2-05-2509/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 10.11.2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-2509 Tsiviilasi

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

I. K. hagi J. A. vastu ühisvara jagamiseks

99 880.55 krooni Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 21.12.2009 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad

J. A. apellatsioonkaebus Apellant J. A. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX X XX-XX XXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXX)

Vastustaja I. K. (end A., isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXXXXXXX X/X-XX XXXXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXXXXXX XXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21.12.2009 otsus tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks hagejale hüvitamisele kuuluva rahasumma suuruse ja menetluskulude jaotamise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) Mõista J. A. välja I. K. kasuks enamsaadud ühisvara arvelt rahaline hüvitis suuruses 43 880.55 (nelikümmend kolm tuhat kaheksasada kaheksakümmend krooni 55 senti) krooni; 2) Menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.

3. Otsuse redaktsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt;

2) Jagada J. A. ja I. K. ühisvara selliselt, et korteriomand asukohaga XXX X XX- XX XXXXXXXX linnas Harjumaal jääb J. A. ainuomandisse; 3) Mõista J. A. välja I. K. kasuks rahaline hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt suuruses 43 880.55 (nelikümmend kolm tuhat kaheksasada kaheksakümmend krooni 55 senti) krooni; 4) Menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda.

6. Tagastada apellandile apellatsioonkaebuse lisadena esitatud täiendavad tõendid.

7. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. 08.06.2005 esitas I. A.. (nüüd K., edaspidi hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse J. A. (edaspidi kostja, apellant) vastu ühisvara jagamiseks. Menetluse käigus hageja täpsustas nõuet ja palus määrata kindlaks omanike osad abikaasade soetatud korteriomandis ja jagada ühisvara, mis koosneb abielu ajal soetatud kinnisvarast.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kolis hageja oktoobris 2001 koos lastega alaliselt elama Venemaale. Eestis elas hageja XXXXXXXX linnas XXX X XX-XX kostjaga abielu ajal omandatud kolmetoalises erastatud korteris. Enne hageja äraminekut ei nõustunud kostja ettepanekuga korteri vahetuse või müügi osas. Seetõttu on pooltel ühisvara jagamata.

3. Poolte suhted halvenesid 1998. aastal ja hageja esitas abielulahutuse nõude. Pooled elasid ühises korteris, kuid neil oli eraldi majapidamine. Hageja sellel ajal ei töötanud, vaid elatus koos lastega töötuja lastetoetusest. Kostja elas kalapüügist saadud raha arvel, mistõttu mingist vara soetamisest, eriti ühiskasutusse, ei saanud juttugi olla.

4. Abielu lahutamise ajal ei ole kostja hagejale üle andnud raha ja vara 18 500 krooni väärtuses. Hageja omas pretensiooni kostja vastu korteri jagamise osas ja tegi kõik endast oleneva, et ühisvara jagada enne Eestist lahkumist. Hageja vormistas volikirja kostjale korteri müügiks ja lootis kolme aasta jooksul, et kostja jagab ühisvara vabatahtlikult.

5. Hageja võttis osa korteri erastamisest. Kostja ema L. A.. saab esitada tõendi tema poolt kulutatud EVP-de kohta ainult oma korteri ostuks. Korteri parendused on teostatud kostja enda initsiatiivil ja pakettaknad ei ole hädavajalikud ega kohustuslikud, mistõttu poolte osa ei pea vähendama kostja kulutuste võrra. Hageja ei töötanud 1997. aastal, kuna oli veebruarist 1995 sünnitusjärgsel puhkusel lapse 3.aastaseks saamiseni.

Kostja vastuväited

6. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt abiellusid pooled 12.02.1993 ja lahutasid 16.08.2000. Abielu ajal soetati korter aadressiga XXX X XX-XX XXXXXXXXs. Ostulepingu sõlmis kostja ja ostuhinna tasus kostja vanemate abiga. 2000. aastal lahkus hageja püsivalt Eestist Venemaale, jättes korteri kostjale ja esitamata selles osas mingeid nõudmisi. Samuti sai kostja Eestist lahkumisel toetust migratsioonifondist ja temale kui Eestist lahkunud sõjaväelase perekonnaliikmele eraldati Venemaal korter.

7. SA Eesti Migratsioonifond 26.10.2001 korraldusega nr 211 on I. A.., A. A. ja V. A. välja makstud remigreerumistoetus 16 000 krooni. Kuna hagejale on makstud uue elukoha soetamiseks lisatoetust 5000 krooni, siis on hagejale makstud haginõudest juba 5000 krooni.

8. Riigikohus on korduvalt viidanud nõudele hüvitada kaasomanikule kaasomandist loobumise korral omandi väärtus omandist loobumise hetke seisuga. Eksperthinnangu kohaselt oli hagiavalduse objektiks oleva vara väärtus 2000. aasta augustis 40 000 krooni.

