2-10-4134/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Egon Konsand, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2010 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-4134

Tsiviilasi

Merike Leesment´i hagi AS Swedbank vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

129 591.95 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. mai 2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Merike Leesmendi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

2. november 2010

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Merike Leesment, esindaja Meelis Leis

Vastustaja (kostja): AS Swedbank (registrikood: 10060701),

esindaja Kadri Riisalu

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 7. mai 2010 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

Merike Leesmendi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Merike Leesment esitas hagi AS Swedbank vastu, milles taotles töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamist, kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise maksmist, oktoobrikuu

töötasu

kahe

tööpäeva

eest

1818.18

krooni

maksmist,

puhkusehüvitise

maksmist

4 637.32 krooni, kostja poolt 30.09.2009 tehtud kogu lõpparve kinnipidamise tühisuse

tuvastamist ning lõpparve tasumisega viivitamise eest alates 03.10.2009 kuni lõpparve

tasumiseni viivise väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt hageja töötas AS Swedbank Lõuna-Eesti regiooni kontori juhataja

ametikohal. Seoses Lõuna-Eesti regiooni kontori likvideerimisega lõpetas kostja 19.06.2009

hagejaga töölepingu koondamise tõttu. Kostja maksis hagejale hüvituse kokku 8 kuu keskmise

palga ulatuses, s.o 160 948.30 krooni. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni, sest ei nõustunud

enda koondamisega. Töövaidluskomisjon rahuldas 15.09.2009 otsusega hageja nõude, tunnistas

töölepingu lõpetamise koondamise tõttu ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle koos sunnitult

töölt puudutud aja eest töötasu väljamõistmisega. Töövaidluskomisjoni otsust ei ole vaidlustatud.

Kostja ennistas hageja tööle. Kostja tegi võrreldavate töötajate võrdlustabeli ning koondas

võrdluse tulemuste ja Lõuna regiooni kontori likvideerimise tõttu hageja uuesti 02.10.2009.

Hageja

ei

nõustunud

enda

uue

koondamisega

ja

pöördus

töövaidluskomisjoni.

Töövaidluskomisjon rahuldas 09.12.2009 otsusega hageja avalduse, tunnistas 02.10.2009

töölepingu ülesütlemise kostja poolt tühiseks, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

02.10.2009 ja mõistis tööandjalt välja ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses

summas 60 880.68 krooni, hüvitise etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest 59 915 krooni,

puhkusehüvitise 4 637.32 krooni, töötasu 1818.18 krooni, intressi 988.40 krooni.

Hageja ei nõustunud töölepingu ülesütlemisega koondamise tõttu, kuna kostja on rikkunud

koondamisel võrdse kohtlemise põhimõtet. Töölepingu ülesütlemisel 02.10.2009 pidanuks kostja

võrdlema töötajate tööalaseid näitajaid hageja tööle ennistamisest 23.09.2009 kuni 02.10.2009.

Hagejale on teada, et temaga samal ajal koondatud töötajatele pakuti teist tööd tellerina, kuid

hagejale teise töö pakkumist ei tehtud.

2. Kostja AS Swedbank vaidles hagile vastu.

Vastuväidete järgi ei sätesta alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus (TLS) vormi, kuidas ja

millistel alustel peaks tööandja koondamise situatsioonis koondatavaid välja selgitama. Järgida

tuleb vaid võrdse kohtlemise printsiipi. Kontorijuhatajate ametikohal toimub töötulemuste

hindamine kaks korda aastas - jaanuaris ja juunis. Samuti toimub töötaja kompetentside

hindamine juhi ametikohal pikema perioodi tagant, kontorijuhtide puhul kaks korda aastas. Kuna

hageja tegi reaalselt tööd kuni 19.06.2009, sai kostja septembris töötajate võrdlemisel aluseks

võtta töötaja 2009 esimese poolaasta töötulemused. Hageja väide, et teda järjepidevalt

diskrimineeritakse, on alusetu.

Tulenevalt asjaolust, et 15.09.2009 tehtud töövaidluskomisjoni otsusega ennistati hageja tööle,

langes hagejal ära õiguslik alus saada koondamishüvitist ning hüvitist töölepingu lõpetamisel

vähem etteteatatud aja eest. Seoses hageja tööle ennistamisega tekkis kostjal nõue hagejale

19.06.2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 02.10.2009 koondamisega tekkis

hagejal samaliigiline nõue kostja suhtes.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 7. mai 2010 otsusega jäeti rahuldamata M. Leesmendi hagi AS Swedbank

vastu töövaidluses.

Maakohus tuvastas, et AS Swedbank ja M. Leesmendi vahel sõlmitud töölepingu T-264

ülesütlemine 02.10.2009 ei ole tühine ning jättis rahuldamata M. Leesmendi nõude välja mõista

AS-lt Swedbank hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses ning nõude tuvastada 30.09.2009

AS Swedbank poolt tehtud lõppearve kinnipidamise tühisus. AS Swedbank menetluskulud jäeti

M. Leesmendi kanda.

Otsuse põhjenduste järgi võib TLS § 89 lg 1 alusel tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda,

kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö

ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine).

Käesolevas vaidluses on kostja koondamise põhjusena toonud tööde ümberkorraldamise ning

Lõuna-Eesti regiooni kontori ja selle juhataja ametikoha likvideerimise. Töölepingu seadus ei

anna tööandjale töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu muid piiranguid, kui et vastavalt TLS

§ 89 lg 5 on tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast

last. Ülejäänute hulgast saab tööandja teha vaba valiku, järgides töötajate selekteerimisel vaid

võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kohus nõustus kostja väitega, et töötaja tööle ennistamisel taastus koondamise vajadus, sest üks

kontorijuhataja oli liigne. Tekkis 19.06.2009 olnud olukord, millest tuleb käesoleva vaidluse

lahendamisel ka lähtuda.

Töövaidluskomisjonile esitatud töötajate võrdlustabelist nähtuvalt on kostja võrdse kohtlemise

tagamiseks koostanud hageja ja teiste Tartu linna kontori juhatajate töötulemuste põhjal

võrdluse, mille tulemusena osutusid hageja tööalased näitajad võrreldes teiste kontorijuhtide

näitajatega kõige kehvemateks. Võrdluse aluseks oli nii hageja kui teiste võrreldavate töötajate

puhul 2009.a esimese poolaasta töötulemused. Hindamise aluseks olid ühesugused näitajad,

muuhulgas töötaja äriline mõtteviis, tulemuslikkus ja initsiatiiv, kliendikesksus, inimeste

arendamise ja koostöö oskus ning isiklik mõju.

Vaidlust ei ole selles, et hageja juhatada olev Lõuna-Eesti regiooni kontor suleti juunis 2009.

Varasemalt oli hageja aastaid lapsehoolduspuhkusel ja 2008 töötas alla poole aasta. Kuivõrd

muud võrdlusperioodi ei ole, siis tulebki võrrelda töötajaid 2009.a I poolaasta töötulemuste

põhjal.

Kohus leidis, et ei ole põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt kostja oleks pidanud

pooleaastase võrdlusperioodi asemel võrdlema töötajaid alates hageja tööle ennistamisest

23.09.2009 kuni töölepingu ülesütlemiseni 02.10.2009. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja

sisuliselt septembris-oktoobris ei töötanud, sest füüsiliselt tema töökohta ei eksisteerinud. Asja

materjalidest nähtuvalt toimub kontorijuhatajate ametikohal töötulemuste hindamine kaks korda

aastas. (Juhtiv)töötajate hindamine ja võrdlemine erakorraliselt 10-päevase perioodi ulatuses on

ebamõistlik ja põhjendamatu ning ei saa kaasa tuua objektiivse hinnangu andmist. Antud juhul

on kostja võrrelnud sama valdkonna töötajate töötulemusi, võrdluse aluseks on võetud sama

ajaperiood ning ühesugused eesmärgid. Seega on kostja arvestanud võrdse kohtlemise

põhimõttega ning on teinud oma valiku tööalaste näitajate alusel.

Hageja väited selle kohta, et koondamise aluseks oli hageja vanus või töövõimetuse aste, ei ole

tõendamist leidnud. Kostja esindaja seletuse kohaselt ei olnud kostja hageja töövõimetuse

astmest isegi teadlik. Tervisekontrolli tulemusi kajastav tõend 06.03.2009 kinnitab, et hageja

tervis vastab regioonikontori juhataja ametikohal töötamiseks. Seega on alusetud hageja väited

nagu oleks kostja koondamisel tuginenud hageja halvale tervisele või vanusele.

Töölepingu ülesütlemisteatisest 30.09.2009 nähtub, et kostjal ei olnud hagejale teist ametikohta

pakkuda. Kostja selgitustest ilmneb, et hagejale ei pakutud teist töökohta, sest ta oleks pidanud

telleri kompetentsi saamiseks läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Muid vabu töökohti ei

olnud. Samal ajal koondati ka investeerimiskonsultante, kes ei vajanud täiendavat koolitust ning

kellele pakuti seetõttu telleri tööd.

Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja ei saanud eeldada enda täiendõppe korraldamist

kostja poolt. 4-kuulise koolituse ja praktika korraldamist ei saa pidada lühiajaliseks töökohal

toimuvaks väljaõppeks, mida tööandja oleks olnud antud juhul kohustatud pakkuma. Töötaja

koolituse vajaduse ja selle pikkuse määrab tööandja, mitte töötaja.

TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded

sissenõutavaks. TLS § 78 lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu

nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. TLS § 78 lg 3 järgi võib tööandja lg 1 nimetatud nõusolekuta

töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale

tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohtu lahendi

nr 3-2-1-107-04 järgi, kui kohus on andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle

tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult

makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 19.06.2009 on kostja maksnud hagejale koondamishüvitise

ning hüvitise vähem etteteatatud aja eest kokku 160 948.30 krooni. Kostja on teinud

tasaarvestuse 19.06.2009 välja makstud summade ning 30.09.2009 töölepingu ülesütlemisel

seaduse kohaselt makstavate summade vahel. Ülesütlemisteatisest 30.09.2009 nähtuvalt on

kostja hagejale välja makstud 160 948.30 kroonist maha arvestanud järgmised summad:

15.09.2009 töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud hüvitis töölt sunnitult puudutud aja

eest summas 38 500 krooni; hüvitis 30.09.2009 koondamisest vähem ette teatatud aja eest ning

koondamishüvitis summas 80 207.88 krooni; kasutamata 7 puhkusepäeva eest summas

4637.32 krooni, töötasu 1818.18 krooni oktoobrikuu kahe tööpäeva eest.

Maakohus leidis, et tulenevalt asjaolust, et 15.09.2009 töövaidluskomisjoni otsusega ennistati

hageja tööle, kadus hagejal õiguslik alus saada 19.06.2009 väljamakstud koondamishüvitist.

Kostja võis alusetult makstud koondamishüvitise tasaarvestada hagejale väljamaksmisele

kuuluvate summadega. Olukord, kus töötaja ennistatakse tööle ning talle mõistetakse sunnitult

töölt puudumise aja eest välja keskmine töötasu ning töötajale jääb sama perioodi eest tasutud

hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, on vastuolus hea usu põhimõttega.

Sisuliselt tähendaks see seda, et töötaja saaks sama tööandja poolt sama aja eest kahekordselt

tasustatud.

M. Leesment ennistati tööle 19.06.2009. Sellest kuupäevast ennistub ka töösuhe ning töötajal on

õigus saada sunnitult puudutud aja eest töötasu, mis vastavalt jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas

nr 2-09-55838 oli 61 904.70 krooni. Töötajale oli välja makstud hüvitis koondamisest

etteteatamata jätmise aja eest ning koondamishüvitis. Koondamist ei ole toimunud, mis on

tuvastatud töötaja enda poolt esitatud nõude alusel. Seega on töötaja saanud hüvitise

160 948.30 krooni alusel, mis hiljem on ära langenud. Tööandjal on tasaarvestuse õigus

tulenevalt VÕS § 197 lg-s 1 sätestatust ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-107-04 märgitust.

19.06.2009 hagejale väljamakstud koondamishüvitis 8 keskmise kuupalga ulatuses katab töötaja

keskmised kuupalgad kuni 19.02.2010. Töötajaga sõlmitud tööleping öeldi etteteatamistähtaega

järgimata teistkordselt üles 02.10.2009, millest tulenevalt oli töötajal TLS § 97 lg 2 p 3 ja § 100

lg 1 alusel õigus saada hüvitist kokku 4 kuu keskmise palga ulatuses, s.o kuni 02.02.2010. Kostja

poolt 19.06.2009 makstud hüvitis on katnud kõik hageja nõuded seoses temaga sõlmitud

töölepingu uue ülesütlemisega 02.10.2009.

Kostjal on õigus tasaarvestada saamata jäänud töötasu hüvitis 61 904.70 krooni, hüvitis

02.10.2009 koondamisest vähem etteteatatud aja eest ja koondamishüvitis summas

80 207.88 krooni, hüvitis kasutamata 7 puhkusepäeva eest 4 637.32 krooni ja tasu oktoobrikuu

kahe tööpäeva eest 1 818.18 krooni, kokku 148 568.17 krooni ulatuses. Kostja ei võlgne hagejale

midagi, mistõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja intressi nõue.

Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et töölepingu ülesütlemisest etteteatamata jätmise aja

eest hüvitise maksmine on tööandja risk ning seda summat ei saa tasaarvestada. Töölepingu

lõpetamine töötaja koondamise tõttu alates 19.06.2009 on tunnistatud seadusega vastuolus

olevaks, seega tühiseks. Selle toimingu alusel makstud summad on töötajale alusetult makstud

ning raha tuleb maksjale tagastada. Ei ole seadusest tulenevat alust ega mõistlikku põhjendust

jätta tööandja kanda tööandja riskina hüvitus töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja

eest, kui tööandja algatusel töölepingu lõpetamine tunnistati tühiseks. Hagi rahuldamata jätmise

tõttu tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M. Leesment esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 7. mai 2010

otsuse täielikult ning saata asja maakohtusse uueks läbivaatamiseks või nõuda välja vastustajalt

töötajate hindamiskaardid ja tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi

rahuldada, st tuvastada koondamise tõttu töölepingu T-264 ülesütlemise tühisus; lõpetada

tööleping alates 02.10.2009; mõista vastustajalt apellandi kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja

hüvitis 3 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 60 880.68 krooni; tuvastada vastustaja poolt

30.09.2009 tehtud kogu lõpparve kinnipidamise tühisus ning sellega seoses mõista vastustajalt

apellandi kasuks välja lõpparve: hüvitis etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest summas

59 915 krooni, puhkuse rahaline hüvitis 4 637.32 krooni, töötasu 1 818.18 krooni. Mõista

vastustajalt apellandi kasuks välja viivitusintress seadusliku intressimäära (0,0219%

võlasummalt päevas) järgi alates 03.10.2009 kuni 12.03.2010 summas (0,000219x66 370.5x161)

2 340.15 krooni; kohaldada TsMS § 367 ning mõista vastustajalt välja viivis seadusliku

viivitusintressi määra järgi alates 13.03.2010 kuni lõpparve (66 370.50 krooni) tasumiseni;

kohaldada TsMS § 367 ning mõista vastustajalt välja viivis seadusliku viivitusintressi määra

järgi kohtuotsuse tegemisest kuni hüvitise summas 60 880.68 krooni tasumiseni. Menetluskulud

jätta vastustaja kanda.

Apellatsiooni põhjenduste järgi:

1) on tuvastatud jõustunud töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsusega, et vastustajal puudus

võimalus apellandi tööalaseid näitajaid hinnata. Isegi kui vastustaja oleks esitanud

hindamiskaardid, oli apellandi tööperiood 2009.a I perioodil mittetäielik ning tema töötulemuste

võrdlusandmed ebapiisavad võrreldes teiste analoogsetel ametikohtadel töötanud töötajatega.

Juba 2009.a alguses oli teada, et apellandi töökoht likvideeritakse. Seetõttu polnud vastustajal

vajalik püstitada apellandile järgmisi eesmärke: kontori ärieesmärk, tegevusefektiivsus,

teenindus, personali ja kulu, äriline mõtteviis, tulemuslikku ja initsiatiiv, kliendikesksus,

inimeste arendamine, isiklik mõju. Kuivõrd eesmärgid puudusid, oli täiesti silmakirjalik asuda

teise koondamise ajal väidetavalt mingeid töötulemusi hindama, kui eelnevalt on tuvastatud, et

hindamine osutus võimatuks. Kuigi deklaratsioon ja hindamismeetod olid 02.10.2009

koondamisteatises välja toodud, polnud vastustaja lisanud teatisele ühtegi võrdlustabelit,

hindamiskaarti jm, mille järgi oleks kõige kehvemaks kuulutatud töötaja saanud enda kaitseks

midagi kosta ja ehk isegi käimasoleva vaidluse algatamist vältida.

Võrdlustabeli esitas vastustaja töövaidluskomisjoni istungil, tabel on vormistatud 27.11.2009,

s.o ligi 2 kuud hiljem koondamisteatisest. Tabelit ei ole allkirjastanud apellandi vahetu ülemus P.

L. , vaid I. E. , kellega apellandil puudus tööalane suhe, tabelil puudub apellandi allkiri tutvumise

kohta. Tabelisse on sisestatud ka isikud, kes pole kontorijuhatajad, vaid allusid

kontorijuhatajatele. Lisaks jääb arusaamatuks, miks välistati Lõuna-Eesti regioonikontori

juhatajate võrdlemisel Võru, Põlva, Valga jt Lõuna-Eesti linnade pangakontorite juhatajate

tööalased näitajad. Apellant leiab, et tegelikku võrdlust ning võrdluse lähteandmeid koondamise

hetkel ei eksisteerinud ning arvestades vastustaja varasemaid kinnitusi hindamisvõimatusest ja

isegi kinnitusest 23.03.2010 kohtuistungil (hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole), on

usutav, et tegelikku töötajate võrdlemist ning hindamist pole toimunudki;

2) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi taotluse välja nõuda vastustajalt hindamiskaardid.

Kuna tsiviilasjas menetleti töövaidluskomisjonile esitatud avaldust, mis loetakse hagimenetluses

hagiavalduseks (ITVLS § 24 lg 5), on lahendamata hagi taotlused: nõuda tööandjalt töötaja

hindamiskaart ning nõuda tööandjalt nende töötajate hindamiskaardid, kellega M. Leesmenti

enne lepingu ülesütlemist võrreldi.

Toimiku lk 67 esineva tõendi kaudu pole võrdse kohtlemise sisu objektiivselt kontrollitav. Seega

ei olnud maakohtul võimalik jõuda ka järeldusele, et apellanti on koondamise situatsioonis

võrdselt koheldud.

Apellant on seisukohal, et maakohus on sellega rikkunud kohtumenetluses poolte võrdse

kohtlemise printsiipi (TsMS § 7). Kuna maakohtul polnud koondamise protseduuri võimalik

kontrollida, on otsus põhjendamata, ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele.

3) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et töötaja tööle ennistamisel taastus koondamise

vajadus, sest üks kontorijuhataja oli liigne. Vastustajal oli nii 19.06.2009 kui ka 02.10.2009

võimalik koondada inimene muul ametikohal ja jätta apellant tööle või pakkuda apellandile

muud tööd Lõuna-Eesti regioonis.

Maakohus, leides, et võrdluse aluseks olid nii hageja kui teiste võrreldavate töötajate puhul

2009. a I poolaasta töötulemused ning hindamise aluseks olid ühesugused näitajad, muuhulgas

töötaja äriline mõtteviis, tulemuslikkus ja initsiatiiv, kliendikesksus, inimeste arendamise ja

koostöö oskus ning isiklik mõju ja, et hindamiskaardid ja aastavestluste vormid olid

kättesaadavad jooksvalt ka panga siseveebis, ei ole otsuses põhjendanud, millistele tõenditele

sellised järeldused tuginevad.

Maakohus tugineb vastustaja esindaja suulistele väidetele kui tõsikindlatele ning lubatavatele

tõenditele ning vastustaja on ka ise väitnud, et hindamise aluseid kirjalikult esitada ei ole.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et võrrelda tuli 2009. a I poolaasta töötulemusi. Apellant on

seisukohal, et võrreldavaid töötulemusi ei olnud ja vastustaja on ise kinnitanud, et võrdlus oli

võimatu, see asjaolu on tõendatud 15.09.2009 töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega.

Komisjoni jõustunud otsus on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes;

4) ei seisnenud koondamise põhjus tegelikult kõige kehvemates tööalastes tulemustes, vaid

apellandi vanuses ning puudes.

VKS § 3 lg 6 järgi peetakse diskrimineerivaks ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest

halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse

diskrimineerimise kohta. Hageja poolt töölepingu lõpetamise vaidlustamine juunis 2009 võis

mõjuda asjaoluna, miks temast sooviti 02.10.2009 vabaneda.

Maakohus on leidnud, tuginedes vastustaja selgitustele, et hagejale ei pakutud teist töökohta,

kuna telleri kvalifikatsiooni omandamiseks oleks apellant pidanud läbima 4-kuulise

täiendkoolituse ja praktika ning muid vabu töökohti ei olnud. Apellant on seisukohal, et kuna

vastustaja esindajat ei kuulatud maakohtus üle vande all ja seda ei saadud tema rollist tulenevalt

ka teha, ei ole vastustaja esindaja seletus tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes. Maakohus on jätnud

kontrollimata, kas ka tegelikult peab 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika läbima apellant kui

pangakontori juhataja, kelle alluvuses töötasid tellerid ning kelle tööstaaž panganduses oli

16 aastat. Teise töö pakkumata jätmine koondamisel on otseselt TLS § 89 lg 3 rikkumine.

Maakohus on otsuses vääralt kohaldanud nii TLS § 3 kui ka TLS § 89 lg 4. Maakohus on ilma

igasuguse põhjenduse ja kontrollita lugenud apellandi väidetavalt kõige kehvemad töötulemused

tuvastatuks ning seega töölepingu ülesütlemise kehtivaks;

5) peab VKS § 8 lg 2 järgi isik, kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei ole

rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse

keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga. Maakohus on vääralt jätnud kohaldamata VKS § 8

lg 2, mis on viinud ebaõige kohtulahendini;

6) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TLS § 78 lg 3, mille järgi on tööandjal õigus töötaja

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada

töötajale makstud ettemakse. Käesolevas tsiviilasjas ei ole aga töötajale tehtud ettemakseid. 2009

juunis esimese koondamise puhul apellandile makstud koondamishüvitis ja koondamisest vähem

ette teatatud aja eest hüvitis brutosummas 160 948.30 krooni ei ole ettemakse. Kuna hüvitise

puhul pole tegemist ettemaksega, ei ole võimalik apellandile välja makstud hüvitisi tasaarvestada

võlgnetava töötasuga.

Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et sunnitult puudutud aja eest hüvitis, puhkuse rahaline

hüvitis ja 30.09.2009 koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis ning koondamishüvitis

on töötasud, millest saab kinnipidamisi teostada.

Kuna seaduse järgi saab tasaarvestada töötasu vaid varem välja makstud ettemaksega, polnud

vastustaja õigustatud 02.10.2009 lõpparve väljamaksmisel tegema ühepoolset tasaarvestust

apellandi kirjaliku nõusolekuta.

Apellant on menetluses möönnud, et vastustajal võib esineda summa tagasinõude õigus

koondamishüvitise, mitte koondamisest mitteetteteatamise hüvitise osas, kuivõrd nimetatud

põhimõte on tuletatav Riigikohtu lahendist 3-2-1-107-04. Nimetatud lahendis on käsitletud

koondamishüvitist, mitte koondamisest mitteetteteatamise hüvitist. Tegemist on kahe täiesti

erineva hüvitise liigiga. Koondamishüvitis ja koondamisest mitteetteteatamise hüvitis on TLS-ist

tulenevad tööandjapoolsed kohustused töösuhte koheseks ülesütlemiseks koondamise alusel.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et selle toimingu alusel makstud summad on töötajale alusetult

makstud ning raha tuleb maksjale tagastada ning et ei ole seadusest tulenevat alust ega

mõistlikku põhjendust jätta tööandja kanda tööandja riskina hüvitus töölepingu lõpetamisest

vähem ette teatatud aja eest, kui tööandja algatusel töölepingu lõpetamine tunnistatud tühiseks.

Maakohus on väljunud hagi piiridest ning leidnud, et raha tuleb maksjale tagastada, s.t apellant

peab vastustajale raha tagastama. Vastustaja pole alusetult saadu tagastamise nõuet esitanud,

mistõttu on maakohus rikkunud TsMS § 439.

5. Vastustaja AS Swedbank vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastuväidete järgi:

1) on ebaõige apellandi väide, et vastustaja enda hinnangul oli apellandi tööalaste näitajate

hindamine võimatu. Vastustaja seisukoht oli, et kontori juhataja ja regioonikontori juhataja

võrdlemine oli võimatu tulenevalt tööülesannete erinevusest, mitte hinnatavate töötulemuste

puudumisest. Vastustaja nõustub apellandiga selles osas, et 2008. aastal eesmärke ei püstitatud,

kuid selgitab, et vastupidiselt apellandi seisukohale neid ka ei hinnatud. Koondamisel hinnati

2009. a I poolaasta tulemusi.

Vastustajale jääb selgusetuks, millistele tõenditele tugineb apellant väites, et tema ei olnud

võrreldav

teiste

kontorijuhatajatega.

Vastustaja

on

esitanud töötulemuste hindamise

võrdlustabeli, mida maakohus on otsuse tegemisel hinnanud.

Apellandiga 02.10.2009 töölepingu lõpetamisel selgitas Lõuna-Eesti regiooni direktor P. L.

apellandile, et on koostatud töötulemuste põhjal võrdlus, kuid seda apellandile välja ei anta, kuna

see sisaldab informatsiooni ka teiste töötajate töötulemuste kohta.

Kuna Töövaidluskomisjon nõudis töötulemuste võrdlust, esitas vastustaja võrdlustabeli

töövaidluskomisjonile. Võrdlustabelil olev kuupäev 27.11.2009 on täiendiga „kirja juurde" ning

kirja number 200.120-030/55715 on aga Töövaidluskomisjonile 27.11.2009 saadetud vastuse

number. Vastustaja peab mitteoluliseks fakti, kes dokumendile tööandja poolt alla kirjutab.

Dokumendi originaalil on Swedbank AS-i ametlik tempel, mis kinnitab dokumendi ehtsust.

Vastustajale jääb arusaamatuks, mida apellant nimetatud kuupäevale ning allakirjutanud isikule

viidates taotleb;

2) on vastustaja seisukohal, et alates 01.07.2009 kehtiv töölepingu seadus ei määra reegleid,

mille alusel koondamise olukorras töötajaid selekteerida, reeglid määrab tööandja ise, arvestades

võrdse kohtlemise põhimõtet. Seadus ei kohusta koondatavate ringi kindlaksmääramisel lähtuma

ettevõttest tervikuna. Swedbank AS on teinud organisatsioonis kokkuleppe, mille kohaselt

koondamise situatsioonis võrreldakse kõiki sarnast tööd samas piirkonnas tegevaid töötajaid,

käesoleval juhul siis Tartu linnas töötavaid kontorijuhatajaid ning kontori müügi- ja

teenindusjuhte.

Apellant on ebaõigesti tõlgendanud vastustaja ütlusi 23.03.2010 kohtuistungil (hindamise aluseid

kirjalikult esitada ei ole) ning ebaõigesti järeldanud, et tegelikult hindamist ei olegi toimunud.

Vastustaja viitas hindamiskaartide esitamise võimatusele konkreetse istungi raames, mitte aga

asjaolule, et hindamisaluseid üldse ei ole. Vastustaja esitas 08.04.2010 kohtuistungil nii

organisatsioonis üldiselt kehtiva kompetentside hindamise aluseks oleva dokumendi, kui hinde

kujunemist selgitava tabeli. Vastustaja on seisukohal, et apellant on kogu menetluse ajal

hindamiskaartide tõendamisväärtust ülehinnanud;

3) on apellandi seisukoht, et kohus on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi ning viide kohtu

erapoolikusele, alusetu ja pahatahtlik.

Kohtul oli võimalik hinnata asjas esitatud tõendeid (töötulemuste võrdlustabel, hindamise

aluskriteeriume kirjeldavad tabelid) ning jõuda järeldusele, et töötajaid on võrdsetel alustel

hinnatud ning pidada sellest tulenevalt töölepingu ülesütlemist ka õiguspäraseks.

Apellandi tõlgendus, et 15.09.2009 Töövaidluskomisjoni otsusega on tuvastatud asjaolu, et

apellandi võrdlemine oli võimatu, on meelevaldne ja väär. Viidatud töövaidluskomisjoni otsus

kohustas vastustajat apellanti teiste kontorijuhatajatega võrdlema ning pidas toetumist

võrdlemise võimatusele ebaseaduslikuks.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et koondamise põhjus ei seisnenud tegelikult kõige kehvemates

tööalastes tulemustes vaid apellandi vanuses ning puudes.

Vastustaja on esitanud kohtule nii töötajate tööalaste tulemuste hinnangutest koosneva

võrdlustabeli kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud tervisekontrolli otsuse,

mille järgi sobis apellant töötama juhataja ametikohal. Mõlemale tõendile on maakohus ka

otsuses viidanud.

Hinnates esitatud dokumentaalseid tõendeid on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et

vastustaja poolt ei ole toimunud apellandi suhtes diskrimineerimist tema vanusest või puudest

tulenevalt;

4) nõustub vastustaja apellandiga, et TLS § 89 lg 3 järgi peab tööandja koondamisel pakkuma

võimalusel uut tööd, kuid töö pakkumise kohustus on tööandjal võimalusel ning kohustus kehtib

juhul, kui see ei too tööandjale kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Apellant ei ole

menetluse käigus tõendanud, et vastustajal oli 02.10.2009 apellandile tööd pakkuda. Apellant on

küll väitnud, et temale teadaolevalt on mõned töötajad organisatsioonis saanud telleri pakkumise,

kuid oma vastavasisulisi väiteid ei ole apellant tõendanud ning menetlusosalisena antud seletused

ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 tähenduses.

Vastustaja on viidanud asjaolule, et tellerina töötamiseks, juhul kui selline vakants apellandi

koondamise hetkel oli, oleks apellant pidanud läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Kui

apellant isegi oleks tõendanud vakantse telleri ametikoha olemasolu tema koondamise hetkel, oli

vastustajal õigus valida kellele koondatavatest pakkumine teha. Seega ei ole vastustaja rikkunud

TLS § 89 lg 3 sätestatud teise töö pakkumise kohustust;

5) ei ole maakohus jätnud kohaldamata võrdse kohtlemise seaduse § 8 lg 2 ning on leidnud

põhjendatult, et menetluses esitatud tõendid, töötulemuste võrdlustabel ja Medicover Eesti AS-i

poolt väljastatud tõend on piisavad jõudmaks järeldusele, et vastustaja ei ole apellanti

diskrimineerinud.

Kuna Töövaidluskomisjon tegi 15.09.2009 otsuse apellant tööle ennistada ja taastada endine

olukord, langes ära õiguslik alus apellandil koondamishüvitist ja hüvitist töölepingu lõpetamisel

vähem etteteatatud aja eest saada. Vähem etteteatatud aja eest on apellant saanud ka töötasu.

Ennistamine tingis õiguslikult olukorra, kus töölepingut ei ole lõpetatud, mis tähendab, et sellel

alusel saadu on omandatud õigusliku aluseta.

Tööandjal on TLS § 78 alusel õigus töötaja töötasust ilma töötaja nõusolekuta kinni pidada

töötajale tehtud ettemakse, mille puhul on töötajal tagasimakse kohustus. VÕS § 197 alusel saab

tasaarvestada samaliigilisi sissenõutavaks muutunud vastastikke kohustusi, milleks on töösuhtes

ainult rahalised kohustused.

Seoses apellandi tööle ennistamisega ehk endise õigusliku olukorra taastamisega tekkis

vastustajal nõue apellandi suhtes 19.06.2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning

02.10.2009 koondamisega tekkis apellandil samaliigiline nõue vastustaja suhtes. Vastustaja

lähtus tasaarvestuse tegemisel eeltoodud kohtulahendist ja mõistlikkuse põhimõttest.

Vastustaja pidas ebamõistlikuks, teha apellandile täiendavaid väljamakseid ning hakata

apellandilt juba väljamakstud summasid VÕS § 1027 alusel tagasi nõudma. Ka Riigikohus on

sellist tasaarvestamist mõistlikuks pidanud.

TLS § 100 lg 5 kohaselt on hüvitise eesmärk tagada töötajale tasu, millele tal oleks olnud õigus

etteteatamistähtaja järgimisel. Vastustaja on apellandile 19.06.2009 maksnud välja kokku

8 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise, muuhulgas ka hüvitise vähem etteteatatud aja eest 4

kuu ulatuses, st sisuliselt töötasu, millele apellandil oli õigus kuni 19.02.2010. Sama perioodi

eest on makstud ka töötasu (ennistamisest kuni uue koondamiseni) ning vastavalt

Töövaidluskomisjoni otsusele ka hüvitist sunnitult töölt puudutud aja eest. Eeltoodust tulenevalt

on vastustaja poolt täidetud TLS § 100 lg-s 5 sätestatud eesmärk.

Vastustaja nõustub apellandiga, et menetluses pole vastustaja nõuet, kuid ei nõustu apellandi

seisukohaga, et maakohus on väljunud hagi piiridest ning leidnud, et raha tuleb maksjale

tagastada, st apellant peab vastustajale raha tagastama. Kuna maakohus ei ole raha tagastamise

kohustuse osas otsust teinud, ei ole maakohus rikkunud TsMS § 439.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. mai

2010 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud asjas olevaid tõendeid ning

ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta tema taotluse välja nõuda

vastustajalt hindamiskaardid. Vastava taotluse on apellant esitanud töövaidluskomisjonile

avalduse täiendustes (töövaidlusasja nr 9.2-2/5507-2009 toimik lk 110), samuti on ta oma

hagiavalduses maakohtule 12.03.2010 (tl 21-28) märkinud, et hageja pöördus enne

kohtumenetlust töövaidluskomisjoni poole avaldusega, milles muuhulgas taotles nõuda

tööandjalt välja tema hindamiskaardi (p 1.1.7.) ja nende töötajate hindamiskaardid, kellega

hagejat võrreldi enne lepingu ülesütlemist (p 1.1.8.). Seega ei ole hageja vastavat taotlust

maakohtule esitanud. Kuigi ITVLS § 24 lg 5 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud

avaldus käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks, ei anna viidatud säte alust

väita, et maakohus peab lahendama menetlusosalise poolt töövaidluskomisjonile esitatud taotluse

tõendi väljanõudmiseks, mille töövaidluskomisjon on jätnud vaikivalt rahuldamata. Nähes, et

töövaidluskomisjon ei ole tema taotlust rahuldanud ning soovides jätkuvalt hindamiskaartide

väljanõudmist vastustajalt, oli hagejal võimalik esitada vastav taotlus maakohtule, kuid ta ei ole

seda teinud. Sellega on hageja ise aktsepteerinud olukorda, et töövaidluskomisjon ei ole tema

taotlust rahuldanud.

8. Lisaks eeltoodule ei ole viinud töötajate hindamiskaartide puudumine antud juhul ebaõige

kohtuotsuse tegemiseni.

Vastavalt TLS § 89 lg-le 4 peab tööandja töölepingu ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise

põhimõtet.

Kostja on esitanud töötulemuste võrdlustabeli (tl 67) ning hindamise aluskriteeriume kirjeldavad

tabelid (tl 68-71). Maakohus on õigesti hinnanud nimetatud tõendeid ning jõudnud järeldusele, et

töötajaid on hinnatud võrdsetel alustel. Kohus ei saa tööandja asemel välja selgitada paremate

tööalaste näitajatega töötajat, kuid vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta on koondatava

isiku väljaselgitamisel täitnud TLS § 89 lg-s 4 sätestatud kohustust ning töölepingu ülesütlemisel

arvestanud võrdse kohtlemise põhimõtet. Antud juhul on tööandja võrrelnud hageja töötulemusi

teiste kontorijuhatajate ning kontori müügi- ja teenindusjuhtide (sarnane ametikoht)

töötulemustega ning koostatud võrdluse aluseks on olnud ühesugused aluskriteeriumid. Seega on

kostja poolt esitatud töötulemuste võrdlustabel aktsepteeritav ning see asjaolu, et kostja ei ole

esitanud kohtule ka iga töötaja kohta koostatud hindamiskaarti, ei muuda võrdlustabelit

ebaõigeks.

Alusetu on apellandi väide, et töötulemuste võrdlustabel on vormistatud alles 27.11.2009, s.o ligi

2 kuud hiljem koondamisteatisest. Apellandi poolt viidatud võrdlustabeli pealdisest nähtuvalt on

see lisa 27.11.2009 kirja juurde, kuid võrdlustabelist ei tulene, et see oleks koostatud pärast

hagejale koondamisest teatamist ja töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kostja väitel oli töötajate

võrdlustabel koostatud enne hagejale koondamise kohta teatise saatmist ning ükski asjas olev

tõend ei kinnita vastupidist. Asjaolu, et võrdlustabelit ei ole allkirjastanud apellandi vahetu

ülemus, ei muuda selles olevaid andmeid ebausaldusväärseteks, sest võrdlustabel ei sisalda

andmeid mitte ainult apellandi, vaid ka teiste töötajate kohta.

Kostja

oli

õigustatud

võrdlustabeli

koostamisel

arvestama

Tartu

linnas

töötavaid

kontorijuhatajaid ning kontori müügi- ja teenindusjuhte (s.o samas piirkonnas tegutsevaid

töötajaid, kellel on sarnased tööülesanded) ning alusetu on apellandi väide, et võrdlema oleks

pidanud teda ka teiste Lõuna-Eesti regiooni linnade kontorijuhatajatega. TLS sätetest ei tulene

tööandjale kohustust koondatavate ringi määratlemisel lähtuda ettevõttest kui tervikust juhul, kui

ettevõtte tegevus haarab tervet vabariiki.

9. Kostja on töötajate võrdlustabeli koostamisel aluseks võtnud 2009. a I poolaasta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna kostjal ei olnud muud võrdlusperioodi võtta

(varasemalt oli hageja lapsehoolduspuhkusel ja 2008 töötas ta alla poole aasta), siis võrdles

kostja õigesti töötajaid 2009 I poolaasta töötulemuste põhjal. Ebaõige on apellandi seisukoht, et

võrreldavaid töötulemusi ei olnud ning seetõttu oli võrdlus võimatu. Samuti on alusetu apellandi

väide, et töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsusega on tuvastatud asjaolu, et apellandi võrdlemine

teiste töötajatega oli võimatu. Viidatud töövaidluskomisjoni otsuses on asutud seisukohale, et

„lisas 4 toodud töökohustused kontori juhataja ja nimetatud asendustellerite juht=regioonikontori

juhataja vahel ei erine olulisel määral ja tööandjal oli võimalus töötulemuste võrdlemiseks“.

Maakohus on õigesti leidnud, et kui hageja ennistati töövaidluskomisjoni 15.09.2009 otsuse

alusel tööle, siis taastus koondamissituatsioon. Apellant on ekslikult leidnud, et maakohtu

vaidlustatud otsusest tuleneb, et sellises olukorras muutus just hageja liigseks ja tuli koondada.

Maakohus ei ole seda otsuses leidnud. Kuna oli koondamissituatsioon, siis pidi tööandja,

arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet, välja selgitama töötaja, kellele tööleping erakorraliselt

üles öelda, ning kostja ongi seda antud juhul teinud, koostades töötulemuste võrdlustabeli

võrreldavate töötajate kohta ja selle alusel otsustades, kellele töötajatest tööleping erakorraliselt

üles öelda.

10. Apellandi väite kohaselt ei seisnenud koondamise põhjus tegelikult tema kõige kehvemates

tööalastes tulemustes, vaid vanuses ning puudes. Siinkohal on apellant viidanud sellele, et

maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VKS § 3 lg 6, mille kohaselt diskrimineerivaks

peetakse ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad

negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või toetanud

isikut, kes on esitanud sellise kaebuse.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud kohaldamata VKS § 3 lg 6, sest asjas

puuduvad sellised asjaolud, mis tingiksid viidatud sätte kohaldamise. Asjaolu, et apellant

vaidlustas juunis 2009 töölepingu lõpetamise, ei anna alust väita, et 02.10.2009 töölepingu

erakorralise ülesütlemise põhjuseks oli hageja poolt eelnev töölepingu lõpetamise vaidlustamine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et arvestades nii töötajate tööalaste tulemuste

hinnangutest koosnevat võrdlustabelit kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi viidud

tervisekontrolli otsust, mille järgi apellant sobib töötama juhataja ametikohal, ei ole toimunud

apellandi suhtes diskrimineerimist tema vanusest või puudest tulenevalt.

11. Apellandi väite kohaselt on maakohus jätnud vääralt kohaldamata VKS § 8 lg 2.

Vastavalt VKS § 8 lg-le 2 isik, kelle vastu on avaldus esitatud, peab menetluses tõendama,

et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest,

võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga.

Antud juhul on kostja tõendanud, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ning seda

tõendavad nii töötulemuste võrdlustabel kui ka 06.03.2009 Medicover Eesti AS-i poolt läbi

viidud tervisekontrolli otsus, mille järgi apellant sobib töötama juhataja ametikohal.

12. Ebaõige on apellandi väide, et töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt on tühine

seetõttu, et talle ei pakutud teist töökohta.

TLS § 89 lg 3 kohaselt enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma

töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe

või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri

kulusid.

Kostja väitel ei olnud tal võimalust hagejale pakkuda teist tööd ning kui oligi mõni vaba töökoht,

siis oli see telleri ametikoht, millel töötamiseks oleks hageja pidanud läbima 4-kuulise

täiendkoolituse ja praktika. Siinkohal on asjakohatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud

täiendavalt kontrollima, kas hageja ikka oleks pidanud telleri ametikohale tööle asumiseks

läbima 4-kuulise täiendkoolituse ja praktika. Kuna kostja kui tööandja väitel oli telleri

ametikohal töötamiseks see vajalik, siis oleks pidanud hageja ise esitama tõendeid selle kohta, et

tema oskused vastasid telleri ametikohale ning ta oleks olnud suuteline töötama tellerina ilma

täienduskoolitust ja praktikat läbimata, kuid ta ei ole seda teinud. Siinkohal on õige maakohtu

seisukoht, et kui teisele töökohale asumisel on vajalik töötaja täiendusõpe, siis otsustab tööandja,

kas selline töötaja täiendusõpe põhjustab talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi või mitte.

Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole rikkunud TLS § 89 lg-s 3 sätestatud teise töö

pakkumise kohustust.

13. Maakohus on õigesti kohaldanud TLS § 78 lg-t 3 ning apellandi vastupidine väide on alusetu.

Vastavalt TLS § 78 lg-le 3 võib tööandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta

töölepingu lõppemisel töötaja töötasust kinni pidada tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest ja

töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tagastama.

Apellandi väite kohaselt ei ole talle tehtud ettemakseid, sest 2009 juunis esimese koondamise

puhul apellandile makstud koondamishüvitis ja koondamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitis

brutosummas 160 948.30 krooni ei ole ettemakse ning kuna hüvitise puhul pole tegemist

ettemaksega, ei ole võimalik apellandile välja makstud hüvitisi tasaarvestada võlgnetava

töötasuga.

Õige on maakohtu seisukoht, et seoses hageja tööle ennistamisega töövaidluskomisjoni

15.09.2009 otsuse alusel langes ära õiguslik alus 19. juunil 2009 väljamakstud

koondamishüvitise saamiseks, s.o tegemist on ettemaksega TLS § 78 lg 3 mõttes. Siinkohal teeb

apellant ebaõigesti vahet koondamishüvitise ja koondamisest vähem ette teatatud aja eest

hüvitise vahel, leides, et viimane ei ole tööandja poolt tagasinõutav. Seoses hageja tööle

ennistamisega langes ära õiguslik alus nii koondamishüvitise kui ka koondamisest vähem ette

teatatud aja eest hüvitise saamiseks ning asemele astus õigus saada hüvitist töölt sunnitult

puudutud aja eest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-107-04 punktis 18 asunud seisukohale, et „

koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise

saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada.

Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea

usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu

lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel

tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle

mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk“.

Maakohus on õigesti leidnud, et seoses hageja tööle ennistamisega tekkis kostjal nõue hageja

vastu 19. juunil 2009 koondamise käigus väljamakstud summadele ning 2. oktoobri 2009

koondamisega tekkis hagejal samaliigiline nõue kostja vastu, seega on tegemist tasaarvestusega

VÕS § 197 lg 1 mõttes.

14. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on väljunud hagi piiridest otsustades tasaarvestuse

üle. Kostja on esitanud tasaarvestuse kui vastuväite ning maakohus pidi võtma seisukoha

tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja lubatavuse kohta. Tasaarvestuse kaudu saab oma

nõude maksma panna vastuväitena ning seetõttu pole tasaarvestuse aluseks oleva nõude

maksmapanekuks vajalik vastuhagi esitamine.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Viivi Tomson