3-10-2209/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 16. novembril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-2209 Haldusasi A. J.a (J.) kaebus Tallinna Vangla 13. juuli 2010. a käskkirja nr 504-d tühistamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A. J. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise aeg 4. novembril 2010. a Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). 2. Mõista A. J.alt (isikukood xxxxxxxxxxx) Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni. Väljamõistetud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr. 10220034796011. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2900072673 ning selgitus: „A. J.“ 3-10-2209, riigilõiv“ (HKMS § 93 lg 3). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 16. novembrist 2010. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 16. detsembril 2010. a (k.a) (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 13. juuli 2010. a käskkirjaga nr 504-d karistati kinnipeetav A. J.a vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 46 lg 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p. 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks, katseajaga 3 kuud. Käskkirja kohaselt seisnes A. J.a rikkumine selles, et ta ei allunud 24.

2 juunil 2010. a kella 23:40 paiku korraldusele riietuda korrektselt ning vestluses vanglateenistuse ametnikuga kasutas ebatsensuurset väljendit.

2. 19. juulil 2010. a esitas A. J. vaide, milles taotles Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 13. juuli 2010. a käskkirja nr 504-d kehtetuks tunnistamist. Samuti taotles A. J., et kuulataks üle kinnipeetav K. S., kuna tegemist on isikuga, kellega ta distsipliinirikkumise ajal vestles.

3. Tallinna Vangla direktori 18. augusti 2010. a vaideotsusega nr 1-13/33462-1 jäeti A. J.a vaie rahuldamata, tuginedes VangS § 63 lg 1 p-le 4, § 65 lg-le 2, § 67 p-le 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-le 14.3.7 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 p-le 4.

4. 26. augustil 2010. a esitas A. J. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna 13. juuli 2010. a käskkirja nr 504-d tühistamise nõudes.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

5. Käskkiri tuleb tühistada, kuna kaebuse esitaja ei ole kasutanud ebatsensuurset väljendit vangla ametnikuga suhtlemisel. Kaebuse esitaja läks öösel WC-sse ning ajas juttu kinnipeetav K. S.ga nii enne ukse avamist (ukse juures) kui ka siis, kui uks oli avatud. Kaebuse esitaja ja K. S. rääkisid omavahel isiklikest asjadest, mis ei puudutanud valvureid. Sel õhtul ei vahetanud kaebuse esitaja valvuriga ühtegi sõna ning valvur ei käskinud kaebuse esitajal ka mingisugust riiet selga panna. Ka seletuskirjast ei räägitud kaebuse esitajale midagi. Kaebuse esitaja sai distsiplinaarmenetluse algatamisest teada 16. juulil 2010. a ning kirjutas siis seletuskirja, kuhu märkis muuhulgas, et ajas juttu K. S.ga ning K. S.lt võib asja kohta küsida. Vastustajal oli kuu aega, et üle kuulata K. S.t, kes oli antud asjas väga oluline tunnistaja. Ka protokolli tutvustamisel palus kaebuse esitaja, et K. S. kuulataks üle. Kuigi vastustaja viitab sellele, et ametniku sõnades pole alust kahelda, siis kaebuse esitaja selle väitega ei nõustu. Nimelt kui kaebuse esitaja osales 1. juunil 2010. a Tallinna Vanglas programmis eluviisitreening, siis kirjutati kaebuse esitaja kohta samuti ettekanne, kuid hiljem selgus pärast teiste kinnipeetavate ülekuulamist, et rikkumist ei olnud ning ametnik kas valetas või eksis. Väär on vastustaja seisukoht, et kaebuse esitaja väiteid ei ole vaja uskuda ning rohkem ei ole vaja uurida. Igat asja peaks põhjalikult uurima enne kui kellelegi karistust määrata.

6. Kui kaebuse esitaja tuli Tallinna Vanglasse, siis oli maika kandmine lubatud ning keegi ei öelnud kaebuse esitajale hiljem, et maika tuleks lattu anda. 13. augustil 2010. a andis kaebuse esitaja maika ära, kuid asjade läbiotsimist pole olnud, mis näitab, et vangla vastupidised seisukohad on väärad. Tallinna Vangla on loonud erinevaid piiranguid seonduvalt riietusega, kuid samas ei ole loonud võimalusi, et kinnipeetavad saaksid neid täita. Kui õues oli suvel viludas üle 30 kraadi sooja ning kuna särki on keelatud seljast võtta, siis higistas kaebaja päeval õues 1 särgi täis ning hiljem päeval (kambris sees viibides) läksid õhupuudusest ja lämbumusest higiseks ka teised särgid. VangS § 50 lõike 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Kaebuse esitaja hoolitses oma hügieeni eest ning pesi enda särgid. Vangla võimaldab riiete pesu 2 korda kuus, mis pole piisav hügieeninõuete tagamiseks. Kui kaebuse esitaja poleks oma riideid puhtaks pesnud, siis oleks ta pidanud käima haisvate ja mustade särkidega ning eirama VangS § 50 lg 1 sätestatut. Kaebuse esitaja pidi pesema oma särke, kuna ta higistas kambris palju. Kaebuse esitaja higistas kambris palju, kuna Tallinna Vangla kamber ei vastanud VangS §-le 45, mille kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumidele kehtestatud üldistele

3 nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Rikutud on ka Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 sätestatud eluruumidele esitatavaid nõudeid (p-d 6 ja 7). Puhtus ning selle eest hoolitsemine (riiete pesemise näol) peaksid olema inimväärikuse põhiväärtused ja see peaks olema inimväärikuse alus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Distsipliinirikkumise kohta koostatud ettekandest nr 945 nähtub, et 24.06.2010 kell 23.40 ei allunud kinnipeetav vanglateenistuse ametniku korraldusele riietuda tualetti minekuks korrektselt. Väljumisel kambrist kattis kinnipeetava ülakeha vaid alussärk (maika). Kinnipeetavat teavitati tema kohta koostatavast ettekandest ning võimalusest anda selgitusi. Kinnipeetav reageeris vanglateenistuse ametniku poolt antud informatsioonile ebatsensuursete sõnade kasutamisega „Ära nussi mulle ligi raisk". Ettekandes on kajastatud süüteo asjaolude adekvaatne kirjeldus.

8. Kaebaja tunnistab nii vaidemenetluses, kui ka kaebuses kohtule, et väljudes kambrist kattis tema ülakeha alussärk (maika). Kaebajale anti vanglateenistuse ametniku poolt korraldus väljumiseks kambrist riietada end korrektselt. Kaebajal lasus VangS § 46 lg-st 1 kohustus kanda vangla riietust. Kaebaja eiras temale antud korraldust, mistõttu tuli teda distsipliinirikkumise toimepanemise eest karistada. Kaebaja põhjendab korralduse täitmata jätmist asjaoluga, et tal ei olnud midagi selga panna, kuna kõik vangla särgid olid pesus. Kaebajal puudus õigus eirata vanglateenistuse ametnike poolt antud seaduslikke korraldusi. Tallinna Vangla seisukohta toetab ka Riigikohtu 1. märtsi 2007. a lahendis nr 3-3-1-103-06 väljendatud seisukoht. Kaebaja esitatud põhjenduste alusetust ning nende otsitavust tõendab ka asjaolu, et kaebajal oli võimalik vangla riietusest kasutada ka vangla dressipluusi (kaks komplekti). Mis puudutab vangla riietuse pesemise tagamist, siis võimaldatakse kinnipeetavatele vangla riietuse pesemine graafikujärgselt ettenähtud päevadel ning seda üle ühe nädala, olenemata jooksva kuu pikkusest. Seega ei saa pidada ebamõistlikuks nimetatud perioodi jooksul ülejäänud käskkirja nr 3 alusel võimaldatud riideesemete kasutamist. Samuti on asjakohatu kaebaja väide, et temale ei ole vangla poolt antud korraldust paigutada maika lattu. Kaebajale anti 24.06.2010 korraldus riietuda korrektselt vangla riietusse. Kaebajat ei ole karistatud asjade lattu paigutamata jätmise eest, vaid korraldusele allumatuse eest riietuda korrektselt.

9. Vangla riietuse väljastamisega (koosmõjul käskkirjadega nr 3, 62, 30) oli kinnipeetavatele keelatud omada isiklikke riideid (v.a käskkirjas nr 3 punktis 5 sätestatud esemed). Kuna kaebajale oli väljastatud vangla riietus 19.03.2010 oli tal nimetatud ümberriietamise käigus kohustus ära anda kõik keelatud isiklikud riided. Käesoleva kaebuse puhul ei oma tähtsust keelatud riideeseme (maika) omamine, kuna nimetatud asjaoluga ei ole karistuse määramisel arvestatud, ka ei ole kaebajat karistatud keelatud eseme omamise eest. Nimetatud asjaolu on kajastatud vaid vaideotsuses ning selle tulemusena on 13.08.2010 keelatud ese kaebajalt konfiskeeritud.

10. Vanglateenistuse ametniku koostatud ettekandest nähtub, et A. J.ale anti korraldus riietuda korrektselt, mida kinnipeetav eiras. Kinnipeetavat teavitati tema suhtes ettekande koostamisest ning võimalusest esitada selgitusi, mille peale kinnipeetav ägestus, astus vanglateenistuse ametnikule lähemale ning kasutas suhtlemisel ebatsensuurset väljendit „Ära nussi mulle ligi raisk". Arvestades sündmuse asjaolusid ning vanglateenistuse ametniku poolt märgitud andmeid, puudub alus kahelda teenistusülesandeid täitva ametniku poolt märgitus

4 ning asjaolude kajastamises tegelikkusest erinevalt. Vanglateenistuse ametnik viibis kinnipeetava vahetus läheduses, kui viimane kasutas ametniku suunas ebatsensuurset väljendit, mistõttu oli vanglateenistuse ametnikul kindel veendumus asetleidnud sündmuse asjaolude kajastamiseks. 11. Kaebaja väide, et ta sai distsipliinirikkumise eest süüdistamisest teada alles 16. juulil 2010. a, mistõttu ei olnud tal võimalik anda selgitusi, on ilmselgelt väär. Kaebaja kirjutas omakäeliselt ettekandele tutvumise kuupäevaks 6. juuli 2010. a. Ettekande koostamisest teavitatakse kinnipeetavaid koheselt. Asjaolu, et kinnipeetav keeldub vastava kande tegemisest või seletuskirja esitamisest ei anna alust väita, et vangla ei ole informeerimiskohustust täitnud. Harvad ei ole juhused, kui kinnipeetav keeldub allkirja andmisest vanglapoolse informeerimiskohustuse täitmise kohta (VangS § 64 lg 2) või keeldub selgituste esitamisest, kuid vaide- või kohtumenetluses asub seisukohale, et vangla pole nimetatud õigusi temale taganud. Käesoleval juhul on vangla omapoolsed kohustused täitnud ning distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub, et A. J. on kasutanud oma õigust esitada selgitusi. Samuti oli A. J.ale tagatud 7. juulil 2010. a protokolliga tutvumisel omapoolsete vastuväidete esitamine. A. J. täiendavaid vastuväiteid vanglale ei esitanud. 12. Seonduvalt A. J.a poolt vaidemenetluses esitatud taotlusega kuulata üle kinnipeetav K. S., leiab vastustaja, et kinnipeetava isiku taotlus kolmanda isiku ülekuulamiseks peab olema ka põhjendatud. On mõeldamatu, et distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatav kinnipeetav võib põhjendamatult taotleda haldusorganilt sündmuse (nt vangistussektsiooni koridoris või jalutuskäigu ajal) juures viibinud kinni peetavate isikute ülekuulamist ja menetlusse kaasamist. Taotlust tunnistaja või kolmanda isiku selgituste kaasamiseks peab põhjendama ning esitama haldusorganile andmed, mille suhtes ülekuulatavad isikud võivad selgitusi või muud tähtsat infot omada.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebuse esitaja vaidlustab Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 13. juuli 2010. a käskkirja nr 504-d, mille kohaselt seisneb A. J.a rikkumine järgnevas: 1) A. J. ei allunud 24. juunil 2010. a kella 23:40 paiku vanglateenistuse ametniku korraldusele riietuda korrektselt, rikkudes sellega VangS § 46 lg 1 ning VangS § 67 punkti 1 ning 2) vestluses vanglateenistuse ametnikuga kasutas ebatsensuurset väljendit, rikkudes sellega Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7.

14. VangS § 46 lõike 1 esimene lause sätestab, et kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Kaebuse esitaja võtab omaks, et kandis 24. juunil 2010. a kella 23:40 paiku isiklikku maikat (alussärki), kuid leiab, et tal ei olnud korraldust võimalik täita, kuna kõik vangla särgid olid pesus. Samuti väidab kaebuse esitaja, et kui ta Tallinna Vanglasse saabus, olid maikad lubatud. Kohus märgib, et kaebuse esitaja eeltoodud väide on õige, kuid ei oma käesoleval juhul tähtsust. Nimelt muudeti Tallinna Vangla direktori 29. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 30 (edaspidi ka käskkiri nr. 30) Tallinna Vangla direktori 23. jaanuari 2009 käskkirja nr 3 „Vangistussektsioonidesse, eelvangistushoone lukustatud kambrisse ning tugevdatud järelevalvet ja julgeoleku meetmeid vajavate kinni peetavate isikute majutamiseks mõeldud osakonda paigutatud kinnipeetavate riietus“ (edaspidi ka käskkiri nr. 3). Käskkirja nr. 30 punktiga 1 muudeti käskkirja nr. 3 punkti 5 alapunkti 1 ning sõnastati see järgnevalt: „aluspüksid – mõistlik kogus“. Enne käskkirja nr. 3 muutmist võis kinnipeetav omada vanglas käskkirja punkti 5 alapunkti 1 alusel mõistlikus koguses aluspesu. Seega ei olnud 24. juuni 2010. a seisuga enam kinnipeetavatel lubatud kanda isiklikku maikat. A. J.ale tutvustati 5. mail 2009. a kinni peetava isiku kohustusi vanglas ning seda, et

5 tal on võimalik pöörduda vangistust reguleerivate õigusaktide saamiseks inspektor- kontaktisiku poole (toimiku lk. 44 pöördel). Seetõttu peab kohus vähetõenäoliseks, et kaebuse esitaja käskkirja muudatusest teadlik ei olnud. Samas ei karistatud kaebuse esitajat distsiplinaarkorras mitte maika kui keelatud eseme omamise eest, vaid selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele. Vastavalt VangS § 67 punktile 1 on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kuna vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja kandis 24. juuni 2010. a õhtul seljas isiklikku musta värvi alussärki ning kohus on tuvastanud, et tegemist oli keelatud esemega, tuleb pidada valvuri poolt kaebuse esitajale alussärgi kohta märkuse tegemist ülimalt tõenäoliseks. Seetõttu loeb kohus valvuri ettekande vastavas osas usaldusväärseks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei saanud maika kandmist õigustada asjaoluga, et tema teised riided olid pesus. Käskkirja nr 3 p 1 järgi väljastatakse kinnipeetavale vormiriietuse koosseisus muuhulgas jakk ning neli T- särki. Käskkirja nr. 3 p 5 kohaselt võib kinnipeetav omada vanglas isikliku riietusena ka pikka spordidressi (dressipüksid ja –pluus). Kaebuse esitajal oli seega piisavalt riietusesemeid, mille vahel valida ning mille pesemist planeerida. Isegi kui vastab tõele kaebuse esitaja väide, et tema neli T-särki olid korraga pesus, oli tal siiski võimalik vanglateenistuse ametniku korralduse täitmiseks selga panna ka jakk või dressipluus. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2007. a otsuse asjas nr. 3-3-1-103-06 p 14). Haldusmenetluse seaduse § 63 lõike 2 järgi on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kuna kaebuse esitaja ei ole väitnud ega tõendanud, et pesus oli ka talle vormiriietusena antud jakk ning tal ei olnud võimalik kanda ka dressipluusi, ei saa T-särkide pesus olemist pidada objektiivseks asjaoluks, mis takistas kaebuse esitajal korralduse täitmist. Seega ei saanud kaebuse esitaja pidada valvuri korraldust ilmselgelt tühiseks ning oli kohustatud korralduse täitma. Kuna ta seda ei teinud, on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et kaebuse esitaja rikkus VangS § 46 lõiget 1 ning VangS § 67 punkti 1.

15. A. J. leiab, et 24. juuni 2010. a õhtul ei vestelnud ta vanglatöötajaga, vaid ainult kinnipeetava K. S.ga, kuna tal ei olnud valvuriga millestki rääkida. Vaidlust ei ole aga selles, et valvur V. N. oli 24. juuni 2010. a õhtul tööl. Kaebuse esitaja 6. juuli 2010. a seletuskirja kohaselt lõi V. N. jalaga kambri ust, mille peale see pauguga kinni läks. Samuti luges kohus käesoleva kohtuotsuse motiveeriva osa p-s 14 usaldusväärseks valvuri ettekande osas, millest ilmnes valvuri poolt kaebuse esitajale alussärgi kohta märkuse tegemine. Tallinna Vangla valvuri V. N.e 24. juuni 2010. a ettekandest nr 945 nähtub, et kinnipeetav A. J. keeldus täitmast valvuri korraldust kanda korrektset riietust (ettekande kohaselt oli kinnipeetaval musta värvi varrukateta alussärk). Teavitades kinnipeetavat ettekande koostamisest ja pakkudes võimalust seletuskirja kirjutamiseks, astus kinnipeetav valvurile lähemale ning ütles häält tõstes: „Ära nussi mulle ligi raisk“, kahel korral. Arvestades valvuri ettekande detailsust, samuti kaebuse esitaja seletuskirjas kirjeldatud valvuri reaktsiooni toimunud vestlusele, puudub kohtul kahtlus ka selles, et kaebuse esitaja valvuri poole tõepoolest valvuri ettekandes märgitud sõnadega pöördus. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vastavalt eeltoodud kodukorra punkti kolmandale lausele ei tohi vestluses ja pöördumises kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga

6 ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Kohtu hinnangul on kaebuse esitaja poolt kasutatud väljend ebatsensuurne ning väärikust riivav.

16. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. VangS § 64 lõike 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Kaebuse esitaja on märkinud 6. juuli 2010. a seletuskirjas, et tema poolt seletuskirjas väidetut võib vajadusel kinnitada K. S. ning vaidemenetluses on palunud ka seletuse võtmist K. S.lt. Kohus leiab, et K. S. poolt tagantjärgi antud ütluse näol saaks olla tegemist vaid subjektiivse hinnanguga toimunule ning arvestades vangistuses viibivate isikute solidaarsust, võib pidada üsna tõenäoliseks, et ta annaks vaidlusaluse intsidendi kohta kallutatud ütlusi. Samas puudub kohtul alus kahtlustada vanglatöötaja V. N.t kaebuse esitaja kohta teadlikult vale informatsiooni esitamises. Seetõttu ei ole Tallinna Vangla K. S. ülekuulamata jätmisel uurimisprintsiibi vastu eksinud. Kaebuse esitaja väide vanglaruumide nõuete rikkumise kohta on asjakohatu. Sellega võib põhjendada küll T-särkide pesemise vajadust, kuid sellega ei saa põhjendada vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumist, samuti ametnik solvamist.

17. Kaebuse esitaja on vaidlustanud ka karistuse määra suurust, leides, et karistuse määrad peaksid olema ühtsed ning pidades ebaõiglaseks seda, et kui temale määratakse maika kandmise eest 10 ööpäevane distsiplinaarkaristus, siis isikutele, kes käisid igal nädalal korra palja ülakehaga, antakse karistuseks vaid „vestlusi“. VangS § 63 lg 1 kohaselt on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 2 kohaselt võib N.t kinnipeetavat paigutada kartserisse kuni 20 ööpäevaks. Kohus märgib, et kaebuse esitajale määrati distsiplinaarkaristus kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks katseajaga 3 kuud, mis tulenevalt VangS § 65 lõikest 2 tähendab seda, et kaebuse esitajale määratud karistust ei pöörata täitmisele juhul, kui kaebuse esitaja kolme kuu jooksul uut distsipliinirikkumist toime ei pane. Kohus leiab, et Tallinna Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Muuhulgas on karistuse määramisel arvestatud ka seda, et tegemist on korduva rikkumisega. Seega ei saa distsiplinaarkaristust pidada kaebuse esitaja suhtes ka liiga rangeks. Kaebus tuleb jätta eeltoodud põhjendustel rahuldamata. 18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 3 kohaselt mõistab kohus poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Tallinna Halduskohtu 14. septembri 2010. a kohtumääruse p-ga 1 vabastas kohus kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest käesolevas asjas. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega mõistab kohus A. J.alt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu summas 250 krooni. Tiina Pappel kohtunik