3-09-2856/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2010, Tartu

Haldusasja number

3-09-2856

Haldusasi

Anu Ernitsa kaebus Virumaa Pensioniameti 24. novembri

2009. a otsuse nr 6.V44-2/176 tühistamiseks ja Virumaa

Pensioniametile kohustava ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2010. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Anu Ernitsa apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Anu Ernits, esindaja v. adv Sirje Must

Vastustaja Virumaa Pensioniamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 9. märtsi 2010. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Virumaa Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna 24. novembri 2009. a otsusega nr

6.V44-2/176 jäeti rahuldamata Anu Ernitsa taotlus kohtuniku vanaduspensioni määramiseks.

2. A. Ernits esitas 2. detsembril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Virumaa Pensioniameti

pensionide ja toetuste osakonna 24. novembri 2009. a otsuse nr 6.V44-2/176 tühistamiseks ja

Virumaa Pensioniameti kohustamiseks A. Ernitsale kohtuniku vanaduspensioni määramiseks

alates 12. septembrist 2009. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli A. Ernitsal oli õigus kohtuniku

vanaduspensionile ja puudus õiguslik alus talle kohtuniku vanaduspensioni mittemääramiseks,

3-09-2856

sest ta oli jõudnud talle pensioni määramise ajal (12. september 2009) vanaduspensioniikka,

kuna ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat kolme last.

3. Tartu Halduskohus jättis 9. märtsi 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt on A. Ernitsa puhul täitmata üks kohtute seaduse (KS) § 78 lg-s 1

nimetatud vanaduspensioni saamise eelduseks olev tingimus, sest käesolevaks ajaks ei ole ta

veel jõudnud vanaduspensioniikka. Soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigust

reguleeriv riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 3 ei kehtesta ühegi isiku

suhtes üldreeglist erinevat pensioniiga. Seega on tegemist teatud tingimustele vastavatele

isikutele kohalduva riikliku vanaduspensioni eriliigiga, mitte nende vanaduspensioniea

alandamisega. Kohtunikupensioni liigid on loetletud KS § 77 lg-s 1, kohtuniku vanaduspension

on seal ära nimetatud, soodustingimustel vanaduspension aga mitte. KS § 78 lg-st 2 tulenevalt

võib kohtunik saada kohtuniku vanaduspensioni enne vanaduspensioniikka jõudmist üksnes

vähemalt 80 protsendilise töövõime kaotuse korral. Laste olemasolu ja nende arv sellist õigust

ei anna. A. Ernitsale on määratud RPKS § 10 lg 1 p 3 kohane vanaduspension ja seega on talle

tagatud võrdsed õigused teiste kolme last kasvatanud isikutega. Tema kohtunikuametist

vabastamine seoses pensionile minekuga rajaneb tegelikule olukorrale ega oma kohtuniku

vanaduspensioni saamise õiguse suhtes mingit tähendust. Tähtsust ei ole ka asjaolul, kas varem

on kohtuniku vanaduspensioni kellelegi enne vanaduspensioniea saabumist määratud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4.

A. Ernitsa

apellatsioonkaebuses

palutakse

halduskohtu

otsus

tühistada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt peab tulenevalt RPKS § 4 lg-st 2 koostoimes KS §

77 lg-ga 5 kohtuniku vanaduspensioni saaja suhtes olema võimalik kohaldada

soodustingimustel vanaduspensionile jäämist, kui selleks esinevad seaduses sätestatud alused.

A. Ernitsa puhul on tõendamist leidnud RPKS § 10 lg 1 p-s 3 sätestatud soodustingimustel

vanaduspensionile jäämise alus. Seega oli A. Ernits pensioni määramise ajal jõudnud

vanaduspensioniikka ning tal oli õigus nn soodustingimustel kohtuniku vanaduspensionile.

Vanaduspensioniikka jõudmisele viitab ka A. Ernitsa ametist vabastamise otsus ning sarnasele

seisukohale jõudis ka Tartu Halduskohus 31. detsembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-

581/2003. Kuivõrd käesoleval juhul puudutab vaidlus kohtunikupensioni määramist, on

asjakohatu halduskohtu seisukoht, et A. Ernitsale on tagatud võrdsed õigused teiste kolme last

kasvatanud isikutega.

5. Virumaa Pensioniamet palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta,

nõustudes halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega ja jäädes oma halduskohtule antud

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on

õigesti ja põhjendatult jätnud A. Ernitsa kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1

ja TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. KS § 78 lg 1 kohaselt on kohtuniku vanaduspensioni õigus saada isikul, kes on

kohtunikuna töötanud vähemalt viisteist aastat ning on jõudnud vanaduspensioniikka.

3-09-2856

Pooled ei vaidle selle üle, et mõiste „vanaduspensioniiga“ sisustamisel tuleb lähtuda riikliku

pensionikindlustuse seadusest. RPKS § 7 lg 21 kohaselt mõistetakse vanaduspensionieana

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vanust, kui

muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. RPKS § 7 lg 1 p 1 kohaselt on õigus vanaduspensionile

isikul, kes on saanud 63-aastaseks või § 7 lg 2 kohaselt enne seda vanust 1949. aastal

sündinud naisel juhul, kui ta on saanud 61-aastaseks.

A. Ernits on sündinud 1949. aastal. Seega on tema vanaduspensioniea saabumise hetkeks

RPKS § 7 lg-st 2 tulenevalt 61-aastaseks saamine. Vaidlustatud Virumaa Pensioniameti

pensionikomisjoni 24. novembri 2009. a otsuse tegemise ajaks ei olnud A. Ernits 61-aastaseks

saanud. Seega on vastustaja põhjendatult keeldunud A. Ernitsale kohtuniku vanaduspensioni

määramisest, kuna selle otsuse tegemise hetkel ei olnud täitunud KS § 78 lg-s 1 sätestatud

kohtuniku vanaduspensioni saamise õiguse eeldus – vanaduspensioniikka jõudmine.

8. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vanaduspensioniea määratlemisel peaks käesoleval

juhul lähtuma RPKS § 10 lg 1 p-st 3. Nimetatud sätte kohaselt on õigus soodustingimustel

vanaduspensionile emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud

vähemalt kaheksa aastat kolme last, - üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist.

Viidatud

säte

ei

vähenda

vanaduspensioniiga,

vaid

sätestab

võimaluse

saada

soodustingimustel vanaduspensioni enne vanaduspensioniikka jõudmist. Vanaduspensioniea

määratlemisel tuleb seega lähtuda endiselt RPKS § 7 lg-st 2. Soodustingimustel

vanaduspension on riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioni alaliik

(sarnaselt RPKS §-des 8 ja 9 sätestatud vanaduspensioni alaliikidega – edasilükatud

vanaduspensioniga ja ennetähtaegse vanaduspensioniga) ning see kohaldub üksnes juhul, kui

isikul on õigus riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensionile. Ei ole

võimalik kombineerida riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud soodustingimustel

vanaduspensioni regulatsiooni ja kohtute seaduses sätestatud kohtuniku vanaduspensioni

selliselt, et võtta ühest seadusest võimalus saada soodustingimustel vanaduspensioni üldisest

pensionieast varem ning teisest seadusest võimalus saada kohtuniku vanaduspensioni, ning

teha sellest järeldus, et isik võib jääda aasta varem üldisest vanaduspensionieast pensionile ja

hakata saama kohtuniku vanaduspensioni. Kohtuniku vanaduspensioni saamise eelduseks on

vanaduspensioniea täitumine, mitte soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigust andva

ea täitumine.

9. Sellise seisukohaga ei kohelda ebavõrdselt isikuid, kes jäävad pensionile kohtute seaduse

alusel ja isikuid, kes jäävad pensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Ka

kaebajale on vaidlustatud pensionikomisjoni otsusest nähtuvalt määratud soodustingimustel

vanaduspension. Seega on teda koheldud võrdselt teiste kolme last kasvatanud isikutega.

10. Nõustuda tuleb halduskohtu seisukohaga, et kohtunikupensionide eriliigid on sätestatud

KS § 77 lg-s 1 ning sellest ei nähtu, et kohtunikele oleks kehtestatud võimalus

soodustingimustel kohtuniku vanaduspensionile.

11. Samuti tugineb apellant Vabariigi Presidendi 29. mai 2009. a otsusele nr 487, millega A.

Ernits kohtunikuametist vabastati. Nimetatud otsust ei ole kaebaja pidanud vajalikuks asja

materjalidele

lisada.

Vabariigi

Presidendi

Kantselei

kodulehel

aadressil

http://avalik.amphora.ee/vpk/document.aspx?id=23732 on nimetatud otsus siiski kättesaadav,

mistõttu saab ringkonnakohus selle väite osas seisukoha võtta.

3-09-2856

12. Apellandi seisukohaga, et sellest otsusest tulenevalt tuli talle määrata kohtuniku

vanaduspension, ei saa nõustuda. Otsuse p-s 2 on märgitud, et „Juhindudes kohtute seaduse §

78 lõikest 1, § 99 lõike 1 punktist 1 ja lõikest 2 ning riikliku pensionikindlustuse seaduse § 10

lõike 1 punktist 3 vabastan Anu Ernitsa Viru Maakohtu kohtuniku ametist 30. oktoobrist

2009“.

Asjaolu, et selles sättes on viidatud KS § 78 lg-le 1 ja RPKS § 10 lg 1 p-le 3, ei saa teha

järeldust, et seetõttu tuli A. Ernitsale määrata kohtuniku vanaduspension. Vabariigi Presidendi

pädevuses ei ole kohtuniku vanaduspensioni määramine, vaid üksnes kohtuniku ametist

vabastamine (KS § 99 lg 2). Ka käesoleval juhul vabastati Vabariigi Presidendi otsusega

üksnes A. Ernits kohtuniku ametist, mitte ei määratud talle kohtuniku pensioni. Kohtunikele

pensioni määramine on KS § 77 lg-st 5 ja RPKS § 32 lg-st 1 ning § 33 lg-st 1 tulenevalt

pensioniameti vastavate organite pädevuses. Ühestki õigusaktist ei tulene ka, et otsus, millega

Vabariigi President vabastab kohtuniku ametist, oleks pensioniameti jaoks haldusmenetluse

seaduse § 52 lg 1 p-s 2 sätestatud eelhaldusakt, millega tuvastatakse siduvalt, et vabastatud

kohtunikul on õigus kohtuniku vanaduspensionile. Seetõttu oli pensioniametil õigus ja

kohustus tuvastada iseseisvalt, kas A. Ernitsa puhul on täidetud kohtuniku vanaduspensioni

määramise eeldused või mitte. Vabariigi Presidendi otsuses KS § 78 lg-le 1 ja RPKS § 10 lg 1

p-le 3 viitamine ei omanud pensioniameti jaoks siduvat tähendust. Sellest viitest ei saanud

kaebajal tekkida ka kaitstavat õiguspärast ootust, et talle määratakse nende sätete alusel

pension. Nagu märgitud, oli presidendi otsuse resolutsiooniks üksnes kaebaja kohtuniku

ametist vabastamine ning selle otsuse eesmärgiks ei olnud kaebaja pensioniõiguse

tuvastamine.

13. Kaebaja on viidanud ka Tartu Halduskohtu 2003. aasta lahendile, kus on põhimõtteliselt

asutud seisukohale, et Riigikogu poolt kohtuniku vabastamine tema enda soovil seoses

pensionile minekuga omab pensioni määraja jaoks siduvat tähendust. Ka see asjaolu ei ole

kaebuse rahuldamise aluseks. HKMS § 74 kohaselt on kohtule kohustuslikud üksnes

Riigikohtu lahendi seisukohad, millega on asi kohtule uueks läbivaatamiseks saadetud.

Varasemate haldusasjade lahendamisel kohtupraktikas võetud seisukohad ei ole uute

haldusasjade lahendamisel kohtutele kohustuslikud. Seega on asja lahendaval kohtukoosseisul

võimalik asuda varasemast kohtupraktikas teistsugusele seisukohale. Lisaks ei ole käesoleva

asja tehiolud täielikult võrreldavad kaebaja poolt viidatud haldusasja tehioludega.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb A. Ernitsa apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. A. Ernitsa apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud summas 16 200 krooni

jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmise taotlust esitanud.

Agu Timmi

Maili Lokk

Einar Vene