3-10-1831/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-10-1831

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsembril 2010. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1831

Haldusasi

AS EMT kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 26.05.2010

ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: AS EMT (registrikood 10096159)

esindaja Anneli Aab

Vastustaja: Andmekaitse Inspektsioon (registrikood 70004235)

esindaja Kaja Puusepp

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS EMT kaebus rahuldamata /HKMS § 26 lg

1 p 6/.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda

/HKMS § 92 lg 1, § 93 lg 1/.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 30.12.2010, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.

Kui

apellatsioonkaebuses

ei

taotleta

asja

lahendamist

kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses

(TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD

1. AS EMT (edaspidi EMT) ja A. P.’i (edaspidi Klient 1) vahel sõlmiti 08.03.1996

liitumisleping (edaspidi Leping 1, tl 17), EMT ja M. A.’i (edaspidi Klient 2) vahel sõlmiti

21.02.1997 liitumisleping (edaspidi Leping 2, tl 18) ning EMT ja R. P.’i (edaspidi Klient 3)

vahel sõlmiti 24.11.1995 liitumisleping (edaspidi Leping 3, tl 19), millega nimetatud

klientidele määrati kasutamiseks mobiiltelefoninumber ning avati mobiilside. Kliendi 1, 2 ja

3 (edaspidi koosnimetatult Kliendid) lepingujärgseks kohustuseks oli EMT poolt osutatavate

mobiiltelefoniteenuste ja lisateenuste eest tasumine EMT poolt esitatud arvete alusel.

2. Et Kliendid ei täitnud eeltoodud kohustust nõuetekohaselt, siis Klientide võlgnevuse

tõttu ütles EMT ühepoolselt, kooskõlas Lepingu 1, 2 ja 3 (edaspidi koosnimetatult Lepingud)

kehtivuse ajal kehtinud EMT teenuste kasutamise üldtingimustega (edaspidi Üldtingimused)

lepingud üles: Lepingu 1 31.08.1996, Lepingu 2 16.09.1997 ja Lepingu 3 30.04.1996.

Lepingute ülesütlemiseni Kliendid neile EMT poolt esitatud arveid ei vaidlustanud.

3.

23.12.2002 edastas EMT Klientide võlgnevust kajastavad andmed AS Krediidiinfo

poolt hallatavasse maksehäireregistrisse (edaspidi maksehäireregister või MHR).

4. Andmekaitse Inspektsiooni (edaspidi AKI) peadirektor Viljar Peep tegi 26.05.2010

EMT-le ettekirjutus-hoiatuse (edaspidi Ettekirjutus või Kaevatav haldusakt) isikuandmete

kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel. AKI tegi EMT-le ettekirjutuse

lõpetada Klientide isikuandmete töötlemine maksehäireregistris, kuna Klientide isikuandmete

töötlemine Krediidiinfo maksehäireregistris kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve

ning andmete avaldamiseks puudub muu õiguslik alus. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli

21.06.2010 /tl 21-24/. EMT lõpetas Klientide andmete avalikustamise MHR-s tähtaegselt.

5. EMT esitas Ettekirjutuse peale vaide, mille AKI oma 05.07.2010 vaideotsusega

(edaspidi Vaideotsus) rahuldas osaliselt, muutes kaevatava haldusakti sõnastust ja kustutades

sealt ühe lõigu. AKI jättis vaide rahuldamata EMT taotluse osas tunnistada Ettekirjutus

kehtetuks /tl 26-32/.

6.

15.07.2010 esitas EMT Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 26.05.2010 ettekirjutus-

hoiatuse tühistamiseks /tl 1-16/. Kohus võttis kaebuse menetlusse 27.08.2010 määrusega /tl

52/, 09.09.2010 määrusega kohus määras lahendada EMT kaebus kirjalikus menetluses ning

kaasata menetlusse kolmandate isikutena Kliendid A. P., R. P. ja M. A. /tl 57/.

7.

15.10.2010 esitas AKI kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 73-80/. 30.11.2010

esitas EMT vastuse AKI seletusele /tl 91-95/ ja 17.12.2010 esitas vastustaja kohtule oma

täiendava seletuse /tl 106-108/. Kolmandad isikud oma seisukohti kaebuse kohta kohtule ei

esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja AS EMT on seisukohal, et kaevatud haldusakt on õigusvastane, kuna ei vasta

haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse

eeldustele ega ole HMS §-s 56 kohaselt põhjendatud. Ettekirjutus ei vasta haldusakti

formaalsetele ega materiaalsetele eeldustele.

Kuna käesoleva hetkeni lasub Kliendil 1 EMT ees võlgnevus summas 2476.20 krooni,

Kliendil 2 võlgnevus summas 5495.85 krooni ja Kliendil 3 võlgnevus summas 6585.90

krooni, siis juhindudes kuni 01.10.2003 kehtinud isikuandmete kaitse seadusest (edaspidi IKS

1996) edastas EMT Klientide võlgnevust kajastavad andmed üldistes huvides (I eesmärk)

ning lepingu täitmise tagamiseks (II eesmärk) maksehäireregistrisse.

AKI ja EMT on varasemalt olnud seisukohal, et sarnastel faktilistel asjaoludel isikute (sh ka

Klientide) isikuandmete avalikustamine on toimunud IKS 1996 kehtivuse ajal õiguspäraselt.

IKS 1996 võimaldas ilma isiku nõusolekuta töödelda andmeid, kui töötlemise eesmärk oli

isikuga sõlmitud lepingu täitmine (IKS 1996 § 8 lg 1 p 1, lepingu täitmise tagamise eesmärk)

ja/või üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele

andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad (IKS

1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2, krediidivõimelisuse hindamise eesmärk).

Ettekirjutuse formaalse õigusvastasus (menetlus- ja vorminõuete rikkumine).

Ärakuulamisõiguse (HMS § 40) mõte seisneb kavandatavale haldusotsusele vastuväidete

esitamise võimaluses. Oma arvamustega peab menetlusosalisel olema võimalus välja tuua

tema kasuks rääkivad aspektid ning kummutada valeinformatsioon ja asjakohatud kaalutlused.

Arvamust peab olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje

(asjaolude) kui ka õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine) kohta. Faktiliste

külje kohta arvamuse avaldamine eeldab, et menetlusosaline oleks teadlik, millised andmed

on asutuse käsutuses ning kas asutuse kogutud andmed on täielikud ja õiged. Ärakuulamine

aitab vältida seda, et õigusi piiratakse ülemäära palju või seadusliku aluseta. Õiguslike

vastuväidete esitamine eeldab, et asutus teeks teatavaks võimalikud õiguslikud alused ja

üldised motiivid, millele tuginedes võidakse isikule kahjulik otsus langetada. Eeltoodut on ka

Riigikohus rõhutanud oma 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03. AKI 16.09.2009

ja 23.04.2010 järelpärimisega on tõendatud, et AKI ei ole haldusmenetluse jooksul avaldanud

ise mistahes õiguslikku alust ega motiivi, millele tuginedes võiks AKI Kaevatava haldusakti

anda. Eeltoodust tulenevalt pole EMT-l olnud küllaldaselt võimalik haldusmenetluse raames

võtta seisukohta AKI poolt Kaevatava haldusakti aluseks oleva õigusliku külje osas, mistõttu

on nurjatud ka EMT poolt ärakuulamisõiguse kasutamine.

HMS § 55 lg-st 1 tulenevalt peab haldusakti adressaadile olema üheselt selge ja arusaadav,

mida riik tema suhtes on otsustanud ning millised õigused ja kohustused sellest temale tulevad

– kes peab tegema mida, millise tähtaja jooksul. Selguse põhimõtte tõttu tuleb resolutiivosas

võimalikult täpselt järgida haldusakti aluseks oleva normi tehnoloogiat, et ei tekiks kahtlust

ega tõlgendamisvajadust. Kaevatava haldusakti resolutsioon on ebaselge: EMT-le on tehtud

ettekirjutus Klientide andmete töötlemise lõpetamiseks MHR-s IKS § 11 lg 7 p 2 alusel, kuna

see kahjustab ülemääraselt isikute õigustatud huve. Viitega IKS § 5, mis sätestab

isikuandmete töötlemise mõiste, märgib EMT, et IKS § 11 lg 7 p 2, mis on Kaevatava

haldusakti õiguslikuks aluseks, ei sätesta mistahes töötlemise keeldu, vaid piiritleb üksnes

juhud, millal ei ole eeltoodud eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud. Eeltoodust tulenevalt on EMT hinnangul Kaevatava haldusakti

resolutsioon ebaselge, kuivõrd MHR-s käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemine

seisneb nende avalikustamises, mitte andmete kogumises ega nende edastamises.

Resolutsioon, mille kohaselt tuleb igasugune andmete töötlemine lõpetada, täpsustamata,

millist töötlemise viisi millisel viisil tuleb lõpetada, on ebaselge, kuivõrd ei selgita, mida

täpselt peab EMT eelnimetatud andmetega tegema (ka andmete kustutamine on IKS § 5

kohaselt töötlemine, mis Kaevatava haldusakti kohaselt oleks justkui keelatud).

Viitega HMS § 56 lg 1 ja lg 2 sätetele ning asjaolule, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud

haldusakti motiveerimise olulisust (nt 19.03.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-13-02 p 14,

22.05.2000 otsuse nr 3-3-1-14-00 p 5 ja 05.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08)

märgib EMT, et käesoleval juhul on Kaevatava haldusakti andmise motivatsioon äärmiselt

puudulik, millele lisaks on AKI lähtunud haldusakti andmisel vääradest faktilistest

asjaoludest. Väär on AKI seisukoht, et EMT töötleb MHR-s Klientide kohta aegunud

võlanõudeid. MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega –

seega ei avalikusta EMT MHR-s mitte võlanõuet (aegunud või aegumata), vaid üksnes

faktilist olukorda – andmeid Klientide võlgnevuse kohta (andmed võlgnevuse tekkimise ja

lõppemise kuupäeva, suurusjärgu ning päritolu kohta). Ebaõigetest faktilistest asjaoludest

lähtumine on tinginud ka ebaõige ning puuduliku põhjenduse. Õigusliku alusena väljatoodu

(vastuolu IKS § 11 lg 7 p-ga 2) sätestab piirangud hoopis andmete kogumisele ja

edastamisele, mitte avalikustamisele.

Juhul kui haldusakti õigusliku aluse suhtes leidub täiendavaid erinorme, siis tuleb

haldusorganil ka põhjendada, miks erinorm käesoleval juhul kohaldatav ei ole. Kaevatavas

haldusaktis on täielikult jäetud käsitlemata IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldatavus, hoolimata

asjaolust, et ka AKI ise nendib, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustust ja selle

rikkumist kui sellist olematuks. Haldusakti faktilise asjaoluna on Kaevatavas haldusaktis välja

toodud, et EMT poolt Klientide kohta aegunud võlanõuete avaldamine MHR-s kahjustab

ülemääraselt nende õigustatud huve. Samas on täielikult selgitamata, milliseid andmesubjekti

(Klientide) õigustatud huve käesoleval juhul EMT poolt andmete avaldamine kahjustab. AKI

on oma väite põhistamiseks viidanud vaid üldsõnaliselt Eesti Vabariigi põhiseadusele

(edaspidi PS). Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas AKI on silmas pidanud õigustatud

huvina eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust; samuti ei selgu kas õigustatuks

huviks on põhiõigus kui selline või õigus põhiõiguse tagatusele. Vaideotsuses on AKI lisanud,

et (i) õigustatud huviks on andmesubjekti õigus kaitsta oma eraelu seeläbi, et tema kohta ei

kogutaks ega levitataks tema tahte vastaselt ja ülemääraselt andmeid ning teostada oma õigusi

ja vabadusi, näiteks valida vabalt töökohta ja teha tehinguid, mida siis info võlgnevuse kohta

kui isikut negatiivselt iseloomustav teave riivab, ning (ii) et inimese õiguste piiramise

seisukohalt ei ole tasakaalus olukord, kus ühiskondlikult hukka mõistetud teo toimepanemine

teatud aja möödudes minetab oma tähenduse, lepingu rikkumine aga mitte kunagi. Samas on

Riigikohus oma 12.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-57-07 rõhutanud, et haldusakti

põhjenduste hilisem esitamine, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole

võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.

AKI poolt kasutatud analoogia karistusregistriga ei ole sobilik ning kohane, kuivõrd tuleb

eristada olukordi, mil lepingut küll rikuti, kuid see heastati hilisema täitmisega (võla

tasumisega), olukorrast, kus võlgnevus on jätkuvalt kehtiv ning võlgnikul puudub igasugune

huvi selle likvideerimise vastu. Ka kuritegude puhul aeguvad karistused, mis on

kriminaalmenetluse kaudu leidnud osapooli rahuldava lahenduse, sh ka kannatanu

seisukohalt. Eeltoodud põhjusel ei ole Kaevatav haldusakt sisuliselt kontrollitav. Riigikohus

on oma 17.10.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-07 leidnud, et HMS § 56 vastaselt

haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning

on haldusakti tühistamise aluseks.

Ettekirjutuse sisuline (materiaalne) õigusvastasus.

Klientide andmete avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 2. Klientide andmete

töötlemine on kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6, kuivõrd isiku krediidivõimelisuse hindamise või

muul sarnasel eesmärgil on kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud andmete töötlemine

lubatud juhul, kui (i) kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ja (ii)

isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastavate

andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse.

MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi nii ettevõtete kui ka eraisikute osas võla tekkimis- ja

lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, sõltumata nõude aegumisest. Seega

on MHR-s võlgnevuste kajastamise eesmärgiks lisaks lepingu täitmise tagamise eesmärgile

(EMT kui vastutava töötleja õigustatud eesmärk) veel ka kliendi üldisest maksekäitumisest

krediidiandjatele laenuotsuste tegemiseks objektiivse informatsiooni andmine, kaitsmaks neid

krooniliste võlglaste eest (viimane on eelkõige üldistes huvides, kuid kaudselt ka nii EMT kui

teiste MHR liikmeteks olevate krediteerijate huvides). On olemas praktiline vajadus selleks, et

finantsasutused ja äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste

suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on teave selle kohta, kuidas

isik on käitunud oma seniste lepinguliste kohustuste täitmisel. MHR-s avaldatav

informatsioon on kasutatav eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja

turvalise finantstegevuse tagamiseks – seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks

tagamiseks. Järelikult kaitstakse MHR kaudu tsiviilkäivet ning seeläbi ühtlasi ka üldisi huve.

EMT on kontrollinud avaldatud võlainfo õigsust ning Klientide andmete avalikustamine

MHR-s on EMT poolt registreeritud.

Isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete kogumise ja edastamise piirangud on sätestatud IKS § 11

lg-s 7. Ilmselgelt ei ole AKI ja EMT vahel käsitletavas asjas vaidlust selle üle, et käesoleval

juhul ei esine IKS § 11 lg 7 p-des 1 ja 3 toodud piiranguid. Samamoodi ei esine käesoleval

juhul IKS § 11 lg 7 p-s 4 toodud piirangut – seda, et käesoleval juhul ei ole kohustuste

rikkumine lõppenud, on AKI nentinud ka Kaevatavas haldusaktis (osas, mis küll AKI poolt

vaideotsusega hiljem kustutati). Vaidluse all on käesoleval juhul, kas EMT poolt andmete

töötlemine (avalikustamine MHR-s) on piiratud IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt. IKS § 11 lg 7 p 2

kohaldamine eeldab, et (i) töötlemise eesmärgiks on isiku krediidivõimelisuse hindamine või

muu samasugune eesmärk; (ii) töötlemise viis on nende andmete kogumine ja edastamine;

ning (iii) eelnimetatud töötlemise viis eelnimetatud eesmärgil kahjustaks ülemääraselt

andmesubjekti õigustatud huve. EMT hinnangul on AKI valinud kohaldamiseks vale normi,

kuivõrd käesoleval juhul ei ole täidetud IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamise eeldamised. Esiteks on

küsitav EMT poolne andmete töötlemise viisi vastavus normis sätestatud töötlemise viisile

(andmete avaldamine vs andmete edastamine ja kogumine) ning teiseks, isegi kui andmete

töötlemise viis vastab IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud töötlemise viisile, ei kahjustaks käesoleval

juhul eelnimetatud töötlemise viis andmesubjekti õigustatud huvi. Samas, hoolimata IKS § 11

lg 7 p-s 2 toodud ebatäpsest sõnastusest, leiab EMT, et kuna õigusliku otsuse tegemisel tuleb

lähtuda seadusandja tegelikust tahtest ning arvestades IKS § 1 lg-s 1 toodud eesmärki, tuleb

ilmselt IKS § 11 lg-t 7 tõlgendada laiemalt kui üksnes andmete edastamisele ja kogumisele

kohalduvat, mistõttu käesoleval juhul andmete töötlemise viis ei ole määrava tähtsusega.

Samas ei nõustu EMT AKI-ga, et käesoleval juhul EMT poolt Klientide andmete töötlemine

(avalikustamine MHR-s) kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve.

Õigusleksikon defineerib terminit „huvi“ kui õigust või võimalust saada mingisugust kasu või

hüve või vältida mingisuguse kahju tekkimist, isiku tahteline suhe oma sellise õiguse või

võimaluse olemasolusse. EMT on seisukohal, et õigete (eeltoodut ei ole AKI ega ka

kolmandad isikud vaidlustanud) andmete töötlemine (avaldamine) ei saa kahjustada isiku

mainet, au ja väärikust, samamoodi ei saa õigete andmete avaldamine ülemääraselt kahjustada

mistahes isiku võimalust saada mingit kasu või hüve. Samamoodi ei ole õigete andmete

avaldamise näol tegemist võlgniku häbimärgistamisega, vaid tegemist on isikute

krediidivõimelisuse hindamise võimaldamisega turvalise tehingute sõlmimise tagamiseks ning

samuti alternatiivse vahendina nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku

oma kohustusi täitma.

Kaevatavas haldusaktis on viidatud, et võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma isiku

nõusolekuta on tema eraelu puutumatuse riive, kuid seadusandja on pidanud seda siiski

õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil (milline üldiselt

on ka avalikes huvides), kuivõrd võlainfo avaldamise eesmärk on võimaldada kolmandatel

isikutel saada infot potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kohta. EMT nõustub AKI

seesuguse seisukohaga. Ka IKS seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et üldreeglina tuleb

kolmandate isikute huvi ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimiseks pidada piisavalt

kaalukaks. Samas on AKI Kaevatavas haldusaktis nentinud, et väga vanade võlgade info

avaldamine ei täida seda eesmärki (IKS § 11 lg-s 6 toodud eesmärki), kuivõrd lepingu

kunagine rikkumine ei ole isikut püsivalt iseloomustav asjaolu. EMT nõustub, et lepingu

rikkumine kui selline ei ole isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid juhib

tähelepanu siinkohal asjaolule, et sellel samal põhjusel ongi võlgnevuste edastamine ja

kogumine (või töötlemine laiemas plaanis) piiratud IKS § 11 lg 7 p 4 kohaselt kuni 3-aastaga

alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Ka AKI poolt tsiteeritud IKS seletuskiri viitab sellise

selgituse juures mitte IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud põhimõttele, vaid just IKS § 11 lg 7 p-des 3

ja 4 toodud põhimõtetele, mille kohaselt (i) on keelatud selliste andmete (võlgnevuse)

töötlemine, kui kohustuse rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva ning (ii) selliste

andmete töötlemine, kui rikkumise lõppemisest on möödunud üle 3 aasta.

IKS seletuskirjas on § 11 lg-te 6 ja 7 selgituste juures selgitatud, et töödelda võib vaid

lepinguliste kohustuste rikkumist käsitletavaid andmeid – säte ei laiene sellistele

isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohast olulised. Ka AKI ise

on oma kodulehel selgitanud, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse

kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Samas juhises on AKI ise leidnud, et ülemääraselt

võib andmesubjekti näiteks kahjustada andmed, mis on lepingu rikkumise seisukohast ilmselt

ebaolulised või asjassepuutumatud. EMT hinnangul ei saa isiku poolt kestev ja püsiv

kohustuse rikkumine olla lepingu rikkumise seisukohast ebaoluline või

asjassepuutumatu. PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse põhieesmärk on kaitsta isikut

riigivõimu meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, samuti võib sellele lisanduda

riigivõimu positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Lähtudes IKS § 1 lg-

st 1 on EMT seisukohal, et IKS-ga kooskõlas andmete töötlemine, sh avaldamine, ei riku

eraelu puutumatust ega õigustatud huvi eraelu puutumatusele.

Käesoleval juhul on tegemist õigete andmetega – Klientidel esineb käesoleva hetkeni EMT

ees võlgnevused suuruses, milles need on avalikustatud EMT poolt MHR-s (eelnimetatud

põhivõlale on lisandunud ka viivised, milliseid EMT MHR-s ei kajasta ega avalikusta).

Andmed on saadud seaduslikul teel ning nende töötlemine on kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6.

Õigete andmete avaldamine Klientide võlgnevuse kohta kooskõlas IKS-ga ei saa kahjusta

andmesubjekti mistahes huve ega riiva eraelu puutumatust ülemääraselt. Tähelepanuväärne

on, et MHR-s avalikustatud andmed Klientide võlgnevuse kohta ei ole kättesaadavad mitte

määramata hulgale kolmandatele isikutele, vaid üksnes nendele ettevõtetele, kes on MHR

liikmeks ning kes maksavad tasu selle eest, et neil oleks adekvaatne ülevaade lepingu

sõlmimisel potentsiaalse lepingupartneri eelnevast maksekäitumisest. IKS-s endas on ette

nähtud võimalus isikuandmete töötlemiseks ilma andmesubjekti nõusolekuta – seega on

seadusandja pidanud teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui

võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust ning eeltoodud põhimõttest tulenevalt on antud

kontekstis ilmselgelt väär AKI poolt eraelu puutumatuse kui võimalikule õigustatud huvile

viitamine. Kuna andmete avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei saa see olla

vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2. Ka AKI ise on Kaevatavas haldusaktis nentinud, et kohustuse

täitmise aegumine ei muuda kohustuse olemasolu iseennast ega kohustuse rikkumist

olematuks. EMT rõhutab siinkohal juurde, et aegumistähtaja möödumise näol ei ole tegemist

õigust lõpetava asjaoluga, vaid see annab võlgnikule üksnes võimaluse oma kohustuse

täitmisest keelduda, kohustus kui selline, seevastu, jääb endiselt alles. Eeltoodust tulenevalt

on põhjendamatu ning väär võrdsustada aegumistähtaja möödumist kohustuse rikkumise

lõppemisega (mida sisuliselt AKI on Kaevatavas haldusaktis teinud), mistõttu on ka AKI

poolne Kaevatavas haldusaktis toodud aegumistähtaegade arvestamine võlainfo andmete

töötlemise õiguspärasuse juures vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

Samuti on põhjendamatu ning vastukäiv AKI poolt kasutatud maksimaalse tähtaja arvutamise

metoodika Klientide andmete töötlemiseks. Lähtudes EMT 04.05.2010 vastusest AKI

järelepärimisele on AKI-l teada, millisest ajahetkest muutusid EMT nõuded Klientide vastu

sissenõutavaks. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 154 algab

korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil

kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumistähtaeg ei alga samaaegselt nõude

sissenõutavaks muutumisega. Kuivõrd AKI on lähtunud 10-aastasest aegumistähtajast, saabus

kooskõlas TsÜS §-ga 135 ja 154 EMT nõude aegumistähtaeg näiteks Kliendi 2 osas

31.12.2007. Seega peaks ka AKI enda arvutuste kohaselt (olgugi, et EMT hinnangul on

eeltoodud metoodika kasutamine meelevaldne ning asjakohatu) vähemalt Kliendi 2 puhul

mööduma AKI poolt välja arvatud andmete avaldamise maksimaalne tähtaeg alles 31.12.2010

(hoolimata sellest, et EMT hinnangul on selline IKS § 11 lg 7 pi 4 tõlgendamine meelevaldne,

kuivõrd eelnimetatud sättest tulenevalt hakkab 3-aastane tähtaeg kulgema alates kohustuse

rikkumise lõppemisest (st täitmisest), mitte aegumistähtaja möödumisest, mistõttu ei ole

Klientide puhul eelnimetatud 3-aastase tähtaja kulgemine pihta hakanud).

EMT on seisukohal, et lepingu rikkumine ei ole küll isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav

asjaolu, kuid lepingu rikkumise fakt iseloomustab isikut ning tema majanduskäitumist

vähemalt selle rikkumise kestvuse jooksul. Lepingu rikkumine aga lõpeb üldjuhul kohase

täitmisega. AKI seisukoht, et isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole

möödunud 3 aastat, on andmete töötlemine siiski keelatud, on vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

Tuginedes IKS § 11 lg 7 p 4, ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine

lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat – seega

võib kehtiva IKS kohaselt isiku maksehäire kohta andmeid töödelda ja kolmandale isikule

edastada kuni kolme aasta jooksul kohustuse rikkumise lõppemisest. Kohustuse rikkumise

lõppemise eelduseks on aga kohane täitmine või osapoolte muu sellekohane kokkulepe.

Eeltoodust

tulenevalt

on

seadusandja

leidnud,

et

teiste

isikute

(potentsiaalsete

lepingupartnerite) õigustatud huvi ennast halbade tehingute tegemise eest kaitsta tuleb pidada

kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust kuni 3 aasta jooksul alates

lepingu rikkumise lõppemisest. Selliselt on sisuliselt seadusandja poolt leitud, et selle aja

jooksul on sellesisuse info (info isiku eelneva maksekäitumise kohta) saamine õigustatud ning

vajalik teiste isikute kaitseks. Seadusandja ei ole eelnevat sidunud kohustuse täielikkuse või

mittetäielikkusega. Kõnealune IKS regulatsioon ning selle EMT poolne tõlgendus on ka

kooskõlas Euroopa Parlamendi 24.10.1995 direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, kuivõrd eelnimetatud

direktiivi preambula p-s 30 kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik

andmesubjekti jaoks siduva kokkuleppe täitmisega või üldistest huvidest tuleneva ülesande

täitmisega ning preambula p-s 45 on rõhutatud võlausaldajate kaitse võimalikku erisust ning

sellesisuse regulatsiooni erisuse lubatavust siseriiklikult. Sellisel viisil isiku eraelu võimalik

riivamine on jäetud riigile eelnimetatud direktiivi artikliga 5 ja artikliga 7 p-d b, e ja f ning

isikuandmete kaitse seaduses on eelnimetatud regulatsioon konformselt direktiiviga ka

sätestatud.

Kuna Klientide võlgnevus ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, rikuvad nad kestvalt

Lepingute ülesütlemiseni tekkinud rahalisi kohustusi, mistõttu on EMT seisukohal, et andmed

Klientide võlgnevuse osas on jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s

eesmärgi- ning seaduspärane. AKI teistsugune IKS tõlgendamine on põhjendamatu ning

lisaks eeltoodule vastuolus ka normitehniliste põhimõtete ja printsiipidega. Vabariigi

Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri“

(edaspidi Eeskiri) on sätestatud põhimõtted, millest seaduse eelnõusid koostades lähtutakse.

Eeskirja § 9 lg-s 2 on sätestatud üldine põhimõte, et paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse

üldine säte ning järgmistes lõigetes selle täpsustused või erandid. Seega, IKS § 11 lg-s 6 on

sätestatud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või

muul samasugusel eesmärgil on lubatud ning IKS § 11 lg-s 7 on toodud erandid eelnimetatud

üldisest reeglist. Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest.

Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb lähtuda esmajoones seaduse eesmärgist

(teleoloogiline tõlgendamine) ja puudutatud isikute huvide kaalukusest (praktilised

argumendid). Süstemaatiline tõlgendamine aitab paramini mõista normi sisu ning sunnib

eelistama tõlgendust, mille kohaselt kõik seaduse sätted ja õiguskord üldse moodustaks

võimalikult loogilise ja mõistliku terviku (vt A. Aedmaa, E. Lopman jt. Haldusmenetluse

käsiraamat, 2004, lk 273). IKS eesmärk on toodud IKS § 1 lg-s 1. Vaidlust ei ole selles, et

teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku

eraelu kaitset (eeltoodud seisukohal on ka AKI ise) – sellepärast on IKS-s ka § 11 lg-s 6

toodud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul

sarnasel eesmärgil on ilma isiku nõusolekuta lubatud. Järelikult on seadusandja pidanud

siinkohal eraelu puutumatuse riivet õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe

tagamise eesmärgil. Lähtudes IKS süstemaatilisest tõlgendamisest – võttes arvesse IKS-i

eesmärki ning IKS § 11 lg-s 6 toodud põhimõtet ning lg-s 7 sätestatud erandeid, ei saa

andmete avalikustamine (töötlemine) olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2 kui see on samal ajal

kooskõlas detailselt IKS § 11 lg 7 p-ga 4, kuivõrd vastasel juhul muutuks viimane norm

sisutuks. Kui seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise lõppemine mingi muu

asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt aegumistähtaja möödumine), oleks

seadusandja seda selliselt isikuandmete kaitse seaduses ka sätestanud.

Klientide andmete avalikustamine on kooskõlas IKS § 14 lg 1 p-ga 4, millest lisaks IKS §-s

11 sätestatud alusele, tuleneb ka alus Klientide andmete töötlemiseks (avalikustamiseks

MHR-s). Nii nagu IKS 1996 redaktsioonis, nii ka käesoleval ajal saab isikuandmete ilma

nõusolekuta töötlemise aluseks olla ka lepingu täitmine või täitmise tagamine (IKS § 14 lg 1 p

4). Vaidlust ei ole selles osas, et EMT ja Klientide vahel oli sõlmitud Lepingud, millest

võlgnevused tekkisid. Selles olukorras on käesoleval ajal MHR-s andmete jätkuv avaldamine

peaaegu ainus meetod, millega EMT saab mõjutada Kliente võlgnevust tasuma.

Kahetsusväärne on AKI seisukoht, et kuivõrd EMT on Klientidega Lepingud ühepoolselt

lõpetanud, ei saa lõppenud lepingute puhul rääkida enam lepingu täitmise tagamisest. EMT

rõhutab, et lepingu lõppemine (mistahes alusel) ei too kaasa lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste lõppemist, vaid need kehtivad tulenevalt VÕS §

195 lg-st 2 jätkuvalt. Samuti ei mõjuta lepingu ülesütlemine kuni ülesütlemiseni

sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust, sealhulgas kahju hüvitamise ja leppetrahvi või

viivise nõuded. Ülesütlemisega ei „kao ära“ ka lepingurikkumised, mis olid ülesütlemise ajaks

toimunud, ega pool(t)e vastutus nende eest (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne, 2006. § 195, komm 10.1.2, lk 656). Kuna lepingust enne selle

lõppemist tekkinud kohustused on endiselt sissenõutavad, siis nende kohustuste täitmist

saabki nõuda üksnes täitmisnõude esitamise kaudu. Eelnimetatud täitmisnõude aluseks on

(lõppenud) leping. Seega on väär AKI seisukoht, et lõppenud lepingute puhul ei saa rääkida

enam lepingu täitmise tagamisest ja et lepingu täitmise tagamise eesmärk on ära langenud.

Seega oli EMT-l seaduslik alus eelnimetatud lepingu täitmise tagamise eesmärgil andmeid

töödelda nii andmete edastamise ja avalikustamise hetkel MHR-s (millega AKI on nõustunud)

kui ka käesoleval ajal, kuivõrd õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks (ISK § 14 lg 1 p 4

näol) säilib kõigi nende õiguste ja kohustuste suhtes, mille aluseks olev leping on küll

lõppenud, kuid mis ise tekkisid enne lepingu lõppemist.

MHR-s on andmete avaldajateks maksehäireregistri liikmed (sh EMT). Tulenevalt EMT ja

AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 49-

51/, on MHR andmebaas, mis koostatakse sinna edastatud andmetest ning mis kogumis

moodustab maksehäireregistri. EMT omab MHR-le reaalajas juurdepääsu vastavalt tehnilisele

lahendusele ning eelnimetatud juurdepääs võimaldab EMT-l registrisse andmeid lisada ning

neid sealt eemaldada vastavalt AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingute alusel. Seega

avalikustab ja avaldab MHR-s (mitte AS-le Krediidiinfo kui registripidajale) andmed

mistahes registri liige (sh ka EMT), kes vastutab ise andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest.

Eeltoodu tõttu ei ole MHR-s andmete avalikustamise ja avaldamise näol tegemist andmete

edastamisega mistahes kolmandale isikule, vaid EMT kui registri liikme poolse andmete

töötlemisega – andmete vastutavaks töötlejaks on registri liige (sh EMT). IKS § 14 lg 1 p 4

kohaselt

ei

ole

piiratud

ka

eelnimetatud

eesmärgil

andmete

töötlemise

koht,

mistõttu EMT on seisukohal, et ka lepingu täitmise tagamise eesmärgil on võimalik andmeid

töödelda nende avaldamise teel MHR-s.

Vastuolu õiguse üldpõhimõtetega. Viitega HMS § 3 lg-s 2 ja PS §–des 11 ja 12 sätestatule

märgib EMT, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et materiaalses plaanis oleks igasugusel

riivel legitiimne põhjus ja riive peab olema proportsionaalne. Käesoleval juhul ei eksisteeri ei

legitiimset põhjust ega eesmärki, mida AKI peaks saavutama – kuivõrd IKS-s esineb

seaduslik alus isiku maksehäirete avaldamiseks MHR-s, on AKI, kohustades EMT-d ilma

kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s, sekkunud

põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud kehtestatud andmetöötluse keelu kaudu täita

endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ja selle teiste asutajate ja

muude liikmete ees ning rakendada klientide võlgnevuste tasumise tagamiseks kasutatavaid

meetmeid. Kaevatavas haldusaktis toodud AKI seab ebavõrdsesse olukorda inimesed, kes on

oma võlgnevused teenusepakkujatele tasunud ning inimesed, kes jätkuvalt oma võlgnevusi

(erinevate) teenusepakkujate ees ei täida, kusjuures ebavõrdsemasse olukorda seatakse just

see andmesubjekt, kes (mingil hetkel) on oma kohustused ettevõtjate ees täitnud.

IKS § 11 lg 7 p 4 võimaldab andmeid nende isikute, kes on oma võlgnevused ära tasunud,

võlgnevuse kohta avalikustada veel kolme aasta jooksul alates kohustuse rikkumise

lõppemisest. Seega kui enne võlgnevuse tasumist seisnesid MHR-is isiku võlgnevuse kohta

avalikustatavad andmed võla tekkimise kuupäevas, summa suurusjärgus ja päritolus, siis

pärast võlgnevuse tasumist lisandub eelnimetatud andmetele ka võla lõppemise kuupäev. See

info on 3 aasta jooksul registri liikmetele kättesaadav. Kaevatav haldusakt kohustab aga

EMT-d lõpetama Klientide andmete töötlemise MHR-s üleüldse – sisuliselt EMT on

eemaldanud kõik andmed Klientide kohta. Eeltooduga satuvad ebavõrdsesse olukorda pigem

seaduskuulekad isikud, kes on oma lepingulisi kohustused võlgnevuse tasumise teel täitnud,

kuivõrd hoolimata sellest, et nende poolt on võlgnevus tasutud, on endiselt võimalik

võlgnevuse tasumisest alates 3 aasta jooksul infot nende võlgnevuste kohta avalikustada;

seevastu isikud, kes rikuvad jätkuvalt oma kohustust lepingut täita (võlgnevus tasuda), on

registri liikmete jaoks aga justkui tabula rasa, kellel võlgnevust pole kunagi olnudki. EMT

hinnangul ei kohtle AKI siinkohal eelnimetatud isikuid võrdselt ning vahetegemise aluseks on

teadlikult valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium.

Kaevatava haldusakti andmine on vastuolus ka õiguskindluse ning õiguspärase ootuse

põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et haldusorgan oleks oma tegevuses järjekindel

ning et kord antud haldusaktidele ja neis väljendatud seisukohtadele saaks ka tulevikus

tugineda. Teisisõnu, halduse tegevus peab olema võimalikult ettenähtav ning haldusaktide

andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Õiguspärane ootus on isikul põhjendatud

tekkinud usk, et haldusorgan käitub tulevikus teatud viisil, iseäranis, et asutus juhindub ka

tulevikus oma varasematest otsustest.

Kuna AKI on oma koduleheküljel (www.aki.ee -> Kodanikule -> Soovituslikud juhised –>

Maksehäirete avaldamine) avalikult teatavaks teinud, et IKS § 11 lg 7 kohaselt tohib andmeid

isiku võlgnevuse kohta MHR-s hoida kuni kolme aasta jooksul pärast lepingu rikkumise

lõppemist, ning et ülemääraselt kahjustavad andmesubjekti (võlgnikku) need andmed, mis

lepingu rikkumise seisukohast on ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud, on EMT-l

eeltoodu põhjal õiguspärane ootus, et AKI on oma tegevuses järjekindel ning ettenähtav ning

jagab ühtlasi seisukohta, et klientide seni tasumata võlgnevuste (võlgnevus kui asjaolu

iseenesest ei saa lepingu rikkumise seisukohast olla ebaoluline või asjassepuutumatu võlainfo

avaldamisel isikute krediidivõimelisuse hindamise ning lepingute täitmise tagamise

eesmärgil) kohta andmete avalikustamine MHR-s on kooskõlas IKS-ga. Eeltoodut on

tegelikult AKI kinnitanud ka oma vaideotsuses.

Diskretsioonivead. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik

ning asutus peab kaalutlusotsuse tegemisel arvestama kõiki olulisi poolt- ja vastuargumente.

Samas ei tohi meelevaldsed asjaolud, mis kaalutlusotsusega kuidagi seotud ei ole, asutuse

otsust mõjutada. Meelevaldse asjaolu arvestamine viib ebaratsionaalse otsuseni ja võib

põhjustada kodanike ebavõrdset kohtlemist. See, millised aspektid on asjakohased ja millised

mitte, tuleb tuletada volitusnormi eesmärgist ja ka ülejäänud seaduse loogikast. Käesoleval

juhul on Kaevatavas haldusaktis IKS § 11 lg 7 p 2 sellisel sisustamisel täielikult jäetud

arvestamata asjaolu, et aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik kohustus,

mille sisuks on, et võlgnik võib sellise kohustuse (vabatahtlikult) täita ning selle täitmist võib

võlausaldaja ka nõuda, kuid kohustus ise ei allu sundtäitmisele. Seega on mittetäielik

kohustus – sh ka aegunud kohustus – seadusest tulenev õiguslik alus kohustuse täitmisele

teiste õiguslike aluste kõrval, millega võib võlasuhte pool õiguslikult siduvaid kohustusi

võtta. Kuigi erinevalt täielikust kohustusest – sh mitteaegunud kohustusest – on mittetäielik

kohustus täidetav ainult vabatahtlikult, täidetakse mittetäielikku kohustust siiski õiguslikul

alusel (teisisõnu – kui võlgnik siiski maksab võla ära, ei ole tegemist võlausaldaja alusetu

rikastumisega, vaid võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega). AKI on diskretsiooni

kasutamisel täielikult jätnud arvestamata võimaluse, et ka kõnealused Kliendid võivad veel

oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Juhul kui need Kliendid täidavad oma kohustuse

EMT ees, oleks EMT-l kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6 ja lg 7 p-ga 4 seaduslik alus andmeid

Klientide võlgnevuse kohta töödelda MHR-s veel 3 aasta jooksul alates võlgnevuse tasumise

kuupäevast; samas Kaevatava haldusaktiga on EMT eelnimetatud seadusega tagatud

käitumisviisi rakendamine aga keelatud ilma kohase seadusliku aluseta. Seega on AKI

arvestanud meelevaldselt kohustuse sissenõutavust, mis IKS loogika kohaselt ei ole

asjakohane. Sissenõutavus on oluline aegumistähtaja kulgemise alguse arvestamise

seisukohalt, kuid ei oma tähendust Kaevatava haldusaktiga puudutatud isikuandmete

töötlemise õiguspärasuse hindamisel. Kuna ka määratlemata õigusmõistete rakendamine ei

tohi olla meelevaldne, vaid peab olema kohtu poolt kontrollitav (vt Riigikohtu 17.10.2008

otsuse nr 3-3-1-39-08 p 10), rakenduvad kaalutlusreeglid ka nende sisustamisele. Kaevatavas

haldusaktis, seevastu, ei ole märgitud kaalutlusi, millest lähtudes on AKI sisustanud

„õigustatud huvi“ ning selle „ülemäärase kahjustamise“.

EMT, viidates Riigikohtu 20.12.2001 määruse nr 3-3-1-8-01 p-le 22, 20.12.2001 määrusele

nr 3-3-1-15-01, 15.05.2008 määruse nr 3-3-1-9-08 p-le 15 ja Tallinna Ringkonnakohtu

26.11.2008 määrusele haldusasjas nr 3-08-1756, hinnangul on AKI Ettekirjutusega sekkunud

põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud andmetöötluse keelu kaudu täita endale

tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ning selle teiste liikmete ees.

Viidatud tegevusega on rikutud tema põhiõigusi ja -vabadusi, eeskätt PS §-st 31 tulenevat

ettevõtlus- ja seeläbi ka lepinguvabadust. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab,

kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevust. Kaevatav haldusakt piirab

seadusliku aluseta EMT tegevust tagamaks klientide rahaliste kohustuste täitmine

pooltevahelises lepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Ettevõtlusvabaduse kaitseala on

riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt.

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon ei tunnista kaebust ja palub jätta EMT kaebus

rahuldamata. AKI on veendunud, et Ettekirjutus on õiguspärane ning haldusakti andmisel ei

leidnud aset menetlusreeglite rikkumist, mis oleks kaasa toonud teistsuguse otsuse tegemise.

AKI märgib, et suures osas samad vastuväited esitas EMT ka vaides, mille kohta AKI tegi

Vaideotsuse. AKI jääb Ettekirjutuses ning Vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde.

Kokkuvõttes on AKI seisukohal, et antud juhul on AKI ja EMT vahelise vaidluse sisuks siiski

materiaalõigusnormide (IKS § 11 lg 6 ja 7 ning § 14 lg 1 p 4) tõlgendamine ja rakendamine.

Vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada

igavesti. EMT väited menetlusnormide rikkumise kohta on kaebusesse ilmselgelt lisatud

„igaks juhuks“, eesmärgiga saavutada haldusakti tühistamine ka juhul, kui kohus ei peaks

materiaalõigusnormide rikkumist tuvastama.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.1. kuni 2.8 märgib AKI, et vaidemenetluses EMT pretensiooni ei

esitanud, et AKI ei ole andnud EMT-le võimalust arvamuse avaldamiseks. EMT-ga on

samade õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat

(alates 5. septembrist 2008. a, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI

ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks.). Vaidluse sisu on kogu selle aja jooksul olnud ikka sama

– kas EMT võib avaldada MHR-s andmeid füüsiliste isikute võlgade kohta olukorras, kus

võla sissenõutavaks muutumisest on möödunud hulk aastaid ning võlg ei ole aegumise

vastuväite kasutamise võimaluse olemasolu tõttu kohtulikult sissenõutav. AKI on tutvunud

kõikide kahe aasta jooksul EMT poolt esitatud argumentidega, neile vastanud ning nendega

osaliselt nõustunud. Seda näitab ka asjaolu, et AKI on ettekirjutusi EMT vaiete alusel

muutnud.

Ka käesolevas asjas esitas AKI enne Ettekirjutuse tegemist EMT-le järelepärimise, millele

EMT vastas; EMT esitas vaide, millele AKI vastas Vaideotsusega, selgitades ettekirjutuses

esitatud seisukohti põhjalikumalt ning muutes osaliselt Ettekirjutust. Seega EMT väide selle

kohta, et tal pole olnud küllaldaselt võimalust oma seisukohtade esitamiseks, on alusetu. AKI-

le on EMT vastuväidete sisu olnud täielikult teada; seda näitab ilmekalt ka asjaolu, et kohtule

esitatud kaebuses ei ole EMT tegelikult esitanud mitte ühtegi täiesti uut sisulist argumenti.

Täiendavate kirjade vahetamine haldusmenetluse ajal ei oleks mõjutanud otsuse tegemist. Ka

kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-82-03 on märgitud, et vaatamata väidetavale

ärakuulamisõiguse rikkumisele nähtus kassaatori vastusest, et ta oli kursis otsuse tegemise

asjaoludega ning et kassaator ei märkinud haldusmenetluses kordagi, et tal oli ebapiisavalt

andmeid arvamuse avaldamiseks. Riigikohus jõudis viidatud lahendis seisukohale, et väidetav

ärakuulamisõiguse rikkumine ei saanud seega mõjustada asja otsustamist.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.9. kuni 2.11. märgib AKI seoses haldusakti resolutsioon

väidetava ebaselgusega, et ometi suutis EMT selle resolutsiooni alusel Ettekirjutuse täita

(mida EMT ise kaebuses ka kinnitab) ilma, et oleks selles osas pöördunud enne Ettekirjutuse

täitmist AKI poole Ettekirjutuse täpsustamiseks. Tõele ei vasta EMT väide, et AKI on teinud

ettekirjutuse igasuguseks andmete töötlemise lõpetamiseks. Ettekirjutuse kohaselt kohustati

EMT-d lõpetama andmete töötlemine MHR-s. Ka Vaideotsuses (lk 9) on AKI selgitanud, et

hindab antud kaasuses EMT poolt andmete töötlemist MHR-s, mitte seda, kuidas ja kus EMT

andmeid veel töötleb.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.12. kuni 2.14. märgib AKI, et Vaideotsuses on käsitletud EMT

sama väidet (EMT väide vaideotsuse punktis 2.3., lk 2; AKI vastus lk 8). EMT enda

selgitused andmete MHR-s avaldamise eesmärkide kohta on vastuolulised. Kaebuse punktis

2.13. märgib EMT, et: „MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuste

sissenõudmisega“, samas kui kaebuse punktis 2.29 selgitab EMT, et: „tegemist on /…/ samuti

alternatiivse vahendiga nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku oma

kohustusi täitma.“. Kaebuse punkti 2.14. viimases lauses väidab EMT, et IKS § 11 lg 7

sätestab piirangud andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Aga

avalikustamine on samuti üks edastamise viisidest. Avalikustamine on andmete

kättesaadavaks tegemine/edastamine määratlemata isikute ringile. IKS § 11 lõige 7 tegelikult

välistabki avalikustamise, sest avalikustamise korral ei ole andmete saajate ring määratletud

ning seega pole täidetud ka õigustatud huvi väljaselgitamise kriteerium. Absurdne oleks

tõlgendada IKS § 11 lg 7 selliselt, et konkreetsele kolmandale isikule võib andmeid edastada

vaid juhul, kui viimasel on õigustatud huvi, samas kui avalikustada võib ilma igasuguste

piiranguteta. Sellisel tõlgenduse korral kaotaks IKS § 11 lg 7 täielikult oma mõtte.

Vastuseks kaebuse p-le 2.15. haldusakti puuduliku motivatsiooni osas märgib AKI, et

Kaevatavas haldusaktis on AKI kahel leheküljel põhjendanud haldusakti andmist. Seejärel on

Vaideotsusega veelgi põhjalikumalt haldusakti andmise asjaolusid selgitatud. Neis on

arusaadavalt selgitatud, kuidas AKI on jõudnud haldusakti andmise aluseks oleva

tõlgenduseni. AKI leiab, et küsimus ei ole tegelikult selles, et EMT ei saanud aru haldusakti

andmise asjaoludest, vaid selles, et EMT ei nõustu õigusnormide sellise tõlgendamise ja

rakendamisega. AKI hinnangul on eksitav, pahatahtlik ja alusetu väide, et EMT ei saanud

haldusaktist aru ega saa seetõttu seda efektiivselt vaidlustada. EMT poolt esitatud tsitaat

Riigikohtu lahendist (haldusasi nr 3-3-1-49-08) on kontekstist väljarebitud ja sobimatu. Antud

kohtuasjas eksisteeris 2 konkureerivat keelduva haldusakti andmise alust ning teise tõstatas

alles ringkonnakohus. Riigikohus heitis seejärel ringkonnakohtule ette, et kohus ei saa ise

asuda haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike alustega, sest sellisel juhul ei tea

haldusakti adressaat haldusakti andmise põhjuseid selle andmise hetkel.

Vastuseks kaebuse p-le 2.16. (etteheide, et AKI pole põhjendanud IKS § 11 lg 7 p 4

kohaldamata jätmist) AKI selgitab, et IKS § 11 lg 7 sätestatud piirangud on takistuseks

edastamisele ka siis, kui need esinevad ühekaupa, mitte kõik 4 ühekorraga. Rikkumise

toimepanemiseks piisab, kui esineb üks alustest. Kui on tuvastatud vastuolu ühe piiranguga, ei

ole vaja hinnata, kas edastamine oli vastuolus ka veel teiste piirangutega.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.17. kuni 2.19. (EMT väide, et pole selge, milliseid õigustatud

huve avaldamine kahjustab) selgitab AKI, et Ettekirjutuses on AKI märkinud, et võlainfo

avaldamine on eraelu puutumatuse riive (seega ei vasta tõele EMT väide, et haldusaktis ei ole

märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust).

Kuivõrd sama väite esitas EMT ka vaides, selgitas AKI vaideotsuses pikemalt (lk 10), kuidas

võlainfo avaldamine eraelu puutumatust riivab.

Samas on EMT viidanud Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-57-07, märkides, et

haldusakti põhjenduste hilisem esitamine ei muuda haldusakti tagantjärele tõhusalt

kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad,

millest tegelikult lähtuti. Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas esitas kaebaja haldusorganile

vastuväited, millele haldusorgan jättis üldse vastamata ning selgitused esitati alles kohtus.

Samas leiti selles kohtuasjas, et kirjeldatud viga ei muutnud haldusakti õigusvastaseks.

Vaidlusalusel juhul ei esitatud Vaideotsuses Ettekirjutusest erinevaid (vastukäivaid, täiesti

uusi) põhjendusi, vaid selgitati Ettekirjutuses esitatut lihtsalt põhjalikumalt. Ettekirjutuse ja

vaideotsuse kõrvutamisel on arusaadav, et AKI ei lähtunud haldusakti tegemisel mingitest

muudest seisukohtadest või asjaoludest.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.20. kuni 2.28. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel ei ole

tegelikult olnud vaidlust selles osas, et IKS § 11 lõigete 6 ja 7 eesmärk on tehingute

õiguskindluse tagamine selleks vajaliku isiku usaldusväärsust kirjeldava informatsiooni

võimaldamise kaudu. Seda selgitab selgelt ka IKS seletuskiri ning AKI on sama selgitanud

Ettekirjutuses ning Vaideotsuses. Küll aga ei ole AKI nõus EMT-ga selles osas, et MHR-s

andmete avaldamise eesmärk saab olla lepingu täitmise tagamine (mida AKI on ka

Ettekirjutuses ja Vaideotsuses selgitanud). Tõsi, AS Krediidiinfo kodulehel viidatakse sellele,

et „Register loodi (2001. a) eesmärgiga kaitsta ettevõtteid krooniliste võlglaste eest ning

parandada isikute maksedistsipliini“. Esiteks tuleb eristada juriidiliste ja füüsiliste isikute

andmeid. Juriidiliste isikute võlgu võib MHR-s avaldada tõepoolest mis iganes eesmärgil, IKS

sellele ei kohaldu. Füüsiliste isikute andmete osas tuleb aga praegu lähtuda kehtivast IKS-st,

sh IKS §-st 11. Seega ei saa andmete töötlemisel tugineda registri asutamise ajal registri

asutajate poolt seatud eesmärkidele, eirates seaduses sätestatut.

P-des 2.27. ja 2.28. esitatud arutelu normi sõnastuse üle jääb küll mõnevõrra segaseks

(edastamise kohta vt AKI selgitusi käesoleva dokumendi punktist 3). Sisuliselt siiski ei ole

vaidlust selle fakti üle, et EMT edastab MHR kaudu kolmandatele isikutele andmeid, mis

annavad kolmandatele isikutele infot EMT (endiste) klientide maksekäitumise kohta.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.29 kuni 2.32. (EMT väide, et õigete andmete avaldamine ei saa

kahjustada isiku mainet, au ja väärikust ega ülemääraselt kahjustada mistahes isiku võimalust

saada mingit kasu või hüve) leiab AKI, et sellist seisukohta toetades muutuks IKS sisutuks.

IKS nimelt ei lähtu põhimõttest, et isiku eraelu riivega on tegemist ainult juhul, kui

avaldatakse tõele mittevastavat infot. Eraelu puutumatuse rikkumist ei tohiks samastada VÕS-

s §-des 1046 ja 1047 reguleeritud au teotamise ja laimuga. Õigus aule ja heale nimele ja õigus

eraelu puutumatusele on PS-s eraldi põhiõigused (kuigi sõltuvalt kaasusest võib ühe ja sama

teoga riivata mõlemat). IKS sätestab just PS § 26 sätestatud eraelu puutumatuse tagamise

täpsemad tingimused. IKS kaitseb isiku eraelu ja informatsioonilist enesemääramisõigust

sõltumata sellest, kas töödeldavad andmed on tõesed. Ainult tõeste andmete töötlemise nõue

on lihtsalt üks andmete töötlemise üldistest eeldustest. Tõele mittevastavaid andmed IKS ei

luba lihtsalt üldse töödelda. Samas on piirangud ka tõeste andmete töötlemise osas – töödelda

võib kas isiku nõusolekul või seaduse alusel. Seejuures on andmesubjektile antud õigus nõuda

töötlemise lõpetamist sõltumata sellest, kas andmed on tõesed või mitte. Näiteks on isikul IKS

§ 11 lg 3 ja 4 kohaselt alati õigus nõuda ka õiguspäraselt avaldatud andmete avalikustamise ja

töötlemise lõpetamist. Samuti võib isik IKS § 12 lg 7 kohaselt igal ajal tagasi võtta nõusoleku,

mille ta andis andmete töötlemiseks. IKS § 11 lg 6 p 1 nõuab ju samuti, et edastatavad

andmed peavad olema õiged. Samas on seadusandja jätnud andmesubjektile ikkagi IKS § 11

lg 7 p 2 kohaselt võimaluse nõuda nende õigete andmete töötlemise lõpetamist.

Eksitav on EMT poolt kaebuse p-s 2.32. märgitu, nagu käsitleks AKI EMT poolt avaldatud

andmeid (andmesubjektide ja EMT vahel sõlmitud ja praeguseks lõppenud) lepingute

seisukohast ilmselt ebaoluliste või asjassepuutumatutena. AKI ei ole midagi sellist väitnud.

Küll aga on AKI selgitanud (vt vaideotsus, lk 10-11), et isiku kunagine võlgnevus ei pruugi

olla edaspidises elus aktuaalne: lepingu rikkumine pole isikut püsivalt iseloomustav fakt, mis

oleks

potentsiaalsetele

lepingupartneritele

tehingusse

astumise

otsustamiseks

möödapääsmatult vajalik teave veel pikka aega pärast lepingu rikkumist.

Vastuseks kaebuse p-le 2.33. märgib AKI, et põhiõiguste kolmikmõju ning põhiõiguste

riivet on ta selgitanud EMT-le Vaideotsuses (lk 9, 10). Samuti on AKI Vaideotsuses

selgitanud, millist andmesubjekti põhiõigust EMT poolt andmete töötlemine riivab ning

hinnanud riive proportsionaalsust teiste isikute vastanduvate põhiõiguste valguses.

Vastuseks kaebuse p-le 2.34. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel tegelikult puudub vaidlus

selles osas, kas avaldatud andmed olid õiged või mitte. AKI ei ole väitnud, et EMT avaldaks

tõele mittevastavaid andmeid või et EMT oleks need andmed ise saanud ebaseaduslikul teel.

Kaebuse p-ga 2.35. seoses peab AKI vajalikuks selgitada MHR ja õigustatud huvi tuvastamise

kohta järgmist. MHR-sse võib päringu ükskõik millise füüsilise isiku kohta teha iga füüsiline

isik,

kes

on

registreerinud

end

MHR

kasutajaks,

nõustudes

seejuures

MHR

kasutamistingimustega. Kasutamistingimuste kohaselt võib eraisik teise eraisiku kohta

päringu teha vaid õigustatud huvi olemasolu korral, mida päringu teostaja kinnitab lisaks

üldtingimustega nõustumisele eraldi iga päringu tegemisel (E-seifi üldtingimused, p 3.1.,

kättesaadavad Internetis: https://www.e-seif.ee/yldtingimused.pdf, tl 81-82). Juriidiline isik

sõlmib MHR kasutamiseks Krediidiinfo AS-ga lepingu, mille p 3.3. kohaselt ta kohustub

kasutama MHR-st saadud informatsiooni füüsiliste isikute maksehäirete kohta ainult

krediidiotsuste

langetamiseks

(lepingu

tingimused

Internetis:

http://www.krediidiinfo.ee/files/ol_leping.pdf).

EMT edastab seega andmeid enda (endiste) klientide maksekäitumise kohta kolmandatele

isikutele, tuginedes kolmanda isiku ja Krediidiinfo AS vahel sõlmitud lepingule,

kontrollimata ise igal konkreetsel juhul, kas kolmandal isikul on õigustatud huvi või mitte.

Seejuures ei tea EMT, millised konkreetsed kolmandad isikud andmeid vaatama hakkavad

(ehk kes juba on MHR kliendid ning kes sellega tulevikus liituvad). Praktikas realiseerub

seetõttu andmesubjektide õiguste kaitse seeläbi, et igal andmesubjektil on võimalik tasuta

vaadata E-seifi (mis on MHR füüsilistele isikutele mõeldud osa) veebikeskkonnast, milliseid

andmeid tema kohta MHRi on edastatud ning kes neid andmeid on vaadanud. Kindlasti oleks

EMT poolt korduvalt rõhutatud IKS § 11 lg 6 punktis 2 sätestatud eeldus - õigustatud huvi

tuvastamise kohustuse täitmine - omaette vaidlusteema, kuid AKI ei ole Ettekirjutuses seda

käsitlenud ning seega ei kuulu see käesoleva kohtuasja vaidlusesemesse.

Vastuseks kaebuse p-le 2.36. kuni 2.38. nendib AKI, et EMT seisukoha kohta („ et kuna

avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga

2.“) on AKI selgitused esitatud käesoleva dokumendi punktis 5.

AKI ei ole kaevatavas haldusaktis väljendanud seisukohta, et kohustus (või selle rikkumine)

lõpeb aegumisega. Seega puudub AKI ja EMT vahel vaidlus selles osas, kas kohustus ja selle

rikkumine on lõppenud või mitte. EMT väide aegumistähtaja arvutamise kohta ei ole

asjakohane. AKI on võlgade info avaldamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse (ehk

isiku õiguste võimaliku ülemäärase kahjustamise) hindamisel lähtunud abstraktselt

aegumistähtaegade regulatsioonist, mitte ei ole tuvastanud EMT klientide võlgade aegumist.

Sama on AKI selgitanud ka Vaideotsuses (lk 11 ja 12).

Kaebuse p-des 2.39. kuni 2.44. analüüsib EMT, milline on IKS § 11 lõigete 6 ja 7 ning lõike 7

punktide 2 ja 4 omavaheline suhe. AKI ei vaidle EMT-ga selles osas, et IKS § 11 lg 6 sätestab

üldised eeldused, millal on andmete kolmandatele isikutele edastamine lubatud ning IKS § 11

lg 7 sätestab edastamisele piirangud. Samas sisuliselt võib kahes lõikes esitatud eeldusi ja

piiranguid vaadelda edastamise tingimustena. Kui kasvõi üks kahes lõikes kirjeldatud

tingimustest ei ole täidetud, ei ole edastamine lubatav.

Küll aga ei nõustu AKI EMT-ga selles osas, et IKS § 11 lg 7 punkti 2 kohaldamine muudab

sisutuks ja mõttetuks IKS § 11 lg 7 punkti 4. AKI on seisukohal, et kõik lõikes 7 sätestatud

tingimused peavad korraga täidetud olema. Nii saabki IKS § 11 lg 7 punkte 2 ja 4 koosmõjus

tõlgendades teha järelduse, et andmete avalikustamine võib olla ülemäära kahjustav isegi siis,

kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud 3 aastat. Analoogselt tuleb

omavahelises koosmõjus vaadelda ka teisi IKS § 11 lg 7 punkte: näiteks ei või delikaatseid

isikuandmeid sisaldavaid võlaandmeid avaldada isegi siis, kui kohustuse rikkumise

lõppemisest on möödunud alla kolme aasta.

AKI hinnangul ongi selliseks olukorraks, kus kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole

möödunud kolm aastat, kuid andmete avaldamine kahjustab isikute õigusi ülemääraselt, just

vaidlusalune juhtum: EMT-l on küll nõue isiku vastu, kuid ta ei saa täitmist nõuda, kuivõrd

võlgnik on kasutanud (või võib kasutada) aegumise vastuväidet. Kui võlgnik oma õigust

aegumise vastuväitele kasutab ning võlga ei tasu, tähendab see, et EMT võiks ainult IKS § 11

lg 7 punktile 4 tuginedes avaldada andmeid võla kohta igavesti – kohustuse rikkumise

lõppemine ei saabuks sellisel juhul ju kunagi. IKS seletuskirjas on IKS § 11 lg 6 ja 7

selgitustes aga selgelt öeldud, et „kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt

negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda ja

edastada igavesti“. Tõsi, seadusandja on pidanud isiku eraelu riivet õigustavaks teiste isikute

kaitset halbade tehingute eest. Kuid seda siiski piirangutega, st riive on õigustatud vaid teatud

piirini. AKI ongi lähtuvalt diskretsiooniõigusest ja –kohustusest sisustanud IKS § 11 lg 7 p-s

2 sisalduva määratlemata õigusmõiste lubatava riive piiri.

IKS § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsioon on kooskõlas andmekaitsedirektiivi preambula

punktiga 30. IKS § 11 lõigete 6 ja 7 kaudu ongi Eesti seadusandja sätestanud tingimused, mil

avalikustamine kolmandatele isikutele on lubatud (millele andmekaitsedirektiivi preambula p

30 viitab). Andmekaitsedirektiivi preambula punktist 30 ei tulene kuidagi, et andmeid peaks

saama avalikustada igavesti vms.

Kaebuse p-des 2.45. kuni 2.49. analüüsib EMT andmete avalikustamise võimalikkust IKS §

14 lg 1 p 4 alusel. AKI on selle kohta esitanud oma seisukoha nii Ettekirjutuses kui ka

Vaideotsuses. Lühidalt kokkuvõttes on AKI seisukohal, et IKS § 14 lg 1 p 4 võimaldab

töödelda andmesubjekti andmeid selle isiku enda poolt, kes on andmesubjektiga lepingu

sõlminud, selle sama lepingu täitmiseks ja täitmise tagamiseks. Andmete kolmandatele

isikutele edastamist reguleerib IKS § 14 lg 2 (ja selle kaudu ka IKS § 11 lg 6). Sama kinnitab

ka IKS seletuskiri (selgitused IKS § 14 juurde). Kui EMT tahab asuda teistsugusele

seisukohale, satub ta vastuollu EMT enda poolt kaebuse p-s 2.43. kirjeldatud

tõlgendamisreeglitega.

EMT võib andmeid jätkuvalt töödelda IKS § 14 lg 1 p 4 alusel, selles osas AKI EMT-le

ettekirjutust teinud ei ole. Lepingu täitmise ning täitmise tagamise raames võiks EMT

andmeid edastada volitatud töötlejatele, nt kohtutäiturile ja inkassofirmale selleks, et võlga

sisse nõuda. IKS § 14 lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise

tagamise viisi. Seda, et niisuguseks avalikustamiseks puudub õiguslik alus, on kinnitanud ka

Eesti Vabariigi Õiguskantsler Rae vallale 2008.a tehtud ettepanekus rikkumise

kõrvaldamiseks (tl 83-85, kättesaadav Internetis: www.oiguskantsler.ee / Ombudsmani

menetlused/ Ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks/2008).

Vastuseks kaebuse p-dele 2.50. kuni 2.57. märgib AKI, et ta on Ettekirjutuses ja

Vaideotsuses selgitanud, et just võrduse põhimõtet silmas pidades lähtus AKI 13-aastasest

tähtajast, mitte 10-aastasest. Samas seab ka aegumise institutsioon iseenesest isikud

ebavõrdsesse olukorda (sõltuvalt võlausaldaja tegevusest või tegevusetusest võib osadel

õnnestuda võla tasumisest aegumise tõttu keelduda, samas kui teised peavad samal ajal

tekkinud võla tasuma, sest võlausaldaja on sissenõudmisel olnud agaram).

Vastus kaebuse p-s 2.55. märgitule on esitatud juba käeoleva dokumendi p-s 8.1., kus on

viidatud, et väited ilmse ebaolulisuse või asjassepuutumatuse kohta on eksitavad. Lisaks juhib

AKI tähelepanu, et AKI kodulehel avaldatud juhises „Maksehäirete avaldamine“ on toodud

üks näide sellistest andmetest, mille avaldamine oleks ülemääraselt kahjustav. EMT ei saa

teha järeldust, et juhises toodud näide ongi ainus juhus, mille puhul on tegemist ülemäärase

kahjustamisega. EMT poolt kaebuse p-s 2.56. viidatud riikliku järelevalve asjas olid asjaolud

erinevad: nimelt ei olnud selge, kas EMT-l üldse oli nõue; isikud väitsid, et EMT-l pole nende

vastu kunagi nõuet eksisteerinud. Seega ei saa viidatud asjas tehtud otsusele viidates heita

AKI-le ette õiguskindluse puudumist.

Kaebuse p-des 2.58. kuni 2.62. on EMT üle korranud kaebuse varasemates punktides juba

välja toodud seisukohad, mistõttu AKI ei pea vajalikuks nende veelkordset käsitlemist.

Arusaamatuks jääb EMT väide, et AKI pole arvestanud võimalusega, et kliendid võivad veel

oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. AKI märgib, et kõnealuse Ettekirjutuse tegemine

ei takista kuidagi võlgnikel EMT-le võla tasumist. AKI ei ole EMT-ga käesolevas asjas üldse

vaielnud selle üle, kas kohustus lõpeb või mitte ega väitnud, et võla tasumise korral oleks

tegemist alusetu rikastumisega. Seda on AKI kinnitanud ka Vaideotsuses (lk 12).

Vastuseks kaebuse p-dele 3.1. kuni 3.3. märgib AKI, et ta ei nõustu EMT-ga selles osas, et

Ettekirjutuse tõttu ei saa EMT täita tsiviilõiguslikke kohustusi, mida ta on võtnud AS

Krediidiinfo ees. Andmete esitamine MHRi on lepingu kohaselt EMT õigus, samuti nagu on

EMT õigus need andmed sealt maha võtta vastavalt oma soovile. Viidatud lepingust ei tulene

EMT-le kohustust andmete avaldamiseks, mille täitmine oleks nüüd AKI Ettekirjutuse tõttu

võimatu. Samuti ei piira Ettekirjutus EMT õigusi võla sissenõudmisel ega mõjuta mitte mingil

viisil EMT ja tema klientide vahel sõlmitud lepingute alusel tekkinud kohustuste olemust.

AKI ei ole süvitsi analüüsinud, kas õigus avalikustada klientide andmeid kolmandatele

isikutele on hõlmatud PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega ning PS §-s 32 sätestatud

omandi puutumatusega. Et see nii oleks, peaks andmete avalikustamine teenima ettevõtluse

edendamise huve, st olema äritegevuseks vajalik. Nii näiteks on äritegevuseks vajalik

edastada andmeid nendele isikutele ja organitele, kes on seotud võla sissenõudmisega (kohus,

kohtutäitur ja inkassofirma). Küll aga on AKI hinnangul vaieldav, kas andmete edastaja

äritegevuseks on vajalik võlgnike andmete levitamine kõikvõimalikele muudele kolmandatele

isikutele. AKI on nõus sellega, et võlgnike kohta andmete saamine on äritegevuseks vajalik.

Andmesubjektiga lepingulisse suhtesse astuda kavatseva isiku äritegevuse seisukohalt on

oluline teada, kas andmesubjekt on kellelegi teisele võlgu jäänud. See on ka põhjus, miks

seadusandja on vastava regulatsiooni teinud (IKS § 11 lõiked 6 ja 7) – seda kinnitab IKS

seletuskiri. Seega saab andmete levitamise kitsendusi pidada ettevõtlusvabaduse piiranguks

küll, kuid seda andmeid saavate ettevõtjate osas. AKI ongi ettekirjutuse tegemisel lähtunud

eeldusest, et IKS § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsiooni puhul põrkuvad

ettevõtlusvabadus ja omandi puutumatus füüsilise isiku eraelu puutumatusega, analüüsimata,

kas piiratakse ainult andmeid saada soovivate isikute ettevõtlusvabadust või lisaks ka andmeid

edastavate isikute ettevõtlusvabadust.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt on EMT vaidlustanud Ettekirjutuse nii selle formaalse

õigusvastasuse (AKI poolt väidetav menetlus- ja vorminõuete rikkumine) kui ka sisulise

(materiaalse) õigusvastasuse tõttu. EMT on seisukohal, et Kaevatav haldusakt ei vasta HMS

§-s 54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele, st Ettekirjutus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, on

kaalutlusvigadega ning ebapiisavalt motiveeritud, samuti on AKI Kaevatava haldusakti

andmisel rikkunud EMT ärakuulamisõigust. Seega kaebaja leiab, et Kaevatav haldusakt on

ebaselge ja mittekontrollitav ning menetlusvead on viinud ebaõigete järelduste tegemiseni,

mistõttu Ettekirjutus on õigusvastane ja kuulub ainuüksi seetõttu tühistamisele.

AKI vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning on veendunud, et Ettekirjutus on nii

materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane ning haldusakti andmisel ei ole leidnud aset

menetlusreeglite rikkumist, mis oleks mõjutanud otsuse tegemist, st toonud kaasa teistsuguse

otsuse tegemise.

Arvestades eeltoodut alustab kohus Kaevatava haldusakti õiguspärasuse ja kaebuse

põhjendatuse kontrollimist just Ettekirjutuse formaalse õiguspärasuse kontrollimisest. Seda

põhjusel, et menetlus- ja vorminõuete rikkumisel võivad olla erinevad tagajärjed. HMS § 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Teisalt, kui menetlus- ja vorminõuete

rikkumised on olnud nii olulised, et need on võinud viia ebaõigete järelduste tegemiseni,

arusaamatu ja kontrollimatu haldusakti andmiseni, nagu antud juhul väidab EMT, siis piisab

haldusakti tühistamiseks ka sellest, et kohus tuvastab eelmärgitud asjaolud. Järelikult kohus ei

pea niisugusel juhul kontrollima ega saagi sisuliselt kontrollida materiaalset õiguspärasust.

2. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

Vastavalt HMS § 56 lg-tele 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Nimetatud õiguslik alus

tähendab osundamist konkreetsele õigusakti normile, mis võimaldab vastavat otsustust teha,

ning faktiline alus kirjeldust haldusakti andmist tinginud asjaoludest.

HMS § 4 lg 2 nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve.

Kaebaja on õigesti märkinud, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti motiveerimise

olulisust. Samas ei ole motiveerimise nõue mingi asi iseeneses, vaid ülalnimetatud vormi- ja

sisunõuete järgimine peab tagama haldusakti adressaadile haldusaktist arusaadavuse ja isiku

õiguste alusetu piiramise korral võimaluse selle akti vaidlustamiseks, samuti kontrollitavuse

vaide lahendaja või kohtu poolt. Nii on kõrgeim kohus mitmetes lahendites nentinud,

haldusakti põhjendamine tagama PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise

võimaluse ning motiveerimata haldusakt on õigusvastane juba seepärast, et pole võimalik

kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on just selline haldusakt antud. Samuti on

Riigikohus märkinud seda, et kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke

põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik

vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab

isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti (nt otsused haldusasjades nr 3-3-

1-14-00 ja nr 3-3-1-49-08). Just seetõttu on Riigikohus rõhutanud ka haldusasjas nr 3-3-1-13-

02, et „Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis

peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes

kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse

tegemise“.

3. Vaidlustatud Ettekirjutus on antud sel ajal kehtinud IKS § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2

alusel.

IKS § 40 lg 1 kohaselt selle seaduse täitmise tagamiseks on AKI ametiisikul õigus teha

isikuandmete töötlejale ettekirjutusi ja vastu võtta otsuseid.

IKS § 11 lg 7 p 2 näeb aga ette, et selle paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete

kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt

andmesubjekti õigustatud huve. Viidatud sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1) kolmandal

isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud

kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud

andmeedastuse.

Kaevatavas haldusaktis on eraldi alajaotus „Ettekirjutuse tegemise õiguslikud alused ja

faktilised asjaolud“, kus on kohtu arvates faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel ka

loogiliselt seotud. EMT võib nende põhjenduste ja õigusnormide kohaldamise/tõlgendamisega

mitte nõustuda, samuti võib isikule subjektiivsest aspektist tunduda, et motiveering võiks

täiuslikum olla, kuid väita, et Ettekirjutuses ei ole seadusest tulenevad vorminõuded täidetud

ja et Ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud, on ilmselgelt alusetu. Fakti, et kaebaja väited

Ettekirjutuse ebaselgusest ja „äärmiselt puudulikust“ motiveerimisest on põhjendamatud ja nn

otsitud, kinnitavad kõige ilmekamalt järgmised asjaolud: Esiteks, EMT täitis väidetavalt

arusaamatu resolutsiooni alusel Ettekirjutuse tähtaegselt ilma, et oleks taotlenud AKI-lt

selles osas täiendavaid selgitusi/juhiseid või resolutsiooni muutmist/täpsustamist. Kohus

märgib, et kuigi Ettekirjutusega kohustati EMT-d lõpetama andmete töötlemine MHR-s ja

IKS § 5 järgi isikuandmete töötlemine on tõepoolest iga isikuandmetega tehtav toiming, sh ka

isikuandmete sulgemine või kustutamine, siis on Ettekirjutuse kontekstis arusaadav ja see

nähtub ilmselgelt ka Ettekirjutuse viimasest lausest, et mõeldud on konkreetselt Klientide

isikuandmete avalikustamise lõpetamist MHR-s Ettekirjutuses toodud põhjustel. Teiseks aga,

EMT on saanud igakülgselt argumenteeritult vaidlustada Ettekirjutuse nii vaidemenetluses kui

ka hiljem halduskohtus. Kui kaebajal on olnud võimalik analüüsida Kaevatavat haldusakti

kõikvõimalikest aspektidest sisuliselt ja süstematiseeritult kokku 14 lehel, siis puudub

igasugune alus öelda, et Ettekirjutus on motiveerimispuuduste tõttu olnud selle adressaadile

nii arusaamatu, et ta ei ole saanud oma kaebeõigust realiseerida, ja et see haldusakt pole

kohtulikult kontrollitav. Kohus märgib ühtlasi, et lähtumine väidetavalt valedest või

tõendamata asjaoludest ei ole formaalne, vaid sisuline eksimus. Väär on EMT seisukoht, et

AKI on vaideotsusega täiendavalt tagantjärele asunud Ettekirjutust motiveerima. Kohus

nõustub vastustajaga, et Vaideotsuses ei ole esitatud võrreldes Ettekirjutusega erinevaid või

täiesti uusi põhjendusi. On loomulik, et põhjalikule vaidele tuleb ka vastata põhjalikumalt kui

mõnevõrra teiste sõnadega. Ei ole mõeldav, et vaideotsus kordab vaidlustatavat haldusakti

sõna-sõnalt, niisugusel otsusel puuduks igasugune mõte ja see ei suudaks hoopiski vaide

esitajat veenda. Kuivõrd AKI on Ettekirjutuses märkinud, et võlainfo avaldamine ilma isiku

nõusolekuta on eraelu puutumatuse riive /tl 23/, siis ei vasta tõele EMT väide ka selles osas

haldusakti ebaselgusest ja põhjendamata jätmisest (haldusaktis ei ole väidetavalt märgitud,

kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust). Samas on

kaebaja seda tõika vastuoluliselt kaebuse muus osas (p 2.30.) isegi möönnud. Seega eeltoodut

arvestades kohus ei ole tuvastanud niisuguseid olulisi vormipuudusi, mis tingiksid

Ettekirjutuse tühistamise.

4. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et AKI on rikkunud Ettekirjutuse andmisel

menetlusnorme ja veel määral, mis on võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus jagab

vastustaja põhimõttelist seisukohta, et isegi sel juhul, kui kaebajale ärakuulamisõiguse

tagamiseks tulnuks Ettekirjutuse eelnõu saata EMT-le arvamuse avaldamiseks (kohus nii ei

arva), oleks tulemus olnud sama, st AKI ei oleks teinud sisuliselt teistsugust otsust, nagu

nähtub kasvõi Vaideotsusest.

HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Õige on iseenesest EMT arvamus, et asjassepuutuva isiku ärakuulamine peab

aitama tagada õigemaid ja õiglasemaid haldusotsuseid. Kuid teisalt on selle nõude oluline

eesmärk ka see, et asja ei menetletaks isiku selja taga ja talle ei tuleks haldusorgani tegevus

või haldusakt ootamatusena, vaid et ta oleks menetluse ja probleemiga kursis ning saanud

esitada selle kohta omapoolsed seisukohad, andmed ja tõendid. Samas ei ole

ärakuulamisõigus siiski absoluutne, mida kinnitab sama paragrahvi lg 3, kus on toodud

erandid, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära

kuulamata. Sealhulgas nt juhul, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud

andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

Asja materjalidest nähtuvalt on EMT olnud teadlik nii probleemi olemusest kui ka tal on

olnud võimalik esitada tegelikult omapoolsed seletused ja andmed. Kaebaja ei ole

vaidlustanud AKI väidet, et EMT-ga on samade õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise

teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat, alates 05.09.2008, mil EMT esitas Tallinna

Halduskohtule kaebuse AKI analoogilise ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks.

Käesolevas asjas AKI pöördus aga 16.09.2009 järelpärimisega nr 2.1-1/09/1302 EMT poole

seoses

Klientide

andmete

töötlemisega

EMT

poolt

AS

Krediidiinfo

võrgulehel

www.krediidiinfo.ee, paludes teavitada millisel õiguslikul alusel töötleb EMT teiste hulgas

Klientide andmeid MHR-s ja mis on andmete sel viisil töötlemise eesmärgiks. Samuti AKI

palus EMT-l edastada koopiad Klientide ja EMT vahel sõlmitud lepingutest ning väljavõtte

MHR-st. AKI on samas teavitanud, et ta on alustanud järelevalvemenetlust, et välja selgitada,

kas EMT-l on täidetud kõik IKS-s toodud nõuded isikuandmete töötlemisel /tl 34-35/.

Kaebaja on vastanud järelpärimises esitatud küsimustele 24.09.2009 kirjaga nr 4-1-2/09-

1692, selgitades ühtlasi, kuidas AKI-l on võimalik soovitud liitumislepinguid saada /tl 37-38/.

23.04.2010 tegi AKI täiendava järelepärimise, milles informeeris EMT-d, et AKI menetluses

on mitmete isikute, sh ka Klientide kaebused, kes on vaidlustanud oma andmete töötlemise

EMT poolt AS-i Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, märkides lisaks, et „Meie

ühine soov oleks ilmselgelt leida nende kaebuste osas õiglane lahendus“. Viitega IKS § 33 lg

2 p 6 ja HMS § 38 lg 1 sätetele palus AKI vastuseid alljärgnevatele küsimustele: Millal

(kuupäevaliselt) muutus isiku nõue sissenõutavaks (arve tasumise kuupäev)? Kui kaua on

olnud (vastamise päeva seisuga) isiku nõue sissenõutav? Kas leiate, et mõne isiku suhtes

võiks maksehäirete registris nende isikuandmete avaldamise lõpetada? Küsimuse juures

toodud isikute loetelus olid nimetatud ka Kliendid /tl 39-41/. EMT edastas oma vastused

04.05.2010 kirjaga nr 4-1-2/10-0699, esitades ühtlasi omapoolsed selgitused ja vastuväited

AKI tegevusele /tl 42-46/.

Olukorras, kus AKI tegi Kaevatava haldusakti 26.05.2010, so pärast ülalviidatud põhjalikku

EMT teavitamist probleemi olemusest (tegelikult oli EMT sellest juba varem teadlik) ja AKI-l

tekkinud kahtlustest, kaebajalt seisukohtade ja andmete kogumist, ning arvestades seejuures

ärakuulamisõiguse eesmärke ja sellekohaseid seadussätteid, on kohtu arvates kaebaja poolt

selgelt pahatahtlik rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Liiatigi, kui vaidemenetluses,

nagu nähtub Vaideotsuse lk-delt 2 ja 3, ei ole EMT AKI-le ette heitnud, et kaebajale ei ole

antud võimalust oma seisukohti esitada.

Kohus leiab, et antud juhul vastab menetlus neile nõuetele, mida rõhutab ka Riigikohus

kaebaja osundatud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03: „ärakuulamise põhimõtte

tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib

arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise

menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi

puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused“.

Kokkuvõtteks, kuivõrd kohtu arvates vastupidiselt kaebaja väidetele Kaevatava haldusakti

andmisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid, siis ei ole Ettekirjutus formaalselt

õigusvastane. Järelikult tuleb kohtul asuda järgnevalt kontrollima ka Ettekirjutuse sisulist

(materiaalset) õiguspärasust. Vastustaja on tabavalt võtnud kokku sisulise vaidluse olemuse:

vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada

igavesti.

5. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaieldav, et Kliendid (antud kohtumenetluses

kolmandad isikud) ei ole oma liitumislepingute järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud,

neil on tekkinud EMT ees tasumata arvete tõttu võlgnevus, mis on siiani kõrvaldamata, ning

EMT poolt Klientide võlgnevust kajastavate andmete maksehäireregistrisse edastamine oli

kooskõlas sel ajal kehtinud IKS 1996 nõuetega. Kaebaja avaldas nimetatud andmed MHR-s

ilma isikute nõusolekuta Klientide lepingu täitmise tagamise eesmärgil (IKS 1996 § 8 lg 1 p

1) ja krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil üldistes huvides (IKS 1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg

2). EMT on seisukohal, et kuivõrd Klientide võlgnevused ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks

tasutud, on andmed Klientide võlgnevuse osas jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende

kajastamine MHR-s on kooskõlas ka kehtiva IKS-ga (nii IKS § 11 lg 7 p-ga 2, millele

Ettekirjutust tehes on tuginenud AKI, kui ka esineb alternatiivne alus IKS § 14 lg 1 p 4 näol).

Samuti on AKI kaebaja väitel tuginenud valedele või tõendamata asjaoludele (nt AKI on

faktilise alusena välja toonud EMT poolt aegunud võlanõuete avaldamise, kuid EMT väitel ta

ei avalda MHR-s aegunud võlanõudeid, vaid faktilist olukorda Klientide võlgnevuse osas

EMT ees). Ettekirjutuse tegemisel on tehtud diskretsiooniviga ja seetõttu on kaevatav

haldusakt ebaproportsionaalne. AKI vaidleb kõigile neile väidetele vastu.

Kohus, hinnanud poolte väiteid ja asjas kogutud tõendeid nende kogumise ja vastastikuses

seoses, nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, mis on avaldatud Ettekirjutuses,

Vaideotsuses ja kirjalikus seletuses kaebuse kohta. Kuivõrd poolte mahukad seisukohavõtud,

sh vastustaja seletus, kus vastused kaebaja etteheidetele on antud kaebuse alapunktides

esitatud väidete kaupa, on kohtuotsuses toodud praktiliselt tervikuna, siis puudub kohtul

vajadus kõike ka selles osas üle korrata. Kohus peab vajalikuks rõhutada üksnes alljärgnevat.

6. HMS § 3 lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning

proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte

järgi riik peab vältima tarbetuid ebameeldivusi isikutele ning riik tohib piirata isikute õigusi

ega tekitada neile muid koormavaid tagajärgi vaid siis, kui see on hädavajalik.

IKS § 1 kohaselt selle seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku

põhiõigusi ja vabadus, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. IKS §-s 6 on sätestatud

põhimõtted, mida isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima: sh

eesmärgikohasuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste

eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse

eesmärkidega kooskõlas); kasutuse piiramise põhimõte (isikuandmeid võib muudel

eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal) ja

andmete kvaliteedi põhimõte (isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning

vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks). Tulenevalt IKS § 10 lg-st 1 on

isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta

teisiti. Juhtumid, mil isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta on sätestatud

IKS §-s 14.

Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa Klientide isikuandmete jätkuva avaldamise puhul

tugineda IKS § 14 lg 1 p-le 4, mis näeb ette, et isikuandmete töötlemine on lubatud

andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu

täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete

töötlemine. Kaebaja on ise kinnitanud, et vastavad liitumislepingud on lõpetatud: EMT ütles

need üles seoses võlaga juba 1996. ja 1997. a, st võlasuhe on lõppenud vastavalt VÕS §-le

186. Kaebajal oli aega 10 aastat (aegumistähtaeg) Klientidelt võlgnevuse sissenõudmiseks,

kaebaja aga loobus esitatud hagidest, kuna Kliendid apelleerisid aegumisele. Seega, kui

lepingute ja võlanõude kehtivuse ajal oli kaebaja eesmärgiks lepingu täitmise tagamine (võla

sissenõudmine), siis on nimetatud alus andmete jätkuvaks avaldamiseks MHR-s ära langenud

ja Ettekirjutus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ettevõtluse alal.

Samuti on põhjendamatu kaebaja väide, nagu oleks Klientide isikuandmete avaldamine

käesoleval ajal võimalik ka IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal

isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on tuvastanud

kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud

andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 p 2 aga keelab nimetatud eesmärgil andmete kogumise ja

kolmandatele isikutele edastamise, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud

huve. Seega isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil

kolmandatele isikutele andmete edastamiseks andmesubjekti enda nõusolekuta peavad

üheaegselt olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Kui kasvõi üks neist pole täidetud, ei ole

andmete töötlemine sel eesmärgil ilma nõusolekuta lubatav. Antud juhul on AKI põhjalikult

põhjendanud Ettekirjutuses, miks Klientide võlaandmete avaldamine pikema kui 13 aastase

perioodi jooksul ei ole enam kooskõlas seadusega ja kahjustab ülemääraselt andmesubjektide

huve. Kaebaja arvamus, et Klientide isikuandmeid võib töödelda seni kuni võlgnevused on

likvideeritud, sest lepingust tulenevad õigused ja kohustused kestavad edasi, ei ole kooskõlas

ei seaduse ega kaebaja enda viidatud õiguse põhimõtetega. Ilmselgelt ebaproportsionaalne

oleks Klientide isikuandmeid töödelda (isikuandmeid avalikustada) lõpmatuseni, kui

võlgnikud ei soovi võlga tasuda, aga samas ei saa neilt seda ka enam sundkorras sisse nõuda.

Kohus leiab, et AKI ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas

õigusnormide, haldusmenetluse põhimõtete ja õiguse üldpõhimõtetega. Parafraseerides

Riigikohtu 17.10.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-08 (p 10) märgitut on kohus

seisukohal, et Ettekirjutuse sellekohane põhjendus on kohut veennud, et haldusorgan on

diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on

toimunud ratsionaalselt. Kohus on juba eelnevalt näidanud, et väär on kaebaja väide, et

Kaevatavas haldusaktis on kohustatud EMT-d ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama

Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s. Kaebaja tuginemine Ettekirjutuse puhul

õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetele ei ole kuidagi põhjendatud, arvestades nii

IKS redaktsioonide muutumist, AKI poolt juba varasemalt tehtud analoogseid ettekirjutus-

hoiatusi ning EMT-le esitatud järelepärimiste sisu. Neil asjaoludel, arvestades osundatud

õigusaktides sätestatut ning seadusandja tahet, mis on tuvastatav muu hulgas ka IKS

seletuskirja kaasabil, on kohus veendunud, et Ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane

haldusakt ja sellisena ei saa see rikkuda kaebuse esitaja mingeid subjektiivseid õigusi.

Sealjuures kohus rõhutab, et tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud

maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 49-51/ on maksehäireregistri liikmel õigus,

mitte kohustus sisestada registrisse andmeid. EMT kaebus on alusetu ja see tuleb jätta

rahuldamata.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb EMT kaebus rahuldamata ja AKI ei ole HKMS §

93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende

enda kanda.

Hurma Kiviloo

kohtunik