3-09-1617/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1617

Haldusasi

S.K.i

kaebus

Justiitsministeeriumi

kohustamiseks

kaebuse esitaja vastuvõtmiseks karistuse kandmiseks

Eesti Vabariigis

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 06. oktoobril 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: S.K.

Esindaja: v.adv Leanika Tamm

Vastustaja: Justiitsministeerium

Esindaja: Astrid Laurendt-Hanioja

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.K.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. S. K. on kodakondsuseta isik, kes on sündinud, hariduse omandanud ja töötanud Eestis.

Ta on abielus, tema abikaasa on samuti kodakondsuseta isik, kellele on määratud

töövõimekaotuse määraks 60 %. Neil on kaks last, kes omandavad haridust Eesti Vabariigis

ning kellest üks, alaealine poeg D. K. on Eesti Vabariigi kodanik. S.K.il, tema abikaasal ning

tütrel, kes kohtuotsuse tegemise ajaks on saanud täisealiseks, on Eesti pikaajalise elaniku

elamisluba. S.K.ile ja tema abikaasale kuulub ühisvarana Jõhvis asuv korter. S.K. mõisteti

2008. aastal Läti Vabariigis süüdi tahtliku narkokuriteo toimepanemise eest ning ta kannab

sestpeale vabadusekaotuslikku karistust Lätis.

2. 20. juunil 2008 esitas S.K. Läti Riigiprokuratuurile taotluse viia ta karistuse kandmiseks üle

elukohariiki, so Eestisse. Läti Riigiprokuratuur andis üleviimiseks oma nõusoleku ning

pöördus 22. juulil 2008 üleandmismenetluse algatamiseks Eesti Vabariigi poole.

3. 29. augustil 2008 kirjas Läti Riigiprokuratuurile teatas Justiitsministeeriumi rahvusvahelise

õigusabi talituse juhataja, et Eesti Vabariik keeldub S.K.i üle toomisest karistuse kandmiseks

Eestisse, kuna isik ei ole Eesti Vabariigi kodanik.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. 27. juulil 2009 esitas S.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes, et kohus tunnistaks

õigusvastaseks Justiitsministeeriumi keeldumise tema kui Eesti Vabariigi alalise elaniku

ületoomisest Läti Vabariigist karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariigis ning kohustaks

Justiitsministeeriumi

alustama

ületoomismenetlust.

Kaebuse

esitaja

viitab

esiteks

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 478 lõikele 2, mille kohaselt peaks otsuse

vangistusega karistatud isiku ülevõtmise või ülevõtmisest keeldumise kohta tegema

justiitsminister, ent antud juhul on keelduva otsuse allakirjutanud Justiitsministeeriumi

ametnik. Kaebuse esitaja hinnangul on seega tegemist tühise otsusega.

5. Samas leiab kaebuse esitaja, et ülevõtmisest keeldumise põhjendused ei ole kooskõlas

asjassepuutuvate õigusaktide põhimõtetega ning rikuvad kaebuse esitaja õigust võrdsele

kohtlemisele. Kaebuse esitaja leiab samuti, et Justiitsministeeriumi seisukoht, nagu välistaks

ülevõtmise asjaolu, et isik ei ole Eesti Vabariigi kodanik, ei ole kooskõlas ka kohtulikult

karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooniga. Nimelt selgitab kaebuse esitaja, et

konventsiooni eestikeelne mitteametlik tõlge, millest on Justiitsministeerium lähtunud, on

ebatäpne ning originaaltekstis kasutatav ingliskeelne mõiste national of the administering State on

avaram kui eestikeelne mõiste elukohariigi kodanik. Ka toob kaebuse esitaja välja, et

konventsiooni eesmärk on anda välismaalastele, kellelt on võetud vabadus kriminaalkuriteo

toimepaneku tõttu, võimalus kanda karistust oma kodumaal. Siinkohal selgitab kaebuse

esitaja, et Eesti Vabariik on kodumaaks nii oma kodanikele kui erinevatest rahvustest alalistele

elanikele, kellel puudub mõne muu riigi kodakondsus ning kes oma elu ja tegevusega on

tihedalt seotud Eesti Vabariigiga. Kaebuse esitaja leiab, et Justiitsministeeriumi seisukoht, mis

ahendab konventsiooni, tõlgendades seda meelevaldselt üksnes enda kodanike kaitseks, läheb

vastuollu nii konventsiooni enda üldpõhimõtte, Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artiklitega

21 ja 34 kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dega 9, 11 ja 13.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Justiitsministeerium peab S.K.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja viitab KrMS § 477 lõikele 2 ning § 478 lõikele 2 ning leiab, et

justiitsminister peab otsustama Eesti kodanikust isiku ülevõtmise, ent kuna S.K.i puhul

polnud üldse täidetud ülevõtmise eeldused, siis ei olnud taotluse edasine menetlemine üldse

võimalik ning justiitsministril ei olnud alust hakata kaaluma, kas võtta isik üle või keelduda

sellest. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et tegemist oli haldusakti

väljaandmisest või toimingu sooritamisest keeldumisega, vaid taotlus jäeti haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 43 lg 1 punkti 3 alusel läbi vaatamata.

7.Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et Euroopa Liidu õigusaktides tähistatakse

kodanikku mõistega citizen ning termini national mõiste on konventsiooni eesmärkidest

lähtudes tunduvalt laiem terminist citizen. Esiteks selgitab vastustaja, et kohtulikult karistatud

isikute üleandmise Euroopa konventsiooni näol ei ole tegemist Euroopa Liidu õigusaktiga.

Samas märgib vastustaja, et ka Euroopa Liidu õigusaktides tähistatakse mõistega national

kodanikku. Vastustaja märgib samuti, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 21 lg 2 on

suunatud Euroopa Liidu kodanike diskrimineerimise vastu, silmas ei ole peetud kolmandate

riikide kodanikke ning harta art 45 käsitleb liidu kodanike õigust liikmesriikide territooriumil

vabalt liikuda ja elada.

8. Vastustaja selgitab, et konventsiooni ratifitseerimisprotsessi käigus aastal 1997 oli Riigikogu

Väliskomisjonis ja Õiguskomisjonis läbitud analüüsiprotsess, kus korduvalt oli arutusel ka

Eesti Vabariigi võimalik deklaratsioon seoses konventsiooni art 3 lg 4 toodud mõiste kodanik

defineerimisel, ent lõpuks jõuti otsusele, et Eesti ei tee selle sätte osas deklaratsiooni.

Vastustaja leiab et tema tegevus ei ole vastuolus põhiseadusega, kuna õigus perekonna- ja

eraelu puutumatusele pole piiramatu ning küsimus välisriigis karistust kandva isiku

üleandmisest seondub riigi sisemise rahu tagamise vajadusega ning kinnipeetavas tuleb näha

reeglina jätkuvalt suuremat ohtu õiguskorrale. Vastustaja osundab ka sellele, et kaebuses ei ole

toodud esile mingeid asjaolusid, mis viitaks sellele, et viibimine Läti kinnipidamisasutuses

mõjub kaebaja perekonnasuhetele õigustamatult hävitavalt võrreldes Eesti vanglas

viibimisega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, samuti haldusasja toimikus

olevat õiguskantsleri seisukohta kohtulikult karistatud isikute üleandmist puudutavate

normide põhiseadusele vastavuse kohta ning käesolevas haldusasjas 04. veebruaril 2010

tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohti, leiab halduskohus, et S.K.i

kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebuse esitaja on formuleerinud

taotluse tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Justiitsministeeriumi toiming, mis seisnes

keeldumises kaebuse esitaja kui Läti Vabariigis kohtulikult karistatud isiku ülevõtmisest

karistuse kandmiseks Eesti Vabariigis ning taotluse kohustada Justiitsministeeriumi kaebuse

esitaja ületoomismenetluse algatamiseks. Kaebuse esitaja eesmärk on niisiis saavutada see, et

Eesti Vabariik nõustuks kaebuse esitaja üle toomisega karistuse kandmiseks Eestis. Tegemist

on haldusorgani kohustamise nõudega, millega on iseenesest hõlmatud taotlus varasema(te)

vaidlustatud toimingu(te) õigusvastasuse tuvastamiseks.

10. Poolte vahel ei ole vaidlust käesoleva kohtuotsuse I jaos märgitud faktilistes asjaoludes.

Kuivõrd Justiitsministeerium põhjendas Läti Riigiprokuratuurile 29. augustil 2008 saadetud

kirjas Eesti Vabariigi kaebuse esitaja üle toomisest keeldumist asjaoluga, et kaebuse esitaja ei

ole Eesti kodanik, taandub käesolev vaidlus eelkõige sellele, kas sellisel põhjusel keeldumine

oli õiguspärane kehtivate õigusaktide kohaselt ning kui jah, siis kas õigusaktid, millest sellise

keeldumise alus tulenes, olid kooskõlas põhiseadusega.

11. Kohus on seisukohal, et kehtivate õigusaktide alusel ei ole kaebuse esitaja Eestisse üle

toomine võimalik. Välisriigis kohtulikult karistatud isiku karistuse kandmiseks teise riiki üle

viimist reguleerib 1983. aastal Strasbourgis koostatud Kohtulikult karistatud isikute

üleandmise Euroopa konventsioon (edaspidi konventsioon), mille Riigikogu on ratifitseerinud

Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadusega

(edaspidi ratifitseerimise seadus) ning kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) 19. peatüki

„Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses“ 5. jagu. Konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti

a) kohaselt võib selle alusel karistatud isiku üle anda üksnes juhul kui see isik on elukohariigi

kodanik. Sama artikli neljandas lõikes on sätestatud, et iga riik võib igal ajal Euroopa

Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsioonis defineerida oma tarbeks mõiste «kodanik»

käesoleva konventsiooni tähenduse. Eesti Vabariik ei ole Euroopa Nõukogu peasekretärile

sellekohast deklaratsiooni esitanud, mis tähendab, et konventsiooni kohaldatakse Eesti

Vabariigi kodanike suhtes. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et konventsiooni

originaalversiooni artikli 3 lõike 1 punktis a) kasutatud mõiste national on avaram kui

eestikeelne mõiste kodanik ning et seetõttu oleks konventsiooni kohaldamine võimalik ka

isiku suhtes, kes ei ole Eesti kodanik, ent kes peab Eestit oma kodumaaks. Selles osas

nõustub halduskohus õiguskantsleri märgukirjas (tl. 17) esitatud seisukohaga, et mõistet

national kasutatakse konventsiooni viidatud artiklis just kodaniku tähistamiseks. Kaebuse

esitaja viide sellele, et Euroopa Liidu õigusaktides kasutatakse kodaniku tähistamiseks mõistet

citizen, ei ole asjakohane juba seetõttu, et vaidlusalune konventsioon ei ole Euroopa Liidu

õigusinstrument, vaid rahvusvahelise organisatsiooni Euroopa Nõukogu raames sõlmitud

rahvusvaheline leping. Asjakohane on aga õiguskantsleri ja vastustaja viide sellele, et Euroopa

Nõukogu dokumentides, näiteks Kodakondsuse Euroopa konventsioonis, mis on koostatud

1997. aastal Strasbourgis, on mõistet nationality kasutatud just kodakondsuse tähistamiseks.

12. Kuigi kaebuse esitaja ei ole sõnaselgelt väljendanud taotlust jätta käesoleva vaidluse

lahendamisel mõni asjassepuutuv õigusnorm kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega, võib

sellist soovi aimata kaebusele lisatud õiguskantsleri märgukirjast justiitsministrile, milles

õiguskantsler leidis, et KrMS § 477 lg 2 esimene lause ning kohtulikult karistatud isikute

üleandmise Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus on vastuolus põhiseadusega osas,

milles need ei näe ette võimalust kaaluda kodakondsuseta isiku karistuse ületoomist juhul, kui

isikul on Eestis perekondlikud sidemed. Seisukohale, et kaebuse lahendamisel tuleb

halduskohtul kontrollida kaebuse esitaja perekonnapõhiõiguse riive põhiseaduspärasust, on 4.

veebruari 2010 määruses asunud ka Tallinna Ringkonnakohus.

13. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja

läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu

põhiseadusevastaseks tunnistamist. PS § 15 lõikest 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku

(edaspidi HkMS) § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel

põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab

vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi

kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus

määratlenud selliselt, et vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja

lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse

korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (nt. Riigikohtu otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-5-02). Kuivõrd kohtul on volitus põhiseadusega vastuolus olev norm

kohaldamata jätta, tuleneb eeltoodust, et kohtuasja lahendamisel konkreetse kehtiva õiguse

normi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on alust vaid juhul kui vaidluse lahendamine

sõltub sellest, kas seda konkreetset normi kohaldada või mitte kohaldada. Halduskohtu

hinnangul piirduvad vaidlust lahendava kohtu volitused kehtiva normi kohaldamata jätmisega

ega hõlma võimalust ise põhiseadusega vastuolus oleva ja kohaldamisele mitte kuuluva normi

asemel uusi norme luua. Tuvastades normi või selle osa vastuolu põhiseadusega, jätab kohus

selle kohaldamata ning lahendab vaidluse nõnda, nagu konkreetset normi ei oleks. Kui

tegemist on normiga, mis paneb isikule mingisuguse kohustuse, lahendab kohus vaidluse nii,

nagu vastavat kohustavat normi ei eksisteeriks; kui tegemist on normiga, mis sätestab

mingisuguse õiguse kasutamisele teatud piirangud, lahendab kohus vaidluse selle normi

kohaldamata jätmise korral nii, nagu vastavat piirangut ei eksisteeriks.

14. Käesoleval juhul on vaidluse all norm, millest tulenevalt võtab Eesti Vabariik välisriigis

kohtulikult karistatud isiku karistuse kandmiseks üle üksnes juhul kui see isik on Eesti

kodanik. See norm tuleneb käesoleval juhul ühelt poolt konventsiooni artikli 3 lg 1 punktist a

ning asjaolust, et Eesti Vabariik ei ole konventsiooni ratifitseerimisel ega hiljem deklareerinud,

et defineerib oma tarbeks mõiste kodanik kuidagi kitsendavalt ning teiselt poolt KrMS § 477

lõikest 2.

15. Halduskohus leiab, et KrMS § 477 lõiget 2 ei saa antud juhul pidada asjassepuutuvaks

normiks, kuna selle normi kohaldamisest või mittekohaldamisest käesoleva vaidluse lahendus

ei sõltu. Vastav norm asub KrMS 19. peatükis, mis käsitleb rahvusvahelist koostööd

kriminaalmenetluses ning mille 5. jaos reguleeritakse muuhulgas seda, millistel tingimustel ja

korras toimub teise riigi abistamine süüteo eest mõistetud karistuse täitmisel. KrMS ei sisalda

ühtegi normi, millest võiks tuletada välisriigis kohtulikult karistatud isiku subjektiivse õiguse

nõuda, et Eesti Vabariik osutaks teisele riigile sellekohast abi ning nõustuks isiku üle

võtmisega karistuse kandmiseks. Ka käesolevas asjas 4. veebruaril 2010 tehtud kohtumääruses

leidis ringkonnakohus, et isiku õigus esitada sooviavaldus enda üle viimiseks karistuse

kandmiseks elukohariiki ning õigus selle avalduse kohasele menetlemisele tuleneb

konventsioonist. Halduskohus leiab, et sõltumata sellest, kas KrMS § 477 lõiget 2 kohaldada

või mitte kohaldada, tuleb isiku üle võtmise küsimus lahendada konventsiooni alusel. Ka

juhul kui jätta KrMS § 477 lg 2 kohaldamata ning lugeda seepeale KrMS-i selliselt, et

välisriigis mõistetud vangistuse täitmisel on taotlevale riigile abi osutamine võimalik sõltumata

vangistatud isiku kodakondsusest, ei oleks see võimalik, kuna KrMS § 433 lõikes 2 on

sõnaselgelt sätestatud Eesti Vabariigi sõlmitud välislepingute kohaldamise prioriteet KrMS

sätete ees.

16. Samas leiab kohus, et sõltumata sellest, milline hinnang anda põhiseaduslikkuse aspektist

sellele, et Eesti Vabariik ei ole kasutanud konventsiooni art 3 lõikes 4 sätestatud võimalust

defineerida mõiste kodanik selliselt, et oleks võimalik kaaluda konventsiooni kohaldamist ka

isiku suhtes, kes ei ole Eesti kodanik, ei oleks konventsiooni kohaldamine mittekodaniku

suhtes võimalik. Konventsiooni näol on tegemist rahvusvahelise lepinguga, mille

kohaldamises on konventsiooniga ühinenud riigid omavahel kokku leppinud. Muuhulgas

tuleneb artiklist 3, et karistatud isiku võib teisele riigile üle anda, kui see isik on teise riigi

kodanik, välja arvatud juhul kui teine riik on Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud

deklaratsioonis defineerinud oma tarbeks mõiste kodanik selle konventsiooni tähenduses.

Halduskohus leiab, et vastava erandi tegemine on seega võimalik kindla protseduuri teel –

elukohariik peab olema saatnud Euroopa Nõukogule vastava deklaratsiooni. Sellise

deklaratsiooni üle otsustamine, samamoodi kui konventsiooni ratifitseerimine, on kohtu

hinnangul seadusandja pädevuses ning isegi kui Riigikohus tunnistaks põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 21 alusel põhiseadusega vastuolus olevaks

vastava deklaratsiooni tegemata jätmise, ei asendaks selline otsus deklaratsiooni ja selle

saatmist Euroopa Nõukogu peasekretärile. Seega ka juhul kui tuvastada sellise deklaratsiooni

tegemata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks, saaks Eesti Vabariik konventsiooni alusel

võtta karistuse kandmiseks üle üksnes Eesti kodanikke. Halduskohtu hinnangul ei saaks

Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsiooni asendada siseriikliku seaduse

vastuvõtmine, mis võimaldaks konventsiooni kohaldada ka laiemale isikute ringile. See

tähendab omakorda seda, et ka juhul kui asuda seisukohale, et KrMS § 477 lg 2 kohaldamata

jätmise korral võimaldaks see seadus kohaldada konventsiooni ka Eesti kodakondsusesse

mitte kuuluva isiku suhtes, siis ei oleks see siiski võimalik rahvusvahelise lepingu

ülimuslikkuse tõttu. Samas tekiks KrMS § 477 lg 2 kohaldamata jätmisel olukord, kus KrMS

regulatsioon oleks vastuolus konventsiooniga ning seega omakorda vastuolus PS §-st 3

tuleneva seaduslikkuse põhimõttega. Halduskohus on veendunud, et volitus jätta

põhiseadusega vastuolus olev norm kohaldamata, ei anna kohtuasja läbi vaatavale kohtule

õigust otsustada konventsiooni kohaldamine selliselt, nagu oleks Eesti Vabariik teinud sellesse

konventsiooni art. 3 lõikes 4 nimetatud deklaratsiooni, mida tegelikult tehtud ei ole.

Eeltoodust tulenevalt oleks seega arutlus konventsiooni ratifitseerimise seaduse või

eelnimetatud deklaratsiooni tegemata jätmise põhiseaduspärasuse üle abstraktne ega mõjutaks

konkreetse vaidluse lahendamist ka juhul kui asuda seisukohale, et vastuolu põhiseadusega

esineb. Seega ei saa KrMS § 477 lõiget 2 ega konventsiooni ratifitseerimise seadust pidada

asjassepuutuvateks normideks, mis annaksid aluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks.

17. Teisalt leiab kohus, et kehtiv regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust otsustamaks,

kas võtta karistuse kandmiseks üle ka isikuid, kes ei ole Eesti kodanikud, ent kellel on Eestis

perekondlikud sidemed, ei riku ebaproportsionaalselt eelnimetatud isikute PS §-s 26 ja § 27

lõikes 1 sätestatud põhiõigusi. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu

puutumatusele ning avalik võim võib isiku perekonna- või eraellu sekkuda üksnes seaduses

sätestatud alustel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja

vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 27 lõike 1 kohaselt

on perekond riigi kaitse all. Kahtlemata õige on õiguskantsleri märgukirjas (tl. 17 jj) avaldatud

seisukoht, et PS §-st 26 ja § 27 lõikest 1 tuleneb muuhulgas avaliku võimu soorituskohustus,

mille sisuks on tagada perekondlike sidemete säilimise võimalus ka olukorras, kus mõnelt

perekonnaliikmelt on seaduse alusel vabadus võetud ning perekonna kooselu seeläbi võimatu.

Nõustuda tuleb ka sellega, et isiku karistamine vangistusega riivab iseenesest

perekonnapõhiõigust ning kahtluseta on riive seda intensiivsem, mida vähem on vabaduse

kaotanud isikul reaalseid võimalusi oma perekondlikke sidemeid säilitada. Vastu ei saa vaielda

ka õiguskantsleri seisukohale, et legitiimseks eesmärgiks, mis õigustab välisriigis karistust

kandva kurjategija Eestist eemal hoidmist, on vajadus tagada riigi sisemine rahu ja avalik kord.

Kuriteo toime pannud isikut tuleb käsitada ohuna riigi sisemisele rahule ja avalikule korrale,

sõltumata sellest, kas see isik viibib vabaduses või vanglas. Kandes karistust välisriigi

kinnipidamisasutuses, ohustab isik Eesti sisemist rahu ja avalikku korda oluliselt vähem kui ta

teeks seda Eesti kinnipidamisasutuses viibides. Samuti tuleb nõustuda õiguskantsleri

arvamusega, et Eesti kodakondsust mitteomava välisriigis karistatud isiku Eestisse karistuse

kandmise jätkamiseks üle toomisest keeldumine on sobiv meede eelnimetatud legitiimse

eesmärgi saavutamiseks ning sellisena ka vajalik, kuna ilmselgelt puuduvad muud sama

tõhusad võimalused eesmärgi saavutamiseks.

18. Siiski ei saa halduskohus nõustuda õiguskantsleri seisukohaga, et asjaomane põhiõiguse

riive on ülemäärane ehk ebaproportsionaalne kitsamas tähenduses. Siinkohal leiab

halduskohus esmalt, et äärmiselt intensiivselt riivab perekonnapõhiõigust isikult vabaduse

võtmine ja karistuse kandmiseks vanglasse paigutamine. Põhimõtteliselt võib nõustuda

õiguskantsleriga selles, et perekonnapõhiõiguse riive on intensiivsem, kui isik kannab karistust

mõnes muus riigis kui see, kus elab tema perekond. Samas leiab halduskohus, et sellise riive

niiöelda täiendav intensiivsus ei ole selline, mis nõuaks avalikult võimult märkimisväärsete

positiivsete meetmete võtmist riive vähendamiseks. Olukorras, kus mõni perekonnaliige

kannab vabadusekaotuslikku karistust, on normaalne perekonnaelu igal juhul võimatu ning

perekonnaliikmetel üksnes äärmiselt piiratud võimalused suhtlemiseks – üldjuhul on sellisteks

võimalusteks kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamine ning õigusaktides sätestatud

tingimustel ning regulaarsusega võimaldatavad kokkusaamised. Asjaolu, et isik kannab

karistust välisriigis, võib küll arusaadavalt mõnel määral takistada nende võimaluste

kasutamist, ent iseenesest ei muuda see nende kasutamist võimatuks. Asjaolu, et välisriigis

karistust kandva isiku jaoks on perekonnaliikmetega suhtlemine ja perekondlike sidemete

säilitamine kulukam ei kaalu üles avalikku huvi selle vastu, et mitte teha kulutusi, mis

seonduvad

Eesti

kodakondsusesse

mittekuuluva

isiku

ületoomisega

ning

tema

kinnipidamisega Eestis ega kaalu üles ka vajadust vältida täiendavaid ohtusid, mida kujutab

endast isiku kinnipidamine Eesti vanglas.

19. Kohus on samuti seisukohal, et välisriigis kohtulikult karistatud isiku üle võtmisel on igati

põhjendatud eristada riigi kodanikke teistest isikutest. Kodakondsus tekitab riigi ja isiku vahel

erilise suhte, mille sisuks on ühelt poolt isiku suuremad õigused riigi ees, ent samas kaasnevad

sellega ka suuremad kohustused. Kuigi PS §-s 9 sätestatakse, et kõigi ja igaühe õigused,

sealhulgas perekonnapõhiõigus, on võrdselt nii Eesti kodanikel kui välismaalastel, ei saa sellest

järeldada, et põhiõiguse riive proportsionaalsuse hindamisel tuleks kodanikke ja

mittekodanikke võrdsetel alustel käsitada. Nagu eelpool öeldud, tulevad isikule Eesti

kodakondsusest teatud kohustused Eesti Vabariigi ees, samas saab isik selle vastu vääramatu

õiguse Eestis viibida, mis muuhulgas tähendab seda, et kodakondsusest tulenevalt talub riik

igal juhul ohtusid, mis isiku riigis viibimisega avalikule korrale või sisemisele rahule tekkida

võivad. Kodakondsust mitteomavate isikute puhul ei pea riik seda taluma, kui selleks ei ole

iseäranis kaalukat põhjust. Siinkohal ei saa kaebuse esitaja puhul ka tähelepanuta jätta seda, et

olles Eestis sündinud ning siin pikaajaliselt elanud, oleks tal olnud võimalik taotleda Eesti

kodakondsust, mida kaebuse esitaja aga teinud ei ole. Isik, kes on ühelt poolt otsustanud mitte

võtta vastutust ja kohustusi, mis kaasnevad Eesti kodakondsusega ning teisalt otsustanud

panna väljaspool oma elukohariiki toime kuriteo, ei saa eeldada, et Eesti Vabariik taluks

temast lähtuvaid võimalikke ohtusid samavõrd kui peaks neid taluma Eesti kodaniku puhul.

20. Halduskohus on seisukohal, et kasu, mida välismaal vabadusekaotuslikku karistust kandev

isik saaks perekonnaelu elamise võimaluste osas sellest, et ta tuuakse üle karistuse kandmiseks

Eestisse, on ebaproportsionaalselt väike võrreldes kulutustega, mida selleks peab kandma ja

ohuga, mida selleks peab taluma Eesti riik. Ületoomisest saadav võimalik kasu, eelkõige see, et

karistatud isik hakkab pärast karistuse kandmist õiguskuulekalt käituma, on teoreetiliselt

võimalik, ent ühelt poolt on ebatõenäoline, et see sõltub sellest, kui kaugel

kinnipidamiskohast elavad karistatud isiku perekonnaliikmed ning teisalt on samavõrd

võimalik ka see, et jätkates karistuse kandmist Eesti vanglas, tekivad isikul uued kuritegelikud

suhted teiste Eestis elavate kinnipeetavatega ning pärast karistuse kandmist võib ta nende

suhete pinnalt asuda uuesti kuritegelikule teele, milline võimalus oleks oluliselt väiksem, kui

vanglas tekkivad võimalikud kuritegelikud kontaktid jääksid pärast karistuse kandmist teise

riiki. Seetõttu ei saa nõustuda seisukohaga, et kehtiv regulatsioon, mis automaatselt välistab

mittekodaniku üle võtmise karistuse kandmiseks, oleks ebaproportsionaalne.

21. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebuse esitaja esitatud kohustamise nõue tuleb

rahuldamata jätta. Kuna samas esitatud taotlus Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks on kohustamistaotlusega hõlmatud ning kaebuse esitajal ei saa olla muud

põhjendatud huvi vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, ei asu kohus

analüüsima kaebuse esitaja väiteid, mis puudutavad Justiitsministeeriumi talituse juhataja

pädevust vastava otsuse tegemisel või seda, kas S.K. oli nõuetekohaselt menetlusse kaasatud

või mitte.

22. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud

enda menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad kummagi poole menetluskulud poole

enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik