3-08-1656/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1656 Haldusasi Heino Lausa kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks teha haldusmenetluse uuendamise korras uus otsus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Heino Lausa apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Heino Lausa Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1656 muutmata ja Heino Lausa apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Heino Lausa esitas 16. jaanuaril 1992. a avalduse Tallinnas, Adamsoni tn 20, endine Falkpargi tn 16, endisel kinnistul nr 298 asunud hoonete ja krundi tagastamiseks. Avalduse real, kus tuli märkida vara omanik enne õigusvastast võõrandamist, märkis taotleja:

3-08-1656

2(10) „Aleksander Krupp´i tütar Maren Olivia Viktoria Lausa poeg Heino Lausa Arnold III-JIA Nr 415815 sünnitunnistus“.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega nr 2351 jäeti taotlus rahuldamata põhjendusega, et 1927. a koostatud testamendiga jättis Aleksander Krupp kogu oma varanduse abikaasa Aleksandra Kruppile eluaegseks kasutamiseks ja pärast tema surma poegade Ernst Kruppi ja Oskar Kruppi lastele.

3. Heino Lausa pöördus 4. juunil 2008. a Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega subjektiotsuse uuesti läbivaatamiseks põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektideks on ka Eestimaalt Saksamaale ümberasunud kodanikud. Kuna Aleksandra Krupp suri 1948. a ning selleks ajaks olid surnud või teadmata kadunud kõik testamendiga määratud järelpärijad (neil puudusid alanejad sugulased), said vara seaduslikeks pärijateks Aleksander Kruppi ainukese venna Johann Kruppi tütred ja pojad ning nende alanejad sugulased, kes asusid 1940. ja 1941. a ümber Saksamaale. Tallinna Maa-ameti 4. juuli 2008. a kirjaga selgitati, et H. Lausa suhtes ei ole võimalik vara tagastamise taotlust positiivselt lahendada, sest subjektiotsus on kooskõlas seadustega ja ei kuulu läbivaatamisele. Toimikusse kogutud tõenditega on tõendatud, et Aleksander Krupp määras 12. septembril 1927. a koostatud testamendiga kogu temale kuuluva vara pärijaks abikaasa Aleksandra Kruppi ning kinnistusraamatu kande kohaselt oli Falkpargi tn 16 asunud kinnisvara ainuomanik natsionaliseerimise ajal Aleksandra Krupp. Tulenevalt omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS või ka Alused) § 7 lg 1 p-st 3 ja ORAS §-st 8 ei saa vara omaniku abikaasa lapsed esimesest abielust ja nende järeltulijad olla ORAS mõistes õigustatud subjektideks. Puudub ka Aleksandra Kruppi enne 23. juulit 1940. a tehtud notariaalne testament, milles ta oleks H. Lausat enda pärijana nimetanud.

4. H. Lausa pöördus 7. juulil 2008. a uuesti Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega subjektiotsuse uueks läbivaatamiseks. Tallinna Maa-ameti 16. juuli 2008. a kirjaga kinnitati H. Lausale taas, et subjektiotsus on kooskõlas ORAS-ga ning esitatud ei ole uusi dokumente, mis võiksid tingida subjektiotsuse muutmise ning taotluse uuesti läbivaatamise.

5. H. Lausa esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kohustamiseks uuendatud haldusmenetluses uue otsuse tegemiseks.

6. Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2008. a otsusega kaebus rahuldati ning Tallinna Linnavalitsusele tehti ettekirjutus vaadata uuesti läbi H. Lausa taotlus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsuse nr 2351 suhtes haldusmenetluse uuendamiseks. Kohus leidis, et vastustaja motiveeris otsuse läbivaatamata jätmist nende sätete ja faktiliste asjaoludega, mis puudutavad otsuse sisulist õigsust, kontrollimata samas, kas esinevad haldusmenetluse uuendamise alused. Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2009. a otsusega halduskohtu otsus tühistati ja asi saadeti esimese astme kohtule uueks arutamiseks põhjusel, et halduskohus oleks pidanud haldusasjas määrama vastustajaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni. Riigikohus jättis H. Lausa kassatsioonkaebuse 17. juuni 2009. a määrusega menetlusse võtmata.

3-08-1656

3(10) 7. H. Lausa kaebuse põhjendused: 1) Tallinna linnakomisjon oleks pidanud kaebaja 7. juuli 2008. a taotluse alusel alustama haldusmenetlust, sest alates 1936. aastast kuni käesoleva ajani ei ole teostunud Aleksander Kruppi vara pärimise lõpetamine. Haldusmenetluse uuendamisest keeldumine ei olnud piisavalt põhjendatud, sest enne 1940. a 16. juunit kehtinud seaduste põhjal ja ORAS mõistes jäid paljud õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektid määratlemata. Linnakomisjon jättis endiste omanike määratlemisel valikuliselt ülejäänud endised omanikuõigustustega isikud õigustatud subjektide ringist välja. Vaid lõplik kaebaja suguluse õiguslik määramine Aleksander Kruppi suhtes oleks võimaldanud asja õiget lahendamist; 2) haldusmenetlust tulnuks alustada lähtudes Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2006. a otsuse nr 3-3-12-1-07 p-st 43. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses asuti seisukohale, et ORAS sätte kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele ORAS-ga sätestatud alustel ja üldises korras. Antud juhul oli tegemist Saksamaale läinud järelpärijatest omanikega, vara tagastamise nõue ei kuulunud ORAS rakendushetkest alates läbivaatamisele ja oli „külmutatud“ kuni lepingute sõlmimiseni või vastava Eesti Vabariigi otsuse vastuvõtmiseni. Järelikult ükskõik milliste põhjendustega sellekohased vara tagastamise ja õigustatud subjektiks tunnistamise jaatava või eitava vastusega otsused olid seadusega vastuolus kuni Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a otsuseni; 3) kaebajale saadetud kirjades on jäetud kontrollimata kaebaja poolt nimetatud omaniku vastavus. Aleksander Kruppi vara ainupärijana ning endise omanikuna on välja toodud Aleksandra Krupp. Tulenevalt enne 1940. a 16. juunit Eesti Vabariigis kehtinud seadustest ei olnud ORAS mõistes endised omanikeõigustega isikud mitte ainult Aleksandra Krupp, vaid ka kõik Aleksander Kruppi veresugulased, sh kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp. Kaebaja soovis oma taotlusega linnakomisjoni otsuse ümbervaatamist, et viia lõpule Aleksander Kruppi vara pärimine ning selgitada ka seda, et Aleksander Krupp ei ole mitte kaebaja vanaisa, vaid vanaonu. Kaebajale saadetud vastustes pole eelnevat arvestatud; 4) linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsus nr 2351 oli testamendi adekvaatse tõlgendamise seisukohast õige, õigustoiminguteks aga ebapiisav ning moonutatud õiguslike tagajärgedega, sest testamendijärgsed järelpärijad sõja ajal kas surid või jäid teadmata kadunuks juba enne eelpärija surma ning nende järelpärimisele tulemist. Sellest tuleneb, et enne 1940. a juunit kuni järelpärimise tingimuste saabumiseni olid ülejäänutega samaväärsed pärijad ka kõik seaduslikud pärijad ehk potentsiaalsed omanikud; 5) eelpärija oli sisuliselt pärandi valitseja (hooldaja) ning järelpärija subjektiivse õiguse kandja, kuna omandas tehinguga kindlaksmääratud õigused alles edasilükkava tingimuse saabumisel. Seadusjärgsetel pärijatel oli ooteperioodil samavõrd õigustus lugeda ennast subjektiivse õiguse kandjateks (omanikeks) kui pärimisõiguslikus ooteõiguses olevatel järelpärijatel kuni edasilükkava tingimuse saabumiseni. Asjaolude sunnil ooteperioodil väljalangenud järelpärijate asemele seadusjärgselt positsioneerunud subjektiivse õiguse kandjatel oli kehtinud õigusest tulenev õigus edasilükkava tingimuse saabumisel muutuda õigustatud subjektideks. Testamendiaegne objektiivne õigus ei ole samane ei reaalaja objektiivse õiguse ega ka adekvaatse tõlgendamise korral ORAS valmimisja väljakuulutamisaja objektiivse õigusega. Järelikult ei saa samaselt laheneda ka pärimisjärglus. ORAS adekvaatse tõlgendamise korral on tegemist üldinimlike moraalinormide aluseid ümberlükkava seadusega – kehtinud objektiivsest õigusest tulenevate samaväärsete notariaalselt tõestatud ühepoolsete tehingute puhul eelistatakse ühtesid pärijaid teistele ehk samaväärsete seas on ühed muutunud teistest õigemateks. See on vastuolus inimõigustega. Kuna hetkeseisuga ei kuulu testaatori vara ei perekonnaliikmetele ega ka kaugetele

3-08-1656

4(10) sugulastele, kuigi reaalselt on kehtinud objektiivse õiguse õigussubjektid olemas, siis testaatori huve silmas pidades on temale tekitatud kahju ning tema huvid ei ole ühepoolse tehinguga realiseerunud. Eelnevate väidete paikapidavus on tõendatud tagantjärele olukorraga, mis oleks tekkinud enne 1940. a juunit kehtinud seaduste põhjal 1948. aasta märtsis, kui eelpärija suri: sellest hetkest peale oleks seaduse järgi Aleksander Kruppi vara pärinud tema venna Johann Kruppi lapsed ning sealt edasi nende elusolevad alanejad – kaebaja ja Willy Krupp.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited: Alused vara tagastamise menetluse uuendamiseks puudusid. Asjaolu, et kaebaja ei ole vara endise omaniku pärija, oli linnakomisjonile teada juba subjektiotsuse vastuvõtmise ajal. Seda selgitati kaebajale ka menetluse uuendamisest keeldumisel. Kaebaja ei toonud taotluse esitamisel välja uusi asjaolusid ega esitanud uusi tõendeid, mis ei olnud teada subjektiotsuse vastuvõtmise ajal ning lükkaks kõnealuse asjaolu ümber. Sellekohaseid materjale ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Vara omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal oli Aleksandra Krupp ning vara tagastamist said nõuda üksnes tema pärijad.

9. Tallinna Halduskohtu 23. oktoobri 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega nr 2351 jäeti kaebaja taotlus endisel kinnistul nr 298 asunud hoonete ja krundi tagastamiseks rahuldamata. Kuna nimetatud otsuse peale tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg oli 2008. aastaks möödunud, sai kaebaja 4. juuni 2008. a taotluse näol olla tegemist vaid haldusmenetluse uuendamise taotlusega. Tallinna Maa-ameti 4. juuli ja 16. juuli 2008. a kirju tuleb seega käsitleda haldusmenetluse uuendamisest keeldumisena. Kohtul tuleb teha kindlaks, kas esinevad haldusmenetluse uuendamise alused; 2) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 p 36 sätestab: „Kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates.“ Viidatud korra p 36 on HMS § 44 suhtes erisäte; 3) ORAS § 6 lg 2 kohaselt käsitatakse vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul ORAS § 6 1. lõikes toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940. a kuni 1. juunini 1981. a. ORAS § 7 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimustel isikud, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, või nende isikute pärijad ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega sisuliselt keelduti kaebaja tunnistamisest omandireformi õigustatud subjektiks põhjusel, et ta ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku pärija, said käesoleval juhul haldusmenetluse uuendamist tingida tõendid, mis eeltoodud järelduse ümber lükkavad; 4) kaebaja taotluse lahendamisel omab tähtsust, et taotlus on esitatud Aleksander Kruppile kuulunud hoonete ja krundi tagastamiseks. Kaebaja väitel oli Aleksander Krupp tema

3-08-1656

5(10) vanaonu. Aleksander Krupp on 12. septembri 1927. a testamendiga jätnud Tallinnas, Falkpargi tn 16 asunud kinnistu nr 298 enda teisele abikaasale Aleksandra Kruppile. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et Aleksandra Krupp omandas Falkpargi tn 16 kinnistu Aleksander Kruppi testamendi põhjal 18. aprillil 1936. a. Seega suri Aleksander Krupp veel enne Falkpargi tn 16 kinnistu õigusvastast võõrandamist. ORAS § 7 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist õigustatud nõudma aga vaid isik, kes oli vara omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal või on ORAS §-s 8 sätestatud tingimustel vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku pärija. Maja natsionaliseerimise aktist nähtub, et Falkpargi tn 16 kinnistu nr 298 natsionaliseeriti Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse suurte majade natsionaliseerimise kohta alusel ning et vara omanikuks selle natsionaliseerimise ajal oli A. Krupp. Asjaolu, et vara omanikuks natsionaliseerimise ajal oli Aleksandra Krupp, nähtub ka majade natsionaliseerimise komisjoni otsusest. Seega tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks ORAS tähenduses pidada Aleksandra Kruppi, mistõttu kaebaja oleks saanud taotleda vaid Aleksandra Kruppile, mitte aga Aleksander Kruppile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole Aleksandra Kruppi pärija ORAS § 8 mõistes. Asjaolu, kas Aleksandra Krupp omandas õigusvastaselt võõrandatud vara eelpärijana või mitte ning kas Aleksander Kruppi testamendis väljendatud tahe täitus või mitte, ei oma ORAS järgi õiguslikku tähendust; 5) kaebaja haldusmenetluse uuendamise taotlus on esitatud Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-07 lähtudes. Selle otsuse p-s 43 leidis Riigikohtu üldkogu järgmist: „Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.“ ORAS § 7 lg-st 3 tulenes teatavasti keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp oli arhiiviteatise järgi tõepoolest Saksamaale ümberasuja, kuid see fakt ei oma käesolevas haldusasjas tähtsust, sest vastustaja ei keeldunud kaebaja taotlust rahuldamast seoses kaebaja ema Saksamaale ümberasumisega, vaid seoses asjaoluga, et kaebaja ei olnud õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamisaegse omaniku pärija. Kuna kaebaja ei ole haldusasja materjalidest nähtuvalt esitanud vastustajale uusi tõendeid, mis eeltoodud järelduse ümber lükkaksid, oli vastustaja keeldumine haldusmenetluse uuendamise korras uue subjektiotsuse tegemisest seaduslik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Heino Lausa apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu 23. oktoobri 2009. a otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus leidis, et kuna linnakomisjoni 21. märtsi 1994. a otsusega sisuliselt keelduti kaebajat tunnistamast omandireformi õigustatud subjektiks põhjusel, et ta ei ole endise omaniku pärija, said haldusmenetluse uuendamise tingida seda järeldust ümberlükkavad tõendid. Kuna linnakomisjoni otsuses ei olnud viidet ühelegi seadusele, on kohtu tõlgendus meelevaldne. Kaebaja on olnud alati seisukohal, et Aleksandra Krupp ei saanud olla kehtinud seaduse ega ka ORAS mõistes endine omanik. Linnakomisjoni otsus, milles tsiteeriti lühidalt Aleksander Kruppi testamenti, tähendas kaebaja jaoks seda, et eelpärijast Aleksandra Kruppil kui sisuliselt pärandvara valitsejal puuduvad ORAS mõistes endise omaniku tunnused, ning et järelpärijatest lapselapsed kui Saksamaale ümberasujad ei saanud samuti kuni vastavate kokkulepete sõlmimiseni olla õigustatud subjektid, ehkki järelpärijatena saavad ainult nemad

3-08-1656

6(10) olla ORAS mõistes endised omanikud. Seetõttu oli kaebaja taotluse rahuldamata jätmine ootuspärane ja otsuse peale kaebamine olnuks põhjendamatu; 2) Aleksandra Krupp ei saa olla ORAS mõistes endine omanik tulenevalt testamendist ja testamendi tegemise ajal kehtinud seadustest. Tulenevalt testamendi sisust oli Aleksandra Kruppil õigus ainult kasutada ja valitseda pärandvara oma äranägemise järgi oma eluea jooksul, kusjuures seda ei saanud teostada muul viisil kui obrokipidamisest tulenevate kohustuste täitmisega. Testamendiga sai ta valitseja/hooldaja volitused ehk temast sai valitseja staatuses eelpärija ja kaudseteks omanikeks ehk järelpärijateks said lapselapsed. Kuna Aleksandra Kruppil puudus võimalus käsutada oma surma juhtumiks Aleksander Kruppi pärandvara, siis puudus tal ka oluline omaniku tunnus. Järelikult ei saanud ta olla ka endine omanik ORAS mõistes. Ka ORAS kehtestamise ja kehtimise aegsetes seadustes (Eesti Vabariigi omandiseadus, AÕS) sätestatud omaniku määratluste kohaselt ei saanud Aleksandra Krupp olla ORAS mõistes endine omanik, sest tal puudus õigus käsutada Aleksander Kruppi pärandvara. Kõigile Aleksander Kruppi testamendis nimetatutele või nende õigustes asendajatele pidi kuni testamendi lõpliku realiseerumiseni omistatama võrdsed õigused omandada seda, mida ja millal oli pärandaja määranud oma seadusliku viimase tahtega. Linnakomisjoni tegevuse läbi takistatakse Aleksander Kruppi testamendi täieliku realiseerumise võimalust ehk õiguspärasest ootusest tuleneva õiguspärase tagajärje saabumist, sest Aleksandra Kruppi ORAS mõistes endiseks omanikuks määratlemisega kõrvaldati sama testamendi raames kõik ülejäänud pärandvarale nõudeõigusega õiguslikud subjektid. Aleksandra Kruppi endiseks omanikuks määratlemisega linnakomisjoni poolt tekkis olukord, kus testamendi raames eelpärijale järgnenud järelpärijad või nende asendajad muutusid ilma õigusteta isikuteks selle testamendi suhtes – järelpärijad või nende asendajad ja nende pärijad jäeti meelevaldselt ja testaatori tahte vastaselt ilma igasugustest testamendist tulenevatest õigustest. Õiguskindlus ja –selgus kui pärimismenetluse eesmärgid (ORAS mõistes endise omaniku väljaselgitamine) on saavutatavad vaid juhul, kui pärimismenetluses selgitatakse välja pärija(d). Linnakomisjon piirdus aga 2008. aastal vaid ühe pärija väljaselgitamisega, Aleksander Kruppi testamenti käsitleti vaid osaliselt ning tagatud ei olnud kõigi asjaosaliste ja nende pärijate õigused, kelle õiguspärase ootuse tulemusena pidi realiseeruma õiguslik tagajärg, mille aluseks sai olla vaid testaatori eesmärkide realiseerumine. Pärimisõigussuhe on absoluutne õigussuhe, kus õigustatud subjektideks on pärijad ja kohustatud subjektideks kõik muud isikud; 3) ORAS-st tulenevalt võisid ainult 1940. aasta 16. juunil omandiõigust (valdamise, kasutamise ja käsutamise õigusega) omanud isikud või nende pärijad nõuda vara tagastamist või kompenseerimist ning eelnevast tulenevalt ei olnud Aleksandra Kruppil selleks õigust; 4) Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 p 36 kohaselt vaadatakse uute asjaolude ilmnemisel avaldus läbi. Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a lahendiga nr 3-3-2- 1-07 ilmnes uus asjaolu – osutus võimalikuks Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste lahendamise alustamine haldusmenetluse uuendamise korras; 5) kohtuotsuses osutatud asjaolu, et kaebaja taotlus on esitatud Aleksander Kruppile kuulunud hoonete ja krundi tagastamiseks, on seletatav sellega, et kaebaja eeldas, et Balti eraõiguse järgi oli Aleksander Kruppi pärandvara „lamav pärand“ ehk „päranditomp“ kuni selle vastuvõtmiseni, ehk seda, et kuni Aleksander Kruppi lastelaste (järelpärijate) poolt pärandvara vastuvõtmiseni oli Aleksander Kruppi pärand tema nimeline juriidiline isik või mõnel pool ka pärimisseaduse kohaselt tagasiulatuvalt pärandaja omand, mis sai toimida oma tegevuses ainult vastavalt testamendile ja testaatori surma momendil kehtinud seaduste alusel. Kaebaja arusaamise järgi võõrandati ORAS mõistes Aleksander Kruppi nimeline juriidiline isik, mis sisuliselt kuulus Aleksander Kruppi testamendi järgi kaudsetele omanikele, järelpärijatele –

3-08-1656

7(10) Aleksander Kruppi lastelastele või nende asendajatele ja pärijatele. Kinnistusraamatu märkmete õigsust ainult eeldatakse. Eeldused on aga ümberlükatavad. Kui testamendist ja kehtinud seadustest tulenevalt ei olnud Aleksandra Kruppil võimalik saada omanikuks, siis järelikult ei olnud kinnistusraamatu kanded kehtivad. Kõik omandiõiguses olnud isikud tuleb kindlaks teha sisuliselt; 6) tulenevalt asjaolust, et Aleksandra Krupp ei saanud olla kehtinud seaduste ja Aleksander Kruppi testamendi järgi ORAS mõistes endine omanik ning et Aleksander Kruppi nimeline juriidiline isik omas kehtinud seaduste alusel õigust astuda juriidilistesse suhetesse ka teiste seaduslike pärijatega, kui järelpärijad osutuvad pärimisvõimetuks enne Aleksander Kruppi testamendikohaste pärimiseelduste täitmist, omab tähtsust fakt, et kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp, Aleksander Kruppi ainsa venna Johann Kruppi tütar, oli Saksamaale ümberasuja. Järelikult võis haldusmenetluse uuendamise taotluse esitada lähtuvalt Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-07.

11. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: 1) haldusmenetluse uuendamiseks puuduvad alused, sest taotluse esitamisel ei toodud välja uusi asjaolusid ega esitatud uusi tõendeid, mis ei olnud teada subjektiotsuse vastuvõtmisel; 2) Falkpargi nr 16 kinnistu kuulus pärast Aleksander Kruppi surma ja vara õigusvastase võõrandamise ajal Aleksandra Kruppile ning vara tagastamist said nõuda üksnes need füüsilised isikud, kes olid tema pärijad. Kaebaja selliseks isikuks ei ole. Seega puudub materiaalõiguslik alus kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamiseks; 3) halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme ning õigesti hinnanud tõendeid. Kohtuotsus on õige ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised täiendavaid avaldusi ja seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas vastustajat tuleks kohustada subjektiotsuse uueks läbivaatamiseks tulenevalt asjaolust, et kaebaja ema oli Saksamaale ümberasuja. Vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja sugulaste Saksamaale ümberasumisel ei ole asjas tähtsust, kuna vara endine omanik õigusvastase võõrandamise ajal oli Aleksander Kruppi teine abikaasa Aleksandra Krupp, kellele kuulunud vara suhtes kaebaja ei saa omandireformi õigustatud subjektiks olla, kaebaja ei nõustu.

Apellatsioonkaebus tugineb kokkuvõtlikult väidetele, et Aleksandra Krupp eelpärijana ei saanud olla kehtinud seaduste ja Aleksander Kruppi testamendi järgi kaebaja poolt tagasi taotletava vara endine omanik ORAS mõttes. Kui järelpärijad osutuvad pärimisvõimetuks enne Aleksander Kruppi testamendikohaste pärimiseelduste täitmist, võib olla ka teisi seaduslikke pärijaid. Seetõttu on kaebaja arvates oluline, et kaebaja ema Maren Olivia Viktoria Krupp lahkus ümberasujana Saksamaale. Sellest tulenevalt võis kaebaja taotleda haldusmenetluse uuendamist lähtuvalt Riigikohtu üldkogu 10. märtsi 2008. a kohtuotsusest nr 3-3-2-1-07.

3-08-1656

8(10)

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et subjektiotsuse uueks läbivaatamiseks pole alust ning kaebaja ei saa olla omandireformi õigustatud subjekt.

15. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 p 18 kohaselt tuleb avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel kindlaks määrata vara endine omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Kohus on kinnistusraamatu väljavõttele, 26. jaanuari 1941. a koostatud inventarikaardile ja majade natsionaliseerimise komisjoni 7. aprilli 1941. a otsusele tuginedes õigesti kindlaks teinud, et natsionaliseeritud vara endiseks omanikuks õigusvastase võõrandamise hetkel oli Aleksandra Krupp, kelle pärijaks ei pea ennast ka kaebaja.

16. Kaebaja ei nõustu Aleksandra Kruppi käsitlemisega vara endise omanikuna, leides, et tal puudus Aleksander Kruppi testamendist ja tol ajal kehtinud seadustest tulenevalt õigustus vara käsutada ning tegemist oli vaid eelpärijaga. Kaebaja tugineb Aleksander Kruppi testamendile ning leiab, et sellest tulenevalt saab kaebaja olla omandireformi õigustatud subjekt. Kaebaja sellise käsitusega ei saa ringkonnakohus nõustuda.

17. Kaebaja poolt näidatud andmetest (kohtutoimiku II kd lk-d 11-12) oma suguluse kohta Aleksander Kruppiga nähtub, et kaebaja on Aleksander Kruppi (1852-1935 või 1936) venna Jaan/Johann (1836-teadmata kadunud I Maailmasõjas) poja Johann/Johannes Alexander Carl (1877-teadmata kadunud I Maailmasõjas) tütre Maren Olivia Victoria (1906-1990) poeg. Seega on Aleksander Krupp kaebaja vanavanaisa vend. Aleksander Kruppil olid esimesest abielust Wilhelmine Elisabethiga (1848-1916) pojad Ernst Carl Johann (1874-1912) ja Oscar Ferdinand Alexander (1887-1927). Ernst Carl Johannil oli poeg Herbert Alexander Robert (1902-1947) ning Oscar Ferdinand Alexandril olid pojad Ernst (1918-teadmata kadunud II Maailmasõjas) ja Leo (1921-1941). Aleksander Kruppi teine naine oli Aleksandra Krupp (1861-1948).

18. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et Aleksandra Krupp ei olnud vara omanik õigusvastase võõrandamise ajal ja vara endiseks omanikuks tuleks pidada kaebaja vanavanaisa venda Aleksander Kruppi, ei saaks kaebaja ka sel juhul olla omandireformi õigustatud subjektiks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

19. Kinnistusraamatu väljavõttest (vara tagastamise toimiku lk 16) nähtub, et Falkpargi tn 16 kinnistu nr 298 puhul oli tegemist obrokiõiguse (kruntrendi) alusel kasutatava maaga, mille omanikuks oli Eesti Vabariik; algselt oli obrokipidajaks Aleksander Krupp ning 18. aprillil 1936. a omandas Aleksander Kruppi testamendi põhjal obrokiõiguse Aleksandra Krupp.

20. Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse (edaspidi ka obrokimaa seadus) § 3 lg 1 kohaselt antakse endine kruntrendimaa (obrokimaa) tasuta endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärija omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95 protsendi ulatuses. Sama seaduse § 4 sätestab, et selle seaduse õigustatud subjektide kindlaksmääramine ning maa omandisse andmine ja

3-08-1656

9(10) kompenseerimine toimub ORAS II osas ja maareformi seaduse (MaaRS) II osas ning nendest seadustest tulenevates muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel, kui obrokimaa seadus ei sätesta teisiti. Obrokimaa seaduse § 4 lg 3 näeb ette, et selle seaduse § 3 lg-s 1 tähendatud pärijad määratakse kindlaks MaaRS § 5 lg 1 p 2 sätete kohaselt ning et neile obrokimaa seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätteid.

21. MaaRS § 5 sätestab isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid). Selle paragrahvi lg 1 p 2 kohaselt on õigustatud subjektiks füüsilised isikud, kes on lg 1 p-s 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le 8, ning kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda endise omaniku õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanematel. MaaRS § 5 lg 1 p 1 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli 1940. aasta 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (1991. aasta 20. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja ORAS §-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5 lg 1 p 2 alusel tähtaegselt esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist.

22. Neist sätetest nähtub, et nii obrokimaa seaduse, endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse kui ka MaaRS kohaselt tuleb endise omaniku pärijad määrata kindlaks vastavalt ORAS §-le 8. ORAS § 8 eristab olukorda, kus õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, ning olukorda, kus endine omanik on surnud, kuid testamenti ei ole või see ei vasta nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara. Esimesena viidatud juhtumit reguleerib ORAS § 8 lg 1, mis sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ja ta on teinud testamendi, on omandireformi õigustatud subjektideks testamendijärgsed pärijad testamendis määratud ulatuses.

23. Käesoleval juhul on Aleksander Krupp teinud 12. septembril 1927. a testamendi (väljavõte notari aktiraamatust vara tagastamise toimiku lk 28-30 ja kohtutoimiku I kd lk 20-22), märkides selles järgmist: „Kõik minu liikuva ja liikumata varanduse, mis mina oma vaevaga korjanud olen, ükskõik kus tema minu surma päeval peaks olema, iseäranis minu, Tallinnas, Falkspargi tänaval Nr. 16, kinnistus Nr. 298 all asuva kinnistu, luban mina täieks omanduseks oma abikaasale teisest abielust Aleksandra Krupp´ile, sünd. Pavlovile, kui oma üldpärijale ja annan temale vabaduse selle varandusega oma eluajal täielikult oma heaksarvamise järele talitada. Kuna mina oma abikaasa surma korral määran, et kõik minu pärandus, mis minu abikaasa oma eluajal mitte äratarvitanud ei ole, minu esimesest abielust mõlemate surnud poegade Dr. Ernst Krupp´i ja vabakunstnik Oskar Krupp´i – peale minu abikaasa surma veel

3-08-1656

10(10) elus olevate – laste omanduseks langeks, kus juures oma abikaasale õiguse jätan minu laste laste osade suurust pärandusest oma heaksarvamise järele äramäärata. Ühes sellega määran, et minu abikaasa kohe peale minu surma kõik minu päranduse oma valdamisele võtaks, nii et kohtuega hoolekandevõimude poolt mingisuguseid määrusi minu päranduse kaitsmiseks tarvis ei oleks. Balti Eraseaduse § 2350 põhjal määran „teede ja ülekäikude korraldamiseks ükssada (100) Eesti marka. Minu päranduse väärtust ei ole võimalik praegusel ajal kindlaks määrata.“ Testamendist nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja Aleksander Kruppi testamendis märgitud pärija.

24. Kaebaja seisukoht, et kui testamendis märgitud pärijaid ei ole, saab tema olla oma vanavanaisa venna pärija, ei ole õige. ORAS § 8 lg 5 sätestab: „Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitatakse ainult käesolevas paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, väljaarvatud käesoleva paragrahvi 3. lõike 2. punktis tähendatud isikud.“ Seega testamendijärgse pärija surma korral saavad taotlejateks olla üksnes ORAS § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud. Sellisteks isikuteks on endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud. Kaebaja ei kuulu ORAS § 8 lg 3 p-s 2 loetletud isikute hulka ega saa seetõttu olla oma vanavanaisa vennale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks.

25. Ringkonnakohus märgib, et MaaRS § 5 lg 1 p-le 2 ja endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste seadusele tugineva taotluse puhul on testamendi olemasolu korral ORAS § 8 lg-te 1 ja 5 kohaldamise vajadusele osutanud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 19. aprilli 1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-2-1-99.

26. Omandireformi läbi viiva haldusorgani ülesandeks ei ole selgitada välja, kes saanuks kaebaja väidetud eelpärija (Aleksandra Kruppi) surma järel (1948) ja testamendis nimetatud järelpärijate (Aleksander Kruppi lapselapsed Ernst, Leo ja Herbert) puudumisel pärimisõiguse regulatsioonist lähtudes Aleksander Kruppi vara pärida, sest omandireformi õigustatud subjektideks saavad olla üksnes reformiseadustes määratletud pärijad. Kaebaja seisukoht, et tulenevalt Aleksander Kruppi testamendist saavad omandireformi õigustatud subjektideks olla kõik Aleksander Kruppi veresugulased, sh kaebaja, ei ole kooskõlas reformiseadustega.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus