3-10-2629/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

14. detsember 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2629

Haldusasi

OÜ Delkontel kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 22. septembri 2010 maksuotsuse

nr 12.2-3/1754-11 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Delkontel

Esindaja: Marge Juur

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Delkontel kaebus rahuldamata.

2. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Delkontel deklareeris 2009. aasta detsembri käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu

kokku 235 859 krooni, sealhulgas 98 200 krooni Rahapaigutamise OÜ nimel väljastatud

arve alusel, kus olid märgitud ka järgmised teenused: 1) autorent vastavalt lepingule Scania

R124 – 86 000 krooni, 2) autorent vastavalt lepingule Scania R420 Topline – 55 000 krooni ning

3) nõustamine 2009. aastal vastavalt lepingule 20090105 – 350 000 krooni.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 22. septembril 2010 maksuotsuse

nr 12.2-3/1754-11, määrates OÜ-le Delkontel 98 200 krooni käibemaksu. Maksuotsuses

leiti, et OÜ-l Delkontel ei olnud õigust kajastada 2009.a detsembrikuu käibedeklaratsioonis

deklareeritud sisendkäibemaksu hulgas Rahapaigutamise OÜ poolt esitatud arvel näidatud

käibemaksusummat 98 200 krooni, kuna arvel näidatud teenuseid ei ole tegelikult osutatud.

Seda seisukohta põhjendatakse maksuotsuses järgmiselt:

arvel kajastatud majandustehingute reaalse toimumise tõendamiseks ei ole esitatud

tõendeid (töödokumente, üürniku kulu-tulu aruannet vm dokumente), mis

kinnitaksid üheselt nõustamisteenuse osutamist ning lisarenditulu maksumuse

põhjendatust;

OÜ Delkontel ei ole andnud maksuhaldurile selgitusi arvel näidatud lisarenditulu ja

nõustamisteenuse majandusliku sisu kohta ega tõendanud nende teenuste saamist

arve esitajalt;

M. K. nimetas nõustamisteenuse osutamise põhjusena Delkontel OÜ kahjumist

väljatoomist ettevõtte majandustegevuse ümberkorraldamise teel, ent tegelikult

rentis Delkontel OÜ Rahapaigutamise OÜ-lt täiendavalt 2 veokit juurde, ühtegi

veokit majandusraskustest tulenevalt SEB Liising AS-ile ega Swedbank Liising AS-le

ei tagastatud ning seega ei esine ühtegi asjaolu, mis viitaks sisulisele

majandustegevuse ümberkorraldamisele, samas kui Delkontel OÜ-le tähtaegselt

tagasimakstud laenusumma M.K.le kuuluva äriühingu poolt oleks vältinud

Delkontel OÜ 2008. aruandeaasta kahjumi tekkimist sellises ulatuses;

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Delkontel esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 22. septembri 2010 maksuotsuse tühistamist, leides, et

tehingute toimumine on tõendatud maksuhaldurile esitatud lepingu ja nõuetekohase

arvega. Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhalduri seisukoht vastuoluline osas, mis

puudutab tulu-kulu aruende mitteesitamist : ühelt poolt põhjendab maksuhaldur sellega

maksuotsust, teisalt märgib, et järeldus ei ole tehtud ainult selle pinnalt, samas kui

enamjaolt on otsuses ette heidetud ja analüüsitud just tulu-kulu- või tööaruande

puudumist ning maksuhaldur ei ole rahuldunud puudutatud isikute täiendavate

selgitustega ega aruannetega. Kaebuse esitaja selgitab samuti, et nõustamise teenuse

töödokumendi puudumise kohta on Rahapaigutamise OÜ seaduslik esindaja

maksuhaldurile selgitanud, et teenuse osutamise käigus tehtud märkmed on hävinenud

seoses lauarvuti kõvaketta hävimisega. Samas märgib kaebuse esitaja, et selline

töödokument ei ole ka nõutav raamatupidamisdokumendina ning liiatigi ei ole sageli

võimalik või vajalik sagedase ja suulise konsultatsiooni puhul iga kord kirjalikku aruannet

koostada. Ka toob kaebuse esitaja välja, et 2009. aastal osutatud teenuse sisu (juhtimis- ja

finantsalane nõustamine) ja maht (töötunnid) on maksuhaldurile teatavaks tehtud ja

e-kirjaga esitatud 05. aprillil 2010.

4. Kaebuse esitaja selgitab samuti, et veoautode üürilepingus mainitud tulu-kulu aruande

osas leppisid pooled 2009. aastal kokku fikseeritud lisatasu Scania R420 Topline puhul

13 750 krooni ja Scania R124 puhul 14 333,33 kasutatud kuude kohta ega pidanud

vajalikuks koostada ja esitada omavahel tulu-kulu aruannet, vaid on lepingut selle aruande

esitamise kohustuse osas suuliselt muutnud. Kaebuse esitaja märgib ka, et kui rendihind

oleks jäänud 3000 kroonile kuu eest, oleks tegu alla turuhinna toimunud tehinguga, mille

kohta oleks võinud maksuhaldur teoreetiliselt koostada maksuotsuse Rahapaigutamise

OÜ-le. Tõendamaks sõidukite rendi turuhinda, esitas kaebuse esitaja sarnaste sõidukite

kohta EKSO AS rendipakkumise, mille kohta selgitab, et kuivõrd seal on hinna sees ka

sõidukite kindlustused ja hooldus, siis oleks puhtalt rendisummaks 17 000 kuni 19 000

krooni kuus.

5. Kaebuse esitaja leiab, et renditeenuse osutamine on täiendavalt tõendatud

registrinumbrit 321 BBY kandnud renditud autoga kaebuse esitaja poolt Saue Auto AS-le

teenuse osutamisega, mida kinnitab viimase pearaamatupidaja A. V.

6. Kaebuse esitaja viitab MKS § 84 ning Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-23-09 ning märgib,

et maksukohustuslasel peab olema vabadus teha tema poolt valitud toiminguid, arvestades

muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole kohustust korraldada oma

tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

maksuhaldur ei ole põhjendanud ega tõendanud teenuste majandusliku sisu puudumist,

tõendamata on, et kaebuse esitaja eesmärk oli maksudest kõrvale hoidmine, maksude

tasumise vältimine vms.

7. Kaebuse esitaja hinnangul seab maksuhaldur alusetult kahtluse alla nõustamisteenuse

põhjused ja tulemused. Kaebuse esitaja rõhutab, et kuna liisinguveokid on renditud

kapitalirendi korras, siis ei ole võimalik neid niisama lihtsalt liisinguettevõttele tagastada

ning turuolukorra tõttu ei ole võimalik neid ka realiseerida, kuna hinnad on väga madalad

ning sõidukite tagastamine ei olnud määrava tähtsusega ettevõtte tegevuse

ümberkorraldamisel. Kaebuse esitaja selgitab, et muutis osaliselt oma tegevussuunda –

kui varem oli enamus tegevusest suunatud sõiduautode transpordile, siis täna on uueks

tegevussuunaks sadulveokitega teenuse osutamine Baltikumis ja Põhjamaades. Siinkohal

toob kaebuse esitaja välja sellegi, et soetatud veokid on täiesti erinevad sõidukid ja

autoveo treileriga ei ole võimalik teisi kaupu vedada. Ka märgib kaebuse esitaja, et

ettevõte oli küll 2009. aastal endiselt kahjumis, aga kui jätta välja nõustamisteenuse

maksumus, on kahjum vähenenud 256 000 krooni võrra ning samas on suurenenud

netorealisatsioon 13% võrra, mis arvestades käesolevat üldist majandusseisu on väga hea

tulemus.

8. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et kaebajale tähtaegselt

tagasimakstud laenusumma 1 miljon krooni oleks vältinud kaebaja 2008. aruandeaasta

kahjumi tekkimist sellises ulatuses, kuivõrd laenu tagastamine ei puuduta mitte kuidagi

ettevõtte kasumit, vaid tegu on üksnes bilansi kirjete ridade vahelise ümbertõstmisega.

Samuti märgib kaebuse esitaja, et laenu tagastamise tähtaeg oli 2009. aasta novembris,

seega ei olnud laen veel 2008. aastal muutunud sissenõutavaks. Kaebuse esitaja selgitab, et

kui laenunõuet ei oleks tasaarvestatud ja loovutatud, oleks kaebuse esitaja olnud võlgu

Rahapaigutamise OÜ-le ja see oleks raamatupidamislikult tekitanud sama seisu.

9. Kaebuse esitaja ei nõustu etteheidetega kaasaitamis- ja hoolsuskohustuse rikkumise

kohta, leides, et on täitnud kõiki MKS § 56 sätestatud kohustusi, olles teatanud

maksuhaldurile kõnealuste tehingute suhtes kõik talle teadaolevad asjaolud, andnud

seletusi

ja

vastanud

korduvalt

kirjalikult

maksuhalduri

e-kirjadele,

esitanud

dokumentaalsed tõendid ega ole takistanud maksuhaldurit menetlustoimingute

sooritamisel. Kaebuse esitaja leiab, et tõendite esitamata jätmisena ei saa käsitleda seda,

kui maksuhaldurile ei esitata tõendeid, mida pole olemas. Samuti viitab kaebuse esitaja

hoolsuskohustuse osas Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-18-10 punktidele 15 ja 16.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Maksu- ja Tolliamet Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ning taotleb

selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et tehingute toimumise kahtluse alla seadmisel

peab maksukohustuslane sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse tõendamiseks olema

võimeline esitama maksuhaldurile tõendeid selle kohta, kas, millal, kuidas ja kelle käest

ta

ettevõtluses

kasutatava

kauba

või

teenuse

on

saanud

ning

üksnes

raamatupidamiseseaduse1 §-s 7 lg 1 sätestatud nõuetele vastavad algdokumendid ei

tõenda tehingu toimumist, kui muud asjaolud viitavad vastupidisele. Vastustaja märgib,

et algdokumenti, mille taga puudub reaalne majandustegevus, ei saa lugeda

raamatupidamise algdokumendiks ning nende formaalne vastavus RPS sätetele ei tõenda

teenuse saamist tegelikkuses. Vastustaja toob välja, et käesoleval juhul on esitatud arve ja

leping sedavõrd vähedetailsed, et ei ole võimalik teha kindlaks millise teenuse eest ja

millises ulatuses tasuti – ei selgu, milles seisnes väidetav nõustamine ning see ei selgu ka

sõlmitud nõustamislepingust. Vastustaja toob ka välja, et lepingust tuleneb, et tasu

suuruse kindlakstegemiseks on vajalik jooksev pooltevaheline nõustamisteenuse

hulga/koguse märkimine vastavalt antud nõustamisele, mis sisuliselt tähendaks, et

pooled peavad koostama tehtud nõustamiste kohta aruandeid, et hiljem arve

koostamisel oleks poolte vahel üksmeel, mille eest arve esitati ning miks sellises summas.

Vastustaja ei pea usutavaks seda, et aruanded nõustamisteenuse spetsifikatsioonidega on

hävinud seoses arvuti kõvaketta hävimisega, kuivõrd ka tehingu teisel poolel peaks need

olemas olema, ent ta ei esitanud neid. Vastustaja rõhutab, et olukord, kus

nõustamisteenuse tasu sõltub nõustamisteenuseks läbiviidud ajamahust, eeldab selle aja

kirjapanekut kirjalikult, kuna vastasel juhul ei ole võimalik tehingu toimumist tõendada

ei maksuhaldurile ega võimalikus pooltevahelises vaidluses. Vastustaja peab kirjalike

aktide mittekoostamist ebausutavaks ka seetõttu, et nõustamisteenust osutati

küsimustes, mis eeldavad mingisugust kirjalikku vastamise vormi (nt ettevõtte pikaajalise

strateegia koostamine, kulubaasi analüüs, kokkuhoiukohtade välja selgitamine) ning ei

ole tõenäoline, et 290,7 tundi nõustamisteenust koosnesid üksnes telefonivestlustest ning

suulistest märkustest.

11. Veoautode

rendilepingute

kohta

esitatud

selgitusi

peab

vastustaja

ebausaldusväärseteks, esiteks põhjusel, et kaebuse esitaja on maksumenetluses korduvalt

oma seisukohti muutnud ning tema selgitustest nähtub, et tema jaoks ei ole selge,

milliseid lisatasusid kohustus ta Rahapaigutamise OÜ-le tasuma. Vastustaja selgitab

seejuures, et vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja on rentinud Rahapaigutamise OÜ-lt

veokeid, ent tõendamata on poolte vahel suuliselt kokkulepitud lisatasu veokite rendi

eest. Vastustaja viitab siinkohal rendilepingu punktile 13, kus nähti ette vastava aruande

esitamine, mida aga tegelikult ei esitatud. Vastustaja leiab, et lisatasu suuruse määramine

suulise kokkuleppena, nagu väidab kaebuse esitaja, on põhjendamata. Vastustaja

hinnangul ei ole äris tavapärane, et selliseid lepingust kõrvalekaldeid tehakse läbi

suusõnaliste kokkulepete, mida ei ole kummalgi poolel vaidlustamise korral võimalik

tõendada.

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja ja Rahapaigutamise OÜ vahel ei ole

toimunud tehinguid vaidlusalusel arvel märgitud kujul ja suuruses, mistõttu ei olnud

kaebuse esitajal õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ning vaidlusaluste tehingute

läbiviimise eesmärk pidi olema sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, kuivõrd

maksuhaldur ei näe kaebuse esitaja tegevusel muud eesmärki. Vastustaja hinnangul

kinnitab seda kaudselt ka asjaolu, et Rahapaigutamise OÜ tasus käibemaksu vaidlusalustelt

tehingutelt käibemaksu tagastusnõuetest, mille õiguspärasuse osas käib samuti vaidlus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Delkontel kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et kaebuse esitajal ei olnud

õigust Rahapaigutamise OÜ 11. detsembri 2009 arve nr 29255 alusel maha arvata

sisendkäibemaksu summas 98 200 krooni, kuivõrd arvel kajastatud tehingute, st.

nõustamise (350 000 krooni) ning autorendi (vastavalt 86 000 ja 55 000 krooni) tegelik

toimumine arve väljastaja ja kaebuse esitaja vahel ei ole tõendamist leidnud, mis tähendab

sisuliselt seda, et ei ole võimalik tuvastada, mille eest on Rahapaigutamise OÜ nimetatud

arve (v.a. 9000 krooni osas) kaebuse esitajale esitanud, kas Rahapaigutamise OÜ arvel

nimetatud 491 000 krooni eest kaebuse esitajale üldse mingisuguseid kaupu müüs või

teenuseid osutas või kui osutaski, siis ei ole võimalik kindlaks teha, kas kaebuse esitaja

kasutas neid oma ettevõtluses.

14. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lõikest 1

tulenevalt

maksukohustuslase

poolt

tasumisele

kuuluvaks

käibemaksusummaks

maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt

arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava

kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on

määratletud KMS § 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike

esimene punkt, mille kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt

soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lõikes

1 sätestatakse, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral

arvatakse sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel.

Eeltoodud sätete kohaselt on sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks esiteks

nõuetekohase arve olemasolu, teiseks see, et arve esitaja on käibemaksukohustuslane ning

kolmandaks see, et eelnimetatud arve alusel soetatud kaupa või teenust kasutataks

maksustatava käibe tarbeks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et nii kaebuse esitaja kui

Rahapaigutamise

OÜ olid 2009. aasta detsembris registreeritud käibemaksu-

kohustuslastena, samuti ei ole vaidlust selles, et formaalselt vastab Rahapaigutamise OÜ

11. detsembri 2009 arve nr 29255 KMS §-s 37 sätestatud nõuetele. Kohus märgib siiski, et

maksustamise aluseks on reaalsed majanduslikud sooritused, mitte aga üksnes selliseid

sooritusi formaalselt nõuetekohaselt kajastavate dokumentide olemasolu. KMS § 37 lg 7 p

5 kohaselt tuleb arvel näidata kauba või teenuse nimetus või kirjeldus. See pole aga pelgalt

formaalne nõue – arvet ei saa sellele sättele vastavaks pidada, kui sellel kajastatud kauba

või teenuse nimetus või kirjeldus ei vasta tehingu tegelikule majanduslikule sisule. See

tähendab, et kui formaalselt nõuetele vastava arve puhul ilmneb, et tehingut, mida arvel

näidatud kauba või teenuse nimetus või kirjeldus kajastab, ei ole tegelikult tehtud, ei ole

arve saajal alust selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Eeltoodu tõttu ei nõustu

kohus kaebuse esitaja väitega, et tehingu toimumise tõendamiseks piisab üksnes

formaalselt KMS § 37 või raamatupidamise seaduses algdokumendile esitatavatele

nõuetele vastavast arvest ja lepingust. Asjakohaseks ei saa pidada arutelu selle üle, kas

veoautode üürilepingutes ettenähtud tulu-kulu arvestust ning nõustamisteenuse sisu

kajastavaid dokumente saab pidada raamatupidamise algdokumentideks või mitte.

Nimetatud dokumente on maksuhaldur käsitlenud kui võimalikke tõendeid, mis saaksid

kinnitada tehingute tegelikku toimumist, sõltumata formaalselt nõuetele vastavate

raamatupidamisdokumentide olemasolust.

15. Mis puudutab maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse ja hoolsuskohustuse

rikkumist, siis need iseenesest ei ole maksustamise aluseks. Küll aga tuleneb MKS § 56

lõikest 2 maksukohustuslasele kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast

tähtsust omavate asjaolude kohta ning anda selgitusi. See arvestuse pidamise kohustus

hõlmab lisaks formaalselt nõuetekohaste dokumentide säilitamisele ning maksuhalduri

kutsel seletuse andmiseks ilmumise kohustusele tegelikult ka kohustust esitada täiendavaid

tõendeid ja seletusi maksustamise seisukohast oluliste asjaolude kohta, kui maksuhalduril

on kontrollimenetluse käigus tekkinud kahtlus maksuarvestuse aluseks olevate andmete

või dokumentide usaldusväärsuses. Juhul kui maksukohustuslane ei suuda aga

kontrollimenetluses maksuhaldurit veenda selles, et maksustamise seisukohast tähtsad

asjaolud olid just sellised nagu deklaratsioonides või esitatud dokumentides kirjas, teeb

maksuhaldur maksuotsuse, võttes ise seisukoha vastavate asjaolude esinemise või

mitteesinemise kohta ning sellisel juhul on maksukohustuslane MKS § 150 kohaselt

tõendama, et maksusumma on määratud valesti. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse

esitaja viidet Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-18-10, kus käsitleti hoolsuskohustuse rikkumist,

kuivõrd viidatud lahendis käsitleti olukorda, kus tehingu toimumises (kauba saamises ja

raha maksmises) ei olnud iseenesest vaidlust, vaid vaidlus oli selle üle, kas ostja oli

piisavalt hoolas tehingu teise poole tuvastamisel.

16. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja etteheitega, et maksuhaldur ei ole nõuetekohaselt

teostanud kaalutlusõigust. Maksuotsus ei ole kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt.

Maksuotsuse tegemisel tuvastab maksuhaldur maksukohustuse seisukohast olulised

asjaolud ning kohaldab neile vastava järelmi, ilma, et seadus annaks maksuhaldurile

võimaluse teatud asjaolude tuvastamisel kaaluda, kas mingit järelmit kohaldada või mitte.

17. Kohtu hinnangul ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitaja väiteid, mis puudutavad

maksukorralduse seaduse (MKS) § 84 tõlgendamist. Viidatud säte ei ole käesoleval juhul

olnud maksuotsuse tegemise õiguslikuks aluseks. Maksuotsuses ei ole väidetud, et

vaatlusaluste tehingute tegemisel oleks maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil valitud

õiguslik vorm, mis ei vasta tehingu tegelikult majanduslikule sisule. Maksuotsuses leiti, et

tehingutel, mida arvel kajastatakse, puudub üldse majanduslik sisu ehk selliseid tehinguid

ei ole tehtud, Rahapaigutamise OÜ ei ole arvel nimetatud teenuseid (v.a. autorent summas

9000 krooni) kaebuse esitajale osutanud. Seega ei ole maksuotsuse tegemisel kohaldatud

MKS §-i 84.

18. Vaidlust ei ole ka selles, et OÜ Delkontel üüris Rahapaigutamise OÜ-lt kaht sõidukit:

Scania R124 (321 BBY) ja Scania R420 Topline (274 BCB). Vaidlus on aga selles, kas

tehingu, mille sisuks oli ühelt poolt üürileandja kohustus anda need sõidukid kaebuse

esitaja kasutusse, sisuks oli teiselt poolt kaebuse esitaja kohustus tasuda arvel nr 29255

nimetatud summad. Ainuüksi asjaolust, et kaebuse esitaja kasutab üürilepingu alusel arve

esitanud isiku omandis olevaid sõidukeid, ei saa teha järeldust, et arve esitaja ees tekkivad

kohustused oleksid tingimata seotud selle tehinguga. Vaidlus tehingu tegeliku toimumise

osas taandub niisiis sellele, et kas OÜ Delkontel ja Rahapaigutamise OÜ vahel oli

õigussuhe, mille sisuks oli Rahapaigutamise OÜ poolt arvel nimetatud sõidukite rendile

andmine ning sellega korrespondeeriv OÜ Delkontel kohustus tasuda nende eest arvel

näidatud summad. Kohtu hinnangul see nõnda ei olnud. Kaebuse esitaja ja

Rahapaigutamise OÜ vahel sõlmitud veoauto üürilepingute nr 20090618 ja 20090901

kohaselt olid tehingu sisuks see, et Rahapaigutamise OÜ andis kaebuse eistaja kasutusse

veoautod Scania R124 (321 BBY) ja Scania R420 Topline (274 BCB) ning kaebuse esitaja

kohustus kummagi veoauto eest tasuma 3000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks

ning lisaks veel kord aastas lisatasu, mille suuruseks on 25% üüritud sõiduki poolt kaebuse

esitajale teenitud kasumist, kusjuures lisatasu arvestamine toimub üürniku poolt eelmise

aasta kulu-tulu aruande põhjal. Kaebuse esitaja selgitus, et vaidlusalusel arvel nr 29255

näidatud summade 86 000 ja 55 000 krooni näol on tegemist summadega, milles

rendielpingu pooled leppisid suuliselt kokku lepingus ettenähtud lisatasude asemel, ei ole

usutav. Esiteks ei ole usutav kirjalikult sõlmitud üürilepingu muutmine suulise

kokkuleppega. Lepingute suulises vormis muutmine on seejuures välistatud ka lepingute

punktides 32, kus nähakse sõnaselgelt ette lepingu muutmine kirjalikus vormis. Teiseks ei

ole kaebuse esitaja maksumenetluse käigus ega ka kaebuses esitanud ühtegi majanduslikult

mõistlikku põhjendust lepingu selliseks muutmiseks. Üürilepingu sõlmimine selliselt, et

üürisumma koosneb lisaks kindlaksmääratud osale veel üüritud asja kasutamisest saadava

kasu osast, on mõistlik eelkõige üürniku jaoks, kes maandab sellega riske oma

majandustegevuses, vähendades ettevõtlusega seotud püsikulusid. Sellise lepingu

muutmine tagasiulatuvalt, nõnda et üürisumma lepitakse kokku kindla summana, võiks

üürniku jaoks mõistlik olla üksnes juhul kui üüritud sõidukite teenitav kasum oleks olnud

sedavõrd suur, et 25%-lise osa maksmine üürileandjale oleks üürniku jaoks ebamõistlik.

Samas ei oleks lepingu selline muutmine enamasti üürileandja huvides. Seega leiab kohus,

et veoautode üürilepingu muutmine selliselt, nagu kaebuse esitaja seda väidab toimud

olevat, on majanduslikult ilmselgelt ebamõistlik. Majanduslikult ebamõistliku tehingu

toimumine on juba iseenesest kaheldav. Kaalukaks ei saa pidada kaebuse esitaja ja

Rahapaigutamise OÜ esindajate kinnitust veoautode üürilepingute suulise muutmise

kohta. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on tegemist omavahel seotud ettevõtjatega, mida

kinnitab nii see, et Rahapaigutamise OÜ osutas OÜ-le Delkontel raamatupidamise

teenuseid kui ka see, et Rahapaigutamise OÜ juhatuse liige M.K. on maksumenetluses

andnud selgitusi ka OÜ Delkontel volitatud esindajana. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt,

et vaidlusalusel arvel nr 29255 kajastatud summasid 86 000 ja 55 000 krooni ei ole alust

käsitada Rahapaigutamise OÜ ja OÜ Delkontel vahel 18. juunil 2009 ja 1. septembril 2009

sõlmitud veoautode üürilepingute nr 20090618 ja 20090901 alusel tasumisele kuuluvate

summadega. Samas ei ole kaebuse esitaja esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid

mingisuguste muude selliste õigussuhete olemasolule tema ning Rahapaigutamise OÜ

vahel, mida võiks nimetada või kirjeldada kui Autorent vastavalt lepingule Scania R124 ja

Autorent vastavalt lepingule Scania R240 Topline. Seega on maksuhaldur põhjendatult leidnud,

et arvel näidatud summade tasumise kohustus ei saa tuleneda tehingust, millele viitab

kaebuse esitaja. Samas ei ole kaebuse esitaja andnud selgitusi ega esitanud tõendeid

tehingu tegeliku sisu kohta, mistõttu on maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et

mingisugust tegelikku majanduslikku sisu arvel näidatud summade tasumise kohustusel ei

ole. Seega on arve esitatud ilma, et arve esitaja tegelikult kaebuse esitajale arvel nimetatud

renditeenust osutanud oleks. Kohus rõhutab siinkohal, et sisendkäibemaksu mahaarvamist

ei piira käesoleval juhul mitte see, et kaebuse esitaja ei koostanud või ei esitanud lepingus

ettenähtud kulu-tulu aruandeid, vaid see, et majanduslikku sooritust, mida arvel

kajastatakse, ei ole aset leidnud. Kui Rahapaigutamise OÜ esitaks kaebuse esitajale lisatasu

eest arve lähtudes lepingus kokku lepitust, ei oleks sellelt sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks ilmselt takistusi. Käesoleval juhul ei ole aga arvel näidatud summasid

86 000 ja 55 000 krooni võimalik seostada veoautode üürilepingus kokku lepitud

lisatasuga ning pole ka teada ühtegi muud kaebuse esitaja ettevõtluses kasutatavat kaupa

või teenust, mida ta selles väärtuses Rahapaigutamise OÜ-lt tegelikult soetanud oleks, et

tegemist võiks olla varjatud tehinguga.

19. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja arutlust sellest, et kui veoautode üürihind

oleks jäänudki 3000 kroonile kuus, oleks tegu teenuse osutamisega alla turuhinna.

Kaebuse esitaja väide, et sarnaste veoautode tavaliseks kohalikuks üürihinnaks ei ole 3000

krooni kuus, vaid märksa rohkem, on täiesti usutav ning seda kinnitavad ka kaebuse esitaja

poolt täiendavalt esitatud AS Esko hinnapakkumised. Samas ei ole kaebuse esitaja väitnud,

et üürisumma oleks ebamõistlikult väike olnud ka juhul kui see oleks kujunenud lepingus

ettenähtud moel – 3000 krooni kuus, millele lisandub 25% toodetud kasumist. Ühelgi

juhul ei saa majanduslikult mõistlikuks ega usutavaks pidada aga käitumist, kus

tehingupooled muudavad lepingut tagasiulatuvalt üksnes põhjusel, et lepingu hind vastaks

turuhinnale ning ilma, et selleks oleks mingisuguseid muid põhjusi.

20. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et tõendamata on vaidlusalusel arvel

kajastatud nõustamisteenuse tegelik osutamine. Kohus nõustub vastustajaga selles, et

ebausutavaks tuleb pidada seda, et üks äriühing osutab teisele aasta jooksul finants- ja

juhtimisalast nõustamist kokku 290,7 tunni ulatuses, ilma et sellise nõustamisteenuse sisu

kohta koostataks mistahes kirjalikke dokumente. Kaebuse esitaja ja M.K. seletuste

kohaselt oli nõustamise sisuks OÜ Delkontel tegevuse ümberkorraldamine eesmärgiga

muuta ettevõtte tegevus kasumlikuks. Sellise nõustamisteenuse osutamine on

põhimõtteliselt küll mõeldav, ent eluliselt ebausutav on nõustamine arvel näidatud mahus

üksnes või ka peamiselt suulisel teel. Selline nõustamine eeldab ettevõtte tegevuse ja

võimalike tulevikuperspektiivide põhjalikku analüüsimist ning analüüsi tulemuste põhjal

ettepanekute tegemist või soovituste andmist. M.K. sõnul osutati nõustamisteenust kogu

2009. aasta vältel, igal kuul 20-35 tunni jooksul, samas kui kaebuse esitaja sõnul ei ole tal

mistahes dokumente, millest nähtuks, millele see aeg kulus ning milliseid nõuandeid

nõustaja andis. Kaebuse esitaja esindaja Arne Pent on maksuhaldurile saadetud e-kirjas

küll nõustamisteenuse sisu lahti kirjutanud veidi põhjalikumalt kui üksnes „juhtimis- ja

finantsalane nõustamine“, ent ka see selgitus on sedavõrd umbmäärane, et tegelikult ei ole

võimalik tuvastada, milles väidetav nõustamisteenus seisnes või kas seda üldse osutati.

M.K. selgituse kohaselt on 2009. aasta juulis osutatud finants- ja juhtimisalast nõustamist

kokku 25 tunni ulatuses, Arne Penti 14. aprilli 2010 e-kirjas antud selgituse kohaselt

seisnes see kulude optimeerimise analüüsimises, tööstruktuuri muudatuste analüüsimises,

kulubaasi analüüsis ning kokkuhoiukohtade väljaselgitamises, uute tegevussuundade

tulukuse analüüsis ning finantseerimisstruktuuri optimeerimises. Selline üldsõnaline

selgitus näitab kohtu hinnangul üksnes seda, et ka kaebuse esitaja, kellele väidetavalt seda

nõustamisteenust osutati, ei tea tegelikult, milles see nõustamine seisnes ning eelviidatud

e-kirjas esitatud vastused on sisutud. Põhjendatud on ka vastustaja seisukoht, et isegi kui

nõustamisteenuse sisu kajastavad töödokumendid tõepoolest läksid kaotsi M.K. arvuti

kõvaketta hävimisel, ei ole mingit selgitust sellele, miks ei ole kaebuse esitajal kui tehingu

teisel poolel esitada mingisuguseid nõustamisteenuse sisu kajastavaid dokumente. M.K. on

Rahapaigutamise OÜ esindajana maksuhaldurile 12. veebruaril 2010 selgitanud, et tema

nõustas OÜ Delkontel juhatuse liiget Arne Penti, samas kui Arne Pent ei ole

maksuhaldurile andnud mistahes konkreetseid selgitusi selle kohta, millised olid

nõustamisteenuse sisuks olevate analüüside tulemused, nendest tehtud järeldused või

ettepanekud. Eeltoodu tõttu nõustub kohus maksuhalduriga, et arvel kajastatud

nõustamisteenuse osutamine on täiesti tõendamata ning esitatud arve selles osas fiktiivne.

21. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas väidetava

nõustamisteenuse osutamise ajal või pärast seda kaebuse esitaja majandustulemused

paranesid või mitte. Seetõttu ei asu kohus analüüsima selles küsimuses maksuotsuses

esitatud väiteid ja neile esitatud vastuväiteid. Ka juhul kui leiaks tuvastamist, et järgnevatel

majandusaastatel on OÜ Delkontel kahjumlikkus vähenenud ja käive suurenenud, ei ole

seda mitte kuidagi võimalik seostada Rahapaigutamise OÜ poolt väidetava

nõustamisteenuse osutamisega, kuivõrd on teadmata, milles see väidetav nõustamisteenus

seisnes ning pole tõendamist leidnud, et seda üldse osutati. Samuti ei ole tähtsust sellel,

milliseid muid võimalusi oleks teoreetiliselt olnud selleks, et OÜ Delkontel

majandustulemusi parandada. Seda, kas mingisugust nõustamisteenust on osutatud või

mitte, ei saaks nii ehk naa hinnata selle järgi, kas eesmärk, mille saavutamiseks nõustamist

telliti, on täidetud või mitte. Isegi kui nõustamisteenuse osutaja annab head ja arukat nõu,

on palju muid võimalikke põhjusi, miks eesmärki ei saavutata. Samuti ei saa mingisuguse

eesmärgi saavutamine iseenesest kinnitada mingisuguse nõustamisteenuse osutamist.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse

esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad

kummagi menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik