2-09-20202/59 · Tallinna Ringkonnakohus

1(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-09-20202 Tsiviilasi K-L. V.´u, H. V. V.´u, F. V.´u ja M. V.´u hagi V. V.´u vastu lastele elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 01.07.2010 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

31 725 krooni Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. V.´u apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja 1 (apellatsioonimenetluses vastustaja 1): K-L. V. (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX, aadress: XXXXXXX XX XX-X, XXXXX XXXXXXX), tehinguline esindaja Maarika Pähklemäe; Hageja 2 (apellatsioonimenetluses vastustaja 2): H. V. V. (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX, aadress: XXXXXXX XX XX-X, XXXXX XXXXXXX) tehinguline esindaja Maarika Pähklemäe; Hageja 3 (apellatsioonimenetluses vastustaja 3): F. V. (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX, aadress: XXXXXXX XX XX-X, XXXXX XXXXXXX) tehinguline esindaja Maarika Pähklemäe; Hageja 4 (apellatsioonimenetluses vastustaja 4): M. V. (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX, aadress: XXXXXXX XX-X, XXXXX XXXXXXX) tehinguline esindaja Maarika Pähklemäe; Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): V. V. (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht: XXXXXXX, aadress: XXXXXXX XX-X XXXXX XXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kohtuistungi toimumise aeg 05.11.2010

2(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 Istungil osalenud isikud Hagejate tehinguline esindaja Maarika Pähklemäe, kostja

V. V., kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 01.07.2010.a otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt elatise alates 01.07.2010.a välja hageja 1, K-L. V. kasuks. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõistetakse kostjalt, V. V.´ult hageja 2,

H. V. V.´u kasuks välja igakuine elatis summas 2175 krooni alates 01.07.2010.a kuni H. V. V.´u 18-aastaseks saamiseni ja millega mõistetakse kostjalt, V. V.´ult hageja 3, F. V.´u kasuks välja igakuine elatis summas 2175 krooni alates 01.07.2010.a kuni F. V.´u 18-aastaseks saamiseni ja millega mõistetakse kostjalt,

V. V.´ult hageja 4, M. V.´u kasuks välja igakuine elatis summas 2175 krooni alates 01.07.2010.a kuni M. V.´u 18-aastaseks saamiseni.

3. Jätta maakohtu menetluskulu poolte endi kanda ja apellatsioonimenetluse kulu kostja, V. V.´u kanda.

4. Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Välja mõista kostjalt, V. V.´ult hageja 1, K-L. V.u kasuks igakuine elatis summas 2175 krooni L. V.´u ülalpidamiseks alates 15.02.2009.a kuni 17.01.2010.a.

4.3. Välja mõista kostjalt, V. V.´ult hageja 1, K-L. V.´u kasuks igakuine elatis H. V. V.´u ülalpidamiseks summas 2175 krooni, F. V.´u ülalpidamiseks summas 2175 krooni ja M. V.´u ülalpidamiseks summas 2175 krooni alates 15.02.2009.a kuni 30.06.2010.a.

4.4. Välja mõista kostjalt, V. V.´ult hageja 2, H. V. V.´u (sünd XX.XX.XXXX.a) kasuks igakuine elatis summas 2175 krooni alates 01.07.2010.a kuni H. V. V.´u 18-aastaseks saamiseni.

4.5. Välja mõista kostjalt, V. V.´ult hageja 3, F. V.´u (sünd XX.XX.XXXX.a) kasuks igakuine elatis summas 2175 krooni alates 01.07.2010.a kuni F. V.´u 18- aastaseks saamiseni.

4.6. Välja mõista kostjalt, V. V.´ult hageja 4, M. V.´u (sünd XX.XX.XXXX.a) kasuks igakuine elatis summas 2175 krooni alates 01.07.2010.a kuni M. V.´u 18- aastaseks saamiseni.

4.7. Jätta maakohtu menetluskulu poolte endi kanda ja apellatsioonimenetluse kulu kostja, V. V.´u kanda.

5. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

6. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

7. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

3(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. K-L. V. esitas 05.05.2009 maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt lastele elatise väljamõistmiseks. Kohus tegi maksettepaneku määruse, millele esitas võlgnik vastuväite. 26.06.2009 määrusega jätkati asja menetlemist hagimenetluses. 07.10.2009 esitatud menetlusdokumendis palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista poolte ühiste laste - XX.XX.XXXX sündinud L. V.u, XX.XX.XXXX sündinud H. V. V.u, XX.XX.XXXX sündinud F. V.u ja XX.XX.XXXX sündinud M. V.u ülalpidamiseks elatis 2649,90 krooni igale lapsele tagasiulatuvalt alates 15.10.2008. Kohtuistungil täpsustas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista igale lapsele elatis miinimummääras, millele lisandub tulumaks. Pooled elavad eraldi alates 10.10.2008. Lapsed elavad hageja juures. Selle aja jooksul on kostja hagejale andnud laste ülalpidamiseks vaid 6000 krooni.

Menetluse käik 2. Menetluse käigus esitas käesolevas tsiviilasjas peale täisealiseks saamist V. V.´u vastu hagi ka L. V., paludes välja mõista elatis alates sellest, kui L. V. sai täisealiseks kuni gümnaasiumi lõpetamiseni. 01.07.2010 tegi maakohus otsuse, millega mõistis mh kostjalt L. V.u kasuks välja elatusraha 2175 krooni alates 22.01.2010 kuni õpingute lõppemiseni T.. 05.08.2010 saabus ringkonnakohtusse L. V.u avaldus hagist loobumiseks ja menetluse lõpetamiseks. Tallinna Ringkonnakohus võttis 31.08.2010 määrusega vastu L. V.u hagist loobumise L. V.u hagis V. V.u vastu L. V.ule elatise väljamõistmiseks ja lõpetas selles asjas menetluse. Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 01.07.2010 otsuse resolutsiooni punkti

3 osas.

Kostja vastuväited hagile 3. Kostja leidis, et hagi on osaliselt põhjendamatu. Pooled sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt tasub kostja hagejale elatist 1000 krooni kuus iga lapse kohta. Kostja on kokkulepet kohtumenetluse kestel enda võimaluste piires suuremas osas täitnud. Alates kokkuleppe sõlmimisest on kostja tasunud sularahas 6000 krooni, pangaülekannetega 8000 krooni ja teostanud hagejale kuuluva hoone katuse parandustöid 24 000 krooni eest. Seega on 31.12.2009 seisuga tasunud kostja elatist 38 000 krooni, mis vastab ligilähedaselt poolte vahel kokkulepitud igakuisele summale. Alates 01.11.2009 on kostja tasunud hagejale ühiste laste ülalpidamiseks igakuiselt elatusraha summas 4000 krooni ning jätkab ka edaspidi maksmist. Kostjal puudub püsiv sissetulek, tal pole õnnestunud enda kutseoskustele (restauraator) vastavat töökohta leida, mistõttu on ta sunnitud elatama ennast juhutöödega. Hagejale kuulub mitu poolte abielu kestel soetatud korteriomandit, mis kostjale teadaolevalt on antud üürile ning tagavad hagejale regulaarse täiendava igakuise sissetuleku. Hageja poolt kirjeldatud kulutused lastele on ülepaisutatud ega vasta tegelikkusele. Kostja palus elatise suuruse määramisel arvestada ka asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning et väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita.

Esimese astme kohtu otsus 4. 01.07.2010 tegi Harju Maakohus otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja laste ülalpidamiseks igakuise elatise summas 2175 krooni lapse

4(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 kohta alates 15.02.2009 kuni laste täisealiseks saamiseni. Perekonnaseaduse § 210 lg-st 2 tulenevalt kohaldab kohus asja lahendamisel asja arutamise ajal kehtinud perekonnaseaduse vastavaid sätteid. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 60 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS § 61 lg 1 alusel teise vanema nõudel temalt välja elatise, mis määratakse PKS § 61 lg 2 kohaselt kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest.

PKS § 61 lg 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on käesoleval ajal 2175 krooni. Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Hageja väitel on kostja kuni 2009.a novembrikuuni maksnud elatist 6000 krooni ning seejärel 4000 krooni kokku neljale lapsele. Kostja poolt väidetavalt kantud kulutusi katuse remondiks ei saa käsitleda elatusraha maksmisena. Seega on hageja poolt 13.06.2009 esitatud elatise nõue põhjendatud.

