2-06-15125/63 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.12.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-06-15125

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

A.

S. hagi

AS-i

SEB

Pank

vastu

kostja

tunnustamiseks

vastuvõtuviivituses

olevaks

ja

laenulepingu kehtivuse tunnustamiseks

30 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse liik

Harju Maakohtu 09.02.2010 otsus

Kirjalik menetlus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

A. S. apellatsioonkaebus

Apellant A. S. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht

XXXXX XXXXX X XX-X XXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Merle Veeroos

Vastustaja AS SEB Pank (endine ärinimi AS SEB Eesti

Ühispank, registrikood 10004252, asukoht Tornimäe t 2

Tallinnas), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 09.02.2010 otsus tühistada.

2. Teha asjas uus otsus, millega:

1) rahuldada hagi osaliselt;

2) tunnistada kostja vastuvõtuviivituses olnuks pooltevahelise

eluasemelaenu lepingu 27.10.1999 nr 1500182849910 täitmisel

perioodil 01.11.2001 kuni 04.03.2002;

3) lugeda pooltevaheline laenuleping 27.10.1999 nr 1500182849910

kehtivaks.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Maa- ja apellatsioonikohtus kantud hageja menetluskuludest jätta 85% kostja

kanda ja kostja menetluskuludest 15% hageja kanda.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. 19.06.2006 esitas A. S. (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju Maakohtusse AS-i SEB

Eesti Ühispank (nüüdne ärinimi AS SEB Pank; edaspidi kostja, vastustaja) vastu

kostja tunnustamiseks vastuvõtuviivituses olevaks ja laenulepingu kehtivuse

tunnustamiseks.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 27.10.1999 eluasemelaenu

lepingu nr 1500182849910 laenusummale 1 912 259.10 krooni, mis kanti hagejale üle

29.10.1999. Lepingu p 8 kohaselt tuli laenu tagastama hakata alates 27.11.1999

igakuiselt 27. kuupäevaks 10 600 krooni suuruses põhiosas. Kogu laenu tagastamise

tähtpäevaks oli 27.10.2014. Kostjal oli laenulepingu p 8 järgi õigus hageja poolt

lepinguga antud maksekorralduse alusel üle kanda laenu tagasimaksed kostja pangas

asuvalt hageja kontolt kostja kontole laenutähtpäeval või vastavalt maksegraafikus

toodud tähtpäeval. Laenulepingu p-s 10 määrati kindlaks poolte kontode numbrid

pangas. Laenulepingu üldtingimuste (edaspidi ÜT) p 12.1 kohaselt loeti lepingus

toodud kõigi summade makse tasumise päevaks päev, millal hageja poolt maksmisele

kuuluv summa oli üle antud kostja käsutusse, p 12.2 järgi pidi hageja andma kostjale

maksekorralduse raha korrapäraseks ülekandmiseks hageja kontolt kostja kontodele

kuni laenulepingu alusel makstavate summade täieliku tasumiseni. P 12.3 kohaselt

pidi maksekorraldust, mis oli lepingu lahutamatuks osaks, kasutatama kõigi laenaja

poolt makstavate summade ülekandmiseks laenaja kontodelt panga kontodele kogu

lepingu kehtivuse jooksul.

3. Hageja tagas maksekorralduses märgitud kontodel maksete tegemiseks vajalike

summade olemasolu kuni 17.09.2001 Tallinna Linnakohtu määruse alusel hageja

konto arestimiseni 12 726 174 krooni ulatuses. Kuna hagejal ei olnud kontol hagi

tagamise määruses märgitud summat, ei olnud võimalik laenulepingujärgseid makseid

nimetatud arvelt üle kanda kostja kontole ning hageja teostas laenulepingust tuleneva

makse sularaha sissemaksmise teel 27.09.2001. Sama aasta oktoobrikuus soovis

hageja teha taas sularaha sissemakse, kuid pangakontoris keelduti hagejalt sularaha

vastu võtmast põhjendusega, et laenulepingus nimetatud kostja kontole ei ole võimalik

teha sularaha sissemakset. Selliselt takistas kostja hagejal laenulepingut täita viisil,

mille ta varasemalt heaks oli kiitnud. Hageja pöördus korduvalt kostja poole

ettepanekuga näidata konto number, millele saaks teostada laenulepingujärgseid

tagasimakseid, kuid kostja nõudis laenu tagasimaksete tegemist lepingujärgse konto

kaudu. 31.10.2001 avaldas hageja soovi laenulepingujärgsed maksed deponeerida

kostja kasuks notari kontol, millest ta 09.11.2001 teavitas kostjat kirjaga. 31.10.2001

ja 30.11.2001 tasus hageja laenulepingujärgsed maksed notar Marika Rei kontole.

28.01.2002 ja 05.03.2002 taotles hageja notari kaudu enne kostja kasuks deponeeritud

summade ülekandmist kostjapoolset kinnitust selle kohta, et kostjale summade

ülekandmine loetakse laenulepingu täitmiseks. Kostja vastavat kinnitust notarile ei

esitanud ja kontode numbreid, kuhu hageja saaks makseid teostada, ei andnud.

29.01.2003

pöördus

hageja

taas

sularaha

sissemakse

tegemiseks

kostja

pangakontorisse, kuid tulemusteta. Kuna hagejal ei olnud võimalik tasuda

laenulepingujärgseid makseid lepingus märgitud kontole, siis oli kostja alates

27.10.2001 vastuvõtuviivituses.

4. Kuigi kostja peab laenulepingut ennetähtaegselt lõppenuks alates 07.03.2002, on

laenuleping kehtiv, sest kostjal puudus alates 27.10.2001 vastuvõtuviivituses olemise

tõttu lepingu lõpetamiseks alus ning ta ei järginud protseduurireegleid, kuna hageja ei

saanud laenulepingu p-le 19.1 vastavat kirjalikus vormis teadet tähtajaga puuduste

kõrvaldamiseks.

Kostja vastuväited

5. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hagi esitatud ebaõige kostja

vastu, kuna kostja loovutas 10.04.2002 nõudeõiguse loovutamise lepinguga kõik

27.10.1999 laenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu kolmandale isikule TSM

Arenduse AS-le ning 17.01.2005 kinnitasid kostja ja kolmas isik notariaalselt sõlmitud

kokkuleppega nõuete üleminekut. Kostja ei saa olla pärast nõude loovutamist

kolmandale isikule vastuvõtuviivituses, kuna ta ei ole lepingu järgi enam

võlausaldajaks.

6. Hageja pidi oma laenulepingujärgseid kohustusi täitma ositi iga kuu 27-ndaks

kuupäevaks, mistõttu tuleb kostja vastuvõtuviivitust hinnata iga ositi täitmisele

kuulunud kohustuse puhul eraldi. Lepingu täitmine hageja poolt laenulepingus

kokkulepitud viisil ei olnud muutunud objektiivselt võimatuks, vaid hagejal puudusid

selleks vajalikud vahendid. Hageja pidi kandma ise arvelduskontode arestimise riski ja

tagama tema arvelduskontodel vahendite olemasolu nii kohtumäärusega arestitud

ulatuses kui ka lepingujärgsete kohustuste täitmiseks kostja ees. Kostja ei pidanud

vastu võtma lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hageja poolt pakutud

sularahamakseid, kuna laenulepingu tingimuste ja lepingu üldtingimuste järgi pidi

hageja tegema kõik laenulepingujärgsed maksed sularahata arvelduste vormis. Hageja

ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale täitmist sularahas pärast

2001. aasta oktoobrikuud laenulepingu järgi tasumisele kuulunud maksete osas, kuna

maksed 2001. aasta novembrikuu eest deponeeris hageja notari kontole ilma, et ta

oleks eelnevalt pakkunud täitmist kostjale. Alates 2001. aasta detsembrist kuni

laenulepingust tulenevate nõuete loovutamiseni kostja poolt kolmandale isikule ei

pakkunud hageja kostjale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, mistõttu ei ole

alust pidada kostjat alates 2001. aasta detsembrist vastuvõtuviivituses olevaks.

7. Kostja väidetav vastuvõtuviivitus lõppes hiljemalt 2002. aasta alguses, kui hagejale

tehti 11.12.2001 ja 15.01.2002 kirjades teatavaks kostja arvelduskonto numbrid,

millele oli võimalik lepingujärgseid makseid tasuda vastavalt hageja 09.11.2001

notarile esitatud taotlusele. Hagejal on alates 2002. aasta jaanuarist puudunud tahe

laenulepingust tulenevaid makseid tasuda, sest selleks ajaks oli ta teadlik kostja antud

arvelduskonto numbritest.

8. Laenulepingu ennetähtaegne lõpetamine toimus selleks ettenähtud korras, kuna

hagejale teatati juba 05.11.2001 ja 19.11.2001 kirjades võlgnevusest ning 27.02.2002

kirjas teatati 2002. aasta jaanuari- ja veebruarikuu maksete mittetasumisest ning

sellest, et maksete kostja kontole mittelaekumist hiljemalt 05.03.2002 loetakse

lepingutingimuste rikkumiseks ning laenuleping loetakse alates 07.03.2002

ennetähtaegselt lõpetatuks. Hageja on oma käitumisega aktsepteerinud laenulepingu

ennetähtaegset lõpetamist, kuna ei ole ühtegi laenulepingust tulenevat kohustust kostja

ees ega pärast nõude loovutamist kolmanda isiku ees täitnud.

Esimese astme kohtu otsus

9. 09.02.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

10. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooltel vaidlust, et eluasemelaenu lepingu nr

1500182849910 alusel andis kostja 27.10.1999 hagejale laenu 1 912 259.10 krooni,

mis kanti üle 29.10.1999. Lepingu p 8 kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtpäev

27.10.2014 ja laenu tuli tagastada igakuiselt 27.-ndaks kuupäevaks 10 600 krooni

suuruses põhiosas alates 27.11.1999. Kostjal oli laenulepingu p 8 järgi õigus hageja

poolt lepinguga antud maksekorralduse alusel üle kanda laenu tagasimaksed kostja

pangas asuvalt hageja kontolt kostja kontole laenutähtpäeval või vastavalt

maksegraafikus toodud tähtpäevadel. Laenulepingu p-s 10 määrati kindlaks, et

maksete kontode numbrid pangas on XXXXXXXXXXXXXX ja 10002037474008,

intresside konto number on 195700, viiviste konto number on 420100, laenu

tagasimaksete konto number on 120100.

11. Laenulepingu ÜT p 12.1 kohaselt loeti lepingus toodud kõigi summade makse

tasumise päevaks päev, millal laenaja poolt lepingu alusel maksmisele kuuluv summa

oli üle antud panga käsutusse, p 12.2 järgi pidi laenaja andma pangale

maksekorralduse laenaja raha korrapäraseks ülekandmiseks laenaja pangakontolt

panga kontodele kuni laenulepingu alusel makstavate summade täieliku tasumiseni. P

12.3 kohaselt pidi maksekorraldust, mis oli lepingu lahutamatuks osaks, kasutatama

kõigi laenaja poolt makstavate summade ülekandmiseks laenaja pangakontodelt panga

kontodele kogu lepingu kehtivuse jooksul ning p 12.4 järgi tekkis pangal õigus laenaja

poolt

maksekorralduse

alusel

lepingust

tulenevate

maksete

ülekandmiseks

maksekorralduses näidatud laenaja kontodelt panga kontodele lepingus toodud

maksete tegemise tähtpäevadest. Laenulepingu p-s 15.1.g kohustus laenaja tagama

maksete tähtpäevadel lepinguga antud maksekorralduses märgitud kontodel maksete

tegemiseks vajalike summade olemasolu.

12. Vaidlust ei ole, et hageja tagas maksekorralduses märgitud kontodel maksete

tegemiseks vajalike summade olemasolu kuni 17.09.2001 Tallinna Linnakohtu

määruse nr 2/4/228-6386/01 alusel kõigi hagejale kuuluvatel arvelduskontodel, muu

hulgas laenulepingu p-s 10.1 nimetatud kontol, olevate rahaliste vahendite

arestimiseni, et hagejal puudus lepingu p-s 10.1 nimetatud kontol hagi tagamise

määruses märgitud summa ning et konto arestimise järgselt hageja sellele

eluasemelaenu graafikujärgsete maksete tasumiseks ülekandeid enam ei teinud.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja pakkus kostjale eluaseme laenulepingu

nõuetekohast täitmist pärast hageja arve arestimist 17.09.2001, kas kostja keeldus

hageja

pakutud

nõuetekohase

täitmise

vastuvõtmisest

sattudes

sellega

vastuvõtuviivitusse ja kas pooltevaheline laenuleping lõppes alates 07.03.2002 või on

kehtiv.

14. Lepingu sõlmimise ajal 27.10.1999 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 kohaselt

tuli kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt

seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 kohaselt ei olnud ühepoolne lepingu

tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhul. Vastavalt

pooltevahelise eluasemelaenu lepingu p-dele 4, 8 ja 10 ning ÜT p-dele 12.1-12.4 pidi

hageja tasuma kõik lepingujärgsed maksed kostjale ositi, igakuiste ülekannetega kuu

27.-l kuupäeval oma arvelduskontodelt pangas lepingus näidatud kostja kontodele

pangale antud maksekorralduse alusel, see tähendab sularahata arvelduste teel ning

pidi lepingu p 15.1.g järgi tagama maksete tähtpäevadel kontodel maksete tegemiseks

vajalike summade olemasolu. Hageja täitis eluaseme laenulepingut lepingus

kokkulepitud viisil kuni 17.09.2001 arvete arestimiseni, lõpetades seejärel ühepoolselt

lepingu p-de 12.1-12.4 ja 15.1.g täitmise. Seega ei ole hageja kostjale pärast

17.09.2001 laenulepingule vastavat ehk nõuetekohast täitmist pakkunud. TsK § 232 lg

1 kohaselt loetakse kreeditor viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt pakutud

nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni ei

saanud võlgnik oma kohustist täita.

15. Hageja väitis, et kostja luges laenu tagasimakse tegemise 27.09.2001 sularaha

sissemakse teel laenulepingu nõuetekohaseks täitmiseks ning et järgnevate

sularahamaksete vastuvõtmisest keeldumisega sattus kostja laenulepingujärgsete

maksete vastuvõtuviivitusse alates 27.10.2001. Kostja ei ole neid asjaolusid omaks

võtnud. Kohtule esitatud maksekorraldusega on tõendatud, et pärast konto arestimist

teostas hageja ühel korral - 27.09.2001, laenulepingust tuleneva kuumakse

maksmiseks 29 624.95 kroonise sularaha sissemakse. Hageja väide, et kostja on

eelnimetatud sularaha makse lugenud lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, on

paljasõnaline ja vastuolus esitatud tõenditega, sest mitte üheski pöördumises hageja

või notari poole, ei ole kostja laenulepingu järgsete maksete tegemist sularahas

aktsepteerinud, vaid on järjekindlalt teinud ettepanekuid tasuda laenumakseid

pangakontodele, mida tõendavad kostja kirjad - 05.11.2001 nr 9.5.2.4-2/37224,

19.11.2001 nr 9.5.2.4-2/39252, 11.12.2001 nr 5.5-2/36674, 15.01.2002 nr 5.5-

2/36674, 27.02.2002 nr 5.5-2/36674. Hageja väidet selle kohta, et kostja on möönnud

27.02.2002 notarile saadetud kirjas enda vastuvõtuviivitust, eelnimetatud tõendiga

tõendatuks lugeda ei saa.

16. Tõendist nähtub, et kostja on teatanud notarile pangakonto numbri, millele saab kanda

deposiitarvetele laekunud laenumaksed hiljemalt 05.03.2002 ja et nende summade

arvel kustutatakse kostja ees tekkinud laenuvõlgnevust. Ühtlasi teatas kostja, et tal

puudub teave laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise kohta jaanuari- ja

veebruarikuus ning hoiatab, et antud tähtajaks laenumaksete mittelaekumist peab ta

lepingu rikkumiseks ja loeb lepingud alates 07.03.2002 ennetähtaegselt lõpetatuks.

Eelnimetatust ei saa kohus järeldada, et kostja tunnistas kirjas oma vastuvõtuviivitust.

17. 31.10.2001 avaldusega Tallinna notar Marika Reile on tõendatud, et hageja avaldas

soovi deponeerida igakuiselt notari kontole nr 221012354206 Hansapangas kostja

kasuks rahasummad eluasemelaenulepingu järgse graafiku täitmiseks. Hageja palus

deponeeritud rahasumma üle kanda hiljemalt kahe pangapäeva jooksul arvates

deposiidi laekumisest ning deposiidi vastuvõtmiseks võlausaldaja poolt pangakonto

teatamisest. Notari kontole kanti laenusummad maksekorraldustega üle kahel korral -

29 011 krooni, mis koosnes laenu põhiosast 10 599.98 krooni, intressist 18 295 krooni

ja viivisest 115.58 krooni 31.10.2001 ning 27 899 krooni, mis koosnes põhiosast

10 600 krooni, intressist 17 132.58 krooni ja viivisest 166.40 krooni 30.11.2001.

Maksekorralduste selgitustest nähtub, et hageja on mõlemal korral lisaks põhisummale

ja intressisummale maksnud kostjale ka viivisesumma, seega pidas ta ennast 2001.

aasta oktoobri- ja novembrikuu maksete tasumisega viivitanuks.

18. Hageja ei ole tõendanud väidet selle kohta, et ta 2001. aasta oktoobrikuu lõpus soovis

kostjale üle anda laenumakset sularahas, kuid kostja keeldus sellest, mistõttu ta oli

sunnitud maksed deponeerima notari juures, kuna tunnistajana üle kuulatud O. S.

ütlustega ei saa lugeda antud väidet tõendatuks. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt pöörduti

hageja maksete teostamiseks esmakordselt panka septembrikuus 2000 või 2001 ning

paaril-kolmel korral õnnestus laenulepingust tulenevad maksed maksta sularahas, ühel

korral teatati, et eraisikute laenusid ei ole võimalik sularahas maksta. Tunnistaja

pangas käimiste ja sularaha vastuvõtmisest keeldumise kuupäeva täpsustada ei osanud.

Kohtule kirjalike tõenditena esitatud sularaha maksekorraldustest nähtuvalt teostas

hageja pangakontoris sularaha sissemaksed 27.09.2001 ning 27.06.2001, see on enne

hageja arvelduskonto arestimist. Kostja keeldus sularaha sissemakse vastuvõtmisest

29.01.2003, mis on tõendatud vastava märkega kahel maksekorraldusel, kuid selleks

ajaks oli kostja nõudeõiguse loovutanud kolmandale isikule. Seega puudutavad

tunnistaja ütlused paari-kolme pangas sularaha makse tegemise ja makse

vastuvõtmisest keeldumise kohta eelnimetatud maksekorraldustest nähtuvaid kordi,

vastasel juhul pidanuks hageja käima pangas rohkematel kordadel. Ka kostja

05.11.2001 nr 9.5.2.4-2/3722 kirjale vastusena 09.11.2001 postitatud kirjas, milles

hageja on palunud teatada notarile pangakonto rekvisiidid, kuhu oleks võimalik

laenulepingujärgseid makseid tasuda, ei ole väidetud, et kostja oleks keeldunud hageja

poolt pakutud täitmise vastuvõtmisest sularahas.

19. Hageja viidatud EV rahaseaduse §-d 3 ja 4, mille kohaselt on kõik EV pangad ja muud

krediidiasutused kohustatud kehtivat EV raha, Eesti krooni, piiranguteta vastu võtma,

ei reguleeri poolte vahel sõlmitud laenulepingut ega ole TsK § 174 mõttes seaduseks,

mis annaks hagejale õiguse lepingut ühepoolselt muuta. Seega ei ole hageja tõendanud

oma väiteid selle kohta, et kostja oli alates 27.10.2001 vastuvõtuviivituses, kuna ta

keeldus sularaha sissemakse vastuvõtmisest ega asjaolu, et tal tekkis õigus

deponeerida tema poolt ülekandmisele kuuluv raha TsK § 181 lg 1 alusel notari juures.

20. Põhjendamatu on hageja väide, et kostja oli vastuvõtuviivituses seetõttu, et ta keeldus

TsK § 233 lg 2 sätestatud kviitungi väljastamisest, kuna hageja ei ole kostjalt

28.01.2002 ja 05.03.2002 kirjades nõudnud mitte täitmise kviitungit, vaid kostja

kinnitust selle kohta, et notari juures deponeeritud lepingujärgsete laenumaksete

summade ülekandmist kostja näidatud arvelduskontole loetakse lepingukohustuste

kohaseks täitmiseks, seega taotles ta sisuliselt laenulepingu muutmist täitmise osas.

TsK § 233 lg 2 sätestatud kviitungi väljastamise kohustus on võlausaldajal juhul, kui

võlgnikul puudub muul viisil võimalus kohustuse täitmist tõendada. Kuna kostja teatas

27.02.2002 notarile saadetud kirjas pangakonto numbri, millele sai kanda

deposiitarvetele laekunud hageja laenumaksed ja ühtlasi kinnitas, et nende summade

arvel kustutatakse kostja ees tekkinud laenuvõlgnevus, siis oleks panga

maksekorraldus ülekande teostamise kohta olnudki TsK § 233 lg 2 sätestatud

kviitungiks. Seega oli hageja 05.03.2002 notarile adresseeritud kirjas esitatud nõue

täiesti põhjendamatu ning takistas notaril kostja antud tähtajaks 05.03.2002

deposiitarvele laekunud summade ülekandmist. Järelikult jäid notari kontodele

laekunud 2001. aasta oktoobri- ja novembrikuu eluasemelaenu maksed kostjale üle

kandmata hagejast tingitud põhjustel.

21. Et hageja avaldused takistasid notaril pangakontodele ülekannete teostamist, tõendab

ka Tallinna notar Marika Rei sellekohane kiri nr 674 06.03.2002 kostjale, milles ta

teatab ja edastab kostjale hageja ja O. S. deponeeritud summade ülekandmist

takistavad ja pangalt kinnitust taotlevad järjekordsed avaldused. Notari 15.05.2007

kirjaga nr 1853 on tõendatud, et hageja avalduse alusel tagastati talle 13.03.2003 kogu

deposiitkontole kantud summa 56 910 krooni.

22. TsK ei sätestanud notari deposiitkontole kantud raha tagastamist võlgnikule. TsK

kommenteeritud väljaandest tulenes, et kuivõrd deponeerimine loeti kohustise

täitmiseks, siis kuulusid deponeeritud rahasummad kreeditorile, mistõttu oli nende

tagastamine

võlgnikule

võimalik

üksnes

kreeditori

kirjalikul

nõusolekul,

deposiitkontolt võlausaldaja poolt väljanõudmata summad kanti aegumise tähtaja

möödumisel riigituludesse. Eelnevast saab kohus järeldada ka seda, et võlgnikul ei

olnud õigust deponeeritud summade ülekandmist kreeditorile takistada või seada

nende ülekandmiseks tingimusi, vastasel juhul ei saanud selliselt deponeeritud

rahasummasid pidada kohustise täitmiseks TsK § 181 lg 1 järgi. Seega tuleb asuda

seisukohale, et tehes notarile 05.03.2002 esitatud avaldusega takistusi kostjale

deponeeritud rahasummade ülekandmisel, jäi hageja kostja ees kohustise täitmisega

viivituses olevaks.

23. 13.03.2003, deposiitkontolt hagejale raha tagastamise ajal, võimaldas 01.07.2002

kehtima hakanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 121 lg 1 võlgnikul võlausaldaja viivituse

korral hoiustatud summad isikult, kelle juures hoiustamine toimub, tagasi võtta juhul,

kui ta oli sellest hoiustamisel võlausaldajale teatanud ning lg 4 järgi loeti hoiustatu

tagasivõtmisel, et hoiustamist ei ole toimunud ning nõue võlgniku vastu taastub koos

kõigi kõrvalkohustustest tulenevate õigustega. Järelikult ei olnud hagejal käesoleva

hagi esitamisel enam alust väita, et tema kohustis oli kostja ees täidetud notari

deposiitkontole oktoobri- ja novembrikuus 2001 osamaksete kandmisega.

24. Kuigi hageja avaldas 31.10.2001 notarile tehtud avalduses, et ta soovib laenumakseid

hakata igakuiselt deponeerima notari kontole ning tegi kostjale 09.11.2001 saadetud

kirjas ettepaneku teatada konto number notarile, ei ole ta tõendanud, et ta oleks

pakkunud kostjale mingilgi viisil, seal hulgas sularahas maksmise teel, laenulepingu

täitmist alates 2001. aasta detsembrikuust. Poolte ja notari kirjavahetusega on

tõendatud, et pärast hageja 09.11.2001 kirja, milles ta teatas lepingujärgsete maksete

deponeerimisest, paludes ühtlasi kostjal teatada notarile arvelduskonto number

deponeeritud maksete ülekandmiseks, teatas kostja korduvalt - 11.12.2001, 15.01.2002

ja 27.02.2002 kirjades - konto numbri, kuhu igakuiseid laenumakseid üle kanda.

Notari 15.05.2007 kirjaga nr 1853 on tõendatud, et panga poolt edastatud kontode

numbrid, aga ka 27.02.2002 kirja nr 5.5-2/36674 koopia, edastas ta hagejale ja O. S.

Tähtkirja kviitungiga on tõendatud, et viimase 27.02.2002 kirja nr 5.5-2/36674

postitas kostja tähtkirjana täiendavalt veel hageja elukoha aadressile, mille sai

vastavalt laenulepingu p-le 19.2.b lugeda hagejale kätteantuks 04.03.2002. Et hageja

laenumakseid üle kandma ei hakanud ja takistas ka notaril deponeeritud rahasummade

ülekannete tegemist, siis saab järeldada, et tal puudus sellest ajast tahe laenulepingut

igakuiste osamaksete tasumise teel täita.

25. Hoolimata sellest, et pooled olid lepingus (p 20) kokku leppinud lepingu muutmise

viisis ja korras ning et hageja käitumine viitas soovile muuta lepingut täitmise osas, ei

teinud ta kostjale kordagi lepingu p-ga 20 kooskõlas olevat ettepanekut lepingu

muutmiseks.

26. Kohus asub seisukohale, et kostja ei saa olla alates 10.04.2002 hageja ees

vastuvõtuviivituses, kuna ta ei ole sellest ajast enam hageja võlausaldajaks.

Nõudeõiguse loovutamise lepinguga 10.04.2002 on tõendatud, et kostja loovutas

hagejaga sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu kolmandale

isikule TSM Arenduse AS-le. Vastavalt lepingu p-le 4.1 läks nõudeõigus kolmandale

isikule üle lepingu sõlmimise hetkest. 17.01.2005 notar Merle Saar-Johansoni

koostatud ja tõestatud nõude loovutamise kinnitamise kokkuleppega on tõendatud, et

kostja ja kolmas isik sõlmisid notariaalselt tõestatud kokkuleppe, mille p-s 2.1

kinnitasid, et laenulepingust nr 1500182849910 tulenevad nõuded hageja vastu on

10.04.2002 lepingu alusel loovutatud kolmandale isikule ning läinud viimasele samal

päeval üle. TsK § 216 tulenevalt ei olnud kreeditori poolt nõude loovutamisel teisele

isikule vajalik võlgniku nõusolek.

27. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 93 lg-st 1 tulenes,

et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse

tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti, lg

3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse

nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. Ei laenulepingu ega ka nõude

loovutamise lepingu pooled ei ole kokku leppinud nõude loovutamise lepingu

notariaalse tõestatuse nõudes. Kuna laenulepingutele ega nõude loovutamise

lepingutele ei olnud seatud kõrgendatud ehk notariaalse tõestamise nõude kohustust,

siis ei pidanud pooled eluasemelaenulepingu loovutamise lepingut vormistama

notariaalselt, vaid tulenevalt TsK §-dest 273 ja 221 üksnes kirjalikult. Seega ei saa

asjaolu, et notariaalselt tõestatud laenulepingu loovutamine toimus kirjalikus vormis,

tuua kaasa selle tühisust seadusega vastuolu tõttu. Järelikult ei ole kostja ja kolmanda

isiku 10.04.2002 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping tühine vorminõuete

rikkumise tõttu. Nõude loovutamise kehtivuse hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas

eluasemelaenu leping hageja ja kostja vahel kehtis või oli lõppenud, sest nõude

loovutamise lepingus ei ole pooled esile toonud, et loovutatakse lõppenud leping.

Asjaolu, et loovutatava nõude hind arvestati lähtudes eeldusest, et nõue on lõppenud,

ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelises vaidluses. Tulenevalt TsK § 217 lg-st 2

vastutab kostja kui esialgne kreeditor üleantud nõude kehtivuse eest kolmanda isiku

kui uue kreeditori ees. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ja

kolmanda isiku vahel nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisest, 10.04.2002,

alates ei ole kostja enam käesolevas asjas õigeks kostjaks kummagi nõude osas.

28. Hageja väitel on laenuleping kehtiv, sest kostjal puudus alates 27.10.2001

vastuvõtuviivituses olemise tõttu lepingu lõpetamiseks alus ning ta ei järginud

protseduurireegleid, kuna hageja ei saanud laenulepingu p-le 19.1 vastavat kirjalikus

vormis teadet tähtajaga puuduste kõrvaldamiseks.

29. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 17.1.b kohaselt oli kostjal õigus leping

ennetähtaegselt lõpetada, see tähendab lugeda kogu tagastamata laenu tagastamise,

intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude kohustuste täitmise tähtajad saabunuks

ja nõuda laenajalt nimetatud kohustuste täitmist panga kasuks panga poolt antud

mõistliku tähtaja jooksul, kui laenaja ei täida tähtpäevaks laenu tagastamise ja/või

intressi ja/või muu lepingus toodud summa tasumise kohustust. Kohus on seisukohal,

et kuna alates 2001. aasta oktoobrikuust ei ole hageja kostjale tasunud lepingu p-des 8

ja 10 ettenähtud põhivõlga ega laenuintresse ja takistas notari kontole deponeeritud

summade ülekandmist kostjale, jäädes selliselt ise kostja ees viivituses olevaks ning et

kostja ei olnud vastuvõtuviivituses, oli seega kostjal tekkinud õigus laenulepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks. Lepingu p 17.2 järgi oli pangal õigus leping

ennetähtaegselt lõpetada p-s 17.1 nimetatud alustel, kui pank on laenajale eelnevalt

teatanud kirjalikult tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks ja laenaja ei ole teates

märgitud tähtaja jooksul kõrvaldanud märgitud puuduseid ning p 19.2 järgi loeti teade

kätte antuks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud postiasutuse vahendusel

tähitud kirjana teise lepinguosalise asukoha või siis muul tema poolt kirjalikult

edastatud aadressil ja teate postitamisest on möödunud kolm kalendripäeva. Kostja

kirjadega 05.11.2001 ja 19.11.2001 on tõendatud, et kostja teatas hagejale

laenulepingujärgsest võlgnevusest ning nõudis võlgnevuse ja viivise tasumist. Teadete

kättesaamise üle vaidlus puudub, samuti nähtub hageja 09.11.2001 kirjast, et see on

esitatud vastusena kostja 05.11.2001 kirjale, kusjuures paluti notarile teatada konto

number deponeeritud maksete ülekandmiseks. 27.02.2002 kirjas notar Marika Reile

nõudis kostja deponeeritud summa ülekandmist kostja kontole hiljemalt 05.03.2002,

märkides ühtlasi, et laenulepingust tulenevate maksete mittelaekumist antud

tähtpäevaks käsitletakse laenulepingu tingimuste rikkumisena ja laenuleping loetakse

ennetähtaegselt lõpetatuks alates 07.03.2002. Notari 15.05.2007 kirjaga nr 1853 on

tõendatud, et panga 27.02.2002 kirja nr 5.5-2/36674 koopia edastas ta hagejale ja O.

S.. Sama kiri saadeti ka hageja lepingus ja 09.11.2001 märgitud aadressile Tallinn

XXXXX-XXXXX XX, mida tõendab Eesti Posti kviitung tähtkirjade saatmise kohta.

Kirjas antud tähtaega saab pidada laenulepingu p 17.2 mõttes hagejale tähtaja

andmisena laenulepingu täitmisel esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Laenulepingu

täitmise asemel esitas hageja 05.03.2002 notarile juba eelpool käsitletud kirja, mis

takistas notaril kostja antud tähtajaks deposiitarvele laekunud summade ülekandmist ja

millest Tallinna notar Marika Rei teavitas kostjat 06.03.2002.

30. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks oli ebamõistlikult

lühike, sest kostja andis tähtaja laenulepingus kokkulepitud igakuiste graafikujärgsete

maksete ülekannete tegemiseks notari kontolt kostja kontole, seejuures olid oktoobri-

ja novembrikuu maksed hageja poolt juba eelnevalt notari kontole deponeeritud ning

tulenevalt hageja notarile 31.10.2001 tehtud avaldusest pidid olema tema poolt

deponeeritud notari kontole igakuised laenu tagasimaksed kuni 2002. aasta

veebruarikuuni. Et kostja aktsepteeris hageja 31.10.2002 avalduses pakutud täitmist -

igakuiste maksete notari kontodele deponeerimisega ja deponeeritud summade

kostjale ülekandmisega kostja antud uuele kontole, tõendavad kostja kirjad - 5.5-

2/36674 11.12.2001, 5.5-2/36674 15.01.2002 ja 5.5-2/36674 27.02.2002. Kuivõrd

kostja antud tähtajaks - 05.03.2002 - pidid hagejal olema notari deposiitkontole kantud

osamaksed alates 2001. aasta oktoobrikuust ja viiviste arvestamisest oli kostja

teavitanud hagejat juba 05.11.2001 ja 19.11.2001 kirjades, siis notari kontolt kostja

kontole ülekande tegemiseks oli antud tähtaeg täiesti piisav ega koormanud hagejat

ebamõistlikult. Asjaolu, et hageja vastuolus oma 31.10.2001 tehtud avaldusega ei

deponeerinud

notari

kontole

pärast

2001.

aasta

novembrikuud

igakuiseid

laenumakseid, kusjuures 2002. aasta jaanuari- ja veebruarikuu maksete kohta tegi

kostja veel 27.02.2002 kirjas nr 5.5-2/36674 järelepärimise, tõendab kostja väidet, et

hageja ei tahtnud endale võetud laenukohustust täita. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt

ei teatanud hageja kostjale mitte üheski kirjas kavatsusest pärast 2001. aasta

novembrikuud enam notari kontole igakuiseid laenumakseid deponeerida ega

kavatsusest hakata makseid teostama mõnel muul viisil, mistõttu ei pidanud kostja

seda eeldama.

31. Hageja arvamus, et hageja ja kostja vahel sõlmitud eluasemelaenu leping on kehtiv ja

kuulub täitmisele, on vastuolus tuvastatud asjaoludega ja hageja käitumisega, sest

lepingu kehtivuse korral oleks hageja pidanud igakuiselt tasuma kostjale laenu ja

intressi tagasimakseid. Tegelikult on hageja viimase makse teostanud sularaha

ülekandena 2001. aasta septembrikuus ning alates 2001. aasta detsembrist ei ole ta

kostjale laenu tagasimakseid enam pakkunud.

32. Hageja ei vaidlustanud eluaseme laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist, vaid esitas

kohtule hagi laenulepingu kehtivuse tuvastamiseks alles 2006. aastal, pärast seda, kui

kolmas isik esitas hageja vastu hagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudes.

Hageja tuginemine asjaolule, et laenuleping ei ole lõppenud, kuigi ta oma käitumisega

on seda igati aktsepteerinud, on vastuolus hea usu põhimõttega ja järelikult lubamatu.

Apellatsioonkaebus

33. A. S. palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada ja

menetluskulud jätta vastustaja kanda.

34. Kaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus ebaõigesti, et vastavalt eluasemelaenu

lepingule olevat hageja pidanud tasuma kõik lepingujärgsed maksed kostjale

ülekannetega oma arvelduskontodelt pangas lepingus näidatud kostja kontodele

pangale antud maksekorralduse alusel, see tähendab sularahata arvelduse teel. Ükski

maakohtu poolt viidatud lepingupunkt ei kohusta hagejat tasuma lepingujärgsed

makseid üksnes sularahata arvelduse teel. Leping ütleb, et hageja peab tagama oma

kontodel raha olemasolu ning pangal on õigus sealt lepingujärgseid makseid ise endale

üle kanda, kuid sellest ei tule hagejale kohustust täita laenulepingut tingimata üksnes

sularahata arvelduse teel. Kostja luges sularahamakset laenulepingu nõuetekohaseks

täitmiseks.

35. Kohus pidas ekslikult paljasõnaliseks ja tõenditega vastuolus olevaks hageja väidet, et

kostja luges 27.09.2001 sularaha sissemakset summas 29 624.95 krooni lepingu

nõuetekohaseks täitmiseks. Olulise tõendina jättis kohus tähelepanuta kostja

05.11.2001 teatise, et hageja olevat 05.11.2001 seisuga võlgu laenu põhiosamakse

10 599.98 krooni (mis eluasemelaenu lepingu p 8 kohaselt vastab ühe kuu

põhiosamaksele), intressimakse 18 295 (mis samuti vastab ühe kuu intressimaksele) ja

viivise 404.53 krooni (mis vastab vaid mõnepäevasele viivitusele). Seega nimetatud

tõend kinnitab hageja väidet, et kostja pidas 27.09.2001 sularaha sissemakset

29 624.95 krooni lepingu nõuetekohaseks täitmiseks ning pidas hagejat viivitanuks

alles alates järgmisest – 27.10.2001 saabunud maksetähtpäevast. Kui kostja ei oleks

pidanud 27.09.2001 sularaha sissemakset lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, oleks ta

teatanud 05.11.2001 teatises kahe kuu maksete võlgnevusest ja vastavast viivisest.

05.11.2001 teatise hindamisel oleks kohus pidanud lugema tuvastatuks, et kostja pidas

27.09.2001 sularaha sissemakset 29 624.95 krooni lepingu nõuetekohaseks täitmiseks.

36. Kohus jättis olulise tõendina tähelepanuta tunnistaja O. S. ütlused. Tunnistaja

kinnitas, et temal ja hagejal õnnestus paaril korral sularahas tasuda, millega said

nendepoolsed laenulepingust tulenevad kohustused täidetud, kuid seejärel ühel korral

pank teatas, et enam ei ole eraisikute laene võimalik sularahas teenindada, kuna panga

sisekord olevat muutunud. Seega kinnitavad tunnistaja ütlused, et pärast hageja

kontode arestimist pank algul aktsepteeris lepingujärgsete maksete tasumist sularahas,

kuid seejärel enam mitte. Seega jättis kohus tähelepanuta kaks olulist tõendit, rikkudes

sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 ja § 232 lg 1 ning tuvastas

selle tulemusel ebaõigesti asjaolu nagu ei oleks kostja lepingujärgsete maksete

tegemist sularahas kordagi aktsepteerinud.

37. Kohus tuvastas ekslikult, et kostja ei olevat 27.02.2002 notarile saadetud kirjas

möönnud enda vastuvõtuviivitust. Kostja teatas nimetatud kirjas, et palub notari juures

deponeeritud summad endale üle kanda ning et kostjal puuduvad andmed, et O. ja A.

S. oleksid täitnud oma kohustusi jaanuaris ja veebruaris. Kostja teatas, et alles

deponeeritud summade mittelaekumist nõutud tähtajaks loeb ta lepingu rikkumiseks.

Seega luges kostja lepingujärgsete maksete deponeerimise 2001. aasta oktoobris ja

novembris lepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Samuti pidas kohus ise kostja kirjadega

kuupäevadest 11.12.2001, 15.01.2002 ja 27.02.2002 tõendatuks, et kostja aktsepteeris

hageja 31.10.2001 deponeerimisavalduses pakutud täitmist - igakuiste maksete

notarikontole deponeerimisega. Deponeerimise õigus on võlgnikul aga üksnes

võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral (TsK § 181 lg 1). Seega aktsepteerides

lepingujärgsete maksete deponeerimist, tunnistas kostja enda vastuvõtuviivitust.

38. Samadel asjaoludel toimunud teises tsiviilvaidluses (Tallinna Linnakohtu 24.09.2003

otsus tsiviilasjas 2/23-1654/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2003 otsus

tsiviilasjas 2-2/1540/2003 O. S. hagis AS Eesti Ühispank vastu) andis maakohus

täpselt samale tõendile - kostja 27.02.2002 kirjale - vaidlustatava otsusega võrreldes

vastupidise hinnangu, leides, et kostja möönis selles oma vastuvõtuviivitust, ning

tuvastas lõppjärelduses kostja vastuvõtuviivituses olevaks. Kohtuotsus nimetatud

teises tsiviilasjas on selles küsimuses jõustunud. Samale tõendile vastupidiste

tõlgenduste andmist tuleks vältida, kuna see võib mõjuda negatiivselt kohtumõistmise

usaldusväärsusele.

39. Kohus märkis otsuses, et hageja pidas end maksega viivitanuks, kui lisas 31.10.2001

ja 30.11.2001 maksetele viivise (see on 3 päeva eest). Otsusest ei nähtu, mida kohus

sellest järeldas. Ka kohtuotsuse lõppjäreldusega ei ole see seostatav. Vastav asjaolu

kinnitab hoopis hageja tahet laenulepingut täita, sest ta tasus vabatahtlikult viivist isegi

makse paaripäevase hilinemise korral (maksetähtpäev oli 27. kuupäev, hageja teostas

maksed 30. ja 31. kuupäeval), olemata võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu üleüldse

kohustatud viivist tasuma. Seega omab vastav asjaolu tähtsust selle tuvastamisel, kas

hageja tahtis oma laenukohustust täita, kuid antud kontekstis jättis kohus vastava

asjaolu tähelepanuta ning jõudis ebaõigele järeldusele, et hageja ei tahtnud oma

laenukohustust täita.

40. Kostja oma vastuses hagile võttis omaks hageja väite, et ta 2001. aasta oktoobrikuu

lõpus soovis kostjale üle anda laenumakset sularahas, kuid kostja keeldus sellest. Nii

märkis kostja oma vastuse p-s 2.5, et ta ei sattunud hagejalt sularahamakse

vastuvõtmisest keeldumisega 2001. aasta oktoobris vastuvõtuviivitusse, kuna lepingu

täitmine kokkulepitud viisil (ülekannetega hageja kontodelt pangas kostja kontodele)

oli võimalik ning kostja oli õigustatud keelduma hageja poolt teistsuguses vormis

(sularahas) pakutud täitmise vastuvõtmisest. Vastuse p-s 2.6 märkis kostja, et hageja ei

ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks pakkunud kostjale täitmist sularahas pärast

2001. aasta oktoobrit. Kostja ei vaidlustanud ka 02.03.2007 vastuses, et ta keeldus

hagejalt 2001. aasta oktoobris sularahamakset vastu võtmast, vaid märkis p-s 3.1.1, et

jääb varasemas vastuses esitatu juurde, mille kohaselt ta ei pidanud vastu võtma

hageja poolt lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks pakutud sularahamakseid.

18.05.2007 täiendava vastuse p-s 1.2 märkis kostja, et jääb arvamuse juurde, mille

kohaselt olevat hageja püüe täita lepingujärgseid kohustusi kostja ees sularahas

tingitud soovist vältida Tallinna Linnakohtu 17.09.2001 hagi tagamise määruse

täitmist. Sama dokumendi p 1.2 viimases lauses märkis kostja, et tema arvates

ainuüksi eeltoodu tõttu oli kostja krediidiasutusena õigustatud keelduma hageja poolt

pakutud täitmise vastuvõtmisest sularahas.

41. Omaksvõtu tagasivõtmine ei ole lubatav. Seega pidanuks kohus lugema tuvastatuks, et

hageja pakkus kostjale 2001. aasta oktoobris laenulepingu täitmist sularahas ning

kostja keeldus selle vastuvõtmisest. Kohus aga jättis kostjapoolse omaksvõtu kui

tõendamisest vabastamise aluse tähelepanuta ning leidis ebaõigesti, et vastav faktiline

asjaolu ei leidnud tõendamist.

42. Taganemata eeltoodust, mille kohaselt kostja omaksvõtu tulemusel ei pidanud hageja

vastavat faktilist asjaolu tõendama, rikkus kohus vastava asjaolu tuvastamisel TsMS §

232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata tõendeid kogumis ning andis tunnistaja

ütlustele väära hinnangu. Vaatamata sellele, et tunnistaja O. S. ei suutnud meenutada

pangakontoris käimise täpseid kuupäevi, on kõiki tõendeid (seal hulgas 31.10.2001

deponeerimisavaldust, kostja 05.11.2001 teatist, hageja 09.11.2001 taotlust jt)

kogumis hinnates selge, et tunnistaja poolt kirjeldatud esmakordne sularaha

vastuvõtmisest keeldumine leidis aset 2001. aasta oktoobris. Ebaloogiline ja asjas

kogutud tõenditega vastuolus olev on kohtu järeldus, nagu pidanuks tunnistaja

pangakontoris õnnestunud sularahamakse tegemise all silmas 27.06.2001 makset ning

esmakordse ebaõnnestunud sularahamakse tegemise all silmas 29.01.2003 makset.

Tunnistaja ütles, et käis hagejaga koos pangakontoris pärast kontode arestimist,

kontode arestimine toimus aga alles 2001. aasta septembris. Ka tunnistaja ise ütles, et

esmakordne ühine pangaskäik toimus septembris. Arvestades, et nii tunnistaja kui

hageja pidid tegema igakuiseid makseid, siis ei saanud tunnistaja rääkida paari

õnnestunud sularahamakse tegemise järel enam kui aasta hiljem toimunud 29.01.2003

maksest kui esmakordsest ebaõnnestunud sularahamaksest.

43. Kohus rikkus materiaalõiguse norme, jättes kohaldamata EV rahaseaduse §-d 3 ja 4

ning VÕS § 91 lg 1. Rahaseaduse § 4 kohaselt on kõik EV pangad ja muud

krediidiasutused kohustatud kehtivat EV raha (milleks rahaseaduse § 3 kohaselt on

Eesti kroon) piiranguteta vastu võtma. Nimetatud seadust ei olnud kohtul võimalik

jätta kohaldamata põhjendusega, et see ei reguleeri poolte vahel sõlmitud

laenulepingut ega anna hagejale õigust lepingut ühepoolselt muuta. Esiteks kohaldub

nimetatud seadus kostjale kui krediidiasutusele igal juhul ning on imperatiivne.

Krediidiasutus ei saa lepinguga välistada temale rahaseadusest ega ka näiteks

krediidiasutuste seadusest tulenevaid kohustusi. Teiseks ei ole laenulepingus öeldud,

et hageja peab täitma laenulepingut üksnes sularahata arvelduse teel või ei tohi

laenulepingut täita sularahas või et kostjal on õigus keelduda täitmise vastuvõtmisest

sularahas. Isegi kui õige oleks kohtu seisukoht, et laenulepingut ei saa sularahas täita,

oleksid seda keelavad laenulepingu sätted rahaseadusega vastuolus ning seetõttu

tühised ja tuleks jätta kohaldamata. VÕS § 91 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise

kohustuse täita sularahas, sama sätte teise lause kohaselt võib rahalise kohustuse täita

ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise

kohas tavaliselt majandustegevuses. Seega võib rahalise kohustuse alati täita

sularahas. Kuigi eluasemelaenu lepingu sõlmimise ajal VÕS ei kehtinud, võib

nimetatut pidada põhimõtteks, mida võis tsiviilseadusandluse mõtte kohaselt eeldada

ka enne VÕS-i jõustumist. Ka Riigikohus on tunnustanud võimalust teatud VÕS-s

sätestatud põhimõtteid ka enne selle jõustumist tsiviilseadusandluse mõtte kohaselt

eeldada (lahend nr 3-2-1-50-04).

44. Hageja palus notaril saada enne deponeeritud maksete ülekandmist kostjalt kirjalik

kinnitus, et deponeeritud maksete ülekandmisel kostja poolt näidatud arveldusarvele

loeb kostja seda lepingukohustuste kohaseks täitmiseks hageja poolt. Kohus tuvastas

ebaõigesti, et eeltooduga ei taotlenud hageja mitte täitmise kviitungit, vaid

laenulepingu muutmist täitmise osas. Esiteks on kohtu poolt tuvastatu vastuolus kohtu

teise seisukohaga, mille kohaselt, kuna hageja tegi deponeerimisavalduse ja pank

deponeerimist aktsepteeris, pidanuks hageja kõik igakuised maksed deponeerima.

Teiseks ei põhjendanud kohus, miks ei ole hageja nõudnud täitmise kviitungit. Hageja

28.01.2002 ja 05.03.2002 avaldused on käsitatavad täitmise kviitungi nõudmisena.

Kohus rikkus materiaalõiguse norme, kui leidis, et kostja ei pidanud täitmise kviitungit

väljastama. TsK § 233 lg 2 kohaselt on kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud

võlgniku nõudmisel talle andma allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta.

Seega ei põhine seadusel kohtu seisukoht, nagu oleks allkirja andmise kohustus

kuidagi piiratud või seotud mingite tingimustega. TsK § 181 lg 2 kohaselt loetakse

deponeerimine kohustuse täitmiseks, seega oli hagejal õigus nõuda täitmise kviitungit.

Deponeeritud summade ülekandmiseks kontonumbri teatamist tuleb pidada täitmise

vastuvõtmiseks. Seega oli kostja kohustatud hageja nõudmisel andma allkirja, et kostja

loeb lepingukohustusi kohaselt täidetuks. Kohus tuvastas ebaõigesti, et täitmise

kviitungi nõudmisega hageja takistas notaril deponeeritud summade ülekandmist

kostjale ning et seega jäid summad kostjale üle kandmata hagejast tingitud põhjustel.

Eeltoodu kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt täitmise kviitungit ning hageja

nõudis seda. Juba üksnes seetõttu ei saanud tegemist olla notari takistamisega. Samuti

ei oleks saanud notarit takistada, kuna 01.02.2002 kehtinud notariaadiseaduse (NotS) §

3 kohaselt on notar notariaaltoimingute tegemisel sõltumatu ja erapooletu.

45. Hageja hoiustas laenulepingujärgsed maksed notari juures 2001. aastal ehk enne VÕS-

i jõustumist. Hoiustamise ajal kehtis TsK, mille § 181 lg 2 sätestas, et kui võlgnik

kasutab deponeerimise õigust, loetakse see kohustuse täitmiseks. Hageja poolt 2001.

aasta oktoobris ja novembris teostatud deponeerimisele ei kohaldu VÕS, seda

kohaldades rikkus kohus materiaalõiguse norme. Kuna VÕS ei kuulu kohaldamisele,

ei saa kohaldada ka selles tagasivõtmisele ettenähtud õiguslikke tagajärgi. TsK ei

näinud

ette

deponeeritud

summade

tagasivõtmist,

järelikult

ei

seo

TsK

tagasivõtmisega ka mingeid õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole deponeeritud summade

tagasivõtmisel antud juhul mingit õiguslikku tähendust.

46. Isegi juhul, kui VÕS oleks kohaldatav, ei saaks lugeda, et hoiustamist ei ole toimunud.

Kohus kohaldas VÕS § 121 lg 4, mille kohaselt loetakse hoiustatu tagasivõtmisel, et

hoiustamist ei ole toimunud, kuid kohus jättis kohaldamata VÕS § 121 lg 1, mille

kohaselt võib hoiustatu tagasi võtta üksnes juhul, kui võlgnik hoiustamisel teatas

isikule, kelle juures hoiustamine toimub, et ta jätab endale hoiustades sellise õiguse.

Samuti jättis kohus tähelepanuta hageja hoiustamisavalduse, milles hageja ei jätnud

endale hoiustatu tagasivõtmise õigust. Nagu kohus otsuses märkis, ei olnudki TsK

kehtivusajal teisiti võimalik, kuna hoiustatud summad kuulusid kreeditorile. Seega

hageja puhul oli tegemist tagasivõtmise õiguseta hoiustamisega, mille puhul VÕS §

122 lg 1 sätestas TsK-ga sarnase põhimõtte, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse

täitnud hoiustamise ajal. Kui kohus oleks TsK ja VÕS õigesti kohaldanud ning

arvestanud tõendina hageja deponeerimisavaldust, ei oleks kohus jõudnud väärale

järeldusele, et hageja ei saa tugineda oma kohustuste täitmisele 2001. aasta oktoobri ja

novembri osamaksete deponeerimisega.

47. Tuleb pidada mõistetavaks, et hageja soovis hoiustatu tagastamist, kui niivõrd pika aja

jooksul ei olnud notar seda kostjale välja andnud ega kostja seda vastu võtnud.

Hoiustatu oleks jäänud lihtsalt asjatult notari kontole seisma. Asjaolu, et notar

ekslikult rahuldas hageja sooviavalduse, ei muuda seda, et tegemist oli tagasivõtmise

õiguseta hoiustamisega, mille tagastamisega ei seo ükski seadus selliseid hageja jaoks

negatiivseid tagajärgi, nagu kohus antud juhul leidis. Kuna TsK kohaselt kuuluvad

deponeeritud summad kreeditorile, on kostjal õigus nõuda notarilt kahjuna hagejale

ekslikult tagastatud rahasummasid.

48. Kohus leidis, et hageja ei olevat tõendanud kostjale laenulepingu täitmise pakkumist,

seal hulgas sularahas, alates 2001. aasta detsembrist. Otsusest ei selgu, miks see

asjaolu tähtsust omab ning mida kohus sellest järeldas. Vastav asjaolu ei oma kostja

vastuvõtuviivituse seisukohalt tähtsust, kuna sellest ei saa järeldada kostja

vastuvõtuviivituse lõppemist või muud sarnast. Kostja on kogu menetluse kestel

kinnitanud, et ta keeldus sularahas täitmist vastu võtmast, et ta ei pidanudki enda

arvates seda vastu võtma ning sularahas täitmine oli mittekohane täitmine. Seega

kinnitavad kostja poolt omaksvõetud asjaolud, et kostja oli vastuvõtuviivituses ka

alates 2001. aasta detsembrist ning selle kinnituseks ei pea hageja esitama tõendeid

selle kohta, et ta käis igakuiselt kuni praeguseni kostja pangakontoris kostjale

sularahas täitmist pakkumas ja kostja keeldus selle vastu võtmisest. Seega on kohus

jätnud tähelepanuta kostjapoolsed omaksvõtud ning andnud kostja kirjadele väära

hinnangu. Samadel põhjustel on ebaõige kohtu järeldus, et kuna hageja ei asunud

teatatud kontodele laenumakseid üle kandma, olevat hagejal puudunud tahe

laenulepingut täita.

49. Kohus on põhjendamatult heitnud hagejale ette, et hageja ei ole teinud kostjale

laenulepingus ettenähtud vormis ettepanekut lepingu muutmiseks. Esiteks võttis kostja

27.09.2001 vastu laenulepingu täitmise sularahas ning vastupidiselt kohtu seisukohale

luges selle nõuetekohaseks täitmiseks. Seega olid pooled sellest hetkest üksmeelel, et

lepingut saab täita ka sularahas ning mingit vajadust lepingu muutmiseks ei ole.

Teiseks on kohus pannud hageja tarbijana põhjendamatult koormavasse olukorda

võrreldes kostjaga, leides, et hageja pidi tegema ettepaneku lepingu muutmiseks,

samas kui hoopis kostja krediidiasutusena leidis, et olemasolev leping ei võimalda

tema arvates sularahas täitmist.

50. Kohus rikkus materiaalõiguse norme ja läks vastuollu olemasoleva kohtupraktikaga,

kui leidis, et kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud 10.04.2002 nõude loovutamise

leping kui lihtkirjalik leping notariaalselt tõestatud laenulepingust tuleneva nõude

loovutamise kohta ei ole tühine. Riigikohus on selgelt öelnud, et nõude loovutamine

on endise kreeditori ja uue kreeditori vaheline kokkulepe, mille vorm peab TsK § 221

kohaselt vastama vormile, milles tehti tehing, millest nõue tuleneb, ning vormi

järgimata jätmisel on kokkulepe TsÜS § 93 lg 1 kohaselt tühine (lahend nr 3-2-1-37-

97).

51. Kohus jättis 10.04.2002 nõude loovutamise lepingu tühisuse üle otsustamisel

arvestamata lepingupoolte käitumise. Nimetatud lepingu pooled kinnitasid 10.04.2002

nõude loovutamise lepingu notariaalselt tõestatud vormis 17.01.2005 nõude

loovutamise kinnitamise kokkuleppega. Seadus tunneb vaid tühise tehingu kinnitamist

(TsÜS § 84 lg 4), kehtivat tehingut ei ole vaja kinnitada. Seega pidasid ka

lepingupooled lepingut tühiseks.

52. Kohtu arvates ei omavat nõude loovutamise kehtivuse hindamisel tähtsust asjaolu, kas

eluasemelaenu leping hageja ja kostja vahel kehtis või oli lõppenud. Hageja väitis, et

10.04.2002 nõude loovutamise lepingu esemeks on märgitud rahaline nõue hageja

vastu summas 1 879 500.39 krooni, kuid tulenevalt laenulepingu kehtivusest puudus

kostjal hageja vastu 10.04.2002 seisuga selline nõue ning seega oli loovutuse esemeks

nõue, mida ei ole olemas. Kostja oleks saanud loovutada vaid igakuiste osamaksete

nõude.

53. 10.04.2002 nõude loovutamise leping on tühine ning sellel puuduvad õiguslikud

tagajärjed (TsK § 221, TsÜS § 93 lg 1). Seega antud lepingu sõlmimisega ei saanud

õiguslikult midagi muutuda. Isegi kui nõude loovutamise leping oleks kehtiv, ei ole

kostja sellega üle andnud laenulepingut tervikuna. Järelikult on lepingupooleks igal

juhul kostja ning lepingu kehtivust saab tunnustada vaid lepingupoolte ehk hageja ja

kostja vahel. Sellest tulenevalt on kostja laenulepingu kehtivuse tunnustamise nõude

osas igal juhul õige kostja.

54. Kohus tuvastas õigesti, et laenulepingu p 17.2 järgi oli pangal õigus leping

ennetähtaegselt lepingu p-s 17.1 nimetatud alustel lõpetada, kui pank on laenajale

eelnevalt teatanud kirjalikult tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks ja laenaja ei

ole teates märgitud tähtaja jooksul kõrvaldanud märgitud puudusi. Vastupidiselt kohtu

seisukohale ei andnud kostja 27.02.2002 kirjas hagejale mõistlikku tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks. Kohus jättis tuvastamata hagejale antud tähtaja pikkuse, selleta ei ole

võimalik hinnata tähtaja mõistlikkust. Kostja nõudis 27.02.2002 kirjas väidetavate

puuduste kõrvaldamist hiljemalt 05.03.2002 ehk kirja kättesaamise päevale järgnevaks

päevaks. Seega andis kostja hagejale puuduse kõrvaldamiseks aega ühe päeva, mis

juba iseenesest välistab, et tegemist võiks olla mõistliku tähtajaga.

55. Vastupidiselt kohtu seisukohale ei pidanud hageja laenu tagasimaksed olema

deponeeritud notari kontol. TsK § 181 lg 1 kohaselt on deponeerimine võlgniku õigus,

mitte kohustus. Ka hageja 31.10.2001 deponeerimisavaldus, milles hageja avaldas

soovi seadusest tulenevat deponeerimise õigust kasutada, ei kohustanud hagejat

laenumakseid deponeerima. Hageja kasutas deponeerimise õigust 2001. aasta oktoobri

ja novembri maksete puhul. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja nõudis 27.02.2002

kirjas puuduste kõrvaldamiseks 138 758.40 krooni tasumist, kuid hageja oli

deponeerinud notari juures vaid 2001. aasta oktoobri ja novembri laenumaksed 56 910

krooni. Seega erinevalt kohtu seisukohast ei eeldanud kostja poolt teatatud puuduste

kõrvaldamine üksnes notari kontol deponeeritud summade ülekandmist kostja kontole,

vaid lisaks oleks hageja pidanud tasuma kostjale 81 848 40 krooni. Täiendava tähtaja

andmise eesmärk on anda võlgnikule reaalne võimalus kohustus täita enne, kui tema

suhtes rakendatakse sellist õiguskaitsevahendit nagu lepingu ennetähtaegne

lõpetamine ehk kogu laenu ennetähtaegne tagasinõudmine. Eeltoodut arvesse võttes ei

olnud mõistlik kostja poolt antud tähtaeg, seda ka juhul, kui kostja poolt nõutud

summa oli või pidi olema deponeeritud notari kontol.

56. Kuna eeltoodu kohaselt puudus kostjal õigus lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks

07.03.2002 ning leping ei lõppenud, ei ole mingit õiguslikku tähendust ega tagajärge

kostja 26.03.2002 kirjal, milles ta teatas hagejale uuesti, et luges lepingu alates

07.03.2002 lõppenuks. Üksnes lepingu lõpetamisest teatamine olukorras, kus lepingu

lõpetamiseks puudus õigus, ei lõpeta lepingut. Kohus leidis ebaõigesti, et nimetatud

kirjast tulenevalt on pooltevaheline leping lõpetatud.

57. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja ei tahtnud endale võetud laenukohustust täita. Kohus

järeldas seda ekslikult asjaolust, et hageja ei deponeerinud laenumakseid pärast 2001.

aasta novembrit. Esiteks ei olnud hageja kohustatud laenu tagasimakseid deponeerima,

seega ei saa deponeerimata jätmist võlgnikule ette heita. Teiseks jättis kohus

tähelepanuta suure hulga tõendeid ning neist nähtuvad olulised asjaolud. Nii jättis

kohus tähelepanuta, et hageja täitis endale võetud laenukohustust ühegi probleemita

vähemalt kahe aasta vältel, kuni tema arvelduskontod arestiti ning pärast seda käis

hageja laenukohustust pangakontoris sularahas täitmas. Seejärel käis hageja

laenukohustuse täitmiseks notari juures ning deponeeris makseid notari kontol. Hageja

tasus ka maksetega hilinemisel vabatahtlikult viivist, kuigi vastuvõtuviivituse tõttu ei

olnud ta selleks kohustatud. Hageja soovis täitmise kviitungi näol kindlust, et

deponeeritud summade ülekandmisel kustutatakse tema laenulepingust tulenevaid

kohustusi. Hiljem käis hageja laenukohustust veelkord pangakontoris sularahas

täitmas. Lugedes kohtumaterjalidest, et kostja olevat nõude hageja vastu loovutanud,

pöördus hageja väidetava uue võlausaldaja poole palvega näidata ära konto number,

kuhu hageja saaks teostada oma laenu tagasimakseid (2005. aasta augustis). Eeltoodud

asjaolud kinnitavad, et hageja tahtis oma laenukohustust täita ning tegi selleks kõik

mõistlikult võimaliku. Eelnimetatud olulised asjaolud kinnitavad kohtuotsuse

ebaõigsust ka osas, milles kohus pidas hageja käitumisega vastuolus olevaks hageja

positsiooni, et laenuleping on kehtiv ja kuulub täitmisele. Hageja ei ole oma

käitumisega kunagi aktsepteerinud laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist. Asjaolu, et

hageja ei vaidlustanud kohtus lepingu ennetähtaegset lõpetamist ning esitas käesoleva

hagi aastal 2006, ei saa kuidagi hagejale ette heita. Lepingu ennetähtaegset lõpetamist

ei peagi vaidlustama, kuna selle ebaõigsusele on võimalik tugineda vastuväite

esitamisega, millist õigust hageja ongi väidetava uue võlausaldaja poolt esitatud hagi

vastu kasutanud. Kuivõrd kostja väitel on ta nõude loovutanud, tuli hageja vastav

vastuväide lahendada uues lepingupoolte vahelises vaidluses, mida hageja käesolevaga

taotlebki. Hagejal on õigus lähtuda oma õiguste kaitsel efektiivseima õiguskaitse

põhimõttest. Kohus on seda põhjendamatult hagejale ette heitnud. Kohtu järeldustega

jääb seostamatuks seisukoht, et kuna hageja ei teatanud kostjale kavatsusest igakuiseid

makseid mitte deponeerida ega hakata makseid teostama mõnel muul viisil, ei pidanud

kostja seda eeldama. Kohtuotsusest ei nähtu, mida kohus sellest järeldas. Samuti ei

nähtu kohtuotsusest, miks pidanuks hageja kostja vastuvõtu viivituse korral maksete

edasisest mittedeponeerimisest kostjat teavitama või milline oli see muu viis maksete

teostamiseks, mida kohus silmas pidas, arvestades, et kostja keeldus sularahas täitmise

vastuvõtmisest ning hageja arvelduskontod olid arestitud.

Vastustaja seisukoht

58. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Edasine menetlus

59. Määrusega 21.10.2010 kõrvaldas apellatsioonikohus poolte taotlusel ja kolmanda isiku

nõusolekul menetlusest iseseisva nõudeta kolmanda isiku. Määrus on jõustunud.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

60. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohtul on võimalik teha

uus otsus tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ja hagi osaliselt

rahuldada. Tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel võtab kohus arvesse ka

Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuses tsiviilasjas nr 2-2/1540/2003 29.12.2003

kohtu poolt tehtud järeldused niivõrd, kuivõrd käesolevas asjas esitatud tõendid ja

poolte poolt esile toodud faktilised asjaolud ei anna alust teistsugusteks järeldusteks.

Viidatud tsiviilasjas menetleti hageja venna O. S. hagi sarnastes nõuetes sama

laenuandja vastu sarnastel asjaoludel. Kuigi tegemist on iseseisvate tsiviilasjadega, ei

näe kolleegium vajadust muuta jõustunud kohtupraktikat samade tõendite alusel

samade faktiliste olukordade tõlgendamisel.

61. Esmalt hageja nõudest tunnustada kostja vastuvõtuviivituses olevaks pooltevahelise

27.10.1999 laenulepingu täitmisel. Hagiavalduse kohaselt on hageja seisukohal, et

kostja oli vastuvõtuviivituses alates 27.10.2001, kui keeldus hagejalt vastu võtmast

graafikujärgset laenumakset sularahas ja nõudis lepingu täitmist kohtumääruse alusel

arestitud konto nr XXXXXXXXXXXXXX kaudu.

62. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et asjaolu, et kostja tegelik käitumine

27.09.2001 (sularahas laenumakse vastuvõtmine hagejalt; maksekorraldus t I kd lk 14)

tõendab, et laenuandja aktsepteeris kohase täitmisena laenusaaja poolt ka sularahas

teostatud tagasimakset. Kuigi käesolevas menetluses on kostja esindaja seda asjaolu

eitanud, nähtub nimetatu kostja 05.11.2001 teatise (t I kd lk 15) sisust, milles

teatatakse võlgnevusest seisuga 05.11.2001 summas 29 299.51 krooni, millest põhiosa

moodustas 10 599.98 krooni, intressid 18 295 krooni ja viivised 404.53 krooni.

Vastavalt laenulepingu p-le 8 oli igakuiseks tagastatavaks laenu põhiosa suuruseks

10 600 krooni. Seega ilmselgelt luges kostja võlgnevuseks vaid ühe kuu tasumata

rahasumma, seega 27.10.2001 graafikujärgselt tasumisele kuulunud rahasumma. Kui

võlgnevuse hulka oleks arvatud ka 27.09.2001 tasumisele kuulunud rahasumma, oleks

võlgnevuse põhiosa pidanud olema vähemalt 21 199.96 krooni. Sama asjaolu nähtub

ka kostja teatisest 19.11.2001 (t I kd lk 18), milles oli näidatud seisuga 29.10.2001

võlgnevus põhiosas ja intressi osas samuti vaid ühe kuu maksete suuruses.

63. Hageja väide selle kohta, et ta ka tegelikult pakkus 2001. aasta oktoobrikuu lõpus taas

sularahas täitmist, on usutav järgmiste tõendite kogumi koosmõjus: 1) 31.10.2001

hageja esindaja avaldus notarile deponeerimise kohta (t I kd lk 16), millest nähtub, et

soovitakse deponeerida nimelt vaidlusaluse lepingu täitmiseks; 2) maksekorraldus

samast kuupäevast (t I kd lk 19); 3) hageja kiri pangale 09.11.2001 (t I kd lk 17) selle

kohta, on deponeeritud ja seda põhjusel, et puudub võimalus täita, kuna pank ei ole

teatanud konto numbrit; 4) tunnistaja O. S. ütlused (t II kd lk 410), milles ta kinnitab

paaril-kolmel korral pangas sularahas tasumist, samuti, et ühel korral raha vastu ei

võetud, keelduti ja öeldi, et eraisikute laenusid enam sularahas maksta ei saa. Kostja ei

ole toonud esile ühtki mõistlikku ega usutavat põhjendust, miks hageja deponeeris

oktoobris ja novembris lepingujärgsed maksed, kui temalt tõepoolest oleks sularahas

makseid ka edaspidi pangakontorites vastu võetud.

64. Asjaolu, et hagejal oli võimalik laenulepingut sõltumata lepingu p-s 10.1 kokkulepitud

arvelduskontode arestimisest ja laenulepingu vastavas punktis kokkulepitud vormis

(ÜT p 20.1) mittemuutmisest siiski täita ka muu konto kaudu, näitab asjaolu, et kirjaga

11.12.2001 (t I kd lk 62) teatas kostja notarile uue arvelduskonto numbri (nr

10002036573007), millele võis notar kanda temale hagejalt ja viimase vennalt

laekunud ning laekuvaid igakuiseid rahasummasid. Sama konto numbrit kordas kostja

ka teatistes 15.01.2002 ja 27.02.2002 (t I kd lk 64, 65). Viimane nimetatud teatistest

oli väljastatud ka hagejale.

65. TsK § 232 lg 1 kohaselt loeti kreeditor viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt

pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni

võlgnik ei saanud oma kohustust täita. Tsiviilasjas puuduvad tõendid selle kohta, et

oktoobri- ja novembrikuus 2001 oleks kostja teatanud hagejale uue arveldusarve

numbri, kuhu oleks olnud võimalik laenumakseid igakuiselt üle kanda või oleks nõus

olnud sularahas makseid vastu võtma. Nii 05.11.2001 kui 19.11.2001 teadetes kordas

kostja laenulepingus nimetatud ja alates 17.09.2001 arestitud arveldusarve numbrit.

Seega nimetatud perioodil oli kostja vastuvõtuviivituses.

66. Ka puuduvad tsiviilasjas veenvad tõendid selle kohta, et hageja oleks enne kostja

27.02.2002 (t I kd lk 65) kirja saamist olnud teadlik kostja poolt notarile 11.12.2001 ja

15.01.2002 teadetes teada antud uuest arveldusarve numbrist. Notar on küll kirjas

kostja esindajale 10.05.2007 (t I kd lk 146) väitnud, et „kindlasti sai A. S.´a teavitatud

Eesti Ühispanga poolt teatatud pangakonto numbritest…“, kuid tsiviilasjas esitatud

muud tõendid seda teavet ei kinnita. Hageja seda asjaolu omaks ei võtnud.

67. Tsiviilasjas on tõendatud, et kostja 27.02.2002 kiri oli väljastatud tähtkirjana ka

hagejale (t I kd lk 66). Nimetatud kiri tuleb kooskõlas pooltevahelise lepingu p-ga

19.2b) lugeda hagejale kätteantuks 3 kalendripäeva möödudes, seega 04.03.2002 (kiri

postitati 28.02.2002). Seega nimetatud kuupäeval lõppes ka kostjapoolne viivitus.

Hageja ei ole tõendanud, et ta mõistliku aja jooksul peale kirja saamist oleks kostja

poolt näidatud kontole laenumakseid püüdnud üle kanda ja lepingut kohaselt täita.

Sularahas laenulepingus näidatud kontodele nr 195700 ja nr 120100 29.01.2003

ülekannete tegemise tahet (t I kd lk 23) selliseks kohaseks ja heas usu toimunud

täitmiseks lugeda ei saa, sest viivituse lõppemisest oli selleks ajaks möödunud 11

kuud ja hageja ei püüdnud lepingut täita ülekande tegemisega kostja poolt 27.02.2002

teatatud arvelduskontole.

68. TsK § 181 lg 1 kohaselt oli võlgnikul kreeditori viivituse korral õigus ülekandmisele

kuuluv raha deponeerida notari juures, kes teatas sellest kreeditorile. Asjaolu, et kostja

tegelikkuses möönis vastuvõtuviivituses olekut, on tõendatud kostja 27.02.2002

kirjaga, milles kostja selgitas, et käsitleb laenulepingu rikkumisena olukorda, kui

laenumaksed ei laeku kirjas näidatud arveldusarvele hiljemalt 04.03.2002. Seega luges

kostja deponeerimist iseenesest kohaseks täitmiseks ehk siis seeläbi end tõepoolest

viivituses olnuks.

69. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles osas, et kostjat ei saa lugeda

vastuvõtuviivituses olnuks põhjusel, et ta keeldus TsK § 233 lg-s 2 sätestatud

kviitungi väljastamisest. 28.01.2002 ja 05.03.2002 kirjades (samas lk 21, 22) ei

nõudnud laenusaaja mitte täitmise kviitungit TsK § 233 lg 2 mõttes, vaid seda, et notar

küsiks kreeditorilt kinnitust, et kui ta rahasummad üle kannab, siis laenusaaja arvestab

saadu laenulepingujärgsete kohustuste kohaseks täitmiseks. Tegelikkuses vastavalt tol

ajal kehtinud TsK § 181 lg-le 2 kuulusid deponeeritud rahasummad notarile

ülekandmise hetkest kreeditorile ja deponeerimine loeti kohustise täitmiseks. Seega

mingisugune täiendav kinnitus õiguslikult tähtsust ei omanud.

70. 27.02.2002 kirjaga teatas laenuandja laenusaajale, et kui lepingujärgsed maksed ei

laeku panga poolt näidatud arveldusarvele hiljemalt 05.03.2002, loetakse leping alates

07.03.2002 ennetähtaegselt lõppenuks. Pooltevahelise lepingu p 17.1b) kohaselt oli

pangal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, see tähendab lugeda tagastamata laenu

tagastamise, intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude kohustuste täitmise

tähtajad saabunuks ja nõuda laenajalt nimetatud kohustuste täitmist panga poolt antud

mõistliku tähtaja jooksul muu hulgas juhul, kui laenaja ei täida tähtpäevaks laenu

tagastamise ja/või intressi ja/või muu lepingus toodud summa tasumise kohustust.

Lepingu p 17.2 kohaselt oli pangal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui ta teatas

laenajale eelnevalt kirjalikult tähtaja vastavate puuduste kõrvaldamiseks ja laenaja

puudusi teates märgitud tähtajaks ei kõrvaldanud.

71. Käesolevas asjas leidis eelnevalt tõendamist, et kostja laenuandjana oli perioodil

01.11.2001 kuni 04.03.2002 vastuvõtuviivituses seeläbi, et ei loonud vajalikke

tingimusi täitmise vastuvõtmiseks (ei võtnud vastu makseid sularahas ega teatanud uut

arveldusarve numbrit, kuhu hageja ise oleks saanud igakuised maksed tasuda), misläbi

oli hagejal laenulepingu täitmine võimatu. Maksete deponeerimine notar juures oli

vastavalt TsK §-le 181 võlgniku õigus, mitte kohustus. Seega ei oma käesolevas asjas

tähtsust, et perioodil detsembrist 2001 kuni veebruarini 2002 ei olnud hageja notarile

täiendavaid rahasummasid üle kandnud. Sellises olukorras ei olnud kostjal õigust

lugeda perioodil 01.11.2001 kuni 04.03.2002 laekumata makseid laenulepingu

rikkumiseks. 27.02.2002 kirjaga antud maksetähtaeg 05.03.2002 (seega tegelikult vaid

1 kalendripäev, arvestades teate kätteandmist) ei olnud ilmselt mõistlikuks tähtajaks

lepingu p-de 17.1 ja 17.2 mõttes. Eeltoodust tulenevalt on seega tõendatud, et kostja ei

järginud lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingus kokkulepitud korda ja seisuga

07.03.2002 pooltevaheline laenuleping kostja 27.02.2002 kirja alusel ennetähtaegselt

ei lõppenud. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid ka selle hilisema ennetähtaegse

lõpetamise kohta.

72. Kolleegium on seisukohal, et nõude loovutamine 10.04.2002 (leping t I kd lk 52-53) ja

selle tehingu kehtivusega seonduvad võimalikud probleemid väljuvad käesoleva hagi

piiridest. Käesolevas asjas on hagetud kostja vastuvõtuviivituses oleku tuvastamist ja

kostja poolt väidetavalt 07.03.2002 toimunud lepingu lõpetamise kehtetuse

tuvastamist. 10.04.2002 tehingu kehtetuse tuvastamist hagetud ei ole. Eelpool leidis

tuvastamist, et kostja oli pooltevahelises suhtes vastuvõtuviivituses kuni 04.03.2002.

Seega lõppes vastuvõtuviivitus enne väidetavat nõude loovutamist. Ka lepingu

ülesütlemise avalduse kehtivusele hinnangu andmist nõude loovutamine ei takista, sest

tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et 10.04.2002 tehingu poolte tahteks oleks olnud

vaidlusaluse laenulepingu üleandmine. Vastavalt TsK § 216 mõttele läks nõude

loovutamisel nõue üle uuele kreeditorile sellises seisukorras, nagu ta oli nõude

loovutamise lepingu sõlmimise hetkel.

73. Nii maakohtus kantud kui apellatsioonimenetluse kulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1

alusel võrdelist hagi rahuldatud osaga. Kuna hageja esimene nõue kuulub

rahuldamisele osaliselt (vastuvõtuviivitus lõppes 04.03.2002) ja teine nõue täies

ulatuses, siis leiab kolleegium, et mõistlikuks ja õiglaseks proportsiooniks on 15% vs

85%. Seega jäävad hageja menetluskulud 85% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 15% ulatuses hageja kanda.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok