3-08-1809/55 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1809 Haldusasi H. V. kaebus Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse 14.08.2008 maksuotsuse nr 12-5/393 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 22. oktoobri 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus H. V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 13.10.2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – H. V., esindaja v.adv Sulev Raudsepp Vastustaja – Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskus, esindaja Anu Toomemägi

RESOLUTSIOON

1. Jätta H. V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1809 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. detsembril 2010 (HKMS § 53 lg 1). Kui menetlusosalised ei taotleta kassatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada selle kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.03.2004 notariaalselt sõlmitud kinnistu müügija asjaõiguslepingu kohaselt ostis H. V. A. Š. XXXXXX XX, Pärnu linnas asuva kinnistu pindalaga 671 m2, millel asus aiamaja üldpinnaga 28 m2, hinnaga 45 000 krooni. 19.04.2005 müüs H. V. kinnistu notariaalselt sõlmitud kinnistu müügija asjaõiguslepingu nr 2680 alusel V. P. ja N. P. hinnaga 158 000 krooni.

04.05.2005 notariaalselt sõlmitud kinnistu müügija asjaõiguslepingu nr 2360 kohaselt ostis H. V. N. U. XXXXX vallas XXXXXXXX külas asuva kinnistu XXXXX X pindalaga 1094 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega hinnaga 260 000 krooni.

3-08-1809

2(15) H. V. müüs 21.06.2006 notariaalselt sõlmitud kinnistu müügija asjaõiguslepingu nr 4882 alusel kinnistu K. K. ja M. K. hinnaga 1 100 000 krooni.

Maksuja Tolliameti Lääne maksuja tollikeskuse (LMTK) 08.05.2008 korralduse nr 12- 2.1/5009 alusel kontrolliti H. V. 2005. ja 2006. aasta kinnisvara müügist saadud kasu deklareerimist ning sellelt arvestatud ja tasutud tulumaksu õigsust. Kontrollimise kohta koostati 25.07.2008 kontrollakt nr 12-3/195.

2. LMTK 14.08.2008 maksuotsusega nr 12-5/393 kohustati H. V. tasuma tulumaksu summas 273 534 krooni tulenevalt kinnistute (kinnistu XXXXXX XX, Pärnu; korteriomand XXXX-XXXXXXX XX-X, Tallinn; kinnistu XXXXX X, XXXXXXXX küla, XXXXX vald, Pärnumaa; kinnistu XXXXXX külas, XXXXXX vald) müügist saadud kasust. Põhjendused vaidlusaluste kinnistute osas:

1) Kinnistu XXXXXX XX, Pärnu müügihinnast jäi AS-le Ober-Haus Kinnisvara vahendustasuks 8000 krooni, lisaks tasus H. V. 595,90 krooni notaritasu. H. V. kinnistu müügist saadud kasu oli 104 404 krooni, mida ta 2005. a tuludeklaratsioonis ei deklareerinud ja mis kuulus tulumaksuga maksustamisele (maksusumma 25 057 krooni). H. V. sõnul kasutas ta aiamaja oma elukohana kuni selle müümiseni ja müüs kinnistu XXX X- X korteri remondiks raha saamiseks. H. V. esitas koos tuludeklaratsiooniga kolm ühe isiku poolt koostatud kuupäevadeta tõendit, millele kohaselt N. B., A. P. ja L. K. kinnitavad, et H. V. on elanud aadressil XXXXXX XX, Pärnu 2004. ja 2005. a kuni kinnistu müümiseni. Nendega ei saa arvestada, sest N. B. kinnitusel puudub allkiri; rahvastikuregistri andmetel ei ole Eestis alates 18.10.2000 registreeritud ühtegi A. P. nimelist isikut ja kinnistusraamatu andmetel oli XXXXXX XX omanik A. M.; L. K. oli sel ajal H. V. elukaaslane ja seetõttu asjast huvitatud isik. Tõendid lükkab ümber korteriühistu XXX X esimehe E. A. 10.06.2008 maksuhaldurile antud seletus, mille kohaselt H. V. kasutab XXX X-X korterit oma põhilise elukohana alates 2003. a suvest ja mujal ta elanud ei ole. Seletuse kohaselt tegi H. V. enne korterisse elama asumist korteris kapitaalremondi. Tõele ei vasta ka väide, et H. V. müüs kinnistu, et teha remonti XXX X-X korteris. Kinnistu XXXXXX XX müük toimus ajaliselt hiljem, kui ta asus koos elukaaslasega elama juba remonditud korterisse XXX X-X. Juba 20.05.2004 AS-ga Ober-Haus Kinnisvara maaklerilepingu sõlmimine suvila müümiseks näitab, et H. V. ei olnud tahet hakata kasutama XXXXXX XX asuvat aiamaja oma põhilise või alalise elukohana, tal oli algselt kavas kohe see müüa kasu saamise eesmärgil. XXXXXX XX aiamaja kasutamist elukohana ei kinnita Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS väljastatud kindlustuspoliisid ja arved, millel on H. V. elukoha aadressiks sel perioodil XXX X-X. XXXXXX XX aiamaja kasutamist ei kinnita ka OÜ RHR Grupp poolt kaabeltelevisiooni kasutamise eest väljastatud arved, AS-ga Elion Ettevõtted 08.04.2004 sõlmitud kliendileping nr 2839259 ja väljastatud arved, AS Minu Vara Lääne poolt heakorrateenuste eest väljastatud arved ja AS-ga Minu Vara Lääne 24.09.2004 sõlmitud töövõtuleping nr B0057/04. AS Eesti Energia teatas, et ei ole H. V. sõlminud elektrienergia tarbimise lepingut kinnistul XXXXXX XX, Pärnu. Ei ole usutav, et H. V. elas XXXXXX XX aiamajas, kui seal puudus isegi elekter, samal ajal, kui tal oli mugavustega korter Pärnu linnas aadressil XXX X-X.

2) XXXXXXXX külas asuva kinnistu XXXXX X ostult tasus H. V. notaritasu 1 338,05 krooni ja riigilõivu 810 krooni. Kinnistu otsesed soetuskulud olid 262 148 krooni. H. V. arvestas kinnistu soetusmaksumusele juurde väidetavalt kinnistul asuva maja renoveerimisega seotud kulutused 764 422 krooni. H. V. poolt 2006. a tuludeklaratsioonis deklareeritud kinnistu XXXXX X soetamismaksumus oli 1 026 570 krooni.

3-08-1809

3(15) H. V. ei ole soetanud OÜ-lt PH Partners XXXXX X elumaja kapitaalremondi teenuseid. Sellest, et nende vahel sõlmitud kirjalikke dokumente ei leitud, kuigi muud dokumendid on kinnistu kohta säilinud, võib järeldada, et kirjalikku lepingut ei ole sõlmitud. Arvestades arvel näidatud summa suurust (750 000 krooni), on tegemist olulise dokumendiga, mis taganuks hiljem garantiisid puuduste likvideerimiseks, mistõttu on H. V. käitumine tavatu. OÜ PH Partners ei ole registreeritud majandustegevuse registris ehitusteenuse osutajana ja tema rekvisiitidega vormistatud arvelt ei nähtu, mida hoone kapitaalremondi ajal konkreetselt teostati või mis perioodil remonti tehti. Puuduvad hinnakalkulatsioonid teostatud tööde kohta. H. V. väitel suhtles ta kogu ehituse vältel kellegi E., kes esitas arve ja kelle kätte ta tasus osade kaupa sularaha kokku 750 000 krooni. Ei ole võimalik tuvastada, kellega H. V. ehitustööde ajal suhtles. OÜ PH Partners ei ole deklareerinud 2005. a töötajatele tehtud väljamakseid. Sellest saab järeldada, et osaühingul puudus töötajaskond. OÜ PH Partners ei ole deklareerinud ka 2005. a septembrikuus käibemaksuga maksustatavat käivet, kuigi väidetavalt väljastas H. V. 10.09.2005 arve koos käibemaksuga. OÜ PH Partners on alates 31.03.2005 välja arvatud käibemaksukohustuslaste registrist, sest ta ei ole esitanud käibedeklaratsioone sellele eelnenud kuue järjestikuse maksustamisperioodi kohta. OÜ PH Partners ei ole esitanud äriregistrile nõutavat aasta aruannet alates 2001, millest saab järeldada, et osaühingul puudus majanduslik tegevus. Äriregistri andmetel on OÜ PH Partners Tartu Maakohtu 04.07.2005 otsusega nr 2-837/05 äriseadustiku § 60 alusel sundlõpetatud 31.08.2005. Arve väljastamine kuu aega pärast osaühingu sundlõpetamist on kaheldav.

H. V. pangakontode väljavõtetest selgus, et tal ei olnud 10.09.2005 kontodel 750 000 krooni ja ta pole selles summas sularaha välja võtnud. Jooksvalt on välja võetud väiksemaid summasid, mis aga annavad alust arvata, et need on kulunud igapäevaste kulutuste tarbeks. Ei ole tuvastatud, et H. V. oleks sellel ajahetkel olnud teisi sularaha saamise allikaid.

Kinnistu XXXXX X soetusmaksumuseks kujunes 276 570 krooni ehk 750 000 krooni vähem, kui H. V. deklareeris. Kinnistu võõrandamisel laekus müügist saadud raha H. V. Hansapanga arvelduskontole nr XXXXXXXXXX summas 730 000 krooni ja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX summas 320 000 krooni laenulepingu nr 05-175385-EV osaliseks kustutamiseks. 50 000 krooni jäi OÜ-le R. A. Kinnisvarad vahendustasuks. Kinnistu võõrandamisel tasus H. V. notaritasu 3 115,50 krooni. Kinnistu võõrandamisega seotud kulud olid 53 115 krooni, H. V. deklareeris kulusid 5 000 krooni rohkem. H. V. deklareeris kinnistu müügiga seotud kasu 15 315 krooni. Kontrollimisel kujunes kinnistu müügiga seotud kasuks 770 315 krooni, mistõttu kinnistu müügiga seonduvat kasumit suurendati 755 000 krooni võrra. XXXXX X kinnistu osas kuulus tasumisele täiendav tulumaks summas 173 650 krooni.

3. H. V. taotles kaebuses LMTK 14.08.2008 maksuotsuse nr 12-5/393 p-de 2 ja 3.1 (XXXXXX XX kinnistu osas) ning p-de 3 ja 3.3 (XXXXX X kinnistu osas) tühistamist ning talle määratud tulumaksu vähendamist 198 707 krooni võrra (74 827 kroonini). Põhjendused:

1) Kaebaja ostis XXXXXX XX XX kinnistu 05.03.2004, registreeris selle oma elukohana ja asus sinna elama. Ta müüs kinnistu 19.04.2005, kuid müügitehingust saadud kasu ei deklareerinud, sest XXXXXX XX oli tema elukoht ja tema suhtes kuulub kohaldamisele tulumaksuvabastus. Maksuhaldur määras tehingult tasumiseks tulumaksu 25 057 krooni, väites kaebaja peamiseks elukohaks sel ajal Pärnu, XXX X-X. Maksuhalduri seisukoht on ebaõige, sest kaebaja tegi sel ajal XXX XX korteris kapitaalremonti, mistõttu seal polnud võimalik elada. Elektri puudumine ei välista elamist elamus, kaebaja kasutas akumulaatorit. Lepingutel teise aadressi märkimine ei välista kaebaja elukohana XXXXXX XX, kus puudus

3-08-1809

4(15) regulaarne postiteenus. Kaebaja viibis tihti aadressil XXX X-X, sest ta tegi seal remonti ja tema töökoht asus korterist 100 m kaugusel, kuid tegelikult elas ta XXXXXX XX. Kaebaja ja korteriühistu esinaise E. A. suhted on halvad, mistõttu viimane ei olnud kursis kaebaja korteri remonttöödega. Asjaolu, et isik plaanib tulevikus oma senise alalise elukoha müüki, ei välista selle kasutamist alalise elukohana.

2) Kaebaja ostis 04.05.2005 kinnistu XXXXX X XXXXXXXX külas, millel asus 44,6 m2 suurune aiamaja. Kuna kaebaja otsustas selle ümber ehitada elamuks, registreeris ta ennast majja sisse ja asus sinna elama. Ehitamise käigus suurenes hoone pind 129,55 m2-ni. Kuna kaebajat elamu kvaliteet ei rahuldanud, müüs ta kinnistu 21.06.2006. Vaatamata ulatuslikule ümberehitustööle arvestas maksuhaldur maja ümberehituskuludeks ainult 14 422 krooni. Maja ümberehituse teostas OÜ PH Partners, kellele kaebaja tasus arve alusel tehtud tööde eest 750 000 krooni sularahas. Äriühingu tegevuses esinenud puudujäägid ei saa mõjutada kaebajale teostatud töid ja nende eest maksmist. Maksuhaldur kahtleb, et kaebajal ei olnud raha OÜ-le PH Partners tasumiseks, sest raha ei olnud pankades. Kaebaja arvates ei hoia ükski normaalselt mõtlev inimene oma raha Eesti pankades. Raha renoveerimistööde teostamiseks sai kaebaja oma isalt K-L. V.. Kaebaja kasutas elamut oma alalise elukohana. Kohtuistungil kaebaja täpsustas, et ta ei elanud XXXXX X, vaid ehitas seda elamuks.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja esitas järgmised vastuväited: 1) XXXXXX XX kinnistul asuva aiamaja näol ei ole tegemist eluruumiga, mida kaebaja sai kasutada oma alalise ja peamise eluruumina, ning millele saaks laieneda tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus. Väide, et kaebaja ei elanud sel ajal XXX X- X, on paljasõnaline ja vastuolus muude asjas kogutud tõenditega, sh E. A. seletusega, kes kaebaja korterinaabrina oli kursis kaebaja liikumistega majas. Kaebaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et elas XXXXXX XX aiamajas ega selle kohta, et samal ajal toimus XXX XX korteris remont. Isegi kui sel ajal korteris remonti tehti, ei tähenda see veel, et kaebaja elas XXXXXX XX. XXX XX korteris võidi teha remonttöid järk-järgult etappide kaupa lühikese aja jooksul, millest tulenev elukorralduse muutus ja häiritus on oluliselt väiksem XXX XX korteris elades, kui elektrita ja eelneva sanitaarremondita XXXXXX XX aiamajas elades. Kaebaja ei tõendanud, et XXXXXX XX kinnistu ostmise vajadus tulenes XXX X-X remondi tegemise ajaks eluaseme kui asenduspinna soetamise vajadusest. Kaebaja ei täpsustanud, millised remonttöid XXXXXX XX teostati. XXXXXX XX omanikuks oleku ajal ei toimunud remonttöid ka XXX XX korteris, sest kaebaja väitel müüs ta XXXXXX XX selleks, et XXX XX korteris remonti teha. Kaebaja registreeris XXXXXX XX oma elukohana kinnistu soetamise päeval, mis näitab kaebaja soovi luua näiline pilt aiamaja kasutamisest enne selle müüki oma alalise elukohana. Kuna kaebaja ei teatanud oma uuest aadressist temale mistahes teenuse osutajale, polnud vajadust registreerida end rahvastikuregistri andmebaasis XXXXXX XX alalise elanikuna. Kulutused kaabeltelevisioonile, elektrile, telefoniteenustele ja prügiveole tekkisid kaebajal hoopis XXX XX korteriga seonduvalt. Kaebaja on nõustunud sellega, et ta XXXX-XXXXXX korteris ei elanud, kuid registreeris ka selle oma alalise ja peamise elukohana. Kaebaja sõlmis maaklerilepingu XXXXXX XX XX müügiks 20.05.2004 ehk 1,5 kuud peale soetamist, mis välistab, et kaebajal oli vaja seal elada XXX XX korteri remondiga seonduvalt.

2) XXXXX X kinnistu osas andis kaebaja vastuolulisi seletusi, väites maksumenetluses, et ta ei elanud seal. Kaebaja väited äriühingule arve alusel tasutud summa kohta on paljasõnalised. Kaebaja võis XXXXX X asuvat elamut rekonstrueerida või ümber ehitada, kuid ta ei esitanud tõendeid kulutuste kandmise ja nende kandmise võimalikkuse kohta. Kaebaja on tasunud suuri summasid reeglina pangakontode kaudu, mistõttu on väide Eesti pankade usaldamatusest

3-08-1809

5(15) arusaamatu. Kuna kaebaja isa seletused on ebausutavad, ei ole usaldusväärselt tõendatud ka kaebaja väide kõnealuse rahasumma isalt saamise kohta.

5. Tallinna Halduskohtu 22.10.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-te 1 ja 2 järgi võib isikul olla mitu elukohta, kuid TuMS § 15 lg 1 p 1 maksuvabastus laieneb üksnes alalisele elukohale. TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamiseks ei oma tähtsust, millisel aadressil on isik rahvastikuregistrisse kantud. Määrav on isiku alaline elukoht, sest rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 järgi on rahvastikuregistrisse kantud andmetel informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seadusega ettenähtud juhtudel õiguslik tähendus.

Tunnistajad L. K., M. N., K-L. V. selgitasid XXXXXX XX hoone seisukorda ja kinnitasid XXX X-X korteris remondi tegemist, kuid nende ütlused ei kinnita korteri remondi toimumise seost XXXXXX XX kinnistu ostmisega. L. K. ütluste kohaselt elas ta sel ajal põhiliselt maal ja ei saanud elada XXXXXX XX kehvade elamistingimuste tõttu. M. N. ei osanud öelda, kas kaebaja elas ka sügisel ja talvel XXXXXX XX aiamajas. K.-L. V. ütluste kohaselt ostis poeg XXX XX korteri, mis vajas remonti. Remont venis ja poeg tahtis osta suvila. Ütlustest võib järeldada, et XXX XX remonti alustati peale korteri ostmist, mitte peale XXXXXX XX ostmist. K.-L. V. ütluste kohaselt teab ta, et kaebaja elas XXXXXX XX seetõttu, et ta käis seal külas ja teadis poja elukohta. Tunnistajate ütlused tõendavad kaebaja poolt XXXXXX XX elamiseks kasutamist, kuid ei tõenda, et see oli tema alaline elukoht. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ostis XXX X-X korteri 02.07.2002 ehk 2 aastat enne XXXXXX XX ostmist ja XXX X-X korteris on tehtud remonti. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid, et tal tuli elada XXXXXX XX ajal, mil XXX XX korteris tehti remonti. Kaebaja esitatud fotodel puuduvad kuupäevad, seetõttu ei saa tuvastada nende tegemise aega.

Kaebaja naaber E. A. märkis maksumenetluses antud seletuses, et kaebaja hakkas XXX XX korteris remonti tegema peale selle ostmist ja käis suvilas nädalavahetustel, kuid elas kogu aeg XXX XX korteris. Maksumenetluses tuvastati, et kaebajale kõnealusel ajal erinevate teenuste osutamise eest tasumiseks esitatud arveid ei saadetud XXXXXX XX XX. Kaebaja ei pidanud XXXXXX XX elatud aja jooksul vajalikuks panna hoonesse elektrit, mis arvestades tänapäeva eluolu, on alalises elukohas elamiseks väga oluline tingimus. Elektri paigaldamine oli võimalik, sest uus omanik sõlmis vastava lepingu AS-ga Eesti Energia. Arvestades ka seda, et XXXXXX XX XX aiamaja oli mõeldud kasutamiseks soojal ajal ja asjas kogutud tõendite kohaselt aiamajas olulist remonti ei tehtud, ei ole usutav, et kaebaja elas aiamajas aastaringselt. Kui ka lugeda tõendatuks, et kaebaja pidi XXXXXX XX kolima/elama, sest XXX XX korteris polnud võimalik elada seal toimuva remondi tõttu, ei tõenda see, et XXXXXX XX oli kaebaja alaline elukoht. Pigem viitab sellele, et kaebajal polnud võimalik viibida oma alalises elukohas seal tehtava remondi tõttu. Seega ei leidnud tõendamist kaebaja tahe muuta XXXXXX XX oma alaliseks elukohaks. Asjaolu, et kaebaja eesmärgiks ei olnud XXXXXX XX XX asuvat kinnistut muuta oma alaliseks elukohaks, kinnitab 05.03.2004 ostetud kinnistu kohta juba 20.05.2004 sõlmitud maaklerileping selle kinnistu müümiseks. Seetõttu ei leidnud tõendamist kaebaja väited selle kohta, et ta ostis XXXXXX XX kavatsusega sinna elama asuda ja et see eesmärk oli ka reaalne, mistõttu ei saa XXXXXX XX kinnistu võõrandamisel TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldada.

Kaebaja ei vaidlusta maksuotsuses tuvastatud asjaolu, et tal puudusid vahendid XXXXX X hoone remondi eest tasumiseks. K.-L. V. ütluste kohaselt andis ta kaebajale XXXXX X hoone remondi eest tasumiseks vajaliku raha. Selle väite hindamisel tuleb arvestada, et 750 000

3-08-1809

6(15) krooni ei ole füüsilise isiku poolt arveldamises igapäevaselt kasutatav summa, tegemist on rahasummaga, mille ulatuses tehti väidetavalt kinnistul asuvale hoonele mahukas remont. Samuti tuleb arvestada, et tunnistaja on kaebaja isa, mistõttu ei saa välistada, et ta ei olnud ütluste andmisel erapooletu. Hinnates K.-L. V. ütlusi kaebajale vajaliku raha summa saamise/päritolu kirjeldavate asjaolude osas, ei ole need tavapärased ega veenvad. Tõendeid ega asjaolusid, mis kinnitaksid/toetaksid tunnistaja ütlusi raha saamise algallika ja asjaolude osas ja/või võimaldaksid kontrollida tema ütluste paikapidavust, asjas ei esitatud. Tunnistaja L. K. ütluste kohaselt oli XXXXX X kinnistu ostmiseks vaja võtta laenu, kuid laenu võtmise asjaoludest ta teadlik ei olnud, sest kinnistuga tegeles ainult kaebaja. Seega ei leidnud asjas esitatud tõenditega tõendamist kaebaja väited selle kohta, et tal oli vahendeid ja võimalusi 750 000 krooni suuruse arve tasumiseks.

Asjas puuduvad tõendid OÜ PH Partners majandusliku tegevuse olemasolu kohta. Kaebaja ei vaidlustanud OÜ PH Partners osas maksuotsusega tuvastatud asjaolusid, samuti ei esitanud ta tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuses äriühingu osas tuvastatud asjaolud.

Kaebajal puuduvad kontaktandmed isiku kohta, kes temaga äriühingu nimel suhtles ja kellele ta väidetavalt tasus sularahas kokku 750 000 krooni. Teostatud tööde osas puuduvad kirjalikud lepingud, hinnakalkulatsioonid ja hinnapakkumised. Kaebaja elukohas teostatud läbiotsimise käigus ära võetud kaustikus on telefoni numbrid, isikute nimed, joonised, kanded ehitusmaterjalide ja tarvikute kohta. Kuna kaebajale kuulus mitu kinnistut, kus ta tegi remonti, ja kaustikus puuduvad märkused kannete tegemise aja, ehitusmaterjalide ja tarvikute kasutamise asukoha kohta, ei tõenda kaustiku kanded kaebaja väiteid, et kanded ehitusmaterjalide ja kulude osas on seotud vaid XXXXX X maja remondiga. Kaebaja väiteid ei saa lugeda tõendatuks kaustikus olevate märkmete alusel ilma neid kandeid kinnitavate tõenditeta. Kaebaja väitel ei ole kaustikusse kantud ehitajate nimed ja telefoninumbrid seotud XXXXX X objektiga, mistõttu ta ei pidanud nende ülekuulamist vajalikuks. Asjas kogutud tõenditega ei leidnud tõendamist kaebaja poolt XXXXX X kinnistule kulutuste kandmine ja remondi eest 750 000 krooni tasumine. Kaebaja esitatud tõendid (fotod, dokumentatsioon) XXXXX X asuva hoone ümberehituse kohta kinnitavad aiamaja ümberehitust, kuid ei kinnita kaebaja väited kulutuste kandmise osas.

TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi saab vara parendamisel tehtud kulutusi arvesse võtta juhul, kui kulude tegemine on dokumentaalselt tõendatud. Tõendilt peab nähtuma summa, millises ulatuses on isikul õigus teha mahaarvamisi oma maksustatavast tulust. Arve nr 250901 neid asjaolusid ei kajasta. Arvel viidati remondi teostamisele vastavalt kokkulepetele, kuid arvele ei ole kokkuleppeid lisatud ning tõendeid, mis selgitaksid kokkulepete sisu ja kinnitaksid kokkulepete olemasolu, asjas ei esitatud. XXXXX X remondiks tehtud kulutuste tõendamisel ei saa lugeda kaebaja poolt dokumentaalselt tõendatud kuludeks neid summasid, mis tulenevad kaebaja poolt esitatud arvestusest (II kd tl 78, 85-86), sest arvestus ei tõendada otseselt seda, millal, millise summa ulatuses ja kas üldse kaebaja poolt XXXXX X remonti tehti ja/või rahastati.

Maksuhaldur ei saanud määrata maksusummat hindamise teel maksukorralduse seadus (MKS) § 94 alusel. Maksusumma määramisel võeti arvesse XXXXX X otsesed soetuskulud, AS Toode ja OÜ Malek arved ning müügikulud. Kulutatud materjali ja tellitud teenuse maksumuse saab hindamise teel määrata, kui on tõendatud materjalide kasutamine, nende kogus ja tellitud teenuste maht. Kaebaja väitel ei ole tema käes maja ümberehitamise kohta ühtegi dokumenti ja ta ei saanud mingit dokumenti ka sularaha maksmise kohta. Kaebaja väitel tegid töö ära 3-5 meest, kes ostsid ka palju materjali. Kaebaja ei ole ära näidanud, millised tööd, millal, millises ulatuses ja kelle poolt hoone remontimiseks teostati, kelle poolt

3-08-1809

7(15) ja millises ulatuses soetati remondiks kasutatud materjali. Seega ei tekkinud maksuhalduril võimalust kaebaja väidete kontrollimiseks vajaliku teabe kogumiseks remonditeenust osutanud isikutelt. See, et XXXXX X hoones on remonti tehtud, ei tõenda kaebaja väiteid remondi ulatuse ja maksumuse kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. H. V. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Põhjendused:

Rahvastikuregistri kandel on informatiivne tähendus, millega isik informeerib riiki oma tegelikust elukohast. Isik ei saa ennast suvaliselt kanda rahvastikuregistrisse, tal peab olema vastavale kohale omandiõigus või üürileping jne. See küll ei kohusta isikut elama registris näidatud elukohas, kuid on koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega üheks tõendiks, et H. V. alaliseks elukohaks oli 27.05.2004 - 18.04.2005 XXXXXX XX. Kaebaja elamist XXXXXX XX kinnistul kinnitab ka asjaolu, et asudes Tallinnast Pärnu elama, registreeris ta oma alalise elukohana esmalt XXXXXX XX asuva elamu, mitte XXX XX X-X, kuhu ta asus elama peale XXXXXX XX elamu müüki. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja kasutas elamiseks XXXXXX XX elamut. Kohtu järeldus, et antud ütlused ei tõenda, et XXXXXX XX oli kaebaja alaline elukoht, on absurdne. Kohus ei defineeri mõisteid „elamiseks kasutamine“ ja „alaline elukoht“. Alalise elukoha esmaseks tunnuseks on ruumi kasutamine elamiseks.

Kohtule esitatud fotodest nähtub, et XXX X-X remonttööd olid kapitaalsed, mistõttu korteris oli võimatu elada. Seda, et remont toimus ajal, mil kaebaja elas XXXXXX XX, kinnitasid tunnistajad. Asjas ei ole ühtegi tõendit, et enne remondi teostamist oleks kaebaja elanud XXX X-X, ka ei ole kohus kindlaks teinud mingit kolmandat kohta, kus ta võis elada.

Kohtu eesmärk muuta kaebaja alaliseks elukohaks XXX X-X, on vastuolus asjas kogutud tõenditega. XXXXXX XX ei osutatud postiteenust ja XXX XX korteri eest tuli kaebajal omanikuna kõik maksed tasuda, pealegi asus XXX X-X kaebaja töökoha vahetus läheduses.

Kohus viitas E. A. maksumenetluses võetud seletusele, kuid kuna teda ei kuulatud kohtus tunnistajana üle vastavalt TsMS § 251 lg-tele 1 ja 2, ei saa tema seletuse kui tõendiga arvestada. Sellega rikkus kohus menetlusnorme. E. A. ei ole elanud kaebajaga ühes korteris ega teda külastanud, mistõttu ei saa ta anda mingeid ütlusi kaebaja elukoha kohta.

Põhjendamatu on kohtu arvamus, et XXXXXX XX ei saanud elada elektri puudumise tõttu. Kaebaja selgitas, et temal oli seal võimalik elada. Kohus väitis ka, et XXXXXX XX näol oli tegemist kerge ehitusega, mistõttu ei olnud seal võimalik elada, kuid mingit sellekohast vaatlust ei ole tehtud ja kohtu järeldus rajaneb olematutele tõenditele. Kaebaja endise elukaaslase ütlused kinnitavad samuti kaebaja elamist XXXXXX XX.

Maksuamet ja kohus leidsid, et XXXXX X kinnistu maja ümberehitamiseks kulus 14 422 krooni. OÜ NordicMajad kalkulatsiooni kohaselt olid kaebaja poolt teostatud XXXXX X renoveerimistööde kulutused kokku 888 420 krooni. OÜ Malek Kinnisvara 13.06.2006 eksperthinnangu kohaselt oli XXXXX X hoone ja kinnistu turuväärtus 1 133 000 krooni. Kohus ei arvestanud nende tõenditega ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8.

3-08-1809

8(15) Kohus seadis alusetult kahtluse alla asjaolu, et kuna H. V. puudus raha XXXXX X ehituse finantseerimiseks, siis sai ta selle oma isalt, kes tunnistajana seda fakti kinnitas. Kohtu arutlus tunnistaja ütluse ebaveenvusest on ebaõige ja vastuvõetamatu.

Kohus seadis kahtluse alla OÜ PH Partners arve. Kaebaja ei saanud ega pidanud kontrollima OÜ PH Partners majandustegevust. Kaebaja oli veendunud, et tema tellitud töö - XXXXX X asuva hoone kapitaalremont - oli teostatud vastavalt kokkuleppele ja ta tasus selle töö eest. Termin „kapitaalremont“ on ehitusalane ja hõlmab kõiki tehtud töid ega vaja selgitusi. Seadus ei nõua füüsiliselt isikult kirjaliku lepingu sõlmist, hinnakalkulatsioone ega hinnapakkumisi.

Kaebajalt läbiotsimise käigus äravõetud märkmikus on enamus kandeid kuupäevaliselt dateeritud. Märkmikus on eskiisjoonised XXXXX X maja kohta ja ajaliselt langevad kanded kokku selle maja ehitusega. Kaebaja selgitas kohtus, et neid kandeid tegi ta XXXXX X maja ehituse algperioodil, et kontrollida ehitajate usaldusväärsust. Seda väidet ei ole ümber lükatud.

Kaebaja juhtis maksuja kohtumenetluses tähelepanu sellele, et XXXXX X renoveerimise dokumentatsioon ei ole täielik, kuna dokumendid jäid ehitajate kätte ja läbiotsimise käigus võeti kaebajalt kõik dokumendid ära, mistõttu on vajalik teha hindamine maja renoveerimise osas. Menetlejad keeldusid hindamisest, mistõttu kaebaja tellis hinnangu kompetentselt ettevõttelt, millega kohus aga ei arvestanud. Antud juhul on tegemist MKS 94 lg-s 1 sätestatud erandjuhuga. Kohus ignoreeris ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-70-08 p-des 21-22 antud juhiseid MKS § 94 lg 1 kohaldamisel.

Kohus on ebaõigesti tõlgendanud kaebaja seletust maksumenetluses. Maksumenetluse ajal olid dokumendid politsei poolt ära võetud ja osaliselt esitatud ka maksuhaldurile. Maksuhalduril olid olemas arve nr 250901 ja kviitung nr 39, mis tõendavad, et kaebaja tasus maja renoveerimise eest 750 000 krooni ja millised dokumendid ta raha maksmisel sai.

Absurdne on kohtu väide, mille kohaselt asjaolu, et XXXXX X asuvas hoones on remonti tehtud, ei tõenda kaebaja väiteid remondi ulatuse ja maksumuse kohta. Kuna 44,6 m2 suurune hoone renoveeriti 129,5 m2 suuruseks üksikelamuks, kaasnesid sellega rahalised kulutused.

7. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja märgib järgmist:

Kanne rahvastikuregistris ei tõenda isiku alalist ja peamist elukohta antud aadressil. Kaebaja on samaaegselt omanud mitmeid kinnistuid, deklareerinud neid oma alalise ja peamise elukohana, suutmata tõendada usutavalt enda aastaringselt elamist XXXXXX XX, kus kinnistul puudusid kommunikatsioonid. XXXXXX XX kinnistul elamise välistab E. A. 10.06.2008 seletus. Tõendatud on kaebaja XXX XX X-X kasutamine alalise ja peamise elukohana, igakuiste elektri-, ja sidekulude maksmise näol antud aadressile esitatuna.

Kaebaja Tallinnast Pärnusse elama asumisel XXXXXX XX-le registreerimine ei üheselt tõendada tema alalist ja peamist elamist antud aadressil. Kaebaja väitis maksumenetluses 05.07.2008, et elas enne XXXXXX XX-le elama asumist elukaaslase vanemate juures XXXXXXXXXX. Ka tunnistajad ei kinnita kaebaja alalise ja peamise elukohana elamist XXXXXX XX. Tunnistajate ütlustest nähtub XXXXXX XX kinnistu ajutine kasutamine grillpidudeks ja asjade hoiustamiseks. Tunnistajad kinnitasid, et tingimused elamiseks olid askeetlikud ja samal ajal, kui kaebaja kasutas XXXXXX XX, käis ta restoranis söömas. M. N. ütlustest nähtub, et XXX XX korter, milles tehtava remondi tõttu asus kaebaja väidetavalt elama XXXXXX XX, oli elamistingimustelt ka peale sealset ehitustegevuse algust, oluliselt paremas seisus. M. N. kinnitas kaebaja XXXXXX XX-X elamist seetõttu, et kaebaja on talle

3-08-1809

9(15) seda väitnud. L. K. seletusest nähtub, et tema kaebajaga koos XXXXXX XX-X ei elanud, mistõttu tema tunnistuses märgitud XXXXXX XX-X üksikut ööbimist soojal ajal ei saa lugeda tõendiks, mis kinnitaks kaebaja poolt XXXXXX XX kinnistu alalise ja peamise elukohana kasutamist. Eluliselt ei ole usutav, et isik, kes omab mitmeid kinnistuid ja ressursse käimaks söömas restoranides, kasutaks alaliseks elamiseks aastaringselt elektri, vee ja WC kasutamise võimaluseta kinnistut.

Maksumenetluses võetud seletused on kirjalikeks tõenditeks halduskohtumenetluses. E. A. korter asetses läbi kahe korruse nii kaebaja korteri kõrval kui ka selle peal, mistõttu ta saab anda seletusi selle kohta, millal kaebaja faktiliselt XXX X-X eluruumina kasutas. Kaebaja ei taotlenud E. A. või mõne teise korterinaabri tunnistajana ülekuulamist kohtuistungil.

NordicMajad OÜ kalkulatsioon ei ole XXXXX X kulutusi tõendav dokument (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-70-08 ja Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-08-811). XXXXX X kinnistu soetamismaksumuse suurendamiseks pidi olema tõendatud, et need kulutused on tehtud just nimelt sellele objektile, sellises ulatuses ja kaebaja poolt. OÜ Malek Kinnisvara akt ei tõenda kaebaja poolt tehtud kulutusi, vaid hindamise hetke turusituatsiooni.

Kaebaja isa ütlused kaebajale antud raha hulga ja päritolu kohta on põiklevad ega ole eluliselt usutavad. Samuti ei suutnud kaebaja ega tema isa selgitada usutavalt, miks oli kaebajal vaja võtta eluaseme ostmiseks ja remondiks laenu ka kommertspankadest, kui ta neid ei usalda. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt on kaebaja teinud 2005–2007 suuri sissemakseid Eesti kommertspankade kontodele, mistõttu ei ole väited pankade usaldamatusest tõsiseltvõetavad.

Vaatamata OÜ PH Partners arvele, ei ole tõendatud selles toodud ulatuses sularaha maksmine. Kaebaja ei suutnud tõendada, millises ulatuses tehti arvel näidatud ehitustöid, taolises mahus sularaha olemasolu ega põhjendada, miks toimus arvlemine sularahas. Kaebajal pole ühtegi kalkulatsiooni/hinnapakkumist vms dokumenti, mis kindlustanuks teda enne väidetava ehitustegevuse algust võimalike planeerimata lisaväljaminekute eest. Arve ei ole usaldusväärne. Soetushinna suurendamiseks peab olema tõendatud kulu tegemise fakt kaebaja poolt, mis pole täidetud. Kaebaja näol on tegemist keskmisest oluliselt teadlikuma maja renoveerijaga, kes teades ehitamise ohte ja riske, käituks tavapärasemalt hoolsamalt ja kaitseks end võimalike hilisemate kahjude eest. Kaebaja on pidanud oluliseks vaid deklaratiivse arve ja sularaha üleandmist kinnitava dokumendi koostamist. Sellise arve koostada laskmine täidab pigem maksuhaldurile kulutõendi esitamise eesmärki, mitte ehitusriskide maandamise funktsiooni.

Kaebaja tunnistas kohtuistungil, et projekt ehituseks koostati alles peale ehituse valmimist. Kaebajal oli võimalus oma väidete kinnitamiseks kutsuda kohtusse tunnistajana ka OÜ PH Partners esindaja(d), kuid ta ei kasutanud seda. Kaebaja taotles nn “ehituspäevikute” välja nõudmist, kust pidid nähtuma materjalidele tehtud kulud, sularaha saanud isikute nimed ja andmed. Kohtuistungil, kus kaebaja taotletud kirjalikke tõendeid uuriti, ei soovinud ta aga märkmikes märgitud isikute kohtuistungile kutsumist. Märkmikust ei nähtu kuupäevi ega selliseid kulutusi, mis osutanuks OÜ PH Partners tehtud väljamaksele.

Hindamise eesmärgiks ei ole igas olukorras maksukohustuse vähendamine. Hindamisele ei saa tugineda, kui esmane maksupettuse eesmärgil koostatud dokument tõendina läbi ei lähe. Hindamine eeldab maksumaksja igakülgset kaasaaitamiskohustuse täitmist, mida kaebaja pole täitnud. Hindamist saanuks kaebaja taotleda juba maksumenetluses, leppides kokku XXXXX X kinnistul elava isikuga ja garanteerides juurdepääsu kõigile ehitusega seotud dokumentidele. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega sellele järgnenud kohtumenetluses

3-08-1809

10(15) käitunud heas usus, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuses esitatud viited hindamise vajalikkusele jätta tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on seaduslik ja piisavalt põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.

9. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja Pärnus, XXXXXX XX kinnistu võõrandamisest saadud kasu maksustamisel TuMS § 15 lg 1 p-s 1 maksuvabastuse kohaldamise suhtes (I); seejärel käsitleb XXXXXXXX külas XXXXX X kinnistul asuva hoone renoveerimise kulutuste arvestamist maksusumma määramisel (II); ja lõpuks lahendab menetluskulude taotlused (III).

I

10. Kaebaja leiab, et halduskohus on tema poolt Pärnus, XXXXXX XX kinnistul asuva hoone alalise elukohana kasutamise fakti osas hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jätnud ebaõigesti tema suhtes kohaldamata TuMS § 15 lg 1 p-st 1 tuleneva maksuvabastuse.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

11. TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana.

Isik määrab ise oma elukorralduse, s.h selle, millist ja kui mitut eluruumi oma alalise või peamise elukohana kasutada. Maksukohustuslasel lasub TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastamise tõendamiskoormus. Faktilise asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel maksumenetluses saab tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele, milleks MKS § 59 lg 1 kohaselt on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, vallavõi linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Tõendid, mis on lubatud maksumenetluses maksusumma määramiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamiseks (sh MKS § 61 lg-te 1 ja 4 alusel koostatud protokoll kolmanda isiku (E. A.) suuliste seletuste kohta (I kd, tl 59-61), peavad olema ja on lubatud ka tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks tehtud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel halduskohtumenetluses. Kaebajal oli soovi korral võimalik taotleda E. A. halduskohtus tunnistajana ülekuulamist, kuid haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole ta seda teinud. Maksumenetluses E. A. võetud seletus ei ole tunnistaja ütlus TsMS § 251 lg 1 tähenduses, kuid halduskohus võis ja pidi E. A. seletuste kohta koostatud protokolli kui tõendiga HKMS § 16 lg 1 ja TsMS § 229 lg 1 tähenduses TsMS § 442 lg 8 alusel arvestama.

Samas ei saa määravat tähtsust omistada maksumaksja enda seletustele, sest TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse saamise ja tulumaksukohustuse vältimise eesmärgil võib isik anda oma alalise ja peamise elukoha kohta valeütlusi. See võiks viia olukorrani, kus isiku maksuvabastus sõltuks üksnes tema enda otsustusest. Maksuotsusest nähtuvalt on kaebaja omanud ja võõrandanud aastatel 2005 – 2006 mitmeid kinnistuid ning väitnud neist mitmeid (lisaks eeltoodule XXXX-XXXXXXX XX-X Tallinnas, kus ta väidetavalt peale Pärnus

3-08-1809

11(15) läbisaanud tööpäeva elukaaslasega tekkinud lahkhelide tõttu magamas käis; samuti väitis ta kaebuses, et kasutas oma alalise elukohana XXXXXXXX külas XXXXX X kinnistul asuvat hoonet, kuid muutis oma seletust kohtuistungil) olevat kasutanud kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana, mis annab alust kahelda kaebaja seletuste usaldusväärsuses ja soovis näidata võõrandatud eluruume oma alalise või peamise elukohana maksuvabastuse saamiseks.

Samuti ei saa TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastavuse hindamisel lähtuda vaid isiku rahvastikuregistris näidatud elukohast, mis kaebajal on kontrollitaval perioodil korduvalt muutunud. Maksuotsuses on rahvastikuregistri andmetele tuginedes märgitud kontrollitaval perioodil kaebaja elukoha aadressideks: alates 27.05.2004 kuni 18.04.2005 Pärnu linn, XXXXXX XX (ostetud 05.03.2004 ja müüdud 19.04.2005); alates 19.04.2005 kuni 16.05.2005 Pärnu linn, XXX X-X (ostetud 02.07.2002); alates 17.05.2005 kuni 28.09.2005 XXXXX vald, XXXXXXXX küla, XXXXX X (ostetud 04.05.2005 ja müüdud 21.06.2006); alates 29.09.2005 kuni 13.11.2006 Pärnu linn, XXXXXXX XX-X (ostetud 24.08.2005 ja müüdud 29.12.2005); alates 14.11.2006 kuni 13.02.2007 Pärnu linn XXX X-X.

Seega on TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastavuse hindamisel oluline tuvastada võõrandatud eluruumi tegelik kasutamine võõrandaja poolt oma alalise või peamise elukohana enne selle võõrandamist.

12. Ringkonnakohus möönab, et üksnes elektri puudumine hoones ei välista selle kasutamist oma alalise või peamise elukohana, nagu ka teenuste osutamise lepingutel postiaadressiks muu aadressi märkimine ja posti kättesaamine olukorras, kus alalise või peamise elukohana kasutatavas suvilate piirkonnas puudub regulaarne postiteenus. Samas annab kaebaja väite, mille kohaselt ta kasutas Pärnus, XXXXXX XX kinnistul asuvat hoonet kuni võõrandamiseni oma alalise ja peamise elukohana, õigsuses lisaks ebausutava seletuse andmisele Tallinnas, XXXX-XXXXXXX XX-X oma alalise elukohana kasutamise kohta ja seletuse muutmisele XXXXX X kinnistul asuva hoone alalise elukohana kasutamise kohta alust kahelda ka maksuhaldurile maksumenetluses fiktiivsete tõendite esitamine selle faktilise asjaolu tõendamiseks, kusjuures ühel juhul kasutas kaebaja mitu aastat enne tema poolt kõnealuse kinnistu omandamist surnud isiku nime (I kd tl 85).

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust hinnata tõendeid kogumis teisiti, kui seda tegi halduskohus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele, maksumenetluses koostatud A. A. suuliste seletuste protokollile, 20.05.2004 sõlmitud maaklerilepingule asja (XXXXXX XX asuva suvila) müümiseks, samuti kaebaja poolt esitatud fotodele remonditööde kohta ega pea HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Ka ringkonnakohus leiab, et tõendid kogumis ei kinnita veenvalt kaebaja väidet, et ta kasutas Pärnus, XXXXXX XX kinnisasjal asunud hoonet oma alalise või peamise elukohana kuni selle võõrandamiseni. Kaebaja vastupidine seisukoht põhineb TuMS § 15 lg 5 p 1 ebaõigel tõlgendamisel, mis samastab isiku alalise ja peamise elukoha isiku isiklikus kasutuses oleva eluruumiga, milleks Pärnus, XXXXXX XX asuv hoone ilmselt oli ja mida kinnitasid ka kohtus üle kuulatud tunnistajad.

13. Seega ei vasta kaebaja TuMS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimustele ja nimetatud sättest tulenev maksuvabastus ei ole tema suhtes kohaldatav. Järelikult on kaevatava maksuotsusega

3-08-1809

12(15) määratud kaebajale õigesti täiendavalt tasumiseks Pärnus, XXXXXX XX võõrandamisest saadud kasult tulumaksu summas 25 057 krooni.

II

14. Kaebaja leiab, et XXXXX X kinnistu võõrandamisest saadud kasust on jäetud ebaõigesti maha arvamata tema poolt kinnistul asuva maja renoveerimiseks tehtud kulud 750 000 krooni ja dokumentatsiooni puudulikkuse tõttu tulnuks maksuhalduril määrata maksusumma MKS § 94 lg 1 alusel hindamisel teel. Halduskohus hindas ebaõigesti kaebaja poolt XXXXX X kinnistul asuva maja renoveerimiseks tehtud kulutusi kinnitavaid tõendeid ja ignoreeris Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-70-08 p-des 21-22 antud juhiseid MKS § 94 lg 1 kohaldamisel.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu ja märgib, et ei tuvastanud maksuhalduri poolt kaebaja suhtes maksumenetluse läbiviimisel menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid olla maksuotsuse tühistamise aluseks.

15. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et XXXXX X kinnistul asuva hoone remondija parendustööde tegemise ajal kehtis TuMS § 36 lg 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed; teine lause nägi ette tulude ja kuludega seotud dokumentide säilitamise kohustuse. Samal ajal kehtinud MKS § 56 lg 1 alusel oli maksukohustuslane kohustatud teatama maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust; lg 2 järgi peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Vastavalt MKS §-le 58 oli maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. Seega oli kaebajal seadusest tulenev dokumentide säilitamise kohustus elamus teostatud remondija parendustööde osas ning kaebaja on seda kohustust rikkunud. Asjaolu, et Lääne Politseiprefektuuri poolt teostatud läbiotsimise käigus on kaebajalt XXXXX X kinnistu remondija parendustöid puudutavad dokumendid ära võetud, ei anna alust väita vastupidist. Halduskohtu 12.06.2009 kohtuistungi protokollist (II kd tl 72) nähtub, et kohus tegi kaebajale ettepaneku anda kohtule hiljemalt 19.06.2009 teada, kui talle meenub lisaks märkmikule veel asju/dokumente (tõendamaks XXXXX X kinnistul asuva hoone remondija parendustööde kulude kandmist), mis võeti ära ja mida võiks prokuratuurilt välja nõuda, kuid kaebaja ei andnud kohtule teada ühegi kuludokumendi väljanõudmise vajadusest.

16. Kasu vara võõrandamisest on selle vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe (TuMS § 37 lg 1 esimene lause), kusjuures soetamismaksumus hõlmab kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud (TuMS § 38 lg 1). Maksustatavast kasust saab maha arvata vara võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud (TuMS § 37 lg 1 kolmas lause).

Halduskohus on tõlgendanud ja kohaldanud õigesti TuMS § 37 lg-t 1 ja § 38 lg-t 1, leides, et vara parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulutusi saab arvesse võtta juhul, kui selliste kulude tegemine on dokumentaalselt tõendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et XXXXX X kinnistul asuv aiamaja on ümberehitatud, kui tõendatud ei ole hoone parendamiseks ja täiendamiseks (renoveerimiseks) kaebaja poolt kulutuste tegemine summas 750 000 krooni.

3-08-1809

13(15)

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on halduskohus põhjendamatult seadnud kahtluse alla OÜ PH Partners 10.09.2005 arve nr 250901. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebaja väidetava tehingu suurust ja kaebaja käitumist selles, mis erineb oluliselt tavapärasest sarnaste tehingute puhul (kirjaliku lepingu (kokkuleppe) puudumine, väidetav suhtlemine ehitustööde tegemise ajal ja sularaha maksmine isikule, keda ei ole võimalik tuvastada, sest kaebaja ei tea tema perekonnanime ega kontaktandmeid, ei ole küsinud temalt isikut tõendavat dokumenti ega volitust äriühingu nimel esinemiseks), samuti maksuotsuses välja toodud faktilisi asjaolusid OÜ PH Partners kohta, mille alusel võib asuda seisukohale, et väidetava kapitaalremondi tegemise ajal ei omanud osaühing reaalset majandustegevust (puudusid töötajad ja ehitusteenuse osutamine polnud majandustegevuse registris registreeritud ka osaühingu tegevusalaks), järeldas maksuhaldur põhjendatult, et kaebaja ei ole tegelikkuses OÜ-lt PH Partners kõnealuse elumaja kapitaalremondi teenuseid soetanud. Lisaks eeltoodule annab alust kahtluseks, et OÜ PH Partners rekvisiitidega arve nr 250901 (I kd tl 103) ja selle väidetava tasumise kohta esitatud orderi nr 39 kviitungi (I kd, tl 104) näol on tegemist fiktiivsete dokumentidega, nendel dokumentidel märgitud koostamise kuupäev 10.09.2005, kuna OÜ PH Partners on Tartu Maakohtu 04.07.2005 otsusega nr 2-837/05 sundlõpetatud 31.08.2005. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka eluliselt usutav kaebaja (kes töötas kindlustuse kahjukäsitlejana) väide, et ta maksis E. nimelisele isikule vastavalt ehitustööde valmimisele ositi suurtes summades sularaha, saamata selle kohta mingisugust kirjalikku kinnitust enne, kui viimase makse tasumisel, kui väidetavalt koostati arve ja kviitung kogu summale.

18. Halduskohus on põhjendatult seadnud kahtluse alla K.-L. V. maksumenetluses antud seletuse ja kohtus tunnistajana antud ütlused kaebajale XXXXX X kinnistul asuva hoone renoveerimiseks raha andmisest emalt päritud briljantidega ehete müügist saadud säästudest. Tunnistaja ütlused on ka ringkonnakohtu arvates ebausaldusväärsed ega ole eluliselt usutavad.

19. Kaebaja märkmikus (ümbrik II kd tl 78) olevad eskiisjoonised võivad küll olla XXXXX X maja kohta ja kaebaja arvestused on dateeritud 05.05.2005 kuni 15.06.2005, kuid märkmikust ei nähtu XXXXX X ehitustöid teostanud ehitajate nimesid ega kontaktandmeid, kuigi kaebaja väidetavalt alguses kontrollis ehitajate usaldusväärsust (andmed ehitajate kohta märkmikus ei ole kaebaja kinnitusel seotud XXXXX X ehitustöödega). Samuti ei nähtu märkmikust selliseid kulutusi, mis osundaksid väidetavalt ehitustöid teostanud OÜ PH Partners tehtud väljamaksetele.

Kaebaja ei ole maksuega kohtumenetluses nimetatud ka kõnealuse elumaja kapitaalremondi töid teinud OÜ PH Partners töötajate nimesid, et nendelt oleks olnud võimalik seletusi võtta või neid tunnistajana üle kuulata.

20. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud NordicMajad OÜ 16.03.2009 kalkulatsioon XXXXX X eluhoone renoveerimistööde kohta kinnitab hoones renoveerimistööde tegemist, mille üle ei olnud aga vaidlust juba maksumenetluses. Kuigi dokumendi nimetuses märgitakse, et tegemist on H. V. poolt teostatud renoveerimistööde kalkulatsiooniga, ei ole selle dokumendi alusel võimalik teha kindlaks, millal ja millises ulatuses on hoone parendamiseks kulutusi tehtud. Samuti ei saa ilma kulude kandmist tõendavate dokumentideta veenduda selles, et kõigi kalkulatsioonis märgitud tööde eest on tasunud kaebaja.

OÜ Malek 13.06.2006 eksperthinnangus kajastub vaid XXXXX X kinnistu turuväärtus hindamise hetkel. Ka selle alusel ei ole võimalik teha kindlaks, kui suures summas on elamus remondija parendustöid tehtud kaebaja vahendite arvel.

3-08-1809

14(15)

21. MKS § 94 lg-st 1 tulenevalt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevad asjaolud tuvastada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega.

MKS § 94 lg 2 kohaselt saab hindamisel tugineda üksnes kogutud andmetele. Kulutatud materjali ja tellitud teenuse maksumuse saaks hindamise teel määrata siis, kui millegagi oleks tõendatud materjalide kasutamine, nende kogus ja tellitud teenuste maht. Hindamist oleks võinud rakendada seega juhul, kui kaebaja oleks täitnud piisaval määral kaasaaitamiskohustust ja konkreetselt ära näidanud, millised tööd, millisel ajahetkel, millises ulatuses ja kelle poolt hoone parendamiseks teostati ning kelle poolt ja millises ulatuses soetati remondiks väidetavalt kasutatud materjali. Kaebaja ei ole seda teinud.

22. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus asjas esitatud informatsioon oli ilmselt ebapiisav ja ebausaldusväärne ning kaebaja ei käitunud heas usus ega täitnud piisavas ulatuses kaasaaitamiskohustust, ei saanud maksuhaldur kaebajale maksusumma määramiseks hindamist läbi viia isegi juhul, kui kaebaja seda taotles. Samas on kaebaja väide maksumenetluses hindamise läbiviimise taotlemisest vastuolus kaebaja 2005. ja 2006. aasta kinnisvara müügist saadud kasu deklareerimist ning sellelt arvestatud ja tasutud tulumaksu õigsust kontrollinud LMTK vanemrevident E. T. halduskohtus tunnistajana antud ütlustega, kes vastas T. küsimusele, et „Kaebaja ei ole teinud ettepanekut mulle kulude hindamise tegemiseks“ (II kd tl 70).

Ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-70-08 ei tulene, et maksuhaldur peaks igal juhul, kui olemasolev dokumentatsioon on puudulik, viima läbi hindamise. Nimetatud lahendis märgitakse muuhulgas, et maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud.

22. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

III

23. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, puudub HKMS § 92 lg 1 kohaselt alus vastustajalt välja mõista kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud, mis asjas esitatud kuludokumentide kohaselt seisnevad apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivus summas 5 000 krooni ja õigusabikuludes summas 3 672 krooni.

Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja.

Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

3-08-1809

15(15)

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma