2-07-48074/51 · Tallinna Ringkonnakohus

1(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ele Liiv, liikmed Kai Härmand ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 26.10.2010, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-48074 Tsiviilasi

N. M. hagi N. K. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 19.04.2010 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

569 033 krooni Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. M. apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja N. M. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Irina Bušujeva Kostja N. K. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Vladimir Šemanski Menetluse liik Kohtuistung Kohtuistungi toimumise aeg 04.10.2010

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 19.04.2010 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED: Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

N. M. (hageja) esitas 16.11.2007 Harju Maakohtule hagi N. K. (kostja) vastu, milles palus jagada abikaasade ühisvara, mis on soetatud ajavahemikul 04.07.1997 kuni 2004.a september ning alates 2005.a maist kuni 01.10.2005. Vahepealsel perioodil poolte vahel abielulised suhted puudusid, mistõttu sel ajal soetatud vara on poolte lahusvara. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 04.07.1997 ja lahutati 24.04.2007 kohtuotsusega.

Hageja palus jätta endale vallasasjad väärtusega 8600 krooni ja kostjale vallasasjad väärtusega

263 699 krooni ning mõista kostjalt hageja kasuks enam saadud ühisvara arvelt välja hüvitis

127 545 krooni. Kostja viis nimetatud väärtuses vallasasjad ära 2006.a septembris, kui korterist lahkus ja need asjad on kostja käes.

Hageja palus jätta talle korteriomandid Tallinnas XXXXXXX XXX XX/X-X (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi korter 1) ja XXXXXXX XXX XX/X-X (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi korter 2) ning mõista hagejalt kostja kasuks enam saadud ühisvara arvel välja hüvitis

356 250 krooni. Hageja omandas ½ mõttelist osa korterist 1 vallasasjana 19.03.1996, s.o enne kostjaga abiellumist. Maa erastamine ja korteriomandi kinnistamine toimus abielu ajal ja kostja kanti ülejäänud ½ mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja osa nimetatud ühisvara omandamisel on suurem võrreldes kostjaga, pool nimetatud varast on omandatud hageja lahusvara arvelt. Hageja tegi enne abiellumist elamule parendusi. Hageja andis kostja endisele abikaasale raha uue korteri soetamiseks, tänu millele sai kostja erastada Tallinnas XXXXXXX XXX XXX-XX korteri. Maa erastamiseks kasutati hagejale lahusvarana kuulunud EVP kroone. Seega kuulub nimetatud korteriomandist ühisvarana jagamisele ½ osa. Hageja palus kalduda kõrvale abikaasade ühisvara võrdsuse printsiibist ja lugeda kostja osaks nimetatud ühisvarast 25% ja hageja osaks 75%. Hageja hindas esialgselt korteriomandi väärtuseks 1 300 000 krooni.

Tallinnas XXXXXXX XXX XX/X-X asuv korteriomand omandati abielu ajal ja tegemist on ühisvaraga. Hageja hindas esialgselt korteriomandi väärtuseks 300 000 krooni.

Pärast korterist lahkumist 2007.a talvel ei tasunud kostja korteri küttekulusid ega osalenud korteri remontimisel. Hageja tasus perioodil 01.01.2007 kuni 23.09.2008 korteri remondi ja kütte eest 19 156 krooni, millest kostja osa on 7183 krooni (võrdne kostjale kuuluva osaga kinnisomandist). Hageja palus kostjalt välja mõista korteri ülalpidamisega seotud kulud 7183 krooni.

10.05.2005 laenas hageja oma emalt L. M. korteriomandite remontimiseks 200 000 krooni. Hageja tagastas võla 200 000 krooni koos intressiga 60 000 krooni täielikult 2008.a. Hageja palus jagada perekonna huvides võetud laenu ja kostjalt välja mõista 97 500 krooni (võrdeliselt kostjale kuuluva osaga kinnisomandist).

Kostja vastuväited Kostja leidis, et korteriomandid on ühisvara ja seda on võimalik jätta poolte kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Korter 1 omandati mõlema poole võrdse väärtusega lahusvara arvelt (korterid). Korter nr 2 kinnistati kostja nimele poolte kokkuleppe alusel. Antud juhul puudub alus kalduda kõrvale abikaasade ühisvara võrdsuse printsiibist. Kostja ei tunnistanud väidetavalt perekonna huvides võetud võlakohustust. Kostja ei ole sellest kohustusest teadlik ega pole selle võtmiseks hagejale oma nõusolekut andnud. Poolte abielulised suhted lõppesid 2006.a juulis, mil kostja oli sunnitud hageja tõttu korterist lahkuma. Kostja võttis kaasa

3(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074 üksnes isiklikud esemed, mitte ühisvaraks olevad vallasasjad nagu väidab hageja. Vallasasjade nimekirjas toodud asjad jäid peale kostja isiklike asjade hagejale. Vallasasjade nimekirjas olevad esemed ja nende väärtus on hageja poolt enamuses väljamõeldud ja tõendamata. Kostja arvates on jagamisele kuuluva vallasasjade väärtus 40 000 krooni.

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 19.04.2010 otsusega hagi osaliselt. Kohus jättis korteriomandid (registriosa nr XXXXXXX ja XXXXXXX) poolte omandisse kaasomandi võrdsete ½ mõtteliste osadena ning hagejale vallasasjad väärtusega 116 700 krooni ja kostjale vallasasjad väärtusega 116 790 krooni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara, ning § 18 lg 2 järgi määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Vaidlust ei ole selles, et poolte ühisvaraks on Tallinnas XXXXXXX XXX XX/X asuv kahest korteriomandist koosnev majavaldus. Kummalegi poolele kuulub ½ mõttelist osa korteriomandist nr 1. Korteri nr 2 omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja. Rahvastikuregistri andmetel on poolte elukohaks Tallinn XXXXXXX XXX XX/X korter 1. Vaidlus on korteriomandite väärtuse üle.

Maakohus leidis, et poolte ühisvara jagamisel ei ole alust kalduda kõrvale poolte osade võrdsuse printsiibist PKS § 19 lg 2 järgi. Korteriomandite jagamisel arvestas kohus asjaolu, et korteriomandite turuväärtus on menetluse ajal oluliselt vähenenud. Poolte taotlusel läbi viidud ekspertiisi kohaselt (akt nr 8380/09) on kinnistu turuväärtuseks 1 200 000 krooni (erinevus ca

2 miljonit krooni). Seega tuleb jätta korteriomandid poolte kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades.

Kuna kohtuistungil kinnitasid pooled, et ei soovi poolte ühisvara hulka kuuluvate mootorsõidukite jagamist, on selgusetu, miks on poolte esindajad kohtuliku vaidluse käigus (s.o kirjalikes teesides) sõidukite jagamist taotlenud.

Hageja palus vallasasjade hulgast välja jätta kaks paari teksapükse, sviiter ja jope väärtusega 3000 krooni, kolm välgumihklit Zippo väärtusega 1300 krooni, kodukeemia väärtusega 1000 krooni, meeste parfüüm väärtusega 15 000 krooni, dokumentide pakett gaasi sisselülitamiseks väärtusega 18 500 krooni. Seega on vallasasjade väärtus vähenenud 38 800 krooni võrra. Alusetud on kostja väited, et hageja nimetatud vallasasju pole olemas. 27.10.2004 esitas kostja kohtusse hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagis on mh loetletud ligilähedaselt samad vallasasjad sama väärtusega. Tunnistaja J. D. kinnitas, et on näinud paljusid ühisvaraks olevaid vallasasju, mis asusid varem poolte elukohas, hiljem kostja elukohas XXXXX tänaval. Kuna kohtul puudub kohustus tuvastada, kus vallasasjad asuvad, jättis kohus kummalegi poolele ligilähedaselt samas väärtuses vallasasjad ja märkis, et vabatahtlikult kohtulahendi täitmisest keeldumise korral saab vallasasjad täitemenetluse käigus teiselt pooltelt välja nõuda.

Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kinnisvara remontimiseks 2003.a mais võetud varalise kohustuse 260 000 krooni jagamiseks. Hageja ei ole veenvalt tõendanud laenu saamist. Kostja ei ole raha saamise fakti kinnitanud. Samuti ei selgu võlakirjast, millise maja remondiks laenu saadi. Isegi kui hageja oma emalt raha sai, pole tõendatud, et seda kulutati perekonna huvides.

4(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074

Samuti jättis kohus rahuldamata hageja nõude korteriomandite säilimisega seotud küttekulude tasumise eest hüvitise saamiseks, kuivõrd kohus jagas poolte ühisvara nende vahel võrdseteks mõttelisteks osades kaasomandis. Kuna kostja oli sunnitud hageja tõttu korterist välja kolima, hageja jäi korterisse elama, siis tuli tal paratamatult teha vara säilimiseks vajalikke kulutusi.

Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis korteriomandid poolte kaasomandisse võrdsete mõtteliste osadena, jättis rahuldamata kinnisvara remontimiseks võetud varalise kohustuse jagamise ning korteriomandite säilimiseks tehtud kulutuste nõude ja jättis vallasasjad jagamata hageja pakutud viisil.

Kohus ei ole korteriomandite kaasomandisse jätmist põhjendanud ega arvestanud tõendeid ja hageja seletusi, mis kinnitavad, et korteriomandeid saab kasutada üksnes ühe pere eluruumina. Pooltel ei ole võimalik korteriomandeid koos kasutada, kuna see tekitab probleeme. Hageja palub teha uus otsus, millega jätta korteriomandid hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara arvel välja hüvitis 356 250 krooni. Hageja palub kalduda kõrvale abikaasa osade võrdsuse printsiibist, kuna ühisvaraks olev korter nr 1 on 50% ulatuses soetatud hageja lahusvara arvel. Korter nr 2 kuulub poolte vahel jagamisele võrdsetes osades.

Kohus jättis arvestamata tõendid ja tunnistaja ütlused, mis kinnitavad, et varaline kohustus oli võetud pere huvides (kinnisvara remondiks). Kostjalt tuleb välja mõista 97 500 krooni.

Samuti ei arvestanud kohus hageja seletusi, et elamu vajab pidevat remonti ja hooldust ning elamu ülalpidamisega seotud kulud, sh küttekulud, kandis hageja üksi peale seda, kui kostja lahkus. Hageja palub kostjalt välja mõista küttekulu 7183 krooni.

Kohus jättis hagejale need vallasasjad, mis on kostja valduses. Kuna ühisvaraks oleva vallasasjade väärtus on 233 499 krooni ja hageja ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega jäeti hagejale vallasasju väärtusega 8600 krooni ja kostjale väärtusega 116 790 krooni, palub hageja jätta kostjale vallasasjad väärtusega 108 100 krooni, kuna need on nagunii kostja valduses, ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 108 149 krooni.

Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule alates eelmenetluse staadiumist (TsMS § 657 lg 1 p 3). TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

5(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074 Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja tõendite lubatavust selgitama. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohus ei ole otsust tehes järginud ka TsMS §-s 438 lg-s 1 ja 442 lg-s 8 sätestatut. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 442 lg 2 sätestab nõuded otsuse põhjendavale osale, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Maakohus leidis õigesti, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga (PKS § 18 lg 2). Nii väitis hageja hagiavalduses, et abielusuhted kestsid 04.07.1999 – september 2004 ja mai 2005 – 01.10.2005, kuid vahepealsel ajal pooltel abielusuhted puudusid, kostja väidete kohaselt lõppesid aga poolte abielusuhted juulis 2006.a. Kohus tuvastas põhjendatult tunnistaja J. R. ütlustega, et kostja kolis juulis 2006.a seoses hageja vägivaldse käitumisega ja edasise kooselu jätkumise võimatusega poolte ühisest kodust välja. Kostja oma väiteid ei tõendanud. Seega lõppesid poolte abielulised suhted juulis 2006.a.

Maakohus leidis ebaõigesti, et poolte vahel puudus vaidlus ühisvara koosseisu osas ja poolte ühisvaraks oli Tallinnas XXXXXXX XXX XX/X asuv kahest korteriomandist koosnev majavaldus. Hagiavalduses märkis hageja, et omandas XXXXXXX XXX korterist XX/X-X korterist (edaspidi korter nr 1) ½ mõttelist osa enne abiellumist vallasasjana ja nimetatu nähtub ka vahetuslepingust (tl 9). ½ mõttelist osa omandasid pooled abielu ajal ning viimane kuulub poolte vahel jagamisele võrdsetes osades. Kuigi kostja palus seoses nimetatuga kõrvale kalduda ühisvara jagamise võrdsuse printsiibist, tuli kohtul endal õigussuhe kvalifitseerida.

Abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara (PKS § 14 lg 1) ja abikaasa lahusvaraks on tema omandis enne abiellumist olnud vara (PKS § 15 lg 1). Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-164-05 märkinud, et esmapilgul võib nõustuda, et kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, tuleb korteriomand lugeda PKS § 14 lg 1 tulenevalt alati abikaasade ühisvaraks. Selline seisukoht oleks aga vastuolus eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 21¹, mis sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Viimatinimetatud sättele tuginedes on kolleegium 21.märtsi 2005.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 leidnud, et vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Samuti on viidatud otsuses leitud, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige.

Kuivõrd vahetuslepingust (tl 10) nähtub, et hageja koos oma endise abikaasaga omandas kõnealuse korteri ½ mõttelises osas vallasasjana enne abiellumist, siis PKS § 15 lg-st 1 tulenevalt oli hageja korteri nr 1 kui vallasasja ½ mõttelise osa ainuomanik. EES § 21¹

6(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074 tulenevalt sai ta ka korteriomandi ½ mõttelise osa ainuomanikuks. Kinnistusraamatu väljavõttest (tl 8) nähtub, et hageja on korteri nr 1 osas kantud kinnistusraamatusse ½ mõttelise osa omanikuna. Kostja poolt esile toodud asjaolu, et pooled esitasid korteri nr 1 osas ühise kinnistamisavalduse (tl 124), ei muuda hageja lahusvara poolte ühisvaraks, kuna avalduses ei sisaldu hagejalt kostjale omandi ülekandmise tahteavaldust (asjaõiguslepingut). Kuna ½ mõttelist osa korteriomandist nr 1 kuulub hagejale lahusvarana, tegemist pole ühisvaraga ja arutluse alla ei tule poolte võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumine, siis asjakohatu on vaielda selle üle, et vara on omandatud hageja lahusvara arvel; et hageja kandis kostja endisele mehele V. K. 1 000 DEM ja 2 000 USD, et ta koliks korterist välja ning korter jääks kuuluma kostjale; hageja poolt antud raha eest ostis V. K. endale korteri XXXXXXXXX XXX XX ja peale seda alustas kostja erastamisprotsessi ainult enda nimele; et hageja ema ja vanaema kinkisid hagejale EVP-d ning kinke teel saadud EVP-d olid hageja lahusvara; et hageja panustas rahalisi vahendeid korteriomandi ülalpidamisse enne abielu sõlmimist ja pärast abielusuhete lõppemist. Seega on asjakohatud ka vastavad tõendid: order (tl 87), XXXXXXX XXX XXX-XX korteri ostu-müügileping (tl 88), rahvakapitali obligatsioonide kinkelepingud (tl 89-90), akende valmistamise leping, order-kviitungid, saateleht ja tšekid (tl 101-106).

Kuna ülejäänud mõtteline osa kaasomandist omandati vahetuslepingu (tl 10) kohaselt abielu ajal 11.07.1997 (lepingus sõnadega), kuulub ½ mõttelisest osast korterile nr 1 pooltele ühisvarana ja selles osas on kinnistusraamatu kanne vale, kuna kajastab ½ mõttelise osa kuuluvust ainult kostjale. Nimetatud ½ mõttelist osa on poolte ühisvaraks ka siis, kui abikaasad ei ole kinnistusraamatusse selle ühiste omanikena kantud.

Ostu-müügilepingust (tl 12) nähtub, et korteri XXXXXXX XXX XX/X-X (edaspidi korter nr 2) omandas kostja vallasasjana 06.08.1997.a, so abielu ajal ja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Tegemist on poolte ühisvaraga. Kokkuvõtvalt sai kohus arvestada ühisvara hulka ½ mõttelist osa korterist nr 1 ja tervikuna korteri nr 2.

Pooled vaidlesid korterite väärtuse ja jagamise viisi üle. Kuigi pooled esitasid kohtule asja tundva isiku arvamused ja kohus määras kinnisvara hindamiseks ekspertiisi, on kohus jätnud tuvastamata otsusega pooltele ühisvarana kuuluva kinnisvara väärtuse vara jagamise hetkel, leides vaid, et selle hind on langenud. Kuigi hageja palus kinnisvara jagada viisil, et jätta see temale ja maksta kostjale enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis, jättis kohus ühisvara poolte kaasomandisse põhjendades seda langenud hindadega ja sisemise õiglustundega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja väiteid poolte halbadest suhetest ja kohtu poolt määratud eksperdi koostatud ekspertiisiaktist (II kd, tl 20) nähtuvat asjaolu, korterite kokkuehitamisest tulenevalt ei ole neid võimalik eraldi kasutada ja esialgse ruumilahenduse taastamine nõuaks suuri kulutusi. Kui maakohus asja uuel arutamisel leiab, et korteri jätmine poolte kaasomandisse ei ole põhjendatud, tuleb ühisvara jagades korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks korter on. Seda asjaolu tuleb ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele abikaasadest, sõltumata tema mõtteliste osade suurusest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-18-06).

Maakohus on jätnud tuvastamata pooltele abielu lõppemisel kuulunud vallasasjade koosseisu ja väärtuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohus ei saanud vallasvara koosseisu tuvastamisel lähtuda üksnes käesolevas menetluses kostja 2004.a ühisvara jagamise hagis Tallinna Linnakohtule esitatud ühisvara nimekirjast. Esiteks ei olnud poolte vahel vaidlust, et nende abielusuhted taastusid peale nimetatud nimekirja esitamist. Samuti nähtub kõnealusest nimekirjast, et kostja kajastas selles 30 ühisvara koosseisu kuuluvat eset, millest 10 olid

7(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074 transpordivahendid. Hageja N. M. käesolevas hagis on vallasvara koosseisu hulka arvestatud ligikaudu 68 eset, kusjuures sõidukid nimekirjas ei kajastu. Nagu nähtub nimekirjast, on hageja nimetanud osasid esemeid kogumina, nii nt 5 spordikotti, 2 seljakotti, 3 triikrauda. Seega erinevad nimekirjad oluliselt oma kattuvuselt. Hageja ülesanne oli tõendada, et esemed olid abielusuhete lõppemise ajal juulis 2006 olemas ja kostja viis need kaasa. Hageja esitaski selle kohta tõendid, paludes nimetatud asjaolu üle kuulata tunnistajad. Kostja palus üle kuulata tunnistaja selle kohta, et tema ei võtnud poolte vaidlusalustest korteritest lahkumisel kaasa hagiavalduses märgitud esemeid. Asjaolu, et tunnistaja J. D. väitis üldsõnaliselt, et ta on näinud paljusid pooltele kuuluvaid asju, mis varem asusid nende ühises elukohas XXXXXXX XXX, hiljem kostja elukohaks olnud korteris XXXXX tänavas, ei anna alust järeldada, millised hagiavalduses nimetatud vallasasjad viis kostja ära. Tunnistaja J. D. on täpsustavatele küsimustele vastanud ja loetlenud konkreetsed esemed. Kohus on jätnud tunnistaja J. D.i igakülgselt ja tunnistaja J. R. ütlused täielikult (tl 276-277, 292-294) hindamata.

Kohtuistungi protokollist (tl 128) nähtub, et maakohus on selgitanud, et kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele tema nõuded ja vastuväited tuginevad. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole täitnud kohtu selgitamiskohustust seoses vallasvara koosseisu ja väärtuse tõendamisega. Hageja esitas tõendina asjade äraviimise kohta uue kodutehnika ostmise kviitungeid, samuti fotosid tõendamaks asjaolu, et vallasasjad olid poolte ühises kodus ja kostja viis need abielusuhete lõppemisel kaasa. Maakohtul tulnuks selgitada, et ainuüksi kviitungitega ja fotodega ei ole võimalik tõendada ühisvara koosseisu ja asjade äraviimist kostja poolt, kui asju ei ole võimalik identifitseerida muude tõendite, näiteks tunnistajate ütluste kaudu. Kostja ei võtnud omaks, et fotod on tehtud tema elukohas ja fotodel on poolte ühisvara hulka kuuluvad esemed, samuti et nimetatud esemed kuulusid abielu lõppemise hetkel poolte ühisvara koosseisu. Kostja ei võtnud omaks ka hageja poolt märgitud asjade väärtust. Maakohus jättis nimetatud osas läbi viimata eelmenetluse toimingud, so selgitamata hagejale, mida konkreetselt hageja peab tõendama ja millised on selleks asjakohased ja lubatavad tõendid (TsMS § 392 lg 1 p 4), mis tingib asja tagasisaatmise maakohtule.

Asja järgneval lahendamisel tuleb maakohtul kindlaks teha, milline oli ühisvarana pooltele kuulunud vallasvara koosseis abielusuhete lõppemise seisuga ja väärtus asjade jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks teha, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi. Nimetatud asjaolude tõendamiskoormus on hagejal. Ringkonnakohus ei pea antud asjas võimalikuks kohtuotsuse tühistamisel uue otsuse tegemist, sest laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks tulenevalt TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatust.

Maakohus leidis, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et on oma emalt laenu saanud, kuna kostja ei ole raha saamise fakti kinnitanud, võlakirjast ei nähtu, millise maja remontimiseks raha anti ja L. M. ütlused, et raha sai ta omakorda kolmandalt isikult, ei ole usaldusväärsed, kuna siis võinuks kolmas isik ise hagejale raha laenata. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põhjendustest, et kostja raha maksmisest ei teadnud ja raha oleks võinud laenata siis otse kolmas isik, järeldada asjaolu, et raha ei laenatud. Riigikohus on märkinud, et abikaasade ühine varaline vastutus (PKS § 20 lg 2) on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk. Samuti saab abikaasade ühisvara hulka lugeda vaid need

8(8) Tsiviilasi nr: 2-07-48074 abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (Riigikohtu lahend 3-2-1-82-05). Seega tuleb hinnata esmajärjekorras seda, kas tegemist on abielu ajal tekkinud kohustustega, seejärel kas need on ühisvara hulka kuuluvad kohustused.

Ebatäpne on apellatsioonkaebuse väide, et kohus jättis hageja nõude rahuldamata, kuna puudusid veenvad tõendid, et raha saadi ja kulutati kinnisvara remontimiseks. Kohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et hageja ei tõendanud veenvalt N. M. raha saamist ja koos intressiga tagastamist. Kohus hindas tunnistaja kui hageja ema ütlusi ebausaldusväärseks raha olemasolu fakti osas. Samuti leidis kohus, et puuduvad tõendid just selle raha kulutamise kohta perekonna hüvanguks. Kohus ei seadnud otsuses kahtluse alla asjaolu, et vaidlusalust maja renoveeriti ja seetõttu ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kohus ei ole arvestanud kinnisvara renoveerimist kajastavate tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus laenu kui perekonna huvides võetud kohustuse arvesse võtmata jätmise osas lõppjärelduses õige.

Hageja ei tuginenud maakohtu menetluses asjaoludele, et nõudis juba vastuses 2005.a kostja poolt esitatud ühisvara jagamise hagile laenukohustuse jagamist ega ka sellele, et pooltel puudusid 2003.a vahendid, millest ehitada elamule juurdeehitusi. Eeltoodud põhjustel tuleb need hageja väited jätta kui esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud tähelepanuta (TsMS §

652 lg 4).

Hageja on oma 11.11.2008.a kohtusse saabunud avalduses (tl 149 p III) selgitanud, millal tekkisid temal kohustused, mille arvestamist ta ühisvara jagamisel ja osaliselt mille jagamist ta ühisvarana nõuab. Hageja selgitas, et nõuab korteriomandite ülalpidamiskulude, sh küttekulude hüvitamist. Lisaks taotles hageja, et kohus arvestaks ühisvara jagamisel hageja poolset kulude kandmist sanitaartehnika purunemise ja lekkimise eest ajal, kui kostja korteris elas. Hageja väitis, et kulutas 10 502 krooni ühisvara parendamisele peale abielusuhete lõppemist ja palus võtta seda arvesse otsuse tegemisel. Samuti palus hageja arvesse võtta, et ta kandis ühisvara hulka kuuluva kinnistuga seonduvaid ülalpidamiskulusid ajavahemikul 01.01.2007.a-23.09.2008.a. Maakohus leidis, et nimetatud nõuded on põhjendamatud. Lõppjärelduses on maakohtu otsus selles osas õige, muuta tuleb aga otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt peale abielu lõppemist tehtud kulutused seoses kinnistu säilimisega ja parandamisega, samuti kommunaalkulude kandmisega ei ole hinnatavad poolte ühisvara hulka kuuluvate kohustustena, mida saab ühisvara jagamisel arvestada. PKS § 14 lgs 1 sätestatu kohaselt on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. Hagejal on aga tekkinud tehingutest tulenevalt kohustused peale abielusuhete lõppemist, tegemist pole ühisvaraga ja eeltoodust tulenevalt tuleb need väited jätta otsuse tegemisel arvestamata.

Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Kai Härmand

Ele Liiv

Ande Tänav