9. Kostja leidis ka, et hagi on aegunud. Samuti, et ta on rahuldanud hagi täies ulatuses enne hagi esitamist. Kuna hageja võttis abielu lahutamisel endaga kaasa raadiokassettmaki Philips väärtusega 3500 krooni, videokassettmaki Samsung 5000 krooni, teleri Philips 5000 krooni ning müüs pehme mööbli komplekti koos kohvilauaga, millest saadud 5000 krooni andis kostja hagejale, siis on kostja andnud hagejale abielu lahutamise hetkel kokku 18 500 krooni väärtuses kaupa ja rahalisi vahendeid. Kuna hagejale on makstud ka remigreerumistoetust 5000 krooni, siis on hageja saanud ühtekokku 23 500 krooni ja kuna hagejal oli õigustatud nõue abielu lõppemise hetkel korteri eest suuruses 20 000 krooni, siis on hagiavalduse järgne nõue rahuldatud enne hagi esitamist.

10. Juhul, kui kohus ei nõustu kostja eelnevate seisukohtadega, siis palus kostja jagada vara eksperthinnangu p-s 7.4.1 toodud turuhinna 380 000 krooni alusel ning vähendada hageja kasuks väljamõistetavat summat järgmistel alustel: korter oli abielu ajal vallasvara, kinnisasjaks muutus korter alles pärast abielu lõppemist 07.11.2001; korteri väärtus on hüppeliselt kasvanud pärast kinnistamist; korteri erastas kostja enda ja oma ema L. A.. vahendite arvelt. Kuna Paldiski Linnavalitsuses ei ole säilinud andmeid erastajate väärtpaberite kohta, siis saab kostja esitada vaid tema poolt kasutatud väärtpaberite arvu. Samuti on kostja teinud omal kulul parendusi ja vahetanud välja kõik korteri neli akent, kulutades selleks 22 600 krooni. Ka on korteriühistu, mille liikmeks on kostja, võtnud elamu renoveerimiseks laenu 1,5 miljonit krooni, millega korrastati maja otsasein, trepikojad, renoveeriti katus, vahetati kanalisatsioonisüsteem ja renoveeriti rõdud. Kostjal lasub kohustus tasuda nimetatud laenust koos intressidega 29 638.91 krooni, millest 01.03.2009 seisuga on tasutud 11 177.21 krooni. Eeltoodud parendustega on oluliselt tõusnud hagetava vara väärtus abielu lahutamise järgselt.

11. Hageja ei ole hagetava vara säilimiseks teinud kulutusi ega ole neid ka muul viisil hüvitanud. Hageja ei esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta ei osalenud ühisvara erastamisel, seega tuleb kohaldada perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 2, kuna korteri erastamise ajal aastal 1997 hageja töötas. Korteri parenduste tegemine tõstis selle väärtust ja näiteks akende vahetamine aitab kokku hoida küttekulusid, mis omakorda tõstab korteri väärtust.

Esimese astme kohtu otsus

12. 21.12.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus jättis korteri asukohaga XXXXXXXX linnas XXX X XX-XX J. A. omandisse ning mõistis J. A. I.K. kasuks välja hüvitise 143 880.55 krooni.

13. Otsuse põhjenduste kohaselt on vastavalt PKS § 14 lg-le 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara, § 18 lg 1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. PKS § 19 lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt välja teisele abikaasale rahalise hüvituse.

14. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg-st 1 ei ole hagi aegunud, kuna nimetatud sätte kohaselt on perekonnaõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg

30 aastat.

15. Poolte vahel puudus vaidlus, et ühisvara koosseisu kuuluv korter jääb ühisvara jagamisel kostja omandisse ja hageja kasuks mõistetakse välja hüvitis. Pärast poolte abielu lahutamist on eluruum asukohaga XXX X XX-XX XXXXXXXX linnas kinnistatud ja kantud registrisse 13.02.2002. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 kohaselt on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Seega saavad korteriomandi omanikuks isikud, kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Vallasasjana ühisvaraks olnud korter on abikaasade ühisvara ka korteriomandina, vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Eeltoodust tulenevalt tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga ehk maakohtus asja arutamise seisuga.

16. Poolte vahel on vaidlus ühisvara jagamisel pooltele jääva osa suuruses. Hageja palus temale jääva osa kindlaksmääramisel arvestada asjaolu, et pooled on vaidlusaluse eluruumi omanikuks saanud eluruumide XXX X XX-XX ja XXXXXX X XX-XX XXXXXXXX linnas vahetamise käigus, see tähendab eluruumi väärtus on suurenenud hageja kasutuses olnud korteri võrra. Kostja palus poolte ühisvara jagamisel kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist, kuna hageja võttis abielu lahutamisel endaga kaasa 18 500 krooni väärtuses kaupa ja rahalisi vahendeid. Hageja väitis, et ei ole eelnimetatud väärtuses raha ja esemeid saanud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab, et esitatud esemete instruktsioonide tiitellehtede koopiad ei tõenda, et nimetatud esemed olid ühisvara jagamise käigus üle antud hagejale. Kuna hageja vaidleb vastu, et on saanud kostjalt ühisvara jagamise käigus raha ja esemeid

18 500 krooni väärtuses ning kostja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud, siis on kostja nimetatud väide paljasõnaline ja tõendamata.

17. Kostja väidetel on vaidlusalune korter ostetud (erastatud) kostja ja tema ema vahendite arvelt. Korteri erastamiseks kasutati kostja 1200 EVP krooni ja kostja ema

L. A.. 10 230 EVP krooni. Hageja vastuväidete kohaselt ei saa kostja ema tõendada, et erastas poolte korteri, vaid ta saab tõendada oma korteri erastamist. Tunnistaja L.A. ütluste kohaselt oli poja korter vaja erastada; I. hakkas korteri erastamist vormistama, kuid tal jäi EVP-dest puudu ja siis vormistati dokumendid ümber J. A. nimele; tunnistaja EVP-sid oli umbes 10 000 või 10 300 krooni eest.

18. Asjaolu, et kostja ja tema ema EVP-de arvel osteti (erastati) vaidlusalune eluruum, ei anna alust poolte võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks. Paldiski LV teatise kohaselt on J. A. ja L. A.. kandnud Paldiski LV erastamisväärtpaberi kontole EVP-sid eluruumi erastamiseks. Nimetatud teatises ei nimetata, millise või milliste eluruumi(de) ostmiseks nimetatud EVP-d on üle kantud. Samuti ei nähtu nimetatu ka pangaoperatsioonide arve väljavõttelt. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud, seal hulgas neile kingitud, vara abikaasade ühisvara. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune eluruum osteti (erastati) temale lahusvarana. Samuti ei anna asjaolu, et korteri ostmisel kasutati kostja ema kingitud EVP-sid, alust kõrvale kalduda ühisvara jagamisel poolte võrdsuse printsiibist. Ka ei ole kostja tõendanud, et EVP-d kingiti tema ema poolt temale lahusvarana.

19. Kohus leiab, et kostja poolt tehtud ja tasutud parendused on korteriomandi säilitamiseks ja elamistingimuste parandamiseks vajalikud parendused ja seega on kostja poolt nimetatud kulutuste tegemine põhjendatud. Kostja on kulutusi teinud akendele juulis 2008 ja korteriühistu on võtnud laenu 2009. aastal, see on ajal, mil kostja oli teadlik, et hageja soovib poolte ühisvara jagada. Ka vaidlusaluse eluruumiga seotud küttekulude kandmine kostja poolt ei anna alust poolte võrdsuse printsiibist kõrvale kaldumiseks, kuna kostjal oli võimalik kasutada poolte ühist vara ajal, mil hagejal selleks võimalus puudus ja seetõttu pidigi kostja kandma eluruumi kasutamisega seotud kulutused.

20. Asjaolu, et hagejale on Eesti Migratsioonifondi poolt 26.09.2001 korralduse nr 211 alusel tasutud 16 000 krooni, ei anna alust poolte ühisvara jagamisel poolte võrdsuse printsiibist kõrvale kaldumiseks. Vastavalt rändetoetuse taotlemise ja maksmise korra p-le 1 on tagasipöördumistoetuse maksmise eesmärgiks eestlaste ja Eesti kodanike kodumaale tagasipöördumisega seotud kulude katmine. Nimetatud korrast ei nähtu, et hagejal oleks olnud alust saada korteri eest 5000 krooni.

21. Uus Maa Kinnisvaragrupi eksperthinnangu kohaselt on vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus 380 000 krooni seisuga 09.02.2009. Uus Maa Kinnisvaragrupi eksperthinnangu kohaselt on vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus seisuga 27.07.2009 140 000 krooni. Üldteada asjaoluks on viimastel aastatel kinnisvara väärtuse langemine, kuid kinnisvara väärtuse peaaegu kolmekordset langemist ajavahemikus veebruarist juulini 2009, ei ole kohtu hinnangul kinnisvara käsitlevates teemades kajastatud. Kinnisvara turuväärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda esimesest eksperthinnangust, kuna selles on välja toodud võrdlustehingud, samas kui hilisemas hinnangus igasugused võrdlustehingud puuduvad ja selgusetuks jääb asjaolu, millest tulenevalt hindaja on leidnud, et niivõrd lühikese aja jooksul on hind peaaegu kolmekordselt langenud. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades poolte osade võrdsust ühisvara jagamisel ning asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja soovib saada vaidlusaluse eluruumi osa arvelt kompensatsiooni, tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitiseks pool vaidlusaluse korteriomandi väärtusest ehk

170 000 krooni.

22. Eelnimetatud summast kuulub mahaarvamisele pool kostja poolt tehtud parendustele kulutatust: nelja akna vahetamisele kulunud 22 600 krooni ja korteriomandi omanike poolt hüvitamisele kuuluv osa korteriühistu poolt võetud laenust koos intressidega

29 638.91 krooni, kokku 52 238.91 krooni. Seega kuulub hagejale ühisvara jagamisel kompensatsioonina väljamaksmisele (170 000 – 26 119.45) 143 880.55 krooni.

Apellatsioonkaebus

23. J. A. palub tühistada maakohtu otsus ning uue otsusega jätta korter XXX X XX-XX XXXXXXXX linnas apellandi omandisse ja mõista apellandilt vastustaja kasuks välja hüvitis enamsaadu arvelt 44 000 krooni. Õigusabikulud palub apellant jätta poolte endi kanda ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv jätta vastustaja kanda.

24. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus tähelepanuta Uus Maa kinnisvarabüroo poolt antud ekspertarvamuse nr 0568/079, kuna leidis, et viimases ekspertarvamuses puudub võrdlusmaterjal. Selline põhjendus ei ole asjakohane ja kohus on seeläbi asunud ise tõendeid looma. Tähelepanuta jäetud ekspertarvamuses on võrdlusandmed esitatud peatükkides

„Ülevaade majanduslikust taustsüsteemist" ja „Üldine turusituatsioon". Samuti on eksperthinnang ja ekspertarvamus antud sama kinnisvarabüroo poolt ja kinnitatud sama atesteeritud kinnisvarahindaja poolt. Kohus ei ole märkinud, millistel alustel ta sama isiku poolt kinnitatud eksperthinnanguid ebavõrdselt kohtleb. Kohus tugines otsuses asjaoludele, mida kohtumenetluses ei arutatud ja millele apellandil puudus võimalus esitada oma seisukoht. Kui kohtul tekkis kahtlus ekspertarvamuses nr 0568/079 alles kohtuotsuse vormistamisel, oli kohtul TsMS § 236 lg-st 4 tulenev võimalus koguda ka iseseisvalt tõendeid, see tähendab küsida ekspertarvamuse kinnitanud isikult täiendavat informatsiooni.

25. Kaevatava otsusega on kohus jätnud menetluskulude jaotuse otsustamata. Apellant leiab, et maakohtus kantud kohtukulud tulnuks jätta poolte endi kanda, kuid see ei tähenda, et kohus ei oleks pidanud otsuses kohtukulude jaotust expressis verbis ära märkima. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse nõudega.

26. Vastustaja on Eesti Migratsioonifondilt saanud 5000 krooni hüvitist uue eluaseme soetamiseks Vene Föderatsioonis. Rändetoetuse maksmise põhimõtete p 3.3.1 alusel oli põhitoetuse suurus 5000 krooni, p 3.3.2 alusel maksti taotlejale lisatoetust iga alaealise lapse kohta 3000 krooni. Hageja on lahkunud Eesti Vabariigist koos kahe alaealise lapsega, seega nimetatud punktide alusel oli hagejal õigus saada 5000+3000+3000 krooni. Hagejale on makstud aga täiendavad 5000 krooni. Remigreerumistoetuse maksmisel võis maksta lisatoetust kuni 10 000 krooni isikliku vara transpordikulude katteks (p 3.3.4) ja/või lisatoetust uue elukoha soetamiseks kuni 10 000 krooni (p 3.3.5). Hageja ei ole oma remigreerumistoetuse taotluses palunud maksta transpordikuludeks lisakompensatsiooni. On ilmselge, et isik, soovides transpordikulude korvamist, oleks vastava palve ka esitanud. Hageja on remigreerumistaotluse ankeedil märkinud, et käesoleva kohtuvaidluse objektiks olev korter kuulub endisele abikaasale. Kuivõrd rändetoetuse maksmisel oli tavaks, et juhul kui Eesti Vabariigist lahkuja tema käsutuses olnud eluruumi võõrandamisest tulu ei ole saanud, siis makstakse uue eluruumi hankimiseks ka riigipoolset toetust, võttes arvesse seda, et lahkujal puuduvad uue eluruumi hankimiseks rahalised vahendid. Eeltoodust tulenevalt saab teha vaid ühe järelduse, et täiendav 5000 krooni on hagejale Eesti Migratsioonifondi poolt makstud kompensatsiooniks kostjale jäänud eluruumi eest, uue eluruumi soetamiseks Vene Föderatsioonis. Nimetatud summa palub apellant hageja kasuks väljamõistetavast hüvitisest maha arvutada.

27. Kinnisvaraportaali väljavõttest nähtub, et hagimenetluse objektiks oleva korteriga samal aastal ehitatud ja sama suure elamispinnaga korter on müüki pandud 150 000 krooniga 08.12.2009 ja on käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise hetkeks müümata. Samuti on hagetavast varast viisteist aastat hiljem ehitatud ja suurema elamispinnaga korter müügis vaid 25 000 kooni kallimalt kui hagimenetluse objektiks oleva korteri eksperthinnangu järgne turuväärtus. Riigikohus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu, et ühisvara jagamisel tuleb hüvitise kindlaksmääramisel lähtuda jagatava vara turuhinnast vara jagamise hetkel. Apellant palub võtta jagatava vara väärtuseks eksperthinnangus nr 0568/079 määratud väärtuse, see tähendab lugeda jagatava vara väärtuseks mõlema kohtumenetluse ajal

140 000 krooni.

28. Kohustusele võtta vara väärtuse arvestamisel aluseks ka varale tehtud parendusi on Riigikohus viidanud oma otsuses nr 3-2-1-23-09. Apellant möönab, et käesoleval juhul puudub norm, mis võimaldaks poolte võrdsusest kõrvale kalduda olukorras, kus ühisvara väärtus on oluliselt suurenenud abielu lõppemise järgselt lahusvara arvel, kuid nii õigusteooria kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 sätestab kohustuse kohaldada õigusnormi puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Eeltoodust tulenevalt kuulub käesoleval juhul kohaldamisele PKS § 19 lg 2 p 3. Maakohus on aga asunud vastupidisele seisukohale, jättes oma seisukohad sisuliselt motiveerimata, märkides lakooniliselt, et vara väärtuse kasvu suurendanud kulutused on tehtud ajal, mil apellant kostjana oli teadlik vara jagamise hagist. Selline põhjendus on kummastav, kuna laen elamu renoveerimiseks on võetud korteriühistu poolt, apellandil puudus igasugune seaduslik alus ja võimalus keelata korteriühistul laenu võtmast seoses sellega, et kohtus oli menetluses ühisvara jagamise nõue. Seisukoht, et kuna korteri osas on käimas kohtumenetlus, siis justkui ei oleks apellant kostjana tohtinud oma elamistingimusi parandada, ei ole kuidagi kooskõlas põhiseadusega tagatud õigustega ega põhiseaduse mõttega.

29. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud vara väärtuse võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumine, kuna on avalikult teada fakt, et kinnisvaraks muutunud vallasvara väärtus kasvas oluliselt. Kinnisvaraks muutmise kulutused on kandnud ja menetluse läbi viinud apellant abielu lõppemise järgselt oma lahusvara arvelt. Vara väärtust on oluliselt tõstnud korteri akende vahetus, mis on samuti toimunud apellandi lahusvara arvelt. Lisaks on abielu lõppemise järgselt korteriühistu oluliselt renoveerinud elamut, mis on omakorda toonud kaasa hagetava vara väärtuse olulise kasvu. Kulutused selliseks vara väärtuse kasvuks on apellant teinud oma lahusvara arvelt ja neid kulutusi kannab apellant ka tänaseni.

30. Tulenevalt eeltoodust tuleb hüvitise suuruse määramisel hagetava vara väärtuseks lugeda Uus Maa KVB poolt 28.07.2009 antud eksperthinnangus nr 0586/079 märgitud hindamistulemus (turuväärtus) 140 000 krooni. Kuivõrd puudub võimalus välja selgitada apellandi lahusvara arvelt tehtud kulutuste seos vara väärtuse kasvuga (see tähendab kui palju on kinnisavara hind täpselt kasvanud tehtud kulutuste tulemusel) ja tulenevalt Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-13-07 ja nr 3-2-1-23-09 märgitud võimalustest ühisvara jagamisel poolte võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks, palub apellant lugeda tema vara suuruseks hagetavas esemes 65%. 140 000-st 65% = 91 000 krooni. Seega on vastustajale kuuluva osa rahaliseks väärtuseks: 140 000 - 91 000 =

49 000 krooni. Kuivõrd vastustaja sai Eesti Migratsioonifondilt toetust uue eluruumi soetamiseks Vene Föderatsioonis, palub apellant ka selle hüvitise temalt hageja kasuks väljamõistetavast summast maha arvutada ja lugeda seeläbi lõplikuks hageja kasuks väljamõistetavaks summaks: 49 000 - 5 000 = 44 000 krooni.

Vastustaja seisukoht

31. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

32. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalja menetlusõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt hageja kasuks enamsaadud vara arvelt väljamõistetud hüvitise osas. Apellatsioonkaebuse sisust nähtub, et apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles jagati poolte ühisvara koosseisu kuuluv korteriomand asukohaga XXX X XX-XX XXXXXXXX linnas selliselt, et vara jäeti kostja ainuomandisse ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvelt rahaline hüvitis. Vaidlus on rahalise hüvitise suuruse üle. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

33. Esmalt vaidlustab apellant maakohtu seisukohta ühisvaraks oleva korteriomandi turuväärtuse määramisel. Apellant kostjana esitas maakohtu menetluses kaks KVB Uus Maa OÜ hinnangut korteriomandi turuväärtuse kohta: 1) nr 0154/029 seisuga 09.02.2009 (T I kd lk 159-174) ja 2) nr 0586/079 seisuga 27.07.2009 (t II kd lk 41- 50). Maakohus võttis arvesse vaid esimesena esitatud hinnangu (otsuse p 14), pannes kahtluse alla teisest hinnangust nähtuva turuväärtuse peaaegu kolmekordse langemise ajavahemikus veebruarist juulini 2009, samuti ei nähtuvat hilisemast hinnangust võrdlustehingud ega põhjendus, miks hindaja hindas konkreetse korteri turuväärtust ligilähedaselt konkreetse piirkonna müügihindade miinimumile.

34. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et korteriomandi turuväärtuse tõendamiseks esitatud tõendite hindamisel maakohus eksis. TsMS § 232 lg 1 kohaselt peab kohus hindama kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. TsMS § 436 lg 2 kohaselt, kui kohus lahendab asja kohtuistungil, võib kohus rajada otsuse üksnes nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Vaidlusaluses tsiviilasjas pidas kohus korduvalt kohtuistungeid (sealhulgas 10.11.2009; protokoll t II kd lk 103-112). Samas ei nähtu ühestki protokollist, et kohus oleks KVB Uus Maa OÜ hinnangute uurimise käigus selgitanud kostjale (tõendi esitanud poolele), et esinevad alused hilisema hinnangu tõendina mittearvestamiseks ega andnud võimalust kostjale oma seisukohtade, vajadusel hindajalt täiendavate selgituste, esitamiseks. Seda enam, et viimasel kohtuistungil selgitas kostja, et tema lähtub nimelt hilisemast hinnangust, mille kohaselt on korteriomandi turuväärtuseks 140 000 krooni.

35. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, tuleb talle selle eest määrata õiglane hüvitis; õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (lahendid nr 3-2-1-101-08, nr 3-2-1-38-10, nr 3- 2-1141-09 jne). Omandi kaotamise hetkeks on ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine. Kolleegium on seisukohal, et kostja poolt hilisemalt esitatud hinnangut nr 0586/079 tuleb maakohtust erinevalt hinnata. Nimelt nähtub selle pealdisest, et tegemist on lisaga eksperthinnangule nr 0186/079 ehk siis sellele dokumentaalsele tõendile, mille alusel maakohus otsuse tegi. Seega tuleb hilisema hinnangu sisu analüüsimisel arvestada ka esmases hinnangus sisalduvaga (välja arvatud lõplik hinnang). Ka on atesteeritud kinnisvarahindaja hilisemas hinnangus põhjendanud turuväärtuse olulist langemist järgmiselt: tulenevalt muutustest majanduses ja töökohtade pakkumisest, on 2009. aasta algusest oluliselt suurenenud korterite pakkumised XXXXXXXX linnas; vähenenud nõudlus ja suurenenud pakkumine on oluliselt alandanud korterite hindu; kui 2009. aasta alguses toimusid ostumüügitehingud hinnavahemikus 5000-10 000 kr/m2 korteri reaalosa pI. A.rvestuses, siis 2009. aasta II kvartalis toimusid tehingud vahemikus 2000-5000 kr/m2; lisaks suurenenud pakkumisele, avaldavad mõju korterite edasiseks hinnalanguseks inimeste suurenenud ebakindlus töökohtade ja majandusliku kindlustatuse osas. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et tegemist on usaldusväärse tõendiga, mida tuleb võtta aluseks poolte ühisvaraks oleva korteriomandi turuväärtuse määramisel ning nimetatud tõendi alusel on tõendatud vastavaks väärtuseks 140 000 krooni. Hageja korteri turuväärtuse tõendamiseks tõendeid ei esitanud.

36. Tulenevalt õigusest taotleda õiglase hüvitise määramist kohtulahendi tegemisele lähima ajahetke seisuga, on menetlusosalisel õigus esitada ühisvara koosseisu kuuluva jagatava vara turuväärtuse kohta tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Käesolevas asjas on aga kostja apellatsioonkaebuses lähtunud turuväärtusest 140 000 krooni, milline leidis tuvastamist juba maakohtus esitatud tõendiga. Seega puudub vajadus võtta vastu kaebusega koos esitatud tõendavaid tõendeid (väljatrükk 18.01.2010 EkspressKinnisvara lehel avaldatud eluruumi XXX X XX-XX XXXXXXXX linnas enampakkumise kuulutusest alghinnaga 135 000 krooni; korteriomandi asukohaga XXXXXX X XX-XX XXXXXXXX linnas 18.12.2009 müügileping hinnaga

80 000 krooni; Kinnisvara KV.ee lehel avaldatud korteriomandite asukohaga XXX X X ja XXXXXX X XX XXXXXXXX linnas müügikuulutused seisuga 18.01.2010 vastavalt suuruses 165 000 krooni ja 150 000 krooni) ja kolleegium tagastab need TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Apellant on esitanud täiendavaid tõendeid eesmärgiga veenda kohut hilisema hinnangu tegelikkusele vastavuses. Eelmises otsuse punktis leidis kolleegium, et tegemist on usaldusväärse tõendiga.

37. Samuti vaidlustab apellant maakohtu seisukohta, mille kohaselt puudub alus kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel. Maakohtus oli kostja seisukohal, et kõrvale tuleb kalduda järgmiste asjaolude tõttu: 1) abielu lahutamisel võttis hageja endaga kaasa ja/või müüs maha kokku 18 500 krooni väärtuses asju ja raha; maakohus leidis, et kostja väide on tõendamata (otsuse p 12.1); apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustata; 2) vaidlusalune korter on erastatud kostja ja tema ema vahendite arvelt; maakohus leidis, et väide on tõendamata (otsuse p 12.2); apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustata; 3) kostja on teinud korterile parendusi, mille arvelt on korteri väärtus oluliselt tõusnud (vahetas aknad 22 600 krooni eest, korteriühistu on võtnud elamu renoveerimiseks laenu, millest kostja on tasunud ja tasub kokku 29 638.91 krooni); maakohus leidis, et tegemist on vajalike parendustega, kuid et kulutused on tehtud ajal, kui kostja oli teadlik, et hageja soovib ühisvara jagada, siis võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks alus puudub, kuid need kulutused kuuluvad osaliselt hüvitamisele hageja poolt (otsuse p 12.3), maakohus arvestas ½ parendustest, see on 26 119.45 krooni, hagejale hüvitamisele kuuluvast rahasummast maha (otsuse p 15); kostja vaidlustas maakohtu seisukoha osas, mis käsitleb aluste puudumist võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks; 4) hageja sai Eestist lahkudes Migratsioonifondilt kokku 16 000 krooni, millest 5000 krooni oli tasutud korteri eest; maakohus leidis, et kostja väide, et tegemist oli kompensatsiooniga korteri eest, on alusetu (otsuse p 12.5); kostja vaidlustab maakohtu seisukoha.

38. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellandi väite kohta, et ühisvarasse kuuluva korteri jagamisel tuleb võtta arvesse hageja poolt Eesti riigilt Rändetoetuse taotlemise ja maksmise korra alusel saadud 5000 krooni, milline oli saadud uue eluruumi hankimiseks Vene Föderatsioonis. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on otsuse p-s 12.5 ekslikult lähtunud Korra sellest osast, milline reguleerib Eestisse tagasipöördumistoetuse taotlemist ja maksmist, kuid maakohtu lõppjäreldusega kolleegium nõustub – toetuse saamine Eesti riigilt ei avalda õiguslikku mõju abikaasade varasuhetele.

39. Asjas puudub vaidlus, et hageja tõepoolest sai aastal 2001 remigreerumistoetust Eesti riigilt kokku 16 000 krooni (t I kd lk 122 asub ka vastav SA Eesti Migratsioonifond korraldus). Samas nähtub nii Korrast kui Rändetoetuse maksmise põhimõtetest (samas lk 126-128), et tegemist oli ilmselgelt riigi poolt remigreerujale makstava toetusega etnilisele kodumaale ümberasumise kulude katteks, sealhulgas võidi maksta lisatoetust isikliku vara transpordikulude kompenseerimiseks ja/või uue elukoha soetamiseks (Põhimõtete p 3.3). Selline toetus ei saanud avaldada mingitki mõju remigreeruja eraõiguslikele suhetele oma endise abikaasaga, sealhulgas abikaasade varaõigussuhtele. Ka ei ole apellant viidanud ühelegi õigusaktile, millel tema vastupidine seisukoht tugineb. Kolleegiumi seisukohta kinnitab Korra p 7.6, mille kohaselt pidi remigreerumistoetuse taotleja esitama muuhulgas elamispinna omandisuhte korrastamist tõendava lepingu või volituse. Hageja on vastavas taotlusankeedis (t I kd lk 107-108) kirjutanud, et eluruumi XXX X XX-XX XXXXXXXX valdajaks on tema endine abikaasa ja remigreerumise põhjuseks on muuhulgas lahutatud mehe soovimatus jagada eluruumi. Apellant on ka ise kaebuses selgitanud, et rändetoetuse maksmisel oli tavaks, et juhul, kui Eestist lahkuja tema käsutuses olnud eluruumi võõrandamisest tulu ei saanud, maksti uue eluruumi hankimiseks riigipoolset toetust. Puudub vaidlus, et jagatav korteriomand ühisvarana on senini võõrandamata (on kostja valduses ja kasutuses) ja hageja sellest tulu saanud ei ole.

40. Apellatsioonkaebuses on apellant seisukohal, et põhjendatud on võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumine, kuna: 1) on avalikult teada fakt, et kinnisvaraks muutunud vallasvara väärtus kasvas oluliselt ja muutmise kulutused on kandnud ning menetluse läbi viinud apellant abielu lõppemise järgselt oma lahusvara arvelt; 2) hagetava vara väärtust on oluliselt tõstnud korteriakende vahetus, milline on samuti toimunud apellandi lahusvara arvelt; 3) abielu lõppemise järgselt on korteriühistu oluliselt renoveerinud elamut, milles vaidlusalune korter asub, mis omakorda tõi kaasa hagetava vara väärtuse olulise kasvu; laenu maksab kostja oma lahusvara arvelt.

41. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja seisukoht peale abieluliste suhete lõppu ühisvara väärtuse olulisest tõusust kostja vallasvara arvelt ei ole tõendatud. Kolleegium on põhimõtteliselt seisukohal, et kostja poolt esile toodud asjaolud iseenesest ja kogumis võivad olla aluseks vara väärtuse tõusule, kuid tegemist ei ole üldiselt teadaoleva asjaoluga, mida ei oleks vaja tõendada TsMS § 231 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks ja üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Konkreetse olemasoleva vara turuväärtust tuleb tõendada ja kostja ei esitanud maakohtule tõendeid, milledest nähtuks parendustega ja kinnistatud konkreetse korteriomandi turuväärtuse võrdlus parendusteta ja kinnistamata sama korteri väärtusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 (p-d 18-19) selgitanud vallasasjast korteri kinnistamise ja kinnistusraamatusse tegemise õiguslikku regulatsiooni ja jõudnud järeldusele, et korteriomandi kinnistamiseks ei ole korteri kui vallasasja omanikul vaja sõlmida eraldi maa erastamise lepingut; korterelamu aluse maa erastamise korraldab kõigi korteriomanike jaoks ühiselt eluruumide erastamise kohustatud subjekt või korteriühistu; vallasasjast korteri omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta ja oma tahet väljendamata korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks oleva elamu aluse ja selle juurde kuuluva maa tagastamisest või erastamisest. Seega erinevalt elamu juurde kuuluva maatüki kinnistamisest ei mõjuta korteri vallasasjana korteriomandiks muutumisel korterelamu aluse maatüki lisandumine omandi väärtust nii oluliselt, et ainult selle faktilise asjaolu alusel saaks kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Ka akende vahetamine ja korruselamu renoveerimine iseenesest ei pruugi konkreetse korteriomandi turuväärtust oluliselt mõjutada ja kindlasti ei kandu tehtavad parendused üks-üheselt üle turuväärtusesse (ehk akende vahetamisele kulutatud rahasumma võrra ei suurene korteri väärtus automaatselt). Nagu nähtub kohtule esitatud hindamisaktidest mõjutab korteriomandi turuväärtust lisaks elamu ja korteri ehitustehnilisele seisundile ka asukoht, transpordiühendus, majanduslik taustsüsteem, turusituatsioon.

42. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt ühisvara parendamiseks tehtud kulutustest ½ mahaarvamist hagejale makstavast rahalisest hüvitisest (otsuse p 15). Seega selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli ja kostja peab hagejale hüvitama ½ 140 000-st = 70 000 – 26 119.45 = 43 880.55 krooni.

43. Maakohus on otsuse p-s 12.4 käsitlenud vaidlusaluse eluruumiga seotud küttekulude mõju võimalikule võrdsuse põhimõttele ühisvara jagamisel. Apellant on seisukohal, et ta ei ole kunagi väitnudki, et sooviks küttekulude mahaarvamist hagejale makstavast hüvitisest. Tsiviilasja materjalid (näiteks t II kd lk 82) kinnitavad apellandi seisukohta ja seega tuleb p 12.4 jätta maakohtu otsusest välja. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

44. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus jättis ebaõigesti jaotamata poolte menetluskulud, rikkudes seega TsMS § 438 lg-s 2 sätestatut. Selle rikkumise saab aga ringkonnakohus kõrvaldada. Kuna menetletava tsiviilasja menetlus algas hagiavalduse esitamisega juunis 2005, siis tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Viidatud redaktsiooni § 60 lg 1 viimane lause andis võimaluse jätta hagi osalise rahuldamise korral kohtukulud kummagi poole enda kanda. Asjakohane on apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-12-07 08.03.2007, mille kohaselt on põhjendatud jätta ühisvara jagamisel kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides.

45. Apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel jäävad menetluskulud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS-i redaktsiooni § 60 lg 1 viimase lause ja lg 8 alusel samuti kummagi poole enda kanda.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok