3-10-1814/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

10. novembril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-1814 Haldusasi E.R.i kaebus keskkonnaministri 9. juuni 2010. a käskkirja nr 808 tühistamiseks ning keskkonnaministri kohustamiseks lahendama E.R.i poolt esitatud avaldus Tudulinna vallas asuva Männasaare ja Mõurasaare kinnisasja omandamiseks vastava tasu eest 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Menetlusosalised Kaebuse esitaja – E.R., lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past; volitatud esindaja Marko Tumanov Vastustaja – keskkonnaminister, volitatud esindaja Helen Holtsman Asja läbivaatamise aeg

3. novembril 2010. a Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 10. novembrist 2010. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 10. detsembril 2010. a (k.a) (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 09.07.1996 otsustega nr 26-159 ja 27-159 tunnistati E.R. 1/6 osas Tudulinna vallas asuvate endiste Männasaare ja Mõurasaare talu maade tagastamise õigustatud subjektiks. 09.01.1997 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandas E.R. mõlema talu maa osas kogu tagastamise nõudeõiguse.

2. Keskkonnaministri 10.07.1997 käskkirjaga nr 172 jäeti riigi omandisse Ida-Viru maakonnas Tudulinna vallas asuv Riigimetsa Majandamise Keskuse Iisaku metskonna maatükk nr 22 katastritunnusega 81501:004:0180, pindalaga 1230,8 sihtotstarbega kaitsealune maa. Nimetatud maaüksus paiknes 63,51 ha ulatuses endise talu Männasaare A-50 maadel ja 75,87 ha ulatuses endise Mõurasaare A-47 maadel.

3. Keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirjaga nr 454 tunnistati keskkonnaministri 10.07.1997 käskkiri nr 172 kehtetuks, sama käskkirja punkti 3.1 kohaselt jäeti maatükk nr 22 uuesti riigi omandisse katastritunnusega 81501:004:0180, pindalaga 1230,8 ha, sihtotstarbega kaitsealune maa. Tudulinna Vallavalitsus andis 05.06.2002 korraldused nr 80 ja 81 tagastamata jäetud Männasaare ja Mõurasaare talu maade eest kompensatsiooni määramise kohta, kuna nimetatud maad olid jäetud riigi omandisse.

4. E.R. esitas 16.03.2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse käskkirja nr 454 punkti 3.1 tühistamiseks. Kaebuses leiti, et käskkirja andmisel ei ole kaasatud õigustatud subjekti ja ei ole kaalutud tema huvi saada maa omanikuks. Kaebuse esitaja ei eitanud, et Muraka looduskaitseala sihtkaitsevööndi kaitsekord, kus endised Männasaare ja Mõurasaare talu maad valdavalt paiknevad, piirab oluliselt maa kasutamist, kuid rõhutas, et tema sooviks ei olegi maa kasutamine, vaid selle maa omanikuks saamine ning kaitse-eeskirjaga kehtestatud nõudeid on võimalik järgida ka olukorras, kus kinnistud on kaebuse esitaja omandis. Tallinna Halduskohtu 02.05.2010 otsusega jäeti E.R.i kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, kuid ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2007 otsusega jäeti E.R.i apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 11.10.2007 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-37-07 E.R.i kaebuse ja tühistas keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454 punkti 3.1 menetlusnormide rikkumise tõttu maa riigi omandisse jätmisel (ei kaasatud õigustatud subjekti, ei selgitatud välja tema tahet, ei kaalutud erinevaid huve vaidlusaluse maa osas).

5. Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana algatas Riigimetsa Majandamise Keskus Iisaku metskonna maatüki nr 22 maa riigi omandisse jätmise menetluse uutes piirides (välja arvates endiste Männasaare ja Mõurasaare talu maad) kaitsealuse maana.

6. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 tagastati E.R.´ile endise Männasaare talu maa suuruses 62,15 ha (Männasaare katastriüksus katastritunnusega 81501:004:0149) ja endise Mõurasaare talu maa suuruses 87,97 ha (Mõurasaare katastriüksus katastritunnusega 81501:004:0150). Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on määratud kaitsealune maa. Kinnistusraamatusse on E.R. nimetatud maaüksuste (mõlemad katastriüksused kuuluvad kinnistusraamatu registriossa nr 4606508 kantud kinnistu koosseisu) omanikuna kantud 18.08.2009.

7. 30.10.2009 esitas E.R.´i esindaja Marko Tumanov Keskkonnaministeeriumile avalduse võõrandada riigile kinnistu nr 4606508 koosseisu kuuluvad ja Muraka looduskaitsealal asuvad Männasaare ja Mõurasaare katastriüksused.

8. Keskkonnaministri 09.06.2010 käskkirjaga nr 808 jäeti E.R.´i avaldus rahuldamata tuginedes looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lõikele 1¹, kuna maaüksused olid omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks, võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.

9. 12.07.2010 esitas E.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 09.06.2010 käskkirja nr 808 tühistamiseks ning keskkonnaministri kohustamiseks lahendama E.R.i poolt esitatud avaldus Tudulinna vallas asuva Männasaare ja Mõurasaare kinnisasja omandamiseks vastava tasu eest 30 päeva jooksul alates kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumisest

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

10. Vaidlustatud käskkirjaga on rikutud kaebuse esitaja õigust võõrandada talle kuuluvat kinnisasja riigile kinnisasja väärtusele vastava tasu eest vastavalt looduskaitseseaduse (LKS) §

20 lõikele 1. Keskkonnaministri vaidlustatud käskkiri tugineb õiguslikult LKS § 20 lõikele 11, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas vastavalt §-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks või kinnisasi omandati pärimise teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. Eelnimetud norm jõustus 01.04.2007.

11. Vastustaja kohaldas valesti materiaalõigust, jättes kohaldamata LKS § 20 lõikes 1 toodud normi. LKS § 20 lg 1 nõuetekohasel kohaldamisel oleks vastustaja E.R.i avalduse kinnisasja võõrandamiseks rahuldanud. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2007 kohtuasjast nr 3-3-1- 37-07 nähtub põhjus, mille tõttu viibis E.R.ile õigusvastaselt võõrandatud maa (Männasaare ja Mõurasaare katastriüksused) tagastamine – Riigikohtu halduskolleegiumi otsusega tühistatud Keskkonnaministri käskkirja nr 454 p 3.1. aga samuti Tudulinna Vallavalitsuse 25.02.2002 korraldused nr 16 ja 17, millega E.R.ile (endise perekonnanimega A.) jäeti tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa. E.R.ile ei saa panna vastutust riigi poolt toime pandud vigade eest. Just selline ebaõiglane olukord ongi kahetsusväärselt tekitatud vaidlustatud käskkirja andmisega – E.R.ile ei laiendata looduskaitseseaduse §-s 20 lg 1 sätestatud õigust võõrandada talle kuuluv Männasaare ja Mõurasaare kinnisasi riigile vastava tasu eest.

12. E.R.i avalduse alusel toimunud haldusmenetluses talle kuuluvate Männasaare ja Mõurasaare kinnisasja võõrandamiseks Eesti Vabariigile ei ole halduskaebuse esitajale antud võimalust esitada arvamust või vastuväiteid. Arvamuse ja vastuväidete avaldamiseks võimaluse andmisel oleks E.R. juhtinud vastustaja tähelepanu kõigile asjaoludele, mille tõttu tema avalduse suhtes tulnuks kohaldada LKS § 20 lg 1 sätet, samuti nendele asjaoludele, mille tõttu vaidluses ei oleks saanud kohaldada LKS § 20 lõiget 11. Haldusmenetluses antud vaidlustatud käskkiri kahjustab halduskaebuse esitaja õigusi, kuivõrd halduskaebuse esitajat menetlusosalisena ei kaasatud alustatud haldusmenetlusesse. Haldusmenetluse seaduse § 40 lõikes 2 toodud kohustuse rikkumine on toonud kaasa õigusvastase haldusakti andmise.

13. Kuivõrd halduskaebuse esitajale ei antud tema õigusi rikkuva haldusakti andmisele eelnevalt võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, on haldusakt antud kaalumisvigadega. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2007 otsuse (kohtuasi 3-3-1-37-07) p

12 kohaselt tuleb kaalumisvigadega antud haldusakt tühistada. Seega tuleb vaidlustatud käskkirja p 1 tühistada ning vastustajat tuleb kohustada vastavuses HKMS § 6 lõike 2 p-ga 2 lahendama E.R.i avaldust Tudulinna vallas asuva Männasaare ja Mõurasaare kinnisasja võõrandamiseks vastava tasu eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Kaebuse esitaja seisukoht, et käskkirja andmisel oleks pidanud lähtuma LKS § 20 lg-st 1 ja mitte LKS § 20 lg-st 1¹ on nii õiguslikult kui ka sisuliselt põhjendamata. LKS § 20 lg 1¹ on erinormiks sama § lõikes 1 sätestatud üldnormi suhtes. Õiguses üldtunnustatud põhimõtte lex specialis derogat legi generali kohaselt ületab erinorm tähtsuselt üldnormi. Seega tuli vastustajal taotluse lahendamisel kõigepealt tuvastada, kas käesoleval juhul kuulub kohaldamisele üldsäte (LKS § 20 lg 1) või selle kohaldamist välistav erisäte (LKS § 20 lg 1¹). LKS § 20 lõike 1¹ sõnastusest nähtub üheselt, et seadusandja tahe on viidatud sätte kehtestamisega välistada looduskaitseseaduse alusel selliste looduskaitseliste piirangute kinnisasjade omandamine, mis on omandatud just eesmärgiga need hiljem riigile võõrandada, sh. ka tulu saamise eesmärgil. LKS § 20 lõikes 1¹ on loetletud erijuhud, kui sätet ei kohaldata. Muid võimalusi sättest kõrvalekaldumiseks seadus ette ei näe. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotlemine on õigus, mitte kohustus. MaaRS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt maad ei tagastata, kui õigustatud subjekt seda ei nõua. Lisaks annab MaaRS § 6 lg 4 p 3 õiguse õigustatud subjektil loobuda kaitsealuse maa tagastamisest ja taotleda selle eest kompensatsiooni või loobuda sellest. Viidatud maareformi seaduse säte ei sea loobumist sõltuvusse alal kehtivast kaitsekorrast.

15. Maa omandamine maareformi käigus eesmärgiga see koheselt võõrandada riigile ei ole kooskõlas ei maareformi eesmärgi ega ka looduskaitseseaduse alusel maa riigile omandamise eesmärgiga.Vaidlustatud käskkirja andmisel ei omanud mingit tähendust asjaolu, mis tingis õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise viibimise kaebuse esitajale. Männasaare ja Mõurasaare maaüksuste suhtes kehtiv kaitsekord, mille kohaselt on maaüksustel igasugune majandustegevus valdavalt täielikult keelatud, välja arvatud Suuressaare sihtkaitsevööndis asuval osal, kus on lubatud koosluste hooldustööd, on olnud sama alates Muraka looduskaitseala moodustamisest 25. veebruaril 1997. Seejuures on Muraka raba, mis täna moodustab Muraka looduskaitseala Muraka sihtkaitsevööndi, kus kaebuse esitaja maaüksused valdavalt asuvad, olnud riikliku kaitse alla juba alates 1957 aastast. Seega on alal kehtinud piirangud igasugusele majandusetegevusele juba väga pikka aega ja see ei ole oluliselt muutunud.

16. Kaebuse esitaja on kinnistusraamatu andmetele tuginedes omandanud Männasaare ja Mõurasaare maaüksused (kinnistusraamatu registriosa nr 4606508) 18.08.2009, seega pärast 01.04.2007 ehk pärast erinormi jõustumist. Taotlusele lisatud Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustest nr 20 ja 21 nähtuvalt on Männasaare ja Mõurasaare maaüksused omandatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ning mõlemad korraldused sisaldavad LKS §-le 16 vastavat informatsiooni kaitstava loodusobjekti ehk maaüksuste Muraka looduskaitsealal paiknemise kohta. Maaüksuste suhtes kehtiv Vabariigi Valitsuse 09.05.2007 määrusega nr 135 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri“ kehtestatud Muraka raba sihtkaitsevööndi ja Suuressaare sihtkaitsevööndi kaitsekord ei ole pärast maaüksuste omandamist muutunud. Kaebuse esitaja taotlus vastas LKS § 20 lõikes 1¹ sätestatule, mis välistas LKS § 20 lõikest 1 lähtumise. Vastustajale olid kõik asjaolud, sh. kaebuses viidatud kohtumenetlusega seonduv teada, kuna vastustaja oli selles protsessis osaline. Neid asjaolusid, eelkõige nende asjakohasust on vaidlustatud haldusakti andmisel eelmenetluse käigus ka hinnatud. Asja otsustamisel ei omanud mingit tähendust, millistel asjaoludel oli viibinud kaebuse esitajale Männasaare ja Mõurasaare maaüksuste tagastamine.

17. LKS § 20 alusel kinnisasja omandamise algatamise või omandamisest keeldumise otsustab LKS § 20 lõike 2 teisest lausest tulenevalt keskkonnaminister, kes saab otsuse teha vaid õigusaktides sätestatud alusel. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamise alused ja kriteeriumid on sätestatud looduskaitseseaduses ja LKS § 20 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (edaspidi Kord). Riigil ei ole õigust omandada kinnisasja, mis ei vasta looduskaitseseaduses või Korras sätestatule. Õigusaktid ei anna siin keskkonnaministrile kaalutlusõigust otsuse tegemisel, mis tähendab, et kui kinnisasi ei vasta looduskaitseseaduses sätestatule või Korras toodud kriteeriumitele, ei saa keskkonnaminister otsustada teisiti, kui keelduda kinnisasja omandamise algatamisest. Sama kehtib ka juhul, kui kinnisasi vastab eespool viidatud õigusaktides sätestatule. Sellisel juhul tuleb kinnisasi omandada. Keskkonnaministri pädevus seisneb üksnes taotluses esitatud andemete kontrollis ja esitatud andmete ning avalikes registrites (maaregister, kinnistusraamat) fikseeritud faktiliste asjaolude vastavavuse hindamises LKS §-s 20 ning Korras sätestatud tingimustele.

18. Vastustaja lähtus vaidlustatud haldusakti andmisel avaldusest ja sellele lisatud dokumentidest, täiendavalt võrreldi andmete vastavust avalikes andmebaasides olevatega (maaregister, kinnistusraamat). Viidatud materjalidele tuginedes oli üheselt selge, et käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja omandis olevate Männasaare ja Mõurasaare maaüksuste riigile omandamine lubatud, sest taotlus vastas LKS § 20 lõikes 1¹ sätestatule. Kuna käesoleval juhul ei oleks haldusakti adressaadi ärakuulamine ja võimalikud vastuväited saanud muuta otsust, puudus vajadus haldusakti eelnõu esitamiseks arvamuse või vastuväidete esitamiseks. Haldusakti adressaadil on ka võimalus pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et tema õigusi on antud haldusaktiga rikutud. Seega on kaebus alusetu ja põhjendamata. Haldusakti andmisel ei ole rikutud haldusmenetluse põhimõtteid, see on antud kehtiva õiguse alusel, seaduslik põhjendatud ning selle andmisel on arvestatud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vastustaja on vaidlustatud haldusakti andmisel looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lõikeid 1 ja 11 õigesti tõlgendanud ja kohaldanud ning kas kaebuse esitajale enne haldusakti andmist arvamuse ja vastuväidete esitamise võimaluse andmata jätmisega rikuti haldusmenetluse norme, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise.

20. Vastustaja on käskkirja andmisel tuginenud LKS § 20 lõikele 11 ning Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusele nr. 242 “Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ja kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” (edaspidi Kord). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kõigepealt nendib kohus, et Kord kaotas kehtivuse 24.01.2008, mistõttu vaidlustatud haldusakti andmisel on tuginetud kehtetule õigusaktile. Kuna Kord sätestas aga vaid formaalsed protseduurireeglid (kinnisasja omaniku poolt kinnisasja võõrandamise ettepanekus sisalduvad asjaolud ning protseduur omandamise kokkuleppe saavutamise korral), mille üle käesolevas haldusasjas vaidlus puudub, ei mõjutanud see kaebuse esitaja avalduse menetlemist ega menetlustulemust. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks kaebust ainüksi sel põhjusel rahuldada.

21. LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Vastustaja leiab õigesti, et tegemist on kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamist reguleeriva üldnormiga. Erandi eeltoodud üldnormist teeb LKS § 20 lõige 11, mis sätestab: “Riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas vastavalt §-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks või kinnisasi omandati pärimise teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist.” Eeltoodud piirang kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamisele jõustus 1. aprillil 2007. a.

Looduskaitseseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse jõustumisega. Seaduseelnõu (927 SE) seletuskirjas selgitatakse eeltoodud sätte mõtet järgmiselt: “Muudatusettepanekutega nr. 10, 11, 12 ja 28 täpsustatakse ja täiendatakse kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnisasjade vahetamise ning omandamise menetlusi järgmiselt. Ettepanekute kohaselt ei kuulu vahetamisele need kinnisasjad, mis on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist, välja arvatud juhul, kui need piirangud muutuvad pärast kinnisasja soetamist rangemaks või kui kinnisasi on saadud pärimise teel või omandatud kinnisasja vahetamise õigust omavalt abikaasalt, vanemalt või sugulaselt.

Sama põhimõtet kavandatakse rakendada ka kinnisasjade omandamisel. Eeltoodud piiranguid ei kohaldata kui kinnisasi on omandatud enne käesoleva muudatuse jõustumist.” Seega on käskkiri õiguspärane järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:

1) kaebuse esitaja sai kinnisasja omanikuks pärast maatüki kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni selle kohta, et tegemist on kaitsealuse maaga;

2) kaebuse esitaja ei omandanud kinnisasja pärimise teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt, kes oli kinnisasja omanik enne selle kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist;

3) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast kaebuse esitaja omanikuks saamist rangemaks muutunud.

22. Kohtule esitatud kinnistusregistri väljavõttest nähtub, et kaebuse esitaja sai kaitsealuse maa omanikuks 18. augustil 2009. aastal (toimiku lk. 15) - ajal, mil vaidlusalune maa oli juba looduskaitse all ning kehtis ka LKS § 20 lõige 11. Kaitsealuste maade omanikuks saamise õiguslikuks aluseks oli Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldus nr. 20, millega tagastati kaebuse esitajale õigusvastaselt võõrandatud maa (toimiku lk. 13). Korraldusest ilmneb selgelt, et Männasaare A-47 talumaast jääb kõik 63,51 ha Vabariigi Valitsuse 25. veebruari 1997. aasta määruse nr. 43 “Muraka looduskaitseala eeskirjad ja välispiiri kirjeldus” alusel Muraka raba sihtkaitsevööndisse.

Kuigi korralduses ei mainita Vabariigi Valitsuse 09.05.2007. a määrust nr. 135, millega kehtestati “Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri” ning milles viimased muudatused jõustusid 1. aprillil 2010, ei muutnud kaitse-eeskiri looduskaitseala suhtes kohaldatavat kaitsekorda rangemaks ning seda ei ole kohtumenetluses väitnud ka kaebuse esitaja. LKS § 20 lõike 11 kohaldamisel ei oma tähtsust, millal omandas kaebuse esitaja maa tagastamise nõudeõiguse ning kas ta omandas selle eeltoodud sättes märgitud sugulastelt või mitte. Tähtis on see, et 9. jaanuaril 1997. aastal maa tagastamise nõudeõiguse omandamisega ei saanud kaebuse esitaja veel kinnisasja omanikuks.

Nii LKS § 20 lõike 11 kui ka sätte mõtet selgitava seaduseelnõu seletuskirja järgi omab kinnisasja riigile võõrandamise küsimuse otsustamisel tähtsust vaid isiku kinnisasja omanikuks saamise ajahetk. Eeltoodu on ilmselt tingitud sellest, et maade tagastamise nõudeõigust omaval isikul ei teki kohustust saada looduskaitsealuse maa omanikuks, kuna tal on omandireformi seaduse alusel õigus taotleda ka maa kompenseerimist. Isikul, kes on juba kinnisasja omanik, puudub selle maa suhtes kaitseeeskirja või senisest rangema kaitse-eeskirja kehtestamisel võimalus oma omandiõigust maa suhtes täiel määral teostada, samuti seda tavapärase turuhinnaga võõrandada.

Sellise isiku huvide kaitseks sätestabki looduskaitseseadus võimaluse looduskaitsealune maa riigile kinnisasja väärtusele vastava tasu eest võõrandada. Samuti tuleb eeldada, et isik, kes omandab looduskaitse all oleva maa võõrandamistehinguga, mis sisaldab informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, teeb omandamise otsuse teadlikult, olles kursis maa kasutamise piirangutega. Seetõttu ei saa sellisel isikul tekkida ka õigustatud ootust tema poolt omandatud maa võõrandamiseks riigile maa väärtusele vastava tasu eest. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole LKS § 20 lõikeid 1 ja 11 vääralt kohaldanud.

LKS § 20 lõige 11 on LKS § 20 lõike 1 suhtes erinorm, milles sätestatud faktiliste asjaolude esinemisel kuulub norm kohaldamisele. Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et LKS § 20 lg 11 ei anna riigi esindajale kaalutlusõigust. LKS § 20 lg 11 sätestab imperatiivselt tingimused, mille korral riik isikult kinnisasja ei omanda. Käesoleval juhul on kõik vastavad tingimused täidetud. Seega puudus keskkonnaministril võimalus teistsuguse otsuse langetamiseks.

23. Kaebuse esitaja väited tema ning teiste isikute ebavõrdsest kohtlemisest on paljasõnalised. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et sarnaste faktiliste asjaolude esinemisel on keskkonnaminister toiminud erinevalt. Kaebuse esitaja poolt viidatud Suursaare maaüksus on tagastatud Tudulinna Vallavalitsuse 10.01.1997 korraldusega (toimiku lk. 67 pöördel, lk. 68) ning Treieri maaüksus Tudulinna Vallavalitsuse 4. septembri 1998. a korraldusega (toimiku lk.

68 pöördel, lk. 69). Korraldustest nähtub, et erinevalt kaebuse esitajale tagastatud maast, jäid eeltoodud korraldustega tagastatud maad vaid osaliselt looduskaitseala koosseisu. Ühtlasi puuduvad kohtul andmed selle kohta, kas, millal ning millises ulatuses said isikud eeltoodud tagastatud maid riigile võõrandada ning kas võõrandamise ajal kehtis LKS § 20 lõige 11 või mitte. Samas ei ole see kohtu arvates käesoleva vaidluse lahendamisel ka oluline. Ka juhul, kui esineksid ühesugused faktilised asjaolud, puudub kohtul alus tühistada LKS § 20 lõikega 11 kooskõlas antud õiguspärast haldusakti vaid viitega isikute ebavõrdsele kohtlemisele. Kaebuse esitaja on kohtumenetluses esinenud ka väitega, et kaebuse esitaja taotlus oleks keskkonnaministri poolt rahuldatud, kui kaebuse esitajale oleks vaidlusalune maa õigeaegselt tagastatud, kuid kaebuse esitaja kaotas maa riigile võõrandamise õiguse seoses keskkonnaministri poolt 3. oktoobril 2000. aastal antud õigusvastase käskkirjaga, mille tühistamiseks kohtumenetluse korras kulus aastaid. Kohus on seisukohal, et käesolevas kohtuvaidluses ei ole eeltoodud väide asjakohane ning kohus ei saa otsuse tegemisel sellele tugineda. Kohus peab vaidluse lahendama tegelikest faktilistest asjaoludest lähtudes ega saa lähtuda kaebuse esitaja väidetest selle kohta, mis võinuks asjade teistsuguse arengu korral juhtuda. Kui kaebuse esitaja leiab, et talle on keskkonnaministri 3. oktoobri 2000. a. käskkirja nr. 454 kahju tekitatud, on tal võimalik taotleda halduskohtu kaudu kahju hüvitamist.

24. Vaidlus puudub selle üle, et vaidlusaluse käskkirja andmisele eelnevalt ei küsinud vastustaja E.R.i arvamust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõike 1 kohaselt peab enne haldusakti andmist haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohus märgib, et eriti oluline on isiku ärakuulamine juhul, kui isiku taotlus lahendatakes isiku jaoks negatiivselt, st. jäetakse rahuldamata. Käesoleval juhul aga puudus vastustajal otsuse tegemisel kaalutlusõigus, samuti olid kõik asjaolud haldusakti andmisel selged. Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja arvamus haldusakti tulemust mõjutada. Samuti puudub vaidlus selle üle, et vastustaja ei kaldunud haldusakti andmisel kõrvale kaebuse esitaja taotluses esitatud andmetest ning puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Nimetatud juhul lubab HMS § 40 lg 3 p 2 haldusmenetluse läbi viia ka menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Eeltoodud põhjendustel on kohus seisukohal, et E.R.i haldusmenetlusse kaasamata jätmine ei mõjutanud vaidlustatud käskkirja seaduslikkust.

25. Ühtlasi peab kohus vajalikuks rõhutada seda, et vastustaja võis ja pidi eeldama, et looduskaitsealuse maa tagastamise taotlemisel tegutses kaebuse esitaja heas usus ning tema poolt haldusasjas nr. 3-05-170 kohtutele antud kinnitused vastasid tõele. Käesolevas haldusasjas kohtule esitatud Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsusest kohtuasjas nr. 3-3-1-37-07 nähtub, et juba siis, kui kaebuse esitaja ei olnud veel saanud maa kui kinnisasja omanikuks, oli kaebuse esitaja teadlik asjaolust, et vaidlusalune maa asub Muraka looduskaitseala sihtkaitsevööndis ning et sellise maa kasutamine on oluliselt piiratud (vt E.R.i väited apellatsioonkaebuses, toimiku lk. 18).

Viidatud kohtuasjas leidis kaebuse esitaja, et kaitse-eeskirjaga kehtestatud nõudeid on võimalik järgida ka olukorras, kus kinnistud on tema omandis (toimiku lk. 18). E.R.i soov, saada Muraka raba sihtkaitsevööndis asuva maa omanikuks nähtub selgelt ka E.R.i kassatsioonkaebusest, milles ta leiab, et “[k]ohtud ei ole kontrollinud, kas ja millisel määral arvestati maa riigi omandisse jätmisel kassaatori sooviga saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa” ning “[l]oodust on võimalik kaitsta ka olukorras, kus kinnistud on kassaatorile tagastatud.” (toimiku lk. 19).

Tuleb märkida, et isiku võimalus, võõrandada riigile looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal asuvat kinnisasja ei tekkinud kaebuse esitaja jaoks uudsena kohtumenetluse lõppedes, vaid kehtis terve eeltoodud kohtumenetluse aja jooksul. Seetõttu peab kohus vähetõenäoliseks, et kaebuse esitaja sellest ei teadnud. Looduskaitseseadust täiendati § 20 lõikega 11 21.02.2007 vastu võetud looduskaitseseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadusega ning seadus jõustus viidatud kohtuasjas kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul, 1. aprillil 2007 (ringkonnakohtu otsus tehti 8. märtsil 2007).

Seega pidi kaebuse esitaja hiljemalt kassatsioonkaebuse menetlemise ajaks olema teadlik ka sellest, milliseid tagajärgi toob talle kaasa looduskaitsealuse maa omandamine – st. et sellise maa võõrandamine riigile tal enam suure tõenäosusega võimalik ei ole. Ometi ei tunnistanud ta eeltoodud kohtuasjas kohtutele ega vastustajaks olevale keskkonnaministrile oma maa tagastamisega seotud tegelikku eesmärki, milleks oli pärast looduskaitsealuse maa tagastamist see koheselt riigile võõrandada kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Samuti ei loobunud ta kassatsioonkaebusest.

Looduskaitseseaduse ega ka omandireformi eesmärgiks ei ole võimaldada isikutel riigi kulul rikastuda. Arvestades asjaolu, et nii keskkonnaminister kui ka Tudulinna Vallavalitsus tuginesid vastavalt 22.01.2009 käskkirja nr. 138 (millega keskkonnaminister loobus vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmisest) ja 23. veebruari 2009. a korralduse nr. 20 (millega Tudulinna Vallavalitsus tagastas vaidlusaluse maa kaebuse esitajale) andmisel kaebuse esitaja poolt kohtumenetluses väljendatud tahtele, omada ka kasutamise piirangutega maad, tuleb kaebuse esitaja 30. oktoobril 2009. a Keskkonnaministeeriumile esitatud avaldust riigile maa müümiseks (toimiku lk.

51) pidada sõnamurdlikuks.

26. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata ning kohus jätab kaebuse esitaja menetluskulud HKMS § 92 lõike 1 alusel kaebuse esitaja enda kanda.

Tiina Pappel kohtunik