2-08-13487/29 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-08-13487

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.12.2010, Tallinn

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Mare Merimaa, Gaida Kivinurm

Tsiviilasi

K. K. hagi OÜ V. vastu töölepingulise suhte

tuvastamiseks, saamata jäänud palga, kasutamata

jäänud puhkuse hüvitise, lõpparve ebaseadusliku

kinnipidamise hüvitise, töölepingu lõpetamise eest

hüvitise ning viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

110 434 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ V. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht

XXXXXX

XX,

XXXXXXXX,

XXXXX

XXXX,

XXXXXXXX), esindaja Ivo Kallas;

Kostja OÜ V. (registrikood XXXXXXXX, asukoht

XXXXXX

XXXX,

XXXXXX

XXXX,

XXXXX

XXXXXXX), esindaja Monika Meerents-Luberg.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsus K. K. hagis OÜ V. vastu töölepingulise

suhte tuvastamiseks, saamata jäänud palga, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise,

lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise hüvitise, töölepingu lõpetamise eest hüvitise

ning viivise väljamõistmiseks osaliselt.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, sõnastades kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

alljärgnevalt:

2.1 Hagi rahuldada osaliselt.

2.2 Tuvastada K. K. ja OÜ V. vahel töösuhte olemasolu ajavahemikul 23.08.2007-

13.12.2007.

2.3 Välja mõista OÜ-lt V. K. K. kasuks saamata jäänud palk 9 351 krooni, viivis palga

maksmisega viivitamise eest 3 647,50 krooni, hüvitis kasutamata jäänud puhkuse

eest 3 602,25 krooni ning hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 11 000 krooni.

2.4 Jätta hagi rahuldamata perioodi 14.12.2007 – 20.03.2008 eest palga, viivise ja

kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 82 lg 2

järgse töölepingu lõpetamise hüvitise saamise osas.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 10.04.2008 esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus tuvastada poolte vahel

ajavahemikul 23.08.2007 - 20.03.2008 töölepingulise suhte olemasolu, mõista kostjalt

hageja kasuks välja 65 429 krooni vähem makstud töötasu, 39 258 krooni viivist palga

maksmisega viivitamise eest, 7 916 krooni suurune hüvitis kasutamata jäänud puhkuse

eest, 28 256 krooni suurune hüvitis vastavalt TLS § 82 lg-le 2 ja 14 128 krooni suurune

hüvitis lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

2. Kostja avaldas ajalehes Pärnu Postimees kevad-suvel 2007.a kuulutuse, milles pakkus

tööd bussijuht-ekspediitorile põhipalgaga 10 000 krooni. Hageja võttis kostjaga ühendust

töö saamise eesmärgil ja hageja tahe oli sõlmida tööleping, et oleks tagatud töölepinguga

kaasnevad sotsiaalsed, juriidilised ja majanduslikud garantiid. Kostja esitas tingimuse, et

hageja peab end registreerima füüsilisest isikust ettevõtjana ning palga saamiseks esitama

kostjale arved. Sellisel juhul oleks võimalik maksta hagejale suuremat töötasu, kuna

kostja maksukoormus pole sellisel juhul suur. Hageja ei pidanud kostja nõuet

registreeringu suhtes takistuseks ning esitas jooksvalt kostjale arveid ja deklareeris

kohaselt saadud tulu.

3. 23.08.2007 on pooled sõlminud kirjalikult lepingu, mille pealkirjaks on töövõtuleping

füüsilisest isikust ettevõtjaga. Lepingu p. 1 kohaselt kohustub töövõtja hageja teostama

töö, mille omadused (olemus, maht ja muud olulised tingimused) on määratletud lepingu

lisas 1. Tellija kostja aga maksma töövõtjale töö eest tasu. Lepingu lisa 1 on töövõtja

ametijuhend ja lisa 2 individuaalse materiaalse vastuse leping. Leping sõlmiti määramata

ajaks. Kostja väljastas hagejale töövahendina bussi Ford Transit 350L VAN, riikliku

numbrimärgiga XXX XXX ning garanteeris töövahendi hoolduse, remondi ja muud

kulud. Samuti ostis kostja nimetatud sõidukisse kütuse. Kostja tasus hagejale töötasuna

järgmiselt: 07.09.2007 3 500 krooni, 14.09.2007 4 950 krooni; 02.10.2007 6 050 krooni,

16.10.2007 6 217 krooni, 06.11.2007 8 030 krooni, 19.11.2007 9 100 krooni. Kokku 37

847 krooni.

4. 12.12.2007 sai hageja kostjalt juhatuse otsuse, mille kohaselt otsustas kostja juhatus

lõpetada hagejaga lepingulised suhted, kuna väidetavalt tekitas hageja kostja varale

(sõidukile, mida hageja kasutas töövahendina) kahju. 13.12.2007 jätkas hageja kostja

palvel veel töö tegemist ning sama päeva lõpuks kutsuti hageja telefoni teel kostja

asukohta XXXXXXX. Hagejale anti teada, et on vaja vahetada hageja töövahendit ning et

hageja seaks oma asjad bussis selliselt, et ta saaks samal õhtul bussid vahetada. Kostja

juurde kohale jõudes võeti hagejalt jõuliselt töövahend ära ning jäeti hageja etteteatamata

ilma transpordita. Järelpärimise kohta, et kostjal on veel hagejale töötasu maksta, vastati

kostja poolt, et saamata jäänud töötasu tasaarveldatakse tekitatud kahjudega. Hinnangut

väidetavate kahjude tekkimise asjaolude, väidetavate kahjude ulatuse ja muu sarnase

kohta ei ole hagejale esitatud.

5. Hageja töötas kostja juures autojuhina ja transportis kostja toodangut tellijatele, võttes

tellijatelt vastu uusi tellimusi ning teostades muud samalaadset asjaajamist. Vaatamata

järelpärimistele ei lõpetanud kostja hagejaga töölepingut, ei kindlustanud hagejat tööga,

ega täitnud muid lepingulisi kohustusi. Tulenevalt eeltoodust esitas hageja esindaja

28.02.2008 kostjale teate töölepingu lõpetamise kohta TLS § 82 lg 1 alusel alates

20.03.2008. Kostja ei ole siiani hagejale tasunud saamata jäänud töötasu, tasu tööseisaku

eest, puhkuse hüvitist, lõpparvet, ega ka viivist palga tasumisega hilinemise eest.

6. Poolte vahel, alates 23.08.2007 kuni 20.03.2008 kestnud õigussuhted vastavad töölepingu

iseloomulikele tunnustele. Hageja andis oma tööjõu kostja käsutusse kohustudes töötama

kostja juures autojuhina. Hageja töötas kostja juures tööülesannete täitmiseks vähemalt 40

tundi nädalas. Hageja oli kostjaga ilmselges alluvussuhtes, alludes tööandja juhtimisele ja

kontrollile, sest ainult kostja määras hagejale töö tegemise aja, koha ja viisi ning andis

otseseid töökorraldusi, samuti nõudis kostja hagejalt pidevat aruandlust tehtud tööde,

sealhulgas projektide läbiviimise kohta. Kostja oli võtnud endale kohustuse tagada

hagejale tööks vajalikud töövahendid. Lepiti kokku, et hageja poolt tehtava töö hulka

mõõdetakse ajaliselt, millest tuleneb hagejale, lisaks alluvussuhte olemasolule, äärmiselt

olulisena tunduv järeldus selle kohta, et tasustamise objektiks oli tööprotsess, mitte selle

tulemus, sest tunnitasu (kuu palka) oleks tulnud lepingu sätte kohaselt maksta ka siis, kui

hageja ei oleks sõitnud mitte ühtegi kilomeetrit, ega suhelnud ühegi kliendiga. Poolte

vahel sõlmitud lepingus ei määratletud täpseid individuaalseid kriteeriume, mille täitmist

hagejalt oodati - seega tasustati hagejat ajalise töö põhimõttel. Lepingus oli sätestatud

tähtaeg, mis ei ole seotud mingi konkreetse tulemuse saavutamisega. Töö tegemisega

kaasnev riisiko lasus kostjal ning tulu hageja tehtud tööst sai kostja. Hageja oli allutatud

kostja sisekorrale ja direktsioonivõimule. Hageja oli arvatud kostja töötajate koosseisu.

Hageja töö oli otseselt seotud kostja põhitegevusega ning oli suunatud kostja

põhieesmärgi täitmisele. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe (leping) sisaldas kõiki TLS §-s

26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi. Poolte vahel sõlmitud lepingu lisa 1,

see on ametijuhendi sõlmimine ja lisa 2, see on individuaalse materiaalse vastutuse

lepingu sõlmimine, on omane ainult töölepingulisele õigussuhtele, mitte teenuse

osutamise suhtele. Autojuhi tegevust tuleks käsitleda töötamisena.

7. Kostja töösuhte lõpetamise teade ei vasta TLS § 73 lg-le 1 ning kostja poolt esitatud

ekslik väide „kahju tekitamise” kohta ei ole piisav, et lõpetada tähtajatu tööleping

ühepoolselt.

8. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt on kostja määranud hagejale töötasuks alates

23.08.2007 11 000 krooni kuus netona. Hageja töösuhe kostja juures kestis alates

23.08.2007 kuni 20.03.2008, s.o kuni hageja esitas kostjale avalduse töölepingu

lõpetamiseks kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 82 alusel. Hagejal on kostjalt saamata

töötasu perioodi eest 01.11.2007 kuni 20.03.2008. Töötasu 01.-30.11.2007 on 14 188

krooni, 01.-31.12.2007 on 14 188 krooni, töötasu 01.-31.01.2008 on 14 008 krooni,

töötasu 01.-28.02.2008 14 008 krooni ja töötasu 01.-20.03.2008 on 9 037 krooni. Kokku

on kostja jätnud hagejale tasumata 65 429 krooni.

9. Hageja töötas kostja juures alates 23.08.2007 kuni 20.03.2008, st 7 kuud (vastavalt Eesti

Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusele nr. 278 § 4 lg-le 2, loetakse terveks kuuks 15

päeva ja enam). Eelviidatud määruse § 4 lg 2 kohaselt annab iga töötatud kuu 2,3

puhkusepäeva, millest tulenevalt on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist 16 kasutamata

jäänud puhkusepäeva eest (2,3 x 7 kuud). Hageja on võtnud töötasu arvestamisel aluseks

poolte poolt töölepingus kokkulepitud palga määra. Hageja peab oma päevatasu

suuruseks 481,64 krooni ja kostja poolt alusetult väljamaksmata jäetud puhkusehüvitise

suuruseks 7916 krooni.

10. Kostja on hilinenud hagiavalduse koostamise seisuga hagejale lõpparve välja maksmisega

enam kui 18 kuud. Hageja nõue kostja vastu kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 119 lg-st 2

tulenevalt on hageja ühe kuu keskmise töötasu 14 128 krooni. Hageja keskmine palk

kostja juures oli 14 128 krooni, seega kuulub vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud TLS §

82 lg 2 kostjalt hagejale tasumisele hüvitus brutosummas 28 256 krooni.

11. Kostja on hagejale palgana käsitletavaid makseid teinud 07., 14., 02., 16., 06. ja 19.

kuupäeval. Seega poolte vastastikusest tahtest lähtudes tuleb palga tasumise päevaks

arvata kalendri kuu 10. kuupäev (arvutatud keskmine). Kostja on seda kohustust

korduvalt rikkunud. Perioodide 01.-30.11.2007 ja 01.-31.12.2007 eest kohustus kostja

hagejale iga järgneva kuu 10.ndaks kuupäevaks maksma palka 14 188 krooni ning

perioodide 01.-31.01.2008 ja 01.-29.02.2008 eest 14 008 krooni. Kostja ei ole kuni tänase

päevani nimetatud summasid hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt PalS § 25 alusel

viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise summa päevas on 14 188

kroonist 70,94 krooni ja 14 008 kroonist 70,04 krooni. Seega on hageja viivise nõue

november 2007.a palga tasumisega viivitamise eest 8 512,80 (120 päeva x 70,94 kr)

krooni, detsember 2007.a palga tasumisega viivitamise eest 8 512,80 (120 päeva x 70,94

kr) krooni, jaanuar 2008.a palga tasumisega viivitamise eest 8 404,80 (120 päeva x 70,04

kr) krooni ning veebruar 2008.a palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 70,04 kr)

summas 8 404,80 krooni. Perioodi eest 01.-20.03.2008 kohustus kostja hagejale

21.03.2008 maksma palka 9 037 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud

summat hagejale tasunud. Viivise summa päevas on 45,19 krooni. Seega on hageja viivise

nõue märts 2008.a palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 45,19 kr) 5 422,80

krooni.

Kostja vastuväited

12. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

13. Hageja võttis kostjaga töökuulutuse peale ühendust, aga tegi kostjale ise ettepaneku

sõlmida hageja kui füüsilisest isikust ettevõtjaga töövõtulepingu vastavalt VÕS § 635 lg-

le 1. Kostja ei näinud selles takistust ja sõlmis hagejaga töövõtulepingu. Hageja avaldas,

et tegutseb juba pikemat aega füüsilisest isikust ettevõtjana ning sellest tulenevalt sooviks

ta osutada kaupade veoteenust oma majandustegevuse raames.

14. Hagejat ei arvatud kostja töötajate hulka, kostja ei pidanud hageja tööaja arvestust ning

hageja ei allunud kostja sisemistele reeglitele ja direktsioonivõimule. Kostja andis

hagejale üle vaid tellimused (saatelehed ja koormaleht) ja kauba, hageja pidi tagama, et

kaup jõuaks tellijateni kokkulepitud ajaks. Kauba veo marsruudi määras ja muud teenuse

osutamiseks vajalikud otsustused võttis hageja vastu iseseisvalt oma äranägemise järgi.

Hageja kasutusse teenuse osutamiseks antud transpordivahend (väikebuss) oli hageja

valduses ja vastutusel ning sellele ei olnud kostja poolt määratud garažeerimise kohta.

Töövõtulepingulise õigussuhte iseloomuga ei ole vastuolus poolte vahel sõlmitud

töövõtulepingu lisades hagejale kui töövõtjale pandud hoolsuskohustus teenuse osutamisel

ja tema käsutusse antud transpordivahendi kasutamisel. Töövõtulepingu puhul ei ole

välistatud töövõtulepingu sisuks oleva teenuse osutamine tellija poolt antud vahenditega

(transpordivahend, kütus). Hageja määras oma tööaja iseseisvalt ning kostjal puudub

teave hageja poolt igapäevase ja/või -nädalase tööaja kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole

kostjale ka teada, kas hageja töötas päevas 8 tundi või rohkem või vähem või milline oli

hageja iganädalane tööaeg.

15. Töövõtulepingu p-s 4.1. lepiti kokku brutotasus, s.t kokkulepitud tasu 11 000 krooni

sisaldas kõiki tasumisele kuuluvaid makse, v.a käibemaks. Töövõtulepingu iseloomuga ei

ole vastuolus tasu maksmine igakuuliselt kindlas summas. Pooled ei leppinud kokku

lepingust tuleneva tasu maksmise kindlas tähtajas, vaid lepingu p-i 4.2. kohaselt maksti

tasu vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Poolte tegelik tahe oli sõlmida töövõtuleping.

Nimetatud tahet kinnitab muuhulgas poolte käitumine nii lepingu sõlmimisel kui ka pärast

selle sõlmimist. Töövõtulepingu olemusega ei ole vastuolus lepingu sõlmimine

tähtajatuna, seda eelkõige lepingute puhul, mille sisuks on teenuse osutamine. Ebaõige on

hageja seisukoht, et poolte vahel 23.08.2007 sõlmitud töövõtuleping sisaldas kõiki kuni

30.06.2009 kehtinud TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi. Nii

näiteks ei sisaldanud poolte vahel sõlmitud leping tööle asumise aega, töö tegemise kohta,

tööajanormi, nõudeid kvalifikatsioonile, kokkulepet puhkuse kohta jms.

16. Hageja 2007.a tuludeklaratsioonist nähtuvalt on hageja seoses oma ettevõtlusega kandnud

ka kulusid, mis muuhulgas ületavad teenitud tulusid. Juhul, kui poolte vahel oleks

eksisteerinud töölepinguline õigussuhe, ei oleks hageja poolt tööülesannete täitmisega

kaasnenud hagejale täiendavaid kulusid. Lisaks on hageja esitanud tuludeklaratsiooni

enda kui FIE 2008.a ettevõtlustulu kohta, millelt nähtub, et peale kostjaga lepingu

lõpetamist jätkas hageja oma tegevust ettevõtjana, kusjuures hageja tegevusalaks oli

jätkuvalt veoteenuse osutamine.

17. Poolte vahel lõpetati leping 13.12.2007, milline oli ka viimane päev, kui hageja kostjale

teenust osutas. Hageja temaga 13.12.2007 lepingu lõpetamisest teada 12.12.2007.

Juhatuse otsust lepingu lõpetamise kohta hageja mingilgi moel ei vaidlustanud. Hageja on

kinnitanud, et pärast 13.12.2007 ei ole hageja kostjale teenust osutanud ega avaldanud ka

soovi kostjale teenust osutada. Poolte vahel sõlmitud lepingu lõpetamise ajal, s.o

13.12.2007, kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 2 kohaselt oli

töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Juhul, kui

kohus tuvastab poolte vahel töölepingulise suhte, tuleb poolte vahel sõlmitud leping

lugeda lõppenuks 13.12.2007 ning juhul, kui hageja asub seisukohale, et temaga

töölepingu lõpetamine ei toimunud õiguspäraselt, oli tal vastavalt ITLS § 6 lõikele 2 õigus

kuni 13.01.2008 esitada lepingu lõpetamise vaidlustamiseks kaebus või hagi. Eeltoodut

hageja aga ei teinud, millest tulenevalt on õigustamatud hageja poolt esitatud rahalised

põhinõuded, millised on arvestatud ajavahemiku 14.12.2007 kuni 20.03.2008 eest.

18. Ajavahemikul 23.08.-13.12.2007 on kostja tasunud hagejale kokku 37 847 krooni. Kostja

on kõik tasud hagejale maksnud tähtaegselt, seega on hageja poolt esitatud viivise nõue

alusetu. Hageja poolt esitatud viivise ja väidetava brutotöötasu suuruse, samuti

kasutamata puhkuse hüvitise arvestus on ebaselge.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

19. Pärnu Maakohus rahuldas 17.12.2009 otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas poolte vahel

23.08.2007-19.03.2008 töölepingulise suhte olemasolu. Kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja saamata jäänud palga 44 000 krooni, viivise palga maksmisega viivitamise

eest 8130 krooni, hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest 6404 krooni, hüvitise lõpparve

kinnipidamise eest 11 000 krooni ja hüvitise TLS § 82 lg 2 järgi 22 000 krooni.

20. Leping sõlmiti kirjalikult 23.08.2007 ja lepingu projekti koos lisadega koostas kostja.

Kostja tunnistaja V. V. ise töövestluse juures ei viibinud, vaid kuulis juhatuse liikmelt K.

A., et hageja soovib sõlmida töövõtulepingut. Tunnistaja G. P. kohtuistungil antud ütluste

kohaselt avaldas hageja ise soovi töövõtulepingu sõlmimiseks, kuna on eelnevalt

füüsilisest isikust ettevõtja. Tunnistaja on kostja tootmisjuht. Hageja on registreerinud

ennast füüsilisest isikust ettevõtjana alles 21.08.2007 s.o 2 päeva enne pooltevahelise

lepingu sõlmimist. Seega ei ole ta enne füüsilisest isikust ettevõtja olnud ning ei olnud

seda ka ajal, kui võttis kostjaga ühendust töökuulutuse peale töö saamiseks.

21. Arvestades, et hageja väitel esitas kostja nõude, et hageja registreeriks end füüsilisest

isikust ettevõtjana, sõlmida töövõtuleping ja hageja esitaks kostjale arved ning kostja

väidab, et hageja sooviks oli sõlmida töövõtuleping, siis ei ole kohtul võimalik kindlaks

teha lepingupoolte ühist tegelikku tahet. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 29 lg 4,

mille kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse

lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6

märgitud asjaoludega s.o. lepingu olemus ja eesmärk, vastaval tegevus- või kutsealal

mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupooltevahelist

praktikat.

22. Lepingus ja selle lisades on kasutatud töölepingule iseloomulikku terminoloogiat s.o.

otsene ülemus, töötaja, ametijuhend, materiaalse vastuse leping, töösisekorraeeskirjad,

tervisekaitse eeskirjad, tööaeg jne. Samuti VÕS § 29 lg 5 p 3 järgi tuleb arvestada

lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Enne lepingu sõlmimist ei

olnud hageja füüsilisest isikust ettevõtja ja ei ole tõendatud, et kostja juures töötamise ajal

oleks ta osutanud teenust teistele juriidilistele või füüsilistele isikutele. Seega asjaolu, et

peale kostja juures töötamist hageja jätkas 2008.a füüsilisest isikust ettevõtjana, ei anna

alust tõlgendada pooltevahelist lepingut töövõtulepinguna. Teised isikud töötavad kostja

juures töölepingu alusel.

23. Hageja põhitööks lepingu järgi oli toodangu väljaveo korrektne teostamine, toodangu

peale- ja mahalaadimine ning taara tagasivedu lattu. Hageja oli kohustatud teostama

toodangu laialivedu vastavalt väljaveo graafikus ettenähtud marsruutidel, tagama vastavalt

väljaveograafikule

transpordivahendi

–

veoauto

õigeaegse

ettesõidu

toodangu

pealelaadimiseks, teostama toodangu peale- ja mahalaadimist, teostama oma tegevuses

toodangu säilivuse ja tervislikkuse ning õigeaegse jõudmise tellijani, vastavalt arve-

saatelehtedele võtma vastu toodangu ja vastuvõttu kinnitama allkirjaga, teostama taara

veo lattu või korraldusel mõnda teise tootmisüksusse. Hageja allus ettevõtte juhile, hageja

pidi täitma juhtkonna korraldusel muid põhitööga seotud ettenägematuid ülesandeid,

rangelt täitma kõiki ettevõtte juhi korraldusi ja kindlustama auto õigeaegse üleandmise,

teatama otsesele ülemusele tõest informatsiooni oma enesetunde kohta, mitte tegelema

tööajal kõrvaliste asjadega. Poolte vahel sõlmitud kirjalikust lepingust nähtub üheselt, et

hageja oli allutatud kostja juhtimisele ja kontrollile (lepingu lisa 1 töövõtja ametijuhend).

Lepingust tulenevalt on töötaja iseseisvuse määr väike. Just töötaja ja tööandja

sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest

lepingutest. Selline on ka kohtupraktika (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-05).

24. Hagejale olid kostja poolt antud töövahendid - auto töö tegemiseks, sõiduki kütus. Hagejal

oli kategooriliselt keelatud igasugune kaupade vedu oma äranägemise järgi, aga ka auto

kasutamine isiklikel eesmärkidel ilma juhtkonna loata ning hageja pidi igapäevaselt

täitma sõidulehti märkides ära marsruudi, läbitud kilomeetrid ja kütusekulu ning

koormalehti ja pidama arvestust diiselkütuse üle ja esitama koos sõidulehega diiselkütuse

kassatšekid järgneva kuu esimesel nädalal. Erinevus hageja lepingus teiste töölepingu

alusel töötavate isikutega oli sõiduki garažeerimise kord s.t et kostja poolt hagejale töö

tegemiseks antud transpordivahendit ei pidanud hageja pärast tööpäeva lõppu viima kostja

garaaži, vaid vastavalt individuaalse materiaalse vastutuse lepingu p-le 1.1 oli sõidukit

lubatud garažeerida hageja elukohas XXXXXX XX, XXXXXXXX. See nähtus ka

tunnistaja M. E. ütlustest kohtuistungil.

25. Hageja vastutas ka töökaitse, tuleohutuse ja tervisekaitse eeskirjadest kinnipidamise eest.

Hageja pidi pidama arvestust ning kehtestatud korras koostama ja esitama kaubalis-

rahalised ja muud aruanded temale usaldatud materiaalsete väärtuste liikumiste ja jääkide

kohta ning võtma osa temale usaldatud materiaalsete väärtuste inventeerimisest.

26. Pooltel oli kokku lepitud palga maksmine. Lepingu p. 4.1 järgi pidi kostja maksma

hagejale töö eest tasu 11 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks, kui töövõtja on

Maksu- ja Tolliametis maksukohustuslasena registreeritud. Seega on kokku lepitud töö

tasustamine mitte tehtud töö järgi vaid kuutasuna, mis on iseloomulik töösuhtele. Leping

oli sõlmitud tähtajatult, mitte konkreetse töö tegemiseks. Tööleping sõlmitakse üldjuhul

määramata tähtajaga kestva suhte reguleerimiseks. Töövõtulepingu sõlmimisel on

eesmärgiks teatud tulemuse saavutamine, tööd tegev või teenust osutav isik on nendes

suhetes iseseisev ja töölepingule omast alluvussuhet töövõtulepingus ei ole. See, et

hageja esitas tasu saamiseks arve, ei saa üheselt järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega.

Hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei välista võimalust, et hageja oli

kostjaga töölepingulises suhtes. Hageja väitel oli kostja nõue, et hageja registreeriks end

füüsilisest isikust ettevõtjana ja arve esitamist nõudis kostja ning kostja väitel soovis

hageja asuda tööle töövõtulepingu alusel füüsilisest isikust ettevõtjana.

27. Kuigi lepingus on tingimusi, mis on iseloomulikud tsiviilõiguslikule suhtele, on siiski

ülekaalus need tingimused, millest saab järeldada, et pooled sõlmisid töölepingu. Ka

kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmitud leping on üheselt määratletav

töövõtulepinguna. Seega leidis kohus, et kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu

kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte

olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid muu

lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Selline on ka kohtupraktika

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-08).

28. Hageja väited, et lepiti kokku netopalgas 11 000 krooni ja sellele lisandub tulumaks, ei ole

põhjendatud. Poolte vahel kirjalikult sõlmitud lepingu p.4.1 kohaselt peaks kostja maksma

hagejale tasu töö eest 11 000 krooni kuus. Tavapraktikas lepitakse poolte vahel kokku

netopalgas. Tulumaksu maksmise kohustus tuleneb tulumaksuseadusest. TuMS § 13 lg 1

järgi tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või

avalikule teenistujale s.h. palk, lisatasu, juurdemakse ning puhkusetasu. Tulumaksuga on

maksustatud ka ettevõtlustulu vastavalt TuMS § 12 lg 1 p 2. Äriregistrisse kantud või

Maksu ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust

ettevõtja võib teha oma ettevõtlustulust tulumaksuseaduse 6. peatükis lubatud

mahaarvamisi. Samuti on mõlemad pooled väitnud, et ajalehes Pärnu Postimees kostja

töökuulutuses pakuti tööd bussijuht- ekspediitorile põhipalgaga 10 000 krooni. Seega ei

ole millegagi tõendatud, et poolte vahel lepiti kokku töötasus 14 128 krooni kuus ja

töötasu suuruseks tuleb lugeda kirjalikus lepingus kokkulepitud 11 000 krooni kuus.

29. Kostja juhatus otsusega 12.12.2007 lõpetas hagejaga lepingu alates 13.12.2007, s.t. et

hageja viimane tööloleku päev pidi olema 12.12.2007. Hageja sai otsuse kätte 12.12.2007,

mida ta on ise hagis kinnitanud. Hageja väitel jätkas ta kostja palvel 13.12.2007 töö

tegemist ning sama päeva õhtul kutsuti ta telefoni teel kostja asukohta XXXXXXXX ja

talt võeti ära transpordivahend. Kostja antud asjaolusid ei vaidlustanud ja kostja väitel oli

hageja viimaseks tööpäevaks 13.12.2007. Kirjalikus vastuses hageja pöördumisele kostja

selgitas, et töölepingu lõpetamisele hageja vastu ei vaielnud ja alates 14.12.2007 lõpetas

hageja kostjale teenuse osutamise. Kuigi kostja lõpetas hagejaga töölepingu 12.12.2007

alates 13.12.2007 andis ta hagejale tööülesanded ka 13.12.2007 s.t päeval, mil tööleping

pidi olema juba lõppenud. TLS § 28 lg 2 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi on tegelikult

tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega. Seega luges kohus,

et vaatamata kostja juhatuse 12.12.2007 otsusele töölepingu lõpetamiseks alates

13.12.2007, jätkus töösuhe poolte kokkuleppel ja kostja hagejaga töölepingut uuesti ehk

alates 14.12.2007 ei lõpetanud. Seega ei ole ka kostja väited töölepingu lõpetamise

õigsuse vaidlustamise tähtaja möödalaskmise ehk aegumise osas põhjendatud.

30. Hageja lõpetas kostjaga töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel alates 20.03.2008 kostjapoolse

lepingurikkumise tõttu s.t hageja tööga mittekindlustamine ja töötasu mittemaksmine.

Töölepingu lõpetamisest teatatud kostjale kirjalikult 28.02.2008. TLS § 82 lg 1 (enne

01.07.2009 kehtinud) kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud

töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt 5 kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise

põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine. Lõike 2 järgi maksab

tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi 1. lõike alusel

töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Kostja hageja poolt töölepingu

lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel ei ole vaidlustanud. Samuti ei ole kostja väitnud ega

tõendanud, et ta andis hagejale tööd või maksis töötasu. Seega on tööleping lõppenud TLS

§ 82 lg 1 alusel alates 20.03.2008 ja tuleb tuvastada poolte vahel töölepingulise suhte

olemasolu perioodil 23.08.2007-19.03.2008 ning hagejal on õigus nõuda TLS § 82 lg 2

alusel kahe kuu keskmist palka s.o 22 000 krooni (2 x 11 000).

31. Samuti on hagejal õigus nõuda saamata jäänud töötasu perioodi 19.11.2007-19.03.2008

eest s.o 4 kuu eest 44 000 krooni (4 x 11 000, arvestuslik summa). Hageja väide, et

töötasu oli saamata alates 01.11.2007, ei vasta tõele. Hageja on ise esitanud kostjale arve

6-2007/18.11.2007, mille kohaselt töötasu perioodi 01.11.2007- 18.11.2007 on 7 500

krooni ja lisatasu 1 500 krooni (tl. 7, 52). Antud arve on kostja poolt tasutud. Seega luges

kohus, et perioodi 01.-18.11.2007 eest on hageja töötasu saanud.

32. Töölepingu lõppemise ajal kehtinud PuhkS § 25 kohaselt on töölepingu lõppemise korral

tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist,

kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Vastavalt

puhkusetasu arvutamise korra (vastu võetud Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusega nr

278) § 4 lg-le 1 puhkusetasu töösuhte lõpetamisel kasutamata puhkuse eest rahalise

hüvitise arvutamisel korrutatakse sama määruse kohaselt arvutatud päevatasu puhkuse

kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga. Lõike 2 järgi

kasutamata puhkuse kindlakstegemisel võetakse iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta

puhkuse kestusest. Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra

täiskuude arvu ületavad päevad välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks.

PuhkS § 9 lg 1 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva.

Seega perioodi 23.08.2007-19.03.2008 eest, ümardades 7 kuud eest, on õigus saada

puhkusehüvitist 7 x 2,3 (s.o 28/12)16 päeva eest on 6 404 krooni (16 x 400,25, arvestuslik

summa). Saadud ja saamata töötasu perioodil 01.09.2007-01.03.2008 kokku 70 847

krooni / (4 950 + 6 050 + 6 217 + 8 130 + 9 000 + 3 500 + 11 000 + 11 000 + 11 000) /

177 (kalendripäevade arv – rahvus ja riigipühad) on 400,25 krooni (ühe päeva tasu)).

Eelpoolnimetatud korra § 2 lg 1 järgi arvutatakse päevatasu üldjuhul arvutamise vajaduse

tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast.

Sama korra § 3 lg 1 järgi päevatasu arvutamisel liidetakse § 2 lg-s 1 nimetatud

ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade (mille hulka

ei arvata rahvuspüha ja riigipüha) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise

päevatasu. Perioodil 01.09.2007-01.03.2008 oli 182 kalendripäeva, ning 1 rahvuspüha ja 4

riigipüha (rahvuspüha 24.02 ja riigipühad 01.01; 24.12- 26.12 – pühade ja tähtpäevade

seadus § 1 ja 2) on kokku 177 päeva.

33. PalgaS § 35 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi palga maksmisega või töötaja pangakontole

ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist

0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kohtuistungil hageja esindaja

täpsustas, et nõuab viivist palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõppemise

päevani s.o. 19.03.2008 mitte 20.03.2008. Saamata jäänud palk oli novembris 2007.a

3 500 krooni (11 000- saadud palk 7 500), detsembris 2007.a 11 000 krooni, jaanuaris

2008.a 11 000 krooni, veebruaris 2008.a 11 000 krooni ja 19 päeva märtsis 2008.a 7 500

krooni. PalgaS § 31 lg 11 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi makstakse palka vähemalt üks

kord kuus. Hageja leiab, et kuna talle maksti tasu erinevatel päevadel, siis lugeda

palgapäevaks järgmise kuu 10. kuupäev ja ta nõuab ka viivist palga maksmisega

viivitamise eest vastavalt, mis on kostjale soodsam arvestades, et töötatud aja eest maksti

hagejale tasu 2 korda kuus. Novembrikuu palga maksmisega on viivitatud 100

(11.12.2007-19.03.2008) päeva, detsembrikuu palga maksmisega on viivitatud 69 (11.01.-

19.03.2008) päeva, jaanuarikuu palga maksmisega on viivitatud 38 (11.02.-19.03.2008)

päeva, veebruarikuu palga maksmisega on viivitatud 9 (11.-19.03.2008) päeva.

Viivisenõue on põhjendatud summas 0,5% 3 500-st on 17,5 krooni päevas x 100 = 1 750

krooni + 0,5% 11 000-st on 55 krooni päevas x 69 = 3795 krooni + 0,5% 11 000–st on 55

krooni päevas x 38 =2 090 krooni + 0,5% 11-st on 55 krooni päevas x =495 krooni.

Seega on kokku põhjendatud viivisenõue summas 8 130 (1 750 + 3 795 + 2 090 + 495)

krooni.

34. TLS § 119 lg 2 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi lõpparve kinnipidamisel on tööandja

kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve viivitamise päeva eest, kuid

mitte üle ühe kuu keskmise palga. Seega on hagejal õigus saada lõpparve kinnipidamise

eest ühe kuu keskmine palk s.o summas 11 000 krooni. Kõik summad on arvestatud

arvestuslikus summas ilma seaduses sätestatud makse maha arvamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

35. Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsuse osas, millega kohus rahuldas

hagi, ja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud jätta hageja kanda.

36. Kohus on ebaõigesti lugenud poolte vahel 23.08.2007 sõlmitud lepingu töölepinguks ning

tuvastanud poolte vahel töölepingulise suhte olemasolu. 23.08.2007 sõlmisid pooled

töövõtulepingu füüsilisest isikust ettevõtjaga. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et

hageja ei ole füüsilisest isikust ettevõtja olnud ja ei olnud seda ka ajal, kui võttis kostjaga

ühendust töökuulutuse peale töö saamiseks. Asjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis

tõendaks või annaks aluse kohtule seesugusele seisukohale asumiseks. Sealjuures ei ole

kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja pöördus seoses kostja poolt avaldatud

töökuulutusega kostja poole enne 21.08.2007. Samas andsid tunnistajad V. V. ja G. P.

ütlusi selle kohta, et töökuulutuse peale kostja seadusliku esindaja K. A. kontakteerudes

avaldas hageja, et ta on füüsilisest isikust ettevõtja ning sellest tulenevalt tundis huvi, kas

tal

oleks

võimalik

osutada

kostjale

teenust

töövõtulepingu

alusel.

Rohkem

töövõtulepinguid, s.t ka peale hagejaga lepingu sõlmimist, ei ole kostja kolmandate

isikutega sõlminud. Hageja ei esitanud kostjale peale lepingu sõlmimist tööraamatut,

samuti ei tutvustatud hagejale kostja sisemisi reegleid. Kohus ei ole tunnistajate G. P. ja

V. V. poolt antud ütlusi ja kirjalikke tõendeid analüüsinud, samuti ei ole kohus

põhjendanud, miks ta nimetatud tõendeid ei arvesta. Kohus on jätnud hindamata tunnistaja

G. P. poolt antud ütlused, mille kohaselt puudus kostjal varasem töövõtulepingute

sõlmimise kogemus ning lepingu vormistamisel võeti aluseks lepingute näidiste

kogumikus avaldatud standardvorm. Kuivõrd lepingu näidisvorm oli üldsõnaline ega

sisaldanud kõiki poolte lepingus reguleerimist vajavaid punkte, otsustati täiendavat

reguleerimist vajavad sätted teadmatusest ja kogenematusest reguleerida lepingu lisadega,

pealkirjastades lisad ekslikult töövõtulepingulise suhte puhul mitteomaste pealkirjadega

(töövõtja ametijuhend, individuaalse materiaalse vastutuse leping).

37. Kohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata VÕS § 635 lg 2, mille kohaselt juhul, kui

töövõtulepingu esemeks on tehingu tegemine, kohaldatakse lepingule täiendavalt VÕS §-

des 620-626, § 628 lg-tes 2 ja 3, §-s 629 ja §-des 631-634 sätestatut. Hageja poolt kostjale

osutatud teenuse sisu on käsitletav tehingu tegemisena (kostja kaupade üleandmine kostja

klientidele). Töövõtulepingulise õigussuhte iseloomuga ei ole vastuolus töövõtulepingu

lisades hagejale kui töövõtjale pandud hoolsuskohustus teenuse osutamisel ja tema

käsutusse antud transpordivahendi kasutamisel ning kohustus järgida lepingu täitmisel

kostja kui tellija (resp käsundiandja) juhiseid.

38. Kohus on jätnud arvestamata, et vaatamata kohustusele osutada teenus vajaliku

hoolsusega, ei allunud hageja lepingu täitmisel kostjale. Kohus on jätnud tähelepanuta, et

lepingu täitmisel määras hageja oma tööaja iseseisvalt. Selle tõendamiseks esitas kostja

oma töötajate tööaja arvestuste tabelid august-detsember 2007. Sellest nähtub, et kostja ei

arvanud hagejat töötajate hulka ning kostja ei pidanud hageja osas tööaja arvestust. Kohus

on jätnud arvestamata ja analüüsimata kostja vastuväited, mille kohaselt andis kostja

hagejale üle vaid tellimused (saatelehed ja koormaleht) ja kauba, hageja pidi lepingust

tulenevalt tagama, et kaup jõuaks tellijateni kokkulepitud ajaks. Mitte ühestki poolte vahel

sõlmitud lepingust ei tulenenud, et hageja peab lepingu täitma isiklikult.

39. Otsuse tegemisel on kohus ebaõigesti lähtunud üksnes poolte vahel sõlmitud lepingu lisade

lingvistilisest sisust. Samas on kohus jätnud arvestamata VÕS § 29 lg 5. Poolte tegelik

tahe oli sõlmida töövõtuleping. Nimetatud tahet kinnitab muuhulgas poolte käitumine nii

lepingu sõlmimisel kui ka pärast selle sõlmimist ning nimetatud tahe on tõendatud ka

asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta, et

2007.a tuludeklaratsioonis on hageja kogu kostjalt saadud tulu deklareerinud enda

ettevõtlustuluna. Kui hageja asus seisukohale, et tema ja kostja vahel eksisteeris

töölepinguline suhe, oleks hageja pidanud kostjalt saadud tasud deklareerima töötasuna,

mitte ettevõtlustuluna.

40. Ebaõiged ning seadusele mittevastavad on kohtu seisukohad, mille kohaselt on töö

tasustamine mitte tehtud töö järgi vaid kuutasuna ning lepingu sõlmimine määramata

tähtajaks iseloomulikud töösuhtele. VÕS-st ei tulene töövõtuleping tähtajalisust.

Seejuures on kohus jätnud arvestamata ja tähelepanuta, et reaalselt on kostja tasunud

osadel kuudel osutatud teenuse eest rohkem, kui lepingus kokkulepitud 11 000 krooni,

kusjuures esialgselt kokkulepitud tasust suuremas summas tasu on kostja tasunud just

hageja poolt esitatud arvete alusel, mitte omal algatusel. Töölepingulise suhte puhul oleks

kokkulepitud töötasust suurema tasu maksmise aluseks olnud tööandja vastav otsus.

Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et pooltevaheline töölepinguline suhe kestis kuni

19.03.2008.

41. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja lõpetas hagejaga lepingu kostja

juhatuse 12.12.2007 otsusega alates 13.12.2007, s.t hageja viimane tööloleku päev pidi

olema 12.12.2007. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väited, et kostja juhatuse

12.12.2007 otsusega lõpetati hagejaga sõlmitud leping alates 13.12.2007, s.t nimetatud

kuupäev ehk 13.12.2007 lepingu kehtivuse viimane päev ning peale nimetatud kuupäeva

luges kostja poolte vahel sõlmitud lepingu lõppenuks. Kumbki pool ei ole vaidlustanud, et

hageja poolt viimane tegelik lepingu täitmise päev oli 13.12.2007 ning arvates 14.12.2007

ei ole hageja kostjale teenust osutanud ega teenuse osutamise jätkamist pakkunud. Samuti

ei ole hageja pärast 13.12.2007 ilmunud kostja asukohta eesmärgiga jätkata poolte vahel

sõlmitud lepingu alusel kostjale teenuse osutamist.

42. Kohus on jätnud tähelepanuta, et peale 13.12.2007 ei ole hageja kostjaga isiklikult

suhelnud. Kuna hageja kostja poolt lepingu lõpetamist ei vaidlustanud ning oma

käitumisega aktsepteeris lepingu lõpetamist selliselt, et lepingu täitmise viimane päev oli

14.12.2007, ei saanud hageja enam 28.02.2008 lepingut omapoolselt TLS § 82 lg 1 alusel

lõpetada.

43. TLS § 73 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööoleku viimane päev.

Seega, ülaltoodust lähtudes sai hageja viimaseks tööpäevaks lugeda 13.12.2007, milline

vastab muuhulgas ka lepingu lõpetamist otsustava kostja juhatuse otsuse sisule.

Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti rahuldanud hageja rahalised nõuded

ajavahemiku 14.12.2007-19.03.2008 eest kokku summas 63 933,25 krooni.

44. Maakohtu poolne hüvitiste arvestus, mis puudutab perioodi 19.11.2007-13.12.2007 on

samuti ebatäpne. Arvestada oleks tulnud hageja netotasuga.

Vastus apellatsioonkaebusele

45. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

46. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb

protsessinormide rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse ilma asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

47. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses töösuhte puudumise kohta esitatud kostja

väidetega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus esitatud asjaolude ja uuritud tõendite

pinnalt õigesti leidnud, et pooltevaheline õigussuhe vastas töösuhte tunnustele. Maakohus

on õigesti tuvastanud, et hageja andis oma tööjõu kostja käsutusse, kohustudes töötama

kostja juures autojuhina; hageja töötas kostja juures tööülesannete täitmiseks vähemalt 40

tundi nädalas; hageja oli kostjaga ilmselges alluvussuhtes, alludes tööandja juhtimisele ja

kontrollile töö tegemise aja, koha ja viisi osas. Hageja täitis kostja otseseid töökorraldusi

ning allus pidevale aruandlusele; kostja oli võtnud endale kohustuse tagada hagejale tööks

vajalikud vahendid; hageja poolt teostatavat tööd mõõdeti ajaliselt, kuid tasu tulnuks

lepingu kohaselt kostjal hagejale tasuda ka siis, kui hageja ei oleks töö puudumise tõttu

tööülesandeid täitnud; lepingus ei määratletud täpset tulemust, mille saavutamist hagejalt

oodati; töö tegemisega kaasnev riisiko lasus kostjal ning tulu tehtud tööst sai kostja;

hageja oli allutatud kostja sisekorrale ja direktsioonivõimule; hageja töö oli otseselt seotud

kostja põhitegevusega ning oli suunatud kostja põhieesmärgi täitmisele; poolte vahel

sõlmitud leping sisaldas kõiki kuni 30.06.2010 kehtinud TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu

kohustuslikke tingimusi; ametijuhendi sõlmimine (lepingu lisa 1) ja individuaalse

materiaalse vastutuse lepingu sõlmimine (lepingu lisa 2) on omane töölepingulistele

õigussuhetele ning iseloomustab sõltuvussuhte suuremat määra.

48. Maakohtu järeldused poolte vahel töösuhte tuvastamise kohta on kooskõlas Riigikohtu

poolt lahendis nr 3-2-1-3-05 p-des 15 ja 18 väljendatud suunistega, mille kohaselt tuleb

juhul kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu

tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole

võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu,

poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Kriteeriume, mille alusel toimub

õigussuhte vastavuse kontroll töösuhetele, tuleb vaadelda kogumis. Otsustamaks selle üle,

kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist

sõltuvussuhet ehk millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk

teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvusemäär. Töötaja ja tööandja

sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest

lepingutest.

49. Kaebuse väited, mis puudutavad poolte käitumist maksuõiguslikus tähenduses, ei oma

töösuhte, kui tsiviilõigusliku õigussuhte tuvastamisel määravat kaalu. Kuni 30.06.2009

kehtinud TLS regulatsioon, mis puudutas töösuhte määratlemist on imperatiivse

iseloomuga ning seetõttu on töösuhte tuvastamise juures töösuhtele omaste tunnuste

ilmnemisel enam kaalu, kui poolte tahtel töösuhet sõlmida.

50. Kuna apellatsioonkaebus kordab hagis esiletoodut ning ringkonnakohus nõustub hagi

suhtes võetud maakohtu seisukohtadega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-

st 6 juhindudes vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi töösuhte tuvastamise

osas pikemalt korrata. Kostja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei ole

kohtulahendi tühistamise aluseks.

51. Kaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ekslikku kohaldamist

töösuhte tuvastamisel kolleegium maakohtu töös ei leidnud. Erinevalt kostja seisukohast,

on maakohus kolleegiumi hinnangul täitnud tõendite uurimise ja kohtuotsuse

põhjendamise kohustust, analüüsinud esitatud lepinguid nende lisasid, poolte kirjalikke

tahteavaldusi ja tunnistajate ütlusi seaduse kohaselt ning jõudnud töösuhte olemasolu osas

paikapidavate järeldusteni. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kuid olukorras, kus esitatud tõendid on omavahel vastuolus, saab

kohus otsust langetades paratamatult arvestada vaid osade tõenditega, lugedes need teisest

kaalukamaks. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõnealusel juhul pooltevahelise

võlasuhte sisu selgitades põhjendatult eelistanud kirjalikke tõendid. Kuna tunnistajatele

teadaolevad asjaolud pooltevahelise võlasuhte sisu kohta (tlk 179-181) on vastuolus

lepingu ja selle lisade tekstiga, on kohus õigesti eelistanud poolte tahte välja selgitamisel

lepingu ja selle lisade VÕS § 29 järgset tõlgendamist ning jätnud tunnistajate ütlused

vastavas osas põhjendatult kõrvale. Tähele tuleb panna, et TsMS § 251 lg 1 kohaselt saab

tunnistaja ülekuulamise ainus eesmärk olla ütluste põhjal faktiliste asjaolude tuvastamine

ning seetõttu ei saa kohus arvestada tunnistajate ütlustega osas, milles tunnistajad on

faktide kõrval avaldanud oma arvamust vaidlusaluste asjaolude kohta. Ringkonnakohtul ei

ole eeltoodu põhjal alust töösuhte tuvastamise osas anda maakohtu poolt uuritud

tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaoludes suhtes maakohuga

võrreldes erinevale seisukohale.

52. Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, mis puudutab kostjalt hüvitiste ja viivise välja

mõistmist pärast 13.12.2007. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu seisukohta, et

pooltevaheline töösuhe on pärast nimetatud kuupäeva edasi kestnud. Kolleegium nõustub

hageja käsitlusega, mille kohaselt on kostja lõpetanud hagejaga töölepingu kostja juhatuse

12.12.2007 otsusega alates 13.12.2007, s.t, et nimetatud kuupäeva tuleb lugeda lepingu

kehtivuse viimaseks päevaks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja poolt viimane tegelik

lepingu täitmise päev oli 13.12.2007 ning alates 14.12.2007 ei ole hageja kostja juures

tööd teinud. Hageja ei ole lepingu lõpetamist ITLS § 6 lg 2 sätestatud tähtaja jooksul

vaidlustanud. Samuti ei ole hageja käesolevas kohtumenetluses toonud esile asjaolusid,

millest võiks järeldada, et kostja poolt töösuhte lõpetamine oli ebaseaduslik. Hageja on

küll üldsõnaliselt väitnud, et kostja avaldus töölepingu lõpetamiseks on tühine, kuid ei ole

täpsustanud, miks. Töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 87 lg 1 ja 1¹ nägid ette

nõude, et tööandaja pidi töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama ning

põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust. Sama paragrahvi lg 2 sätestas tööandajale

kohustuse maksta töösuhte lõpetamisest etteteatamise tähtaegade mittejärgimisel töötajale

hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu

lõpetamisest vähem ette teatati. Kostja avaldus lepingu lõpetamiseks on kirjalik ning

kostja on selles märkinud lepingu punktidele viidates lepingu lõpetamise põhjused (tl 25).

Nagu eespool märgitud, ei ole hageja lepingu lõpetamist vaidlustanud, samuti ei ole

hageja esitanud nõuet lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaegade rikkumise eest

hüvitise saamiseks. Öeldu põhjal tuleb töösuhe lugeda lõppenuks alates 13.12.2007 ning

hagi tuleb jätta pärast nimetatud kuupäeva arvestatud hüvitiste osas rahuldamata.

53. Kohus on ebaõigesti rahuldanud hageja rahalised nõuded ajavahemiku 14.12.2007-

19.03.2008 eest kokku summas 63 933,25 krooni. Saamata töötasu ajavahemiku

14.12.2007-19.03.2008 eest kokku 34 649 krooni (14.-31.12.2007 eest 5 499 krooni,

01.2008 eest 11 000 krooni, 02.2008 eest 11 000 krooni, 01.19.03.2008 eest 7150 krooni);

ajavahemiku 14.12.2007-28.02.2008 eest arvestatud tähtaegselt tasumata töötasudelt

arvestatud viivis kokku 4 482,50 krooni (5 499 krooni x 0,5% x 69 päeva + 11 000 krooni

x 0,5% x 38 päeva, 11 000 krooni x 0,5% x 9 päeva); ajavahemiku 14.12.2007-19.03.2008

eest arvestatud kasutamata puhkusepäevade kompensatsioon kokku 2 801,75 krooni (28 :

12 x 3= 7 x 400,25 krooni) ning hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel 22 000 krooni (2 x 11 000

krooni).

54. Ajavahemiku 23.08.2007 – 13.12.2007 osas välja mõistetud hüvitiste maakohtupoolne

arvestus on seadusekohane. Maakohus on arvestust tehes õigesti lähtunud kostjale

töösuhte alusel maksmisele kuulunud töötasust 11 000 kuus.

55. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja rahuldamisele kuuluva nõude osa

vähendamise tõttu jätab kolleegium menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Gaida Kivinurm