3-10-1175/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

09. november 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1175

Haldusasi

S. K.i kaebus Murru Vangla tegevusega tekitatud

13 874 krooni suuruse varalise kahju ning 5000

krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 20. oktoobril 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: S. K.

Vastustaja: Murru Vangla

Esindaja: Merit Jõgi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S. K.i kaebus osaliselt.

2. Mõista Murru Vanglalt S. K.i kasuks välja varalise kahju (saamata jäänud

tulu) eest hüvitis 7200 (seitse tuhat kakssada) krooni.

3. Muus osas jätta S. K.i kaebus rahuldamata.

4. Saata otsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustaja esindajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD OTSUS

1. Murru Vangla direktori 27. jaanuari 2009 käskkirjaga nr 23-t kõrvaldati kinnipeetav S.

K. distsiplinaarmenetluse ajaks ajutiselt töölt. Murru Vangla direktori 30. jaanuari 2009

käskkirjaga nr 49-dm määrati isikule distsiplinaarkaristus ning 04. veebruari 2009

käskkirjaga nr 30-t tunnistati kehtetuks kinnipeetav S. K.i töötamise luba alates 03.

veebruarist 2009. Viimatinimetatud haldusakt tunnistati Justiitsministeeriumi 08. aprilli

2009 vaideotsusega nr 11-7/2236 algusest peale kehtetuks.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. 06. mail 2010 saabus Tallinna Halduskohtule S. K.i kaebus, mida ta hiljem täiendas

ning taotles Murru Vangla tegevusega tekitatud 13 874 suuruse varalise kahju ning 5000

krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt on varaliseks kahjuks

saamata jäänud töötasu perioodil 30. jaanuarist kuni 27. aprill 2009 ehk aja eest, mil tal ei

olnud võimalik töötada Murru Vangla direktori 04. veebruari 2009 õigusvastase ja hiljem

algusest peale kehtetuks tunnistatud käskkirja nr 30-t tõttu. Kaebuse esitaja leiab, et

hüvitise suurus tuleks arvutada lähtudes Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusest nr

91 ,,Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord’’. S. K. on seisukohal, et

õigusvastaselt töölt eemaldamise algusajaks tuleb lugeda 30. jaanuarit 2009, mil lõppes

distsiplinaarmenetlus. Kaebuse esitaja leiab, et keskmise töötasu arvutamise vajaduse

tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul oli tema töötasu 31 105 krooni ning 58

päeva saamata jäänud töötasu seega 13 874 krooni ja 18 senti. Kaebuse esitaja möönab, et

kinnipeetava töötasustamisel on töölepingu seadusega võrreldes teatud erinevusi, ent

viitab ka vangistusseaduse (VangS) § 37 lõikele 4, mis sätestab, et töö korraldamise viisid

ning sisu peavad võimalikult vastama töökorraldusele vabaduses ning töökorraldus

hõlmab endas ka töö eest tasustamist. Samuti märgib S. K., et vanglas on palgad kordades

väiksemad, kui vabaduses, seega vabaduses viibides oleks kaebuse esitaja varalise kahju

hüvitamise nõue suurusjärgus 50 000 krooni. Kaebuse esitaja selgitab samuti, et tema

suhtes on täitmisel mitmed nõuded ning seega kannatavad tema töötasu saamata jäämise

tõttu ka kolmandad isikud. Kaebuse esitaja viitab VangS §-le 44, millest tulenevalt kuulub

50% kinnipeetava töötasust nõuete rahuldamiseks. Samuti peab S. K. paljasõnaliseks

Murru Vangla väidet, et AS Eesti Vanglatööstuses töömahu vähenemine vähendas

kaebuse esitaja keskmist palka.

3. Kaebuse esitaja ei ole nõus vastustaja seisukohaga, et tekkinud kahju ärahoidmine oli S.

K.i enda võimuses, selgitades, et kaebuse esitaja teavitas Murru Vanglat töölt

kõrvaldamise käskkirja vaidlustamisest ning esitas koheselt ka esialgse õiguskaitse

taotluse, ent esialgse õiguskaitsega mittenõustumisega võttis Murru Vangla tagajärgede

eest täieliku vastustuse.

4. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas selgitab S. K., et enne Murru Vangla

direktori 04. veebruari 2009 käskkirja nr 30-t, millega tunnistati kehtetuks kaebuse esitaja

töötamise luba, tuli tal kannatada mitmeid üleelamisi. Esiteks toob kaebuse esitaja välja,

et ta paigutati ümber 6. eluosakonda, kus tingimused ei olnud inimväärsed, seal puudus

praktiliselt päevavalgus, ventilatsioon oli olematu, pesemisruumis oli hallitus ja seened,

riietusruumi osas tilkus laest vett. Kaebuse esitaja selgitab, et peale 6-ndasse osakonda

paigutamist sai ta närvivapustuse ning pöördus ka psühhiaatri poole. Teiseks selgitab

kaebuse esitaja, et vangla ei võimaldanud tal tutvuda Riigikohtu lahendite ja

halduskohtumenetluse seadustikuga, põhjendades keeldumist asjaoluga, et vanglal

puuduvad tehnilised võimalused, samas kui kaebuse esitajale teadaolevalt oli 2008. aastal

vangla raamatukogus arvuti kasutamise võimalus tegelikult olemas. Ka heidab kaebuse

esitaja Murru Vanglale ette seda, et pärast vangla direktori käskkirja nr 30-t tühistamist

paigutati ta tagasi 2. eluosakonda, kuid vaatamata kaebuse esitaja taotlusele paigutada ta

kambrisse nr 217, paigutati kaebuse esitaja kambrisse nr 219, kus ei olnud võimalik

magada kambrikaaslaste norskamise tõttu. Veel toob kaebuse esitaja välja, et 29. mail

2009 võeti talt ära televiisor ja seda põhjendusega, et juuni kuu arve oli tasumata, ent mai

lõpuni oli veel 2 päeva aega, samuti ei antud talle tähtaega võla tasumiseks, nagu tavaliselt

tehakse. Seejuures avaldas kaebuse esitaja kahtlust televiisori ning televiisori kasutamise

loa ära võtnud ametnike pädevuses seda teha. Viiendaks toob kaebuse esitaja välja, et

Murru Vangla ei võimaldanud tal minna 21. juunil 2009 kohtuma Murru Vangla kirikus

MTÜ Lootuse Küla esindajatega, kuigi kaebuse esitaja oli sinna eelnevalt registreerinud.

Kaebuse esitaja selgitab, et tema nimi oli nimekirjast kustutatud ning asemele kirjutatud

teise kinnipeetava nimi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Murru Vangla peab S. K.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja märgib, et kinnipeetavate töökohustuse puhul tuleb silmas pidada, et

üldpõhimõttena ei kuulu kinnipeetava töötamine tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna

kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele ehk tal puudub lepingusõlmimise

vabadus. Vastustaja lisab, et kuivõrd kinnipeetavate ülalpidamiskohustus lasub riigil, siis

on ka kinnipeetavatele tehtavate rahaliste väljamaksete osas mitmed erisused, näiteks ei

maksustata vanglas töötava kinnipeetava töötasu sotsiaalmaksuga. Vastustaja viitab RVS §

13 lõikele 1 ning leiab, et kaebajal olid kõik võimalused vanglas kehtestatud korda järgida

ning hoiduda rikkumisest, mistõttu oli kaebuse esitajal võimalus ka tekkinud olukorda ära

hoida. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja on riigi ülalpidamisel, siis ei ole

põhjendatud saamata jäänud töötasu arvestamine samadel alustel isikutega, kes elatavad

end ise.

6. Mittevaralise kahju nõude osas leiab vastustaja esiteks, et kaebuse esitajale ei ole

tekitatud rahaliselt hüvitatavat kahju. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et norskavate

kinnipeetavatega ühes kambris viibimine rikuks isiku õigusi ja märgib, et kinnipeetav ei

saa valida endale ise kambrit ega isikuid, kellega seal viibib. Vastustaja selgitab, et kaebuse

esitajalt võeti ära televiisor põhjusel, et maksmata oli elektriarve ning seda tehti 29. mail

2010, kuna see oli kuu viimane tööpäev. Samuti selgitab vastustaja, et otsus või akt

tehakse siis, kui televiisor võetakse jäädavalt ära, antud juhul võeti televiisor ära põhjusel,

et ei tekiks elektrivõlga. Samuti märgib vastustaja, et ei mäleta, et kaebuse esitaja oleks

esitanud nimetatud asjaolu kohta vaide. Televiisori äravõtmise volituste osas selgitab

vastustaja, et J. L., kes kirjutas alla elektriseadme kasutamise loa äravõtmise otsusele, oli

tol päeval ametlikult määratud direktorit asendama. Vastustaja kinnitab, et 6. osakonnas

vastasid olmetingimused üldjoontes õigusaktides sätestatud tingimustele ning kaebuse

esitaja õigused sellega seoses kannatada ei saanud. Mis puudutab väidet, et kaebuse esitaja

nimi kustutati kiriku külastajate nimekirjast, selgitab vastustaja, et ei ole leidnud mingeid

tõendeid selle väite kinnituseks. Kohtuistungil möönis aga vastustaja, et tõepoolest oli

nimekirjalehel tehtud parandus ja teine nimi oli peale kirjutatud, samas ei saa seda

tõlgendada tagakiusamisena. Vastustaja selgitab veel, et kaebuse esitajal ei võimaldatud

tutvuda elektrooniliste õigusaktidega, kuna siis kui kaebuse esitaja seda taotles, ei olnud

veel loodud tehnilisi võimalusi selleks. Vastustaja leiab, et väide nagu oleks 2008. aasta

novembris ning detsembris olnud olemas internetiühendus kaebuse esitaja poolt viidatud

arvutis, on sisutühi ja tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et S. K.i

kaebus on põhjendatud varalise kahju hüvitamise nõude osas, ent põhjendamatu

mittevaralise kahju nõude osas. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada osaliselt, mõistes kaebuse

esitaja kasuks välja hüvitise talle tekitatud varalise kahju (saamatajäänud tulu) eest.

8. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st.

haldusakti kehtetuks tunnistamisega, toimingu lõpetamisega või haldusakti andmise või

toimingu sooritamisega). RVS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse otsene varaline kahju ja

saamata jäänud tulu. RVS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning

hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks

rikutud. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine

ning kahju tekkimise põhjuslik seos avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega. Lisaks

on RVS § 13 lõikes 2 sätestatud, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju

hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

9. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Murru Vangla direktori 04. veebruari 2009

kärkkirjaga nr 30-t tunnistati kehtetuks kinnipeetav S. K.i käitises töötamise luba alates

03. veebruarist 2009, mille tagajärjel ei olnud kaebuse esitajal viimatinimetatud päevast

arvates võimalik töötada varasemal töökohal AS-is Eesti Vanglatööstus. Samuti ei ole

vaidlust selles, et vangla direktori käskkiri, millega käitises töötamise luba kehtetuks

tunnistati, on omakorda algusest peale kehtetuks tunnistatud Justiitsministeeriumi 08.

aprilli 2009 vaideotsusega nr 11-7/2236. Vaideotsusega on üheselt tuvastatud, et Murru

Vangla direktori 04. veebruari 2009 käskkiri oli õigusvastane. Seega on tuvastatud Murru

Vangla õigusvastane tegevus. Kaebuse kohaselt on kahjuks, mis kaebuse esitajale tekkis,

saamata jäänud tulu, mis seisneb konkreetselt saamata jäänud töötasus aja eest, mil

kaebuse esitajal ei olnud võimalik töötada, põhjusel et tema käitises töötamise luba oli

kehtetuks tunnistatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja töötas enne käitises

töötamise loa kehtetuks tunnistamist AS-is Eesti Vanglatööstus ning sai selle eest ka

töötasu. Käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise tõttu kaotas ta võimaluse tööl käia

ning töötasu saada. Seega jäi kaebuse esitajal töötasu (tulu) saamata, mida tuleb käsitada

kahju tekkimisena. Ilmne on ka põhjuslik seos kahju tekkimise ning käitises töötamise loa

kehtetuks tunnistamise (Murru Vangla õigusvastase tegevuse) vahel. Vastustaja

teoreetiline arutelu selle üle, kas või kui palju oleks kaebuse esitaja võinud töötasu saada

perioodil, mil tal käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamise tõttu töötada võimalik ei

olnud, ei lükka ümber tõdemust, et tööl käimine ja töötasu saamine olid välistatud

konkreetselt Murru Vangla direktori 04. veebruari 2009 käskkirja tõttu. Vastustaja ei ole

tõendanud seda, et AS-i Eesti Vanglatööstus tootmismahu vähenemise tõttu ei oleks

tükipalgalisena töötanud kaebuse esitaja varasema perioodiga võrreldavat töötasu saanud.

Samuti ei ole vastustaja usutavalt põhistanud muid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et

kaebuse esitaja ei oleks töötasu saanud ka juhul kui Murru Vangla direktor ei oleks

õigusvastast käskkirja andnud. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et kaebuse esitajale

on tekkinud kahju, mis seisneb saamatajäänud töötasus ning kahju on põhjuslikus seoses

Murru Vangla direktori 04. veebruari 2009 õigusvastase käskkirjaga nr 30-t. Kohtu

hinnangul ei saa väita, et kaebuse esitajal oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida või

et kahju oleks võiamlik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. RVS § 7 lõikes 1 peetakse kahju tekkimise vältimisena silmas eelkõige

kannatanu võimalusi vältida kahju tekkimist, vaatamata avaliku võimu kandja

õigusvastasele tegevusele. On ilmne, et sellist kahju vältimise võimalust kaebuse esitajal ei

olnud. Omaette küsimus on see, kas või mil määral oli vastustaja õigusvastane tegevus

sõltuvuses kaebuse esitaja enda käitumisega. See küsimus võib kõne alla tulla kahju eest

välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, ent see ei oma tähtsust kahju

hüvitamise õiguse olemasolu tuvastamisel. Samuti ei saa väita, et kahju oleks võimalik

kõrvaldada kas haldusakti kehtetuks tunnistamisega (RVS § 3), mingi toimingu

lõpetamisega (RVS § 4) või mingisuguse haldusakti andmise või toimingu sooritamisega

(RVS § 6). Niisiis esineb kahju hüvitamise alus.

10. Järgnevalt tuleb kindlaks määrata kahju ning selle eest välja mõistetava hüvitise

suurus. Haldusasja materjalidest nähtuvalt kõrvaldati S. K. distsiplinaarmenetluse ajaks

töölt Murru Vangla direktori 27. jaanuari 2009 käskkirjaga nr 23-t tagasiulatuvalt alates

14. jaanuarist 2009. Distsiplinaarkaristus määrati kaebuse esitajale 30. jaanuari 2009

käskkirjaga nr 49-dm, mis on haldusaja toimikus oleva koopia kohaselt kaebuse esitajale

allkirja vastu teatavaks tehtud 02. veebruaril 2009. 04. veebruari 2009 käskkirjaga nr 30-t

tunnistas Murru Vangla direktor S. K.i käitises töötamise loa kehtetuks alates 03.

veebruarist 2009. Kaebuse kohaselt lubati kaebuse esitaja uuesti tööle 27. aprillil 2009.

Kuivõrd vastustaja ei ole toonud välja ühtegi muud alust, mille tõttu oleks välistatud

kaebuse esitaja töötamine AS-s Eesti Vanglatööstus, siis tuleb saamata jäänud töötasu

suuruse kindlaks tegemiseks tuvastada, kui palju tasu oleks kaebuse esitaja saanud aja eest,

mil tal Murru Vangla direktori õigusvastase käskkirja tõttu töötada võimalik ei olnud.

Kuivõrd kaebuse esitaja töötas tükipalgalisena, on kohtu hinnangul igati mõistlik arvutada

saamata jäänud töötasu suurus lähtudes keskmise töötasu arvutamise metoodikast. Tõsi,

seaduses ei sätestata küll sõnaselgelt, et sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel

tuleks keskmise töötasu arvutamise korda kohaldada, ent see oleks kohtu hinnangul

asjaolusid arvestades õiglane ja ainuvõimalik. Kuna kahju hüvitamise eesmärk on panna

isik kahju hüvitamise ajaks olukorda, kus ta oleks olnud kui kahju ei oleks tekkinud, saab

saamata jäänud tulu suuruse kindlaks määramiseks kasutada kahju hüvitamise nõude

lahendamise ajal kehtivat keskmise töötasu arvutamise metoodikat, mis on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusega nr 91. Kohus rõhutab, et käesoleval juhul ei

tulene kaebuse esitaja nõue mitte tööõigussuhtest ning seega ei ole tegemist keskmise

töötasu arvutamisega tööõiguse mõttes, vaid keskmise töötasu arvestamise metoodika

järgi arvestatakse välja avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu saamata jäänud

tulu suurus. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määruse § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse

keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul

töötaja teenitud töötasust ning sama määruse § 3 lõikest 1 tuleneb, et keskmise

tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse selle kuuekuulise ajavahemiku töötasud ja jagatakse

sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga.

11. Esmalt tuleb välja selgitada, millise ajavahemiku jooksul oli kaebuse esitajal töötasu

(tulu) saamine välistatud. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Murru Vangla direktori 27.

jaanuari 2009 käskkirja nr 23-t, millega ta kõrvaldati ajutiselt töölt distsiplinaarmenetluse

ajaks.

Kohus

leiab,

et

distsiplinaarmenetlus

kestab

kuni

otsuse

tegemiseni

distsiplinaarkaristuse määramise või distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta. Antud juhul

määrati

kaebuse

esitajale

distsiplinaarkaristus

30. jaanuari

2009

käskkirjaga.

Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks

tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat

kehtima hakkamist. Murru Vangla direktori käskkiri distsiplinaarkaristuse määramise

kohta on S. K.ile teatavaks tehtud 2. veebruaril 2009. Kohus leiab, et

distsiplinaarmenetlus tuleb lõppenuks lugeda distsiplinaarkaristuse käskkirja teatavaks

tegemisega.

Käskkirja

teatavaks

tegemise

päev

tuleb

seejuures

lugeda

distsiplinaarmenetluse viimaseks päevaks analoogselt näiteks töötaja töölt vabastamisega,

kus töösuhte lõpetamise päev on töötaja viimaseks tööpäevaks. Seega lõppes

distsiplinaarmenetlus 2. veebruaril 2009 ning selle kuupäevani (kaasa arvatud) oli kaebuse

esitaja töölt kõrvaldatud Murru Vangla direktori 27. jaanuari 2009 käskkirja nr 23-t alusel

ning kuna seda käskkirja pole kaebuse esitaja vaidlustanud, on see kehtiv. Niisiis esines

alus kaebuse esitaja tööle mittelubamiseks kuni 2. veebruarini 2009 (kaasa arvatud). Alates

03. veebruarist 2009 välistas kaebuse esitaja töötamise Murru Vangla direktori 04.

veebruari 2009 õigusvastane käskkiri nr 30-t. Kaebuse esitaja lubati uuesti tööle 27. aprillil

2009. See tähendab, et õigusvastase käskkirja tõttu ei olnud kaebuse esitajal võimalik

töötada ning töötasu saada perioodil 03. veebruarist kuni 24. aprillini 2009, mis oli

viimane tööpäev enne kaebuse esitaja tööle lubamist. Kuna nimetatud perioodi sisse jääb

ka 24. veebruar, mis oli riigipühana töövaba päev, siis oli kaebuse esitaja töölt eemal

veebruaris 18, märtsis 22 ning aprillis 18 tööpäeva, kokku 58 tööpäeva.

12. Lähtudes keskmise töötasu arvutamise metoodikast, tuleb keskmise töötasu

arvestamise vajaduse kuuna käesoleval juhul käsitada 2009. aasta veebruarikuud, kuna

sellesse kuusse jäi esimene tööpäev, mil kaebuse esitajal ei olnud haldusorgani

õigusvastase tegevuse tõttu võimalik tööle minna. Seega tuleb saamata jäänud töötasu

suurus arvutada sellele eelnenud kuue kuu (st. 2008. aasta augustist kuni 2009. jaanuarini)

töötasu järgi. Kaebuse esitaja on esitanud tõendi oma töötasu kohta perioodil juulist 2008

kuni detsembrini 2008. Vastuses kaebuse esitaja poolt esitatud kahju hüvitamise

taotlusele on Murru Vangla kinnitanud, et kaebuse esitaja töötasu suurus perioodil 2008.

aasta augustist kuni 2009. aasta jaanuarini oli 23 451 krooni. Kaebuse esitaja ei ole sellele

vastu vaielnud. Arvestades kaebuse esitaja poolt esitatud tõendit, mis puudutab küll veidi

teist perioodi (juuli kuni detsember 2008), ent kus kajastatakse nii arvestatud palka kui

välja makstud töötasu suurust, on vastustaja poolt väidetav summa kaebuse esitajale

reaalselt välja makstud summana ka igati usutav. Ajavahemikul 2008. augustist kuni 2009.

jaanuarini (kaasa arvatud) oli kokku 126 tööpäeva (lisaks iganädalasele kahele

puhkepäevale oli töövabad päevad ka 20. august, 24., 25., ja 26. detsember ning 1.

jaanuar. Keskmise töötasu arvutamise metoodika kohaselt oleks seega keskmiseks tasuks,

mille kaebuse esitaja töötamise korral saanud oleks 23 451:126=186,12 krooni. Murru

Vangla direktori õigusvastase käskkirja tõttu pidi kaebuse esitaja töölt eemal viibima 58

tööpäeva, mis tähendab, et kui ta oleks saanud oma keskmisele töötasule vastavat tasu,

oleks talle sel ajal välja makstud 10 794 krooni ja 96 senti.

13. Kohtu hinnangul ei ole kahju hüvitamise seisukohast asjassepuutuvad vastustaja

väited, mis puudutavad kinnipeetavate töösuhete ja töötasustamise reguleerimise

eripärasid. Antud juhul ei ole kaebuse esitaja nõude materiaalõiguslikuks aluseks

töösuhteid reguleeriv norm, vaid avaliku võimu õigusvastase tegevusega tekitatud kahju

hüvitamist käsitlev RVS § 7 lg 1. See tähendab, et vaidlus ei ole tõusetunud töösuhtes,

kaebuse esitaja ja Murru Vangla vahel ei olnud töösuhet, töösuhe oli kaebuse esitajal AS-

iga Eesti Vanglatööstus, kelle vastu ei ole kaebuse esitaja aga töösuhtest tulenevaid

nõudeid esitanud ega ilmselt saakski esitada. Seetõttu ei ole alust välja mõistetavat hüvitist

vähendada põhjusel, et kaebuse esitaja töösuhe oli reguleeritud teistmoodi kui vabaduses

viibivate isikute töösuhted. Käesoleval juhul ei nõua kaebuse esitaja mitte tööandjalt

saamata jäänud töötasu, vaid töösuhte seisukohast kolmandalt isikult (riigilt) hüvitist

tekitatud kahju eest. Samal põhjusel ei saa välja mõistetavat hüvitist käsitada kaebuse

esitaja töötasuna ning keskmise töötasu arvutamise korrast tuleb lähtuda analoogia korras

ning hüvitise näol ei ole tegemist kaebuse esitajale töösuhtes välja mõistetava keskmise

töötasuga.

14. RVS § 13 lõike 1 kohasel tuleb tekkinud kahju eest määratava hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel arvestada ka kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi

kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses

kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Käesoleval juhul ei saa väita, et kahju

tekkimine oleks olnud ettenägematu või et vastustajal oleks olnud objektiivseid takistusi

kahju ärahoidmisel. Murru Vangla direktori 04. veebruari 2009 käskkirja õigusvastasus

tulenes ennekõike asjaolust, et vastava kaalutlusotsuse tegemisel ei olnud haldusorgan

lähtunud asjakohastest kaalutlustest – kaebuse esitajalt käitises töötamise loa äravõtmisel

ei olnud sisuliselt põhjendatud, miks oli vajalik distsiplinaarkaristuse järelmine välistada ka

kaebuse esitaja jätkuv töötamine käitises. Hüvitise suuruse kindlaksmääramise seisukohast

ei saa asjakohaseks pidada ka vastustaja väidet, et kinnipeetavad on vanglas riigi

ülalpidamisel. Asjaoluga, et kinnipeetav on vangla ülalpidamisel, on arvestatud juba

kinnipeetavate töösuhteid reguleerivates normides ning eelkõige on nendele makstav

töötasu seetõttu väiksem kui see oleks sama töö eest vabaduses. Samas on

kinnipeetavatel, vaatamata riigi ülalpidamisel olemisele, enamasti rahalisi kohustusi,

näiteks kohustus tasuda enda poolt toime pandud kuriteo ohvritele tsiviilhagi

rahuldamisega välja mõistetud summasid. Vaidlust ei saa olla ka selles, et parem

majanduslik kindlustatus tagab isikule paremad võimalused pärast vanglast vabanemist

vabaduses hakkama saada ning ka vanglas viibides on tal lihtsam kaasa aidata oma

taasühiskonnastumisele pärast vabanemist. Seega ei saa väita, et vanglas viibival isikul

puuduks mõistlik ja põhjendatud vajadus raha järele, sh. huvi saada hüvitist saamata

jäänud tulu eest. Kohus leiab siiski, et ebaõiglane oleks mõista kaebuse esitaja kasuks välja

hüvitis kogu potentsiaalse keskmise töötasu ulatuses. Eelkõige tuleb siinkohal silmas

pidada, et kuigi Murru Vangla direktori käskkiri käitises töötamise loa kehtetuks

tunnistamise kohta oli õigusvastane, oli sellise õigusvastase tegevuse ajendiks kaebuse

esitaja poolt töötsoonis distsiplinaarsüüteo toime panemine. Kohus leidis eespool, et

kaebuse esitaja ei oleks saanud vältida kahju tekkimist pärast haldusorgani õigusvastast

tegevust, küll oleks ta aga saanud oma tegevusega vältida selle enda suhtes õigusvastase

teo toimepanemist, jättes ise toime panemata distsiplinaarsüüteo. Seejuures tuleb tähele

panna, et distsiplinaarsüüteo toime pannud kinnipeetavalt lisaks distsiplinaarkaristusele

käitises töötamise loa äravõtmine on põhimõtteliselt kaalutlusõiguse alusel võimalik.

Seega leiab kohus, et vähemalt osaliselt on kaebuse esitaja kahju tekkimise aluseks olevad

asjaolud ise põhjustanud. Samuti tuleb silmas pidada, et kuigi kaebuse esitaja ei saanud

töötasu, ei pidanud ta sel ajal tegema ka tööd, samas kui tema otsene materiaalne heaolu

selle tõttu märkimisväärselt ei vähenenud. Tõsi, kuivõrd kaebuse esitajal ei olnud sel ajal

muid seaduslikke võimalusi vanglas viibides raha teenida ning kuivõrd kohus asus juba

eelpool seisukohale, et kinnipeetaval on mõistlik huvi vanglas tööga raha teenimise vastu

ka sõltumata sellest, et ta on vanglas riigi ülalpidamisel, õigustavad viimatinimetatud

asjaolud hüvitise vähendamist väheolulisel määral. Seevastu näib, et kahju suurust oleks

olnud võimalik vähendada ka vastustajal. Vaidlusalune käskkiri, millega kaebuse esitajal

käitises töötamise luba ära võeti, tunnistati kehtetuks Justiitsministeeriumi 08. aprilli 2009

vaideotsusega, mis on Murru Vanglasse sisse tulnud 13. aprillil 2009. Kaebusest ning

vastustaja seisukohast nähtuvalt pidi kaebuse esitaja aga kehtetuks tunnistatud käskkirja

tõttu töölt eemal viibima kuni 24. aprillini (kaasa arvatud), seega veel üheksa tööpäeva

jooksul. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja kasuks hüvitise väljamõistmisel

tuleb eeltoodud keskmise töötasu arvutamise metoodika kohaselt saadud summat

vähendada umbes 1/3 võrra ning Murru Vanglalt tuleb kaebuse esitaja kasuks välja

mõista hüvitis 7200 krooni.

15. Lisaks varalisele kahjule on S. K. taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 5000 krooni

ulatuses. Kaebusest ja kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt leiab kaebuse esitaja, et

Murru Vangla on põhjustanud mittevaralise kahju väärikuse alandamisega. Süüliselt

väärikuse alandamise eest võib isik RVS § 9 lg 1 kohaselt rahalist hüvitist nõuda. RVS § 9

lõikes

sätestatakse,

et

mittevaraline

kahju

hüvitatakse

proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Konkreetsete Murru

Vangla tegevustena, mida kaebuse esitaja käsitab enda väärikuse alandamisena, on

kaebuses välja toodud järgmised: kaebuse esitaja paigutamine 6. eluosakonda, mille

tingimused olid inimväärikust alandavad; kaebuse esitajal Riigikohtu lahenditega ja

elektroonilises Riigi Teatajas avaldatud õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamine;

kaebuse esitaja paigutamine kambrisse nr 219, kus tal oli võimatu end välja puhata

norskavate kambrikaaslaste tõttu; kaebuse esitajalt televiisori äravõtmine 29. mail 2009

ning kaebuse esitajal MTÜ Lootuse Küla esindajatega kohtumise mittevõimaldamine 21.

juunil 2009.

16. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole alust. Murru Vangla toimingud,

millega seoses kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamist nõuab, ei saanud kohtu

hinnangul kaebuse esitaja inimväärikust alandada määral, mis õigustaksid selle rahalist

hüvitamist ka juhul kui nende toimingute õigusvastasus leiaks tuvastamist. Mis puudutab

kaebuse esitaja väidetesse seoses tema ümber paigutamisega esmalt 6. eluosakonda ning

seejärel 2. eluosakonna kambrisse 219, siis tuleb märkida, et kinnipeetaval ei ole

subjektiivset õigust keelata oma ümber paigutamist teise kambrisse või teise eluosakonda

ega nõuda, et tal võimaldataks elada mingisuguses konkreetses kambris. Samuti ei tulene

seadusest, et vanglaadministratsioon peaks põhjendama, millistel kaalutlustel ta

kinnipeetava ümber paigutab. Ka ei ole kinnipeetaval õigust valida kambrikaaslasi või

nõuda enda ümberpaigutamist põhjusel, et kambris, kuhu ta paigutatud on, elavad

kinnipeetavad, kes talle ei meeldi. Vanglaadministratsioonil tuleks ümberpaigutamise

vajadust kaaluda juhul kui isiku viibimine teatud kambris ohustab selle isiku või vangla

julgeolekut, ent selliseid asjaolusid antud juhul tuvastatud ei ole. Vastustaja selgitusest

nähtuvalt võib möönda, et Murru Vangla 6. eluosakonna olmetingimused olid

vaidlusalusel ajal viletsamad kui eluosakonnas, kus kaebuse esitaja varem viibis. Samas ei

ole kaebuse esitaja välja toonud ühtegi konkreetset õigusaktides sätestatud nõuet, millele

kamber vastanud ei oleks. Kohtu hinnangul on usutav, et ka 6. eluosakonna

olmetingimused vastasid miinimumnõuetele ning isegi kui see teatud tingimuste lõikes

(näiteks niiskus, ventilatsioon) täpselt nii ei olnud, ei ole usutav, et 6. eluosakonnas

viibimine vähem kui kolme kuu vältel oleks kaebuse esitajale, keda on 33 eluaasta juures

üheksal korral kriminaalkorras karistatud, kes kannab käesoleval ajal kuue ja poole aasta

pikkust vangistust raske eluvastase süüteo eest, olnud niivõrd alandav, et see õigustaks

rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebuse esitaja väide, et 6. eluosakonnas viibimise tõttu

sai ta närvivapustuse, ei ole tõendatud. Vastustaja on esitanud kohtule väljavõtte

meditsiinikaardist, kust nähtub, et kaebuse esitaja pöördus psühhiaatri poole 17.

veebruaril 2009 ning kus psühhiaater on diagnoosinud alkoholi kuritarvitamise. Mistahes

seos kaebuse esitaja poolt väidetud rahutusseisundi vms ning 6. eluosakonna

olmetingimuste vahel ei ole tõendatud. Mis puudutab seda, et Murru Vangla ei andnud

kaebuse esitajale võimalust tutvuda õigusaktide või Riigikohtu lahenditega, siis leiab

kohus jällegi, et selline tegevus võis küll olla kaebuse esitaja õigusi rikkuv, ent seda ei saa

käsitada väärikuse alandamisena, mille eest tuleks kaebuse esitaja kasuks välja mõista

rahaline hüvitis. Liiatigi oleks kaebuse esitaja saanud oma õigusi kaitsta vangla toiminguks

kohustamise nõude esitamisega, mida ta aga teinud ei ole. Televiisor võeti kaebuse

esitajalt väidetavalt 29. mail ning anti tagasi 21. juunil 2009. Seega pidi kaebuse esitaja

ilma televiisorita hakkama saama vähem kui kuu aja jooksul. See ei saanud kaebuse

esitajale tekitada selliseid hingelisi üleelamisi või moraalset kahju, mis tuleks rahas

hüvitada. Ka asjaolu, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik kohtuda 21. juunil 2009 MTÜ

Lootuse Küla esindajatega, ei saanud kaebuse esitajale põhjustada moraalset kahju, mis

tuleks rahas hüvitada. Isegi kui leiaks tuvastamist, et nimetatud kokkusaamisele oli

kaebuse esitaja ennast registreerinud ja vanglaametnike põhjendamatu omavoli tõttu

kaebuse esitaja nimi sellest nimekirjast kustutati, ei saanud sellest kaebuse esitajale

tegelikult sündida mingisugust sellist kahjulikku tagajärge, mille eest oleks kaebuse esitaja

kasuks vajalik välja mõista rahaline hüvitis umbes aasta aega hiljem esitatud kaebuse

alusel. Seejuures märgib kohus, et kriminaalasjas nr 1-09-9757, mille esemeks oli S. K.i

taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamiseks, tehtud

07. oktoobri 2009 määrusest nähtub, et vanglast vabanemisel läheb S. K. elama MTÜ-sse

Lootuse küla asukohaga Laitses. Seega on käesolevaks ajaks ka ilmne, et 21. juunil 2010

toimunud kohtumisel osalemine või mitteosalemine kaebuse esitaja võimalusi pärast

vabanemist Lootuse Külla elama asuda ei mõjuta. Eeltoodud põhjustel tuleb mittevaralise

kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta. Mis puudutab väidet, et kaebuse esitajal ei

võimaldatud tutvuda Riigikohtu lahendite elektroonilise andmebaasi ning õigusaktidega,

siis isegi kui see nii oli, ei saa seda käsitada väärikuse alandamisena. Ei ole usutav, et see

põhjustas kaebuse esitajale mingisuguseid negatiivseid tagajärgi. Samas oleks kaebuse

esitajal olnud võimalik nende vältimiseks esitada vangla vastu vastavasisuline nõue

toimingu sooritamise kohustamiseks. Kaebuse esitaja ei ole seejuures väitnud, et tal ei

võimaldatud tutvuda õigusaktide või Riigiohtu lahendite paberväljaannetega vangla

raamatukogus.

MENETLUSKULUD

17. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi 2. lõikes on sätestatud, et kaebuse

osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel

jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul on

kaebuse esitaja taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Kuna halduskohus

vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest varalise kahju hüvitamise nõudelt, on ainsaks

menetluskuluks mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv 250 krooni. Kuna

kohus jätab mittevaralise kahju nõude rahuldamata, tuleb sellega seotud menetluskulu

jätta kaebuse esitaja kanda. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik