3-10-1485/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-10-1485 Määruse kuupäev 03.11.2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Boriss Saarepuu kaebus Tartu Vangla toimingu (30.04.2010. a jalutuskäigu mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 03.11.2010 kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta läbi vaatamata Boriss Saarepuu kaebus haldusasjas 3-10-1485 (HKMS § 23 lg 3 p 1);

2. Määruse ärakiri saata menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Boriss Saarepuu esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud B. Saarepuul 30.04.2010. a minna värske õhu kätte jalutama, millega rikuti vangistusseaduse § 55 lg-t 2.

2. Tartu Halduskohus võttis 01.09.2010. a määrusega B. Saarepuu kaebuse menetlusse ning küsis vastustaja Tartu Vanglalt kirjalikku vastust kaebuse kohta.

3. Tartu Vangla oma vastuses kaebusele on seisukohal, et B. Saarepuu kaebus tuleks HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel jätta läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi.

Kohtu seisukoht

4. HKMS § 23 lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohtu halduskolleegium on 15.05.2008. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-08 asunud seisukohale, et nii HKMS § 11 lg 31 p 5, HKMS § 23 lg 3 p 1 kui ka HKMS § 33 lg 3 p 5 tuleb sisustada, lähtudes HKMS §-st 7. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.2010. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-st 10 tulenevalt laieneb eelnimetatud sätete kohaldamisala ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik.

B. Saarepuu kaebuse nõudeks on Tartu Vangla toimingu, mis seisneb kaebajale 30.04.2010. a värskes õhus jalutuskäigu mittevõimaldamises, õigusvastasuse tuvastamine. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks kaebuse halduskohtule esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. B. Saarepuu on oma kaebuse täpsustuses märkinud põhjendatud huvina järgneva: 1) preventiivse huvi, et tulevikus ei hakka vangla kaebaja õigusi rikkuma ega jäta jalutuskäigust ilma; 2) tulevikus kavatseb kaebaja esitada Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude; 3) toimingu õigusvastasuse tuvastamine aitab kaebaja arvates tuvastada süüdlased ning nad vastutusele võtta; 4) õigusvastasuse tuvastamine on tõe, õiguse ja õigluse huvides, aidates vangla vastutusele võtta.

Kohus märgib, et preventiivsel eesmärgil kaebuse rahuldamine eeldab reaalset ja tõsiseltvõetavat ohtu, et kaebaja õigusi rikkuv tegevus võiks korduda. Kinnipeetavale vähemalt üks tund päevas värskes õhus jalutuskäigu võimaldamise kohustus on sätestatud vangistusseaduse § 55 lg-s 2, mida vangla on kohustatud täitma. Kohtu arvates ei saa olla põhjendatud huviks asjaolu, et vangla ei rikuks edaspidi kaebaja õigusi, kuna vangla on kohustatud seaduse sätteid järgima, mistõttu puudub vajadus vanglale seda korrata. Preventiivsel eesmärgil kaebuse rahuldamine ei annaks käesoleval juhul kaebajale reaalset eelist oma õiguste edasisel teostamisel. Samuti nähtub Tartu Vangla vastusest kaebusele, et vangla tegelikult tunnistab B. Saarepuule 30.04.2010. a jalutuskäigu mittevõimaldamise õigusvastasust, pakkudes kaebajale 15.09.2010. a võimaluse viibida üks tund värskes õhus rohkem.

Riigikohtu halduskolleegium on 18.02.2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-88-09 märkinud, et kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja on märkinud, et jalutuskäigu mittevõimaldamise tulemusena sai ta negatiivseid emotsioone, meelepaha ja kahju. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtule esitatud kaebuse pinnalt võib järeldada, et käesoleval juhul ei esine riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud aluseid mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks ning kohtu arvates on vähetõenäoline ühel päeval jalutuskäigu mittevõimaldamise eest mittevaralise kahju hüvitamine. Seetõttu leiab kohus, et mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue oleks antud juhul ilmselgelt perspektiivitu.

Kaebaja on põhjendatud huvina märkinud ka, et toimingu õigusvastasuse tuvastamine aitab tuvastada ning vastutusele võtta süüdlased. Kohus on seisukohal, et kaebajal ei ole kehtivast õigusest tulenevat subjektiivset õigust nõuda võimalike süüdlaste kindlakstegemist või nende karistamist, kuna see ei puuduta kaebaja õigusi.

Riigikohutu halduskolleegium on märkinud, et olenemata asjaolust, et toimingu õigusvastasuse tuvastamine võib olla isiku jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, ei loo eelnimetatu reeglina piisavat põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-4-10 ning 22.09.2010. a määruses asjas nr 3-3-1-40- 10). Sellest tulenevalt ei saa kohtu arvates lugeda põhjendatud huviks kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et jalutuskäigu mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamine on tõe, õiguse ja õigluse huvides. Põhjendatud huviks ei saa olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Üksnes asjaolu, et isiku jaoks on tähtsad õigused, mis puudutavad tema eluviisi, ei tähenda, et isikul oleks põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.

Tulenevalt eelnevast on kohus seisukohal, et B. Saarepuu kaebus Tartu Vangla toimingu – kaebajale 30.04.20201. a jalutuskäiku mittevõimaldamine – õigusvastasuse tuvastamise nõudes on ilmselgelt perspektiivitu, kuna soovitud eesmärgi saavutamine kaebuse abil ei ole võimalik ning kaebaja ei saavutaks kohtulahendiga tuvastamisnõude osas eelist oma õiguste edasisel kaitsel. Seetõttu jätab kohus B. Saarepuu kaebuse haldusasjas nr 3-10- 1485 HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata.

Roby Koik kohtunik