3-09-2606/31 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2606 Haldusasi Artur Randmäe kaebus Murru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2010. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Artur Randmäe apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Artur Randmäe, esindaja v. adv Karl Saavo Vastustaja Murru Vangla RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2010. a otsus. 2. Saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 3. Tagastada apellatsioonkaebuse lisad vastavalt käesoleva otsuse punktile 11. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. novembril 2006 tungisid Murru Vanglas kaaskinnipeetvad kallale kinnipeetav Artur Randmäele. Kallaletungi tulemusena sai A. Randmäe kerge tervisekahjustuse. Sellega seoses esitas A. Randmäe Murru Vanglale kahju hüvitamise nõude. Vangla jättis 5. novembri 2009. a otsusega nr 1-13/5366-1 kahjunõude rahuldamata.

Artur Randmäe esitas 11. novembril 2009 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotles Murru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamist ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 300 000 kr. Kaebuse kohaselt ei taganud Murru Vangla kaebaja julgeolekut vanglas. Selle tõttu sai 20. novembril 2006 võimalikuks kaaskinnipeetavate kallaletung ja tervisekahjustuse põhjustamine. Kaebaja füüsilistele kannatustele lisandusid mitu aastat kestnud moraalsed kannatused – hirm elu ja tervise pärast ning depressioon.

3-08-2101

2

2. Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt puuduvad eeldused kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kaebajale kehavigastuste tekitamine ei ole tingitud haldusorgani tegevusest (tegevusetusest). Vangla administratsioon ei osanud ega saanudki ette näha A. Randmäe suhtes plaanitavat kallaletungi ja vanglal ei olnud võimalik ka intsidenti vältida. Harju Maakohtu 16. aprilli 2008. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-6994 tunnistati A. Randmäed peksnud ja talle kehavigastused tekitanud kaaskinnipeetavad süüdi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3. A. Randmäe esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et vangla administratsioon ei osanud ega saanudki ette näha A. Randmäe suhtes plaanitavat kallaletungi. Vanglale olid teada kallaletungi planeerivate isikute nimed ja neid ajendav kättemaksumotiiv. Vangla tegevust kallaletungi mitteärahoidmisel võib lugeda raskeks hooletuseks. A. Randmäel puudus võimalus tagada ise enda julgeolek. Ta oli sunnitud alluma vangla korraldustele ja kannatas seetõttu füüsilist ja moraalset kahju. b) Ehkki kaebaja palus vanglat isoleerida ennast kallaletungi vältimiseks konkreetsetest isikutest, paigutas vangla ta teadlikult ühte elusektsiooni kallaletungijatega. Asjas on tõendatud füüsilise ja moraalse kahju esinemine kaebajal ning ilmneb põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel. Vangla tegevus vangistusseaduse (VangS) § 66 lg 1 mittetäitmisel oli õigusvastane ja vaadeldav raske hooletusena. Tervise kahjustamise tõttu on A. Randmäel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.

4. Murru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole halduskohus eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel ega ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Vangla käsutuses ei ole andmeid, millest nähtuks, et kaebaja oleks enne kallaletungi vanglateenistust teavitanud võimalikust ohust enda julgeolekule. Vangla ei olnud teadlik ega saanudki teada tõelisest ja vahetust ohust kaebaja tervisele. Antud juhul oli tegemist kaaskinnipeetavate ettearvamatu käitumisega, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks alust kahtlustada Murru Vanglat kaebaja suhtes tahtlikult toime pandud süüteos.

5. A. Randmäe vähendas 22. märtsi 2010. a avalduses nõutavat hüvitist 30 000 kr-le.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu (haldusmenetluse seaduse – HKMS – § 31 lg 1).

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel on antud juhul määrava tähtsusega küsimus, kas vastustajale oli enne 20. novembri 2006. a intsidenti teada oht kaebaja julgeolekule. Samas ei ole halduskohus põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes asus ta oma otsuses seisukohale, et vangla administratsioon ei osanud ega saanudki ette näha A. Randmäe suhtes plaanitavat kallaletungi.

3-08-2101

3 Tuleb nõustuda kaebajaga, et see järeldus on vastuolus halduskohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. Halduskohus möönis oma otsuses, et kaebaja on vanglale märku andnud, et tema julgeolek on ohus ning et ta paigutati seetõttu ööl enne intsidenti ümber kinnisesse tsooni. Seda halduskohtu poolt tõendatuks loetud asjaolu ei ole vastustaja oma avaldustes ei halduskohtus ega apellatsiooniastmes selgesõnaliselt ega kaudselt vaidlustanud. Seega oli kõnealuses küsimuses HKMS § 17 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 kohaselt võimalik eeldada vastustaja omaksvõttu (vrd ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18. detsembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-08, p 10). Samas oleks uurimispõhimõttest tulenevalt halduskohtul olnud võimalik koguda täiendavaid tõendeid küsimuses, kas ja mis põhjusel paigutati kaebaja ööl enne 20. novembrit 2006 ümber vangla kinnisesse tsooni.

Kui vastustaja oli 19. novembril 2006 teadlik kaebaja julgeoleku suhtes esinevast ohust, tuleb eeldada, et see oht eksisteeris ja vastustaja oli sellest teadlik ka 20. novembril 2006. Kättemaksuoht ei vaibu reeglina üleöö.

8. Jättes põhjendamata järelduse vastustajal teabe puudumise kohta, on halduskohus oluliselt rikkunud HKMS § 25 lg-t 2 ja TsMS § 442 lg-t 8.

9. Ringkonnakohus peab vajalikuks saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule (HKMS § 46 lg 1 p 3). Asjas tuleb esmalt püüda selgitada võimalust koguda täiendavaid tõendeid vastustaja tegevuse õigusvastasuse suhtes. Õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb hinnata ka tekkinud kahju suurust ja põhjuslikku seost. Viimastes küsimustes ringkonnakohtu poolt otsuse tegemine asja uueks arutamiseks saatmata piiraks oluliselt edasikaebeõigust.

10. Vastustajale etteheidetava tegevusetuse ja kaebajal tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose osas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

Õige on vastustaja seisukoht, et otseseks kahju tekitajaks olid teda rünnanud isikud. Kaebajal on seega kahju hüvitamise nõue nende isikute vastu (võlaõigusseaduse – VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2). Eeltoodu ei välista aga põhjuslikku seost vastustaja tegevusetuse ja kahju vahel, kui vastustaja piisava tegutsemise korral, ei oleks ründajad saanud kahju tekitada ja rünne oli vastustajale ettenähtav. Sellisel juhul tuleb kahju käsitada vastustaja ja ründajate poolt ühiselt tekitatud kahjuna. Muude isikute osavõtt ega isegi määrav roll kahju tekitamisel ei vabasta avaliku võimu kandjat vastutuses RVastS § 7 lg 1 alusel. Sellisel juhul rakendub koostoimes RVastS § 7 lg-ga 4 VÕS § 137 lg 1.

VÕS § 137 lg 1 sätestab: „Kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.“ RVastS § 12 lg 4 teisest lausest tulenevat ei saa avaliku võimu kandja osa solidaarvastutuse korral nõuda eraisikult. Küll aga saab eraisiku osa solidaarvastutuse korral nõuda avaliku võimu kandjalt. Avaliku võimu kandjal tekib omakorda tagasinõue kahju tekitamisel osalenud eraisiku vastu (VÕS § 69 lg 2). Rõhutada tuleb ka seda, et kui eraisik on juba hüvitanud kahju, mille eest avaliku võimu kandja ja eraisik solidaarselt vastutavad, ei pea avaliku võimu kandja enam kahju hüvitama (VÕS § 67 lg 1).

11. Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele muuhulgas Tartu Halduskohtu 4. jaanuari ja 19. veebruari 2010. a kirjad, Justiitsministeeriumi 26. novembri 2009. a vastuse, väljavõtte vangistusseadusest, Murru Vangla vastused halduskohtule käesolevas asjas ja julgeolekuosakonna 16. oktoobri 2009. a õiendi, samuti halduskohtu otsuse ning 26. novembri ja 22. detsembri 2009. a ja 4. jaanuari 2010. a määrused käesolevas asjas.

3-08-2101

4

Nimetatud materjalid tuleb kaebajale tagastada. Väljavõte seadusest ei kujuta endast tõendit ja Justiitsministeeriumi vastus ei sisalda teavet selles asjas vaidlusaluste asjaolude kohta. Ülejäänud eespool loetletud materjalid on haldusasja toimikus juba olemas (TsMS § 238 lg 1).

Agu Timmi Einar Vene Ivo Pilving