3-10-767/53 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

21. detsember 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-767

Haldusasi

AgroFood OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 22. veebruari 2010 otsuse nr

13-1/1451 tühisuse tuvastamise või tühistamise,

maksuvõla tasumise ajatamise taotluse uueks

läbivaatamiseks

kohustamise

ning

maksuvõla

sundtäitmise keelamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: AgroFood OÜ

Esindaja: v.adv. Helmut Pikmets

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus

Esindaja: Maire Saare

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ AgroFood kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

õigus

päeva

jooksul

kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. 22. detsembril 2009 esitas OÜ AgroFood Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskusele (edaspidi PMTK) taotluse maksuvõla tasumise ajatamiseks, taotledes kokku

1 719 509,73 krooni suuruse maksuvõla tasumise ajatamist 36 kuuks. 30. detsembril 2009

saatis PMTK OÜ-le AgroFood kirja, milles teatas, et taotlusel puudub originaalallkiri ning

nõudis, et OÜ AgroFood selgitaks, mida kavatsevad äriühingu osanikud teha selleks, et

viia äriühingu osakapital vastavusse seaduse nõuetega ning samuti selgitati, et enam kui

1 000 000 krooni suuruse maksuvõla tasumise ajatamine eeldab tagatise esitamist ning

kohustas OÜ-d AgroFood esitama nõuetekohaselt vormistatud tagatist puudutavad

dokumendid hiljemalt 13. jaanuaril 2010. Järgnevalt pidas OÜ AgroFood juhatuse liige T.

L. e-kirjavahetust PMTK ametniku A. T.aga ning esitas 02. veebruaril 2010 uue taotluse

maksuvõla tasumise ajatamiseks.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22. veebruari 2010 otsusega nr 13-

1/1451 jäeti rahuldamata OÜ AgroFood taotlus maksuvõla tasumise ajatamiseks. Otsuse

kohaselt on OÜ AgroFood maksuvõlg otsuse tegemise päeva seisuga 1 775 921 krooni

ning pidev maksuvõlg alates 2009. aasta juunikuust. Otsuses kirjeldatakse maksuvõla

tasumisega seotud asjaolusid ning leitakse, et need viitavad äriühingu halvale

maksedistsipliinile. Otsuses märgitakse, et esitatud bilansi kohaselt on äriühingul

likviidsete vahendite puudus, kuna lühiajalised kohustused ületavad käibevarasid 7,8

miljoni krooni võrra ning põhivara äriühingul ei ole. Samuti tuuakse otsuses välja, et

käibedeklaratsioonide kohaselt puudub ettevõtjal alates 2009. aasta novembrikuust käive.

Maksuhaldur avaldab eeltoodu tõttu kahtlust, et äriühing ei täida maksuvõla tasumise

ajatamise perioodil jooksvaid ja graafikujärgseid kohustusi. Samuti tuuakse otsuses välja, et

bilansi kohaselt on äriühingu omakapital ca 7,8 miljoni krooniga negatiivne ega vasta

äriseadustiku §-s 176 sätestatud nõuetele. Maksuhaldur leidis otsuses, et võttes arvesse

ettevõtte varasemat maksedistsipliini, ei pea maksuhaldur otstarbekaks maksuvõlgade

tasumise ajatamise maksegraafiku kinnitamist 36-ks kuuks, sest kuni põhivõla tasumiseni

lisanduvad intressid suurendavad oluliselt äriühingu maksukoormust ning lisaks kaasneb

kohustus tasuda ettevõtte tulumaks tasutud intressidelt. Ka märgitakse otsuses, et äriühing

ei ole esitanud tagatist, mille esitamist nõudis maksuhaldur vastuseks OÜ AgroFood poolt

varem esitatud, kuid allkirjastamata ajatamise taotlusele, ent uue tagatise nõude esitamist ei

pea maksuhaldur vajalikuks.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. OÜ AgroFood esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22. veebruari 2010 otsuse nr 13-1/1451 tühisuse

tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist, maksuhalduri kohustamist ajatamise

taotluse uueks läbivaatamiseks ning maksuhalduri keelamist kaebuse esitaja maksuvõla

sundtäitmiseks kuni ajatamise taotluse osas uue otsuse tegemiseni. Esmalt leiab kaebuse

esitaja, et vaidlustatud otsus on tühine, kuna see on tehtud pädevust ületades. Kaebuse

esitaja viitab rahandusministri 30. aprilli 2002 määrusega nr 60 kehtestatud riiklike

maksude maksuvõla tasumise ajatamise korra (edaspidi RahM 2002/60) § 3 lõikele 1 ning

leiab, et antud juhul oleks ajatamistaotluse osas pidanud otsuse tegema mitte piirkondlik

struktuuriüksus, vaid Maksu- ja Tolliamet. Alternatiivselt märgib kaebuse esitaja, et isegi

kui otsuse langetamine piirkondliku struktuuriüksuse poolt oleks millegagi põhjendatud,

siis võttes arvesse, et taotlus oli esitatud Hiiumaa Kärdla osakonnale, oleks selle

lahendamise pädevus Lääne maksu- ja tollikeskusel. Siinkohal viitab kaebuse esitaja

Riigikohtu seisukohale haldusasjades 3-3-1-7-07 ja 3-3-1-28-04 ning leiab, et pädevust

ületades tehtud otsus on tühine.

4. Alternatiivselt leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatud otsus on ka sisuliselt õigusvastane.

Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduri järeldus tema maksedistsipliini kohta ei ole

põhjendatud ning maksuhaldur on põhjendamatult lähtunud ajatamistaotluses endas

märgitud maksuvõla täitmisest. Samas märgib kaebuse esitaja, et on menetluse ajal

rahuldanud vastustaja nõudeid märkimisväärselt, kandes vastustaja kontole üle maksuvõla

katteks ca 500 000 krooni.

5. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei selgitanud välja kõik asjassepuutuvaid

asjaolusid ega ole püüdnud menetluse käigus kõrvaldada tekkinud kahtlusi asjaolude

tuvastamise teel. Kaebuse esitaja jaoks on arusaamatu väide, et alates 2009. aasta

novembrist puudub tal käive, kuivõrd tema pangakontod on alates 05. novembrist 2009

arestitud ning sellest ajast on kaebuse esitaja tegevus sisuliselt blokeeritud maksuhalduri

enda poolt. Kaebuse esitaja hinnangul ei nähtu, et oma kahtluste kõrvaldamiseks oleks

vastustaja analüüsinud kaebuse esitaja poolt esitatud taotlust ja rahavoogude prognoosi –

otsuses on kirjeldatud küll bilansinäitajad, ent pole antud neile hinnangut maksuvõla

ajatamise perspektiivide seisukohast. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette ka seda,

et viimane ei võtnud arvesse kaebuse esitaja 14. jaanuari 2010 e-kirjas esitatud põhjendust,

et üks maksuvõla põhjusi on see, et kaebuse esitaja kannatas kahe pettuse läbi kahju ligi

900 000 krooni. Kaebuse esitaja selgitab, et mõlemas pettuse-asjas on käimas

kriminaalmenetlus ning prokuröri arvates on kaebuse esitajal reaalne võimalus parandada

oma majanduslikku olukorda perspektiivse kahjunõude arvel.

6. Kolmandaks leiab kaebuse esitaja, et otsuses taotluse rahuldamata jätmise alusena

esitatud otstarbekuse kriteeriumile tuginemine ei ole vastustaja poolt piisavalt

argumenteeritud ning vastustaja ei teostanud diskretsiooniõigust nõuetekohaselt, jättes

kaalumata võimaluse intressi vähendamiseks MKS § 117 lg 2 alusel ega andnud hinnangut

sellele, kuidas intressi määra vähendamine soodustab maksegraafiku täitmist. Samuti

märgib kaebuse esitaja, et kui maksuhaldur ei pidanud otstarbekaks kinnitada

maksegraafikut 36-ks kuuks, oleks ta MKS § 112 lg 1 kohaselt võinud maksuvõla tasumise

ajakava muuta mõjutades sellega ka intressi arvestamist, ent ka seda võimalust ei ole

kaalutud. Ka leiab kaebuse esitaja, et iga võla ajatamine tekitab olukorra, kus põhivõlalt

tekib intress ning maksuhalduri loogika kohaselt ei tohiks maksuvõlga üldse ajatada, mis

on aga vastuolus ajatamise regulatsiooni põhimõtetega.

7. Neljandaks on kaebuse esitaja seisukohal, et asudes kaebuse esitaja uue taotluse

läbivaatamisele, oleks maksuhaldur pidanud esitama ka uue tagatisnõude, kui ta tõepoolest

pidas tagatise esitamist kaebaja poolt oluliseks kriteeriumiks maksuvõla ajatamise

seisukohast, seda aga maksuhaldur ei teinud. Samas märgib kaebuse esitaja, et korduva

ajatamistaotluse menetlemisel esitas ta oma seisukoha oma majandusliku olukorra kohta,

mis ajatamistaotluse korraliku läbivaatamise korral pidanuks mõjutama ka vastustaja

seisukohta

nõutava

tagatise

osas,

iseäranis

mis

puudutab

võimalust

saada

kriminaalmenetluses hüvitist tekitatud kahju eest, mis kindlasti mõjutab kaebaja

majanduslikku olukorda ja mille tõttu võiks vastustaja poolt nõutav tagatis olla esitatud ka

väiksemas väärtuses. Kaebuse esitaja viitab sellele, et maksuhalduri 19. jaanuari 2010 e-

kirjast nähtus, et põhimõtteliselt peetakse võimalikuks ajatamist vaid 870 000 krooni osas,

kuna ülejäänud summa on juba sundtäitmisele pööratud, samas kui tagatise küsimuses jäi

maksuhaldur varasema seisukoha juurde ehk sisuliselt leidis korduva taotluse

menetlemisel, et ajatamisele võib kuuluda 50 % taotluses märgitud summast, kuid tagatise

peab kaebaja esitama ikka kogu maksuvõla väärtuses ja lisaks veel 30 %. Viimaks märgib

kaebuse esitaja, et on korduvalt teatanud maksuhaldurile, et on valmis esitama maksuvõla

ajatamise tagamiseks konkreetse maatüki turuväärtusega 1 500 000 krooni, ent

maksuhaldur sellele ei reageerinud. Kaebuse esitaja leiab samuti, et MKS § 112 lg 4

kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata,

kui maksukohustuslane ei esita nõutavat tagatist, ent sättest ei tulene, et tagatise mitte

esitamine toob koheselt kaasa võla tasumise ajatamisest keeldumise. Kaebuse esitaja leiab,

et ei ole võimalik ajatamise otsustamisel võtta arvesse tagatise usaldusväärsust, kui selle

kriteeriumi täitmine maksukohustuslase poolt ei ole eelnevalt tuvastatud ning viitab selles

osas Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-49-02, leides, et antud juhul ei ole

maksuhaldur teinud ühtegi otsust, millest oleks nähtav diskretsiooniõiguse teostamine

tagatise usaldusväärsuse kriteeriumite ja tagatisnõude täitmise tuvastamisel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ AgroFood kaebust

põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et RahM nr

2002/60 § 3 lg 1 kohaselt tuleb maksuvõla ajatamise taotlus Maksu- ja Tolliametile

edastada juhul kui üheaegselt esinevad mõlemad selles sättes näidatud tingimused –

taotletav tasumise ajakava ületab 24 kuud ja ajatatav maksuvõlg ületab 10 000 000 krooni.

9. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsus ka sisuliselt õiguspärane. Vastustaja viitab

MKS § 111 lõikele 1, § 112 lõigetele 2 ja 4 ning märgib, et vaidlusaluses otsuses viidati

sellele, et alates 2009. aasta novembrikuust puudub OÜ-l AgroFood käive ning on alust

arvata,

et

äriühingul

puuduvad

vahendid

nii

jooksvate

kui

graafikujärgsete

maksukohustuste tasumiseks. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja omakapital ei

vasta seaduse nõuetele ning juhib tähelepanu, et 02. veebruaril 2010 kaebuse esitajale

saadetud kirjas nõuti temalt selgitust negatiivse omakapitali kohta, ent neid selgitusi

kaebuse esitaja ei esitanud. Vastustaja leiab, et kuna äriühingul puudub põhivara, käive

puudub 2009 aasta novembrikuust, omakapital on negatiivne, siis on põhjendatult asutud

seisukohale, et kaebaja oli sisulisest maksejõuetu juba ajatamistaotluse esitamisele eelneval

ajal. Ka märgib vastustaja, et kuivõrd kaebuse esitaja jättis täitmata 22. septembri 2009, 20.

oktoobri 2009 ja 09. detsembri 2009 esitatud korraldused maksuvõla tasumiseks,

kusjuures kaebuse esitajal oli kaevatud otsuse tegemise seisuga maksuvõlg 1 775 921, sh

intressivõlg 165 083 krooni ja pidev maksuvõlg on alates 2009. aasta juunikuust, on

põhjendatud ka seisukoht kaebaja nõrgast maksevõimest. Vastustaja leiab, et kaebuse

esitaja sisuline maksejõuetus on asjaolu, mille tõttu võib maksuhaldur maksuvõla tasumise

ajatamist ebaotstarbekaks pidada. Vastustaja leiab, et isegi juhul kui kaebuse esitaja on

peale kaevatud otsuse tegemist sisulise pankrotiohu kõrvaldamiseks meetmeid tarvitusele

võtnud, on tegemist asjaoluga, mis ei olnud ajatamistaotluse menetlemise ajal teada ning

seega vaidluses kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse üle kaevatud otsuses tähendust ei

oma.

10. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja märkis maksuvõla tasumise ajatamise

taotluses pakutava tagatise ise, siis ei ole kohane väide maksuhalduri poolt tagatise

esitamise nõude esitamata jätmisest, küll aga on maksuhaldur tagatist maksumaksjale

esitatud kirjas maksuvõla ajatamise tingimuseks seadnud, mistõttu ei saa väita, et ajatamise

menetluses nõue tagatise esitamiseks puudus. Vastustaja toob välja, et kaebuse esitajale 02.

veebruaril 2010 saadetud kirjas tsiteeriti RahM 2002/60 ning Maksu- ja Tolliameti

peadirektori 24. märtsi 2009 käskkirjaga nr 192-p kinnitatud maksuvõla tasumise tagatiseks

esitamise ja seadmise juhendit maksuvõla tasumise ajatamisel (edaspidi MTA juhend) ning

esitati MKS § 124 lg 3 nõue, et tagatise väärtus peab ületama 30% ajatatava maksuvõla

suurusest ning vara väärtust kinnitavas hindamisaktis peab olema näidatud käesoleva hetke

olukord ning eksperthinnang ei tohi olla koostatud varasemalt kui kolm kuud tagasi.

11. Vastustaja leiab, et AgroFood OÜ sisuline maksejõuetus ning tagatise esitamata

jätmine on asjaolud, mis annavad MKS § 112 lg 4 p 4 ja p 6 aluse maksuvõla tasumise

ajatamisest keeldumiseks. Vastustaja selgitab, et kui äriühingu maksevõime on nõrk,

võimaldatakse maksuvõla ajatamist MKS § 112 lõikes 3 ettenähtud lisainstrumenti

kaasates ning tagatise eesmärgiks on kindlustada maksuvõla laekumine olenemata

asjaolust, kas isik lõppastmes oma kohustusi nõuetekohaselt täidab. Vastustaja leiab, et kui

maksuvõla ajatamist taotlev isik tagatist ei esita, on mõistlik arvestada võimalusega, et

ajatamise taotlust ei rahuldata.

12. Vastustaja märgib samuti, et kaebus on põhjendamatu ka seetõttu, et maksuvõla

ajatamise eesmärgi saavutamiseks oleks kaebuse esitajal otstarbekam kohtus otsuse

vaidlustamise asemel esitada uus taotlus maksuhaldurile ning vajadusel esitada

nõuetekohaselt tagatis

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ AgroFood kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Maksuhaldur on oma seisukohta, et maksuvõla tasumise ajatamine ei

ole otstarbekas, vaidlusaluses otsuses piisavalt põhjendanud ning otsus on seega

õiguspärane.

14. Esmalt märgib kohus, et kaebust ei saa põhjendamatuks pidada seetõttu, et kaebuse

esitajal olnuks võimaliku kohtusse pöördumise asemel esitada uus taotlus maksuvõla

tasumise ajatamiseks. Võimalus uue taotluse esitamiseks on iseenesest õige, ent samavõrd

on kaebuse esitajal õigus vaidlustada ka varasema taotluse kohta tehtud otsust. Asjaolu, et

kaebusega kohtusse pöördumise kõrval oleks kaebuse esitajal oma eesmärgi saavutamiseks

muid ning kohtusse pöördumisega võrreldes ilmselt tõhusamaid võimalusi, ei muuda

kohtule esitatud kaebust põhjendamatuks.

15. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga vaidlusaluse otsuse tühisuse osas. RahM

2002/60 § 3 lõikes 1 sätestatakse, et Maksu- ja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus teeb

riiklike maksude maksuvõla tasumise ajatamise kohta otsuse, kui ajatamist taotleb füüsiline

isik, füüsilisest isikust ettevõtja või kui ajatatav maksuvõlg ei ületa 10 000 000 krooni ja

taotletav tasumise ajakava ei ületa 24 kuud. Ülejäänud juhtudel edastab piirkondlik

struktuuriüksus maksuvõla tasumise ajatamise taotluse kümne päeva jooksul koos

omapoolse seisukohaga Maksu- ja Tolliametile. Nimetatud sättest tulenevalt peab Maksu-

ja Tolliameti piirkondlik struktuuriüksus taotluse Maksu- ja Tolliametile edastama, kui

esineb üks järgmistest tingimustest: taotleja on füüsiline isik või FIE või ajatatav

maksuvõlg ületab 10 000 000 krooni ning lisaks eeltoodud tingimustele ületab taotletav

tasumise ajakava 24 kuud. Seega peab esinema vähemalt üks kolmest esimesena loetletud

tingimusest ning lisaks peab taotletav ajakava olema pikem kui 24 kuud. Käesoleval juhul

taotles kaebuse esitaja küll maksuvõla tasumise ajatamist 36 kuuks, ent taotleja ei olnud ei

füüsiline isik ega FIE, samuti ei ületanud maksuvõla suurus 10 000 000 krooni. Seega ei

ole täidetud RahM 2002/60 § 3 lõikes 1 sätestatud tingimused taotluse otsustamiseks

saatmiseks Maksu- ja Tolliametile ning otsuse taotluse kohta võis teha piirkondlik

struktuuriüksus, milleks on teiste hulgas ka Põhja maksu- ja tollikeskus. Otsust ei muuda

tühiseks asjaolu, et kaebuse esitaja esitas uue maksuvõla ajatamise taotluse Hiiumaal.

Maksu- ja Tolliameti piirkondlike struktuuriüksuste põhimäärustes sätestatud piirkondliku

menetlusalluvuse näol on kohtu hinnangul tegemist Maksu- ja Tolliameti kui asutuse

sisese töökorralduse küsimusega, millega ei määrata kindlaks maksuhalduri pädevust ning

ka juhul kui mingisugune otsus tehakse piirkondlikus struktuuriüksuses, mille

tööpiirkonnas vastava otsuse adressaadiks oleva isiku asu- või elukoht ei asu, ei too see

kaasa otsuse tühisust haldusmenetluse seaduse § 63 lg 1 p 3 mõistes. Samas tuleb tähele

panna, et kuigi kaebuse esitaja on esitanud maksuhaldurile kaks ajatamise taotlust, on neid

sisuliselt menetletud ühe taotlusena – ei nähtu, et maksuhaldur oleks varem esitatud

taotluse kohta teinud otsuse, millega oleks vastav haldusmenetlus lõppenud – ning

vaidlust ei ole selles, et esimese taotluse esitas kaebuse esitaja Põhja maksu- ja

tollikeskusele (vähemalt sellesisulisele vastustaja väitele ei ole kaebuse esitaja vastu

vaielnud). Seega on ka igati loogiline, et menetluse viis lõpuni see Maksu- ja Tolliameti

piirkondlik struktuuriüksus, kus vastavat menetlust esimesena esitatud taotluse alusel ka

alustati. Kuivõrd uue taotluse esitamise ajaks ei olnud esimesena esitatud taotluse kohta

lõplikku otsust tehtud, ei oleks olnud ühelgi juhul mõeldav nende kahe taotluse paralleelne

läbi vaatamine Maksu- ja Tolliameti kahes erinevas piirkondlikus struktuuriüksuses.

Kohus märgib siinkohal, et maksuhalduri ametnik on kaebuse esitaja juhatuse liikmele 19.

jaanuaril 2010 saadetud e-kirjas (tl. 29) andnud ilmselgelt eksitavat ja väära teavet

esimesena esitatud taotluse menetlemise kohta. Nimelt on ametnik väitnud, et see taotlus

jäi maksuhalduri poolt läbi vaatamata. Otsust selle taotluse läbi vaatamata jätmise kohta ei

ole maksuhaldur teinud. Maksuhalduri 30. detsembri 2009 kirja nr 13-4/26619-1 ei saa

käsitada otsusena taotluse läbi vaatamata jätmise kohta, millega oleks vastav

haldusmenetluse lõppenud (HMS § 43 lg 1 p 3). Kohtu hinnangul saab kõnealust kirja

käsitada haldusorgani nõudena taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (kirja kohaselt

puudus taotlusel esindusõigusliku isiku allkiri) ning samas on maksuhaldur nõudnud

täiendavate dokumentide ja selgituste esitamist, mis on vajalikud maksuvõla tasumise

ajatamise taotluse osas otsuse tegemiseks. Selliste dokumentide nõudmise võimalus on

sõnaselgelt ette nähtud MKS § 112 lõikes 2. PMTK pädevuse küsimuse osas ei saa

asjakohaseks pidada kaebuse esitaja viiteid Riigikohtu lahenditele haldusasjades 3-3-1-7-07

ja 3-3-1-28-04, kuivõrd neis käsitletud juhtumite asjaolud erinevad käesoleva asja omadest.

Ühes viidatud lahenditest käsitleti pensionikomisjoni ja Pensioniameti pädevuste

eristamist, erinevalt Maksu- ja Tolliameti piirkondlikest struktuuriüksustest ei ole

pensionikomisjonid Pensioniameti struktuuriüksused ning nende moodustamise kord ja

põhimõtted on teised. Teises lahendis käsitleti maavanema pädevust teostada järelevalvet

kohaliku omavalitsuse volikogu tegevuse üle ning see ei puudutanud asutusesises pädevus-

või alluvusjaotuse küsimusi.

16. MKS § 111 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus makseraskustes maksukohustuslase

taotlusel ajatada tema maksuvõla tasumine. MKS § 112 kohaselt võtab maksuhaldur

taotluse rahuldamise otsustamisel arvesse maksukohustuslase varalist seisundit,

majandusnäitajaid, varasemat maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmist, maksuvõla

ajatamise otstarbekust ja tagatise nõudmise korral esitatud tagatise usaldusväärsust ning

sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaolusid. Selle paragrahvi 4. lõike kohaselt on

maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus rahuldamata, kui taotluses

puudub põhjendus või see ei ole piisav või kui maksukohustuslasele on tehtud korraldus

tasuda maksuvõlg 48 tunni jooksul korralduse saamise päevast arvates või kui

maksukohustuslane

ei

pea

õigusaktides

sätestatud

korras

arvestust,

ei

esita

maksudeklaratsioone või ei säilita dokumente või kui maksukohustuslane ei esita nõutavat

tagatist või maksuhaldur ei pea esitatud tagatist küllaldaseks või usaldusväärseks või kui

maksuhaldur leiab pankrotimenetluses võlgniku tehtud kompromissettepanekut kaaludes,

et võlgniku varaline seisund ei võimalda ka kompromissi tegemise tulemusel võetud

kohustuste täitmist või kui esineb muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur

ei pea maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Iseäranis viimasena sätestatud alusest

nähtuvalt on maksuhalduril seega maksuvõla tasumise ajatamise otsustamisel avar

kaalutlusruum. Maksuvõla tasumise ajatamise eesmärk on anda makseraskustesse sattunud

maksukohustuslasele võimalus jätkata oma igapäevast tegevust ning tasuda tekkinud

maksuvõlg osamaksetena graafiku alusel, ilma et maksuhaldur asuks maksuvõlga

sundtäitmisele pöörama. Sellest eesmärgist tulenevalt on ajatamine põhjendatud juhul, kui

kogutud andmete põhjal on piisavalt põhjust arvata, et maksuvõla tasumise ajatamise

tulemusena saab maksuvõlg likvideeritud. Seevastu ei ole maksuvõla tasumise ajatamiseks

põhjust, kui näib, et taotleja maksuvõla tasumise ajatamise korral siiski ajatatud

maksuvõlga ja/või jooksvaid maksukohustusi täita ei suudaks. MKS § 112 lg 3 ning § 120

lg 1 p 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksuvõla tasumise ajatamise korral

tagatist. Tagatise eesmärk on tagada ajatatud maksuvõla tasumine juhul kui taotleja

vaatamata ajatamisgraafiku kehtestamisele ajatatud maksuvõlga siiski ei tasu. Samas ei taga

tagatis kehtestatud ajatamisgraafikus näidatud perioodil tekkida võivate jooksvate

maksukohustuste täitmata jätmisest tekkivate maksuvõlgade tasumist. Seega kui üldjuhul

maandab tagatis riski, et ajatatud maksuvõla ulatuses riigil maksutulu sootuks laekumata

jääb, ei õigustaks nõuetekohase ja usaldusväärse tagatise olemasolu maksuvõla tasumise

ajatamist siiski juhul kui näib, et maksuvõla tasumise ajatamise korral jääksid taotlejal

täitmata jooksvad maksukohustused.

17. Käesoleval juhul on maksuhaldur heitnud kaebuse esitajale esmalt ette kehva

maksedistsipliini. Põhimõtteliselt nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et eelkõige

peetakse MKS § 112 lõikes 2 nimetatud varasema maksuseadustest tulenevate kohustuste

täitmisena silmas maksukohustuslase käitumist ajatamise taotlusega hõlmatud maksuvõla

tekkimisele eelnenud perioodi ehk siis seda, kuidas on isik täitnud oma maksukohustusi

enne ajatavata maksuvõla tekkimist. Kuivõrd maksuvõla tasumise ajatamise eelduseks on

maksuvõla olemasolu, siis oleks ebaloogiline käsitada selle maksuvõla tekkimist ja

mittetasumist sellise maksedistsipliini rikkumisena, millega saaks põhjendada ajatamisest

keeldumist. Seega konkreetse maksuvõla tekkimine iseenesest ei saa õigustada ajatamisest

keeldumist. Samas ei ole maksuhalduril alust jätta tähelepanuta seda, kuidas on

maksukohustuslane käitunud pärast maksuvõla tekkimist. Käesoleval juhul on

vaidlustatud otsuses välja toodud, et pidev maksuvõlg on kaebuse esitajal olnud alates

2009. aasta juunikuust ehk ligi poole aasta kestel enne maksuvõla tasumise ajatamise

taotluse esitamist. Samuti on välja toodud, et kaebuse esitajale on korduvalt tehtud

ettekirjutusi maksuvõla tasumiseks, millele kaebuse esitaja ei ole reageerinud. Iseäranis

viimane asjaolu viitab kaebuse esitaja vähesele huvile maksuvõla tasumise vastu.

Maksukohustustesse hoolsalt suhtuv ettevõtja peaks maksuvõla tekkimise korral

võimalikult kiiresti asuma maksuhalduriga koostööle maksuvõla likvideerimiseks,

vajadusel esitades põhjendamatult viivitamata maksuvõla tasumise ajatamise taotluse.

Käesoleval juhul näib aga, et kaebuse esitaja on maksuvõla tasumise ajatamist taotlenud

alles pärast seda, kui maksuhaldur on asunud maksuvõlga sundtäitmisele pöörama ning

kaebuse esitajal on seetõttu tekkinud reaalsed takistused majandustegevuse jätkamisel.

Kohus leiab niisiis, et maksuhalduri seisukoht kaebuse esitaja viletsa maksedistsipliini osas

on põhjendatud. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et menetluse kestel on ta tasunud

maksuvõlga enam kui 500 000 krooni ulatuses, siis on tõsi, et esitatud pangakonto

väljavõttelt nähtub, et perioodil 1. oktoobrist 2009 kuni 05. märtsini 2010 on kaebuse

esitaja pangakontolt maksuhaldurile selles suurusjärgus maksuvõla katteks summasid üle

kantud, ent sellest ei saa teha järeldusi kaebuse esitaja maksedistsipliini kohta, kuivõrd

kõnealused summad on laekunud maksuhaldurile pärast 5. novembrit 2009 ehk pärast

maksuhalduri poolt kaebuse esitaja pangakontode arestimist. Kaebuse esitaja positiivse

käitumisena saab siiski käsitada vaatlusalusel perioodil arestitud pangakontole tehtud

sissemakseid selgitusega „inkasso katteks“, mille summa on enam kui 70 000 krooni. See

ei lükka aga ümber maksuhalduri lõppjäreldust halva maksedistsipliini kohta.

18. Vaidlusaluse otsuse tegemise õigusliku alusena on maksuhaldur märkinud MKS § 112

lg 4 p 6, mille kohaselt on maksuhalduril õigus jätta maksuvõla tasumise ajatamise taotlus

rahuldamata, kui esineb muid asjaolusid või põhjuseid, mille tõttu maksuhaldur ei pea

maksuvõla tasumise ajatamist otstarbekaks. Sellise asjaoluna on otsuses välja toodud see,

et kaebuse esitaja poolt esitatud bilansi kohaselt on ettevõtja omakapital enam kui 7,8

miljoni krooni võrra negatiivne ega vasta sellisel kujul äriseadustiku nõuetele, samas kui

kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile selgitanud, vaatamata 30. detsembri kirjas

osundatule, mida kavatsetakse ette võtta selleks, et omakapitali ja netovara suhe viidaks

seadusega vastavusse. Äriseadustiku § 176 kohaselt on osanikel kohustus võtta vajalikud

meetmed kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist. Äriseadustiku § 203 lg

1 p 1 kohaselt on vastavate meetmete võtmata jätmine sellise osaühingu sundlõpetamise

aluseks. Kohtu hinnangul on negatiivne omakapital ning selle likvideerimiseks võetavate

meetmete osas selge seisukoha puudumine ilmne märk ettevõtja püsivast maksejõuetusest

ning sellest, et ettevõtja tegevus ei ole jätkusuutlik, vähemalt mitte pankrotimenetluseta.

Sellises olukorras ei saa maksuvõla tasumise ajatamist üldjuhul otstarbekaks pidada ning

seetõttu nõustub kohus maksuhalduri seisukohaga, et maksuvõla tasumise ajatamine ei

oleks otstarbekas. Siinjuures tuleb märkida, et isegi käesolevas kohtumenetluses ei ole

kaebuse esitaja tegelikult väitnud, et tal oleks kavas võtta mingisuguseid meetmeid

omakapitali seaduse nõuetega vastavusse viimiseks, mis samas tagaksid ettevõtte tegevuse

jätkusuutlikkuse ning võimaldaksid maksuvõla tasumise ajatamise korral maksuvõla ning

samuti jooksvad maksukohustused tasuda. Seega tuleb maksuhalduri seisukohta, et

maksuvõla tasumise ajatamine ei oleks otstarbekas, pidada põhjendatuks. Põhimõtteliselt

tuleb nõustuda kaebuse esitaja etteheitega, et maksuhaldur ei ole võtnud seisukohta

kaebuse esitaja väite osas, et maksevõimet on võimalik parandada kriminaalmenetlusest

eeldatavasti laekuva kahjuhüvitise arvelt. Siinkohal tuleb aga märkida, et sellise hüvitise

saamise võimalus on vaid teoreetiline ning kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit,

mis annaksid alust arvata, et kaebuse esitaja 900 000 krooni suuruse väidetava kahju eest

hüvitise saab. Samas oleks põhjendamatu arvata, et 7,8 miljoni krooni võrra negatiivse

omakapitaliga ettevõtte maksevõimet 900 000 krooni märkimisväärselt parandaks.

19. Vaidlusaluse otsuse õiguslike aluste juures ei ole viidatud MKS § 112 lg 4 punktile 4,

mille kohaselt võib ajatamisest keelduda kui maksukohustuslane ei esita nõutavat tagatist

või maksuhaldur ei pea esitatud tagatist küllaldaseks või usaldusväärseks. Otsuse

põhjendavas osas on küll viidatud sellele, et 30. detsembri 2009 kirjas selgitati kaebuse

esitajale tagatise esitamise vajalikkust ning kaebuse esitaja ei ole tagatist esitanud, ent

kokkuvõttes on maksuhaldur leidnud, et teistkordse tagatise nõude esitamine ei ole vajalik.

Viimatinimetatud seisukohast saab tegelikult teha järelduse, et maksuhaldur on pidanud

maksuvõla tasumise ajatamist ebaotstarbekaks tagatise mitteesitamisest sõltumata ning

seetõttu ei ole ka uut tagatise nõuet esitatud. MKS § 112 lg 3 kohaselt on maksuhalduri

õigus tagatist nõuda, ent tagatise nõudmine ei ole kohustuslik ning usaldusväärse tagatise

esitamine iseenesest ei tingi maksuvõla tasumise ajatamist, kui maksuhaldur leiab

põhjendatult, et ajatamine oleks ebaotstarbekas. Eeltoodud põhjustel leiab peab kohus

maksuhalduri seisukohta ajatamise ebaotstarbekuse kohta põhjendatuks ning seetõttu ei

ole käesoleva vaidluse seisukohast tegelikult oluline, kas maksuhalduri tegevus tagatise

nõudmisel oli õiguspärane või mitte.

20. Kohus möönab siiski, et maksuhalduri tegevus tagatise nõudmisel on käesolevas asjas

olnud mõistetamatu ja ebaloogiline. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja on

maksuhalduri ametnikuga suheldes pakkunud võimalust tagada maksuvõlga hüpoteegiga

Silla külas hinnanguliselt 1,5 miljoni kroonise turuväärtusega kinnistule. 30. detsembri

2009 kirjas on maksuhaldur selgitanud tagatise esitamise vajalikkust, mida tuleb käsitada

kirjalikult esitatud tagatise nõudena MKS § 112 lg 3 mõistes. Kuivõrd MKS ega RahM

2002/60 ei reguleeri üksikasjalikult tagatise nõudmise ja aktsepteerimise menetlust, tuleb

selles osas juhinduda MKS § 10 lõikest 3 ja HMS § 5 lõikest 2, millest tulenevalt tuleb

menetlus läbi viia võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja

ebamugavusi,

järgides

sealjuures

haldusmenetluse

üldpõhimõtteid

ja

tagades

menetlusosaliste õiguste kaitse. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et

eesmärgipärase menetluse põhimõttest tulenevalt peaks maksuhaldur tagatise nõudmisel

hindama pakutava tagatise usaldusväärsust eelnevalt. Ebamõistlik oleks see, et

maksukohustuslane teeb maksuhalduri esimese nõudmise peale tagamiseks vajalikud

toimingud või tehingud (nt. sõlmib käenduslepingu, tasub deposiidi või sõlmib riigiga

hüpoteegi lepingu) ning alles seejärel asub maksuhaldur hindama, kas see tagatis on piisav

ja usaldusväärne. Mõistlik ja MKS § 10 lõikes 3 sätestatuga kooskõlas oleks menetlus, kus

maksuhaldur esmalt nõuab tagatise esitamist, seejärel esitab maksukohustuslane oma

konkreetse ettepanku tagatise kohta koos selle usaldusväärsust hinnata võimaldavate

andmetega, mispeale saab maksuhaldur teha juba konkreetse eelotsustuse tagatise

usaldusväärsuse kohta, nõudes seejuures konkreetse tagatise esitamist ning seejärel peaks

maksukohustuslane esitama kas käenduslepingu, tasuma deposiidisumma või sõlmima

riigiga pandilepingu (hüpoteegi seadmise lepingu). Seetõttu leiab kohus, et olukorras, kus

maksukohustuslane on maksuhaldurile teinud ettepaneku konkreetse tagatise seadmiseks,

ei saa maksuhaldur ajatamise taotlust MKS § 112 lg 4 p 4 alusel rahuldamata jätta,

hindamata selle tagatise usaldusväärsust, välja arvatud juhul kui ta on nõudnud

maksukohustuslaselt

mingisuguseid

konkreetseid

tõendeid

selle

usaldusväärsuse

hindamiseks ning maksukohustuslane ei ole neid esitanud. Käesoleval juhul tegi kaebuse

esitaja ettepaneku seada tagatisena hüpoteek, maksuhaldur nõudis oma 30. detsembri 2009

kirjas, et kaebuse esitaja esitaks omandiõigust tõendavad dokumendid ning hüpoteegiga

koormatava kinnistu kindlustamist tõendavad dokumendid. Selline nõue on ebamõistlik.

Omandiõigust

oleks

maksuhaldur

saanud

kontrollida

avalikult

kasutatavast

kinnistusraamatust ning pandi eseme kindlustamine võib küll olla tagatise aktsepteerimise

eelduseks, ent MKS § 10 lõikega 3 oleks samuti vastuolu nõuda maksukohustuslaselt

kinnistu kindlustamist, ilma et talle oleks teada tagatise aktsepteerimine. Kohustus pandi

ese kindlustada võib olla tagatise aktsepteerimise lisatingimus, ent sellisena tuleb see

tagatise nõudmisel sõnaselgelt väljendada. Seda maksuhaldur antud juhul teinud ei ole.

Lisaks tuleb märkida, et 30. detsembri 2009 kirjas on maksuhaldur avaldanud, et eelistab

tagatisena hüpoteegi seadmist riigi kasuks. Selline hüpoteek seatakse lepinguga

koormatava kinnistu omaniku ja riigi, keda esindab MKS § 124 lg 2 kohaselt

maksuhalduri juht, juhi asetäitja või juhi volitatud isik, vahel. Maksukohustuslane ega

kinnistu omanik ei saa riigi kasuks hüpoteeki seada ise, mis tähendab, et maksuhaldur ei

saaks jätta ajatamise taotlust rahuldamata põhjusel, et maksukohustuslane ei ole seadnud

riigi kasuks hüpoteeki, ilma et tegelikult oleks sellise hüpoteegi seadmiseks

asjaõiguslepingu sõlmimise võimalikkust kaalutud. Eeltoodu ei oma aga käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohast tähtsust, kuivõrd maksuhaldur on maksuvõla tasumise ajatamise

taotluse jätnud rahuldamata teisel alusel, st. ajatamise ebaotstarbekuse tõttu. Viimaks

märgib kohus, et maksuhaldur on õigesti leidnud, et seadus ei takista kaebuse esitajal uue

maksuvõla tasumise ajatamise taotluse esitamist. Uue taotluse esitamisel on kaebuse

esitajal seejuures võimalik täiendavalt selgitada, kuidas kavatsetakse taastada ettevõtja

maksevõime ning juhul kui maksuhaldur leiab, et tagatise esitamise korral oleks ajatamine

võimalik, tuleb kaebuse esitajale esitada konkreetne nõue tagatise esitamiseks.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse

esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad

kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik