3-10-216/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-216 Haldusasi Elmar Silbermanni kaebus Tallinna Vangla 28.10.2009 käskkirja nr 82 tühistamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Elmar Silbermanni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Elmar Silbermann Vastustaja – Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Elmar Silbermanni apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-10-216 Tallinna Vangla 28.10.2009 käskkirja nr 82 punkti 1.2 jõusse jätmise osas ja teha selles osas uus otsus. Rahuldada Elmar Silbermanni kaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Vangla 28.10.2009 käskkirja nr 82 punkt 1.2 ajalehtede ja ajakirjade keelamise osas.

3. Lõpetada menetlus Elmar Silbermanni kaebuses Tallinna Vangla 28.10.2009 käskkirja nr 82 punkti 1.2 tühistamiseks muu kirjanduse keelamise osas.

4. Muus osas jätta Elmar Silbermanni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata.

5. Mõista Tallinna Vanglalt välja riigituludesse riigilõiv summas 200 (kakssada) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirjaga nr 82 keelati Tallinna Vanglas viibi-

3-10-216

2(9) vatel kinni peetavatel isikutel täiendavalt järgnevate esemete ja ainete omamine vanglas: 1.1) raadiod, televiisorid, videovõi helikassettmagnetofonid või muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed ja veekeetjad, mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest. Nimetatud esemetesse on nende ehituse tõttu võimalik peita keelatud esemeid ja aineid, mida vanglaametnikul on raske avastada. Kinni peetaval isikul on võimalik nimetatud esemeid osta vangla kauplusest, sest vaid sellisel viisil on tagatud, et neisse ei ole peidetud keelatud esemeid ja aineid. Kuna nimetatud esemete põhjalikuks kontrolliks on vajalik esemete avamine ja Tallinna Vanglal puudub vastava kvalifikatsiooniga spetsialist, kellel oleks õigus garantii ajal tehnikat avada, siis võib nimetatud esemete avamine seadme rikkuda või ei säili elektriseadme garantii; 1.2) ajalehed, ajakirjad ja muu kirjandus, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel. Vanglas viibivad isikud, kellel on diagnoositud narkosõltuvus ja kes üritavad seetõttu leida viise, kuidas toimetada vanglasse narkootilisi aineid. Ajalehtede, ajakirjade ja muu kirjanduse vahele on võimalik kleepida keelatud aineid, mistõttu oleks vajalik iga lehekülje eraldi kontrollimine, mis on ajaja töömahukas. Lisaks ei pruugi lehtedele kleebitud aine olla visuaalselt tuvastatav, mistõttu on võimalik keelatud ainete sattumine vanglasse. Perioodilisi väljaandeid on võimalik tellida vanglateenistuse vahendusel, samuti võimaldatakse kinni peetavatel isikutel vähemalt iga kolme päeva tagant lugeda päevalehti ja kasutada raamatukoguteenust; 1.3) riideesemed, välja arvatud vangla direktori 23.01.2009 käskkirjas nr 3 nimetatud esemed (aluspesu, sokid, kindad, sall, jalanõud, saunalina), mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest. Riideesemete taskutesse ja õmbluste vahele on võimalik peita keelatud aineid ja esemeid, mida vanglaametnikul on raske avastada. Esemete keelamine on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu. Nimetatud esemete kaudu võib vangla territooriumile sattuda keelatud esemeid ja aineid, mis seab otseselt ohtu vangla üldise julgeoleku.

2. Tallinna Vangla kinnipeetav Elmar Silbermanni vaie Tallinna Vangla 28.10.2009 käskkirja nr 82 kehtetuks tunnistamiseks jäeti Justiitsministeeriumi 13.01.2010 vaideotsusega nr 11- 7/2328 rahuldamata.

3. E. Silbermann esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkirja nr 82 tühistamist. Põhjendused: Kaebaja hinnangul jääb selgusetuks, miks lubatakse omada vangla poest ostetud esemeid, kui ka nende sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid. Vanglaametnikud suudavad edukalt kokku panna ja lahti võtta vangla poest ostetud esemeid ja seega pole usutav, et nad ei suudaks läbi otsida väljastpoolt vanglasse saadetud esemeid. Tallinna Vanglal on olemas röntgenaparaat, millega saab kõiki elektroonika esemeid läbi valgustada.

Põhjendamatu on ka ajalehtede, ajakirjade ja muu kirjanduse keelamine. Keelatud esemeid ja aineid on võimalik peita igale poole, sealhulgas ka tavakirjadesse ja selliselt võidakse kinnipeetavatel igasugune kirjavahetus ära keelata. Tallinna Vanglas on narkokoer, keda võiks kasutada. Lisaks on teada palju juhtumeid, kus ka vanglaametnikud ise on vanglasse toonud narkootilisi aineid. Vanglas asuvast poest sisseostude tegemine on raskendatud, kuna kinnipeetavate isiklikult arvelt olevast rahast võetakse 70 % ära ja seega tuleks isiklikule arvele kanda mitmekordne summa ostetava eseme maksumust. Ajakirjade ja ajalehtede ostmine ei ole kinnipeetavatele tihti võimalik, kuna esmajärjekorras on vajalik osta muud eluks vajalikud esemed, näiteks hügieenitarbed.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julge-

3-10-216

3(9) olekut. Nimetatud paragrahvi lg 4 kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid või esemeid, mis ei ole Justiitsministeeriumi poolt kehtestatud keelatud ainete loetelus, kuid vastavad paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Seega oli vangla direktoril vaidlustatud käskkirja andmisel olemas nii pädevuskui ka volitusnorm, mistõttu on käskkiri õiguspärane.

Käskkirjast nähtub, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta mitte käskkirjas nimetatud esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat ning koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid ja aineid. Selleks, et nimetatud esemetest keelatud aineid ja esemeid avastada, tuleb need avada, mistõttu ei säili esemete müügigarantii, samas kui Tallinna Vangla kaupluses aga toimub kaupade müük vanglateenistuse vahendusel ning seega ei ole vajalik kaupade avamine.

Käskkirjas on põhjendatud, miks on kinni peetavatele isikutele vanglas keelatud ajalehed, ajakirjad ja muu kirjandus, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel. Käskkirjaga ei piirata kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid kirjas saadetavate ainete ja esemete saatmist.

Täiendavate kontrollmeetmete rakendamine, sealhulgas ka röntgenläbivaatus ja narkokoera kasutamine, nõuab vanglateenistuselt täiendavat ressurssi nagu tööjõud, ajakulu jne. Käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi nii intensiivselt, et vangla peaks ühepoolselt kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida. Ka kontroll ei garanteeri, et kirjas saadetud esemetest leitakse kõik vanglas keelatud esemed. Käskkirjaga kehtestatud meede on vajalik ja mõõdukas, kuna vanglal ei ole mõne muu meetmega võimalik niisama tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida.

Kui kinni peetaval isikul on lähedased, kellel on võimalik saata esemeid posti teel, on neil võimalik kanda ka raha kinni peetava isiku vanglasisesele isikuarvele, mis hoiustatakse pärast seaduses ette nähtud mahaarvamiste tegemist ning hoiustatud raha eest on kinni peetaval isikul võimalik vangla kauplusest vajalikke asju osta.

5. Tallinna Halduskohtu 31.03.2010 otsusega jäeti E. Silbermanni kaebus rahuldamata. Põhjendused: Vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja põhjendatud. Käskkirja on andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Käskkiri vastab üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks, haldusakt on kirjalikult vormistatud ning selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused.

Käskkirjas esitatud põhjendused on asjakohased ja õigustavad käskkirjaga ettenähtud piirangute kehtestamist. Piirangud on kehtestatud vangla julgeoleku tagamiseks, kuna käskkirjas nimetatud esemete läbiotsimine on raskendatud või mõnel juhul teostamatu. On üldteada, et just postipakkidega on püütud sageli vanglasse keelatud aineid ja esemeid toimetada. Postiga saadetud asjade läbiotsimine ja keelatud ainete avastamine on raske. Elektroonikaseadme kontrollimine eeldaks ilmselt selle korpuse avamist, mis on ühelt poolt aeganõudev ja teisalt kaasneb sellega alati võimalus, et seade puruneb või saab kahjustada. Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et vanglal ei ole vastavat spetsialisti, kes oskaks ohutult elektroonikaseadmeid lahti võtta, et neid vajalikul määral kontrollida saaks. Kindlasti ei saa vanglalt eeldada sellise spetsialisti palkamist. Täiendavate kontrollmeetmete, sealhulgas röntgenläbivaatuse ja narkokoera kasutamine, nõuab vanglateenistuselt täiendavat ressurssi. Käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla peaks kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida ja kontroll ei garan-

3-10-216

4(9) teeri, et kirjas saadetud esemetest leitakse kõik vanglas keelatud esemed, mis võivad julgeolekut kahjustada. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega võimalik suurem osa keelatud ainetest saadetistest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vanglateenistuse seisukohast, et vangla sellega piisaval määral siiski toime ei tule. Keelatud ainete ja esemete saamise vastu on teatud vanglas kinni peetavatel isikutel reeglina suur huvi, mistõttu on alust arvata, et nende peitmiseks kasutatakse keerulisi viise.

Keelatud esemete ja ainete nimekirja täiendus piirab kaebaja õigusi, kuid sellist piirangut ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kaalub üles kinni peetava isiku huvi väljastpoolt vanglast saadetud elektroonikaseadmete kasutamise ja perioodikaväljaannete lugemise vastu, kuid tuleb ka tähele panna, et kinni peetaval isikul on võimalik nimetatud esemeid saada ka muul viisil (vangla raamatukogust või vangla vahendusel tellides; soetada elektroonikat vangla poest, kus müüdav kaup on ilmselt vabaduses müüdavaga võrreldes mõnevõrra kallim ja valik ilmselt väiksem, ent see ongi üks kinnipidamisega kaasnevatest paratamatutest piirangutest). Seega ei ole elektrooniliste seadmete kasutamise ja perioodikaväljaannete lugemise võimalus vahistatule välistatud, vaatamata sellele, et vahistatule keeldutakse kambrisse lubamast posti teel saadetud tehnikat ja ajakirju.

Vastustaja märgib õigesti, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta mitte käskkirjas nimetatud esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat ja koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid ja aineid. Seega on alusetu kaebaja väide, et käskkirjadest ei selgu, mis vahe on esemetel, mis ostetakse vangla kauplusest või saadetakse vanglasse väljastpoolt. Oluline on, et käskkirja põhjendustes on märgitud, et selleks, et nimetatud aineid ja esemeid avastada, tuleks need avada, mistõttu ei säiliks esemete müügigarantii. Vastustaja selgitas, et Tallinna Vangla kaupluses toimub kaupade müük vanglateenistuse vahendusel ja seega ei ole vajalik kaupade avamine.

On õige, et narkootilisi aineid on võimalik peita ka tavakirjadesse. VangS § 29 lg-st 1 tulenevalt kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad üldjuhul avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ja võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Seega on keelatud ainete avastamiseks kirjast vajalik kiri avada ja vanglateenistusele on see nii ajakui töömahukas protsess. Erakirja avamist keelatud ainete avastamiseks ei saa aga võrrelda maksikirjas saadetud ajalehtede, ajakirjade ja muu kirjanduse läbiotsimisega, kuna ajakirjad, ajalehed ja muu kirjandus koosnevad tavaliselt oluliselt suuremast lehekülgede hulgast kui erakiri ning seega oleks nimetatud läbiotsimine oluliselt ajaja tööjõukulukam, kui erakirjade avamine. Vaidlustatud käskkirjaga ei piirata kinni peetavate isikute kirjavahetust, vaid piiratakse kirjas saadetavate ainete ja esemete saatmist. VangS §-s 28 sätestatud õigus kirjavahetusele ei ole piiramatu ega tähenda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille omamine on keelatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. E. Silbermanni apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus. Põhjendused: Vaidlustatud käskkiri on ebaloogiliste põhjendustega, pole seadusega kooskõlas ja rikub kinnipeetavate õigusi. Keelates ära elektroonikaseadmed, mis on kinni peetavale isikule edastatud posti teel, võtab vangla paljudelt võimaluse soetada olmeelektroonikat, kuna neil pole võimalik seda vangla poest osta. Kuna kinnipeetavalt võetakse tema isiklikule arvele laekuvatest summadest maha 70%, siis peab kinnipeetav oma arvele panema vangla poest ostetava eseme väärtusest ca kolmekordse summa. Kaebajale on arusaamatu, miks ei kasutata keelatud esemete ja ainete avastamiseks röntgenaparaati või narkokoera.

3-10-216

5(9) Keelatud esemeid ja aineid saab peita ka tavakirjadesse. Kaebajale on arusaamatu, kuidas on ajalehtede, ajakirjanduse või muu kirjanduse vahelt keelatud esemete või ainete otsimine raskendatud võrreldes tavakirjadega. Lubatud on kaustikud ja joonistusplokid, mille iga lehekülge peab vanglaametnik samuti kontrollima ja millega ta saab hakkama.

Lisaks on kinni peetavatel isikutel vajalik muretseda endale hügieenitarbeid. Vangla jättis märkimata, et kuigi kord kvartalis antakse kinnipeetavatele hügieenipakk, jäävad need kinnipeetavad, kelle isikuarvel on 3 kuu jooksul olnud 150 krooni, sellest pakist ilma. Seega, kui kinnipeetav laseb endale arvele panna raha, peab ta ka hügieenitarbed ise ostma.

Kuigi vastustaja on välja toonud, et kinnipeetavatel on võimalus iga kolme päeva tagant lugeda üleriigilisi päevalehti, ajakirju ja kasutada raamatukoguteenust, jääb kaebajale arusaamatuks, milliseid ajalehti ja ajakirju vangla silmas pidas, kuna peale ajalehe Postimees ei ole kaebaja ühtegi teist ajalehte ega ajakirja näinud. Kaebaja ei ole saanud vastust ajalehtede ja ajakirjade saamise taotlusele. Kuigi raamatukoguteenus on olemas, on kaebaja karistuse kandmise ajal peaaegu kõik raamatud seal läbi lugenud.

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peavad teised kinnipeetavad kannatama narkosõltuvusega kinnipeetavate pärast ja miks neid ei eraldata teistest kinnipeetavatest.

7. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: VangS § 48 lg 1 kohaselt võib vangla kaupluses müüdava kauba hind olla sisseostuhinnast 20% kõrgem. Tallinna Vangla kauplus lähtub oma tegevuses sellest nõudest ning sellest kinnipidamist kontrollivad Tallinna Vangla ja Justiitsministeerium. Kuna jaekaubanduse korraldamine eeldab lisakulusid, tuleb kauba müügil nende kulude katteks rakendada juurdehindlust. Vastustaja möönab, et vangla kaupluse hinnatase võib olla kõrgem kui suurtes kauplusekettides väljapool vanglat, kuid see ei ole piisav argument, miks peaks kinni peetav isik igal juhul väljapoolt vanglat saama kirjaga esemeid, millega on võimalik vanglasse toimetada keelatud esemeid ja aineid, millega omakorda seatakse ohtu vangla üldine julgeolek.

Tallinna Vangla direktori 02.10.2009 käskkirjaga nr 67 muudeti Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele hügieenipakkide väljastamise korda selliselt, et kord kvartalis antakse hügieenitarvete pakk kinnipeetavale, kelle puhul on vangla veendunud, et tal puuduvad isikuarvel piisavad vahendid endale hügieenitarvete soetamiseks. Enne nimetatud käskkirja andmist väljastati hügieenipakk kõigile kinnipeetavatele, kuid see ei motiveerinud kinnipeetavaid aru saama töötamise olulisusest vanglas. On loomulik, et vangla püüab kinnipeetavaid juba vanglas motiveerida saama sissetulekuid, mille eest on võimalik vajalikke esemeid osta. Käskkirjast ei nähtu, et kinnipeetaval peab isikuarvel olema just 150 krooni.

VangS kohaselt tagatakse kinnipeetavatele võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti. Tallinna Vanglas on kinnipeetavatele tagatud nii eestikui ka venekeelse Postimehe lugemine. Ühestki õigusaktist ega kohtulahendist ei tulene, et vangla peab tagama mitme või mingi konkreetse nimetusega päevalehe lugemise. Vangla raamatukogu täiendatakse pidevalt uue kirjandusega. On vähetõenäoline, et kaebajal oleks juba kogu raamatukogusse muretsetud kirjandus läbi loetud. Tallinna Vangla direktori 23.04.2010 käskkirjaga nr 28 muudeti vaidlustatud käskkirja punkti 1.2 ja jäeti sõnastusest välja „muu kirjandus“.

Käskkirjas märgitud keelatud esemete ja ainete all peetakse silmas nii narkootilisi kui ka muid vanglas keelatud esemeid ja aineid, nt alkohol, mobiiltelefon. Kaebaja väide talle teiste kinni peetavate isikute tõttu kannatuste tekitamise osas on asjakohatu, kuna just kaebajale

3-10-216

6(9) 14.09.2009 saabunud maksikirjast leiti raamatu vahele peidetuna kolm SIM-kaarti ZEN ja kaks Samsungi mobiiltelefonilaadija otsikut, mis on vanglas keelatud esemed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kuna apellatsioonkaebuses osundatakse paljude kinni peetavate isikute õiguste rikkumisele, peab ringkonnakohus esmalt vajalikuks selgitada, et isik saab HKMS § 7 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma rikutud õiguste või piiratud vabaduste kaitseks, mitte teiste isikute õiguste või vabaduste kaitseks.

9. Vastustaja poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud Tallinna Vangla direktori 23.04.2010 käskkirjast nr 28 nähtub, et sellega on muudetud vaidlustatud käskkirja p-i 1.2 ja jäetud sõnastusest välja „muu kirjandus“. Seega on vaidlustatud käskkirja p 1.2 alates 23.04.2010 käskkirja jõustumisest 26.04.2010 muu kirjanduse keelamise osas kehtetu. Kuna kaevatav haldusakt on kehtetu muu kirjanduse keelamise osas, tuleb halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 5 alusel tühistada vastavas osas ja lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 4 menetlus osas, milles on kaevatav haldusakt kehtetuks tunnistatud ehk muu kirjanduse keelamise osas.

10. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSE) §-s 641. VangS § 15 lg 4 näeb ette, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. VSE § 11 kohaselt on VangS § 15 lg-s 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses.

11. Seega leidis halduskohus õigesti, et vaidlustatud haldusakti on andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Tallinna Vangla direktori 28.10.2009 käskkiri nr 82 vastab ka haldusaktile esitatavatele vorminõuetele ja selle üle pole asjas olnud vaidlust. Kaebaja peab aga käskkirja sisuliselt õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks.

VangS § 15 lg 4 võimaldab vanglateenistusel täiendavalt keelata neid aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Kaebaja on taotlenud kaebuses ja apellatsioonkaebuses küll vaidlustatud käskkirja tühistamist täies ulatuses, kuid on esitanud vastuväiteid üksnes käskkirja p-des 1.1 ja 1.2 toodud esemete keelamise suhtes, leides, et käskkirjaga on põhjendamatult keelatud selliste esemete omamine, mis on samal ajal kas vangla kaupluses müügil või vangla vahendusel tellitavad ning mis seega iseenesest on vanglas lubatud. Seega ei ole kaebaja sisuliselt vaidlustanud käskkirja p-ga 1.3 riideesemete keelamist ja nii nagu halduskohus ei kontrolli ka ringkonnakohus käskkirja p 1.3 õiguspärasust.

Vaidlust ei ole selles, et käskkirja p-des 1.1 ja 1.2 loetletud esemed, mille omamise vanglas direktor keelas (v.a juhul, kui need on ostetud vanglas olevast kauplusest, väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel), on iseenesest vanglas lubatud esemed. Käskkirjaga ei ole keelatud nende esemete omamist kui sellist, vaid sisuliselt nende omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt on nimetatud keelu eesmärk tagada vangla julgeolek. Nimetatud oht lähtub käskkirja kohaselt peamiselt sellest, vaidlusaluste esemetega koos (neisse või pakenditesse peidetuna või muul viisil varjatuna) võib vanglasse sattuda VSE § 641 loetletud ja vanglas täielikult keelatud esemeid ja aineid. Seega on vangla ning vanglas töötavate, viibivate või kinni peetavate isikute julgeoleku suhtes ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid.

3-10-216

7(9)

12. Kuigi kaebaja ei ole vaideega kohtumenetluse käigus toonud välja ühtegi konkreetset juhtumit, kus talle oleks tahetud posti teel saata trükiväljaandeid või elektroonikaseadmeid ning Tallinna Vangla oleks keeldunud nende kaebajale kätteandmisest, ei ole kahtlust selles, et vaidlustatud käskkiri piirab muu hulgas ka kaebaja kui Tallinna Vanglas viibiva kinnipeetava õigusi. Samas ei tähenda isiku õiguste igasugune piiramine veel nende õiguste rikkumist. Piirangud on lubatud, kui õiguste piiramiseks esineb legitiimne eesmärk ja piiramine on proportsionaalne.

Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlustatud käskkirjaga keelatud esemete kontrollimine ning neist vangla julgeolekule ohtlike ainete ja esemete avastamine ja eraldamine oleks iseenesest tehniliselt teostatav.

13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-4-1-1-02 (p 15), et proportsionaalne on abinõu, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

Vangla direktori kehtestatud piirangute eesmärk on käskkirja põhjenduste kohaselt tagada vangla üldine julgeolek. Ringkonnakohtu arvates on taotletav eesmärk igal juhul legitiimne ja õiguskorra kaitset ei saa kuidagi pidada vähetähtsaks ega ebavajalikuks. Kohtu hinnangul on käskkirjas nimetatud esemete vanglasse saabumise viisist lähtuv oht vangla julgeolekule iseenesest reaalne ja tajutav. Praktikas on postisaadetised levinuimaks viisiks keelatud ainete ja esemete kinni peetavatele isikutele toimetamiseks. Tähtsust ei oma, et vaidlustatud käskkirjaga keelatud esemed ei ole vanglas põhimõtteliselt keelatud, sest ohuks vangla julgeolekule on mitte esmajoones need esemed ise, vaid nende sisse või juurde peidetavad vanglas keelatud esemed ja ained VSE § 641 tähenduses. Käskkirjas on selle andmise vajadust põhjendatud ratsionaalsete argumentidega (elektroonikaja elektriseadmete avamiseks vastava kvalifikatsiooniga spetsialisti puudumine; trükikirjanduse kontrolli ajaja töömahukus) ja puudub alus pidada käskkirja põhjendusi ebaloogilisteks.

14. Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et käskkirja p-dega 1.1 ja 1.2 kehtestatud abinõud (kinni peetavatele isikutele kehtestatud keeld omandada elektroonikaja elektriseadmeid ning trükiväljaandeid muul viisil kui vangla vahendusel) aitab taotletava eesmärgi saavutamisele kaasa (on sobiv), sest piirang vaieldamatult takistab keelatud esemete ja ainete posti teel vanglasse saabumist.

Piirangute kehtestamise eesmärki ei ole samuti vähemalt sama efektiivselt võimalik mõistlikult saavutada isiku jaoks vähem koormaval viisil (nt saabuvate postisaadetiste läbiotsimisega, s.h röntgeniaparaati või narkokoera kasutades). Ühelt poolt jääb alati alles nii inimeste kui teenistuskoerte eksimise võimalus ning teisalt nõuab täieliku keeluga võrreldes ligilähedaselt sama tõhusa kontrolli teostamine vanglateenistuselt postisaadetiste põhjalikuks läbiotsimiseks suurte ressursside eraldamist. Seetõttu ei oma määravat tähtsust ka asjaolu, et vanglateenistus peab niikuinii kõik vanglasse saabunud postisaadetised VangS § 29 lg 1 ja VSE § 50 lg 1 kohaselt seitsme tööpäeva jooksul üle kontrollima (v.a VangS § 29 lg-s 4 sätestatud juhud), et vältida nende kaudu keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist. Vangla on kohustatud tema käsutuses olevaid ressursse (nii tööjõud kui ka finantsvahendid) kasutama otstarbekalt ja

3-10-216

8(9) säästlikult ning arvestada tuleb sellega, et vanglateenistus ei saa jätta täitmata ka muid temale seadusega pandud kohustusi (nt kinnipeetavate järelevalve jms). Ka Riigikohus on eelviidatud otsuses märkinud, et rakendatud piirangute vajalikkuse hindamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka eeldatavaid kulutusi võimalike alternatiivsete meetmete rakendamisele. Käesoleval juhul on ilmne, et vaidlusaluse käskkirjaga keelatud esemete lubamise korral nende suhtes põhjaliku lauskontrolli läbiviimisele tehtavad kulutused ületavad oluliselt praegu valitud abinõuga seotud kulutusi. Seega on konkreetsel juhul valitud abinõu ringkonnakohtu hinnangul vajalik.

15. Ringkonnakohus leiab, et käskkirja p-ga 1.1 rakendatud abinõu on mõõdukas, sest kinni peetavate isikute põhiõigustesse ei sekkuta suuremas ulatuses ega suurema intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi tähtsus. Halduskohus märkis õigesti, et kinni peetaval isikul on võimalik käskkirja p-s 1.1 nimetatud esemeid saada ka muul viisil ning Tallinna Vanglal ei ole vastavat spetsialisti, kes suudaks elektroonikaseadmeid avada ja vajalikul määral kontrollida. Samuti ei saa pidada käskkirja p-ga 1.1 piiratud õigust kinni peetavate isikute (s.h kaebaja) jaoks sedavõrd oluliseks, et see õigustaks vangla poolt kulutuste tegemist vastava spetsialisti palkamiseks. Järelikult tuleb rakendatud abinõu pidada ka mõõdukaks, sest see ei piira isiku õigusi ülemäära. Seega on vaidlustatud käskkirja p-s 1.1 toodud esemete keelamine olnud proportsionaalne.

16. Vaidlustatud käskkirja p-s 1.2 põhjendati ajalehtede, ajakirjade ja muu kirjanduse, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel, keelamist nende kontrollimise ajaja töömahukusega, sest nende vahele on võimalik kleepida keelatud aineid. Olukorras, kus poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et üleriigilistest päevalehtedest on kinni peetavatele isikutele raamatukogu kaudu kättesaadav vaid ajaleht „Postimees“ ning vastustaja on muutnud vaidlustatud käskkirja muu kirjanduse osas ja pidanud võimalikuks kinni peetavatele isikutele saadetud raamatute kontrollimist, ei saa pidada mõõdukaks meedet, mis piirab ajalehtede ja ajakirjade kui raamatutest üldreeglina vähem mahukate trükiste kinni peetavatele isikutele saatmist nende kontrollimise ajaja töömahukuse tõttu. Seejuures on võimalik, et lähedased saadavad kinni peetavatele isikutele juba enda poolt läbi loetud ajakirju, mistõttu ei ole vajalik ka teha täiendavaid kulutusi vanglateenistuse vahendusel ajakirjade tellimisele. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et ajalehtede ja ajakirjade keelamine käskkirja p-s 1.2 toodud põhjendustel piirab ülemäära kinni peetavate isikute õigusi ning ei ole taotletud eesmärgi saavutamiseks seetõttu mõõdukas ega proportsionaalne.

17. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse vastuses toodud kinnituses, et vangla väljastab endiselt hügieenitarvete pakke kinnipeetavatele, kelle puhul on veendunud, et neil puuduvad vahendid hügieenivahendite ostmiseks.

18. Neil põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse vaidlustatud käskkirja p-i 1.2 jõusse jätmise osas ning vaidlustatud käskkirja p-i 1.2 ajalehtede ja ajakirjade keelamise osas. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

19. Kuna kaebaja oli vabastatud 250 krooni riigilõivu tasumisest halduskohtus ja ringkonnakohtus, tuleb vastustajalt seoses menetluse osalise lõpetamisega ning apellatsioonkaebuse ja kaebuse osalise rahuldamisega HKMS § 92 lg-te 2 ja 5 ning § 95 lg 1 alusel välja mõista riigituludesse riigilõiv kokku summas 200 (100 + 100) krooni.

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma

3-10-216

9(9) Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu 11 05 2011 otsusega nr 3-3-1-16-11

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2010. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-216 ajalehtede ja ajakirjade keelamise osas. Lõpetada selles osas haldusasja menetlus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a haldusasjas nr 3-10-216 otsuse resolutsiooni punkt 5, millega mõisteti Tallinna Vanglalt riigituludesse riigilõiv 200 krooni. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda. 3. Tagastada kautsjon.