Kuna hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras, ei pidanud kohus vajalikuks täiendavalt käsitleda laste mõistlikke vajadusi ja kulutuste suurust nende vajaduste rahuldamiseks. Hageja sissetulekuks on töötasu ca 6000 krooni kuus, 2009.a ka tasu lisatöö eest 28 750 krooni, peretoetus 2700 krooni. Kostja ei ole oma sissetulekuid tõendanud. Kostja seletustel ei saa juhutööde eest saadut määrata kindla summana kuus. Kohus leidis, et vanema varanduslikku seisu ei tule määrata üksnes tema igakuiste sissetulekute (töötasu, toetus, pension) järgi, vaid arvestada tuleb ka muu varaga.

Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kuulub hagejale 7 kinnisasja, lisaks korteriomandile, kus hageja koos lastega elab, kuulub hagejale veel 4 korteriomandit Tallinnas. Tallinnas XXXXXXXXXX X-X asuv korter on antud üürile ja hagejale makstakse kommunaalteenuste eest. Üüri maksmise kohta andmed puuduvad. Kostjale kuulub 2 korteriomandit Tallinnas ja 2 kinnisasja Võrumaal. Tallinnas XXXXXXX XX-X korteriomandit kasutab kostja elamiseks. Kohus leidis, et hageja varaline seis on hetkel parem kui kostjal. Samas ei ole kostja tõendanud, et tal ei ole nn juhutöödest saadavast tasust võimalik maksta elatist seaduses ettenähtud ulatuses, ning et elatise maksmisel ei oleks võimalik säilitada minimaalset vajalikku elustandardit.

Kostja varaline seis lubas tal kasutada kohtumenetluses vandeadvokaadi abi. Laste ülalpidamiskohustus on mõlemal vanemal ning kostjal on võimalik elatusraha katteks talle kuuluvat kinnisvara realiseerida. Kohus mõistis kostjalt välja elatise PKS § 61 lg 4 ettenähtud määras. Arvestades hageja paremat varalist seisu, ei pidanud kohus põhjendatuks välja mõista elatist tulumaksu võrra suuremas summas. Kohtuotsuse kohaselt ei esine PKS § 61 lg 6 sätestatud asjaolusid, mistõttu on põhjendatud hageja nõue elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt alates 15.10.2008.

Igakuine elatis neljale lapsele on kokku 8700 krooni. Kuni asja arutamiseni on kostja maksnud elatist 34 000 krooni (6000 + 4000 x 7), mis katab nelja kuu elatise suuruse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis alates 15.02.2009.

Apellatsioonkaebus 5. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha uus otsus, millega mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis summas 1000 krooni lapse kohta alates 17.12.2009 kuni laste täisealiseks saamiseni. Kostja ei ole rikkunud ülalpidamiskohustust. Poolte 09.09.2008.a kokkuleppe kohaselt tasub kostja hagejale elatist 1000 krooni kuus lapse kohta. Pooltel oli kokkulepe, et kostja poolt kantud kulu summas 24 000 krooni (katuse parandustööd) käsitatakse elatusrahana ja sel perioodil kostja hagejale eraldi elatist maksma ei pidanud. Pooltel on kooskõlas PKS § 100 lg-ga 3 õigus kokku leppida ühiste laste ülalpidamisviisis. Alates 01.11.2009 on kostja tasunud hagejale regulaarselt igakuiselt 4000 krooni ning täiendavalt teostanud hageja palvel viimase kinnistule renoveerimistöid. Hageja on kuritarvitanud pooltevahelist kokkulepet. Kostja varaline seisund ei võimalda täita maakohtu otsust. Kostja

5(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 ei nõustu kohtuga, et ta peab võõrandama elatise maksmiseks oma kinnisvara. Kinnistute võõrandamine antud hetkel ei ole ühelgi juhul laste huvides ja võimaldaks ajutiselt tasuda elatist kohtu poolt määratud ulatuses. Kohus on jätnud arvestamata, et poolte ühiste laste vajadused on olnud igakuiselt kaetud ning kostja on tasunud elatist lähtudes pooltevahelisest kokkuleppest, mille sõlmimisel omakorda lähtuti laste reaalsetest vajadustest ning poolte varalisest seisust. Hageja varalist seisundit arvestades, on viimasel oluliselt suuremad võimalused poolte ühiste laste ülalpidamiseks. Kostjal ei ole õnnestunud enda kutseoskustele vastavat töökohta leida ja ta elatab end juhutöödega ega ole sellest tulenevalt võimeline tasuma elatist PKS § 61 lg-s 4 sätestatud minimummäära ulatuses. Kostja hinnangul tuleb ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada asjaoluga, et hagejale kuulub mitu korteriomandit, mis on antud üürile ja tagavad hagejale regulaarse täiendava igakuise sissetuleku. Kostja hinnangul on seni makstav elatusraha 1000 krooni kuus kostja rahalisi võimalusi objektiivselt hinnates maksimaalne võimalik summa, mida ta suudab regulaarselt tasuda. Püsiva töökoha leidmisel on kostja nõus elatise suuruse üle vaatama. Kostja annab võimaluste piires rahalist tuge ka vahetult lastele nii taskurahana kui ka lastele vajalikke riideid, sporditarbeid vms soetades. Kostja märgib, et hageja poolt kirjeldatud kulutused laste kasvatamisele näivad kunstlikult paisutatutena ega vasta ilmselt tegelikele kulutustele. Kostjale jääb arusaamatuks, millistest vahenditest on hageja vastavaid igakuiseid kulutusi seni kandnud. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt korduvalt väljendatud ettepaneku võtta poolte ühised lapsed enda juurde elama. Kostjal on võimalik tagada poolte lastele eakohaseks arenguks ja äraelamiseks normaalsed tingimused.

Vastustaja seisukoht 6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta välja mõistetava elatise suuruse osas muutmata ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsust tuleb muuta menetlusosaliste ringi osas, samuti tuleb elatis alates 01.07.2010.a välja mõista alaealistele lastele endile ja mitte laste emale. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kohaldamisele kuuluva materiaalõigusega seonduvat, seejärel määratleb menetlusosaliste ringi, millele järgnevalt kuulub hindamisele elatisenõuete põhjendatus. Lõpuks annab kohus hinnangu apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

8. Maakohus leidis ekslikult, et PkS § 210 lg-st 2 tulenevalt tuleb käesolev vaidlus lahendada kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse alusel. Käesolevas asjas esitati kostja suhtes elatisenõue, mille raames paluti kostjalt välja mõista elatis perioodi eest, mis hõlmas aega kuni 30.06.2010.a ja ajavahemikku sealt edasi. PkS § 210 lg-st 2 tulenevalt tuleb elatisenõue perioodi eest kuni 30.06.2010.a lahendada seni kehtinud perekonnaseaduse alusel. Elatisenõue alates 01.07.2010.a ja edasi tuleb aga PkS § 210 lg-st 1 tulenevalt lahendada uue perekonnaseaduse alusel. Kuigi maakohus arutas asja enne uue perekonnaseaduse jõustumist, tegi maakohus otsuse 01.07.2010.a, so uue perekonnaseaduse kehtivusajal. Kohus peab otsuste tegemisel lähtuma kehtivatest seadustest. Elatise maksmise kohustus on vanema ja lapse vaheline kestusvõlasuhe. Kui kohus teeb otsuse, millega mõistetakse elatis välja etteulatuvalt, omab see otsus tulevikku suunatud mõju ja sellise otsuse tegemisel ei saa lähtuda materiaalõigusest, mis kehtis minevikus, kuid mis on otsuse tegemise ajaks kehtivuse kaotanud. Eespool toodust tulenevalt tuleb perioodi kuni 30.06.2010.a eest elatise väljamõistmisel lähtuda sellel perioodil kehtinud perekonnaseadusest ning elatise

6(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 väljamõistmisel perioodi 01.07.2010.a ja edasi eest tuleb lähtuda kehtivast perekonnaseadusest. Kuigi maakohus lahendas kogu nõude seaduse alusel, mis oli maakohtu otsuse tegemise ajaks kehtetuks tunnistatud, saab ringkonnakohus uuele perekonnaseadusele tuginedes teha ise uue otsuse.

9. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsus elatise väljamõistmise osas perioodi eest kuni 30.06.2010.a, on sisuliselt õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles elatis mõisteti välja kuni 30.06.2010.a. TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ringkonnakohus põhjendusi ei korda. Kuivõrd maakohus oma otsuse resolutsioonis ei eristanud elatise väljamõistmisel perioodi kuni 30.06.2010.a ja sealt edasi, tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni muuta selliselt, et elatise väljamõistmine perioodi eest kuni 30.06.2010.a ja sealt edasi oleks selgesti eristatav.

10. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et elatis perioodi eest alates 01.07.2010.a kuni kostja laste täisealiseks saamiseni tuleb lahendada kehtiva perekonnaseaduse alusel. Varemkehtinud perekonnaseadusest erinevalt ei näe kehtiv perekonnaseadus ette võimalust, et alaealise lapse ülalpidamiseks vajalik elatis mõistetaks välja alaealise lapse teise vanema kasuks. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt saab elatisenõude oma vanema suhtes esitada alaealine laps ise, kes elatise vaidluses saab tegutseda oma seadusliku esindaja (teise vanema) kaudu. Hageja 1 esitas elatise nõudes hagi vana perekonnaseaduse kehtivusajal. Hageja 1 ei pidanud eeldama, et maakohus teeb otsuse uue seaduse kehtivuse esimesel päeval ilma, et ta menetlusosalistega muutuvat õiguslikku olukorda ei arutaks ning menetlusosaliste ringi muutmiseks võimalust ei loo. Tsiviilasja toimikumaterjalidest tuleb järeldada, et hageja 1, kes on hageja 1 ja kostja ühiste alaealiste laste seaduslik esindaja, soovis elatishagi esitada selliselt, et selle saaks kehtiva õiguse kohaselt rahuldada. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja 1 tegelik tahe oli esitada elatishagi selliselt, et alates 01.07.2010.a mõistetaks elatis välja mitte hageja 1 kasuks, vaid hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 kasuks. Hageja 1 oleks hagi sellisel kujul ülejäänud hagejate seadusliku esindajana formuleerinud, eeldusel, et maakohus oleks hageja 1 suhtes selgituskohustust täitnud. Seda kinnitas 05.11.2010.a toimunud ringkonnakohtu istungil ka hageja 1 esindaja. Eespool toodust tulenevalt tuleb alates 01.07.2010.a elatis välja mõista alaealiste laste endi, so hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 kasuks. Nimetatud protsessuaalsete täpsustuste suhtes ei omanud vastuväiteid ka kostja, kellega ringkonnakohus 05.11.2010.a kohtuistungil muutunud õigusliku olukorra pinnalt vastavad küsimused läbi arutas.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 poolt kostja vastu esitatud hagid, milles palutakse kostjalt välja mõista igakuine elatis alates 01.07.2010.a summas 2175 krooni, on põhjendatud ja kuuluvad sellises suuruses rahuldamisele. Kuigi algselt nõuti viidatud isikutele elatist suuremas summas, rahuldas maakohus elatisenõude viidatud suuruses ning hagejad ei ole selle maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud. Apellatsioonkaebuse esitas maakohtu otsuse peale üksnes kostja, kes leidis, et igakuine elatis oleks tulnud välja mõista 2175-st kroonist väiksemas summas. Seega kontrollib ringkonnakohus üksnes seda, kas elatise väljamõistmine sellises suuruses on põhjendatud või tuleks kostjalt elatis välja mõista väiksemas suuruses.

12. Alates 01.07.2010.a kehtiva PkS § 96 ja § 97 p 1 kohaselt on isa kohustatud andma ülalpidamist oma alaealistele lastele. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 on kostja alaealised lapsed. Sellest tulenevalt on kostja kohustatud andma elatist hagejale 2, hagejale 3 ja hagejale 4. PkS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühe lapse kohta olla väiksem kui 2175 krooni. Sellest tulenevalt ei pea elatisenõuet ega selle nõude

7(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 esitamise eelduseks olevaid lapse vajadusi, mis ei ületa eelmises lauses nimetatud summat, põhjendama ega tõendama. Kuigi elatise vähendamine alla PkS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ei ole täielikult välistatud, on elatise alla miinimummäära vähendamine võimalik vaid väga erandlikel juhtudel, seaduses sätestatud eelduste esinemise korral. Elatise vähendamise eelduseks olevate asjaolude kohtu ette toomise kohustus ja vastavate asjaolude tõendamiskoormis lasub isikul, kes elatise väiksemas suuruses väljamõistmist taotleb, so kostjal. Selleks, et elatist saaks alla miinimummäära vähendada, tuleb kostjal tõendada, et kostja ei ole muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma alaealistele lastele ülalpidamist, kahjustamata seejuures enda tavalist ülalpidamist (PkS § 102 lg 1). Selliste üldiste eelduste rakendamine alaealiste laste elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks on võimalik üksnes juhul, kui vanema vara hulka kuuluvate vahendite ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil kasutamine elatise miinimummääras väljamõistmist ei taga (PkS § 102 lg 2 lause 2) ja kui esineb oluline põhjus, milleks saab seaduse kohaselt olla eelkõige vanema töövõimetus või asjaolu, et vanemal on veel mõni laps, kes elatise miinimummääras väljamõistmise korral osutuks majanduslikult vähemkindlustatuks, kui elatist saav laps (PkS § 102 lg 2 lause 3).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks vastavad asjaolud tõendatuks lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa teha järeldust, et kostja ei ole tema varalist seisundit arvestades võimeline miinimummääras ülalpidamiskohustust täitma (PkS §102 lg-s 1 sätestatud üldine eeldus). Ringkonnakohus lähtub sellise järelduse tegemisel maakohtu poolt tuvastatud asjaolust, mille kohaselt kuulub kostjale kaks korteriomandit Tallinnas ja kaks kinnisasja Võrumaal. Maakohus tuvastas, et kahest Tallinnas asuvast korteriomandist kasutab kostja elamiseks ühte. Seega kuulub kostjale üks Tallinnas asuv korteriomand ja kaks kinnisasja Võrumaal, mida on võimalik alaealiste laste miinimummääras ülalpidamiskohustuse täitmiseks kas võõrandamise või koormamise teel realiseerida. Kuigi kostja väitis, et enne kinnisvarahindade märkimisväärset tõusu omandatud kinnisasju ei ole otstarbekas kinnisvaraturu madalseisus võõrandada, ei tähenda, et kinnisvarahindade mitte kõige soodsam seis saaks tingida selle, et laste isa ei peaks tagama oma alaealistele lastele ülalpidamist vähemalt miinimummääras. Seetõttu jätab ringkonnakohus arvestamata kõik need kostja väited, mis seonduvad sellega, et kostjalt elatise väljamõistmisel ei peaks arvestama kostjale kuuluvate kinnisasjadega.

14. Isegi siis, kui asuda seisukohale, et PkS § 102 lg-s 1 sätestatud üldised eeldused on täidetud, mille osas leidis ringkonnakohus eespool, et see nii ei ole, tuleks ka PkS § 102 lg 2 lausest 2 tulenevalt järeldada, et elatist alla miinimummäära välja mõista ei saa. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mille kohaselt ei annaks kostjale kuuluvate vahendite (korteriomand ja kinnisasjad) realiseerimine elatise miinimummääras maksmise võimalust.

15. Juhul, kui kõik eespool toodud eeldused oleksid täidetud, mille osas leidis ringkonnakohus, et see nii ei ole, ei saaks elatist vähendada seetõttu, et kostja ei ole tõendanud alaealiste laste elatise alla miinimummäära vähendamise eelduseks olevat mõjuvat põhjust PkS §102 lg 2 lause 3 tähenduses. Viidatud normi kohaselt saab alaealise lapse elatise alla miinimummäära vähendamine toimuda üksnes juhul, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Seadusandja nimetab võimalike mõjuvate põhjustena elatise maksmiseks kohustatud vanema töövõimetust ja olukorda, kus elatise maksmiseks kohustatud vanemal on veel mõni laps, kes jääks elatise miinimummääras väljamõistmise korral halvemasse olukorda. Selliseid asjaolusid käesoleva vaidluse puhul ei esine. Kostja ei ole töövõimetu. Kostja on tööeas, töövõimeline kutseoskustega spetsialist, kes ka töötab. Kostja ei ole enda väidete kohaselt olnud viimasel ajal võimeline leidma endale sellist tööd, mis võimaldaks täita

8(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 ülalpidamiskohustust miinimummääras. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada mõjuvaks põhjuseks PkS § 102 lg 2 lause 3 tähenduses. Töövõimeline kostja peab tegema kohaseid jõupingutusi selleks, et leida sissetulek, mis võimaldaks oma lapsi vähemalt miinimumtasemel ülal pidada.

16. Käesoleval juhul ei ole kostjal ka sellist last, kelle suhtes elatist välja ei mõistetaks ning kes elatise väljamõistmise korral jääks seetõttu halvemasse olukorda. Elatis mõistetakse välja kõikidele kostja alaealistele lastele ning seetõttu saab kohus kõikide laste olukorda käesoleva vaidluse raames kaaluda ja arvestada. Selle hindamisel saab kohus lähtuda tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaoludest.

17. Seega ei esine mitte ühtegi mõjuvat põhjust, mida oleks mõjuva põhjusena PkS § 102 lg 2 lauses 3 toodud loetelus otsesõnu nimetatud. Kuigi PkS § 102 lg 2 lauses 3 toodud mõjuvate põhjuste loetelu ei ole ammendav, saab loetelus konkreetselt nimetamata põhjust pidada oluliseks üksnes juhul, kui mingi muu, loetelus otsesõnu nimetamata põhjus on loetelus toodud põhjustega piisavalt sarnane ning vastab mõjuvate põhjuste määratlemiseks antud normi eesmärgile. Ringkonnakohtu hinnangul kostja ühtegi sellist põhjust esile toonud ei ole.

18. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi kuulub rahuldamisele selliselt, et hagejale 1 mõistetakse hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 ülalpidamiseks elatis välja suuruses 2175 krooni kuus kuni 30.06.2010.a ja sealt edasi mõistetakse elatis välja samas suuruses hageja 2, hageja 3 ja hageja 4 kasuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa see kostja väide, et hageja 1 ja kostja sõlmisid perenõustaja juures kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tasuma elatist igakuiselt summas 1000 krooni lapse kohta, olla elatishagi rahuldamata jätmise või osalise rahuldamata jätmise aluseks. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 1 kohaselt oli elatishagi rahuldamise eelduseks see, et last ülal pidama kohustatud vanem ülalpidamiskohustust ei täida. Tegemist oli imperatiivse sättega, millest pooled kokkuleppega kõrvale kalduda ei saanud. See tähendab, et juhul, kui pooled sõlmisid kokkuleppe, mille sisu oli see, et elatist ei tule maksta mitte rohkem, kui kokkuleppes näidatud suuruses, siis ei välistanud selline kokkulepe elatise suuremas ulatuses nõudmist juhul, kui tuvastatakse, et kokkuleppes näidatud elatise suurus ei katnud elatist saama õigustatud isiku tegelikke vajadusi. Sama järeldus tuleb teha ka kehtiva PkS § 100 lg 3 alusel.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa see kostja väide, mille kohaselt leppis ta hagejaga 1 kokku, et kostja parandab katust ja vabaneb sellega

24 000 krooni ulatuses ülalpidamiskohustuse täitmisest, olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Vastava kokkuleppe sõlmimine, samuti katuse parandamine on tõendamata. Hagejad vaidlesid sellele kostja väitele vastu ning seega oleks kostjal tulnud vastavaid asjaolusid tõendada. Seda aga kostja teinud ei ole. See kostja poolt esile toodud asjaolu, et katuse parandamise perioodil hageja 1 kostjalt elatist ei nõudnud, ei saa olla katuse parandamise kui fakti ega paranduse väärtuse elatise hulka arvamise kokkuleppe olemasolu tõendatuks lugemise aluseks, sest katuse parandamine kui selline on tõendamata ja seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et katust parandati mingil kindlal perioodil. Samuti ei saaks väidetavat teatud perioodil esinenud hageja 1 poolset elatise nõude esitamise passiivsust käsitleda konkludentse tahteavaldusena katuseparandustööde elatise hulka arvamise tähenduses. Et kokkulepet ei ole tõendatud, ei ole vajadust käsitleda taolise kokkuleppe kehtivuse küsimust.

9(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202

21. Kostja väited, et elatis tuleks välja mõista alla miinimummäära seetõttu, et ülalpidamiskohustuse võrdsuse põhimõttest tuleb kostja osas kõrvale kalduda, ei saa hagi rahuldamata jätmist tingida. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse kohaselt tuli elatis välja mõista vähemalt PkS § 61 lg-s 4 sätestatud suuruses ning alla selle suuruse sai elatist välja mõista üksnes PkS § 61 lg-s 6 sätestatud erandi esinemise korral. Vastavate asjaolude puudumist käsitles kohus ülal. Kehtiva peakonnaseaduse § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades muuhulgas ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Mõlemale lapsevanemale kuulub kinnisasju, mida elamise eesmärgil ei kasutata, ning kuigi hageja 1 sissetulek on kostja omast suurem, tuleb sissetuleku puhul arvestada ka seda, et kostjal tuleb teha piisavaid pingutusi täiendava sissetuleku hankimiseks. Et tegemist on töövõimelise meesterahvaga, leiab ringkonnakohus, et puuduvad alused PkS § 105 lg 3 alusel kostja ülalpidamiskohustuse osa suuruse vähendamiseks.

22. Hagi rahuldamata jätmist ei saa tingida ka see kostja väide, et hageja 1 ja kostja ühisvara jagamisel jäeti osa varast hagejale 1 just sellel põhjusel, et kostja saaks väiksemas ulatuses oma lapsi ülal pidada. Selline kostja väide on tõendamata. Miski ei viita sellele, et selline kokkulepe hageja 1 ja kostja vahel oleks sõlmitud. Seega ei tule kohtul hinnata selle kokkuleppe kehtivust ega mõju ülalpidamiskohustusele.

23. Kuigi kostja väitis, et ta kohtub tihti lastega ning võtab laste kasvatamisest osa muul viisil kui elatusraha maksmise teel, ei saa need kostja väited hagi rahuldamist mõjutada, sest kostja vastavasisulised väited on sedavõrd üldised, et nende pinnalt konkreetseid järeldusi ei ole võimalik teha, hagejad sellesisulisi väiteid omaks ei võtnud ja kostja ei ole oma väiteid ka tõendanud. Kostja ei ole konkreetselt esile toonud, millise lapse suhtes ta millisel viisil ülalpidamiskohustust täidab, kellele kui palju ta taskuraha on andnud, millist spordivarustust ta on kellele ostnud ja kas seda saab vajalikuks pidada. Kohus käsitles kostja vastavasisuliste väidete abstraktsusega seotud probleeme ka 5.11.2010.a kohtuistungil.

24. Kostja viitas apellatsioonkaebuses ka Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-127-09 väljendatud seisukohtadele. Vastavad seisukohad ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist ega osalist rahuldamist. Käesoleval juhul on kostjal vara, mille arvelt täitemenetlust läbi viia. Väide, et selle võõrandamine ei ole otstarbekas ega pikemas perspektiivis ka laste huvides, ei saa tingida seda, et isa vabaneks ülalpidamiskohustusest või saaks seda täita alla minimaalse taseme.

25. Nii varem kehtinud kui ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast perekonnaseadusest tuleneb, et miinimummääras elatise väljamõistmise korral ei tule lapse vajadusi tõendada ega põhjendada. Seetõttu ei saa kostja väited selle kohta, et laste vajadused tunduvad kostjale ülepaisutatutena, olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Seejuures on oluline rõhutada, et elatise teatud konkreetses suuruses väljamõistmiseks ei ole vaja tõendada, et teine lapsevanem konkreetsed kulutused ka teeb. Miinimumi ületava elatise väljamõistmiseks on vaja esile tuua ja tõendada lapse vajadused kui sellised. Lapse vajadustest lähtuv elatis tuleb välja mõista ka siis, kui teine vanem vahendite nappuse tõttu ei ole siiani suutnud lapse põhjendatud vajadusi täielikult katta.

26. Kuigi kostja väljendas kohtumenetluse jooksul valmidust lapsed enda juurde elama võtta, ei saa see hagi rahuldamist mõjutada. Kostja kinnitas ka 05.11.2010.a kohtuistungil, et

10(10) Tsiviilasi nr: 2-09-20202 see ettepanek tehti kompromissi sõlmimise eesmärgil ning et ka kostja hinnangul see hagi rahuldamist mõjutada ei saa. Ka perekonnaseadus ei anna elatishagi rahuldamata jätmiseks alust seetõttu, et elatist maksma kohustatud vanem väljendab nõusolekut võtta laps või lapsed enda juurde elama.

27. 05.11.2010.a kohtuistungil kinnitas kostja kohtule, et maakohus võttis otsuse tegemisel arvesse neid rahalisi makseid, mida kostja enne maakohtu otsuse tegemist elatise maksmise eesmärgil hagejale 1 tegi, ning et selles osas, et maakohus oleks mingeid tehtud makseid arvestamata jätnud, kostjal maakohtule etteheiteid ei ole. Sellest tulenevalt ei saa ka kostja väited, et ta osaliselt elatist tasus, olla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks.

28. Kuivõrd käesolevas asjas esitas täisealine L. V. temale kui täisealisele alanejale väljamõistetud elatise osas hagist loobumise avalduse, mille kohus vastu võttis ja millest tulenevalt selles osas maakohtu otsus tühistati, ei käsitle ringkonnakohus neid apellatsioonkaebuse väiteid, mil puudutavad täisealisele L. V.ule elatise väljamõistmist.

Eespool toodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus 29. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus leidis, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu menetluskulude osas jaotist muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal

Malle Seppik