3-10-2666/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2666

Haldusasi

L.E. kaebus Maksu- ja Tolliameti otsuse, millega

keelduti õppelaenu kustutamisest, tühistamise ning

õppelaenu kustutamise taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: L.E.

Esindaja: v.adv Anti Aasmaa

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Merle Vilu

RESOLUTSIOON

1. Jätta L.E. kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. L.E.u töötab alates 28. detsembrist 2006 Maksu- ja Tolliameti maksupettuste uurimise

keskuses, olles eelnevalt töötanud riigiametites 01. oktoobrist 1991. 2006/2007 õppeaastal

asus L.E.u õppima Sotsiaal- ja Humanitaarinstituuti õigusteaduse erialale. 16. oktoobril 2006

sõlmis L.E.u AS-ga Hansapank õppelaenulepingu nr xx xx xxxxx xxxx.

2. 09. septembril 2010 esitas L.E.u Maksu- ja Tolliametile teatise, et ta on eksmatrikuleeritud

seoses õppekava täitmisega täies mahus, lisas teatisele ka diplomi koopia ning

õppelaenulepingu ja õppelaenu tagastamise ja intressi maksmise graafiku koopia. 20.

septembril

2010

toimetati

L.E.ule

kätte

Rahandusministeeriumi

personali-

ja

kommunikatsiooniosakonna juhtivspetsialisti 13. septembri 2009 kiri, milles teatatakse, et

kuivõrd ta lõpetas kõrgkooli 31. mail 2010, siis ei kuulu tema õppelaen kustutamisele.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. L.E.u esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti otsuse,

millega keelduti õppelaenu kustutamisest, tühistamist ning õppelaenu kustutamise taotluse

uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Rahandusministeeriumi

personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhtivspetsialisti 13. septembri 2009 kirja tuleb

vaatamata vormilistele puudustele käsitada haldusaktina, kuivõrd sellel on olemas kõik

haldusakti tunnused, Maksu- ja Tolliamet ei ole pidanud vajalikuks ise vastavat keelduvat

haldusakti vormistada, vaid on üksnes edastanud neile Rahandusministeeriumilt tulnud

haldusesisese seisukoha L.E.ule. Kaebuse esitaja leiab, et Rahandusministeeriumi kiri on

käsitatav Maksu- ja Tolliameti haldusaktina.

4. Kaebuse esitaja selgitab, et õppetoetuste ja õppelaenu seadust (edaspidi ÕÕS) ning

Vabariigi Valitsuse 25. aprilli 2004 määrust nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning

kustutamise tingimused ja kord“ (edaspidi VVm 2004/284) on muudetud ajal, mil tema

kõrgkoolis õppis, samas leiab ta, et minnes kõrgkooli tööalaselt vajalikku eriala õppima 2006.

aastal, eeldas ta, et kuivõrd ta jätkab tööd riigiasutustes, siis hüvitatakse talle õppelaenusumma

jääk. Kaebuse esitaja toob välja, et õppis tasulises õppes ning kulutas õppelaenusumma

õppemaksu tasumisele, eeldades, et tulevikus maksab riik selle temale tagasi. Kaebuse esitaja

leiab, et muutes ÕÕS-i ning VVm 2004/284 tagasiulatuvalt ajast, mil kaebuse esitaja oli juba

valdava osa õppekavast täitnud ja võtnud ka suurema osa õppelaenust, käitus riik tema suhtes

sõnamurdlikult, muutes ära tähtajaliselt kehtestatud soodsa regulatsiooni, mis on kaebuse

esitaja hinnangul vastuolus PS §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõtetega, mis muuhulgas tähendab seda, et igaüks peab saama temale seadusega antud

õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning seaduses tehtav

muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Eeltoodust tulenevalt leiab

kaebuse esitaja, et VVm 2009/136 § 1 p 2 millega muudeti VVm 2004/284 selliselt, et

õppelaenu lõppjäägi hüvitamisele on õigus üksnes isikutel, kes on vastava taotluse esitanud

enne 01. juulit 2009, on vastuolus PS §-ga 10 ning vastav regulatsioon tuleb jätta

kohaldamata. Samuti leiab kaebuse esitaja, et PS §-ga 10 on vastuolus ka õppetoetuste ja

õppelaenu seaduse § 18 lõige 5 01. juulil 2009 jõustunud redaktsioonis. Ka on see

regulatsioon kaebuse esitaja hinnangul vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuivõrd

kohtleb ebamõistlikult ebavõrdselt isikuid, kes on samal ajal ülikooli astunud, kuid lõpetanud

selle erineval ajal. Kaebuse esitaja märgib täiendavalt, et riik ei ole õppelaenude edasisest

hüvitamisest keeldudes kehtestanud kohast rakendusregulatsiooni ja üleminekuaega, millest

tulenevalt on õppelaenu võtjate põhiõigusi riivatud ebaproportsionaalselt PS § 11 mõttes.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Maksu- ja Tolliamet peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Esmalt möönab vastustaja, et L.E.u väljastatud otsus on vormiliselt ebakorrektne ning

nõustub kaebuse esitajaga, et talle edastatud Rahandusministeeriumi juhtivspetsialisti kiri on

käsitatav MTA otsusena, kuna nõuetele vastava otsuse vormistamisel oleks MTA otsus

sisuliselt sama ka käesoleval hetkel. Vastustaja selgitab, et kehtiva ÕÕS § 18 lg 5 ning VVm

2004/284 § 4 lg 1 kohaselt ei ole kaebuse esitajal õigust õppelaenu kustutamist nõuda.

Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kehtiv regulatsioon on põhiseadusega vastuolus ning

viitab Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (edaspidi Lisaeelarve seadus) seletuskirjale, kus märgitakse järgmist: “Laenu

kustutamine lõpetatakse edasiulatuvalt alates 1.juulist 2009 ja väites, et sellise regulatsiooni tagajärg sõltub

enne 1.juulit 2009 aset leidnud asjaoludest, tuleks tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et

nad teadsid, et kehtib regulatsioon, mille alusel on neil õigus pärast õpingute edukat lõpetamist riigi- või

kohaliku omavalitsuse asutuses või […] teenistusse asumisel laenu kustutamisele riigieelarve vahenditest.

Selline väide ei oleks aga kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen riigitagatisega laen

hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Seega lähtudes õppelaenu olemusest ja eesmärgist,

tuleks õiguspärase ootuse rikkumise väite puhul tõendada, et isikul tekkisid hariduse omandamisega seotud

laenuga kaetud kulud vaid seetõttu, et ta teadis, et tal on tulevikus õigus õppelaenu kustutamisele riigieelarve

vahenditest. Ehk et isiku õiguspärase ootuse riivest saaks rääkida vaid juhul, kui isik oleks läinud haridust

omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest.

Rahandusministeerium on arvamusel, et haridust omandatakse siiski muul põhjusel ning seetõttu ei saa

pidada õppelaenu riigieelarve vahendite arvelt kustutamise lõpetamist isiku õiguspärast ootust rikkuvaks. Ka

ei saanud isikud võtta õppelaenu selle kustutamise eeldusel seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes

teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle (puudub nö suunamine riigitööle)

või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne).” Vastustaja leiab, et kaebusest ei

nähtu, et L.E.u oleks läinud haridust omandama üksnes põhjusel, et saada tulevikus

õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest, vaid pigem oli õppima asumise eesmärgiks

teadmiste täiendamine. Ka toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja sõlmis õppelaenu lepingu

enne MTA-sse tööle asumist, mistõttu ei saanud laenulepingu sõlmimisel olla ka kindlat

teadmist, et õppelaenu kustutamise õiguse tekkimisel on ta endiselt riigitööl.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et L.E.u kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksu- ja Tolliamet otsus õppelaenu kustutamisest keeldumise kohta on tehtud kehtiva

õiguse kohaselt ning kohtu hinnangul ei ole otsuse õiguslikuks aluseks olevad õigusnormid

põhiseadusega vastuolus.

7. Kirja, milles kaebuse esitajale teatati õppelaenu kustutamisest keeldumisest, on

allkirjastanud Rahandusministeeriumi ametnik. Nii kaebuse esitaja kui vastustaja on

seisukohal, et tegemist on vormivigase haldusaktiga, mille andjana tuleb siiski käsitada Maksu-

ja Tolliametit kui ametiasutust, kus kaebuse esitaja teenistuses oli. Vaidlust ei ole selles, et

kaebuse esitaja esitas 09. septembril 2010 õppelaenu kustutamise avalduse Maksu- ja

Tolliametile,

kust

seda

menetlev

ametnik

edastas

selle

seisukoha

saamiseks

Rahandusministeeriumile, kus koostatigi vaidlusalune kiri, mille omakorda Maksu- ja

Tolliamet toimetas kätte kaebuse esitajale. Kuivõrd vastustaja on kohtumenetluses

kinnitanud, et Rahandusministeeriumi ametniku kirjas esitatud otsust tuleks käsitada Maksu-

ja Tolliameti otsusena ning ka kaebuse esitaja on sama meelt, leiab kohus, et

Rahandusministeeriumi personali- ja kommunikatsiooniosakonna juhtivspetsialisti 13.

septembri 2010 kirjas väljendub Maksu- ja Tolliameti vastavasisuline otsus. Sisuliselt on

tegemist samaväärse olukorraga, kui Maksu- ja Tolliamet oleks kaebuse esitaja taotlusele

kirjalikult vastamata jäänud, teatades aga suuliselt või muus mittekohases vormis, et

õppelaenu kustutamine ei ole võimalik. Kokkuvõttes ei ole vaidlust selles, et Maksu- ja

Tolliamet on vastavasisulise keelduva otsuse teinud ja sellise otsuse õiguspärasust saab

halduskohus hinnata, vaatama otsuse vormivigadele, mis sel korral ei ole ilmselgelt sellised,

mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (haldusmenetluse seaduse § 58).

8. Ajal, mil L.E.u esitas Maksu- ja Tolliametile taotluse õppelaenu kustutamiseks, st. 09.

septembril 2010, kui ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal reguleeris õppelaenu tagasimaksmist

ÕÕS. 01. juulil 2009 jõustusid ÕÕS muudatused ning sellest päevast kehtima hakanud

redaktsiooni § 18 lõikes 5 sätestati järgmist:

Isikul, kes enne 2009. aasta 1. juulit on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2

nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või

kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud

ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide

lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies

mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud

õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku

juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

9. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et L.E.u ei vastanud eeltoodud sättes esitatud

tingimustele, kuivõrd ta esitas taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks alles 09. septembril

2010 ning samuti eksmatrikuleeriti ta kõrgkoolist õppekava täies mahus täitmisega seoses alles

31. mail 2010, seega pärast ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud taotluse esitamise ning

eksmatrikuleerimise tähtpäeva, milleks oli 30. juuni 2009.

10. ÕÕS § 18 lõikes 5 sätestatud piirang, mis võimaldas isiku õppelaenu kustutada vaid juhul,

kui vastav taotlus oli esitatud enne 1. juulit 2009 ning isik eksmatrikuleeritud seoses õppekava

täies mahus täitmisega enne 1. juulit 2009 kehtestati Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve

seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (edaspidi lisaeelarve seadus), mille §-ga

22 muudeti muuhulgas eeltoodud sätteid, mis lisaeelarve seaduse § 23 kohaselt jõustusid 1.

juulil 2009. ÕÕS § 18 lõike 5 kõrval on õppelaenu kustutamise tingimused ja kord täpsemalt

reguleeritud VVm 2004/284, mida muudeti Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2009 määrusega nr

136 (edaspidi VVm 2009/136), viies määruse õppelaenu kustutamise tingimuste osas (VVm

2004/284 § 4) kooskõlla ÕÕS § 18 lg 5 uue redaktsiooniga. Vaidlust ei ole ka selles, et kui

ÕÕS-i ei oleks muudetud ning ÕÕS-i varase regulatsioon oleks edasi kehtinud sellisel kujul

nagu see kehtis ajal, mil kaebuse esitaja alustas õpinguid või sõlmis õppelaenulepingu, siis

oleks kaebuse esitaja Maksu- ja Tolliametile avalduse esitamise ajal, st. 09. septembril 2010

täitnud kõik õppelaenu kustutamiseks vajalikud kriteeriumid. Eeltoodust tuleneb aga, et ÕÕS

§ 18 lg 5 redaktsioon, mis jõustus 1. juulil 2009, välistab kaebuse esitaja õppelaenu

kustutamise.

11. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et ÕÕS § 18 lg 5 ning Vabariigi Valitsuse 30. juuli

2009 määruse nr 136 § 1 p 2 on vastuolus põhiseaduse (edaspidi PS) §-s 10 sätestatud

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega ning põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõttega, mistõttu tuleks need sätted kohaldamata jätta. Kuigi formaalselt on

kaebuse esitaja taotlenud ÕÕS § 18 lg 5 kohaldamata jätmist, on kaebusest võimalik üheselt

aru saada, et kaebuse esitaja tegelik eesmärk on, et tema avalduse läbivaatamisel kohaldataks

ÕÕS § 18 lg 5 redaktsiooni, mis kehtis enne 01. juulit 2009. Seega tegelikult on

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus suunatud lisaeelarve seaduse § 22 punkti 3 vastu, millega

ÕÕS § 18 lõiget 5 muudeti. Kohtul tuleb seega hinnata, kas ÕÕS § 18 lõike 5 ning VVm

2004/284 § 4 lõike 1 muutmine alates 01. juulist 2009 on PS-ga kooskõlas või mitte.

12. PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda

mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks

tunnistamist. PS § 15 lõikest 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HkMS) § 25

lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus

oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või

määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise

eelduseks selle asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et

vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega,

ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte

põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02). Kohus leiab,

et lisaeelarve seaduse § 22 p 3 ning VVm nr 2009/136 § 1 p 2 on asjassepuutuvad, kuivõrd

nende normide kehtivuse korral tuleb vaidlus lahendada lähtudes vastavalt ÕÕS § 18 lg 5

ning VVm nr 2004/284 redaktsioonidest, mis kehtisid vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ning

sellel juhul tuleks kaebus rahuldamata jätta, samas kui eelviidatud muutmissätete

mittekehtivuse korral tuleks asja lahendamisel kohaldada ÕÕS § 18 lg 5 ning VVm nr

2004/284 varasemaid redaktsioone, mis annaksid aluse kaebuse rahuldamiseks.

13. Kohus leiab, et ÕÕS ja VVm nr 2004/284 muutmine ei ole vastuolus ei põhiseaduse §-ga

10 ega §-ga 12. Vaidlust ei ole selles, et PS §-s 10 sätestatakse õiguskindluse ja õiguspärase

ootuse põhimõtted, millest tulenevalt ei ole seadusandjal lubatud võtta isikutelt õigusi, mille

kehtimajäämise osas on isikutel tekkinud õiguspärane ootus. Eelkõige on sellisteks õigusteks

need, mida isik on nende õiguste kehtimajäämist uskudes kasutama asunud, samuti õigused,

mille seadusandja on kehtestanud kindlaks tähtajaks. Käesoleval juhul taandubki küsimus

sellele, kas kaebuse esitajal tekkis õppelaenu võtmisel õiguspärane ootus sellele, et tema

õppelaen kustutatakse. Kohtu hinnangul sellist õiguspärast ootust kaebuse esitajal tekkida ei

saanud, eelkõige seetõttu, et õppelaenu võtmise ajal ei saanud kaebuse esitajal olla mistahes

kindlust selles, et ta ka tol ajal kehtinud regulatsioonis sätestatud õppelaenu kustutamise

tingimused tulevikus täidab. Nii ei saanud kaebuse esitajal olla õppelaenu võtmise ajal kindlust

selles, et ta kõrgkooli lõpetab ega ka selles, et ta pärast kõrgkooli lõpetamist asub tööle või

jätkab töötamist asutuses, kus töötamise korral oli õppelaenu kustutamine ette nähtud.

Õiguspärane ootus õppelaenu kustutamisele saanuks isikul tekkida pärast seda kui ta on

täitnud kõik seaduses selleks sätestatud kriteeriumid. See tähendab, et ÕÕS § 18 lg 5

muutmine oleks kaebuse esitaja õiguspärase ootusega vastuolus juhul kui kaebuse esitaja oleks

seaduse uue redaktsiooni jõustumise ajaks täitnud seaduse varasemas redaktsioonis vastava

õiguse saamiseks sätestatud kriteeriumid. Need kriteeriumid ei olnud kaebuse esitajal sellel ajal

aga täidetud. Kohus nõustub lisaeelarve seaduse seletuskirjas esitatud seisukohaga, et isikud ei

saanud võtta õppelaenu üksnes selle kustutamise eeldusel ka seetõttu, et isikutel ei saanud olla

õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle

või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Kohus möönab, et

otsustades õppelaenu võtta, võis kaebuse esitaja muuhulgas arvestada võimalusega, et asudes

pärast õpingute lõpetamist riigitööle, õppelaen kustutatakse, ent õppelaenu kustutamine ei

saanud iseenesest olla laenu võtmise põhjuseks. Siinkohal viitab kohus veelkord lisaeelarve

seaduse seletuskirjale ning nõustub seal toodud seisukohaga, et õppelaenu kustutamise

lõpetamine alates 1. juulist 2009 oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul,

kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et teatud

tingimuste täitmisel on võimalik selle kustutamine, ent selline väide ei oleks kooskõlas

õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen ette nähtud hariduse omandamisega

kaasnevate kulutuste katmiseks. Tõsiseltvõetavaks ei saaks pidada ka väidet, et isik läheks

haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist

riigieelarve vahenditest.

14. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et L.E.ul ei saanud 16. oktoobril 2006 õppelaenu lepingut

sõlmides tekkida kindlust selles, et ta täidab tulevikus kõik soodustuse saamiseks vajalikud

kriteeriumid ning saab asuda soodustust realiseerima. Samuti ei olnud kaebuse esitaja vastavat

soodustust asunud realiseerima enne seaduse muutmist. Õppelaenu võtmist iseenesest ei saa

käsitada õppelaenu kustutamise võimaluse kui soodustuse realiseerimisena. Riigikohtu

halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-02 tehtud otsuses leidnud, et õiguskindluse

põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud

õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Kaebuse esitajal ei saanud tekkida õigust ja seega ka

õiguspärast ootust õppelaenu kustutamisele ka enne 1. juulit 2009 kehtinud ÕÕS järgi varem,

kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel. Seega sai kaebuse esitaja asuda oma õigust

õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles 31. mail 2010. Sel ajal kehtisid aga ÕÕS ja VVm

nr 2004/284 juba redaktsioonis, mis välistasid kaebuse esitaja õiguse realiseerimise ning seega

ka õiguspärase ootuse tekkimise. Kaebuse esitajal ei olnud lisaeelarve seaduse vastuvõtmise

ajal ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima.

15. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-04 leidis Riigikohus, et õiguspärase ootuse

põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse

lubamatu, õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist ning

seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega

paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda – otsus selle kohta, milliseid

reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja

pädevuses. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et õppelaenu kustutamise

lõpetamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud

huvid. Seletuskirjas märgitakse, et arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat

koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ning seab

ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutatud, on olemas pingelise riigieelarve

olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks. Kohus nõustub seletuskirjas tooduga

ning leiab, et riigi majanduslikust olukorrast tingitud eelarvevahendite vähesuse tingimustes

esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks. 2009. aastal muudeti

riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et 2009. aasta

riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu

märkimisväärses osas laekumata. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste

muutmise seaduse eelnõu 432 SE seletuskirjas märgitakse, et 2009. aasta riigieelarve

koostamisel oli aluseks võetud rahandusministeeriumi 2008. aasta suvine majandusprognoos,

mis eeldas 2009. aastaks 2,6%-list majanduskasvu. 2009. aasta lisaeelarve koostamisel lähtuti

prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb 2009. aastal reaalselt 8% võrra

ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse

vastuvõtmise ajal, et 2009. aasta riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni suurustest

maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti

peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi

krooni ulatuses. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve

puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ning

muude kulude kärpisime kaudu. Tuleb märkida, et Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust,

vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ning suurendada riigi tulusid,

põhiseadusega kooskõlas olevaks (otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-8-09, p

105). Kohus ei saa hinnata seda, kas riik oleks võinud õppelaenude kustutamise lõpetamise

asemel valida riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahenduse. Eelviidatud otsuses

leidis Riigikohtu üldkogu, et põhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi majandus- ja

eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum. Seega on

kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud.

16. Kohus möönab, et ÕÕS muutmise sätete väljakuulutamise ning seaduses sätestatud

kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäi äärmiselt lühike aeg, ent see ei oma antud juhul

tähtsust seepärast, et see ei saanud kuidagi mõjutada kaebuse esitajat, kuivõrd temal tekkis

õppelaenu tagasimaksmise kohustus alles pärast eksmatrikuleerimist, mis toimus 11 kuud

pärast ÕÕS muutmist.

17. Samuti ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et ÕÕS regulatsiooni muutmine on

vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte

kohaselt tuleb ühtmoodi kohelda samal ajal samas olukorras olevaid isikuid ning PS §-st 12 ei

tulene, et isik, kes pärast seaduse muutmist satub faktiliselt olukorda, milles mõni teine isik oli

seaduse muutmist, saaks nõuda, et tema suhtes kohaldataks seaduse varasemat regulatsiooni.

Kaebuse esitaja ei ole kunagi olnud samas olukorras isikutega, kes lõpetasid kõrgkooli enne

2009. aasta 1. juulit.

18. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et L.E.ul ei olnud avalduse esitamise ajal ega vaidlusaluse

otsuse tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt õigust õppelaenu kustutamisele ning kuivõrd

ÕÕS ja VVm 2004/284 muutmine ei ole põhiseadusega vastuolus, ei olnud alust kaebuse

esitaja taotluse lahendamisel seaduse varasema redaktsiooni kohaldamine, mistõttu tuleb

kaebus rahuldamata jätta.

19. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole

taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente. Seega

menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning kummagi poole kulud jäävad poole

enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik