3-10-1482/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1482

Haldusasi

R. V.u kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna

juhataja 15. jaanuari 2010 käskkirja nr 26-d tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 10. detsembril 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R. V.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Svetlana Meister

RESOLUTSIOON

1. Jätta R. V.u kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhata 15. jaanuari 2010 käskkirjaga nr 26-d tuvastati

kinnipeetav R. V.u distsiplinaarsüütegu, mis seisnes selles, et 17. detsembril 2009 kella 06.15

paiku kambris nr 25 viibides lõi ta uksepiitu lõhkudes eest ära kambri ukse ning väljus kambrist

omavoliliselt. Käskkirjas leiti, et sellega rikkus kinnipeetav vangistusseaduse (edaspidi VangS) §

67 lõikes 4 sätestatud kohustust suhtuda heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja

pidada korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid ning pani toime VangS § 63 lõikes 1

nimetatud distsiplinaarsüüteo. Käskkirjaga karistati R. V.ut kartserisse paigutamisega 7 päevaks.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. R. V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla vangistusosakonna

juhataja 15. jaanuari 2010 käskkirja nr 26-d tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et tema

karistamiseks ei ole alust, kuivõrd vanglaametnik R. T. käitus kambriuksi lukustades

õigusvastaselt. Kaebuse esitaja viitab VangS § 8 lõikele 2 ning leiab, et kambri ukse

lukustamiseks pärast äratust ei olnud seaduslikku alust ning liiatigi ei olnud vastav otsus tehtud

kirjalikult. Kaebuse esitaja leiab, et vanglaametnik oma õigusvastase tegevusega provotseeris

teda toime panema distsipliinirikkumist. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et lõhkus

kambri ukse seetõttu, et tal oli vaja kiiresti minna tualettruumi, ent õigusvastaselt suletud ukse

tõttu ei olnud see võimalik. samuti heidab kaebuse esitaja vanglale ette, et kaalutud ei ole

alternatiivseid karistusi, näiteks võimalust nõuda tekitatud kahju hüvitamist, mis oleks olnud

proportsionaalne toimepandud teo suhtes. Ka märgib kaebuse esitaja, et vangla ei ole

selgitanud, kuidas oleks kaebuse esitaja pidanud käituma olukorras, kus tekkis tungiv vajadus

tualeti kasutamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et ajal, mil talle tutvustati allkirja vastu vangla

sisekorda sätestavaid õigusakte, kehtis vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 2, kus nähti ette, et kui

kambris puudub WC, võib kinnipeetav iseseisvalt kambrist väljuda osakonna WC-

kasutamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirjaga on rikutud VangS § 41 ja PS § 18 ja 28.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

3. Tallinna Vangla peab R. V.u kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud vanglateenistuse

ametniku R. T. 17. detsembri 2009 ettekandega ning märgib, et kaebuse esitajat karistati VangS

§ 67 punktis 4 tuleneva nõude rikkumise eest, kuna kambriuks on vangla vara, millesse

kinnipeetavad, sealhulgas kaebuse esitaja, peavad suhtuma heaperemehelikult ega tohi seda

lõhkuda. Samas selgitab vastustaja, et võimalikud distsiplinaarkaristused on sätestatud VangS §-

s 63 ning vanglale tekitatud kahju rahaline hüvitamist ei saa käsitada distsiplinaarkaristusena.

Seejuures toob vastustaja välja, et kaebuse esitajale karistuse määramisel on kergendava

asjaoluna arvesse võetud tema avaldatud valmidust lõhkumisega tekitatud kahju hüvitada. Mis

puudutab vanglateenistuse ametniku õigusvastast tegevust kambrite lukustamisel, siis selgitab

vastustaja, et kinnipeetav ei saa põhjendada distsipliinirikkumist vanglaametniku väidetavalt

ebaõige käitumisega ning kui ta leiab, et vanglaametnik käitub ebaõigesti, on tal õigus

pöörduda märgukirjaga vangla poole ja juhtida vangla direktori tähelepanu ametnike ebaõigele

käitumisele. Vastustaja selgitab samuti, et õigusaktidest ei tulene, missugusel ajavahemikul on

kambriuksed lukus ja missugusel mitte, oluline on vaid see, et vangla tagaks kinnipeetavatele

oma osakonna piires liikumise vähemalt nelja tunni vältel ning selle vangla kinnipeetavatele ka

tagab.

4. Vastustaja selgitab täiendavalt, et Tallinna Vangla direktori 16. aprilli 2009. aasta käskkirjaga

nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 2 kohaselt toimub ajavahemikul kell 06.00-

06.10 vangistussektsioonis viibival kinnipeetaval äratus, hommikuvõimlemine, isiklik hügieen ja

kambri korrastamine ning ajavahemikul kell 06.10-07.25 toimub sektsioonide kaupa graafiku

alusel toitlustamine. Vastustaja selgitab, et seoses gripiviiruse A(H1N1) leviku vältimiseks

tehtud

tegevustega

muudeti

2009.

aasta

novembrist

kinnipeetavate

toitlustamist

vangistussektsioonides selliselt, et kinnipeetavate sööklas toitlustamise asemel toitlustati

kinnipeetavaid kambrites. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja pidi ärkama kell 6.00 ning

kambri uks, mis oli avatud juba kell 04.15, riivistati uuesti kell 6.07 ning seega oli kaebuse

esitajal vähemalt 7 minuti jooksul võimalik tualetis käia, samas oli kaebuse esitajal võimalik

ajavahemikul kell 06.07-06.15 kambritesse paigaldatud uksekella abil anda märku, et ta soovib

tualetti minna, kuid signaallamp peale uste lukustamist ei vilkunud. Samuti märgib vastustaja, et

täiskasvanu peaks oskama hinnata oma vajadusi ning sellest tulenevalt ka käituda ning

vastustaja meelest on vähetõenäoline, et kaebuse esitajal tekkis kaheksa minuti jooksul nii

tungiv tualeti kasutamise vajadus, et see sundis teda lõhkuma vangla vara. Samuti leiab Tallinna

Vangla, et lähtudes mõistlikkuse printsiibist, ei saanud kaebuse esitaja tualeti kasutamise

vajadus muutuda nii lühikese aja jooksul nii tungivaks, et sellega hiljem põhjendada vangla vara

lõhkumist. Samas nähtub käskkirjast, et kambri nr 25 signaallamp ei vilkunud mitte kordagi

ning seega võib kaebuse esitaja väidet tungivast tualeti kasutamise vajadusest üleüldse pidada

paljasõnaliseks.

5. Vastustaja leiab samuti, et VSkE § 8 lõikest 2 ei tulene ega ole kunagi tulenenud, et juhul kui

kambris puudub WC, siis on kinnipeetaval õigus lukustatud kambrist WC külastamiseks

väljumiseks lõhkuda kambriuks. Vastustaja peab kaebuse esitajale määratud karistust

proportsionaalseks, kuna tegemist oli raske distsipliinirikkumisega ning omavolilise kambrist

väljumise käigus vangla vara lõhkumine näitab kinnipeetava lugupidamatut ja üleolevat

suhtumist nii vanglateenistuse ametnike korraldustesse kui ka kehtivasse õiguskorda ning

annab halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele. Vastustaja hinnangul oleksid muud

karistusliigid ilmselgelt liialt leebed.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et R. V.u kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja on kohase distsiplinaarmenetluse tulemusena

tuvastanud kinnipeetava distsiplinaarsüüteo ning määratud karistus on proportsionaalne süüteo

raskusega.

7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Tallinna Vanglas karistust kandev kinnipeetav R. V.,

viibides kambris, mille ukse oli vanglaametnik eelnevalt lukustanud, lõhkus selle ukse ning

väljus kambrist. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kambri ukse lõhkumisega rikkus

kinnipeetav VangS § 67 punktis 4 sätestatud kohustust suhtuda heaperemehelikult talle

usaldatud esemetesse ja pidada korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Sellest sättest

tuleneb kinnipeetavale üldine keeld rikkuda või kahjustada vangla territooriumil olevaid asju ja

muud vangla vara. VangS § 63 lõikest 1 tulenevalt on kinnipeetava distsiplinaarsüüteoks

vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine.

Distsiplinaarsüüteona on käsitatav ka kinnipeetava poolt VangS § 67 punktis 4 sätestatud

kohustuse süüline rikkumine. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on alust, kui kinnipeetav on

toime pannud eelnimetatud distsiplinaarsüüteo koosseisule vastava teo, puuduvad teo

õigusvastasust välistavad asjaolud ning ta on teo toime pannud süüliselt. Teo õigusvastasust ja

süüd välistavate asjaolude osas tuleb distsiplinaarkaristuste määramisel juhinduda

karistusseadustikus sätestatud karistamise üldpõhimõtetest. Süüteokoosseisule vastav tegu ei

ole õigusvastane kui see on toime pandud hädakaitseks või hädaseisundis, kui tegemist on

kohustuste kollisiooniga või kui teo toimepanija on olnud eksimuses õigusvastasust välistavas

asjaolus (karistusseadustiku § 27-31). Ühtegi sellist asjaolu R. V.u poolt toime pandud teo

puhul ei esinenud. Samuti on ilmne, et tegu oli süüline – vaieldamatult oli kaebuse esitaja

süüvõimeline, süüdiv ning puudusid muud süüd välistavad asjaolud – kaebuse esitaja sai

kambri ust lõhkudes aru oma teost ja selle keelatusest. Asjaolu, et kaebuse esitaja õigustab enda

jaoks ukse lõhkumist sellega, et tema hinnangul oli uste sulgemine sellel kellaajal õigusvastane

või leiab, et ukse lõhkumine oli temast tingitud põhjustel (tualeti kasutamise vajadus) vältimatu,

ei välista tema süüd.

8. Õige on vastustaja seisukoht, et kinnipeetav ei saa oma distsiplinaarsüütegu õigustada

vanglaametnike väidetava õigusvastase käitumisega ning seetõttu ei ole kaebuse esitajale

määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse kontrollimisel põhjust analüüsida seda, kas

kambri ukse lukustamine konkreetsel ajal oli õiguspärane või mitte. Leides, et vanglateenistus

on tema õigusi õigusvastaselt piiranud, oleks kaebuse esitaja pidanud kasutama seaduses ette

nähtud õiguste kaitse viise, mitte aga asuma ust lõhkuma. Kaebuse esitaja põhjendus, et ukse

lõhkumise tingis vältimatu vajadus minna tualetti, ei ole tõsiseltvõetav. Esiteks ei ole usutav, et

täiskasvanud mees ei ole võimeline tualetti minemisega mõnda aega ootama, kaebuse esitaja ei

ole ka välja toonud, et tal oleks mingisugune terviserike, mis eristaks teda selles osas tavalisest

selles vanuses mehest.

9. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et kartserisse paigutamise asemel oleks võinud

teda karistada tekitatud kahju hüvitamiseks kohustamisega. Tekitatud kahju hüvitamine ei ole

käsitatav karistusena. Distsiplinaarkaristused, mida on kinnipeetavale võimalik määrata, on

loetletud ammendavalt VangS § 63 lõikes 1, seega täiendavaid karistuste liike vanglateenistus

välja mõelda ega kohaldada ei saa. Samuti ei tulene seadusest, et süüteoga tekitatud kahju

hüvitamine välistaks karistuse kohaldamise. Süüteoga tekitatud kahju hüvitamist või teo

toimepanija valmidust kahju hüvitamiseks võib arvesse võtta karistuse määramisel ning

vaidlusalusest käskkirjast tulenevalt on seda ka tehtud. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi väita, et

R. V.ule määratud karistus – kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks – oleks

ebaproportsionaalne. Kambri uks on tõke, mille eesmärk on piirata kinnipeetavate

liikumisvabadust vanglas – sellise tõkke omavolilise lõhkumise näol on tegemist raske

süüteoga. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti märgitud, et lisaks konkreetse varalise kahju

tekitamisele näitab sellise teo toimepanemine ilmselt lugupidamatust vanglateenistuse vastu

ning võib mõjuda demoraliseerivalt ka teistele kinnipeetavatele, ohustades seega vangla

julgeolekut üldiselt. Sellise teo eest 7-päevase kartserikaristuse määramist tuleb kohtu

hinnangul pidada pigem leebemapoolseks karistuseks.

10. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja väidet, et ajal, mil talle tutvustati vangla

sisekorda reguleerivaid õigusakte, olid vanglas liikumist ja tualettruumi kasutamise õigust

puudutavad sätted praegu kehtivatest teistsugused. Õigust omatahtsi lukustatud ukse

lõhkumise teel tualettruumi minna ei ole vangistuse täideviimist ning kinnipeetavate õigusi

reguleerivad sätted kunagi sätestanud. Õigus vabalt minna tualettruumi, kui kambris tualetti ei

ole, ei ole kunagi hõlmanud vabadust selle õiguse kasutamiseks kambri ust lõhkuda.

11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse

esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada

kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik