põhjenduse. Õigusliku alusena väljatoodu (vastuolu IKS § 11 lg 7 p-ga 2) sätestab piirangud

hoopis andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele.

Juhul kui haldusakti õigusliku aluse suhtes leidub täiendavaid erinorme, siis tuleb

haldusorganil ka põhjendada, miks erinorm käesoleval juhul kohaldatav ei ole. Kaevatavas

haldusaktis on täielikult jäetud käsitlemata IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldatavus, hoolimata

asjaolust, et ka AKI ise nendib, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustust ja selle

rikkumist kui sellist olematuks. Haldusakti faktilise asjaoluna on Kaevatavas haldusaktis välja

toodud, et EMT poolt Klientide kohta aegunud võlanõuete avaldamine MHR-s kahjustab

ülemääraselt nende õigustatud huve. Samas on täielikult selgitamata, milliseid andmesubjekti

(Kliendi) õigustatud huve käesoleval juhul EMT poolt andmete avaldamine kahjustab. AKI

on oma väite põhistamiseks viidanud vaid üldsõnaliselt Eesti Vabariigi põhiseadusele

(edaspidi PS). Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas AKI on silmas pidanud õigustatud

huvina eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust; samuti ei selgu kas õigustatuks

huviks on põhiõigus kui selline või õigus põhiõiguse tagatusele. Eeltoodud põhjusel ei ole

Kaevatav haldusakt sisuliselt kontrollitav. Riigikohus on oma 17.10.2007 otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-39-07 leidnud, et HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab

üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks.

Ettekirjutuse sisuline (materiaalne) õigusvastasus.

Kliendi andmete avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 2. Kliendi andmete töötlemine

on kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6, kuivõrd isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel

eesmärgil on kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud andmete töötlemine lubatud juhul,

kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ja isikuandmete edastaja

on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastavate andmete õigsust ning

registreerinud andmeedastuse.

MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi nii ettevõtete kui ka eraisikute osas võla tekkimis- ja

lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, sõltumata nõude aegumisest. Seega

on MHR-s võlgnevuste kajastamise eesmärgiks lisaks lepingu täitmise tagamise eesmärgile

(EMT kui vastutava töötleja õigustatud eesmärk) veel ka kliendi üldisest maksekäitumisest

krediidiandjatele laenuotsuste tegemiseks objektiivse informatsiooni andmine, kaitsmaks neid

krooniliste võlglaste eest (viimane on eelkõige üldistes huvides, kuid kaudselt ka nii EMT kui

teiste MHR liikmeteks olevate krediteerijate huvides). On olemas praktiline vajadus selleks, et

finantsasutused ja äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste

suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on teave selle kohta, kuidas

isik on käitunud oma seniste lepinguliste kohustuste täitmisel. MHR-s avaldatav

informatsioon on kasutatav eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja

turvalise finantstegevuse tagamiseks – seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks

tagamiseks. Järelikult kaitstakse MHR kaudu tsiviilkäivet ning seeläbi ühtlasi ka üldisi huve.

EMT on kontrollinud avaldatud võlainfo õigsust ning Klientide andmete avalikustamine

MHR-s on EMT poolt registreeritud.

Isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete kogumise ja edastamise piirangud on sätestatud IKS § 11

lg-s 7. Ilmselgelt ei ole AKI ja EMT vahel käsitletavas asjas vaidlust selle üle, et käesoleval

juhul ei esine IKS § 11 lg 7 p-des 1 ja 3 toodud piiranguid. Samamoodi ei esine käesoleval

juhul IKS § 11 lg 7 p-s 4 toodud piirangut – seda, et käesoleval juhul oleks kohustuste

rikkumine lõppenud, ei ole AKI nentinud ka Kaevatavas haldusaktis. Vaidluse all on

käesoleval juhul, kas EMT poolt andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) on piiratud

IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt. IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamine eeldab, et töötlemise eesmärgiks on

isiku krediidivõimelisuse hindamine või muu samasugune eesmärk; töötlemise viis on nende

andmete kogumine ja edastamine; ning eelnimetatud töötlemise viis eelnimetatud eesmärgil

kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. EMT hinnangul on AKI valinud

kohaldamiseks vale normi, kuivõrd käesoleval juhul ei ole täidetud IKS § 11 lg 7 p 2

kohaldamise eeldamised. Esiteks on küsitav EMT poolne andmete töötlemise viisi vastavus

normis sätestatud töötlemise viisile (andmete avaldamine vs andmete edastamine ja

kogumine). Teiseks, isegi kui andmete töötlemise viis vastab IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud

töötlemise viisile, ei kahjustaks käesoleval juhul eelnimetatud töötlemise viis andmesubjekti

õigustatud huvi. Samas, hoolimata IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud ebatäpsest sõnastusest, leiab

EMT, et kuna õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest ning

arvestades IKS § 1 lg-s 1 toodud eesmärki, tuleb ilmselt IKS § 11 lg-t 7 tõlgendada laiemalt

kui üksnes andmete edastamisele ja kogumisele kohalduvat, mistõttu käesoleval juhul

andmete töötlemise viis ei ole määrava tähtsusega. Samas ei nõustu EMT AKI-ga, et

käesoleval juhul EMT poolt Kliendi andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) kahjustab

ülemääraselt tema õigustatud huve.

Õigusleksikon defineerib terminit „huvi“ kui õigust või võimalust saada mingisugust kasu või

hüve või vältida mingisuguse kahju tekkimist, isiku tahteline suhe oma sellise õiguse või

võimaluse olemasolusse. EMT on seisukohal, et õigete andmete töötlemine (avaldamine) ei

saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust, samamoodi ei saa õigete andmete avaldamine

ülemääraselt kahjustada mistahes isiku võimalust saada mingit kasu või hüve. Samamoodi ei

ole õigete andmete avaldamise näol tegemist võlgniku häbimärgistamisega, vaid tegemist on

isikute krediidivõimelisuse hindamise võimaldamisega turvalise tehingute sõlmimise

tagamiseks ning samuti alternatiivse vahendina nõude kohtulikule sissenõudmisele,

motiveerimaks võlgnikku oma kohustusi täitma.

Kaevatavas haldusaktis on viidatud, et võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma isiku

nõusolekuta on tema eraelu puutumatuse riive, kuid seadusandja on pidanud seda siiski

õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil (milline üldiselt

on ka avalikes huvides), kuivõrd võlainfo avaldamise eesmärk on võimaldada kolmandatel

isikutel saada infot potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kohta. EMT nõustub AKI

seesuguse seisukohaga. Ka IKS seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et üldreeglina tuleb

kolmandate isikute huvi ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimiseks pidada piisavalt

kaalukaks. Samas on AKI Kaevatavas haldusaktis nentinud, et väga vanade võlgade info

avaldamine ei täida seda eesmärki (IKS § 11 lg-s 6 toodud eesmärki), kuivõrd lepingu

kunagine rikkumine ei ole isikut püsivalt iseloomustav asjaolu. EMT nõustub, et lepingu

rikkumine kui selline ei ole isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid juhib

tähelepanu siinkohal asjaolule, et sellel samal põhjusel ongi võlgnevuste edastamine ja

kogumine (või töötlemine laiemas plaanis) piiratud IKS § 11 lg 7 p 4 kohaselt kuni 3-aastaga

alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Ka AKI poolt tsiteeritud IKS seletuskiri viitab sellise

selgituse juures mitte IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud põhimõttele, vaid just IKS § 11 lg 7 p-des 3

ja 4 toodud põhimõtetele, mille kohaselt on keelatud selliste andmete (võlgnevuse)

töötlemine, kui kohustuse rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva ning selliste

andmete töötlemine, kui rikkumise lõppemisest on möödunud üle 3 aasta.

IKS seletuskirjas on § 11 lg-te 6 ja 7 selgituste juures selgitatud, et töödelda võib vaid

lepinguliste kohustuste rikkumist käsitletavaid andmeid – säte ei laiene sellistele

isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohast olulised. Ka AKI ise

on oma kodulehel selgitanud, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse

kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Samas juhises on AKI ise leidnud, et ülemääraselt

võib andmesubjekti näiteks kahjustada andmed, mis on lepingu rikkumise seisukohast ilmselt

ebaolulised või asjassepuutumatud. EMT hinnangul ei saa isiku poolt kestev ja püsiv

kohustuse rikkumine olla lepingu rikkumise seisukohast ebaoluline või

asjassepuutumatu. PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse põhieesmärk on kaitsta isikut

riigivõimu meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, samuti võib sellele lisanduda

riigivõimu positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Lähtudes IKS § 1 lg-

st 1 on EMT seisukohal, et IKS-ga kooskõlas andmete töötlemine, sh avaldamine, ei riku

eraelu puutumatust ega õigustatud huvi eraelu puutumatusele.

Käesoleval juhul on tegemist õigete andmetega – Kliendil esineb käesoleva hetkeni EMT ees

võlgnevus suuruses, milles need on avalikustatud EMT poolt MHR-s (eelnimetatud

põhivõlale on lisandunud ka viivised, milliseid EMT MHR-s ei kajasta ega avalikusta).

Andmed on saadud seaduslikul teel ning nende töötlemine on kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6.

Õigete andmete avaldamine Kliendi võlgnevuse kohta kooskõlas IKS-ga ei saa kahjusta

andmesubjekti mistahes huve ega riiva eraelu puutumatust ülemääraselt.

Tähelepanuväärne on, et MHR-s avalikustatud andmed Kliendi võlgnevuse kohta ei ole

kättesaadavad mitte määramata hulgale kolmandatele isikutele, vaid üksnes nendele

ettevõtetele, kes on MHR liikmeks ning kes maksavad tasu selle eest, et neil oleks adekvaatne

ülevaade lepingu sõlmimisel potentsiaalse lepingupartneri eelnevast maksekäitumisest. IKS-s

endas on ette nähtud võimalus isikuandmete töötlemiseks ilma andmesubjekti nõusolekuta –

seega on seadusandja pidanud teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest

kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust ning eeltoodud põhimõttest

tulenevalt on antud kontekstis ilmselgelt väär AKI poolt eraelu puutumatuse kui võimalikule

õigustatud huvile viitamine. Kuna andmete avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei

saa see olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2. Ka AKI ise on Kaevatavas haldusaktis nentinud,

et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustuse olemasolu iseennast ega kohustuse

rikkumist olematuks. EMT rõhutab siinkohal juurde, et aegumistähtaja möödumise näol ei ole

tegemist õigust lõpetava asjaoluga, vaid see annab võlgnikule üksnes võimaluse oma

kohustuse täitmisest keelduda, kohustus kui selline, seevastu, jääb endiselt alles. Eeltoodust

tulenevalt on põhjendamatu ning väär võrdsustada aegumistähtaja möödumist kohustuse

rikkumise lõppemisega (mida sisuliselt AKI on Kaevatavas haldusaktis teinud), mistõttu on

ka AKI poolne Kaevatavas haldusaktis toodud aegumistähtaegade arvestamine võlainfo

andmete töötlemise õiguspärasuse juures vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

Samuti on põhjendamatu ning vastukäiv AKI poolt kasutatud maksimaalse tähtaja arvutamise

metoodika Kliendi andmete töötlemiseks. Lähtudes EMT 28.06.2010 vastusest AKI

järelepärimisele on AKI-l teada, millisest ajahetkest muutusid EMT nõuded Klientide vastu

sissenõutavaks. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 154 algab

korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil

kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumistähtaeg ei alga samaaegselt nõude

sissenõutavaks muutumisega. Hoolimata eeltoodust rõhutab EMT, et selline IKS § 11 lg 7 p 4

tõlgendamine on meelevaldne, kuivõrd eelnimetatud sättest tulenevalt hakkab 3-aastane

tähtaeg kulgema alates kohustuse rikkumise lõppemisest (st täitmisest), mitte aegumistähtaja

möödumisest, mistõttu ei ole Kliendi puhul eelnimetatud 3-aastase tähtaja kulgemine pihta

hakanud).

EMT on seisukohal, et lepingu rikkumine ei ole küll isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav

asjaolu, kuid lepingu rikkumise fakt iseloomustab isikut ning tema majanduskäitumist

vähemalt selle rikkumise kestvuse jooksul. Lepingu rikkumine aga lõpeb üldjuhul kohase

täitmisega. AKI seisukoht, et isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole

möödunud 3 aastat, on andmete töötlemine siiski keelatud, on vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

Tuginedes IKS § 11 lg 7 p 4, ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine

lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat – seega

võib kehtiva IKS kohaselt isiku maksehäire kohta andmeid töödelda ja kolmandale isikule

edastada kuni kolme aasta jooksul kohustuse rikkumise lõppemisest. Kohustuse rikkumise

lõppemise eelduseks on aga kohane täitmine või osapoolte muu sellekohane kokkulepe.

Eeltoodust

tulenevalt

on

seadusandja

leidnud,

et

teiste

isikute

(potentsiaalsete

lepingupartnerite) õigustatud huvi ennast halbade tehingute tegemise eest kaitsta tuleb pidada

kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust kuni 3 aasta jooksul alates

lepingu rikkumise lõppemisest. Selliselt on sisuliselt seadusandja poolt leitud, et selle aja

jooksul on sellesisuse info (info isiku eelneva maksekäitumise kohta) saamine õigustatud ning

vajalik teiste isikute kaitseks. Seadusandja ei ole eelnevat sidunud kohustuse täielikkuse või

mittetäielikkusega. Kõnealune IKS regulatsioon ning selle EMT poolne tõlgendus on ka

kooskõlas Euroopa Parlamendi 24.10.1995 direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, kuivõrd eelnimetatud

direktiivi preambula p-s 30 kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik

andmesubjekti jaoks siduva kokkuleppe täitmisega või üldistest huvidest tuleneva ülesande

täitmisega ning preambula p-s 45 on rõhutatud võlausaldajate kaitse võimalikku erisust ning

sellesisuse regulatsiooni erisuse lubatavust siseriiklikult. Sellisel viisil isiku eraelu võimalik

riivamine on jäetud riigile eelnimetatud direktiivi artikliga 5 ja artikliga 7 p-d b, e ja f ning

isikuandmete kaitse seaduses on eelnimetatud regulatsioon konformselt direktiiviga ka

sätestatud.

Kuna Kliendi võlgnevus ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, rikuvad nad kestvalt

Lepingute ülesütlemiseni tekkinud rahalisi kohustusi, mistõttu on EMT seisukohal, et andmed

Kliendi võlgnevuse osas on jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s

eesmärgi- ning seaduspärane. AKI teistsugune IKS tõlgendamine on põhjendamatu ning

lisaks eeltoodule vastuolus ka normitehniliste põhimõtete ja printsiipidega. Vabariigi

Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri“

(edaspidi Eeskiri) on sätestatud põhimõtted, millest seaduse eelnõusid koostades lähtutakse.

Eeskirja § 9 lg-s 2 on sätestatud üldine põhimõte, et paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse

üldine säte ning järgmistes lõigetes selle täpsustused või erandid. Seega, IKS § 11 lg-s 6 on

sätestatud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või

muul samasugusel eesmärgil on lubatud ning IKS § 11 lg-s 7 on toodud erandid eelnimetatud

üldisest reeglist. Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest.

Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb lähtuda esmajoones seaduse eesmärgist

(teleoloogiline tõlgendamine) ja puudutatud isikute huvide kaalukusest (praktilised

argumendid). Süstemaatiline tõlgendamine aitab paramini mõista normi sisu ning sunnib

eelistama tõlgendust, mille kohaselt kõik seaduse sätted ja õiguskord üldse moodustaks

võimalikult loogilise ja mõistliku terviku (vt A. Aedmaa, E. Lopman jt. Haldusmenetluse

käsiraamat, 2004, lk 273). IKS eesmärk on toodud IKS § 1 lg-s 1. Vaidlust ei ole selles, et

teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku

eraelu kaitset (eeltoodud seisukohal on ka AKI ise) – sellepärast on IKS-s ka § 11 lg-s 6

toodud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul

sarnasel eesmärgil on ilma isiku nõusolekuta lubatud. Järelikult on seadusandja pidanud

siinkohal eraelu puutumatuse riivet õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe

tagamise eesmärgil. Lähtudes IKS süstemaatilisest tõlgendamisest – võttes arvesse IKS-i

eesmärki ning IKS § 11 lg-s 6 toodud põhimõtet ning lg-s 7 sätestatud erandeid, ei saa

andmete avalikustamine (töötlemine) olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2 kui see on samal ajal

kooskõlas detailselt IKS § 11 lg 7 p-ga 4, kuivõrd vastasel juhul muutuks viimane norm

sisutuks. Kui seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise lõppemine mingi muu

asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt aegumistähtaja möödumine), oleks

seadusandja seda selliselt isikuandmete kaitse seaduses ka sätestanud.

Kliendi andmete avalikustamine on kooskõlas IKS § 14 lg 1 p-ga 4, millest lisaks IKS §-s 11

sätestatud alusele, tuleneb ka alus Kliendi andmete töötlemiseks (avalikustamiseks MHR-s).

Nii nagu IKS 1996 redaktsioonis, nii ka käesoleval ajal saab isikuandmete ilma nõusolekuta

töötlemise aluseks olla ka lepingu täitmine või täitmise tagamine (IKS § 14 lg 1 p 4). Vaidlust

ei ole selles osas, et EMT ja Kliendi vahel oli sõlmitud Leping, millest võlgnevused tekkisid.

Selles olukorras on käesoleval ajal MHR-s andmete jätkuv avaldamine peaaegu ainus meetod,

millega EMT saab mõjutada Klienti võlgnevust tasuma.

Kahetsusväärne on AKI seisukoht, et kuivõrd EMT on Kliendiga Lepingu ühepoolselt

lõpetanud, ei saa lõppenud lepingu puhul rääkida enam lepingu täitmise tagamisest. EMT

rõhutab, et lepingu lõppemine (mistahes alusel) ei too kaasa lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste lõppemist, vaid need kehtivad tulenevalt VÕS §

195 lg-st 2 jätkuvalt. Samuti ei mõjuta lepingu ülesütlemine kuni ülesütlemiseni

sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust, sealhulgas kahju hüvitamise ja leppetrahvi või

viivise nõuded. Ülesütlemisega ei „kao ära“ ka lepingurikkumised, mis olid ülesütlemise ajaks

toimunud, ega pool(t)e vastutus nende eest (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne, 2006. § 195, komm 10.1.2, lk 656). Kuna lepingust enne selle

lõppemist tekkinud kohustused on endiselt sissenõutavad, siis nende kohustuste täitmist

saabki nõuda üksnes täitmisnõude esitamise kaudu. Eelnimetatud täitmisnõude aluseks on

(lõppenud) leping. Seega on väär AKI seisukoht, et lõppenud lepingute puhul ei saa rääkida

enam lepingu täitmise tagamisest ja et lepingu täitmise tagamise eesmärk on ära langenud.

Seega oli EMT-l seaduslik alus eelnimetatud lepingu täitmise tagamise eesmärgil andmeid

töödelda nii andmete edastamise ja avalikustamise hetkel MHR-s (millega AKI on nõustunud)

kui ka käesoleval ajal, kuivõrd õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks (ISK § 14 lg 1 p 4

näol) säilib kõigi nende õiguste ja kohustuste suhtes, mille aluseks olev leping on küll

lõppenud, kuid mis ise tekkisid enne lepingu lõppemist.

MHR-s on andmete avaldajateks maksehäireregistri liikmed (sh EMT). Tulenevalt EMT ja

AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 26-

28/, on MHR andmebaas, mis koostatakse sinna edastatud andmetest ning mis kogumis

moodustab maksehäireregistri. EMT omab MHR-le reaalajas juurdepääsu vastavalt tehnilisele

lahendusele ning eelnimetatud juurdepääs võimaldab EMT-l registrisse andmeid lisada ning

neid sealt eemaldada vastavalt AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingute alusel. Seega

avalikustab ja avaldab MHR-s (mitte AS-le Krediidiinfo kui registripidajale) andmed

mistahes registri liige (sh ka EMT), kes vastutab ise andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest.

Eeltoodu tõttu ei ole MHR-s andmete avalikustamise ja avaldamise näol tegemist andmete

edastamisega mistahes kolmandale isikule, vaid EMT kui registri liikme poolse andmete

töötlemisega – andmete vastutavaks töötlejaks on registri liige (sh EMT). IKS § 14 lg 1 p 4

kohaselt

ei

ole

piiratud

ka

eelnimetatud

eesmärgil

andmete

töötlemise

koht,

mistõttu EMT on seisukohal, et ka lepingu täitmise tagamise eesmärgil on võimalik andmeid

töödelda nende avaldamise teel MHR-s.

Vastuolu õiguse üldpõhimõtetega. Viitega HMS § 3 lg-s 2 ja PS §–des 11 ja 12 sätestatule

märgib EMT, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et materiaalses plaanis oleks igasugusel

riivel legitiimne põhjus ja riive peab olema proportsionaalne. Käesoleval juhul ei eksisteeri ei

legitiimset põhjust ega eesmärki, mida AKI peaks saavutama – kuivõrd IKS-s esineb

seaduslik alus isiku maksehäirete avaldamiseks MHR-s, on AKI, kohustades EMT-d ilma

kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s, sekkunud

põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud kehtestatud andmetöötluse keelu kaudu täita

endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ja selle teiste asutajate ja

muude liikmete ees ning rakendada klientide võlgnevuste tasumise tagamiseks kasutatavaid

meetmeid. Kaevatavas haldusaktis toodud AKI seab ebavõrdsesse olukorda inimesed, kes on

oma võlgnevused teenusepakkujatele tasunud ning inimesed, kes jätkuvalt oma võlgnevusi

(erinevate) teenusepakkujate ees ei täida, kusjuures ebavõrdsemasse olukorda seatakse just

see andmesubjekt, kes (mingil hetkel) on oma kohustused ettevõtjate ees täitnud.

IKS § 11 lg 7 p 4 võimaldab andmeid nende isikute, kes on oma võlgnevused ära tasunud,

võlgnevuse kohta avalikustada veel kolme aasta jooksul alates kohustuse rikkumise

lõppemisest. Seega kui enne võlgnevuse tasumist seisnesid MHR-is isiku võlgnevuse kohta

avalikustatavad andmed võla tekkimise kuupäevas, summa suurusjärgus ja päritolus, siis

pärast võlgnevuse tasumist lisandub eelnimetatud andmetele ka võla lõppemise kuupäev. See

info on 3 aasta jooksul registri liikmetele kättesaadav. Kaevatav haldusakt kohustab aga

EMT-d lõpetama Kliendi andmete töötlemise MHR-s üleüldse – sisuliselt EMT on

eemaldanud kõik andmed Kliendi kohta. Eeltooduga satuvad ebavõrdsesse olukorda pigem

seaduskuulekad isikud, kes on oma lepingulisi kohustused võlgnevuse tasumise teel täitnud,

kuivõrd hoolimata sellest, et nende poolt on võlgnevus tasutud, on endiselt võimalik

võlgnevuse tasumisest alates 3 aasta jooksul infot nende võlgnevuste kohta avalikustada;

seevastu isikud, kes rikuvad jätkuvalt oma kohustust lepingut täita (võlgnevus tasuda), on

registri liikmete jaoks aga justkui tabula rasa, kellel võlgnevust pole kunagi olnudki. EMT

hinnangul ei kohtle AKI siinkohal eelnimetatud isikuid võrdselt ning vahetegemise aluseks on

teadlikult valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium.

Kaevatava haldusakti andmine on vastuolus ka õiguskindluse ning õiguspärase ootuse

põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et haldusorgan oleks oma tegevuses järjekindel

ning et kord antud haldusaktidele ja neis väljendatud seisukohtadele saaks ka tulevikus

tugineda. Teisisõnu, halduse tegevus peab olema võimalikult ettenähtav ning haldusaktide

andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Õiguspärane ootus on isikul põhjendatud

tekkinud usk, et haldusorgan käitub tulevikus teatud viisil, iseäranis, et asutus juhindub ka

tulevikus oma varasematest otsustest.

AKI on oma koduleheküljel (www.aki.ee -> Kodanikule -> Soovituslikud juhised –>

Maksehäirete avaldamine) avalikult teatavaks teinud, et IKS § 11 lg 7 kohaselt tohib andmeid

isiku võlgnevuse kohta MHR-s hoida kuni kolme aasta jooksul pärast lepingu rikkumise

lõppemist, ning et ülemääraselt kahjustavad andmesubjekti (võlgnikku) need andmed, mis

lepingu rikkumise seisukohast on ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud. Eeltoodu põhjal

on EMT-l õiguspärane ootus, et AKI on oma tegevuses järjekindel ning ettenähtav ning jagab

ühtlasi seisukohta, et klientide seni tasumata võlgnevuste (võlgnevus kui asjaolu iseenesest ei

saa lepingu rikkumise seisukohast olla ebaoluline või asjassepuutumatu võlainfo avaldamisel

isikute krediidivõimelisuse hindamise ning lepingute täitmise tagamise eesmärgil) kohta

andmete avalikustamine MHR-s on kooskõlas IKS-ga.

Diskretsioonivead. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik

ning asutus peab kaalutlusotsuse tegemisel arvestama kõiki olulisi poolt- ja vastuargumente.

Samas ei tohi meelevaldsed asjaolud, mis kaalutlusotsusega kuidagi seotud ei ole, asutuse

otsust mõjutada. Meelevaldse asjaolu arvestamine viib ebaratsionaalse otsuseni ja võib

põhjustada kodanike ebavõrdset kohtlemist. See, millised aspektid on asjakohased ja millised

mitte, tuleb tuletada volitusnormi eesmärgist ja ka ülejäänud seaduse loogikast. Käesoleval

juhul on Kaevatavas haldusaktis IKS § 11 lg 7 p 2 sellisel sisustamisel täielikult jäetud

arvestamata asjaolu, et aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik kohustus,

mille sisuks on, et võlgnik võib sellise kohustuse (vabatahtlikult) täita ning selle täitmist võib

võlausaldaja ka nõuda, kuid kohustus ise ei allu sundtäitmisele. Seega on mittetäielik

kohustus – sh ka aegunud kohustus – seadusest tulenev õiguslik alus kohustuse täitmisele

teiste õiguslike aluste kõrval, millega võib võlasuhte pool õiguslikult siduvaid kohustusi

võtta. Kuigi erinevalt täielikust kohustusest – sh mitteaegunud kohustusest – on mittetäielik

kohustus täidetav ainult vabatahtlikult, täidetakse mittetäielikku kohustust siiski õiguslikul

alusel (teisisõnu – kui võlgnik siiski maksab võla ära, ei ole tegemist võlausaldaja alusetu

rikastumisega, vaid võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega). AKI on diskretsiooni

kasutamisel täielikult jätnud arvestamata võimaluse, et ka kõnealune Klient võib veel oma

kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Juhul kui Klient täidab oma kohustuse EMT ees,

oleks EMT-l kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6 ja lg 7 p-ga 4 seaduslik alus andmeid Kliendi

võlgnevuse kohta töödelda MHR-s veel 3 aasta jooksul alates võlgnevuse tasumise

kuupäevast; samas Kaevatava haldusaktiga on EMT eelnimetatud seadusega tagatud

käitumisviisi rakendamine aga keelatud ilma kohase seadusliku aluseta. Seega on AKI

arvestanud meelevaldselt kohustuse sissenõutavust, mis IKS loogika kohaselt ei ole

asjakohane. Sissenõutavus on oluline aegumistähtaja kulgemise alguse arvestamise

seisukohalt, kuid ei oma tähendust Kaevatava haldusaktiga puudutatud isikuandmete

töötlemise õiguspärasuse hindamisel. Kuna ka määratlemata õigusmõistete rakendamine ei

tohi olla meelevaldne, vaid peab olema kohtu poolt kontrollitav (vt Riigikohtu 17.10.2008

otsuse nr 3-3-1-39-08 p 10), rakenduvad kaalutlusreeglid ka nende sisustamisele. Kaevatavas

haldusaktis, seevastu, ei ole märgitud kaalutlusi, millest lähtudes on AKI sisustanud

„õigustatud huvi“ ning selle „ülemäärase kahjustamise“.

EMT, viidates Riigikohtu 20.12.2001 määruse nr 3-3-1-8-01 p-le 22, 20.12.2001 määrusele

nr 3-3-1-15-01, 15.05.2008 määruse nr 3-3-1-9-08 p-le 15 ja Tallinna Ringkonnakohtu

26.11.2008 määrusele haldusasjas nr 3-08-1756, hinnangul on AKI Ettekirjutusega sekkunud

põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud andmetöötluse keelu kaudu täita endale

tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ning selle teiste liikmete ees.

Viidatud tegevusega on rikutud tema põhiõigusi ja -vabadusi, eeskätt PS §-st 31 tulenevat

ettevõtlus- ja seeläbi ka lepinguvabadust. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab,

kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevust. Kaevatav haldusakt piirab

seadusliku aluseta EMT tegevust tagamaks Kliendi rahaliste kohustuste täitmine

pooltevahelises lepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Ettevõtlusvabaduse kaitseala on

riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt.

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon palub jätta EMT kaebus rahuldamata. AKI on

veendunud, et Ettekirjutus on õiguspärane ning haldusakti andmisel ei leidnud aset

menetlusreeglite rikkumist, mis oleks kaasa toonud teistsuguse otsuse tegemise.

AKI märgib, et suures osas samad vastuväited esitas EMT ka vaides käesolevas kohtuasjas

vaidluse all oleva haldusaktiga samasisulise 26. mai 2010. a ettekirjutuse-hoiatuse peale ,mille

kohta AKI tegi 5. juulil 2010. a vaideotsuse (edaspidi Vaideotsus, tl 71-77). EMT ei

vaidlustanud Ettekirjutust AKI hinnangul seetõttu, et EMT-le olid AKI seisukohad teada ja

EMT võis ette näha, et AKI ei rahuldaks vaiet. AKI palub kohtul arvestada ka Vaideotsuses

esitatud seisukohtadega. Kokkuvõttes on AKI seisukohal, et antud juhul on AKI ja EMT

vahelise vaidluse sisuks siiski materiaalõigusnormide (IKS § 11 lg 6 ja 7 ning § 14 lg 1 p 4)

tõlgendamine ja rakendamine. Vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla

kohta võib andmeid avaldada igavesti. EMT väited menetlusnormide rikkumise kohta on

kaebusesse ilmselgelt lisatud „igaks juhuks“, eesmärgiga saavutada haldusakti tühistamine ka

juhul, kui kohus ei peaks materiaalõigusnormide rikkumist tuvastama.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.4. kuni 2.7 märgib AKI, et EMT-ga on samade õigusnormide

tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat (alates 5. septembrist 2008.

a, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks.).

Vaidluse sisu on kogu selle aja jooksul olnud ikka sama – kas EMT võib avaldada MHR-s

andmeid füüsiliste isikute võlgade kohta olukorras, kus võla sissenõutavaks muutumisest on

möödunud hulk aastaid ning võlg ei ole aegumise vastuväite kasutamise võimaluse olemasolu

tõttu kohtulikult sissenõutav. AKI on tutvunud kõikide kahe aasta jooksul EMT poolt esitatud

argumentidega, neile vastanud ning nendega osaliselt nõustunud. Seda näitab ka asjaolu, et

AKI on ettekirjutusi EMT vaiete alusel muutnud.

Ka käesolevas asjas esitas AKI enne Ettekirjutuse tegemist EMT-le järelepärimise, millele

EMT vastas; EMT-l oli võimalus esitada vaie, millist võimalust EMT ei kasutanud AKI

hinnangul seetõttu, EMT-le olid AKI seisukohad teada. Seega EMT väide selle kohta, et tal

pole olnud küllaldaselt võimalust oma seisukohtade esitamiseks, on alusetu. AKI-le on EMT

vastuväidete sisu olnud täielikult teada; seda näitab ilmekalt ka asjaolu, et kohtule esitatud

kaebuses ei ole EMT tegelikult esitanud mitte ühtegi täiesti uut sisulist argumenti.

Täiendavate kirjade vahetamine haldusmenetluse ajal ei oleks mõjutanud otsuse tegemist. Ka

kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-82-03 on märgitud, et vaatamata väidetavale

ärakuulamisõiguse rikkumisele nähtus kassaatori vastusest, et ta oli kursis otsuse tegemise

asjaoludega ning et kassaator ei märkinud haldusmenetluses kordagi, et tal oli ebapiisavalt

andmeid arvamuse avaldamiseks. Riigikohus jõudis viidatud lahendis seisukohale, et väidetav

ärakuulamisõiguse rikkumine ei saanud seega mõjustada asja otsustamist.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.8. kuni 2.14. märgib AKI seoses haldusakti resolutsioon

väidetava ebaselgusega, et samas ei ole EMT pöördunud AKI poole ettekirjutuse

täpsustamiseks. Tõele ei vasta EMT väide, et AKI on teinud ettekirjutuse igasuguseks

andmete töötlemise lõpetamiseks. Ettekirjutuse kohaselt kohustati EMT-d lõpetama andmete

töötlemine maksehäireregistris. Ka Vaideotsuses (lk 9) on AKI selgitanud, et hindab antud

kaasuses EMT poolt andmete töötlemist MHR-s, mitte seda, kuidas ja kus EMT andmeid veel

töötleb.

EMT väitel ei selgu kaevatava akti resolutsioonist, milliseks kuupäevaks peab EMT andmete

töötlemise maksehäireregistris lõpetama. Ettekirjutuses on AKI käsitlenud kõiki võlanõudeid

eraldiseisvatena

ning

ettekirjutuse

tähtaegade

kehtestamisel

lähtunud

iga

nõude

sissenõutavaks muutumise kuupäevast. Seega tuleks MHR-s avaldatavat infot järk-järgult

muuta – kui saab täis 13 aastat arve sissenõutavaks muutumisest, ei tohi selle arve järgi

võlgnetavat summat enam MHR-s isiku võlgnevuste all kajastada. Nii näiteks ei või peale 21.

märtsi 2011. a MHR-s enam avaldada H.U.i võlgnevusena arve nr 9802646795 järgi

võlgnetavat summat.

Asjaolu, et MHR-s ei näidata täpset võlasummat, vaid võlasumma vahemikku, ei muuda

andmete parandamist võimatuks – ettekirjutuses märgitud kuupäeva saabumisel tuleb lihtsalt

üle vaadata, kas muutub summa vahemik. EMT-le on arvetele vastavad võlasummad teada

ning seega võimalik lahutada kogu H.U.i võlasummast maha vastava arve järgi võlgnetav

summa ning vaadata, millisesse MHR võlasummavahemikku vastav summa jääb. AKI

möönab, et Ettekirjutuses oleks saanud täitmise tähtajaga seonduva selgemini lahti kirjutada.

Samas on AKI veendunud, et EMT sai siiski Ettekirjutusest aru, kuid ei nõustu sellega

sisuliselt.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.15. ja 2.16. märgib AKI, et Vaideotsuses on käsitletud EMT

sama väidet (EMT väide vaideotsuse p-s 2.3., lk 2; AKI vastus lk 8). EMT enda selgitused

andmete MHR-s avaldamise eesmärkide kohta on vastuolulised. Kaebuse punktis 2.15.

märgib EMT, et: „MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuste

sissenõudmisega“, samas kui kaebuse punktis 2.31 selgitab EMT, et: „tegemist on /…/ samuti

alternatiivse vahendiga nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku oma

kohustusi täitma.“. Kaebuse punkti 2.16. viimases lauses väidab EMT, et IKS § 11 lg 7

sätestab piirangud andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Aga

avalikustamine on samuti üks edastamise viisidest. Avalikustamine on andmete

kättesaadavaks tegemine/edastamine määratlemata isikute ringile. IKS § 11 lg 7 tegelikult

välistabki avalikustamise, sest avalikustamise korral ei ole andmete saajate ring määratletud

ning seega pole täidetud ka õigustatud huvi väljaselgitamise kriteerium. Absurdne oleks

tõlgendada IKS § 11 lg 7 selliselt, et konkreetsele kolmandale isikule võib andmeid edastada

vaid juhul, kui viimasel on õigustatud huvi, samas kui avalikustada võib ilma igasuguste

piiranguteta. Sellisel tõlgenduse korral kaotaks IKS § 11 lg 7 täielikult oma mõtte.

Vastuseks kaebuse p-le 2.17. haldusakti puuduliku motivatsiooni osas märgib AKI, et

Kaevatavas haldusaktis on AKI kahel leheküljel põhjendanud haldusakti andmist. Enne

kaevatava haldusakti andmist on EMT ja AKI vahel olnud sama sisulise teise haldusakti üle

vaidemenetlus, milles on vaieldud samade vastuväidete üle. AKI on seisukohal, et EMT-le on

arusaadavalt selgitatud, kuidas AKI on jõudnud haldusakti andmise aluseks oleva

tõlgenduseni. AKI leiab, et küsimus ei ole tegelikult selles, et EMT ei saanud aru haldusakti

andmise asjaoludest, vaid selles, et EMT ei nõustu õigusnormide sellise tõlgendamise ja

rakendamisega. AKI hinnangul on eksitav, pahatahtlik ja alusetu väide, et EMT ei saanud

haldusaktist aru ega saa seetõttu seda efektiivselt vaidlustada.

EMT poolt esitatud tsitaat Riigikohtu lahendist (haldusasi nr 3-3-1-49-08) on kontekstist

väljarebitud ja sobimatu. Antud kohtuasjas eksisteeris 2 konkureerivat keelduva haldusakti

andmise alust ning teise tõstatas alles ringkonnakohus. Riigikohus heitis seejärel

ringkonnakohtule ette, et kohus ei saa ise asuda haldusakti resolutsiooni põhjendama

õiguslike alustega, sest sellisel juhul ei tea haldusakti adressaat haldusakti andmise põhjuseid

selle andmise hetkel.

Vastuseks kaebuse p-le 2.18. (etteheide, et AKI pole põhjendanud IKS § 11 lg 7 p 4

kohaldamata jätmist) AKI selgitab, et IKS § 11 lg 7 sätestatud piirangud on takistuseks

edastamisele ka siis, kui need esinevad ühekaupa, mitte kõik 4 ühekorraga. Rikkumise

toimepanemiseks piisab, kui esineb üks alustest. Kui on tuvastatud vastuolu ühe piiranguga, ei

ole vaja hinnata, kas edastamine oli vastuolus ka veel teiste piirangutega.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.19. kuni 2.21. (EMT väide, et pole selge, milliseid õigustatud

huve avaldamine kahjustab) selgitab AKI, et Ettekirjutuses on AKI märkinud, et võlainfo

avaldamine on eraelu puutumatuse riive (seega ei vasta tõele EMT väide, et haldusaktis ei ole

märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust). Sama

väite esitas EMT ka eelviidatud vaides, mille peale AKI selgitas Vaideotsuses pikemalt (lk

10), kuidas võlainfo avaldamine eraelu puutumatust riivab.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.23. kuni 2.30. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel ei ole

tegelikult olnud vaidlust selles osas, et IKS § 11 lõigete 6 ja 7 eesmärk on tehingute

õiguskindluse tagamine selleks vajaliku isiku usaldusväärsust kirjeldava informatsiooni

võimaldamise kaudu. Seda selgitab selgelt ka IKS seletuskiri ning AKI on sama selgitanud

Ettekirjutuses ning Vaideotsuses. Küll aga ei ole AKI nõus EMT-ga selles osas, et MHR-s

andmete avaldamise eesmärk saab olla lepingu täitmise tagamine (mida AKI on ka

Ettekirjutuses ja Vaideotsuses selgitanud). Tõsi, AS Krediidiinfo kodulehel viidatakse sellele,

et „Register loodi (2001. a) eesmärgiga kaitsta ettevõtteid krooniliste võlglaste eest ning

parandada isikute maksedistsipliini“. Esiteks tuleb eristada juriidiliste ja füüsiliste isikute

andmeid. Juriidiliste isikute võlgu võib MHR-s avaldada tõepoolest mis iganes eesmärgil, IKS

sellele ei kohaldu. Füüsiliste isikute andmete osas tuleb aga praegu lähtuda kehtivast IKS-st,

sh IKS §-st 11. Seega ei saa andmete töötlemisel tugineda registri asutamise ajal registri

asutajate poolt seatud eesmärkidele, eirates seaduses sätestatut.

P-des 2.29. ja 2.30. esitatud arutelu normi sõnastuse üle jääb küll mõnevõrra segaseks

(edastamise kohta vt AKI selgitusi käesoleva dokumendi punktist 3). Sisuliselt siiski ei ole

vaidlust selle fakti üle, et EMT edastab MHR kaudu kolmandatele isikutele andmeid, mis

annavad kolmandatele isikutele infot EMT (endiste) klientide maksekäitumise kohta.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.31 kuni 2.34. (EMT väide, et õigete andmete avaldamine ei saa

kahjustada isiku mainet, au ja väärikust ega ülemääraselt kahjustada mistahes isiku võimalust

saada mingit kasu või hüve) leiab AKI, et sellist seisukohta toetades muutuks IKS sisutuks.

IKS nimelt ei lähtu põhimõttest, et isiku eraelu riivega on tegemist ainult juhul, kui

avaldatakse tõele mittevastavat infot. Eraelu puutumatuse rikkumist ei tohiks samastada VÕS-

s §-des 1046 ja 1047 reguleeritud au teotamise ja laimuga. Õigus aule ja heale nimele ja õigus

eraelu puutumatusele on PS-s eraldi põhiõigused (kuigi sõltuvalt kaasusest võib ühe ja sama

teoga riivata mõlemat). IKS sätestab just PS § 26 sätestatud eraelu puutumatuse tagamise

täpsemad tingimused. IKS kaitseb isiku eraelu ja informatsioonilist enesemääramisõigust

sõltumata sellest, kas töödeldavad andmed on tõesed. Ainult tõeste andmete töötlemise nõue

on lihtsalt üks andmete töötlemise üldistest eeldustest. Tõele mittevastavaid andmed IKS ei

luba lihtsalt üldse töödelda. Samas on piirangud ka tõeste andmete töötlemise osas – töödelda

võib kas isiku nõusolekul või seaduse alusel. Seejuures on andmesubjektile antud õigus nõuda

töötlemise lõpetamist sõltumata sellest, kas andmed on tõesed või mitte. Näiteks on isikul IKS

§ 11 lg 3 ja 4 kohaselt alati õigus nõuda ka õiguspäraselt avaldatud andmete avalikustamise ja

töötlemise lõpetamist. Samuti võib isik IKS § 12 lg 7 kohaselt igal ajal tagasi võtta nõusoleku,

mille ta andis andmete töötlemiseks. IKS § 11 lg 6 p 1 nõuab ju samuti, et edastatavad

andmed peavad olema õiged. Samas on seadusandja jätnud andmesubjektile ikkagi IKS § 11

lg 7 p 2 kohaselt võimaluse nõuda nende õigete andmete töötlemise lõpetamist.

Eksitav on EMT poolt kaebuse p-s 2.34. märgitu, nagu käsitleks AKI EMT poolt avaldatud

andmeid (andmesubjektide ja EMT vahel sõlmitud ja praeguseks lõppenud) lepingute

seisukohast ilmselt ebaoluliste või asjassepuutumatutena. AKI ei ole midagi sellist väitnud.

Küll aga on AKI selgitanud (vt Vaideotsus, lk 10-11), et isiku kunagine võlgnevus ei pruugi

olla edaspidises elus aktuaalne: lepingu rikkumine pole isikut püsivalt iseloomustav fakt, mis

oleks

potentsiaalsetele

lepingupartneritele

tehingusse

astumise

otsustamiseks

möödapääsmatult vajalik teave veel pikka aega pärast lepingu rikkumist.

Vastuseks kaebuse p-le 2.35. märgib AKI, et põhiõiguste kolmikmõju ning põhiõiguste

riivet on ta selgitanud EMT-le Vaideotsuses (lk 9, 10). Samuti on AKI Vaideotsuses

selgitanud, millist andmesubjekti põhiõigust EMT poolt andmete töötlemine riivab ning

hinnanud riive proportsionaalsust teiste isikute vastanduvate põhiõiguste valguses.

Vastuseks kaebuse p-le 2.36. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel tegelikult puudub vaidlus

selles osas, kas avaldatud andmed olid õiged või mitte. AKI ei ole väitnud, et EMT avaldaks

tõele mittevastavaid andmeid või et EMT oleks need andmed ise saanud ebaseaduslikul teel.

Kaebuse p-ga 2.37. seoses peab AKI vajalikuks selgitada MHR ja õigustatud huvi tuvastamise

kohta järgmist. MHR-sse võib päringu ükskõik millise füüsilise isiku kohta teha iga füüsiline

isik,

kes

on

registreerinud

end

MHR

kasutajaks,

nõustudes

seejuures

MHR

kasutamistingimustega. Kasutamistingimuste kohaselt võib eraisik teise eraisiku kohta

päringu teha vaid õigustatud huvi olemasolu korral, mida päringu teostaja kinnitab lisaks

üldtingimustega nõustumisele eraldi iga päringu tegemisel (E-seifi üldtingimused, p 3.1.,

kättesaadavad Internetis: https://www.e-seif.ee/yldtingimused.pdf, tl 112-113). Juriidiline isik

sõlmib MHR kasutamiseks Krediidiinfo AS-ga lepingu, mille p 3.3. kohaselt ta kohustub

kasutama MHR-st saadud informatsiooni füüsiliste isikute maksehäirete kohta ainult

krediidiotsuste

langetamiseks

(lepingu

tingimused

Internetis:

http://www.krediidiinfo.ee/files/ol_leping.pdf).

EMT edastab seega andmeid enda (endiste) klientide maksekäitumise kohta kolmandatele

isikutele, tuginedes kolmanda isiku ja Krediidiinfo AS vahel sõlmitud lepingule,

kontrollimata ise igal konkreetsel juhul, kas kolmandal isikul on õigustatud huvi või mitte.

Seejuures ei tea EMT, millised konkreetsed kolmandad isikud andmeid vaatama hakkavad

(ehk kes juba on MHR kliendid ning kes sellega tulevikus liituvad). Praktikas realiseerub

seetõttu andmesubjektide õiguste kaitse seeläbi, et igal andmesubjektil on võimalik tasuta

vaadata E-seifi (mis on MHR füüsilistele isikutele mõeldud osa) veebikeskkonnast, milliseid

andmeid tema kohta MHRi on edastatud ning kes neid andmeid on vaadanud. Kindlasti oleks

EMT poolt korduvalt rõhutatud IKS § 11 lg 6 punktis 2 sätestatud eeldus - õigustatud huvi

tuvastamise kohustuse täitmine - omaette vaidlusteema, kuid AKI ei ole Ettekirjutuses seda

käsitlenud ning seega ei kuulu see käesoleva kohtuasja vaidlusesemesse.

Vastuseks kaebuse p-le 2.38. kuni 2.40. nendib AKI, et EMT seisukoha kohta („ et kuna

avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga

2.“) on AKI selgitused esitatud käesoleva dokumendi punktis 5.

AKI ei ole kaevatavas haldusaktis väljendanud seisukohta, et kohustus (või selle rikkumine)

lõpeb aegumisega. Seega puudub AKI ja EMT vahel vaidlus selles osas, kas kohustus ja selle

rikkumine on lõppenud või mitte. EMT väide aegumistähtaja arvutamise kohta ei ole

asjakohane. AKI on võlgade info avaldamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse (ehk

isiku õiguste võimaliku ülemäärase kahjustamise) hindamisel lähtunud abstraktselt

aegumistähtaegade regulatsioonist, mitte ei ole tuvastanud EMT klientide võlgade aegumist.

Sama on AKI selgitanud ka Vaideotsuses (lk 11 ja 12).

Kaebuse p-des 2.41. kuni 2.46. analüüsib EMT, milline on IKS § 11 lõigete 6 ja 7 ning lõike 7

punktide 2 ja 4 omavaheline suhe. AKI ei vaidle EMT-ga selles osas, et IKS § 11 lg 6 sätestab

üldised eeldused, millal on andmete kolmandatele isikutele edastamine lubatud ning IKS § 11

lg 7 sätestab edastamisele piirangud. Samas sisuliselt võib kahes lõikes esitatud eeldusi ja

piiranguid vaadelda edastamise tingimustena. Kui kasvõi üks kahes lõikes kirjeldatud

tingimustest ei ole täidetud, ei ole edastamine lubatav.

Küll aga ei nõustu AKI EMT-ga selles osas, et IKS § 11 lg 7 punkti 2 kohaldamine muudab

sisutuks ja mõttetuks IKS § 11 lg 7 punkti 4. AKI on seisukohal, et kõik lõikes 7 sätestatud

tingimused peavad korraga täidetud olema. Nii saabki IKS § 11 lg 7 punkte 2 ja 4 koosmõjus

tõlgendades teha järelduse, et andmete avalikustamine võib olla ülemäära kahjustav isegi siis,

kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud 3 aastat. Analoogselt tuleb

omavahelises koosmõjus vaadelda ka teisi IKS § 11 lg 7 punkte: näiteks ei või delikaatseid

isikuandmeid sisaldavaid võlaandmeid avaldada isegi siis, kui kohustuse rikkumise

lõppemisest on möödunud alla kolme aasta.

AKI hinnangul ongi selliseks olukorraks, kus kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole

möödunud kolm aastat, kuid andmete avaldamine kahjustab isikute õigusi ülemääraselt, just

vaidlusalune juhtum: EMT-l on küll nõue isiku vastu, kuid ta ei saa täitmist nõuda, kuivõrd

võlgnik on kasutanud (või võib kasutada) aegumise vastuväidet. Kui võlgnik oma õigust

aegumise vastuväitele kasutab ning võlga ei tasu, tähendab see, et EMT võiks ainult IKS § 11

lg 7 punktile 4 tuginedes avaldada andmeid võla kohta igavesti – kohustuse rikkumise

lõppemine ei saabuks sellisel juhul ju kunagi. IKS seletuskirjas on IKS § 11 lg 6 ja 7

selgitustes aga selgelt öeldud, et „kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt

negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda ja

edastada igavesti“. Tõsi, seadusandja on pidanud isiku eraelu riivet õigustavaks teiste isikute

kaitset halbade tehingute eest. Kuid seda siiski piirangutega, st riive on õigustatud vaid teatud

piirini. AKI ongi lähtuvalt diskretsiooniõigusest ja –kohustusest sisustanud IKS § 11 lg 7 p-s

2 sisalduva määratlemata õigusmõiste lubatava riive piiri.

IKS § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsioon on kooskõlas andmekaitsedirektiivi preambula

punktiga 30. IKS § 11 lõigete 6 ja 7 kaudu ongi Eesti seadusandja sätestanud tingimused, mil

avalikustamine kolmandatele isikutele on lubatud, millele andmekaitsedirektiivi preambula p

30 viitab. Andmekaitsedirektiivi preambula p-st 30 ei tulene kuidagi, et andmeid peaks saama

avalikustada igavesti vms.

Kaebuse p-des 2.47. kuni 2.51. analüüsib EMT andmete avalikustamise võimalikkust IKS §

14 lg 1 p 4 alusel. AKI on selle kohta esitanud oma seisukoha nii Ettekirjutuses kui ka

Vaideotsuses. Lühidalt on AKI seisukohal, et IKS § 14 lg 1 p 4 võimaldab töödelda

andmesubjekti andmeid selle isiku enda poolt, kes on andmesubjektiga lepingu sõlminud,

selle sama lepingu täitmiseks ja täitmise tagamiseks. Andmete kolmandatele isikutele

edastamist reguleerib IKS § 14 lg 2 (ja selle kaudu ka IKS § 11 lg 6). Sama kinnitab ka IKS

seletuskiri (selgitused IKS § 14 juurde). Kui EMT tahab asuda teistsugusele seisukohale,

satub ta vastuollu EMT enda poolt kaebuse p-s 2.43. kirjeldatud tõlgendamisreeglitega.

EMT võib andmeid jätkuvalt töödelda IKS § 14 lg 1 p 4 alusel, selles osas AKI EMT-le

ettekirjutust teinud ei ole. Lepingu täitmise ning täitmise tagamise raames võiks EMT

andmeid edastada volitatud töötlejatele, nt kohtutäiturile ja inkassofirmale selleks, et võlga

sisse nõuda. IKS § 14 lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise

tagamise viisi. Seda, et niisuguseks avalikustamiseks puudub õiguslik alus, on kinnitanud ka

Eesti Vabariigi Õiguskantsler Rae vallale 2008.a tehtud ettepanekus rikkumise

kõrvaldamiseks (tl 108-110, kättesaadav Internetis: www.oiguskantsler.ee / Ombudsmani

menetlused/ Ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks/2008).

Vastuseks kaebuse p-dele 2.52. kuni 2.59. märgib AKI, et ta on Ettekirjutuses ja

Vaideotsuses selgitanud, et just võrduse põhimõtet silmas pidades lähtus AKI 13-aastasest

tähtajast, mitte 10-aastasest. Samas seab ka aegumise institutsioon iseenesest isikud

ebavõrdsesse olukorda (sõltuvalt võlausaldaja tegevusest või tegevusetusest võib osadel

õnnestuda võla tasumisest aegumise tõttu keelduda, samas kui teised peavad samal ajal

tekkinud võla tasuma, sest võlausaldaja on sissenõudmisel olnud agaram).

Vastus kaebuse p-s 2.57. märgitule on esitatud juba käeoleva dokumendi p-s 8.1., kus on

viidatud, et väited ilmse ebaolulisuse või asjassepuutumatuse kohta on eksitavad. Lisaks juhib

AKI tähelepanu, et AKI kodulehel avaldatud juhises „Maksehäirete avaldamine“ on toodud

üks näide sellistest andmetest, mille avaldamine oleks ülemääraselt kahjustav. EMT ei saa

teha järeldust, et juhises toodud näide ongi ainus juhus, mille puhul on tegemist ülemäärase

kahjustamisega. EMT poolt kaebuse p-s 2.58. viidatud riikliku järelevalve asjas olid asjaolud

erinevad: nimelt ei olnud selge, kas EMT-l üldse oli nõue; isikud väitsid, et EMT-l pole nende

vastu kunagi nõuet eksisteerinud. Seega ei saa viidatud asjas tehtud otsusele viidates heita

AKI-le ette õiguskindluse puudumist.

Kaebuse p-des 2.60. kuni 2.64. on EMT üle korranud kaebuse varasemates punktides juba

välja toodud seisukohad, mistõttu AKI ei pea vajalikuks nende veelkordset käsitlemist.

Arusaamatuks jääb EMT väide, et AKI pole arvestanud võimalusega, et kliendid võivad veel

oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. AKI märgib, et kõnealuse Ettekirjutuse tegemine

ei takista kuidagi võlgnikel EMT-le võla tasumist. AKI ei ole EMT-ga käesolevas asjas üldse

vaielnud selle üle, kas kohustus lõpeb või mitte ega väitnud, et võla tasumise korral oleks

tegemist alusetu rikastumisega. Seda on AKI kinnitanud ka Vaideotsuses (lk 12).

Vastuseks kaebuse p-dele 3.1. kuni 3.3. märgib AKI, et ta ei nõustu EMT-ga selles osas, et

Ettekirjutuse tõttu ei saa EMT täita tsiviilõiguslikke kohustusi, mida ta on võtnud AS

Krediidiinfo ees. Andmete esitamine MHR on lepingu kohaselt EMT õigus, samuti nagu on

EMT õigus need andmed sealt maha võtta vastavalt oma soovile. Viidatud lepingust ei tulene

EMT-le kohustust andmete avaldamiseks, mille täitmine oleks nüüd AKI Ettekirjutuse tõttu

võimatu. Samuti ei piira Ettekirjutus EMT õigusi võla sissenõudmisel ega mõjuta mitte mingil

viisil EMT ja tema klientide vahel sõlmitud lepingute alusel tekkinud kohustuste olemust.

AKI ei ole süvitsi analüüsinud, kas õigus avalikustada klientide andmeid kolmandatele

isikutele on hõlmatud PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega ning PS §-s 32 sätestatud

omandi puutumatusega. Et see nii oleks, peaks andmete avalikustamine teenima ettevõtluse

edendamise huve, st olema äritegevuseks vajalik. Nii näiteks on äritegevuseks vajalik

edastada andmeid nendele isikutele ja organitele, kes on seotud võla sissenõudmisega (kohus,

kohtutäitur ja inkassofirma). Küll aga on AKI hinnangul vaieldav, kas andmete edastaja

äritegevuseks on vajalik võlgnike andmete levitamine kõikvõimalikele muudele kolmandatele

isikutele. AKI on nõus sellega, et võlgnike kohta andmete saamine on äritegevuseks vajalik.

Andmesubjektiga lepingulisse suhtesse astuda kavatseva isiku äritegevuse seisukohalt on

oluline teada, kas andmesubjekt on kellelegi teisele võlgu jäänud. See on ka põhjus, miks

seadusandja on vastava regulatsiooni teinud (IKS § 11 lõiked 6 ja 7) – seda kinnitab IKS

seletuskiri. Seega saab andmete levitamise kitsendusi pidada ettevõtlusvabaduse piiranguks

küll, kuid seda andmeid saavate ettevõtjate osas. AKI ongi ettekirjutuse tegemisel lähtunud

eeldusest, et IKS § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsiooni puhul põrkuvad

ettevõtlusvabadus ja omandi puutumatus füüsilise isiku eraelu puutumatusega, analüüsimata,

kas piiratakse ainult andmeid saada soovivate isikute ettevõtlusvabadust või lisaks ka andmeid

edastavate isikute ettevõtlusvabadust.

Kolmas isik H.U. palub jätta kaebus rahuldamata, kuna Ettekirjutus on õigustatud ja

seaduslik. EMT tegevus kahjustab kolmanda isiku õigustatud põhiseaduslikke huve ning selliste

andmete avaldamiseks puudub õiguslik alus.

Krediidiinfo levitab alusetut ebaõiget informatsiooni, mis on kättesaadav kolmandatele

isikutele piiranguteta ja on kolmandat isikut halvas valguses näitav - häbistav ja seab tõkkeid

krediidi saamiseks, rääkimata liisingulepingute sõlmimise võimalikkusest. EMT tugineb oma

aegunud olematule tõendamata väidetavale 1998. a võlanõudele (1019,19 krooni), mida

kolmas isik ei tunnista ja mida ta oma 03.06.2010. a avalduses AKI-le ka märkis.

1998. a lepingut lõpetades, EMT esindaja väitel, kolmandal isikul mingisuguseid materiaalseid

kohustusi ei olnud. Alles 2007. a esitas EMT pretensiooni aegunud olematule võlanõudele.

H.U. taotles Harju Maakohtult sellise alusetu informatsiooni kustutamist AS Krediidiinfo

registrist, kohus võttis algselt hagi vastu, kuid hilisema 19.05.2010. a kohtumäärusega leidis,

et kuna tegemist on mittevaralise ehk tuvastusliku nõudega, on tsiviilasja hinnaks 25 000 krooni ja

seega tuleks täiendavalt tasuda 4000 krooni riigilõivu. See käis kolmandale isikule kui eakale

mittetöötavale pensionärile üle jõu. Seetõttu esitas ta avalduse AKI-le, kus see lahendati vastavalt

kehtivatele

seadustele. EMT

tegevus

on

vastuolus

IKS

sätetega,

kuna

EMT

levitab AS Krediidiinfo kaudu alusetut tõendamata olematut, samuti ka aegunud võlanõuet.

H.U.i isikuandmeid levitatakse alusetult kolmandatele isikutele.

Vastuseks H.U.i ja AKI vastusele märgib EMT, et ta ei loobu ühestki juba varasemalt

käesolevas menetluses esitatud väitest või seisukohast.

EMT ei nõustu H. U. väitega, et EMT nõue on tõendamata. EMT on esitanud nii

talle endale kui ka kohtule EMT nõude aluseks oleva liitumislepingu kui ka tasumata arvete

koopiad /tl 96-100/. H. U. väide temal lasuvate kohustuste puudumise kohta on

paljasõnaline ning tõendamata.

Kuna EMT-le oli AKI seisukoht juba teada, ei pidanud EMT vajalikuks vaiet esitada, vaid

esitas kaebuse halduskohtusse. Vaidemenetluse läbimine on vabatahtlik, mistõttu ei oma

absoluutselt mingit tähtsust asjaolu, kas ja miks EMT on vaide käesolevas asjas esitanud või

mitte.

Vastustaja on palunud vastuses arvestada kohtul vastustaja seisukohtadena muuhulgas neid

selgitusi, mis on esitatud Vaideotsuses Kaevatava haldusaktiga sarnase ettekirjutuse osas.

EMT seevastu palub jätta kohtul kõik vastustaja viited Vaideotsusele tähelepanuta, kuivõrd

Vaideotsus on tehtud teise haldusakti peale esitatud vaide lahendamisel; Vaideotsus ei ole

Kaevatava haldusakti osaks ning kõik Vaideotsuses antud seletused ning selgitused on antud

pärast Kaevatava haldusakti andmist, mistõttu ei saa lugeda Vaideotsuses esitatud seletusi

ning võimalikku argumentatsiooni Kaevatava haldusakti motivatsiooni hulka.

EMT rõhutab, et

HMS §-s 40

sätestatud

ärakuulamisõiguse

mõte

seisneb

kavandatavale haldusotsusele vastuväidete esitamise võimaluses, kusjuures arvamust peab

olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje (asjaolude) kui ka

õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine jne) kohta. Vaieldamatult on

käesoleval juhul Ettekirjutuse näol tegemist haldusaktiga. Seega oleks vastustaja pidanud

HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse rakendamiseks tegema EMT-le enne Kaevatava

haldusakti andmist teatavaks haldusakti andmise õigusliku aluse, koos minimaalsegi

faktilise selgitusega. Järelepärimistes ei ole vastustaja poolt EMT-le tehtud teatavaks ühtegi

õiguslikku alust, mis oleks tinginud haldusakti andmise. Eeltoodust tulenevalt ei olnud EMT-l

võimalik ka esitada haldusakti andmisele eelnevalt õiguslikke vastuväiteid ning seega on

rikutud HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse põhimõtet.

Vastustaja ei ole tema viidatud kahe aasta jooksul kordagi asunud seisukohale, et võlgnevuse

kohta andmete avaldamine on vastuolus IKS § lg 7 p-ga 2, st et andmete töötlemine kahjustab

ülemääraselt andmesubjekti huvisid, mistõttu EMT ei ole saanud oma sellekohaseid

õiguslikke vastuväiteid haldusakti andmisele eelnevalt anda. Lisaks on EMT hinnangul

vastustaja viide vaidlusele EMT-ga kõnealuste õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise

osas asjakohatu, kuivõrd kõnealuse 2-aastase perioodi osas on vastustaja korduvalt muutnud

oma õiguslikku positsiooni ning ka õiguslikku alust, miks andmete töötlemine väidetavalt ei

ole kooskõlas IKS-ga (eeltoodut kinnitab ka AKI, selgitades, et ta on osaliselt EMT

argumentidega nõustunud). Seega ei olnud EMT-le Kaevatava haldusakti andmisele

eelnevalt teada, milline õiguslik alus on tinginud Kaevatava haldusakti andmise.

EMT jääb Kaevatava haldusakti resolutsiooni ebaselguse osas endiselt kaebuses

toodud seisukohale. EMT juhib tähelepanu, et Kaevatava haldusakti

resolutsioonis on toodud küll ettekirjutuse täitmise tähtajad (21.03.2011, 21.04.2011,

21.05.2011, 21.06.2011 ja 21.07.2011), kuid ettekirjutuse resolutsioonis puudub täielikult

igasugune informatsioon selle kohta, milliste andmete osas nendel konkreetsetel kuupäevadel

andmete töötlemine tuleb lõpetada ning mil viisil tuleb andmete töötlemine lõpetada (milles

seisneb andmete töötlemise lõpetamine). Vastuses on vastustaja täpsustanud, et

Ettekirjutuses märgitud kuupäeva saabumisel tuleb üle vaadata, kas muutub summa

vahemik; kui võlasumma jääb endiselt samasse vahemikku, ei tule avaldatud andmetes

muudatusi teha. Vastustaja tõlgendus ei ühti Kaevatavas haldusaktis toodud

resolutsiooniga – töötlemise lõpetamine. Lisaks eeltoodule on arusaamatu, kas ja kuidas tuleb

sellisel juhul avaldada maksehäire alguskuupäeva – täna on maksehäire alguskuupäevaks

esimese arve sissenõutavaks muutumise

kuupäev. Vastustaja on selgitanud vastuses, et kui

võlasumma ei muutu, ei tule avaldatud andmetes muudatusi teha. Samas on Kaevatava

haldusakti resolutsioonis ära toodud iga andmesubjekti tasumata arve kaupa andmete

töötlemise lõpetamise tähtaeg. Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas resolutsioonis on silmas

peetud kõiki võlgnevuse kohta avaldatud andmeid (sh nii maksehäire alguskuupäev kui ka

võlgnevuse suurus) või on silmas peetud üksnes andmeid võlgnevuse suuruse kohta –

viimasele seisukohale võiks asuda vastustaja vastuses toodud selgituste põhjal. EMT on

seisukohal, et vastustaja lähenemises puudub igakülgne järjekindlus ning endiselt on ebaselge,

kuidas peab toimuma andmete töötlemise lõpetamine – milliseid andmeid EMT enam

töödelda ei tohi ning milline on olemuslik vahe andmetel võlgnevuse alguskuupäeva osas

(mida vastustaja vastuse põhjal justkui võib endiselt avaldada) ning võlgnevuse suuruse osas

(mida nii Kaevatava haldusakti kui ka vastustaja vastuse põhjal ei tohiks avaldada).

Vastustaja kommentaari EMT poolse andmete MHR-s avaldamise eesmärgi vastuolulisuse

kohta palub EMT jätta

tähelepanuta, kuivõrd ilmselgelt

võlgnevuse

(kohtulik)

sissenõudmine ning võlgniku motiveerimine muul viisil võla tasumiseks, alternatiivse

vahendina võla kohtulikule sissenõudmisele, ei ole üksteist välistavad meetmed.

EMT jääb endiselt juba avaldatud seisukohale, et Kaevatava haldusakti motivatsioon on

puudulik – isegi kui jätta kõrvale Kaevatavas haldusaktis esinevad puudulikud faktilised

asjaolud, ei ole võimalik õiguslikust argumentatsioonist aru saada, miks ja kuidas on

vastustaja Kaevatava haldusakti andmiseni jõudnud. Kaevatavast haldusaktist ei selgu,

milline on see õigustatud huvi, mida EMT poolt andmete töötlemine

ülemääraselt kahjustab. Haldusakti nõuetekohane motivatsioon peab olema antud Kaevatava

haldusakti andmise hetkel, mitte hiljem, kuivõrd eeltoodu läbi on haldusakti adressaadil

võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Vastustaja

viited haldusakti andmise põhjenduse pikkusele (2 lehekülge) ei ole samuti EMT hinnangul

asjakohased, kuivõrd põhjenduse võimalik pikkus iseenesest ei tähenda automaatselt, et see

on ka asjakohane.

IKS § 11 lg 7 kohaldamine ei eelda, et kõik punktid oleksid kumulatiivselt

täidetud – et andmete töötlemine peab vastuolus olema kõigi IKS § 11 lg-s 7 toodud

punktidega. Samas jääb EMT endiselt väljendatud seisukohale, et kuivõrd IKS § 11 lg 7 p 4

on ilmselgelt erinorm IKS § 11 lg 7 p 2 osas, oleks vastustaja pidanud Kaevatavas haldusaktis

ka põhjendama, miks IKS § 11 lg 7 p 4 käesoleval juhul kohaldatav ei ole. Õiguse

rakendamise loogiline olemus seisneb selles, et konkreetseid elulisi asjaolusid

tuleb võrrelda õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on

omavahelises seoses, siis tuleb teha lõppjäreldus selles õigusnormis esitatud ettenähtud

õigusliku tagajärje osas. Ilmselgelt on kõnealused faktilised asjaolud omavahelises seoses IKS

§ 11 lg 7 p-s 4 toodud abstraktse faktilise koosseisuga. Eeltoodust tulenevalt ei ole EMT

hinnangul õiguse rakendamise olemusega kooskõlas vastustaja poolt IKS kohaldamine ning

vastustajale antud diskretsiooniõiguse kasutamine, sh IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldamata

jätmine.

Kaevatavast haldusaktist ei selgu, milliseid andmesubjekti õigustatud huve käesoleval

juhul EMT poolt andmete avaldamine kahjustab. Kaevatavas haldusaktis on küll üldsõnaliselt

märgitud, et igasugune võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma isiku nõusolekuta on

tema eraelu puutumatuse riive, kuid sellest ei ole võimalik üheselt välja lugeda, et vastustaja

on eraelu puutumatust pidanud käesoleval juhul ülemääraselt kahjustatud õigustatud huviks;

samuti ei selgu, kas õigustatud huvina on vastustaja silmas pidanud eraelu puutumatust kui

sellist või õigust eraelu puutumatuse tagatusele. Samuti ei selgu Kaevatavast haldusaktist,

milles seisneb vastustaja hinnangul andmesubjekti huvide (antud juhul vältimatu) kahjustatuse

ülemäärasus, kuivõrd seadus õigustab vaidlusalust andmetöötlust (millega kaasneb eraelu

puutumatuse riive) ka 3 aasta vältel lepingu rikkumise lõppemisest (võlgnevuse tasumisest).

Lisaks rõhutab EMT, et igasugune isikuandmete töötlemine ilma

andmesubjekti nõusolekuta iseenesest võib riivata isiku eraelu puutumatust ning sellepärast

ongi vastu võetud IKS, milles on ettenähtud alused, mil on isiku eraelu puutumatuse riive

muude isikute huvide kaitse vajadusest lähtuvalt lubatud. EMT on seisukohal, et IKS-ga

kooskõlas andmete töötlemine ei saa kahjustada ülemääraselt isiku eraelu puutumatust.

Kuna MHR-s avaldatakse andmeid isikute võlgnevuste kohta, siis saab nende

andmete kasutamisega välistada olukorrad, mil isik jätab pidevalt täitmata oma kohustused

ühe isiku ees ja võtab sama teenust järjest teistelt pakkujatelt, samuti on nende andmete alusel

võimalik hinnata isiku maksekäitumist, mis võib olla teatud juhtudel vajalik isikuga seotud

makseriskide hindamisel ja krediidilimiitide kehtestamisel. Selline informatsioon on kasutatav

eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja turvalise finantstegevuse

tagamiseks - seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks tegemiseks. Järelikult

kaitstakse MHR andmetega normaalset tsiviilkäivet ja sellega ka avalikke huve

ning võlgnike kohta võlateabe avalikustamine on käesolevate faktiliste asjaolude

põhjalt kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4 endiselt lubatud.

EMT poolt andmete töötlemine seisneb MHR-s andmete avaldamises. Tõsi, registri

kasutustingimustega ja üldtingimustega nõustumise korral on nii füüsilistel kui juriidilistel

isikutel juurdepääs MHR-s avaldatud andmetele. Seega ei nõustu EMT vastustaja

seisukohaga, et andmeid edastatakse kolmandatele isikutele, omamata kontrolli, millised

isikud andmesubjekti andmeid MHR-ist vaatavad. Kõikidel isikutel, kes teevad MHR-st

andmesubjekti kohta päringuid, peab olema selleks õigustatud huvi. Õigustatud huvi

olemasolu on tagatud registri liikmete ja registrist päringuid tegevate isikute poolt registri

kasutus- ja üldtingimustega nõustumisega. Lisaks on igal ajal piiritletav MHR liikmete ring

ning tagatud eraisikutest võlgnike teavitus nende suhtes päringuid teinud kolmandatest

isikutest.

Arusaamatud on vastustaja väited selle kohta, et vastustaja lähtub võlgade info

avaldamise

eesmärgipärasuse

ja

proportsionaalsuse

hindamisel

abstraktselt

aegumistähtaegade regulatsioonist. Halduskandja tegevus peab olema ettenähtav ning

haldusakti adressaadil peab tekkima teatud usaldusväärsus, õiguskindlus haldusakti ning selle

andmise põhjuste osas. Haldusakti andmisel tuleb lähtuda konkreetsetest faktilistest

asjaoludest, vastustaja viited lähtumisest abstraktsetest asjaoludest ei ole HMS-ga kooskõlas.

Lisaks ei ole see väide ka korrektne, kuivõrd Kaevatavas haldusaktis eneses on vastustaja

selgitanud, et lähtub täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast ning et kuivõrd

võlgniku (st kolmanda isiku) puhul on võla sissenõutavaks muutumisest möödunud üle 13

aasta, teeb vastustaja EMT-le ettekirjutuse. Eeltoodust tulenevalt on selge, et vastustaja on

lähtunud Kaevatava haldusakti andmisel siiski aegumistähtajast (sellest ka viited TsÜS-le)

ning lisanud 10-aastasele aegumistähtajale 3-aastase perioodi. Aegumistähtaja alguseks on

aga vastustaja võtnud nõude sissenõutavaks muutumise, mis ei ole kooskõlas TsÜS §-ga 154.

Kokkuvõttes jääb EMT endiselt seisukohale, et kui seadusandja tahe oleks

olnud siduda andmete töötlemise (avalikustamise) lõppemine krediidivõimelisuse hindamise

või muul sarnasel eesmärgil mingi muu asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine

(nt vastustaja poolt käsitletav aegumistähtaja möödumine), oleks seadusandja seda selliselt

seaduses ka sätestanud. Mistahes õigusliku otsuse tegemisel, sh ka haldusakti andmisel, tuleb

lähtuda seadusandja tegelikust tahtest. Vastustaja poolne IKS § 11 lg 7 p 2 vastavasisuline

sisustamine ning IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldamata jätmine ei ole kooskõlas IKS eesmärgiga

ning selline vastustaja poolne käsitlus on vastuolus õiguse süstemaatilise tõlgendamisega.

Vastustaja on Kaevatavas haldusaktis selgitanud, et IKS § 14 lg 1 räägib isikuandmete

töötlemisest kas siis vastutava või volitatud töötleja poolt. EMT on selgitanud, et MHR-s on

andmete töötlejaks registri liige – seega on ka käesoleval juhul andmete avaldajaks MHR-s

EMT kui vastutav töötleja. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu vastustaja väide, et IKS § 14

lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise tagamise viisi. Samuti on

selline väide arusaamatu ning segadust tekitav, kuivõrd Kaevatavas haldusaktis

lk-l 2 kinnitab vastustaja, et andmete avaldamise hetkel oli nende töötlemine IKS 1996 § 8

lg 1 p-1 kohaselt lubatud ning õiguspärane. Tänane IKS § 14 lg 1 p 4 on sama sisuga nagu

andmete avaldamise hetkel kehtinud IKS 1996 § 8 lg 1 p 1, samuti on andmete avaldamise

aluseks olevad faktilised asjaolud samad (andmesubjektidel (Kolmandad isikud) lasub EMT

ees täitmata kohustus, st võlg, kuid Leping, mis on võlgnevuse aluseks, on andmete

töötlemise (avaldamise) hetkel juba lõppenud). Vastustaja vastusele lisatud õiguskantsleri

arvamuse palub EMT jätta tähelepanuta, kuivõrd õiguskantsler nimetatud arvamuses

analüüsis olukorda, kus andmete avaldaja pidas andmete töötlemise õiguslikuks aluseks IKS §

11 lg-t 2. Käesoleval juhul ei ole ei EMT ega ka vastustaja väitnud ega põhistanud, nagu oleks

käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemise õiguslikuks aluseks § 11 lg 2.

EMT jääb

endiselt

seisukohale, et vastustaja seab

ebavõrdsesse olukorda need

andmesubjektid, kes on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud, ning need andmesubjektid,

kes oma kohustusi ei täida, kuivõrd vahetegemise aluseks on teadlikult valitud mittekohane

ning ebamõistlik kriteerium. Vastustaja viite sellele, et aegumise institutsioon seab iseenesest

isikud ebavõrdsesse olukorda, palub EMT jätta tähelepanuta, kuivõrd tegemist ei ole ei

asjakohase ega ka õige väitega – aegumise institutsiooni saavad kasutada kõik võlgnikud ning

aegumise institutsiooni kohaldatavus sõltub mitte võlausaldaja aktiivsusest või passiivsusest,

vaid võlgnikust endast ning tema teadmisest oma menetlusõigustest.

Vastustaja on jätnud täielikult arvestamata võimaluse et kolmandad isikud võivad veel

oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Kaevatav haldusakt ei takista loomulikult

isikutel EMT-le oma võlgnetavat kohustust täita ning selle näol ei oleks tegemist EMT poolt

alusetu rikastumisega. Samas piirab Kaevatav haldusakt sellisel juhul EMT poolt kõnealuste

kolmandate isikute andmete töötlemist, mille osas on EMT-l veel tulenevalt IKS § 11 lg-st 6

ja kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4 õigus 3-aastase perioodi jooksul alates võlgnevuse

tasumisest. Eeltoodust tulenevalt jääb EMT endiselt seisukohale, et vastustaja on

meelevaldselt arvestanud andmete töötlemisele kohustuse sissenõutavust, mis IKS-i loogika

kohaselt ei ole asjakohane.

Lisaks eeltoodule lisab EMT käesolevale haldusasjale tõendiks ka 25.11.2010 jõustunud

Harju Maakohtu 14.05.2010 otsuse ning 22.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

tsiviilasjas nr 2-09-51213 /tl 147-148,150-151), kus vaidluse faktilised asjaolud olid samad –

EMT poolt MHR-s aegunud võlgnevuse kohta andmete avaldamine – ning kus kohus leidis, et

kooskõlas IKS § 11 lg-tega 6 ja 7 on EMT poolt andmesubjekti andmete töötlemine

(avaldamine MHR-s) lubatud ning andmete töötlemine EMT poolt ei kahjusta ülemääraselt

andmesubjekti õigustatud huve. Kokkuvõttes on EMT endiselt seisukohal, et õiguslik alus

kolmandate isikute andmete töötlemiseks tuleneb käesoleval juhul IKS §-st 11 ning IKS §

14 lg 1 p-st 4.

AKI täiendavas seletuses EMT täiendavatele väidetele märgib AKI seoses Harju Maakohtu

14.05.2010. a ning Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010. a otsusega, et viidatud

kohtuasjades ei antud hinnangut tõeste andmete avaldamisega hageja õiguste ülemäärase

kahjustamise kohta. Hageja väitis, et talle on tekitatud moraalne kahju (hingevalu ja

kannatused) sellega, et kostja levitab tema kohta valesid andmeid ja laimab. Kohtud

tuvastasid, et andmed võlgade kohta ei olnud ebaõiged. Hagejal oli võlg kostja ees, kuid selle

võla sissenõudmine ei olnud nõude aegumise tõttu enam võimalik. Seega leidsid kohtud, et

tegemist ei olnud valeandmete levitamise ega laimamisega. Tsiviilkohtumenetluses lähtub

kohus poolte väidetest ja tõenditest. Hageja ei väitnud, et ka tõeste andmete avaldamine võiks

kahjustada tema õigusi ülemääraselt ega seega ka esitanud selle kohta mingeid põhjendusi

(kuidas ja mis õigusi kahjustatakse). Seega ei saanudki kohtud hinnata, kas õiguspäraste

andmete avaldamine kahjustas hageja õigusi ülemääraselt. Kuigi viidatud kohtuotsustes on

sedastatud, et hageja õiguste ülemäärast kahjustamist ei esine, ei ole kohtud sellist seisukohta

mitte ühegi argumendiga põhistanud. Kohtuotsustest ka ei nähtu, et ülemäärast kahjustamist

oleks sisuliselt kohtumenetluses arutatud, mis on TsMS § 436 lg 4 kohaselt eelduseks asjaolu

üle otsustamisele. AKI on seisukohal, et kuigi viidatud kohtuotsused tehti samade faktiliste

asjaolude alusel, ei hinnatud neis kõiki samasid õiguslikke argumente, mis pooled on esitanud

käesolevates kohtuasjades.

Juhul, kui kohus ei nõustu käesolevas vastuses AKI poolt esitatud hinnanguga selle kohta, et

võlaandmete tähtajatu avaldamine kahjustab isiku õigust eraelu puutumatusele ülemääraselt,

palub AKI kohtul hinnata IKS § 11 lg 7 p 4 põhiseaduspärasust ning seeläbi selle normi

kohaldamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 25 lg 9 alusel.

AKI on veendunud, et olukord, kus võlaandmeid võib avaldata tähtajatult, ei ole kooskõlas

PS-ga, sest selline avaldamine ei ole enam proportsionaalne ega demokraatlikus ühiskonnas

möödapääsmatult vajalik. Kuigi PS ei sisalda küll eraldi isiku õigust isikuandmete kaitsele,

tunnustatakse seda õigust ka Eesti õiguskorras. Informatsiooniline enesemääramisõigus (ehk

õigus isikuandmete kaitsele) tuletatakse isiku PS kahest artiklist - §-st 19 (õigus vabale

eneseteostusele) ning §-st 26 (õigus eraelu puutumatusele). Lisaks tuleb arvestada, et isiku

õigus isikuandmete kaitsele on eraldi põhiõigus ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartas (art 8),

mis Lissaboni lepinguga inkorporeeriti Euroopa Liidu alusdokumentidesse. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) praktika kohaselt peab põhiõiguse riive olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIÕK on kirjeldanud seda vajalikkust kui „suruvat

sotsiaalset vajadust“ (The Sunday Times v United Kingdom, 1979, p 62). Nii Vaideotsuses

kui ka käesolevas vastuses on selgitatud, miks AKI leiab, et teatud aja möödudes ei eksisteeri

enam objektiivset suruvat sotsiaalset vajadust võlgnike kohta info saamiseks. Kui ühiskonnas

ei eksisteeri enam sellist objektiivset vajadust põhiõiguste riiveks, siis kujutabki

isikuandmete avalikustamine (ehk isikuandmete töötlemine) endast ülemäärast isiku

põhiõiguste riivet.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt on EMT vaidlustanud Ettekirjutuse nii selle formaalse

õigusvastasuse (AKI poolt väidetav menetlus- ja vorminõuete rikkumine) kui ka sisulise

(materiaalse) õigusvastasuse tõttu. EMT on seisukohal, et Kaevatav haldusakt ei vasta HMS

§-s 54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele, st Ettekirjutus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, on

kaalutlusvigadega ning ebapiisavalt motiveeritud, samuti on AKI Kaevatava haldusakti

andmisel rikkunud EMT ärakuulamisõigust. Seega kaebaja leiab, et Kaevatav haldusakt on

ebaselge ja mittekontrollitav ning menetlusvead on viinud ebaõigete järelduste tegemiseni,

mistõttu Ettekirjutus on õigusvastane ja kuulub ainuüksi seetõttu tühistamisele.

AKI vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning on veendunud, et Ettekirjutus on nii

materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane ning haldusakti andmisel ei ole leidnud aset

menetlusreeglite rikkumist, mis oleks mõjutanud otsuse tegemist, st toonud kaasa teistsuguse

otsuse tegemise. Vastustaja seisukohti toetab põhimõtteliselt kolmanda isikuna menetlusse

kaasatud H.U..

Arvestades eeltoodut alustab kohus Kaevatava haldusakti õiguspärasuse ja kaebuse

põhjendatuse kontrollimist just Ettekirjutuse formaalse õiguspärasuse kontrollimisest. Seda

põhjusel, et menetlus- ja vorminõuete rikkumisel võivad olla erinevad tagajärjed. HMS § 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Teisalt, kui menetlus- ja vorminõuete

rikkumised on olnud nii olulised, et need on võinud viia ebaõigete järelduste tegemiseni,

arusaamatu ja kontrollimatu haldusakti andmiseni, nagu antud juhul väidab EMT, siis piisab

haldusakti tühistamiseks ka sellest, et kohus tuvastab eelmärgitud asjaolud. Järelikult kohus ei

pea niisugusel juhul kontrollima ega saagi sisuliselt kontrollida materiaalset õiguspärasust.

2. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

Vastavalt HMS § 56 lg-tele 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Nimetatud õiguslik alus

tähendab osundamist konkreetsele õigusakti normile, mis võimaldab vastavat otsustust teha,

ning faktiline alus kirjeldust haldusakti andmist tinginud asjaoludest.

HMS § 4 lg 2 nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve.

Kaebaja on õigesti märkinud, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti motiveerimise

olulisust. Samas ei ole motiveerimise nõue mingi asi iseeneses, vaid ülalnimetatud vormi- ja

sisunõuete järgimine peab tagama haldusakti adressaadile haldusaktist arusaadavuse ja isiku

õiguste alusetu piiramise korral võimaluse selle akti vaidlustamiseks, samuti kontrollitavuse

vaide lahendaja või kohtu poolt. Nii on kõrgeim kohus mitmetes lahendites nentinud,

haldusakti põhjendamine tagama PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise

võimaluse ning motiveerimata haldusakt on õigusvastane juba seepärast, et pole võimalik

kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on just selline haldusakt antud. Samuti on

Riigikohus märkinud seda, et kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke

põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik

vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab

isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti (nt otsused haldusasjades nr 3-3-

1-14-00 ja nr 3-3-1-49-08). Just seetõttu on Riigikohus rõhutanud ka haldusasjas nr 3-3-1-13-

02, et „Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis

peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes

kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse

tegemise“.

3. Vaidlustatud Ettekirjutus on antud sel ajal kehtinud IKS § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2

alusel.

IKS § 40 lg 1 kohaselt selle seaduse täitmise tagamiseks on AKI ametiisikul õigus teha

isikuandmete töötlejale ettekirjutusi ja vastu võtta otsuseid.

IKS § 11 lg 7 p 2 näeb aga ette, et selle paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete

kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt

andmesubjekti õigustatud huve. Viidatud sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1) kolmandal

isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud

kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud

andmeedastuse.

Kaevatavas haldusaktis on eraldi alajaotus „Ettekirjutuse tegemise õiguslikud alused ja

faktilised asjaolud“, kus on kohtu arvates faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel ka

loogiliselt seotud. EMT võib nende põhjenduste ja õigusnormide kohaldamise/tõlgendamisega

mitte nõustuda, samuti võib isikule subjektiivsest aspektist tunduda, et motiveering võiks

täiuslikum olla, kuid väita, et Ettekirjutuses ei ole seadusest tulenevad vorminõuded täidetud

ja et Ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud, on ilmselgelt alusetu. Kohus märgib, et kuigi

Ettekirjutusega kohustati EMT-d lõpetama andmete töötlemine MHR-s ja IKS § 5 järgi

isikuandmete töötlemine on tõepoolest iga isikuandmetega tehtav toiming, sh ka isikuandmete

sulgemine või kustutamine, siis on Ettekirjutuse kontekstis arusaadav ja see nähtub ilmselgelt

ka Ettekirjutuse viimasest lausest, et mõeldud on konkreetselt Klientide isikuandmete

avalikustamise lõpetamist MHR-s Ettekirjutuses toodud põhjustel. Fakti, et kaebaja väited

Ettekirjutuse ebaselgusest ja „äärmiselt puudulikust“ motiveerimisest on põhjendamatud ja nn

otsitud, kinnitab ilmekalt asjaolu, et EMT on saanud igakülgselt argumenteeritult vaidlustada

Ettekirjutuse halduskohtus. Kui kaebajal on olnud võimalik analüüsida Kaevatavat haldusakti

kõikvõimalikest aspektidest sisuliselt ja süstematiseeritult kokku 14 lehel, siis puudub

igasugune alus öelda, et Ettekirjutus on motiveerimispuuduste tõttu olnud selle adressaadile

nii arusaamatu, et ta ei ole saanud oma kaebeõigust realiseerida, ja et see haldusakt pole

kohtulikult kontrollitav. Ehkki EMT hinnangul nt vastustaja viited haldusakti andmise

põhjenduse pikkusele ei ole asjakohased, kuna põhjenduse võimalik pikkus iseenesest ei

tähenda automaatselt, et see on ka asjakohane, siis kohus eeldab, et kaebaja sama kriitiline

meel ei käi tema enda kaebuse pikkuse ja sisukuse vahekorra kohta. Kohtu arvates näitab

põhjenduse maht nii haldusaktis kui ka kaebuses tegelikult siiski, et küsimust on põhjalikult

käsitletud (on olnud võimalik põhjalikult käsitleda). Teiseks ei ole kaebaja näidanud, et AKI

põhjendused oleksid asjakohatud, vaid kaebaja on pigem väitnud, et need on ebaõiged. Kohus

märgib ühtlasi, et lähtumine väidetavalt valedest või tõendamata asjaoludest ei ole formaalne,

vaid sisuline eksimus.

Mis puutub EMT palvesse jätta kohtul kõik vastustaja viited Vaideotsusele tähelepanuta, siis

selles osas nendib kohus järgmist. Puudub vaidlus, et Vaideotsus on tehtud teise, kuid

sarnase haldusakti peale esitatud vaide lahendamisel ning Vaideotsus ei ole Kaevatava

haldusakti osaks ainuüksi seetõttu, kuna kõik Vaideotsuses antud seletused ning selgitused on

antud pärast Kaevatava haldusakti andmist. Kohtu arvates AKI eesmärk ei olegi Vaideotsuses

esitatud seletuste ja argumentatsiooni arvamine Kaevatava haldusakti motivatsiooni

hulka ning seda ei saakski ta kaebaja toodud põhjustel teha. Samas puudub alus jätta

Vaideotsuses toodu kõrvale, kui AKI ei soovi seal esitatut kohtule antavas seletuses korrata ja

palub tema seletuse osana vaadelda ka Vaideotsust analoogilises asjas. Seda enam, et

Vaideotsuses ei ole esitatud võrreldes Ettekirjutusega erinevaid või täiesti uusi põhjendusi.

Kui lähtuda utreeritult kaebaja loogikast, siis peaks kohus tähelepanuta jätma ka tema enda

täiendavad selgitused vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadele, kuna need on esitatud

hiljem ja erinevad osaliselt kaebuses algselt märgitust. On loomulik, et põhjalikule vaidele ja

kaebusele tuleb ka vastata põhjalikumalt ning mõnevõrra teiste sõnadega kui esialgses

haldusaktis. Ei ole mõeldav, et vaideotsus ja kohtule antav seletus kaebuse kohta kordavad

vaidlustatavat haldusakti sõna-sõnalt, kuna niisugune mõttetus ei suudaks hoopiski

vaide/kaebuse esitajat veenda. Kuivõrd AKI on Ettekirjutuses märkinud, et võlainfo

avaldamine ilma isiku nõusolekuta on eraelu puutumatuse riive /tl 21/, siis ei vasta tõele

EMT väide ka selles osas haldusakti ebaselgusest ja põhjendamata jätmisest (haldusaktis ei

ole väidetavalt märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud

põhiõigust). Samas on kaebaja seda tõika vastuoluliselt kaebuse muus osas (p 2.32.) isegi

möönnud. Seda, et kaebaja oma vastuses AKI seletusele heidab vastustajale täiendavalt ette,

et Ettekirjutusest ei selgu, „kas õigustatud huvina on vastustaja silmas pidanud eraelu

puutumatust kui sellist või õigust eraelu puutumatuse tagatusele“, peab kohus lausa

norimiseks. Mis puudutab resolutsiooni väidetavat ebaselgust, siis arvestades asjaolu, et

Ettekirjutuse täitmise tähtajad ei ole veel saabunud (varaseim alles 21.03.2011), siis on

kaebajal võimalik vajadusel paluda haldusakti andjalt selgitusi (kui seniste kohtumenetluste

kaudu ei ole asi EMT-le piisavalt selgeks saanud), ning väidetav ebaselgus ei saa hetkel veel

rikkuda kaebaja õigusi. Kohus leiab tegelikult, et ka see on nn otsitud pretensioon AKI-le.

Seega eeltoodut arvestades kohus ei ole tuvastanud niisuguseid olulisi vormipuudusi, mis

tingiksid Ettekirjutuse tühistamise.

4. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et AKI on rikkunud Ettekirjutuse andmisel

menetlusnorme ja veel määral, mis on võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Olgu siinjuures

etteruttavalt öeldud, et kohus jagab vastustaja põhimõttelist seisukohta, et isegi sel juhul, kui

kaebajale ärakuulamisõiguse tagamiseks tulnuks Ettekirjutuse eelnõu saata EMT-le

arvamuse avaldamiseks (kohus nii ei arva), oleks olnud tulemus sama, st AKI ei oleks teinud

ega saanudki teha kooskõlas kehtiva materiaalõigusega sisuliselt teistsugust otsust, nagu

nähtub kasvõi hilisemalt tehtud Vaideotsusest analoogilises vaidluses EMT ja AKI vahel ning

vastustaja seletusest käesoleva kaebuse kohta. Seetõttu ei oleks haldusorgani

menetlusnormide rikkumine (mida kohus pole siiski tuvastanud) mõjutanud asja otsustamist

haldusmenetluses.

HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Õige on iseenesest EMT arvamus, et asjassepuutuva isiku ärakuulamine peab

aitama tagada õigemaid ja õiglasemaid haldusotsuseid. Kuid teisalt on selle nõude oluline

eesmärk ka see, et asja ei menetletaks isiku selja taga ja talle ei tuleks haldusorgani tegevus

või haldusakt ootamatusena, vaid et ta oleks menetluse ja probleemiga kursis ning saanud

esitada selle kohta omapoolsed seisukohad, andmed ja tõendid. Samas ei ole

ärakuulamisõigus siiski absoluutne, mida kinnitab sama paragrahvi lg 3, kus on toodud

erandid, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära

kuulamata. Sealhulgas nt juhul, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud

andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

Asja materjalidest nähtuvalt on EMT olnud teadlik nii probleemi olemusest kui ka tal on

olnud võimalik esitada tegelikult omapoolsed seletused ja andmed. EMT-ga on samade

õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat, alates

05.09.2008, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI analoogilise ettekirjutus-

hoiatuse tühistamiseks.

Käesolevas asjas AKI pöördus 17.06.2010 järelpärimisega EMT poole sooviga saada EMT-lt

infot H.U.i isikuandmete töötlemise faktiliste asjaolude kohta (millistel asjaoludel ja millal on

lõpetatud leping temaga; millisest kuupäevast alates tekkis võlanõue H.U.i suhtes). AKI on

samas teavitanud, et ta on alustanud järelevalvemenetlust seoses H.U.i kaebusega /tl 23-24/.

Sealjuures märgib kohus ka asjaolu, et selleks ajaks oli AKI pöördunud EMT poole korduvalt

seoses erinevate, samuti analoogsetel alustel kaebusi esitanud klientide andmete töötlemisega

EMT poolt AS Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, paludes teavitada millisel

õiguslikul alusel töötleb EMT nende andmeid MHR-s ja mis on andmete sel viisil töötlemise

eesmärgiks (nt 16.09.2009, 09.04.2010 ja 23.04.2010 järelpärimised) ning kaebaja on saanud

seega oma selgitusi jagada ning võinud mõista, milles on vaidluse sisu ja probleem.

Olukorras, kus AKI tegi Kaevatava haldusakti 12.07.2010, so pärast ülalviidatud EMT

teavitamist probleemi olemusest (tegelikult oli EMT sellest juba varem hästi teadlik, nagu

eelnevast nähtub) ja kaebajalt andmete kogumist, mille raames oli kaebajal võimalik esitada

ka omapoolsed seisukohad (EMT vastas järelepärimisele väidetavalt oma 28.06.2010 kirjaga

nr 4-1-11/10-0530-9 /tl 25/, kuid kuna seda vastuskirja kohtule esitatud ei ole, siis on vastuse

sisu kohtule teadmata), ning arvestades seejuures ärakuulamisõiguse eesmärke ja

sellekohaseid seadussätteid, on kohtu arvates kaebaja poolt selgelt pahatahtlik rääkida

ärakuulamisõiguse rikkumisest.

Kohus leiab, et antud juhul vastab menetlus neile nõuetele, mida rõhutab ka Riigikohus

kaebaja osundatud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03: „ärakuulamise põhimõtte

tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib

arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise

menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi

puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused“.

Kokkuvõtteks, kuivõrd kohtu arvates vastupidiselt kaebaja väidetele Kaevatava haldusakti

andmisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid määral, mis ei ole mõjutanud otsuse

vastuvõtmist negatiivselt, siis ei ole Ettekirjutus formaalselt õigusvastane. Järelikult tuleb

kohtul asuda järgnevalt analüüsima ka Ettekirjutuse sisulist (materiaalset) õiguspärasust.

Vastustaja on tabavalt võtnud kokku sisulise vaidluse olemuse: vaidlus on nimelt selles, kas

füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada igavesti.

5. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaieldav, et Klient (antud kohtumenetluses

kolmas isik) ei ole oma liitumislepingute järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, tal on

tekkinud EMT ees tasumata arvete tõttu võlgnevus, mis on siiani kõrvaldamata, ning EMT

poolt Kliendi võlgnevust kajastavate andmete maksehäireregistrisse edastamine oli kooskõlas

sel ajal kehtinud IKS 1996 nõuetega. Võlgnevuse olemasolu vaidlustab küll H.U., kuid

üksnes paljasõnaliselt ja kuna võlaõiguslikest lepingutest tulenevate vaidluste lahendamine on

maakohtu pädevuses, siis halduskohus jätab need väited sisuliselt tähelepanuta. Kaebaja

avaldas nimetatud andmed MHR-s ilma isiku nõusolekuta Kliendi lepingu täitmise tagamise

eesmärgil (IKS 1996 § 8 lg 1 p 1) ja krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil üldistes

huvides (IKS 1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2). EMT on seisukohal, et kuivõrd Kliendi võlgnevus ei

ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, on andmed Kliendi võlgnevuse osas jätkuvalt õiged

ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s on kooskõlas ka kehtiva IKS-ga (nii IKS § 11

lg 7 p-ga 2, millele Ettekirjutust tehes on tuginenud AKI, kui ka esineb alternatiivne alus IKS

§ 14 lg 1 p 4 näol).

Samuti on AKI kaebaja väitel tuginenud valedele või tõendamata asjaoludele (nt AKI on

faktilise alusena välja toonud EMT poolt aegunud võlanõuete avaldamise, kuid EMT väitel ta

ei avalda MHR-s aegunud võlanõudeid, vaid faktilist olukorda klientide võlgnevuse osas

EMT ees). Ettekirjutuse tegemisel on tehtud diskretsiooniviga ja seetõttu on kaevatav

haldusakt ebaproportsionaalne. AKI vaidleb kõigile neile väidetele vastu, teda toetab

põhimõtteliselt kolmas isik.

Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja asjas kogutud tõendeid nende kogumise ja

vastastikuses seoses, nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, mis on avaldatud

Ettekirjutuses, Vaideotsuses ja kirjalikus seletuses kaebuse kohta, samuti H.U.i seisukohaga,

mis puudutab Ettekirjutuse põhjendatult („õigustatud“) tegemist ja kooskõla seadusega.

Kuivõrd poolte mahukad seisukohavõtud, sh vastustaja seletus, kus vastused kaebaja

etteheidetele on antud kaebuse alapunktides esitatud väidete kaupa, on kohtuotsuses toodud

praktiliselt tervikuna, samuti on kajastatud otsuses kolmanda isiku arvamus, siis puudub

kohtul vajadus kõike ka selles osas üle korrata. Kohus peab vajalikuks rõhutada üksnes

alljärgnevat.

Kohus märgib kõigepealt täiendavate tõendite osas, et kohus jagab AKI seisukohta, et Harju

Maakohtu 14.05.2010 otsus ning 22.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-

09-51213 ei ole antud juhul kohased tõendid, kuna kohtud ei hinnanud tõeste andmete

avaldamisega hageja õiguste ülemäärast kahjustamist. Samuti ei oma asjas erilist tähtsust

kolmandale isikule esitatud arved, kuna võlgnevuse osas iseenesest poolte vahel vaidlust ei

ole. Teisalt on õige ka kaebaja seisukoht, et tähelepanuta tuleb jätta õiguskantsleri ettepanek

Rae vallale, kuna nimetatud dokumendis analüüsitud olukorras andmete avaldaja pidas

andmete töötlemise õiguslikuks aluseks IKS § 11 lg-t 2, mis käesoleval juhul ei ole aga

kohaldatud ega kohaldatav.

6. HMS § 3 lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning

proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte

järgi riik peab vältima tarbetuid ebameeldivusi isikutele ning riik tohib piirata isikute õigusi

ega tekitada neile muid koormavaid tagajärgi vaid siis, kui see on hädavajalik.

IKS § 1 kohaselt selle seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku

põhiõigusi ja vabadus, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. IKS §-s 6 on sätestatud

põhimõtted, mida isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima: sh

eesmärgikohasuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste

eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse

eesmärkidega kooskõlas); kasutuse piiramise põhimõte (isikuandmeid võib muudel

eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal) ja

andmete kvaliteedi põhimõte (isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning

vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks). Tulenevalt IKS § 10 lg-st 1 on

isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta

teisiti. Juhtumid, mil isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta on sätestatud

IKS §-s 14.

Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa Klientide isikuandmete jätkuva avaldamise puhul

tugineda IKS § 14 lg 1 p-le 4, mis näeb ette, et isikuandmete töötlemine on lubatud

andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu

täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete

töötlemine. Kaebaja on ise kinnitanud, et vastav liitumisleping on lõpetatud: EMT ütles selle

üles seoses võlaga juba 1998. a, st võlasuhe on lõppenud vastavalt VÕS §-le 186. Kaebajal

oli aega 10 aastat (aegumistähtaeg) Kliendilt võlgnevuse sissenõudmiseks, kaebaja küll esitas

Kliendi vastu hagi, kuid ta loobus esitatud hagist, kuna Klient apelleerisid aegumisele. Nii

aegumise kui ka hagist loobumise tõttu ei oleks hagi (uus) esitamine täna enam võimalik. Neil

asjaoludel ja arvestades kohtumenetluses väljendatud seisukohti, on üksnes teoreetiline EMT

lootus, et kolmandast isikust võlgnik neil asjaoludel veel nüüd vabatahtlikult maksab võla ära.

Seega, kui lepingu ja võlanõude kehtivuse ajal oli kaebaja eesmärgiks lepingu täitmise

tagamine (võla sissenõudmine), siis on nimetatud alus andmete jätkuvaks avaldamiseks

MHR-s ära langenud ja Ettekirjutus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema

vabadusi ettevõtluse alal.

Samuti on põhjendamatu kaebaja väide, nagu oleks Kliendi isikuandmete avaldamine

käesoleval ajal võimalik ka IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal

isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on tuvastanud

kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud

andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 p 2 aga keelab nimetatud eesmärgil andmete kogumise ja

kolmandatele isikutele edastamise, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud

huve. Seega isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil

kolmandatele isikutele andmete edastamiseks andmesubjekti enda nõusolekuta peavad

üheaegselt olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Kui kasvõi üks neist pole täidetud, ei ole

andmete töötlemine sel eesmärgil ilma nõusolekuta lubatav. Antud juhul on AKI põhjalikult

põhjendanud Ettekirjutuses, miks Kliendi võlaandmete avaldamine pikema kui 13 aastase

perioodi jooksul ei ole enam kooskõlas seadusega ja kahjustab ülemääraselt andmesubjekti

huve. Kaebaja arvamus, et Kliendi isikuandmeid võib töödelda seni kuni võlgnevused on

likvideeritud, sest lepingust tulenevad õigused ja kohustused kestavad edasi, ei ole kooskõlas

ei seaduse ega kaebaja enda viidatud õiguse põhimõtetega. Ilmselgelt ebaproportsionaalne

oleks klientide isikuandmeid töödelda (isikuandmeid avalikustada) lõpmatuseni, kui

võlgnikud ei soovi võlga tasuda, aga samas ei saa neilt seda ka enam sundkorras sisse nõuda.

Et halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks, siis kaebaja

väited teiste isikute „normaalse tsiviilkäibe ja sellega ka avalike huvide kaitseks

omavad tähtsust üksnes sellest aspektist, mis puudutab diskretsiooniotsuse tegemisel eri

huvide kaalumist. Kohus leiab, et AKI ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud

kaalutlusõigust kooskõlas õigusnormide, haldusmenetluse põhimõtete ja õiguse

üldpõhimõtetega. Parafraseerides Riigikohtu 17.10.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-08

(p 10) märgitut on kohus seisukohal, et Ettekirjutuse sellekohane põhjendus on kohut

veennud, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve

ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus on juba eelnevalt näidanud, et väär on

kaebaja väide, et Kaevatavas haldusaktis on kohustatud EMT-d ilma kohase õigusliku aluseta

lõpetama Kliendi isikuandmete töötlemine MHR-s. Kaebaja tuginemine Ettekirjutuse puhul

õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetele ei ole kuidagi põhjendatud, arvestades nii

IKS redaktsioonide muutumist, AKI poolt juba varasemalt tehtud analoogseid ettekirjutus-

hoiatusi ning EMT-le esitatud järelepärimiste sisu. Neil asjaoludel, arvestades osundatud

õigusaktides sätestatut ning seadusandja tahet, mis on tuvastatav muu hulgas ka IKS

seletuskirja kaasabil, on kohus veendunud, et Ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane

haldusakt ja sellisena ei saa see rikkuda kaebuse esitaja mingeid subjektiivseid õigusi.

Sealjuures kohus rõhutab, et tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud

maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 26-28/ on maksehäireregistri liikmel õigus,

mitte kohustus sisestada registrisse andmeid. EMT kaebus on alusetu ja see tuleb jätta

rahuldamata.

7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb EMT kaebus rahuldamata

ning AKI ja kolmas isik ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda.

Hurma Kiviloo

kohtunik