3-10-348/23 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

08. november 2010.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number

3-10-348 Haldusasi AS Eesti Statoil kaebus Ida Regionaalse Maanteeameti direktori 11.01.2010 käskkirja nr “Tugimaantee Rakvere-Haljala eelprojekti kinnitamine” ja 21.07.2009 käskkirja nr 20 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

18. oktoober 2010.a, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja AS Eesti Statoil, kaebaja esindajad vandeadvokaat Veiko Puolakainen ja Nele Laidvee, vastustaja Ida Regionaalne Maanteeamet, vastustaja esindaja direktori asetäitja Rainer Kuldmaa ja nõunik Jüri Allikalt RESOLUTSIOON jätta AS Eesti Statoil kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD AS Eesti Statoil esitas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Ida Regionaalse Maanteeameti direktori 11.01.2010 käskkirja nr 2 “Tugimaantee 23 Rakvere-Haljala eelprojekti kinnitamine” ja 21.07.2009 käskkirja nr 20 tühistamiseks. Kaebusest nähtuvalt kuulub kaebajale Rakvere vallas kinnistu aadressil Tõrremäe küla Väljavahi oili (kinnistusregistri nr 3528631, edaspidi Kinnistu 1) ning kinnistu aadressiga Tõrremäe küla

3-10-348

2 (17) Väljavahi Ratta 2 (kinnisturegistri nr 3528731, edaspidi Kinnistu 2). Kinnistul 1 asub tankla/teenindusjaam (edaspidi teenindusjaam) ning selle juurde kuuluvad rajatised. Kinnistu

1 ja Kinnistu 2 paiknevad vahetult olemasoleva Rakvere-Haljala tee ääres. Kaebuse esitaja sai kutse osaleda Rakvere-Haljala tugimaantee eelprojekti keskkonnamõjude hindamise aruande avalikul arutelul. 10.09.2009 toimunud arutelul osales kaebuse esitaja esindaja Jüri Kuuseoks. Avaliku arutelu käigus sai kaebuse esitaja esmakordselt teada, et menetluses on Rakvere- Haljala tugimaantee eelprojekt, mille eesmärgiks on valida välja teekoridori asukoht. Avaliku arutelu käigus ilmnes, et teekoridori osas on põhimõtteline valik tehtud ning eelistatud alternatiiviks on alternatiiv D, mida arutelul esitleti kui juba tehtud valikut.

Varasemalt ei olnud kaebuse esitajale ei keskkonnamõjude hindamise aruande ega eelprojekti menetlusega seoses ühtegi teadet edastatud. Viimast kinnitab ka Ida Regionaalse Maanteeameti planeeringute osakonna peaspetsialist Marko Aava oma 21.09.2009 saadetud e-kirjas. Kaebuse esitaja pöördus 25.09.2009 Ida Regionaalse Maanteeameti poole palvega kaasata teda eelprojekti menetlusse ja juhtis tähelepanu sellele, et haldusorgan on rikkunud puudutatud isiku kaasamise kohustust. Ida Regionaalne Maanteeamet vastas 02.10.2009 kaebuse esitaja taotlusele ning palus esitada arvamusavaldus 2 nädala jooksul.

Kaebuse esitaja, olles eelnevalt tutvunud teeprojekti dokumentatsiooniga Rakvere-Haljala tugimaantee projekti tarbeks loodud veebilehel, esitas oma arvamusavalduse eelprojekti kohta 16.10.2009. Kaebuse esitaja rõhutas oma arvamusavalduses, et alternatiivi D valik ei ole piisavalt põhjendatud kuna ei ole selge, millised on olnud alternatiivi D eelistamise kaalutlused ja põhjendused ning mille poolest on alternatiiv D parem teistest väljatöötatud alternatiividest. Samuti viitas kaebuse esitaja mitmele ebakõlale eelprojekti dokumentatsioonis ning oma õiguste rikkumisele.

Käesoleva kaebuse koostamisel ega esitamise hetkel ei ole eelnimetatud veebilehel oleva dokumentatsiooniga võimalik tutvuda, kuna veebileht on suletud vähemalt 2010. aasta algusest saati. Ida Regionaalne Maanteeamet vastas 10.11.2009 arvamusavaldusele ja märkis, et on arvamusavalduse kätte saanud ning teadmiseks võtnud, kuid jääb endiselt alternatiivi D juurde. Kaebuse esitaja konkreetsetele argumentidele nimetatud kirjas ei vastatud ega põhjendatud millegagi vastamata jätmist. Ida Regionaalne Maanteeamet edastas kaebuse esitajale Ida Regionaalse Maanteeameti direktori 11.01.2010 käskkirja nr 2 „Tugimaantee 23 Rakvere-Haljala eelprojekti kinnitamine“.

Eelpoolviidatud haldusaktist sai kaebuse esitaja esimest korda teada, et Ida Regionaalse Maanteeameti direktori asetäitja direktori kohustustes 21.07.2009 käskkirjaga nr 20 on eelprojekti trassi valik heaks kiidetud. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaidlustatud haldusaktiga on kaebuse esitaja põhiseaduslikke õigusi rikutud järgmiselt: Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 31 sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega.

Selle kaitsealasse kuulub tulu eesmärgil toimuv tegevus ning ettevõtlusvabadus laieneb PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Kaevatavate haldusaktidega on kinnitatud tee eelprojekt, mille kohaselt viiakse tee teise kohta, eraldades transiitliikluse ja kohaliku liikluse. Olemasoleva tee asemele jääb kergliiklustee funktsiooniga tee. Kaebuse esitajale kuulub selle tee ääres tankla/teenindusjaam, mis ei asu Rakvere kesklinna piirkonnas ning on mõeldud teenindama lisaks kohalikule tarbijale ka olemasoleva maantee liiklusvoogusid.

Kõnealuse teenindusjaama puhul on just transiitliiklusvoogude teenindamise võimalus kriitiliseks teguriks majandustegevuse planeerimisel ja selle jätkamise kaalumisel. Liiklusvoogude teenindusjaamast möödajuhtimine toob kaebuse esitajale kaasa mitte üksnes käibe languse teenindusjaamas, vaid võtab otseselt ära transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse. See võib omakorda viia teenindusjaama sulgemiseni ning kaebuse esitaja kui tulu eesmärgil tegutsev ettevõtja on kohustatud leidma võimalusi teenindusjaama ümberpaigutamiseks uude

3-10-348

3 (17) kohta, võimalusel rajatava uue tee äärde. Kaebuse esitaja lisab, et on samas olukorras näiteks ka uue Kukruse-Jõhvi teelõigu rajamisega seoses, kus teenindusjaam on suletud uue liiklussõlme lahenduse (mis ei võimalda teenindusjaama mahasõitu) tõttu ning tekitatud on oluline rahaline kahju. Kaebuse esitaja majandustegevus on niivõrd lahutamatult seotud teede asukoha ja liiklusvoogudega, et igasugune muudatus ainuüksi juba liikluskorralduses puudutab kaebuse esitaja huve ja ettevõtlusvabadust, rääkimata tee asukoha muutmisest ja liiklusvoogude kõrvalejuhtimisest.

Seda enam tuleks tanklate operaatorid kaasata viivitamatult. Seega on haldusorgan teinud otsustuse, mis mitte üksnes ei mõjuta kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust ebasoodsalt vaid piirab seda oluliselt, võttes täielikult ära transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse. Sellise teenuse osutamine ja sellest tulu saamine ongi kaebuse esitaja peamine majandustegevuse eesmärk nimetatud teenindusjaamas. Nende õiguste täielikult kaalumata jätmine kujutab endast olulist diskretsiooniviga. Kaebuse esitaja taotleb Ida Regionaalse Maanteeameti 11.01.2010 käskkirja nr 2 „Tugimaantee 23 Rakvere-Haljala eelprojekti kinnitamine“ tühistamist põhjustel, et käskkiri on motiveerimata, kaalutlusvigadega ning ebaproportsionaalne.

Kaalutlusotsuse tegemisel ei ole arvesse võetud kõiki olulisi argumente ning on ebaproportsionaalselt väärtustatud valikukriteeriume. Käskkiri ei sisalda põhjendusi kas ja kuidas on kaebuse esitaja poolt tee eelprojekti suhtes esitatud arvamusavaldusega arvestatud. Kaebuse esitaja taotleb Ida Regionaalse Maanteeameti 21.07.2009 käskkirja nr 20 tühistamist ka selle tõttu, et kaebuse esitajat ei ole õigeaegselt menetlusse kaasatud. Kui haldusakti ärakiri väljastatakse kaebajale, siis võib osutuda vajalikuks kaebuse täiendamine selles osas.

Tee eelprojekti menetlusse kaasamise kohustus tuleneb teeseaduse (edaspidi TeeS) § 19 lg-st 3, mille teise lause kohaselt küsib eelprojekti koostamise käigus tee omanik planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) tähenduses puudutatud isikute arvamust. PlanS § 16 lg 4 kohaselt on puudutatud isikuks kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt, planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik ja planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu.

Kaebuse esitajale kuuluvad kinnistud paiknevad olemasoleva Rakvere-Haljala tee (aadressiga 23 Rakvere-Haljala tee katastritunnusega 66201:001:1890) ääres ning nimetatud teelt on rajatud juurdepääs teenindusjaama. Olemasolev tee ühendab Tallinn-Narva maantee ja Rakvere linna ja on üks Rakvere linna kõige olulisemaid ühendusteesid, mida mööda liigub nii kohalikkui transiitliiklusvoog mõlemas suunas ja ka Pärnu-Kunda suunas. Kaebuse esitaja kinnistud paiknevad otseselt planeeritaval maa-alal. Samuti mõjutab uue teekoridori asukoha valik oluliselt kinnistute kasutamistingimusi, kuna kinnitatud alternatiivi D kohaselt jääb teenindusjaam paiknema kergliiklustee kõrvale ning transiitliiklus eraldatakse ja viiakse uude asukohta.

Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitaja puudutatud isikuks planeerimisseaduse tähenduses. TeeS § 19 lg 3 esimese lause kohaselt koostatakse uue tee ehitamisel projekti esimese etapina tee eelprojekt, millega määratakse kindlaks tee asukoht. Ida Regionaalse Maanteeameti direktori asetäitja direktori kohustustes 21.07.2009 käskkirjaga nr 20 on eelprojekti trassi valik heaks kiidetud. Eelprojekti kinnitamise käskkirjaga on kaalutlusõiguse alusel lõplikult ära määratud trassi asukoha valik. Teedeja sideministri 28.09.1999.a määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ pi 1.2.1 kohaselt on järgnevad etapid formaalsemat laadi (ehituse tehniline kavandamine, ehitaja valik, ehituslepingu sõlmimine, tööjooniste koostamine, ehitamine, järelevalve) ning trassi asukoha valiku küsimusi nende etappide raames enam ei lahendata.

Samuti on tulenevalt TeeS § 19 lg 3 teise lause kohaselt kohustuslik kaasata puudutatud isikud üksnes eelprojekti menetluse käigus, edasiste etappide puhuks teeseadus kaasamiskohustust ette ei näe. Käskkiri on eelhaldusakt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna käskkirjaga kinnitatakse lõplikult ja õiguslikult siduvalt kindlaks uue tee asukoht ning edasise menetluse käigus, sealhulgas nii uue tee tehnilisel kavandamisel kui

3-10-348

4 (17) ehitusloa väljastamisel lähtutakse eelprojektiga kinnitatud asukohast, st käskkirjaga on osaliselt kindlaks määratud lõpphaldusakti (ehitusloa) sisu. Vastavalt HMS § 52 lg-le 2 kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. HMS § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse ühe eeldusena asjaolu, et haldusakt peab vastama vorminõuetele. Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud ja lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millistest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käskkiri, mis kinnitab eelprojekti, mille peaülesanne lähtudes TeeS § 19 lg-st 3 on valida uue trassi asukoht, on täielikult motiveerimata.

Käskkirjas on viidatud erinevatele dokumentidele ja asjaoludele, mis on arvesse võetud eelprojekti kinnitamisel, kuid dokumentide ja asjaolude nimetamisega ongi piirdutud. Akti andja on jätnud näitamata, millised järeldused on ta nendest asjaoludest teinud ning millistel kaalutlustel ja millise arutluskäigu tulemusena on haldusakt välja antud. Haldusaktis puuduvad isegi põhimotiivid. Jääb ebaselgeks, miks on see akt välja antud ning mis on selle akti tähendus ning mõju adressaatidele, sealhulgas kaebuse esitajale. Riigikohus on rõhutanud, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni.

Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Olukorras, kus haldusakti adressaat AS Eesti Statoil peab haldusakti faktilist ja õiguslikku motiveeringut otsima erinevatest haldusorgani kirjadest ja õigusaktidest, ei ole tal võimalik faktilist ja õiguslikku olustikku siduda sel moel, mis võimaldaks aru saada, miks Ida Regionaalne Maanteeamet just sellise haldusotsuse tegi.

HMS § 56 lg 1 teine lause küll võimaldab haldusakti põhjendust esitada menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, kuid see õigus on piiratud kohustusega tagada haldusaktide kättesaadavus, arusaadavus ja kontrollitavus. Riigikohus on haldusakti põhjendustes viitamist pidanud lubatavaks juhul, kui haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks. Ülemääraseks võib pidada motiveerimist, mis on ebaproportsionaalselt mahukas, võrreldes haldusaktis lahendatava küsimuse tähtsuse ja keerukusega.

Riigikohus on samas leidnud, et sellele vaatamata tuleb haldusaktis ära tuua vähemalt põhimotiivid, kuna diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest. Vaidlustatud käskkirja p-s 1.16 on märgitud, et eelprojekti on tutvustatud kõikidele piirinaabritele, kommunikatsioonide ja rajatiste omanikele, küsitud puudutatud isikute arvamust ning võimalusel ka nendega arvestatud.

Haldusaktist aga ei nähtu paraku, millises haldusorgani vastuses kaebuse esitajale on põhjendatud tema arvamustega mitte nõustumist. Jääb selgusetuks, kas viidatud on dokumentidele, mida kaaludes ja arvesse võttes on eelprojekt kinnitatud või hoopis suulistele vestlustele, puuduvad igasugused rekvisiidid dokumentidele ja seega ka võimalus aru saada, kas adressaatide õigusi on kitsendatud seaduslikult ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti jääb kaebuse esitajale selgusetuks, kas ja millisel määral on kaebuse esitaja poolt menetluse käigus edastatud seisukohtadega arvestatud.

Seega on täitmata HMS § 56 lg 2 kohane nõue

3-10-348

5 (17) märkida haldusakti põhjenduses haldusakti andmise faktiline alus. Riigikohus on selgitanud, et kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas siis ei pruugi haldusakti adressaadil olla võimalik anda ka omapoolset hinnangut nii tuvastatud asjaoludele kui ka õige õiguslikule alusele.

Sellisel juhul ei pruugi haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusaktis vastanud AS-i Eesti Statoil poolt esitatud vastuväidetele eelprojektile. Selliseid põhjendusi ei ole võimalik leida ka Ida Regionaalse Maanteeameti 10.11.2009 vastuses kaebuse esitajale. Käskkiri eelprojekti kinnitamise kohta ei sisalda põhjendusi, et eelprojekti kinnitamisel oleks kõiki asjaolusid ja huve arvestatud ning et oleks toimunud ratsionaalne kaalumine.

Märkimata on ka HMS § 56 lg 3 kohased kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käskkirja väljaandmise õigusliku alusena on viidatud lisaks Ida Regionaalse Maanteeameti põhimäärusele ka Maanteeameti peadirektori 16.02.2005 käskkirjale nr 44, mis aga ei ole kaebuse esitajale ega avalikkusele mõistlikult kättesaadav kuna seda ei ole avaldatud elektroonilistes andmebaasides ning see ei ole avalikult kättesaadav ka haldusorgani veebilehel. Seega ei ole võimalik adressaadil hinnata, kas Ida Regionaalse Maanteeameti direktor oli üldse pädev vaidlustatavat käskkirja välja andma ning eelprojekti kinnitama.

Käskkirjas viidatud teised dokumendid ei ole samuti mõistlikul viisil kättesaadavad, neid ei ole lisatud käskkirjale ning puudub viide selle kohta, kuidas ja kus on nende dokumentidega võimalik tutvuda. Maanteeameti veebilehel ei ole samuti nimetatud dokumendid avalikustatud. Tugimaantee portaal veebiaadressil on olnud suletud vähemalt 2010. aasta algusest saati. Eelprojekti kinnitamise käskkirjast sai kaebuse esitaja esmakordselt teada, et Ida Regionaalse Maanteeameti direktori asetäitja direktori kohustustes 21.07.2009 käskkirjaga nr 20 on eelprojekti trassi valik juba heaks kiidetud.

Vaatamata asjaolule, et haldusorganile oli teada kaebuse esitaja õigustatud huvi trassivaliku osas, ei teavitatud kaebuse esitajat sellest, et 21.07.2009 on trassivalik heaks kiidetud. Seetõttu ei olnud võimalik kaebuse esitajal oma õigusi tõhusalt kaitsta. Selleks, et oma õigusi käesolevas kohtumenetluses efektiivselt kaitsta, vaidlustab kaebuse esitaja ka osundatud 21.07.2009 käskkirja nr 20 kuivõrd see võib trassivaliku osas olla siduva õigusliku jõuga. 21.07.2009 käskkiri nr 20 ei vasta HMS § 56 lg 2 kohasele nõudele märkida haldusakti põhjenduses haldusakti andmise faktiline alus.

Käskkirjas puuduvad kaalutlused, millest vastustaja on haldusakti andmisel lähtunud, käskkirjas sisalduvad viited dokumentidele on umbmäärased ning dokumendid ei ole mõistlikul viisil kättesaadavad. HMS § 54 kohaselt on haldusakti üheks õiguspärasuse eelduseks ka see, et haldusakt on kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne. Eelprojekt on kinnitatud aga oluliste kaalutlusvigadega, kuna kaalutlusotsuse tegemisel ei ole arvestatud kõikide oluliste pooltja vastuargumentidega ning kaalumisel on põhjendamatult väärtustatud ühte valikukriteeriumi teisele.

Eelnev väljendub eelkõige alljärgnevas: eelprojekti käigus töötati välja mitmeid erinevaid uue tee asukoha alternatiive. Keskkonnamõju hindamise aruande 10.09.2009 toimunud avalikul arutelul esitleti projekteerija Destia Grupp poolt ka eelprojekti tulemuslikkuse analüüsi. Esitluses toodi välja tee uue asukoha valikukriteeriumitena tehniline teostatavus, keskkonnamõjud ning majanduslik külg. Esitluses väideti, et tehniliselt teostatavuse seiskohalt on kõige jätkusuutlikumad ja paremad alternatiivid A (A2) ja D. Majandusliku tasuvuse osas märgiti esitlusel, et A2, C ja D võrdse on kaaluga, keskkonnamõjude osas on D selgelt vähem eelistatud.

Ka keskkonnamõju hindamise aruande kohaselt on ülejäänud alternatiividega võrreldes selgelt vähem eelistatud alternatiiv D, kuna see on selgelt kõige suurema mõjuga keskkonnale. Kaebuse esitaja esindaja küsimusele, milline kriteerium on kõige kaalukam, vastas projekteerija esindaja, et 80% ulatuses arvestatakse projekti majanduslikku külge.

3-10-348

6 (17) Kaebuse esitaja leiab, et kuidagi ei ole põhjendatud majandusliku külje kui kriteeriumi nii suures ulatuses eelistamine teisele kriteeriumitele, eriti põhjendamatu on eelistada alternatiivi, mis on keskkonnamõjude hindamise tulemusena selgelt kõige vähem eelistatud. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on teha ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut. Alternatiivi D rakendamine keskkonnaseisundi kahjustumise vältimist ega minimeerimist ei taga ning ei ole kooskõlas ka säästva arengu põhimõttega.

Keskkonnamõju hindamise tulemus kinnitab, et selgelt kõige suurema mõjuga keskkonnale on alternatiiv D, mistõttu tuleb kahtluse alla seada alternatiivi D valiku õiguspärasus. Keskkonnamõjude hindamise läbiviimine ei ole formaalsus, mille tulemusi arvestama ei peaks või veelgi enam, mille suhtes võetakse vastupidine seisukoht ning eelistatakse kõige keskkonnakahjulikumat. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et alternatiivide valikute kriteeriumitest on puudu teised kaitstavad õigushüved, sh õiguspärane ootus ja seega ka erinevate valikute mõju puudutatud isikutele.

Teede projekteerimine avaldab mõju mitte üksnes keskkonnale vaid ka äriettevõtetele ja eraisikutele planeeritaval maa-alal, seega tuleb alternatiivide valikul lähtuda ka sellest tegurist. Planeeritaval maa-alal asuvatele äriettevõtetele on ehitusload omavalitsuste poolt väljastatud omaaegsete planeeringute alusel ning sellega seoses on neil tekkinud õigustatud ootus, et alternatiivsete trasside valikul kaalutakse ka nende õigusi. Arvesse võtmata on jäetud maanteede ja tanklate/teenindusjaamade vaheline lahutamatu seos, vastavalt Teedeja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 p 7.6 lg-le 1 tuleb teenindusjaamade ja tanklate asukohad ette näha teeprojektis.

Alternatiivi D kohane lahendus ei näe aga üldse ette kohta teenindusjaamale. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et teenindusjaama mugav ja ohutu asukoht maanteedel on avalik huvi, mis on projekteerimisnormide ja õiguspärase ootuse printsiibi kaudu kaitstav õigushüve, millega aga alternatiivide vahel valiku tegemisel ei ole arvestatud. Tugimaantee on mööda juhitud olemasolevast teenindusjaamast selliselt, et pole võimalik korraldada ka maanteelt mahasõitu teenindusjaama. Seega kaotab teenindusjaam oma põhifunktsiooni, milleks on transiitliiklusvoogude teenindamine.

Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et hädaolukorra seaduse § 34 lg 2 p 3 ja vedelkütuse seaduse § 3 lg 7 alusel on kaebuse esitaja elutähtsa teenuse osutaja, mille toimepidevuse tagamine on riiklikult oluline. Käskkirja p-i 16 kohaselt on eelprojekti tutvustatud kõigile piirinaabritele, kommunikatsioonide ja rajatise omanikele, küsitud on puudutatud isikute arvamust ning võimalusel nendega arvestatud. Kaebuse esitaja poolt on Ida Regionaalsele Maanteeametile esitatud arvamus eelprojekti kohta. Ida Regionaalne Maanteeamet on arvamusavaldusele vastanud, märkides, et on kaebuse esitaja arvamusavalduse kätte saanud ning teadmiseks võtnud.

Ei eelnimetatud vastuses ega ka vaidlustatavas käskkirjas ei nähtu, kuidas ja kas on kaebuse esitaja arvamuse ja seisukohtadega eelprojekti koostamisel arvestatud. Esitatud arvamusavaldusega arvestamine või mittearvestamine on haldusorgani diskretsioon, mille puhul on tulenevalt HMS § 56 lg 3 kohustus ära näidata kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud. Kohustus puudutatud isiku arvamusega võimalusel arvestada tuleneb vastustajale TeeS §-st 19 lg-st 3, mille teise lause kohaselt küsib eelprojekti koostamise käigus tee omanik planeerimisseaduse tähenduses puudutatud isikute arvamust, mida võimaluse korral eelprojekti koostamisel arvestatakse.

Arvamuse mittearvestamisel tuleks seega ära põhjendada sellega arvestamise võimatus ning esitatud argumentidele konkreetselt ka vastata. Kaebuse esitaja sai teada eelprojektist ning selle käigus väljatöötatud alternatiividest 10.09.2009 toimunud keskkonnamõjude hindamise avalikul arutelul, kus viidati trassi asukoha alternatiivile D kui juba väljavalitud alternatiivile. Arutelu käigus selgus, et keskkonnamõjude hindamise avalik väljapanek ja arutelu toimus juba ka 29.01.2009. aastal, väljapaneku kohta oli avaldatud eelnevalt teade Virumaa Teatajas ja ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 16 lg 3 kohaselt tuleb teavitada

3-10-348

7 (17) keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust lihtvõi tähtkirjaga muuhulgas ka kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasjade omanikke. Kaebuse esitajale teadet 29.01.2009 avaliku arutelu kohta ei ole saadetud. Ida Regionaalse Maanteeameti planeeringute osakonna peaspetsialisti Marko Aava poolt kaebuse esitajale 21.09.2009 saadetud e-kirjast selgub, et mitmed teekoridoride variantide suhtes esitatud soovitused ja arvamused tulid avalikkuselt just 29.01.2009 toimunud avaliku arutelu käigus. Trassi valiku heakskiitmisest Ida Regionaalse Maanteeameti direktori käskkirjaga sai kaebuse esitaja teada alles 11.01.2010.

Seega olid eelnimetatud 29.01.2009 avaliku arutelu hetkeks valminud vähemalt esialgsed alternatiivid ning oli võimalik määratleda kavandatud tegevuse alale jäävate isikute ring, keda arutelust seaduse kohaselt teavitada ning menetlusse kaasata. Seega puudus kaebuse esitajal teiste puudutatud ja huvitatud isikutega võrdne võimalus esitada oma ettepanekuid ja seisukohti menetluse staadiumis, mil esialgsed tee asukoha alternatiivid olid juba väljatöötatud, kuid ükski variant ei olnud veel eelistatud. Ka hilisem kaasamine tee eelprojekti TeeS §-s 19 lg-s 3 sätestatud arvamuse küsimisega toimus kaebuse esitaja tungival nõudmisel.

Mitteõigeaegse kaasamisega on rikutud kaebuse esitaja õigust õiglasele menetlusele, sealhulgas olla ärakuulatud ning võrdselt koheldud teiste samaväärseid õiguseid omavate menetlusosalistega. Kaebuse esitajal ei olnud võimalus esitada oma seisukohti ja vastuväiteid eelprojekti selles etapis, mil töötati veel erinevate alternatiividega. Lisas nr 4 toodud Marko Aava e-kirjast aga nähtub, et teistel isikutel selline võimalus oli. Ka Riigikohus on rõhutanud, et diskretsiooniotsuste korral on õiglasel menetlusel tavalisest olulisem roll.

Kohtuistungil jäi kaebaja esindaja kaebuses toodu juurde ja selgitas, et kaebajale jääb arusaamatuks, miks valiti välja variant D. Vastustaja Ida Regionaalne Maanteeamet teatab vastuseks kaebusele, et vaidleb kaebusele vastu. Kaebaja väidab kaebuses, et ta oli keskkonnamõjude hindamise (edaspidi KMH) menetluses puudutatud isikuks KeHJS § 16 lg 3 mõttes, mistõttu tulnuks kaebajat ka personaalselt informeerida KMH programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust lihtvõi tähtkirjaga kui kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja omanikku.

Sellest väitest lähtuvalt on kaebaja märkinud kaebuses, et mitteõigeaegse kaasamisega on rikutud kaebuse esitaja õigust õiglasele menetlusele, sealhulgas olla ärakuulatud ning võrdselt koheldud teiste samaväärseid õiguseid omavate menetlusosalistega. Kaebuse esitajal ei olnud võimalust esitada oma seisukohti ja vastuväiteid eelprojekti selles etapis, mil töötati veel erinevate alternatiividega. Veel märgib kaebaja kaebuses, et seega puudus kaebuse esitajal teiste puudutatud ja huvitatud isikutega võrdne võimalus esitada oma ettepanekuid ja seisukohti menetluse staadiumis, mil esialgsed tee asukoha alternatiivid olid juba väljatöötatud, kuid ükski variant ei olnud veel eelistatud.

Ka hilisem kaasamine tee eelprojekti TeeS § 19 lg-s 3 sätestatud arvamuse küsimisega toimus kaebuse esitaja tungival nõudmisel. Ida Regionaalne Maanteeamet (edaspidi vastustaja) leiab, et kaebaja seisukoht tema puudutatud isikuks olemise kohta KeHJS § 16 lg 3 mõttes on ekslik ja tõendamata ning sellest tulenevalt ei ole kaebaja õigusi rikutud eelnimetatud viisil. Kaebaja ei ole esitanud asjas tõendeid, et ta on kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja omanik. Asjaolu, et kaebaja ei olnud kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja omanik, on tuvastatav ka kaebusele lisatud kinnistute nr 3528631ja nr 3528731 registriosade väljavõtetel olevate katastriüksuste andmete ja paiknemise võrdlemisel kaebuse lisaks 3 oleval plaanil olevate andmetega ja katastriüksuste paiknemisega ning kaebusele lisatud plaanilt variant D.

Kuivõrd kaebaja ei olnud KMH menetluses puudutatud isikuks, st kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja omanik ning seega menetlusosaliseks KMH menetluses, siis ei olnud vastustaja ka kohustatud kaebajat personaalselt informeerima KMH algatamisest ega KMH programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust lihtvõi tähtkirjaga ega kaasama kaebajat KMH menetlusse kui menetlusosalist. Kaebaja saanuks antud juhul osaleda KMH menetluses kui mittepuudutatud isik KeHJS-st tuleneva igaühe õigusest lähtuvalt. KMH

3-10-348

8 (17) menetluses eristatakse KMH programmi avalikustamist ja avalikku arutelu ning KMH aruande avalikustamist ja avalikku arutelu. Mõlemas menetluses võimaldab KeHJS §16 lg 5 igaühel tutvuda KMH programmi ja aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada programmi ja aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. KeHJS § 12 lg 1 p 1 sätestab, et otsustaja teatab kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamisest lihtvõi tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates.

KeHJS § 16 lg 1 kohaselt otsustaja korraldab vähemalt 14-päevase kestusega keskkonnamõju hindamise programmi avaliku väljapaneku. Seejärel korraldab arendaja programmi tutvustamiseks avaliku arutelu ning lg 2 kohaselt otsustaja teatab arendaja kulul keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, ühes üleriigilise levikuga või ühes kohaliku või maakondliku levikuga ajalehes, kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või kohas (näiteks raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus).

Ida Regionaalne Maanteeamet (endine nimetus Viru Teedevalitsus) on avaldanud 23.12.2008 Ametlikes Teadaannetes rubriigis „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate, et on algatatud juhataja 15.12.2008 käskkirjaga nr 230 Tugimaantee 23 Rakvere-Haljala eelprojekti keskkonnamõjude hindamine (Lisa 1). Nimetatud teates oli muuhulgas ka märgitud, et keskkonnamõju hindamise algatamisotsusega ja keskkonnamõju hindamise programmiga on võimalik tutvuda ajavahemikus alates 14.01.2009 kuni 29.01.2009 Viru Teedevalitsuses Vallikraavi 2, 44306 Rakvere, tel +372 325 8727;

Hendrikson & Ko OÜ veebilehel www.hendrikson.ee ja Hendrikson & Ko OÜ kontoris Raekoja plats 8, 51004 Tartu, tel +372 5567 4693. KMH programmi kohta saab esitada kirjalikke ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi kuni 29. jaanuarini 2009 Viru Teedevalitsuse aadressile Vallikraavi 2, 44306 Rakvere või info@virutv.mnt.ee ja Hendrikson & Ko OÜ aadressile Raekoja plats 8, 51004 Tartu või jaak@hendrikson.ee. Keskkonnamõju hindamise programmi ja eelprojekti lähteülesande avalik arutelu toimub 29.01.2009 kell 18.00 Rakvere vallas Tobia külas OG Elektra AS tootmiskompleksi kontorihoone II korruse saalis.

Vastustaja oli lisaks avaldanud vastavad teated ka kohalikus ajalehes Virumaa Teataja, millist asjaolu ei ole kaebaja kaebuses eitanud. KeHJS § 16 lg 5 kohaselt igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise programmi avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda programmi ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada programmi kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. Eeltoodud teadetest ja KeHJS sätetest tulenevalt oli kaebajal kui kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja mitteomanikul kõik õigused edukalt osaleda KMH programmiga tutvumisel ja avalikul arutelul ning muudes KMH menetlustoimingutes, mida aga kaebaja ei kasutanud.

Asjaolu, et kaebaja ei kasutanud oma seadusest tulenevaid õigusi või ei kasutanud neid õigeaegselt, ei tähenda, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi. Kui kaebaja on oma tegevusetusega minetanud oma seadusest tulenevad õigused, siis ei ole seaduslik ja põhjendatud neid õigusi püüda taastada käesolevas kaebemenetluses kaevatud direktori käskkirjade tühistamisega. Vastustaja leiab, et kui kaebaja ei kasutanud oma seadusest tulenevaid õigusi osaleda KMH menetluses ja avalikul arutelul ning tutvuda KMH programmiga seadusest ettenähtud tähtajal, siis on kaebaja minetanud ka õiguse KMH menetlustoiminguid vaidlustada.

Vastustaja arvates aga kaebaja just direktori käskkirjade vaidlustamise kaudu püüabki vaidlustada hoopis KMH toiminguid, millede vaidlustamine aga ei ole enam võimalik ning kaebaja on minetanud oma kaebeõiguse pöördumatult. Tulenevalt KeHJS § 18 lg-st 1 esitas vastustaja pärast KMH programmi avalikku arutelu programmi koos selle kohta esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste, kirjade koopiate ja avaliku arutelu protokolliga keskkonnamõju hindamise järelevalvajale heakskiitmiseks ning Keskkonnaameti Viru regioon on Ametlikes Teadaannetes avaldanud 24.03.2009 rubriigis

3-10-348

9 (17) „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate Tugimaantee nr 23 Rakvere-Haljala eelprojekti KMH programmi heakskiitmise kohta. KeHJS § 18 lg 3 sätestab nõuded, millal keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ei kiida programmi heaks. Kuna Keskkonnaamet kiitis heaks eelprojekti KMH programmi, siis järelikult leidis järelevalvaja, et mingeid rikkumisi ei esinenud. KeHJS § 19 lg 1 sätestab, et keskkonnamõju hindamise järelevalvaja teatab keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisest lihtvõi tähtkirjaga menetlusosalistele ning arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul programmi heakskiitmise otsuse tegemisest arvates. Kaebaja ei ole väitnud, et Keskkonnaamet oleks kaebajale saatnud teate KMH programmi heakskiitmise kohta, mistõttu on ka nimetatud asjaolust põhjendatud järeldada, et ka Keskkonnaamet ei lugenud kaebajat KMH menetluses menetlusosaliseks KeHJS § 16 lg 3 mõttes. Vastustaja on tulenevalt KeHJS §-st 21 avaldanud 06.08.2009 Ametlikes Teadaannetes rubriigis „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate Tugimaantee nr 23 Rakvere-Haljala eelprojektiga kavandatavate tegevuste KMH aruande avalikust väljapanekust ning avaliku arutelu toimumisest. Nimetatud teates on muu hulgas märgitud: KMH aruandega on võimalik tutvuda ajavahemikus 27. august - 10 september 2009. a Ida Regionaalses Maanteeametis Vallikraavi 2, 44306 Rakvere, tel +372

325 8727 ja Hendrikson & Ko OÜ veebilehel www.hendrikson.ee. Eelprojekti käigus valminud Tulemuslikkuse analüüsi aruandega ja muude projekti materjalidega on võimalik tutvuda projekti kodulehel http://www.destiagroup.ee/rakvere-haljala. KMH aruande kohta saab esitada kirjalikke ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi kuni 10. september 2009. a Ida Regionaalse Maanteeameti aadressile Vallikraavi 2, 44306 Rakvere või info@ida.mnt.ee ja Hendrikson & Ko OÜ aadressile Raekoja plats 8, 51004 Tartu või jaak@hendrikson.ee. KMH aruande avalik arutelu toimub 10.09.2009 kell 17.30 Rakvere vallas Tobia külas OG Elektra AS tootmiskompleksi kontorihoone II korruse saalis.

KeHJS § 21 kohaselt keskkonnamõju hindamise aruanne avalikustatakse ning avalikustamise tulemusi arvestatakse käesoleva seaduse §-des 16 ja 17 sätestatud korras. Seega tulenevalt KeHJS § 16 lg-st 5 oli kaebajal võimalus ka antud juhul kasutada igaühe õigust tutvuda KMH aruandega ja muude asjakohaste dokumentidega ning esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. Eeltoodud teadetest ja KeHJS viidatud sätetest tulenevalt oli kaebajal kui kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja mitteomanikul veelkord kõik õigused edukalt osaleda KMH aruandega tutvumisel ja avalikul arutelul ning muudes KMH menetlustoimingutes, mida aga kaebaja järjekordselt ei kasutanud.

Asjaolu, et kaebaja ei kasutanud ka antud juhul oma seadusest tulenevaid õigusi või kasutanud neid õigeaegselt, ei tähenda, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi. Kui kaebaja on oma tegevusetusega minetanud oma seadusest tulenevad õigused, siis ei ole seaduslik ja põhjendatud püüda neid õigusi taastada käesolevas kaebemenetluses kaevatud direktori käskkirjade tühistamisega. Vastustaja leiab, et kui kaebaja ei kasutanud oma seadusest tulenevaid õigusi osaleda KMH menetluses ja avalikul arutelul ning tutvuda KMH aruandega seadusest ettenähtud tähtajal, siis on kaebaja minetanud ka õiguse KMH menetlustoiminguid vaidlustada.

Vastustaja arvates aga kaebaja just direktori käskkirjade vaidlustamise kaudu püüabki vaidlustada hoopis KMH toiminguid, millede vaidlustamine aga ei ole enam võimalik ja kaebaja on sellise õiguse minetanud pöördumatult. Tulenevalt KeHJS § 22 lg-st 1 esitas vastustaja pärast keskkonnamõju hindamise aruande avalikku arutelu aruande keskkonnamõju hindamise järelevalvajale heakskiitmiseks ja keskkonnanõuete määramiseks ning Keskkonnaameti Viru regioon on Ametlikes Teadaannetes avaldanud 09.10.2009 rubriigis „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate Tugimaantee nr 23 Rakvere-Haljala eelprojekti KMH aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise kohta.

KeHJS § 22 lg 3 sätestab nõuded, millal keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ei kiida keskkonnamõju hindamise aruannet heaks ega määra keskkonnanõudeid. Kuna Keskkonnaamet kiitis heaks eelprojekti KMH aruande ja määras keskkonnanõuded, siis järelikult leidis järelevalvaja, et mingeid rikkumisi ei esinenud.

3-10-348

10 (17) KeHJS § 23 kohaselt keskkonnamõju hindamise järelevalvaja teatab keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ja keskkonnanõuete määramisest käesoleva seaduse §-s19 sätestatud korras. Seega tulenevalt KeHJS § 19 lg-st 1 oli Keskkonnaamet kohustatud teatama KMH aruande heakskiitmisest ja keskkonnanõuete määramisest lihtvõi tähtkirjaga menetlusosalistele ning arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul aruande heakskiitmise ja keskkonnanõuete määramise otsuse tegemisest arvates. Kaebaja ei ole väitnud, et Keskkonnaamet oleks kaebajale saatnud teate KMH aruande heakskiidu ja keskkonnanõuete määramise kohta, mistõttu on ka nimetatud asjaolust põhjendatud järeldada, et ka Keskkonnaamet ei lugenud kaebajat ka selles KMH menetluses menetlusosaliseks KeHJS § 16 lg 3 mõttes. Vastustaja leiab, et kõik eeltoodu kinnitab üheselt, et kaebajat ei olnud põhjendatud antud KMH menetluses lugeda menetlusosaliseks KeHJS §

16 lg 3 mõttes ning seega ei ole kaebaja õigusi sellest tulenevalt ühelgi kaebuses kirjeldatud juhul rikutud ega vabadusi piiratud. Asjaolu, et kaebajat kutsuti seoses tema pöördumisega avalikule arutelule või et vastustaja palus kaebajalt arvamust, ei teinud kaebajat veel puudutatud isikuks ja menetlusosaliseks. Seega ei saanud eeltoodust tulenevalt ka vaidlustatud vastustaja direktori ja direktori asetäitja käskkirjad rikkuda kaebaja õigusi KMH menetluses. Vaidlustatud käskkirjadega ei reguleeritud enam mingeid menetlusi ega tehtud otsustusi KMH menetluse kohta, vaid käskkirjaga nr 2 kinnitati Tugimaantee nr 23 Rakvere-Haljala eelprojekt ja käskkirjaga nr 20 valiti esitatud kavandatava trassi variandiks Variant D.

Eeltoodust tuleneval ei ole ka põhjendatud kaebaja väide, et teda ei kaasatud KMH menetlusse õigeaegselt. Vastustajal puudus kohustus kaebajat individuaalselt KMH menetlusse kaasata, vaid kaebajal oli seaduse alusel õigus kasutada igaühe õigust KMH menetluses osalemiseks. Samadel põhjustel ei ole ka põhjendatud kaebaja väide, et tema poolt esitatud arvamusega ei arvestatud. Kaebaja arvamusega ei olnudki võimalik enam arvestada, kuna kaebaja ei esitanud oma arvamust seaduses sätestatud avaliku arutelu ajal, vaid pärast arvamuste esitamise tähtaja möödumist.

Kaebaja väidab kaebuses, et teda tulnuks kaasata kõnesoleva tee eelprojekti menetlusse tulenevalt TeeS § 19 lg-st 3. Sellest väitest lähtuvalt on kaebaja märkinud kaebuses: tee eelprojekti menetlusse kaasamise kohustus tuleneb TeeS § 19 lg-st 3, mille teise lause kohaselt küsib eelprojekti koostamise käigus tee omanik planeerimisseaduse tähenduses puudutatud isikute arvamust. PlaS § 16 lg 4 kohaselt on puudutatud isikuks kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt; planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik ja planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu.

Vastustaja leiab, et kaebaja seisukoht tema puudutatud isikuks olemise kohta TeeS § 19 lg 3 ja PlanS § 16 lg 4 mõttes on ekslik ja tõendamata. Kaebaja ei ole esitanud asjas tõendeid, et ta on kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt või et kaebaja on planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik või planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu. Asjaolu, et kaebaja ei olnud eeltoodud tingimustele vastav kinnisasja omanik, on tuvastatav ka kaebusele lisatud kinnistute nr 3528631 ja nr 3528731 registriosade väljavõtetel olevate katastriüksuste andmete ja paiknemise võrdlemisel kaebuse lisaks 3 oleval plaanil olevate andmetega ja katastriüksuste paiknemisega ning kaebusele lisatud plaanilt variant D.

Vaatamata eelöeldule on kaebaja viide PlanS § 16 lg 4 kohaldamiseks ja sellest tulenevalt enda tee eelprojekti menetluses puudutatud isikuks lugemiseks põhimõtteliselt väär. Nimelt TeeS § 19 lg-st 3 tuleneb, et eelprojekti koostamise käigus küsib tee omanik arvamust nendelt isikutelt, keda loetakse planeerimisseaduse tähenduses puudutatud isikuteks. TeeS § 19 lg 6 kohaselt teeehitusprojekt koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel. Seega saavad tee eelprojekti koostamise menetluses olla puudutatud isikuteks isikud,

3-10-348

11 (17) keda loetakse PlanS kohaselt puudutatud isikuteks üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu mõttes. PlanS § 16 lg 1 p-st 2 tulenevalt on maakonnaplaneeringu puhul puudutatud isikuks planeeritava maa-ala kohalikud omavalitsused, planeeritava maa-ala naabrusesse jäävate maakondade maavanemad ja ministeeriumid, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi planeering käsitleb ning p-dest 3 ja 4 tulenevalt on üldplaneeringu puhul puudutatud isikuteks planeeritava maa-ala naabrusesse jäävad kohalikud omavalitsused ja maavanemad ning planeeritava maa-ala elanikud ja teised huvitatud isikud.

Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud tõendeid, et ta vastab mõnele eelnimetatud puudutatud isiku mõistele – kaebaja ei olnud tee-ehituseks planeeritava maa-ala suhtes huvitatud isik, kuivõrd tugimaantee 23 Rakvere-Haljala ei kulge üle kaebaja kinnistute ja kaebaja ei ole tee-ehituseks planeeritavate kinnisasjade naaber, mistõttu tulevase maakonnaja/või üldplaneeringumenetlusega ei muudeta kaebaja kinnistute senist planeeringut. PlanS § 16 lg 4, millele kaebaja tugineb, reguleerib puudutatud isikuid detailplaneeringu menetluses. Nagu eelpool märgitud, ei koostata tee-ehitusprojekti ega ka eelprojekti detailplaneeringu alusel, vaid koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel.

Seega ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kas kaebaja on PlanS § 16 lg 4 mõttes kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt või et kaebaja on planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik või planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu. Kuivõrd kaebajat ei olnud eeltoodud põhjustel põhjendatud käsitleda tee eelprojekti menetluses puudutatud isikuna TeeS § 19 lg 3 mõttes ning seega menetlusosalisena selles menetluses, siis ei olnud vastustaja ka kohustatud kaebajalt küsima tee eelprojekti koostamise menetluses mingit arvamust.

Ebaõige on kaebaja väide, et tal ei ole võimalust edasistes teeprojekti menetluse etappides enam osaleda ning seega ka oma õigusi kaitsta. Vaidlustatud käskkirjadega ei ole tehtud lõplikult siduvalt kindlaks uue tee rajamine, vaid käskkirjadega üksnes valiti uue tee asukoht eelprojektist lähtuvalt enne maakonnaja/või üldplaneeringu muutmist. Asjaolu, kas maakonnaja/või üldplaneeringu muutmisega jääb kavandatud tee eelprojektiga kavandatud kohta või mitte, ei ole täna üheselt õiguslikult siduvalt veel määratud. TeeS § 19 lg-st 3 tulenevalt on eelprojekt uue planeeritava tee ehitamisel koostatava projekti esimene etapp, millega määratakse kindlaks üksnes planeeritava tee asukoht.

TeeS § 17 lg 6 kohaselt tee-ehitusprojekt koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole eelprojekt koostatud kehtestatud maakonnaja/või üldplaneeringu alusel, vaid tugimaantee 23 Rakvere-Haljala teeehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa saamiseks ning ehitamiseks tuleb kehtestatud Rakvere valla üldplaneeringut ja/või maakonnaplaneeringut hakata alles muutma, siis nimetatud planeerimismenetlustes saab kaebaja vajadusel osaleda ja oma vastuväited esitada. Vaidlusaluse tee-ehituse lõplik projekt läheb koostamisele alles peale kehtestatud maakonna ja/või üldplaneeringu muutmist ja muudetud kujul kehtestamist.

Eeltoodud põhjustel on ekslik ka kaebaja seisukoht, et vaidlustatud käskkirjadega kinnitati lõplikult ja õiguslikult siduvalt uue tee asukoht ning edasise menetluse käigus, sealhulgas nii uue tee tehnilisel kavandamisel kui ehitusloa väljastamisel lähtutakse eelprojektiga kinnitatud asukohast, st käskkirjaga on osaliselt kindlaks määratud lõpphaldusakti (ehitusloa) sisu. Sellel põhjusel loeb kaebaja vaidlustatud käskkirju eelhaldusaktideks. Vastustaja viimatinimetatud kaebaja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et vaidlustatud käskkirjade näol ei ole tegemist eelhaldusaktidega, millega määrati õiguslikult siduvalt uue tee asukoht.

Nagu vastustaja eelpool juba märkis, ei ole planeeritava uue tee eelprojekt kinnitatud kehtestatud maakonnaja/või üldplaneeringu alusel, vaid vastav planeerimismenetlus hakkab alles toimuma eelprojekti järgselt ja tee-ehitusprojekti saab koostada ning uue tee asukoha lõplikult teha siduvaks alles vastava maakonnaja/või üldplaneeringu muudatusega. Vastustaja leiab, et antud juhul tuleb arvestada ka asjaolu, et avalik huvi kaalub üles kaebaja erahuvi. TeeS § 17

3-10-348

12 (17) lg 2 kohaselt tee ehitamise eesmärk on muuta liiklemine ohutumaks, suurendada tee läbilaskevõimet ja seega soodustada transiitliiklust, parandada keskkonnaseisundit või soodustada piirkonna arengut ning tee ehitamise tulemus on uus tee, tee klassi muutumine, uus ristmik või lisarada. Käesoleval juhul täidab tugimaantee 23 Rakvere-Haljala ehitamine just eelnimetatud eesmärki. Tegemist on olulise avaliku huviga. Kui tee-ehitusel lubataks antud juhul erahuvil domineerida, siis ei oleks praktiliselt üldse võimalik uusi teid ehitada, kuna eeldatavalt on igal maatükil olemas kellegi erahuvi.

Väidet, et tee-ehitusel on oluline avalik huvi, kinnitab ka näiteks asjaolu, et juhul, kui maaomanik ei nõustu riigi tee ehitamisega üle oma maatüki ja vajaliku maaosa võõrandamisega riigile, on seadusest tuleneval võimalik avalikes huvides ka vastava maa-ala sundvõõrandamine riigile. Kaebuses AS Eesti Statoil leiab, et kaevatud käskkirjad rikuvad tema PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust, mis seisneb selles, et uue planeeritud tee rajamisega juhitakse tulevased liiklusvood kaebaja teenindusjaamast mööda ja see toob kaebajale kaasa käibe languse teenindusjaamas ja võtab otseselt ära transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse, millised asjaolud omakorda võivad viia teenindusjaama sulgemiseni ning kaebuse esitaja kui tulu eesmärgil tegutsev ettevõtja on kohustatud leidma võimalusi teenindusjaama ümberpaigutamiseks uude kohta, võimalusel rajatava uue tee äärde.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad ei piira ega saagi piirata kaebaja ettevõtlusvabadust. Käskkirjaga, millega kinnitatakse tulevikus planeeritava tugimaantee eelprojekt, ei saa kuidagi rikkuda antud juhul kaebaja õigusi ja piirata ettevõtlusvabadust. Vaidlustatud käskkirjad ei ole suunatud reguleerima kaebaja majandustegevust (ettevõtlust) ega ole sellega kuidagi puutumuses. Kaebaja väiteid tema tulevase käibe languse ja transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse äravõtmise kohta ning teenindusjaama ümberpaigutamise vajaduste kohta on oletuslikud ning põhjendamata ja tõendamata.

Uue tee projekteerimisega ei likvideerita olemasolevat Rakvere-Haljala maanteelõiku ja uuelt teelt on ette nähtud mahasõidud ning säilivad kõik juurdepääsud Põhja Kaubanduskeskusesse, sh kaebaja teenindusjaama. Ka praeguselt Rakvere-Haljala maanteelt tuleb kaebaja teenindusjaama sõitmiseks sõita maha olemasolevalt tugimaanteelt. Vastustaja on oma 02.10.2009 vastuses kaebaja pöördumistele kinnitanud, et liikluses kaebaja teenindusjaama piirkonnas prognoositakse isegi kerget kasvutendentsi tulevikus ning praegu olemasolev maantee ei jää kergliiklusteeks, vaid see tuleb kõrvalmaanteeks ning teenindusjaamale juhitakse tähelepanu viitadega ja alles jääb olemasolev teenindusjaama ristmik ning nimetatud kõrvalmaantee ei jää tupikteeks, vaid Päide eritasandilisest liiklussõlmest avatuks.

Samas peab vastustaja vajalikuks märkida, et oma ettevõtluse planeerimisel peab äriühing arvestama ka igasuguste äririskidega, sh tulevikus tekkida võivate äririskidega ja selliste äririskidega, millised võivad kaasneda planeerimistegevusega ja riigi huvidega teede ehitusel. Käesoleval juhul ei ole vastustaja arvates kaebajal kahju tekkimine tõenäoline. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega halduskohtumenetluses on kaebeõigus üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab.

Seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldusakti või toimingut, mis ei riku tema õigusi või piira vabadusi. HKMS § 7 lg 1 seostab halduskohtusse pöördumise õiguse otseselt isiku enda subjektiivsete õiguste tegeliku rikkumisega. Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Vastustaja leiab, et käesolevas vastuses toodud põhjustel on igati põhjendatud asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkirjad ei rikkunud kaebaja õigusi ega piiranud vabadusi.

Kuivõrd vaidlustatud käskkirjad ei rikkunud ega saanudki rikkuda kaebaja õigusi ega piirata vabadusi ning kui ka halduskohus sellisele järeldusele jõuab, siis puudub halduskohtul alus hakata kohtumenetluse käigus hindama kaebuse põhjal vaidlustatud käskkirjade seaduslikkust muude kaebuse väidete põhjal

3-10-348

13 (17) (käskkirjade motiveerimatus, kaalutlusvead, proportsionaalsus jm). Viimatinimetatud järeldus tuleneb HKMS § 7 lg-st 1 ning selline järeldus on leidnud põhistamist kohtupraktikas (Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01 ning Riigikohtu halduskolleegiumi 29.01.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-64-00, 29.01.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-65-00, 25.05.1999 määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-99). Vaidlustatud haldusaktile õigusliku hinnangu andmisel on primaarne kaebaja õiguste rikkumise olemasolu. Eeltoodud põhjustel ei pea vastustaja vajalikuks anda seisukohta muude kaebaja väidete osas, kuivõrd vastustaja leiab, et AS Statoil Eesti kaebus tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi vastustaja vastuses kaebusele toodud põhjustel.

Antud juhul puudub kaebajal seadusest tulenev õigustatud huvi vaidlustatud käskkirjade seaduslikkuse kontrollimist ja tühistamist nõuda. Vastustaja leiab ka, et vaidlustatud käskkirjade tühistamine ei tooks tagajärjena ühelgi juhul kaasa ega taasta tee eelprojekti või KMH menetluse taastamist, kuivõrd need menetlused on lõppenud seaduses sätestatud toimingute tulemusena ning seega vaidlustatud käskkirjade tühistamine ei tooks kaasa muude KMH ja tee eelprojekti menetluses tehtud toimingute tühisust. Eelöeldut arvesse võttes palub Ida Regionaalne Maanteeamet jätta AS Statoil Eesti kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud palub vastustaja jätta kaebaja kanda. Vastustaja nõustaja Jüri Allikalt jäi kohtuistungil vastuses kaebusele toodu juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebusest nähtuvalt on kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi rikutud sellega, et kaevatavate haldusaktidega on kinnitatud tee eelprojekt, mille kohaselt viiakse tee teise kohta, eraldades transiitliikluse ja kohaliku liikluse. Olemasoleva tee asemele jääb kergliiklustee funktsiooniga tee. Kaebuse esitajale kuulub selle tee ääres tankla/teenindusjaam, mis ei asu Rakvere kesklinna piirkonnas ning on mõeldud teenindama lisaks kohalikule tarbijale ka olemasoleva maantee liiklusvoogusid.

Kõnealuse teenindusjaama puhul on just transiitliiklusvoogude teenindamise võimalus kriitiliseks teguriks majandustegevuse planeerimisel ja selle jätkamise kaalumisel. Liiklusvoogude teenindusjaamast möödajuhtimine toob kaebuse esitajale kaasa mitte üksnes käibe languse teenindusjaamas, vaid võtab otseselt ära transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse. See võib omakorda viia teenindusjaama sulgemiseni ning kaebuse esitaja kui tulu eesmärgil tegutsev ettevõtja on sunnitud leidma võimalusi teenindusjaama ümberpaigutamiseks uude kohta, võimalusel rajatava uue tee äärde.

Kaebaja viitab PS §-le 31, mis sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Selle kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus ning ettevõtlusvabadus laieneb PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt (Riigikohtu lahend 3-4-1-1-02). Kaebaja leiab, et haldusorgan on teinud otsustuse, mis mitte üksnes ei mõjuta kaebaja ettevõtlusvabadust ebasoodsalt, vaid piirab seda oluliselt, võttes talt täielikult ära transiitliiklusvoogude teenindamise.

Sellise teenuse osutamine ja sellest tulu saamine ongi kaebuse esitaja peamine majandustegevuse eesmärk. Samas kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja omanik. Eelpooltoodu on tõendatud kinnistute nr 3528631 ja nr 3528731 registriosade väljavõtetel olevate katastriüksuste andmete ja paiknemise võrdlemisel kaebuse lisaks 3 oleval plaanil olevate andmetega ja katastriüksuste paiknemisega ning kaebusele lisatud plaanilt variant D (t.lk 82). Kuna kaebaja ei olnud KMH menetluses puudutatud isikuks, siis ei olnud vastustaja kohustatud kaebajat personaalselt informeerima KMH algatamisest ja KMH programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust lihtvõi tähtkirjaga ega kaasama kaebajat KMH menetlusse kui menetlusosalist.

Kaebajal on õigus osaleda KMH menetluses kui mittepuudutatud isik KeHJS-st tuleneva igaühe õigusest lähtuvalt. KeHJS § 12 lg 1 p 1 sätestab, et otsustaja teatab kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamisest lihtvõi tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju

3-10-348

14 (17) hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates. KeHJS § 16 lg 1 kohaselt otsustaja korraldab vähemalt 14-päevase kestvusega keskkonnamõju hindamise programmi avaliku väljapaneku. Seejärel korraldab arendaja programmi tutvustamiseks avaliku arutelu ning lg 2 kohaselt otsustaja teatab arendaja kulul keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, ühes üleriigilise levikuga või ühes kohaliku või maakondliku levikuga ajalehes, kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või kohas (näiteks raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus).

Ida Regionaalne Maanteeamet (endine nimetus Viru Teedevalitsus) avaldas 23.12.2008 Ametlikes Teadaannetes rubriigis „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate, et on algatatud juhataja 15.12.2008 käskkirjaga nr „Tugimaantee Rakvere-Haljala eelprojekti keskkonnamõjude hindamine“. Nimetatud teates oli muuhulgas ka märgitud, et keskkonnamõju hindamise algatamisotsusega ja keskkonnamõju hindamise programmiga on võimalik tutvuda ajavahemikus alates 14.01.2009 kuni 29.01.2009 Viru Teedevalitsuses Vallikraavi 2, 44306 Rakvere, tel +372 325 8727;

Hendrikson & Ko OÜ veebilehel www.hendrikson.ee ja Hendrikson & Ko OÜ kontoris Raekoja plats 8, 51004 Tartu, tel +372 5567 4693. KMH programmi kohta saab esitada kirjalikke ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi kuni 29. jaanuarini 2009 Viru Teedevalitsuse aadressile Vallikraavi 2, 44306 Rakvere või info@virutv.mnt.ee ja Hendrikson & Ko OÜ aadressile Raekoja plats 8, 51004 Tartu või jaak@hendrikson.ee. Keskkonnamõju hindamise programmi ja eelprojekti lähteülesande avalik arutelu toimub 29.01.2009 kell 18.00 Rakvere vallas Tobia külas OG Elektra AS tootmiskompleksi kontorihoone II korruse saalis.

Vastustaja oli lisaks avaldanud vastavad teated ka kohalikus ajalehes Virumaa Teataja. Eeltoodud teadetest ja KeHJS sätetest tulenevalt oli kaebajal kui kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja mitteomanikul õigus osaleda KMH programmiga tutvumisel ja avalikul arutelul ning muudes KMH menetlustoimingutes, mida aga kaebaja ei kasutanud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja ei kasutanud oma seadusest tulenevaid õigusi osaleda KMH menetluses ja avalikul arutelul ning tutvuda KMH programmiga seaduses ettenähtud tähtajal, siis minetas kaebaja õiguse KMH menetlustoiminguid vaidlustada.

Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja püüab direktori käskkirjade vaidlustamise kaudu vaidlustada hoopis KMH toiminguid, millede vaidlustamine aga ei ole enam võimalik. Keskkonnaameti Viru regioon avaldas Ametlikes Teadaannetes 24.03.2009 rubriigis „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate Tugimaantee nr 23 Rakvere-Haljala eelprojekti KMH programmi heakskiitmise kohta. KeHJS § 18 lg-s 3 on loetletud, millistel juhtudel ei kiida keskkonnamõju hindamise järelevalvaja programmi heaks. Arvestades, et Keskkonnaamet kiitis heaks eelprojekti KMH programmi, siis see tähendab, et järelvalvet teostav asutus ei tuvastanud selles rikkumisi.

Keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisest teavitab järelevalvaja lihtvõi tähtkirjaga menetlusosalisi ning avaldab teate arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul programmi heakskiitmise otsuse tegemisest arvates. Kuna Keskkonnaamet ei saatnud kaebajale teadet KMH programmi heakskiitmise kohta, siis pidi kaebaja sellest aru saama, et Keskkonnaamet ei lugenud teda KMH menetluses menetlusosaliseks KeHJS § 16 lg 3 mõttes. Tulenevalt KeHJS §-st 21 avaldas vastustaja 06.08.2009 Ametlikes Teadaannetes rubriigis „Keskkonnamõju hindamise teated“ teate Tugimaantee nr 23 Rakvere-Haljala eelprojektiga kavandatavate tegevuste KMH aruande avalikust väljapanekust ning avaliku arutelu toimumisest.

Teates on oli märgitud, et KMH aruandega on võimalik tutvuda ajavahemikus 27.08.2009 kuni 10.09.2009 Ida Regionaalses Maanteeametis ja Hendrikson & Ko OÜ veebilehel www.hendrikson.ee. Eelprojekti käigus valminud tulemuslikkuse analüüsi aruandega ja muude projekti materjalidega on võimalik tutvuda projekti kodulehel http://www.destiagroup.ee/rakvere-haljala. KMH aruande kohta saab esitada kirjalikke ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi kuni 10.09.2009 Ida

3-10-348

15 (17) Regionaalse Maanteeametile aadressile Vallikraavi 2, 44306 Rakvere või info@ida.mnt.ee ja Hendrikson & Ko OÜ aadressile Raekoja plats 8, 51004 Tartu või jaak@hendrikson.ee. KMH aruande avalik arutelu toimub 10.09.2009 kell 17.30 Rakvere vallas Tobia külas OG Elektra AS tootmiskompleksi kontorihoone II korruse saalis (t.lk 83). Tulenevalt KeHJS § 16 lg-st 5 oli kaebajal võimalus kasutada igaühe õigust tutvuda KMH aruandega ja muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. Tulenevalt eeltoodust olid kaebajal kui kavandatava tegevuse ala ja selle naaberkinnisasja mitteomanikul kõik õigused edukalt osaleda KMH aruandega tutvumisel ja avalikul arutelul ning muudes KMH menetlustoimingutes, mida kaebaja ei kasutanud. Kaebaja ei ole väitnud, et Keskkonnaamet oleks kaebajale saatnud teate KMH aruande heakskiidu ja keskkonnanõuete määramise kohta, mistõttu saab sellest järeldada, et ka Keskkonnaamet ei lugenud kaebajat ka selles KMH menetluses menetlusosaliseks KeHJS §

16 lg 3 mõttes. Eeltoodu kogumis annab tunnistust sellest, et puudus alus lugeda kaebajat KMH menetluses menetlusosaliseks KeHJS § 16 lg 3 mõttes, mis tähendab, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ega tema vabadusi piiratud. See, et kaebajat kutsuti seoses tema pöördumisega avalikule arutelule ja ka see, et vastustaja palus kaebajalt arvamust, ei teinud kaebajast veel menetlusosalist ega puudutatud isikut. Eeltoodu tähendab, et vastustajal puudus kohustus kaebajat individuaalselt KMH menetlusse kaasata. Kaebajal oli vaid seaduse alusel õigus kasutada igaühe õigust KMH menetluses osalemiseks.

Mis puutub kaebaja väitesse, et tema poolt esitatud arvamusega ei arvestatud, siis väidab vastustaja põhjendatult, et kaebaja poolt esitatud arvamusega ei olnudki võimalik enam arvestada, kuna kaebaja ei esitanud oma arvamust avaliku arutelu ajal, vaid pärast arvamuste esitamise tähtaja möödumist. Samuti ei saa nõustuda kaebaja väitega, et teda tulnuks kaasata kõnesoleva tee eelprojekti menetlusse tulenevalt TeeS § 19 lg-st 3, mille teise lause kohaselt küsib eelprojekti koostamise käigus tee omanik planeerimisseaduse tähenduses puudutatud isikute arvamust.

PlanS § 16 lg 4 kohaselt on puudutatud isikuks kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt, planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik ja planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu. Õige on vastustaja seisukoht, et kaebaja arusaam tema puudutatud isikuks olemise kohta TeeS § 19 lg 3 ja PlanS § 16 lg 4 mõttes on ekslik ja tõendamata, sest kaebaja ei ole esitanud asjas tõendeid, et ta on kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt või et kaebaja on planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik või planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu.

Vaatamata eeltoodule on kaebaja viide PlanS § 16 lg 4 kohaldamiseks ja sellest tulenevalt enda tee eelprojekti menetluses puudutatud isikuks lugemiseks põhimõtteliselt väär. Nimelt TeeS § 19 lg-st 3 tuleneb, et eelprojekti koostamise käigus küsib tee omanik arvamust nendelt isikutelt, keda loetakse planeerimisseaduse tähenduses puudutatud isikuteks. TeeS § 19 lg 6 kohaselt teeehitusprojekt koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel. Seega saavad tee eelprojekti koostamise menetluses olla puudutatud isikuteks isikud, keda loetakse PlanS-e kohaselt puudutatud isikuteks üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu mõttes.

PlanS § 16 lg 1 p-st 2 tulenevalt on maakonnaplaneeringu puhul puudutatud isikuks planeeritava maa-ala kohalikud omavalitsused, planeeritava maa-ala naabrusesse jäävate maakondade maavanemad ja ministeeriumid, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi planeering käsitleb ning p-dest 3 ja 4 tulenevalt on üldplaneeringu puhul puudutatud isikuteks planeeritava maa-ala naabrusesse jäävad kohalikud omavalitsused ja maavanemad ning planeeritava maa-ala elanikud ja teised huvitatud isikud. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta vastab mõnele eelnimetatud puudutatud isiku mõistele, st kaebaja ei olnud tee-ehituseks planeeritava maa-ala suhtes huvitatud isik, kuivõrd tugimaantee

3-10-348

16 (17)

23 Rakvere-Haljala ei kulge üle kaebaja kinnistute ja kaebaja ei ole tee-ehituseks planeeritavate kinnisasjade naaber, mistõttu tulevase maakonnaja/või üldplaneeringu menetlusega ei muudeta kaebaja kinnistute senist planeeringut. PlanS § 16 lg 4, millele kaebaja tugineb, reguleerib puudutatud isikute õigusi detailplaneeringu menetluses. Teeehitusprojekti ega ka eelprojekti ei koostata detailplaneeringu alusel, vaid koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel. Seega ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kas kaebaja on PlanS § 16 lg 4 mõttes kinnisasja omanik, kelle senist maakasutust või krundi ehitusõigust planeeringuga kavandatu muudab omaniku tahte vastaselt või et kaebaja on planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik või planeeritava maa-ala ümbruses asuva kinnisasja omanik, kui tema kinnisasja kasutamistingimusi mõjutab oluliselt planeeringuga kavandatu.

Kuivõrd kaebajat ei saanud eeltoodud põhjustel põhjendatud käsitleda tee eelprojekti menetluses puudutatud isikuna TeeS § 19 lg 3 mõttes ning sellest tulenevalt menetlusosalisena selles menetluses, siis ei olnud vastustaja ka kohustatud kaebajalt küsima tee eelprojekti koostamise menetluses arvamust. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tal ei ole võimalust edasistes teeprojekti menetluse etappides enam osaleda ning seega ka oma õigusi kaitsta. Vaidlustatud käskkirjadega ei ole tehtud lõplikult siduvalt kindlaks uue tee rajamine, vaid käskkirjadega üksnes valiti uue tee asukoht eelprojektist lähtuvalt enne maakonnaja/või üldplaneeringu muutmist.

Asjaolu, kas maakonnaja/või üldplaneeringu muutmisega jääb kavandatud tee eelprojektiga kavandatud kohta või mitte, ei ole täna üheselt õiguslikult siduvalt veel määratud. TeeS § 19 lg-st 3 tulenevalt on eelprojekt uue planeeritava tee ehitamisel koostatava projekti esimene etapp, millega määratakse kindlaks üksnes planeeritava tee asukoht. TeeS § 17 lg 6 kohaselt tee-ehitusprojekt koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole eelprojekt koostatud kehtestatud maakonnaja/või üldplaneeringu alusel, vaid tugimaantee 23 Rakvere-Haljala teeehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa saamiseks ning ehitamiseks tuleb kehtestatud Rakvere valla üldplaneeringut ja/või maakonnaplaneeringut hakata alles muutma, siis nimetatud planeerimismenetlustes saab kaebaja vajadusel osaleda ja oma vastuväited esitada.

Vaidlusaluse tee-ehituse lõplik projekt läheb koostamisele alles peale kehtestatud maakonna ja/või üldplaneeringu muutmist ja muudetud kujul kehtestamist. Eeltoodu tõttu on ekslik ka kaebaja seisukoht, et vaidlustatud käskkirjadega kinnitati lõplikult ja õiguslikult siduvalt kindlaks uue tee asukoht ning edasise menetluse käigus, sealhulgas nii uue tee tehnilisel kavandamisel kui ehitusloa väljastamisel lähtutakse eelprojektiga kinnitatud asukohast, st käskkirjaga on osaliselt kindlaks määratud lõpphaldusakti (ehitusloa) sisu. Nimetatud põhjusel peab kaebaja vaidlustatud käskkirju eelhaldusaktideks.

Vaidlustatud käskkirjad ei ole eelhaldusaktid, millega määrati õiguslikult siduvalt uue tee asukoht. Seda sellepärast, et planeeritava uue tee eelprojekt ei ole kinnitatud maakonnaja/või üldplaneeringu alusel, vaid vastav planeerimismenetlus hakkab alles toimuma eelprojekti järgselt ja tee-ehitusprojekti saab koostada ning uue tee asukoha lõplikult teha siduvalt kindlaks alles vastava maakonnaja/või üldplaneeringu muudatusega. Õige on vastustaja väide, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üle kaebaja erahuvi. TeeS § 17 lg 2 kohaselt tee ehitamise eesmärk on muuta liiklemine ohutumaks, suurendada tee läbilaskevõimet ja seega soodustada transiitliiklust, parandada keskkonnaseisundit või soodustada piirkonna arengut ning tee ehitamise tulemus on uus tee, tee klassi muutumine, uus ristmik või lisarada.

Käesoleval juhul täidab tugimaantee 23 Rakvere-Haljala ehitamine just eelnimetatud eesmärki. Tegemist on olulise avaliku huviga. Kui tee-ehitusel lubataks antud juhul erahuvil domineerida, siis ei oleks praktiliselt üldse võimalik uusi teid ehitada, kuna eeldatavalt on igal maatükil olemas kellegi erahuvi. Väidet, et tee-ehitusel on oluline avalik huvi, kinnitab ka näiteks asjaolu, et juhul, kui maaomanik ei nõustu riigi tee ehitamisega üle oma maatüki ja vajaliku maaosa võõrandamisega riigile, siis on seadusest tulenevalt võimalik avalikes huvides ka vastava maa-ala sundvõõrandamine riigile.

Kaebusest

3-10-348

17 (17) nähtuvalt rikuvad vaidlustatud käskkirjad kaebaja PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust kuna uue planeeritud tee rajamisega juhitakse tulevased liiklusvood kaebaja teenindusjaamast mööda ja see toob kaebajale kaasa käibe languse teenindusjaamas ja võtab otseselt ära transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse, mis võib viia teenindusjaama sulgemiseni ning kaebuse esitaja kui tulu eesmärgil tegutsev ettevõtja on kohustatud leidma võimalusi teenindusjaama ümberpaigutamiseks uude kohta (võimalusel rajatava uue tee äärde).

Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjad ei saa piirata kaebaja ettevõtlusvabadust. Nimetatud käskkirjad ei ole reguleeri kaebaja majandustegevust (ettevõtlust) ega ole sellega puutumuses. Kaebaja oletused käibe languse kohta tulevikus ja transiitliiklusvoogude teenindamise võimaluse äravõtmise kohta ning teenindusjaama ümberpaigutamise vajaduse kohta on põhjendamatud kuna kaebaja tugineb oletustele. Vastustaja väitel ei likvideerita seoses uue tee projekteerimisega olemasolevat Rakvere-Haljala maanteelõiku ja uuelt teelt on ette nähtud mahasõidud ning säilivad kõik juurdepääsud Põhja Kaubanduskeskusesse, sh kaebaja teenindusjaama.

Ka käesoleval ajal tuleb kaebaja teenindusjaama sõitmiseks sõita maha Rakvere-Haljala maanteelt. Vastustaja on oma 02.10.2009 vastuses kaebaja pöördumistele kinnitanud, et kaebajale kuuluva teenindusjaama piirkonnas prognoositakse tulevikus liikluses isegi kerget kasvutendentsi, samuti ei jää olemasolev maantee kergliiklusteeks, vaid kõrvalmaanteeks ning teenindusjaamale juhitakse tähelepanu viitadega ja alles jääb olemasolev teenindusjaama ristmik ning nimetatud kõrvalmaantee ei jää tupikteeks, vaid Päide eritasandilisest liiklussõlmest avatuks.

Ettevõtluse planeerimisel peab äriühing arvestama ka äririskidega, st nii tulevikus tekkida võivate äririskidega kui ka selliste äririskidega, millised võivad kaasneda planeerimistegevusega ja riigi huvidega teede ehitusel. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega halduskohtumenetluses on kaebeõigus üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldusakti või toimingut, mis ei riku tema õigusi ega piira tema vabadusi.

HKMS § 7 lg 1 seostab halduskohtusse pöördumise õiguse otseselt isiku subjektiivsete õiguste tegeliku rikkumisega. Kuivõrd vaidlustatud käskkirjad ei rikkunud ega saanudki rikkuda kaebaja õigusi ega piirata vabadusi, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Mare Krull Kohtunik