3-09-2365/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2010, Tartu

Haldusasja number

3-09-2365

Haldusasi

AS Evore kaebus Narva Linnavalitsusele maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemiseks

kohustava ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2010 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Evore apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2010

Menetlusosalised

Kaebaja - AS Evore, esindaja advokaat Villu

Otsmann

Vastustaja - Narva Linnavalitsus, esindajad advokaat

Jaana Nõgisto ja Peeter Tambu

RESOLUTSIOON

Jätta AS Evore apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 12. jaanuari 2010 otsus

muutmata.

Menetlusosaliste poolt apellatsioonimenetluses

kantud kulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s. o alates 26. oktoobrist 2010.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 21.10.1998 andis Narva Linnavalitsus korraldused nr 1463-k ja 1464-k, millega kinnitati

Narva linnas Jõe 7 ja Jõe 5 asuvate hoone teenindusmaaks vastavalt 3200 m2 ja 6100 m2.

AS Evore omandas hooned 09.04.2003 sõlmitud müügilepingutega ning 28.04.2003 esitas ta

avaldused hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. 05.10.2003 koostati

piiriprotokoll ning 14.01.2004 andis linnavalitsus korralduse nr 41-k, millega nõustuti

AS Evore poolt esitatud avaldustes märgitud suuruses (3746 m2 ja 7408 m2) talle maa

ostueesõigusega erastamisega ja taotleti maareformi seaduse (MaaRS) § 21 lg-te 5 ja 6 alusel

maavanemalt luba maa erastamiseks. Ida-Viru Maavanem sellises suuruses maa erastamiseks

luba ei andnud.

28.05.2008 andis linnavalitsus korralduse nr 724-k, millega anti MaaRS § 6 lg 31 alusel AS-le

Evore tähtaeg tulekahjus kannatada saanud ehitiste kordategemiseks. AS Evore täitis selle

nõudmise tähtaegselt.

30.06.2009 edastas Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet AS-le

Evore uued teenindusmaa piiride kulgemise ettepanekud 5400 m2 ja 2350 m2 suuruste

maaüksuste kohta. AS Evore vaidles piiride kulgemise ettepanekule vastu, leides, et maa

tuleks talle erastada 1998. a teenindusmaa määramise korraldustes märgitud ulatuses.

17.09.2009 kirjas teatas linnavalitsus vastusena AS Evore vastuväidetele, et nad ei nõustu maa

ostueesõigusega erastamisega sellises ulatuses, nagu soovib kaebaja, sest liiklusmaad, Jõe

tänavat ja üldplaneeringus ette nähtud jõeäärset puhkeala ei saa erastatava maa hulka määrata.

2. 22.10.2009 esitas AS Evore Tartu Halduskohtule kaebuse ja palus kohtul kohustada Narva

Linnavalitsust sooritama 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Jõe 5 ja Jõe 7

maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks vajalikud eeltoimingud.

Linnavalitsus on oma tegevusetusega rikkunud kaebaja õigust maad ostueesõigusega erastada

ning kohaliku omavalitsuse pädevuses pole otsustada erastamise lubatavuse üle. Kaebaja

õigus maad erastada ei sõltu üldplaneeringust või maa sihtotstarbest. Ehitise teenindamiseks

vajaliku maa määramise kohta antud korraldused on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud.

Tänavate ja Narva jõe kalda kuulumine teenindusmaa sisse ei takista maa erastamist, sest

nende avalikku kasutamist saab tagada seadusest tuleneva kallasraja kasutamise võimaldamise

kohustuse ja kinnistule seatava teeservituudiga. Kaebajal on tekkinud õiguspärase ootuse ja

õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et varasemalt juba teostatud eeltoimingud ning

haldusaktid jäävad kaebaja suhtes kehtima. Puuduvad maa erastamist välistavad seaduslikud

takistused ning alused varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks.

29.12.2009 edastatud täienduses viidati asjaolule, et kaebajale kuuluvate hoonete juurde

määrati 0,93 ha suurune maa juba 14.01.1986 ning teenindusmaa uuesti määramine pole

vajalik.

3. Narva Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt on kaebus vastuoluline, põhineb valedel väidetel, ebaõigetel õiguslikel

hinnangutel ja vastustaja käitumises puudub selline tegevusetus, mis rikuks kaebaja õigusi.

Kaebajal pole õigust nõuda talle maa erastamist 21.10.1998 korralduste nr 1463-k ja 1464-k

alusel, kuna need ei ole antud maa erastamise menetluses ega ka kaebajale suunatud ning

lisaks esinevad sellises ulatuses maa ostueesõigusega erastamisele ka avalikust huvist

tulenevad vastuväited.

Kaebajale erastamisele kuuluva maa piirid ei ole määratud 1998. a korralduste ega muu

haldusaktiga. Maa suuruse ja piiride määramisele suunatud korraldused on kas kohtute poolt

tühistatud või tagasi lükatud maavanema poolt teostatud kontrolli käigus.

Kuna MaaRS § 20 lg 1 kohaselt ei kuulu munitsipaalomandisse jäetav maa erastamisele, ei

saa enne erastamismenetluse alustamist määratud teenindusmaa suurus olla käesolevas

menetluses siduv.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 12. jaanuari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kinnitavad kohtule esitatud tõendid, et osa maast, mida

AS

Evore

soovib

ostueesõiguse

alusel

erastada,

on

otsustatud

taotleda

munitsipaalomandisse ning vastav menetlus on pooleli. Niikaua, kui puudub otsustus Jõe

tänava teenindamiseks vajaliku maa Narva linna omandisse andmise või sellest keeldumise

kohta, pole ka teada, kui suuri maaüksusi üldse on võimalik erastada. Seega ei ole enne

seda võimalik teostada ka AS Evore poolt taotletud maa ostueesõigusega erastamise

eeltoiminguid.

Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametis koostatud teenindusmaa

piiride määramise ettepanekutest ja kaebaja vastuväidete kohta 17.09.2009 antud vastusest

nr 1-12/1852 ei nähtu, et Narva Linnavalitsus keelduks üldse Jõe 5 ja Jõe 7 asuvate ehitiste

juurde maa ostueesõigusega erastamisest. Küsimus on vaid erastatava maa ulatuses.

Narva Linnavalitsuse Linnavara ja majandusameti tõendi ning Ida-Viru maavanemale

esitatud

taotluse

kohaselt

on

Jõe

tänav

11.12.1992

koostatud

riigivara

munitsipaalomandisse üleandmise akti nr 17-504 kohaselt Narva linna omand. Kaebaja

pole seda asjaolu ümber lükanud. MaaRS-st ei tulene kellelegi õigust erastada teise isiku

omandis olevate rajatiste alust maad.

Lisaks omab tähendust ka see, et MaaRS § 20 lg-st 12 tulenevalt ei kuulu

looduskaitseseaduses

sätestatud

sihtkaitse-

ja

piiranguvööndite

maa

üldreeglina

erastamisele ja seda saab teha vaid erandina. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 37 lg-s

1 sätestatu kohaselt on jõe piiranguvöönd olenevalt valgala pikkusest vähemalt 50 meetrit

lai. Vastustaja 17.09.2009 vastuse kohaselt on Jõe tänava ja Narva jõe vahelise ala laius

7-13 meetrit. Eeltoodud põhjendustel puudub halduskohtul alus teha Narva Linnavalitsusele

AS Evore poolt soovitud ettekirjutust maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute

tegemiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. AS Evore esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

12. jaanuari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole munitsipaalomandisse jätmise menetlus prioriteetne

erastamise ees. 19.10.2010 esitas kaebaja halduskohtusse kohustamiskaebuse. 03.11.2009

esitas Narva Linnavalitsus Ida-Viru Maavanemale taotluse Jõe tänava aluse maa

munitsipaalomandisse saamiseks.

Sihtkaitse ja piirangutevööndid ei ole takistuseks maa erastamisele ning halduskohus

tõlgendas ebaõigesti MaaRS § 20 lg-t 12.

Ainsad kehtivad haldusaktid on hetkel 21.10.1998 korraldused 1463-k ja 1464-k ning

14.01.2004 piiride kulgemise ettepanek korralduses nr 41-k. Kehtivate korraldustega on

määratud üheselt ehitise teenindamiseks vajalik maa ning selle erastamiseks ei ole takistusi.

28.05.2008 võttis vastustaja vastu korralduse nr 724-k, millega otsustas anda ehitiste

kordategemiseks 1-aastase tähtaja ning kaebaja pidas sellest tähtajast kinni. Kohalik

omavalitsus tunnistas, et kordatehtud Jõe 5 ja Jõe 7 ehitised on ehitisteks MaaRS mõistes.

Seega tekkis vastustajal kohustus teha erastamise eeltoimingud seaduses sätestatud tähtaja

jooksul enne 2008. a korraldust määratud teenindusmaa ulatust arvestades. Selle asemel

tegi kohalik omavalitsus järjekordselt uue piiride kulgemise ettepaneku.

Selle eelduseks, et kohalik omavalitsus määrab tähtpäeva ehitiste kordategemiseks, on ka

hoonete teenindamiseks ettenähtud maa kindlaksmääramine, mille erastamise õigus tekib

erastamise taotlejal pärast ehitise korrastamist. Seega uskus kaebaja, et ehitiste

kordategemiseks tähtaja andmisel teenindusmaa suurust mitte määrates lähtub kohalik

omavalitsus viimasest kehtivast teenindusmaa suurusest ning selle alusel on kaebajal õigus

erastada maa pärast ehitise korrastamist.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, miks ja millisel alusel on lubatud kohelda kahte

võrdset isikut samas olukorras ebavõrdselt. Jõe 5 ja Jõe 7 naaberkruntide piirid jooksevad

samuti piki jõe kallast, nagu on määratud ka korraldustes 1463-k ja 1464-k.

Naaberkinnistute omanikuks ei ole eraõiguslikud isikud, kuid maakorraldusenõuded ei saa

sõltuda kinnistu omandivormist. Võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvalekaldumiseks peab

olema oluline avalik huvi.

6. Narva Linnavalitsus palub jätta AS-i Evore apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt jääb apellatsioonkaebuse põhjendustest arusaamatuks, kuidas peaks

maa munitsipaalomandisse jätmise prioriteetsus olema seotud erastamise taotleja poolt maa

erastamiseks kohustamiskaebuse esitamisega. Kohaliku omavalitsuse õigus taotleda

munitsipaalomandisse temale kuuluva rajatise alust maad ei sõltu sellest, millal ja kas

esitatakse kohustamiskaebus sama maa osas erastamise eeltoimingute tegemiseks.

MaaRS-s sätestatud munitsipaalomandisse andmise prioriteetsus erastamise ees on ajaliselt

piiramata. Kohustamiskaebus, mis esitatakse kohalikule omavalitsusele kuuluva rajatise

aluse maa, mis kuulub munitsipaliseerimisele, erastamiseks, tuleb jätta rahuldamata.

Kaebaja ei ole kordagi maa erastamise taotlemisel, sh varasemates kohtuvaidlustes,

tuginenud 21.10.1998 korraldustele nr 1463-k ja 1464-k, vaid on taotlenud maa erastamist

vastavalt oma 28.04.2003 avaldustele ja Narva Linnavalitsuse 11.09.2003 piiriettepanekule.

Viimane on aga õigusvastane, sest näeb ette ka Narva jõe akvatooriumi ja avalikus

kasutuses oleva tänava aluse maa erastamise. Maavanem sellisel viisil maa erastamist ei

kooskõlastanud.

Nõustuda ei saa seisukohaga, et MaaRS § 20 lg 12 teisest lausest tulenevalt on kaebajal

õigus kalda-ala piiranguvööndisse jäävat maad erastada. Ehitise juurde saab erastada maad

vaid vähimas vajalikus ulatuses, et tagada ehitise sihtotstarbeline ekspluateerimine (kujad),

ligipääs, hooldus, remont jne. Kaebajale ei ole ehitiste teenindamiseks vajalik teisele poole

Jõe tänavat jääv piiranguvööndi maa.

Kaebajal puudub nõudeõigus 1998. a korraldustes märgitud piirides maa erastamiseks.

1998. a korraldused ei olnud tehtud erastamismenetluses ega saa tekitada kaebajale õigusi

ja kohustusi maa erastamisel. 1998. a teenindusmaa määramist taotlenud AS Eesti

Restauraator ei ole maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud. Kaebaja 28.04.2003

taotluses ehitiste juurde maa erastamiseks ja tema poolt tellitud katastriüksuse

moodustamise toimikus nähakse ette Narva jõe akvatooriumi maa ning kohaliku avalikult

kasutatava Narva linnale kuuluva tee aluse maa erastamine kaebajale, mis oli õigusvastane.

Vastustaja ei ole 1998 a korraldusi tagantjärele kehtetuks tunnistanud ega pea seda ka

vajalikuks. 1998. a korraldustega ei olnud määratud ehitiste teenindamiseks maad

eesmärgil, et seda saaks nimetatud suuruses erastada.

Seega polnud ehitiste korrastamise ajal 2009. a jõus ühtegi kaebajale õigusi ja vastustajale

kohustusi kaasa toovat haldusakti, millega oleks määratud erastatava maa piirid ja millistes

piirides maa erastamiseks oleks kaebajal tekkinud õiguspärane ootus.

Vastustaja ei ole pidanud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piire enne ehitiste

korrastamiseks tähtaja andmist kindlaks määratuks, vaid nägi ette, et ehitise teenindamiseks

vajalik maa määratakse hiljem. Kaebaja pidi sellest aru saama ka vastustaja 28.05.2008

korraldusest.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja ei ole keeldunud erastamise eeltoimingute

tegemisest. Ainuüksi seetõttu on kohustamiskaebus põhjendamatu (HKMS § 9 lg 2 aluseid

ei esine) ja tuleb jätta rahuldamata. Kõik viited võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava

rikkumise kohta on asjakohatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 12. jaanuari 2010 otsus muutmata. Halduskohus on õigesti ja põhjendatult

jätnud AS Evore kaebuse rahuldamata. Tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st

6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt soovis kaebaja, et kohus kohustaks Narva

Linnavalitsust maa ostueesõigusega erastamiseks (selle lõpuleviimiseks) vajalike

eeltoimingute tegemiseks 21.10.1998 tehtud Narva Linnavalitsuse korralduste nr 1463-k ja

1464-k alusel, millega kinnitati Narva linnas Jõe 7 ja Jõe 5 asuvate hoone teenindusmaaks

vastavalt 3200 m2 ja 6100 m2.

9. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-2-01 kohaselt võib kaebaja kohustamiskaebusega

halduskohtusse pöörduda siis, kui tal on õigus toimingu tegemist nõuda ja vastustajal on

kohustus toiming sooritada ning ei esine põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt

õigustoimingule võiks olla ära langenud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja

vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole õigust nõuda erastamistoimingute tegemist

1998. a korralduste alusel määratud teenindusmaa alusel ning vastustajal ei ole kohustust

neid toiminguid sellisel alusel teha.

Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja varasemalt maa erastamise taotlemisel ega

kohtuvaidlustes, tuginenud 21.10.1998 korraldustele nr 1463-k ja 1464-k, vaid on taotlenud

maa erastamist vastavalt oma 28.04.2003 avaldustele ja Narva Linnavalitsuse 11.09.2003

piiriettepanekule. Viimane oli aga õigusvastane, sest nägi ette ka jõe akvatooriumi ja

avaliku tänava aluse maa erastamise. Maavanem sellisel viisil maa erastamist ei

kooskõlastanud.

Ülekaalukat avalikku huvi Jõe tänava aluse maa erastamata jätmiseks ning

munitsipaliseerimiseks

on

vastustaja

väljendanud

korduvalt

ka

varasemates

kohtuvaidlustes.

OE Korra §-des 13 ja 131 märgitud ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride

kindlaksmääramine on üks erastamise eeltoimingutest.

Riigikohus on oma 16. novembri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-1-1-78-06 märkinud, et

erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast

ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel.

Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute

raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Samas lahendis on Riigikohus tunnustanud

võimaliku avaliku huvina esialgsete korralduste muutmisel seda, et Jõe tänav jääb

erastamata tulenevalt MaaRS §-st 28 lg 1 p 1 ja sellest, et tegemist on avalikult kasutatava

ja eraisikule mittekuuluva teega.

10. Mis puudutab konkreetselt Narva Linnavalitsuse 1998. a korraldusi nr 1463-k ja

1464-k, siis on need välja antud MaaRS § 7 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a

määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra alusel,

mille § 5 sätestas, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks on maa

tagastamise,

ostueesõigusega

erastamise,

riigi

omandisse

jätmise

või

maa

munitsipaliseerimise taotlus. MaaRS § 7 lg 5 sätestas, et ehitise teenindamiseks vajaliku

maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses

sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole

kindaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas.

Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast,

loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see

on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist.

Ka 1998. a AS Eesti Restauraator poolt esitatud Jõe 5 ja Jõe 7 juurde teenindusmaa

määramise avalduse (tl 107) esitamise ajal said ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise aluseks olla üksnes maa tagastamise, ostueesõigusega erastamise, riigi

omandisse jätmise või maa munitsipaliseerimise taotlused.

Arvestades seda, et 2003. a Jõe 5 ja Jõe 7 asunud hooned ostnud AS Evore on 2003. a

taotlenud samuti Jõe 5 ja Jõe 7 maa ostueesõigusega erastamist, siis on need ka

kaebajapoolt algatatud erastamismenetluses siduvad, olenemata sellest, et 1998. a ei olnud

erastamismenetlust lõpule viidud.

11. Narva Linnavalitsuse korraldused nr 1463-k ja 1464-k on küll kehtivad haldusaktid,

kuid nagu juba märgitud, ei ole ülekaaluka avaliku huvi esinemisel välistatud see, et

kehtivate hoonete juurde teenindusmaa määramise korralduste tingimusi võidakse hiljem

uute piiride kulgemise ettepanekute koostamise teel muuta.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 64-70 käsitlevad haldusakti muutmist ja kehtetuks

tunnistamist.

HMS § 66 lg 1 järgi võib õigusvastase haldusakti, arvestades käesoleva seaduse §-s 67

sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui

seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli

õiguspärane,

võib

tunnistada

isiku

kahjuks

edasiulatuvalt

kehtetuks,

kui:

1) see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis;

2) haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude

tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti

kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima;

3)

haldusaktiga

on

seotud

lisakohustus

ja

isik

ei

ole

seda

täitnud;

4) isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt.

Asja materjalidest nähtuvalt on Maa-amet olnud 22.12.2009 vastuses (tl 146-148)

seisukohal, et Narva Linnavalitsuse korraldused 1998. a nr 1463-k ja 1464-k ei ole ka

nende andmise ajal olnud õiguspärased, sest Jõe 5 ja Jõe 7 juurde on teenindusmaa

määratud vastuolus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korraga, sest selle korra

§ 12 järgi sai kohalik omavalitsus oma otsusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määrata üksnes pärast katastriüksuse moodustamist.

Lisaks eeltoodule sätestas ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra § 1 kuni

13.06.1999, et käesolev kord reguleerib väljaspool linnade ja teiste tiheasustusega alade

piire asuva ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist maade tagastamisel,

ostueesõigusega

erastamisel,

olemasoleva

ehitise

omaniku

kasuks

riigimaale

hoonestusõiguse seadmisel ja maa munitsipaliseerimisel. Linnades ja teistel tiheasustusega

aladel on ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks kehtestatud korras

koostatud planeering.

Kui lugeda 1998. a siiski nende andmise ajal õiguspärasteks haldusaktideks, siis oleks

nende edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine ringkonnakohtu arvates võimalik tulenevalt

ülekaalukast avalikust huvist ja hiljem muutunud faktiliste asjaolude või muudetud

õigusnormide tõttu HMS § 66 lg 2 p 2 alusel.

Kaebaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukoht, et 1998. a

haldusaktide kehtetuks tunnistamise tähtaeg tuleb lugeda pöördumatult möödunuks

tulenevalt sellest, et Saksa õiguses tunnustatud tähtaeg haldusakti kehtetuks tunnistamiseks

oleks käesoleval juhul möödunud, ei ole asjakohane ega põhjendatud. Eesti kehtivas

õiguses reguleerib haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist HMS-i 4. jagu ning

seega saab Narva Linnavalitsuse 1998. a haldusaktide muutmise või kehtetuks tunnistamise

osas juhinduda üksnes HMS-s sätestatud alustest ja tingimustest.

Samuti puudub asja materjalide põhjal alus asuda seisukohale, et vastustaja on oma

hilisema tegevusega jätkuvalt kinnitanud 1998. a korralduste kehtivust ja et viimane

võimalus nende muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks võis olla ehitiste korrastamiseks

tähtaja määramine 2008. a.

Vastustaja on alates 14.04.2004 otsuse nr 8 tegemisest andnud erastamismenetluse käigus

kaebajale mõista, et Narva Linnavalitsus ei pea õiguslikult võimalikuks erastada kaebajale

maad kuni Narva jõe kaldani ega ka avalikult kasutatava Jõe tänava alust maad,

s. o erastada kaebajale hoonete juurde maad 1998. a korralduste ega ka 14.01.2004

korralduse nr 41-k alusel. Viimatimainitud korralduse alusel ei saanud kaebajal tekkida

õiguspärast ootust maa erastamiseks, kuna selle korraldusega otsustati üksnes MaaRS § 21

lg-te 5 ja 6 alusel edastada kaebaja taotlus ja katastriüksuse toimikud kohustuslikuks

kooskõlastuse saamiseks maavanemale ning tegemist ei olnud maa erastamise oluliste

tingimuste fikseerimisega OE Korra § 15 mõttes. Maavanem ei kooskõlastanud taotluses,

katastriüksuse moodustamise toimikutes ja korralduses ettenähtud piires kaebajale maa

erastamist.

See, kas vastustaja oleks pidanud 28.05.2008 korraldusega nr 724-k (ehitiste

korrastamiseks tähtaja määramine) määrama kindlaks ka erastatava maa ja kas selles

korralduses erastamisele kuuluva maa kindlaksmääramata jätmine oli vastuolus kehtinud

MaaRS §-ga 6 lg 31, ei ole käesoleva vaidluse esemeks, sest antud asjas ei ole vaidlustatud

Narva Linnavalitsuse 28.05.2008 korraldust nr 724-k.

28.05.2008 korralduses on märgitud, et kohalik omavalitsus määrab ehitise omanikule

ehitise kordategemiseks tähtpäeva ning seejärel määrab ehitise teenindamiseks vajaliku

maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast ehitise korrastamist. Ringkonnakohtu

istungil selgitas vastustaja esindaja advokaat J. Nõgisto, et 30.06.2009 kaebajale tehtud

ettepanek ehitistealuse maa piiride kulgemise (teenindusmaa määramise) kohta on antud

28.05.2008 korralduse täitmiseks.

Kaebaja väide, et kuna vastustaja ei määranud kohe 28.05.2008 korralduses kindlaks

erastatava maa piire, siis tekkis tal õiguspärane ootus sellele, et ta saab maad erastada

viimaste ja senini kehtivate haldusaktide (1998. a korraldused nr 1463-k ja 1464-k) alusel,

ei ole põhjendatud ja ei tulene ka 28.05.2008 korralduse sisust. Nagu juba eelnevalt

märgitud, on selles öeldud, et ehitise teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on

õigus erastada, määratakse kindlaks pärast seda, kui ehitiste omanik on ehitised

korrastanud. Sellisest sõnastusest ei saa välja lugeda seda, et vastustaja oleks tekitanud

kaebajale põhjendatud ootuse erastada maa pärast ehitiste kordategemist 1998. a

korraldustes märgitud suuruses ja piirides.

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja arvamus, et 1998. a korralduste

kehtetuks tunnistamise viimaseks võimaluseks vastustaja poolt tuleb lugeda ehitiste

korrastamiseks tähtaja määramist 2008. a.

12. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ka seetõttu, et vaidlusalusel juhul pole

olnud tegemist vastustaja viivitusega.

Erastamismenetluse viibimine on alates kaebaja poolt esimese kaebuse esitamisest

14.06.2004 olnud väljaspool vastustaja kontrollivõimalust ning vastustajal ei olnud

võimalik kohtuvaidluste ajal erastamismenetlust jätkata. Kaebajast sõltuv takistus

menetluse jätkamiseks langes ära 30.04.2009 (tl 79), mil kaebaja teavitas vastustajat ehitiste

korrastamistööde lõppemisest. Vastustaja asus seejärel koostama erastatava maa piiride

kulgemise ettepanekut, nagu on ette nähtud OE korra §-s 131 ning vastav ettepanek tehti

kaebajale 30.06.2009. Kaebaja ei ole pärast linnavalitsuselt 17.09.2009 kirja saamist OE

Korra § 131 järgi piiride kulgemise ettepaneku alusel tellinud katastritoimiku moodustamise

töid, vaid on esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse, kohustamaks vastustajat maad

erastama 1998. a antud korralduste alusel.

13. Kaebaja väide, et Jõe tänava aluse maa munitsipaalomandisse jätmine ei saa olla

prioriteetne Jõe tänava aluse maa temale erastamise võimaluse ees, ei ole põhjendatud.

MaaRS § 28 lg 1 p 1 järgi antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate

hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MaaRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub

erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega

anta munitsipaalomandisse. MaaRS ega ükski muu maa erastamist käsitlev õigusakt ei toeta

kaebaja seisukohta, et siis, kui munitsipaalomandisse jätmise menetlus algatatakse pärast

kaebajapoolset kohustamiskaebusega kohtusse pöördumist, ei ole munitsipaliseerimine maa

ostueesõigusega erastamise ees prioriteetne.

14. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuses valesti

kohaldanud MaaRS § 20 lg-t 12. Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et

veekogu piiranguvööndisse ei ole erastamine üldse võimalik. Halduskohus on asunud

põhjendatult seisukohale, et reeglina ei ole selline erastamine võimalik ning see saab

toimuda üksnes erandina.

MaaRS § 20 lg 12 sätestab, et erastamisele ja kasutusvaldusesse andmisele ei kuulu

looduskaitseseaduses sätestatud kaitsealade loodusreservaatide maa, sihtkaitse- ja

piiranguvööndite maa, hoiualade maa, püsielupaikade maa, samuti kaitstavate looduse

üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa, Natura 2000 võrgustiku maa või muu ajutise

kaitse

alla

võetud

maa

ning

muinsuskaitseseaduses

sätestatud

mälestiste

ja

muinsuskaitsealade kaitsevööndite maa. Käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud maal

asuva elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha ulatuses ning muu ehitise

omanikul ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Erandina võib kaitseala valitseja

või Muinsuskaitseamet, arvestades kehtestatud kaitserežiimi, lubada hoiuala maa või

kaitsealade sihtkaitse- või piiranguvööndi maa, püsielupaiga maa, samuti kaitstava looduse

üksik- või muu objekti juurde kuuluva maa ning Natura 2000 võrgustiku maa või muu

ajutise kaitse alla võetud maa või mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi maa

erastamist kuni käesoleva seaduse § 221 1.–22. lõikes sätestatud ulatuses või

kasutusvaldusesse andmist kuni käesoleva seaduse § 233 6. lõikes sätestatud ulatuses.

Käesoleva lõike alusel erandina erastatud maa ei kuulu looduskaitseseaduse §-s 20

sätestatud alustel riigi poolt omandamisele. Vastav märge kantakse kinnistusraamatusse ja

see on kohustuslik ka omandiõiguse üleminekul.

15. Vaidlusaluse otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide võrdse

kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise kohta, mis tuleneb kaebaja arvates asjaolust, et

vaidlusaluste ehitiste aluse maa naaberkruntide piirid jooksevad mööda Narva jõe kallast ja

neist ei ole välja arvatud Jõe tänava maa.

Kuna vastustaja selgituste kohaselt on Jõe 5 ja Jõe 7 naaberkrundid antud ühiskondliku

sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, mitte ei ole erastatud, siis ei ole tegemist võrreldavate

üksikjuhtumitega, mis tulnuks lahendada sarnaselt. Kaebaja ei saa nõuda, et talle erastataks

maa samade põhimõtete alusel, nagu antakse maad munitsipaalomandisse.

Kuna ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks, jääb AS Evore apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

16. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad AS Evore

menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Apellatsioonimenetluses on menetluskulude väljamõistmise taotluse koos menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentidega esitanud ka Narva Linnavalitsus. Vastustaja taotleb mõista

kaebajalt

tema

kasuks

välja

apellatsioonimenetluses

kantud

õigusabikuludena

33 093,90 krooni (s. h käibemaks).

Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole haldusorganil küll keelatud halduskohtumenetluses

advokaadi abi kasutada, kuid ta peab arvestama, et üldjuhul jäävad advokaadikulud

kaebajalt välja mõistmata. Riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutuse poolt

halduskohtumenetluses vastustajana õigusabikulude kandmine on HKMS § 93 lg 5 mõttes

põhjendatud ja vajalik ennekõike siis, kui vaidlus väljub asutuse igapäevase põhitegevuse

raamidest. Haldusorgani menetluskulude väljamõistmine on piiratud mitmete tingimustega,

nt välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega,

haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik

olukord jne (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-62-08, p 15–16).

Ringkonnakohus leiab, et käesolev maa ostueesõigusega erastamise küsimustega seotud

vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse igapäevase põhitegevuse raamidest, sest OE Korra

§ 4 järgi teeb kohalik omavalitsus ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ja seega peaks

haldusorgan suutma ennast selliste küsimustega seotud kohtuvaidlustes ka ise esindada.

Eeltoodust tulenevalt jäävad ka vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud

õigusabikulud tema enda kanda.

Einar Vene Agu Timmi Maili Lokk