2-09-68831/17 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-09-68831

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

8. oktoober 2010, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-09-68831

Tsiviilasi

Omega Invest OÜ hagi Rait Raali vastu 15 800 krooni

nõudes

Tsiviilasja hind

12 436,90 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Omega Invest OÜ (RK 10866568; asukoht Mustamäe

tee 16, 10617 Tallinn);

hageja

esindaja

Kathy

Jürivete

(OÜ Incure

Inkasso

Agentuur; Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn; tel 619 1465; e-

post kathy.jyrivete@incure.ee);

kostja Rait Raal

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Omega Invest OÜ hagi Rait Raali vastu 15 800 krooni nõudes rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud 60% ulatuses Rait Raali kanda ja 40% ulatuses Omega

Invest OÜ kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud

lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja

kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue ja põhjendused (tl 13-15, 20-22)

2(5)

Kostja ja AS Sampo Pank sõlmisid 19.11.2007 limiidilepingu nr 483JM20711287, millega

kostjale võimaldati limiidi kasutamist summas 15 000 krooni. Kostja kohustus limiidisumma

tagastama 450 krooni suuruste igakuiste maksetena hiljemalt 19.11.2011. Kuna kostja rikkus

lepingust tulenevat kohustust, siis ütles pank 06.04.2009 lepingu üles, lugedes limiidi

tagastamise lõpptähtpäeva saabunuks 25.04.2009.

Danske Bank A/S Eesti filiaal (AS Sampo Pank õigusjärglane) loovutas 24.07.2009 nõude

hagejale, kes volitas OÜ-d Incure Inkasso Agentuur kostjalt võlga sisse nõudma.

14.05.2010 seisuga (hagi kohtusse esitamise aeg) võlgneb kostja hagejale 15 800 krooni, millest

8501,47 krooni on tagastamata limiidisumma, 2333,99 krooni intress perioodi 06.04.2009 kuni

14.05.2010 eest, 1029,11 krooni viivis perioodi 06.04.2009 kuni 14.05.2010 eest ja

3935,43 krooni kahju. Hageja on lähtunud intressi arvestamisel lepingus fikseeritud

intressimäärast 19% aastas ja viivise arvestamisel viivise seadusjärgsest määrast. Hageja kahju

seisneb OÜ-le Incure Inkasso Agentuur makstud teenustasus, sest hageja põhitegevuseks ei ole

võlgade sissenõudmine, mistõttu sõlmis ta inkassofirmaga käsunduslepingu. Hageja palub hagi

rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 800 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja lisas avaldusele koopiad 19.11.2007 limiidilepingust (tl 23), kostja konto väljavõttest

(tl 24-27), limiidilepingu üldtingimustest (tl 28), 06.04.2009 lepingu ülesütlemise teatest (tl 29),

31.07.2009 teatisest nõude loovutamise kohta (tl 30) ja 03.08.2009 arvest nr 6740 teenustasu

maksmiseks nõude kohtuvälise menetluse eest summas 3935,43 krooni (tl 31).

Kostja vastus hagile (tl 39-40)

Kirjalikus vastuses hagile nõustus kostja tasuma hagejale võlgnevuse summas 11 864,57 krooni

(põhinõue, intress ja viivis), kuid ei nõustunud tasuma hagis taotletud kahju 3935,43 krooni.

Kostjale jääb arusaamatuks, milliseid teenuseid osutas hageja esindaja hagejale 3935,43 krooni

eest. Kostja hinnangul piirdus hageja esindaja tegevus kuni 03.08.2009 ühelehelise nõudekirja

koostamisega. Hageja esindaja koduleheküljelt selgub aga, et juriidilise teenuse eest tasumisel

vastavalt lehekülgede arvule on lehekülje hind 1000 krooni ilma käibemaksuta. Seega saab

kostja arvates maksimaalne teenustasu ehk teisisõnu sissenõudekulu olla 1000 krooni, millele

lisandub käibemaks. Samas on kostja hinnangul analoogsete summade sissenõudekulud

väiksemad kui 1000 krooni. Näiteks otsustas Harju Maakohus 22.01.2010 otsusega tsiviilasjas

nr 2-09-11713 mõista 12 742,76 krooni suuruse põhivõla sissenõudmiskuluna välja 473 krooni.

Sellest johtuvalt leiab kostja, et hageja esindaja sissenõudmiskulu on suurusjärgus 500 krooni.

Kostja palub arvesse võtta ka asjaolu, et hageja ja tema esindaja on seotud isikud, sest äriregistri

andmetel omab Andy Noormets olulist osa nii hagejas kui hageja esindajas, olles mõlema

ettevõtte juhatuse liige. Samuti selgub äriregistrist, et kuni 06.01.2009 kuulus hageja

tegevusalade hulka inkassoteenuse osutamine. Kostja leiab, et nimetatud faktid seavad kahtluse

alla hageja ja tema esindaja vahelise lepingu nr 416 objektiivsuse ning viitavad võimalusele

kahjunõudega manipuleerida ja nõuda kostjalt põhjendamatult suurt teenustasu. Kahjunõude

põhjendatuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et maksekäsu kiirmenetluses nõuti kostjalt kahjutasu

6935,43 krooni praeguse 3935,43 krooni asemel. Kostja peab vajalikuks teavitada, et ka Euroopa

Parlament on asunud sissenõudekulude suurust reguleerima ning on esitanud ettepaneku, mille

kohaselt peaks maksimaalne sissenõudekulu alla 1000 euro (15 646 krooni) suuruse võla korral

olema 40 eurot (625,80 krooni). Kuna kostja oli kuni kohtusse pöördumiseni hageja esindajaga

regulaarses kirjavahetuses ning tasus hoolimata töötu seisundist võlga vastavalt võimalusele, siis

puudus hagejal vajadus kohtu poole pöördumiseks, mistõttu palub kostja jätta menetluskulud

hageja kanda.

Kostja arvates on võimalik asi lahendada kompromissiga, mille kohaselt kostja tasub hagejale

kahju katteks 500 krooni, millele lisandub käibemaks.

Kostja lisas vastuväidetele koopia 03.08.2009 nõudekirjast koos lisadega (tl 41-43), OÜ Incure

Inkasso Agentuur kodulehekülje väljatrükist (tl 44-47), Ametlike Teadaannete väljatrükist

3(5)

(tl 48), äriregistri väljatrükist hageja ja hageja esindaja andmete kohta (tl 49-55),

elektronkirjavahetusest kostja ja hageja esindaja vahel (tl 55-57) ning Euroopa Parlamendi

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni töödokumendist (tl 58-62).

Hageja nõude täpsustus ja seisukoht kostja vastuse osa (tl 65-66, 71-25)

Hageja kinnitas, et kostja on 28.06.2010 tasunud hagejale 11 864,57 krooni, millest hageja luges

esimeses järjekorras tasutuks kahjuhüvitise summas 3935,43 krooni ja ülejäänud summa

7929,14 krooni arvestas põhinõude katteks. Seega võlgneb kostja hagejale 3935,43 krooni –

572,33 krooni põhinõude, 2333,99 krooni intressi ja 1029,11 krooni viivise katteks.

Hageja ei nõustunud kostja vastuses esitatud seisukohtadega. Hageja oli kostja poolt võlgnevuse

tasumata jätmisega seoses sunnitud pöörduma inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole, millest

tekkis hagejale kahju inkassofirmale tasutud teenustasu näol. Nimetatud teenustasu suuruses, mis

on 15% põhinõudest, on pooled eelnevalt kokku leppinud. Teenustasu hõlmab kogu kohtuvälist

menetlust, mitte ainult nõudekirja koostamist. Perioodil 03.08.2009 kuni 17.12.2009 on hageja

esindaja tihedalt suhelnud kostjaga telefoni ja meili teel ning pidanud korduvalt kostjaga

läbirääkimisi võlgnevuse ajatamiseks, sealhulgas valmistanud kahel korral ette kokkuleppe ja

maksegraafiku, mida kostja aga ei allkirjastanud. Hageja leiab, et viitamine tsiviilasja nr 2-09-

11713 tagaseljaotsusele ei ole antud juhul asjakohane nagu ka Euroopa Parlamendi ettepanekule.

Mis puudutab käsunduslepingu objektiivsust, siis tegemist on kahe eraldiseisva juriidilise

isikuga, kellel on erinev funktsioon – hageja tegeleb laenude finantseerimisega, hageja esindaja

aga inkassoteenuse pakkumisega. Sellest johtuvalt pöördus hageja ka inkassofirma poole.

Tehingute tegemine kahe ettevõtte vahel, kelle juhatuse liige kattub, ei ole keelatud. Hageja

palub endiselt, et kohus jätaks menetluskulud kostja kanda, kuna kohtu poole pöördumine on

tingitud kostja käitumisest. Nimelt saatis hageja kostjale 2009 augustis postiga ja 2009

septembris elektronpostiga maksegraafiku kostjaga kokkulepitud tingimustel, kuid kostja ei

allkirjastanud maksegraafikut ega asunud ka graafiku alusel võlga likvideerima vaatamata hageja

korduvatele meeldetuletustele.

Hageja ei olnud nõus kostja pakutud tingimustel kompromissi sõlmima.

Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

1. TsMS § 403 lg 1 alusel lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus menetluses.

2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS Sampo Pank ja kostja sõlmisid 19.11.2007

limiidilepingu

nr 483JM20711287

(tl 23).

Nimetatud

lepingu

näol

on

tegemist

tarbijakrediidilepinguga

võlaõigusseaduse

(VÕS)

§ 402

tähenduses,

mille

kohaselt

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu põhitingimustest

nähtuvalt võimaldas pank kasutada kostjal limiiti summas 15 000 krooni intressimääraga 19%

aastas. Kostja kohustus lepingust tulenevad maksed (intressi ja limiidisumma) tagastama

hiljemalt 19.11.2011. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kostja rikkus lepingulist kohustust

(tl 24-27), mistõttu ütles pank 06.04.2009 lepingu üles (tl 29) ja loovutas 24.07.2009 talle

kuuluva nõude hagejale (tl 30).

3. Hageja on esitanud kohtule 19.11.2007 sõlmitud limiidilepingu rikkumisest tulenevad nõuded.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6 sätestavad, et

kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist

ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi lg 2 järgi võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine

võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

4(5)

4. Hagiavalduse kohaselt (p 4.1) võlgneb kostja hagejale tagastamata limiidisummana

8501,47 krooni. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohtule esitatud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise

kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes võlgnetava limiidisumma tagastamata (tl 24-27).

Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja võlgnetava limiidisumma

suurust vaidlustanud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

8501,47 krooni tagastamata limiidisumma katteks.

5. Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Hageja nõuab hagis (p 4.2) kostjalt intressi 2333,99 krooni väljamõistmist lepingu üldtingimuste

p 4.1 ja 4.3 alusel.

Limiidilepingu üldtingimuste (tl 28) p 4.1 kohaselt arvestatakse intressi panga poolt kliendi

kasutuses olevalt limiidi summalt igapäevaselt vastavalt selle kasutamise ajale ja lepingus

kokkulepitud intressimäärale (antud juhul 19% aastas). Üldtingimuste p 4.3 kohaselt arvestatakse

intressi kuni limiidi täieliku tagastamiseni kliendi poolt. Hagiavaldusest nähtub, et intressi

arvestamise perioodiks on ajavahemik 06.04.2009 (lepingu ülesütlemise teate koostamise aeg)

kuni 14.05.2010 (hagi koostamise aeg).

VÕS §-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku

eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse

tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata,

kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise

kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine seega VÕS §-st 397 tulenevalt õigusliku aluse. Kuna limiidileping öeldi üles alates

25.04.2009 (tl 29), on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi 06.04.-25.04.2009, so 20 päeva

eest. Kohus rahuldab hageja intressinõude osaliselt summas 136,57 krooni. Kuna kostja

kohustamine intressi maksmiseks ka pärast lepingu lõppemist on seaduse olulisest põhimõttest

kõrvale kalduv, tuleb hageja intressinõue pärast võlasuhte lõppemist jätta rahuldamata.

6. Hageja nõuab limiidisumma mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt viivist 1029,11 krooni

(p 4.3). Viivise arvutamisel on lähtutud viivise seadusjärgsest määrast ja viiviseid on arvestatud

alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse koostamiseni.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja jättis oma

rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kohus vähendab

viivisenõuet intressinõudega kaetud päevade osas 20 päeva võrra 26.04.2009 kuni 30.06.2009, so

66 päeva eest, 225,34 krooni. Kostjalt on põhjendatud hageja kasuks välja mõista kokku viivis

960,82 krooni.

7. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 3935,43 krooni (p 4.4).

Kahju seisneb inkassofirmale makstud teenustasus nõude kohtuvälise menetluse eest (tl 31).

VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab küll

kahju tekitanud isikult nõuda inkassokulude hüvitamist, kuid eeldusel, et on täidetud kahju

hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning

põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel.

Kohus leiab, et hagejale kahju tekkimine summas 3935,43 krooni ei ole tõendatud. Ainuüksi

asjaolu, et hageja sõlmis inkassofirmaga käsunduslepingu, milles lepingupooled fikseerisid

5(5)

nõude kohtuvälise menetluse teenustasuks 15% põhinõudest, ei tõenda, et hagejale nimetatud

summa ulatuses ka kahju tekkis.

Inkassokulude hüvitamine on põhjendatud juhul, kui nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes,

st kulud on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku

VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust. Ehkki äriregistri

teabesüsteemi väljatrükist (tl 49-52) nähtub, et hageja ise tegeles kuni 06.01.2009 võlgade

sissenõudmise ja inkassoteenuse pakkumisega ning edaspidi vaid laenu andmisega, ei nõustu

kohus hageja väitega, et hageja oli kostja poolt võlgnevuse tasumata jätmisega seoses sunnitud

pöörduma inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole. Inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist

hageja lepinguvabaduse teostamisega. Hageja, omandades pangalt 24.07.2009 nõude kostja

vastu, ei teinud kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või

vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu.

Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et tsiviilkäibes osalev mõistlik isik

teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja

inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses.

Vastavalt VÕS § 127 lg-le 3 tuleb kahju hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu

rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või

raske hooletuse tagajärjel. Kohtu arvates kostja ei teadnud ega pidanudki teadma krediidilepingu

sõlmimise ajal, et nõude loovutamise korral kolmandale isikule (hagejale) sõlmib hageja

krediidilepingu täitmiseks omakorda lepingu kolmanda isikuga (hageja esindajaga), mis toob

kostjale kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus

hageja nõude kostjalt kahju 3935,43 krooni väljamõistmiseks rahuldamata.

8. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 9598,86 krooni

(8501,47 krooni põhinõue, 136,57 krooni intress ja 960,82 krooni viivis). Hageja esitatud

andmetel on kostja tasunud talle 28.06.2010 haginõude katteks 11 864,57 krooni (tl 65). Hagi

rahuldamise ulatust arvestades tuleb Omega Invest OÜ hagi Rait Raali vastu 15 800 krooni

nõudes jätta rahuldamata. Kostjal on õigus nõuda hagejalt enamtasutud 2265,71 krooni

tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel.

9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162

lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et

kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Arvestades, et kohus jättis hagi rahuldamata, kuna kostja rahuldas hageja nõude

pärast hagi esitamist, leiab kohus, et menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole mõistlik. Kohus

arvestab menetluskulude jaotusel, et hageja nõue oli põhjendatud 9598,86 krooni ulatuses, so

60% esialgsest nõudest. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta 60%

menetluskuludest kostja ja 40% hageja kanda.

Kohtunik