2-07-40667/45 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

2-07-40667

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus

Kohtunik Sirje Õunpuu Otsuse tegemise aeg 15.oktoober 2010.a. Tsiviilasja number 2-07-40667 Tsiviilasi PAhagi AAvastu abielulahutuse, ühisvara jagamise ja elatise nõudes

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja PA(isikukood XXX, elukoht XXX), tema esindaja vandeadvokaat Merli E (Advokaadibüroo Eipre&Partnerid ) Kostja AA(isikukood XXX, elukoht XXX), tema esindaja jurist Tiina P (Hema Õigusbüroo OÜ). Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

02. 09. 2010. a. Tallinnas avalikul kohtuistungil

06. 10. 2010.a. Kohtuistungil osalesid hageja, PA, tema esindaja vandeadvokaat Merli E , kostja AA ja tema esindaja jurist Tiina P

Hagihind abielulahutuse nõudes 15 000 krooni Hagihind ühisvara jagamise nõudes 2 800 000 RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Lahutada AA ja PA abielu, mis on registreeritud XXXTallinna Perekonnaseisuametis, kanne nr.XXX.

3. Välja mõista AA tema omandisse jääva ühisvara arvelt kompensatsioon 400 000.- (nelisada tuhat) krooni PA kasuks.

Menetluskulude jaotus

Jätta lepinguliste esindajate kulud poolte endi kanda, riigilõiv abielulahutuse nõudes võrdselt poolte kanda, ekspertiisikulu täielikult kostja kanda ja hageja poolt tasutud riigilõiv ühisvara jagamise nõudes hageja kanda. Kostjalt tuleb mõista välja riigituludesse riigilõiv ühisvara jagamise nõudes, mille tasumisest hageja on vabastatud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hageja nõue ja põhjendused

Hageja taotleb lahutada poolte abielu, mis on registreeritud XXX Tallinna Perekonnaseisuametis. Pooltel on 2 ühist last: poeg OA – sünd. XXX. ja poeg SA – sünd. XXX Abielulised suhted poolte vahel on lõppenud 25.05.2007.a., kui hageja asus elama koos lastega eraldi. Põhjuseks oli kodus kujunenud väljakannatamatu olukord pidevate lahkhelide tõttu. Leiab, et kostja tegeles vähe lastega ja oli pidevalt rahulolematu, mille tulemuseks olid igapäevased arusaamatused. Pärast lahutust soovib lapsi ise kasvatada. Perekonnanime muuta ei soovi. Taotleb välja mõista kostjalt elatis laste ülalpidamiseks. Palub tunnistada poolte ühisvaraks kinnistu asukohaga XXX. Kostja omandas kinnistu oma emalt kinkena, millest tulenevalt oli tegemist kostja lahusvaraga. Kuid abielu kestel on lahusvara (kinnistu) väärtus abikaasade ühise töö ja rahaliste kulutuste tulemusena oluliselt suurenenud. Taotleb jagada poolte ühisvara: jätta kinnistu kostja omandisse ja kostjalt hageja kasuks välja mõista rahalise kompensatsioonina pool kinnistu väärtusest. Taotleb jagada vallasvara s.o. kodu sisustuse ja majapidamisesemed vastavalt koostatud nimekirjale. Kostja poolt laenulepinguga XXX võetud laen ei olnud mõeldud ega kunagi ka kasutatud perekonna huvides. Laenu kasutas kostja oma emale XXX korteri ostmiseks, kompenseerides sellega temale XXX asuva kinnistu kinkimist ema poolt. Seetõttu ei ole tegemist poolte ühise kohustusega. Juhul kui kohus loeb pangalaenu poolte ühiseks kohustuseks, palub hageja arvestada, et kuna kostja ema sai XXX kinnistu kinkimise eest kompensatsiooniks XXX korteriomandi, arvas hageja kogu aeg, et XXX kinnistu on poolte ühisvara ja suhtus vastavalt ka kõigi parenduste tegemisel kinnistule.

Kostja vastuväited

Kostja hagile vastu ei vaidle. Leiab, et nõustub lahutusega põhjusel, et hageja on otsustanud kindlalt abielu lahutada. Elatisele samuti põhimõtteliselt vastu ei vaidle. Ühisvara jagamise osas märgib kostja, et Tallinnas XXX asuv kinnistu on kostja lahusvara, ta on saanud selle kinkena oma emalt ning puudub alus tunnistada kinnistu poolte ühisvaraks. Nõustub, et hageja on aidanud teostada kinnistul asuva elamu remonttööde teostamist, kuid tööde teostamise eest on kostja tasunud oma lahusvara hulka kuuluvatest vahenditest. Lahusvara hulka kuuluvateks vahenditeks olid emalt kinkena saadud rahalised vahendid ja kostja lahusvara ( XXX) müügist saadud rahalised vahendid. Seega on Tallinnas XXX kinnistut parendatud kostja lahusvara arvel. Hageja panus ei ole lahusvara väärtust tõstnud olulises ulatuses. Kinnistu väärtus ei ole abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. XXX kinnistu ühisvaraks tunnistamise korral tuleb teha seda üksnes põhjendatud ulatuses. Vallasvaraga seoses vastuväiteid ei oma. 08.06.2009.a. on kostja esitanud taotluse XXXHansapangaga sõlmitud laenulepingust XXX tuleneva laenujäägi arvamiseks ühiseks kohustuseks ja selle jagamiseks poolte vahel võrdselt. Abieluliste suhete lõppemise aja seisuga oli pangalaenu jääk 51 066,26 EUR.

Kohtu põhjendused ja järeldus

Perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui kehtivast seadusest ei tulene teisiti. Hageja ja kostja abielu on registreeritud XXX ja hagiavaldus kohtule esitatud 01.10.2007.a. s.o. enne uue perekonnaseaduse jõustumist 01.07.2010.a. Poolte abielulised suhted s.h. ka abikaasadevahelised varalised suhted lõppesid mais 2007.a. Seega hagi lahendamisel tuleb lähtuda enne 01.07.2010.a. kehtinud perekonnaseadusest (PKS), millest on juhindunud ka menetlusosalised kolme aasta jooksul esitades oma nõuded, vastuväited ja kogunud neid kinnitavad tõendid.

PKS § 29 lg.1 kohaselt abielu lahutatakse kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. Pooled nõustuvad, et abielulised suhted lõppesid 2007.a., kui pidevate koduste lahkhelide tõttu lahkus hageja koos lastega ühisest elukohast ja asus elama eraldi. Kostja tegi korduvalt ettepanekuid leppimiseks ja abielusuhete taastamiseks. Hageja leidis, et leppimine ja abielusuhete taastamine võimalik ei ole. Sellest tulenevalt kohtu eelistungil ei vaidle ka kostja lahutusele vastu. Seetõttu abielulisi suhteid taastada ei ole võimalik ja abielu jätkamine on võimatu. Hagi abielulahutuse nõudes on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte kokkuleppe kohaselt tuleb alaealised lapsed pärast lahutust jätta ema juurde. Vastavalt kehtiva PKS §-le 214 lg 1 kuulub vanema hooldusõigus laste vanematele ühiselt.

Elatise nõude osas on pooled sõlminud kompromissi, mille kohus on määrusega kinnitanud. Pooled on saavutanud ka kokkuleppe abikaasade ühisvara hulka kuuluva vallasvara osas ja taotlenud kokkuleppe kinnitamist (tl 239 I kd). Kohus kinnitab kokkuleppe kohtumäärusega.

Poolte vahel on vaidlus abikaasade ühiseks elukohaks olnud Tallinnas, XXX asuva kinnistu varalise staatuse osas.

Mittevaieldavad asjaolud on järgmised :

- poolte abielu registreeriti XXX abielulised suhted lõppesid mais 2007.a.; - kostja omandas kaks kuud enne abiellumist XXX 300 000.- eest XXX asuva korteri, millest sai poolte ühine elukoht; - XXX korterit parendati ühiselt ja selleks võtsid pooled pangalaenu 110 000 krooni, mis tasuti abielu ajal; - kinnistu asukohaga XXX kinkis kostjale, AA, tema ema TA18.09.2002.a.; - XXX asuv korter kinnistati korteriomandina XXX ja müüdi XXX. 775 000 krooni eest ning raha kasutati osaliselt Tallinnas XXX asuva kinnistu parendamiseks; - XXX kinnistul tehti parendusi kuni 2007.aastani, hageja on parendustesse oma osa andnud ja peab kompensatsiooni saama (tl 21 II kd); - TA on poolte abielu jooksul kostja arvele kandnud korduvate ja erinevate summadena kokku 556 100.- krooni;

- XXX sõlmis XXX Hansapangaga laenulepingu XXX, milles laenu eesmärgiks nimetatud XXX korteri ostmine; - XXX sõlmis AA lepingud, millega ostis korteriomandi asukohaga XXX. - XXX sõlmisid pooled kinkelepingu, millega kinkisid korteriomandi asukohaga Tallinnas XXX kostja emale TA.

Perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara ja PKS § 15 lg 1 sätestab, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Kostja omandas kaks kuud enne abiellumist korteri asukohaga XXX, Tallinn. Tegemist oli kostja lahusvaraga. Vaidlust ei ole, et korterit parendati abielu ajal ühiste vahenditega (pangalaen, ühine töö, sugulaste töö) ja seejärel müüdi. Kostja on seisukohal, et korteri müügist saadud raha näol oli tegemist tema lahusvaraga. Korteri ostuhind oli 300 000 krooni ja müügihind 775 000 krooni. Eeltoodust võib järeldada, et ühe abikaasa lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenes abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel. Nimetatust tulenevalt oleks põhjust tunnistada korteriomand PKS § 14 lg 2 kohaselt poolte ühisvaraks. Samale seisukohale on aga asunud pooled ka ise korteriomandi müügilepingus XXX., kui nad on tunnistanud, et lepingu ese kuulub abikaasade ühisvara hulka (tl 187 I kd). Kohus leiab, et raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega abielu ajal muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Seega ei olnud kostja pangaarvele korteriomandi müügist laekunud raha kostja lahusvara ja selle kulutamisel XXX asuva kinnistu parendamiseks tuleb asuda seisukohale, et kinnistut parendati ühiste vahendite arvel.

Vaidlus puudub selles, et poolte abielu ajal tegi kostja ema TA kostja pangaarvele erineva suurusega rahaülekandeid. Kostja leiab, et nimetatud summasid tuleb käsitleda ema kingitusena s.o. kostja lahusvarana, mille ta kasutas XXX kinnistu parendamiseks. Nimetatud asjaolust tuleneb kostja seisukoht, et ta parendas temale kuuluvat lahusvara oma lahusvara arvel. Hageja seisukoht on, et TA poolt antud rahalised vahendid olid antud kogu perekonna kulutusteks, mille eest osteti peamiselt kodusisustuse esemeid ja perekonna vajadusteks muid vallasasju, mille jagamist hageja ei ole taotlenud või mille jagamise osas on saavutanud pooled kokkuleppe. Ema raha kulutati pesumasina, kuivati, garderoobikappide, toolide, kodukino jne. ostmiseks (tl. 170 I kd). Viimase hageja väite on kostja osaliselt ka omaks võtnud, kinnitanud, et enamus asju osteti emalt kingiks saadud raha eest ja loetlenud ostetud asju (tl 197 I kd). TA rahaülekannetest ei nähtu, et raha oleks kingitud üksnes kostjale ja tema lahusvaraks oleva kinnistu parendamiseks. Kohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et raha laekumisega ükskõik kumma abikaasa pangaarvele, muutub see poolte ühisvaraks ning leiab, et raha oli antud kogu perekonna vajaduste rahuldamiseks. Vastupidisel juhul tulnuks kinkeleping vormistada kirjalikult kinkija tahteavalduse äranäitamisega. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei pea kohus vajalikuks selgitada välja, milline osa TA poolte abielu jooksul saadud rahalistest vahenditest kulutati kodusisustuse või muude esemete ostmiseks ja perekonna vajaduste rahuldamiseks ning millist osa kasutati kinnistu parendustöödes. Samas on kostja väljendanud seisukohta, et ema poolt ülekantud raha oli ka pangalaenu kompenseerimiseks (tl

206 II kd).

Eeltooduga on leidnud tõendamist, et Tallinnas XXX asuva kinnistu kinkis AA abielu ajal tema ema ning tulenevalt PKS § 15 lõikest 1 on tegemist kostja lahusvaraga. Hageja on väitnud, et Tallinnas XXX asuva korteriomandi kinkimisega TA oli sisuliselt tegemist vahetustehinguga, mille käigus XXX asuv kinnistu läks abikaasade omandisse ja XXX asuv korteriomand TA omandisse. Hageja oma väiteid tõendanud ei ole, esitatud tõenditest ei nähtu sellekohaste kokkulepete olemasolu. Esitatud kinkelepingud ei sisalda tingimusi vastutasu saamiseks. Vaidlus puudub selles, et XXX kinnistut parendati abielu kestel. Kohus leiab, et seda tehti abikaasade töö ja ühiste rahaliste kulutuste arvel ning lahusvara väärtus abielu ajal oluliselt suurenes. PKS § 14 lg.2 kohaselt kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Seega saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud. Menetluse käigus on läbi viidud ehitustehniline ja kinnisvara hindamise ekspertiis Tallinnas XXX asuva kinnistu väärtuse hindamiseks koos parendustega ja ilma (lk 128-136, II kd). 25.08.2009.a. F osaühingu poolt koostatud ekspertarvamuse kohaselt hoonestatud kinnistu XXX, turuväärtuseks hindamise kuupäeval on 3 650 000 krooni. Kinnistu tingimuslikuks turuväärtuseks väärtuse kuupäeval ilma 2002-2007 teostatud parendusteta on hinnatud

2 850 000 ning parendustest tulenevaks väärtuse kasvuks on 800 000 krooni. Seega on kostja lahusvara väärtus abielu ajal poolte töö ja rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud 800 000 krooni võrra ja kinnistu XXX tuleb tunnistada abikaasade ühisvaraks nimetatud summa osas. Seega poolte ühisvara väärtuseks, mida kohus saab jagada on 800 000 krooni. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks. Hageja on taotlenud kompensatsiooni väljamõistmist. Hageja taotlus kuulub rahuldamisele ning tema kasuks tuleb kostjalt välja mõista pool ühisvara väärtusest s.o. 400 000 krooni. Kostja leiab, et 07.04.2003.a.tema poolt Hansapangaga sõlmitud laenulepingu XXX alusel võetud laenu puhul on tegemist abikaasade ühise kohustusega ja pärast abielusuhete lõppemist peavad laenu tagastamise kohustust täitma mõlemad abikaasad.

Hageja väitel ei ole tegemist perekonna huvides võetud laenuga. Laenu võttis kostja eesmärgil osta korter oma emale, et pärast TA poolt kinnistu kinkimist pojale, võimaldada emale omaette elukoht.

Abikaasade ühine varaline vastutus on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on võetud faktiliselt perekonna huvides. Kostja ei ole tõendanud, et kohustus võeti perekonna huvides Laenulepingust XXX ja selle lisadest (tl 39-48 II kd) nähtub, et AA on võtnud pangalaenu XXX ja laenu eesmärgiks on märgitud XXX korteri ostmine. Laenu tagatiseks on ta seadnud hüpoteegi XXX kinnistule (tl 10 I kd). XXX on sama lepingu lisana laenulimiiti suurendatud. Kogu laenu suurus jääb veidi alla XXX korteri hinnale ja seda on võetud nimetatud korteri ostmise ajal. Laenu kaastaotlejaks ei ole olnud tema abikaasa s.o. hageja. Vahetult pärast korteri ostmist kinkisid pooled ostetud korteri hageja emale TA ja korter on käesoleval ajal kostja ema elukohaks. Pangalaen jäi AA kanda. Eeltoodust kohus järeldab, et kostja poolt võetud laen ei olnud võetud perekonna huvides. Kostja ei ole tõendanud, et laenatud rahaga oleks kaetud perekonna vajadusi. Laenu võtmise ajal abikaasadel ühiste majanduslike suhete olemasolu iseenesest ei tõenda, et kohustus oleks võetud perekonna huvides. Hageja väidetele, et kostja võttis laenu emale korteri ostmiseks, kuid laenu tagasimakseid teostas ühistest vahenditest, vastates on kostja asunud seisukohale, mille kohaselt tuleb arvestada, et kostja ema tegi selleks kostjale pidevalt rahalisi ülekandeid (tl

206 II kd). Kohus leiab, et laen oli AA poolt võetud eesmärgil võimaldada oma emale omaette elamispind pärast XXX asuva elamu kinkimist pojale. Kostja seisukohast tulenevalt kompenseeris TA laenu rahaülekannetega kostjale. Nimetatud kohtu järeldust kinnitab ka poolte käitumine menetluse ajal. Hagi ühisvara jagamiseks on kohtule esitatud 02.10.2007.a. Menetluse käigus ligi kahe aasta jooksul ei toonud kumbki pool välja eelnimetatud laenukohustust, kui perekonna huvides võetud ja tasumata ühist kohustust. Pärast kostja poolt esitatud taotlust (tl 25-27 II kd) arvata pangalaen ühiskohustusena jagatava ühisvara hulka, esitas hageja vastuväite XXX korteriomandi ostmisest kostja emale ja selle sisulisest vahetamisest XXX kinnistuga. Kuni selle ajani hageja ei olnud esitanud vastuväiteid XXX kinkena s.o. mittetasulise tehinguna omandamise osas.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et XXX AA poolt Hansapangaga sõlmitud laenulepingu XXX alusel võetud laenu puhul ei ole tegemist perekonna huvides võetud kohustusega ja selle eest vastutab AA oma lahusvaraga.

Kohus jätab tähelepanuta kostja analüüsi (tl 179-181 II kd) tema pangaarvele laekunud summade päritolu ja kasutamise kohta, kuna raha puhul on tegemist liigitunnusteta asjaga, mistõttu ei ole võimalust ja ka vajadust määratleda, millisest allikast laekunud raha, missugusel eesmärgil kasutati. Laekunud ja kasutatud summade suurusele on kohus hinnangu andnud.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel, sama paragrahvi 3. lõike kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane. TsMS §

163 II lõike kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on kompromissi kaaludes algselt asunud seisukohale, et nõustub hagejale maksma kompensatsiooni 400 000.- (tl 21 II kd), seejärel on oma seisukohast taganenud ja nõustunud kokkuleppega hüvitise suuruses 200 000.- krooni (tl 158 II kd). Lähtudes eeltoodud regulatsioonist, hinnates menetluse kulgu ja selle käigus tehtud kompromissettepanekuid peab kohus õiglaseks jätta lepinguliste esindajate kulud poolte endi kanda, riigilõiv abielulahutuse nõudes võrdselt poolte kanda, ekspertiisikulu täielikult kostja kanda ja hageja poolt tasutud riigilõiv ühisvara jagamise nõudes hageja kanda. Kostjalt tuleb mõista välja riigituludesse riigilõiv ühisvara jagamise nõudes, mille tasumisest hageja on vabastatud.

TsMS lg 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Kohtunik