3-10-559/48 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

16. november 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-559

Haldusasi

K.N.i

kaebus

Tallinna

Kesklinna

Valitsuse

haldusaktide ja toimingute peale, mis puudutavad

Tallinnas xxxxxxxxxx asuva eluruumi mõtteliste

osade erastamist.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 13. oktoobril 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: K.N.

Esindaja: Aimar Naggel (aimar63@hot.ee)

Vastustaja: Tallinna Kesklinna Valitsus

Esindaja: Kärt Kirsimägi (kart.kirsimagi@tallinnlv.ee)

Kolmas isik: I.G.

Esindaja: Viktor Kisseljov (kisvik@hot.ee)

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.N.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

õigus

päeva

jooksul

kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 27. novembril 1998 erastas M. B. eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 10 alusel

16/100 suuruse mõttelise osa senini Tallinna linna ainuomandis olnud ja mitme

üürilepingu alusel kasutatavast eluruumist (nö. ühiskorterist) Tallinnas xxxxxxxx. Sellel

hetkel olid eelnimetatud ühiskorteri üürnikeks lisaks M. B. veel M. G. ja P.K. Pärast mitut

sellele järgnevat võõrandamistehingut omandas eelviidatud 16/100 suuruse mõttelise osa

28. mail 2003 K. K. 29. jaanuaril 2009 erastas xxxxxxxx korteri 19/100 suuruse mõttelise

osa I.G.. Kinnistusraamatu andmetel on hetkel xxxxxxx asuva korteriomandi

kaasomanikeks Tallinna linn (65/100), K.N. (varasem perekonnanimi K., (16/100)) ning

I.G. (19/100).

2. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 08. veebruari 2010 e-kirjas K.N.ile ja I.G.ile, et

vastavalt kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadusele kuuluvad

erastamisele xxxxxxxx mõttelised osad (15/100, 15/100, 16/100 ja 19/100,

enampakkumise ajaks määrati 18. märts 2010. Kõnealust enampakkumist ei toimunud,

kuna K.N. esitas halduskohtule kaebuse ning mõtteliste osade erastamine on teadaolevalt

senini läbi viimata.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. K.N. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes, et kohus tuvastaks, et I.G.il ei

ole õigust osaleda xxxxxxxx mõtteliste osade erastamisel, samuti, et kohus tuvastaks

Tallinna Linnavalitsuse 28. märtsi 2007 korralduse ning selle alusel M. G. sõlmitud

üürilepingu tühistuse, samuti Tallinna linna ja I.G.i vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse, et

tühistaks Tallinna Linnavalitsuse otsuse V. G. 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise

kohta ning kohustaks Tallinna linna erastama kaebuse esitajale alghinnaga 84/100 suuruse

mõttelise osa xxxxxxxx eluruumist.

4. Esmalt leiab kaebuse esitaja, et Tallinna Linnavolikogu 13. novembri 1997 otsus nr 201

ning Tallinna Linnavalitsuse 22. detsembri 1997 korraldus nr 489, millega otsustati anda

M. G. üürile tuba xxxxxxx korteris, on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 kohaselt

tühised, kuna kuni 1. juulini 2002 kehtinud elamuseaduse § 29 keelas üürile anda eluruumi

mõttelist osa ning konkreetse eluruumi (toa nr 75) üürile andmiseks oleks olnud vajalik

eluruumi teise kaasomaniku nõusolek vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 lõikele 1.

Kaebuse esitaja toob ka välja, et eelnimetatud linnavolikogu ja linnavalitsuse otsustes ei

ole põhjendatud, miks anti tuba üürile just M. G. Kaebuse esitaja leiab, et igal juhul oleks

üürilepingu sõlmimine või pikendamine tulnud temaga kooskõlastada alates ajast, mil ta

sai xxxxxxxx mõttelise osa omanikuks. Tühiseks peab kaebuse esitaja ka Tallinna

Linnavalitsuse 28. märtsi 2007 korraldust nr 548, millega pikendati M. G. üürilepingut veel

viieks aastaks.

5. Kaebuse esitaja hinnangul on tühine ka Tallinna Kesklinna vanema 27. märtsi 2009

korraldus nr 148, millega otsustati anda M. G. sõlmitud üürilepingust tulenevad

kohustused üle I.G.ile. Kaebuse esitaja leiab, et see korraldus on motiveerimata ning see

kohustab adressaati toime panema õigusrikkumist, kuna jätkub kaasomandi võlaõiguslik

koormamine ilma kaasomaniku nõusolekuta. Ka toob kaebuse esitaja välja, et Tallinna

linnavara kasutamise kord ei näe ette võimalust üürniku asendamiseks kaasomandis olevas

eluruumis. Kaebuse esitaja märgib, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 321 lg 6 välistab sama

surnud üürniku asemel tema perekonnaliikme üürilepingusse pärijana astumise, kuna M.

G. surma hetkel ning ka xx xx xxxx kehtis üürileping teise xxxxxxx üürniku P. K. suhtes

edasi.

6. Kaebuse esitaja toob ka välja, et teadaolevalt ei ole M. G. esitanud munitsipaaleluruumi

erastamisavaldust enne 01. juunit 2001, mis oli sellise avalduse esitamise tähtpäevaks.

Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et M. G. oli vaid üks võimalikest eluruumi erastamise

õigustatud subjektist (P. K. kõrval) ning pereliikmel I.G.il ei tekkinud isegi üürilepingusse

astumisel nõudeõigust erastada esimese eelistusena 19/100 mõttelist osa xxxxxxx

korteriomandist ja kuna P. K. ei olnud samuti huvitatud xxxxxxxx erastamisest, siis teise

eelistusena oleks erastada saanud kogu 84/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxxxx

korteriomandist 16/100 mõttelise osa omanik K.N..

7. Viimaks toob kaebuse esitaja välja, et EES § 22 lg 12 kohaselt ei ole xxxxxxxx

erastamise objektiks alates 1. augustist 2004.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Tallinna Kesklinna Valitsus vaidleb K.N.i kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab P. K. üürileping lõppes üürniku surmaga xx xx

xxxx, M. G. üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused päris aga võlaõigusseaduse

(VÕS) § 321 lg 1 alusel temaga koos elanud perekonnaliige I.G. Tallinna Kesklinna

vanema 27. märtsi 2009 korralduse nr 148 alusel 9. aprillil 2009. Vastustaja väitel kasutas

M. G. koos poja I.G.iga xxxxxxx ühiskorteris olevat tuba hiljemalt alates 22. detsembrist

1997, üürileping M. G. sõlmiti 16. aprillil 1998 viieks aastaks ning see pikenes veel viieks

aastaks ning Tallinna Linnavalitsuse 28. märtsi 2007 korraldusega nr 548-k pikendati seda

veel viieks aastaks. Vastustaja leiab, et viimatinimetatud korralduse alusel 5. aprillil 2007

sõlmitud üürilepingu näol ei ole tegemist uue üürilepingu sõlmimisega, vaid olemasoleva,

juba 16. aprillil 1998 sõlmitud üürilepingu pikendamisega. Vastustaja leiab, et K.N. pidi

eluruumi mõttelise osa omandamisel olema teadlik sellest, et teisi tubasid kasutavad

Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingute alusel üürnikud ning arvestama seega asjaoluga, et

neil on õigus eluruumide erastamiseks. Vastustaja leiab, et Tallinna linna ja I.G.i vahelise

üürilepingu tühisuse tuvastamiseks tuleks kaebuse esitajal pöörduda maakohtu poole,

kuna see pole halduskohtu pädevuses.

9. Vastustaja selgitab, et xxxxxxx näol on tegemist mitme üürilepingu alusel kasutatava

eluruumiga, mis tuli erastada üürnikele EES § 3 lg 10 alusel Vabariigi Valitsuse 1. juuli

1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide erastamise korra kohaselt, kus sätestati, et

sellised eluruumid erastatakse nende üürnike kaasomandisse, kes on esitanud

erastamisavalduse 1. märtsiks 1995. Eeltoodud sätete alusel erastati 16/100 suurune

mõtteline osa M. B.le. Vastustaja leiab, et EES alusel erastamata jäänud eluruumi

mõtteliste osade erastamisel tuleb juhinduda Riigikohtu lahendist 3-3-1-45-03 ning

kohaldada analoogia korras kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse

(KaasES) sätteid. Siinkohal toob vastustaja ka välja, et K.N. ei ole kunagi olnud

xxxxxxxxx eluruumi üürnik, seega ei oleks tal kuidagi võimalik erastada senini erastamata

mõttelisi oli EES alusel. Samuti leiab vastustaja, et ei ole mingit mõistlikku põhjust, miks

2003. aastal eluruumi kaasomanikuks saanud isik peaks erastamisel olema eelisseisundis

võrreldes isikuga, kes on eluruumi varasema üürniku perekonnaliikmena ning hiljem

üürnikuna kasutanud alates 1998. aastast. Samuti toob vastustaja välja, et EES alusel oleks

selle eluruumi erastamine võimatu ka EES § 22 kohaselt ning sel juhul tuleks neid

võõrandada riigivara võõrandamise üldises korras. Vastustaja selgitab, et Tallinna linn on

püüdnud ühiskorterite erastamisel seaduse analoogiat kasutades leida parima õiguspärase

lahenduse, mis oleks kooskõlas eluruumide erastamise eesmärkidega ning hetkel Tallinna

linna omandis olevate mõtteliste osade müümine avaliku enampakkumise korras linnavara

võõrandamise sätete kohaselt ei oleks omandireformi põhimõtetega kooskõlas.

10. Vastustaja on seisukohal, et KaasES § 4 lg 1 p 1 kohaselt oli xxxxxxx erastamise

õigustatud subjektiks esimese eelistusena ainus üürnik I.G., kellele erastatigi 19/100

suurune mõtteline osa ning kes saigi KaasES § 5 lg 1 kohaselt osta ainult ühe osa

erastamise objektist. Vastustaja selgitab, et seejärel esitatigi K.N.ile ja I.G.ile 8. veebruaril

2010 KaasES § 6 lg 1 alusel teade esimest eelistust omavale isikule erastamata jäänud osa

ostueesõigusest. Vastustaja leiab samuti, et xxxxxxx elamu 19/100 suuruse mõttelise osa

erastamine I. G. ei saanud rikkuda K.N.i subjektiivseid õigusi, kuna K.N. ei ole eluruumi

mõttelise osa erastamise õigustatud subjekt esimese eelistusena.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

11. I.G. ei esitanud kohtule kirjalikku seisukohta kaebuse kohta, ent kohtuistungil teatas, et

vaidleb kaebusele vastu ning toetab vastustaja seisukohti.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et K.N.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Vastustaja on õigesti leidnud, et seni erastamata xxxxxxx mõttelised

osad tuleb erastada KaasES sätete kohaselt ning kuivõrd käesoleval ajal ei ole nimetatud

eluruumis Tallinna linna kui erastamise kohustatud subjektiga sõlmitud üürilepingute

alusel elavaid üürnikke, on K.N.il ja I.G.il kui kõnealuse eluruumi kaasomanikel õigus

teise eelistusena seni erastamata mõtteliste osade erastamiseks. Tallinna linna organite

varasemad haldusaktid, mille alusel sõlmiti üürileping M. G. ning mille alusel anti

üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle I.G.iga ei ole, erinevalt kaebuse esitaja

seisukohast, tühised ning nende tühistamiseks puudub samuti alus.

13. K.N. on halduskohtule esitatud kaebuses ja selle korduvates täiendustes esitanud rea

erinevaid taotlusi, mis kokkuvõttes on suunatud sellele, et tuvastada Tallinna linna ja I.G.i

vahel sellise avalik-õigusliku suhte puudumine, millest tuleneks I.G.i õigus osaleda

xxxxxxxx korteriomandi mõtteliste osade erastamisel. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HkMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise

kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi

mingisuguse asjaolu kindlakstegemiseks on isikul siis, kui selle asjaolu kindlakstegemine

annaks isikule mingisuguse õigusliku kasu. Põhjendatud huviks ei saa aga olla lihtsalt soov

mingisuguses asjaolus (näiteks avalik-õigusliku suhte puudumises või haldusakti või

toimingu õigusvastasuses) veenduda. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et K.N.il saab

iseenesest olla põhjendatud huvi selle vastu, et kohus tuvastaks, et I.G.il ei ole

subjektiivset avalikku õigust osaleda xxxxxxx mõtteliste osade erastamisel. Välistades I.G.i

potentsiaalsete erastamise õigustatud subjektide hulgast, oleks K.N. ainus isik, kellel oleks

õigus xxxxxxxxx erastamata mõttelise osa eesõigusega erastamiseks KaasES § 6 lg 1

kohaselt.

14. Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas halduskohtu pädevuses on Tallinna linna ja M.

G. või I.G.i vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse tuvastamine. Tsiviilõigusliku lepingu

tühisuse tuvastamise nõuete läbivaatamine ei kuulu iseenesest halduskohtu pädevusse.

Samas saab halduskohus tuvastada tsiviilõigusliku asjaolu, käesoleval juhul üürisuhte

olemasolu või puudumise, kui see on oluline avalik-õigusliku vaidluse lahendamisel.

Käesoleval juhul on selleks vaidlus selle üle, kas I.G.il on subjektiivne avalik õigus osaleda

xxxxxxx mõtteliste osade erastamisel või mitte. Sellises olukorras tuvastab halduskohus

tsiviilõigusliku asjaolu üldjuhul kohtuotsuse põhjendamisel, mitte aga resolutsioonis.

Nõnda on leidnud Riigikohtu erikogu ka kohtuasjas nr 3-2-1-100-08 tehtud lahendis.

15. Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus tunnistaks õigustühiseks ja tühistaks erinevad

haldusaktid, millega on otsustatud eluruumi üürile andmine M. G., M. G. üürilepingu

pikendamine, üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine I.G.ile ning

viimatinimetatud isikule eluruumi erastamine. Kohus ei nõustu esiteks kaebuse esitaja

seisukohaga, et nimetatud haldusaktid on tühised haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg

2 p 4 kohaselt. Viidatud sätte kohaselt on haldusakt tühine, kui see kohustab toime

panema õigusrikkumise. Sellest sättest tulenevalt ei ole tühine mitte iga haldusakt, millega

kaasneb mõni objektiivses mõttes õigusvastane tagajärg, vaid üksnes selline haldusakt,

millega haldusorgan paneb adressaadile kohustuse toime panna õigusrikkumine.

Õigusrikkumisena HMS § 63 lg 2 p 4 mõistes peetakse silmas süütegu1, see tähendab

õigusaktides kuri- või väärteokoosseisu tunnustele vastavat tegu. Käesoleval juhul ei

panda üheski kaebuses nimetatud haldusaktis selle adressaadile ega kolmandale isikule

kohustust toime panna õigusrikkumisi ning seega on nimetatud haldusaktide tühisus HMS

§ 63 lg 2 p 4 alusel välistatud. Ka see, kui need haldusaktid või nende täitmine tooks kaasa

õigusvastase tagajärje või rikuks mõne isiku subjektiivseid õigusi, ei tooks kaasa nende

tühisust ehk automaatset kehtetust.

16. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus selles, milliste õigusaktide alusel peaks xxxxxxx

mõtteliste osade võõrandamine üldse toimuma. Kaebuse esitaja seisukohad selles osas on

seejuures vastuolulised – ühelt poolt näib ta leidvat, et 19/100 suuruse mõttelise osa

erastamine I.G.ile oli välistatud põhjusel, et I.G. ega M. G. ei olnud esitanud tähtaegselt

eluruumide erastamise avaldusi, teisalt näib aga ise soovivat, et talle erastataks

vaidlusalused ruumid KaasES sätete alusel. Vastustaja leiab seevastu, et eluruumide

erastamise eesmärgist ning omandireformi üldisest loogikast tulenevalt tuleks sarnased

eluruumid erastada KaasES alusel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ning seda

seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-45-03. Käesoleval juhul ei ole

vaidlust selles, et ükski xxxxxxx üürnikest peale M. B. ei esitanud eluruumi erastamise

avaldust EES § 5 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, st. enne 1. märtsi 1995. EES § 3 lg 10

ning Vabariigi Valitsuse 01. juuli 1993 määrusega nr 198 kehtestatud eluruumide

erastamise korra punkti 26 kohaselt oleks M. B. võinud erastada kogu xxxxxxxx eluruumi,

ent seda õigust ta ei kasutanud, erastades üksnes 16/100 suuruse mõttelise osa. Seepeale

tekkiski olukord, kus ühiskorter jäi erastamise kohustatud subjekti ning M. B.

kaasomandisse. Vastustaja märgib õigesti, et EES-is ei sätestata seda, kuidas erastamise

kohustatud subjekt selliste eluruumide (mõtteliste osade) edasisel käsutamisel toimima

peaks. Riigikohus leidis eelviidatud otsuses nr 3-3-1-45-03, et eluruumide erastamise

eesmärgist tulenevalt tuleks selliste eluruumide mõttelised osad erastada KaasES sätete

alusel ning sarnast ühiskorterit tervikuna tuleks käsitada elamuna KaasES mõttes. See on

ka igati loogiline, kuna omandireformi käigus eluruumide erastamise eesmärk oligi

eelkõige anda avalikus omandis olevad eluruumid neid eluruume tegelikult kasutanud

üürnike või nende puudumisel muude isikute omandisse. KaasES kohaselt on erastamise

kohustatud subjekti omandisse jäänud elamu kaasomandiosa erastamise õigus esmalt

üürnikul, üürnike puudumise või nende huvipuuduse korral teistel kaasomanikel kui ning

1 Vt. ka Ivo Pilving „Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest

rõhuasetusega avalik-õiguslikel lubadel“ Tartu Ülikooli kirjastus 2006, lk 64

ka nende puudumisel muudel isikutel avaliku enampakkumise korras. EES sätted ei saa

käesoleval juhul (ega ka 19/100 suuruse mõttelise osa I.G.ile erastamise puhul)

kohaldamisele tulla ka juba seetõttu, et EES § 22 lg 12 kohaselt ei ole tühjad, st.

asustamata või tühjaks jäänud eluruumid alates 1. augustist 2004 enam erastamise

objektiks, mis tähendab, et need tuleks võõrandada üldises korras, ilma et kellelgi oleks

erastamist reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid eesõigusi nende omandamisel.

Eeltoodut arvestades ei ole käesoleval juhul tähtsust sellel, et M. G. ei esitanud EES-s

sätestatud tähtaja jooksul eluruumi erastamise avaldust. Kaasomandis oleva ühiskorteri

üürniku õigus erastada kaasomandis oleva ühiskorteri mõttelist osa KaasES alusel ei eelda,

et isik oleks esitanud eluruumi erastamise avalduse EES-s sätestatud tähtaja jooksul.

Samuti ei ole käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust sellel, et M. G. ja I.G. ei olnud

omavahel sõlminud EES § 4 lõikes 1 sätestatud kokkulepet. I.G.ile erastati mõtteline osa

kaasomandis olevast elamust (ühiskorterist) KaasES alusel, mis ei eeldanud sellise

kokkuleppe olemasolu ning liiatigi oli üürnikuks sel ajal I.G. ise ning temaga koos elavaid

täiskasvanud perekonnaliikmeid ei olnud.

17. Kohus on samuti seisukohal, et haldusaktid, millega Tallinna linna organid otsustasid

üürilepingu sõlmimise või pikendamise M. G. ning üürilepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste üle andmise I.G.ile, ei saa rikkuda K.N.i subjektiivseid õigusi. Vaidlust ei ole

selles, et K.N. omandas 16/100 suuruse mõttelise osa xxxxxxx korteriomandist 28. mail

2003. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna linna ja M.G. vahel sõlmiti xxxxxxx ühiskorteris

asuva toa üürileping 16. aprillil 1998, seega oluliselt enne seda kui K.N. sai xxxxxxx

mõttelise osa omanikuks. Põhimõtteliselt õige on küll kaebuse esitaja seisukoht, et

kaasomandi võlaõiguslik koormamine ühe kaasomaniku poolt võib rikkuda teise

kaasomaniku õigusi ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 74 kohaselt on selliseks koormamiseks

vajalik teiste kaasomanike nõusolek, ent kohtu hinnangul ei tulene eelviidatud sättest, et

isikul, kes on kaasomanikuks saanud pärast kaasomandi võlaõiguslikku koormamist, oleks

õigus nõuda kaasomandit koormava võlaõigusliku lepingu lõpetamist või takistada sellest

lepingust tulenevate avalik-õiguslike tagajärgede saabumist. Käesoleval juhul omandas

K.N. 2003. aasta mais mõttelise osa juba varem üürilepinguga koormatud

korteriomandist. See, kas kaebuse esitaja M. G. sõlmitud üürilepingust seejuures teadis või

mitte, ei oma käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust ning selles osas võiks kaebuse esitaja

esitada müügilepingust tulenevad nõuded talle xxxxxxx mõttelise osa müünud isiku vastu.

M. G. juba 1998. aastal sõlmitud üürilepingu tähtaja hilisem pikendamine ja sellekohaste

haldusaktide andmine ei tähenda kaasomandi täiendavat koormamist, mis eeldanuks K.N.i

nõusolekut. Tähtajalise üürilepingu tähtaja pikenemine oli M. G. sõlmitud üürilepingu

punktis 2.4. ette nähtud, samuti tulenes üürilepingust üürnikule õigus nõuda üürilepingu

tähtaja lõppemisel uue üürilepingu sõlmimist (üürilepingu p. 2.3.). AÕS §-s 74 sätestatud

kaasomaniku õigus nõustuda või mitte nõustuda kaasomandi (sh. kaasomandi reaalosa)

võlaõigusliku koormamisega ei tähenda piiramatut õigust otsustada koormamise

tingimuste üle ega anna teisele kaasomanikule õigust mistahes ajal nõuda koormamise

lõpetamist. Kaasomandi täiendavaks võlaõiguslikuks koormamiseks ei saa pidada ka M. G.

sõlmitud üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üle andmist I.G.ile. Tegemist ei

olnud kaasomandi täiendava koormamisega, kuivõrd seeläbi astus I.G. üürnikuna

varasemasse üürisuhtesse M. G. asemel. Võlaõigusseaduse §-i 321 kohaselt on eluruumi

üürniku surma puhul selles eluruumis üürnikuga koos elanud abikaasal õigus üürniku

asemel üürilepingusse astuda ning kui üürnikul ei olnud abikaasat, kellel on õigus või kes

soovib üürilepingusse astuda, on üürilepingusse astumise õigus teistel üüritud eluruumis

üürnikuga koos elanud perekonnaliikmetel vastavalt nendevahelisele kokkuleppele.

Vaidlust ei saa olla selles, et I.G. oli M. G. koos elav perekonnaliige. Seda kinnitab

korterikaart (tl. 53), samuti on see sõnaselgelt märgitud 02. aprillil 2007 koostatud

üürilepingus (tl. 59), mille näol sisuliselt on tegemist Tallinna linna ja M. G. vahel juba

1998. aastal sõlmitud üürilepingu pikendamisega. Kuna M. G. koos ei elanud xxxxxxx

korteris ühtegi teist tema perekonnaliiget, ei olnud I.G.i üürilepingusse astumiseks vajalik

ega ka mõeldav teiste perekonnaliikmete vahelise kokkuleppe sõlmimine. Asjakohaseks ei

saa pidada kaebuse esitaja viidet VÕS § 321 lõikele 6, kuna see reguleerib üürnike poolt

ühiselt sõlmitud eluruumi üürilepingut. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et M. G. ja P. K.

oleks olnud sõlmitud ühine üürileping xxxxxxx kasutamiseks.

18. Eeltoodust tulenevalt oli I.G. xxxxxxxx 19/100 suuruse mõttelise osa erastamise teel

omandamise ajal, st. 29. jaanuaril 2010, kõnealuses üürikorteris üürilepingu alusel tuba

kasutav üürnik, kelle õigus mõttelise osa erastamiseks tulenes KaasES § 5 lõikest 1. Kuna

I.G.iga ei elanud koos perekonnaliikmeid, ei olnud erastamiseks vajalik ka nendevaheline

kokkulepe. Kuna K.N. ei olnud xxxxxxx üürnik ega seega esimese eelistusena mõtteliste

osade erastamise õigustatud subjekt, siis ei oleks ta saanud I.G.iga, kes sel ajal oli üürnik,

erastamisel konkureerida. Kuna KaasES § 5 lg 1 kohaselt oli I.G.il üürnikuna võimalik

erastada vaid üks osa erastamise objektist ning rohkem üürnikke ühiskorteris ei olnud, siis

edaspidi konkureerivad I.G. ja K.N. ülejäänud osade erastamisel võrdselt kui elamu

(ühiskorteri) kaasomanikud. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et pärast seda, kui I.G.

omandas 19/100 suuruse mõttelise osa, on xxxxxxxx kaasomanikeks Tallinna linn

65/100, I.G. 19/100 ja K.N. 16/100 osas ning kuivõrd üürnikke, kellel oleks õigus

erastada KaasES § 5 alusel, ei ole, erastatakse ülejäänud Tallinna linna omandis olev

mõtteline osa KaasES § 6 alusel, mis tähendab, et kui ühe kuu jooksul kirjaliku teate

saamise päevast arvates esitavad elamu mõttelise osa ostmiseks avalduse nii K.N. kui I.G.,

korraldatakse nende vahel enampakkumine.

19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd

vastustaja ega vastustaja poolel kohtumenetluses osalenud kolmas isik ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik