2-09-36605/14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2010. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-09-36605 Tsiviilasi

I. I. hagi A. I. vastu lapsele elatise saamiseks Tsiviilasja hind apellatsiooniastmes Vaidlustatud kohtulahend 5670 krooni Harju Maakohtu 26. aprilli 2010. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad

A. I. apellatsioonkaebus Apellant A. I. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX-XX XXXXXXX

Vastustaja I. I. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X-XX XXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2010. a. otsus I. I. hagis A. I. vastu elatise saamiseks osaliselt, kostjalt alates 28. juulist 2009. a. väljamõistetud elatise suuruse osas. Tühistatud osas teha uus otsus, mõistes A. I. I. I. kasuks maakohtu poolt väljamõistetud summa asemel lapse ülalpidamiseks välja 3000 krooni kuus.

2. Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

2. 1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. 2. Välja mõista A. I. I. I. kasuks poja A. I. ülalpidamiseks elatis tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist kuni 31. maini 2009. a. 2632 krooni kuus ja alates 28. juulist 2009. a. kuni poja täisealiseks saamiseni 25. märtsil 2014. a. 3000 krooni kuus.

2. 3. Kummagi poole menetluskulud jätta tema enda kanda.“

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

28. juulil 2009. a. esitas I. I. Harju Maakohtusse hagi A. I. vastu lapsele elatise saamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista poja ülalpidamiseks elatise 3630 krooni tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2009. a. kuni poja täisealiseks saamiseni. Poolte abielust sündis XX.XXXXXX.XXXX. a. poeg A. I., kes elab hagejaga. Kostja vabatahtlikult poja ülalpidamises ei osale. Poja ülalpidamiseks kulub keskmiselt 8190 krooni kuus: toit 3500 krooni, transport 300 krooni, sidekulud 200 krooni, tervishoid 450 krooni, hügieenitarbed 250 krooni, koolikohustus 550 krooni, riided ja jalanõud 1100 krooni, muud vältimatud püsikulud (kodukulud, harrastused, sport, vaba aeg) 1840 krooni. Hageja sissetulekuks on töötasu 2800 krooni. Hageja elab oma vanemate juures. Kostja töötasu kohta hagejal andmed puuduvad, kuid hageja andmetel on kostjal korteriomand.

Kostja vastuväited Kirjalikus vastuses tunnistas kostja hagi osaliselt. Kostja ei ole kunagi alusetult keeldunud tasumast elatist lapse ülalpidamiseks. 2009. a. jaanuarist kuni maini ei olnud kostjal võimalik elatist tasuda, kuna ta kaotas töö ning tööandja ei ole käesoleva ajani talle töötasu välja maksnud. Pärast uue töökoha saamist jätkas kostja elatise maksmist ja seda suuremas summas kui on miinimummäär: 5. juunil 2009. a. – 2000 krooni, 16. juulil 2009. a.

– 3000 krooni, 26. augustil 2009. a. – 2150 krooni ning 2009. a. septembris, oktoobris ja novembris – ´a 3000 krooni. Kostja nõustus kompromissi korras maksma tagasiulatuvalt ajavahemiku eest jaanuarist maini 2009. a. kokku 10.875 krooni, s. o. seaduses sätestatud miinimummääras. Majanduslikust olukorrast tingituna ei ole kostja võimeline maksma tagasiulatuvalt elatist suuremas määras. Alates detsembrist 2009. a. ei ole kostjal võimalik tasuda elatist rohkem kui 3000 krooni kuus. Kostja töötasu varieerub sõltuvalt töö mahukusest.

Kostjat toetavad ema ja õde, et ta suudaks muuhulgas ülalpidamiskohustust täita. Tegemist on laenudega, mis kostjal tuleb tagasi maksta. Ka korter on omandatud laenuga ja selle tagasimakse on üle 2500 krooni kuus. Kostja vältimatud kulud on samaväärsed teenitud töötasuga. Hagiavalduses on lapsele vajalike kulutustega liialdatud: toidule on arvestatud 3500 krooni kuus ehk keskmiselt 117 krooni päevas, mis on ilmselgelt liiga palju, arvestades, et koolilapsel on võimalik lõunatada madala hinnaklassiga koolisööklas. Ka kõigilt ülejäänud kuludelt on võimalik kokku hoida: näiteks ei pea igakuiselt ostma raamatuid 550 krooni eest ja riideid 1100 krooni eest, arusaamatud on kodukulud ja –hooldus 540 krooni ulatuses.

Lapse huvid oleksid tagatud, kui mõlemad vanemad teeksid kulutusi lapse ülalpidamisele seaduses sätestatud piirmäära ulatuses. Ühisvara jagamist kinnitava kohtuliku kompromissiga leppisid pooled 26. mail 2008. a. kokku, et hagejale makstakse hüvitist 170.000 krooni. Kostja võttis selle kohustuse täitmiseks laenu ja hageja on raha kätte saanud, kostja laenukohustused on aga suurenenud. Hageja varaline seisund on kostja omast ilmselgelt parem. Järgnevas menetluses esitatud kirjalikus menetlusdokumendis palus kostja määrata lapse igakuiseks elatiseks 2175 krooni.

Kostja on hetkel töötu ning tal puudub igasugune sissetulek. Kostja on võetud Eesti Töötukassas arvele 8. märtsil 2010. a. ning töötukindlustushüvitist hakkab saama alates aprillist 2010. a. Kostjal on kohustused krediidiasutuse ees kokku igakuiselt keskmiselt 2400 krooni. Enda ülalpidamiseks kulub igakuiselt 8000 krooni. Kostjale kuulub korteriomand, mis on soetatud laenuga, praeguses majanduslikus olukorras ei oleks selle võõrandamine võimalik. Hageja varaline seisund on kohtumenetluse käigus paranenud. 2010. a. veebruaris omandas hageja korteriomandi ning vanematest eraldi elades kulub hagejal eluasemekuludele suurem summa, mida hageja püüab korvata kostjalt suurema elatise saamisega.

Esimese astme kohtu otsus

26. aprilli 2010. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis A. I. hageja kasuks poja A. ülalpidamiseks igakuise elatusraha 2632 krooni tagasiulatuvalt ajavahemiku eest 1. jaanuarist kuni 31. maini 2009. a. ning 3630 krooni alates 28. juulist 2009. a. kuni poja täisealiseks saamiseni 25. märtsil 2014. a. Menetluskulud jättis kohus kummagi menetlusosalise enda kanda. Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Nimetatud kohustusele vastab lapse õigus saada ülalpidamist. PkS § 61 lg. 1 järgi, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks, lg. 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Tulenevalt PkS § 61 lõikest 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ehk väiksem kui 2175 krooni. Hageja on esitanud lapse vajalike kulutuste arvestused 8190 krooni kuus ja tõendeid lapse kulutuste kohta, paludes lapse ülalpidamiseks välja mõista kostjalt 3630 krooni (s. h. tulumaks). Hageja ei ole esitanud tõendeid oma vara kohta, kuid on väitnud, et tema sissetulekuks on töötasu 2800 krooni ja ta elab oma vanemate juures. Kostja nõustus hagejale tasuma lapse ülalpidamiseks 2175 krooni, 16. märtsi 2010. a. kohtuistungil nõustus tasuma 3000 krooni. Kostja võtab omaks, et ta ei ole elatist maksnud 2009. aasta jaanuarist kuni maikuuni (kaasaarvatud). Hageja esitatud lapse ülalpidamiskulud ei ole ülepaisutatud, arvestades poolte ühise lapse teismeliseiga ja tema vajadusi nii koolis õppimisel kui ka enese igakülgsel arendamisel. Hageja ei nõua kostjalt isegi poolt lapsele tehtavatest kulutustest, vaid igakuiselt 3000 krooni, lisades sellele tulumaksu osa 21%. Kostja on esitanud tõendid nii oma töötuse, temale kuuluva korteriomandi kui oma kohustuste kohta. Palga või sissetuleku puudumine ei vabasta aga töövõimelist vanemat PkS §

61 alusel elatise maksmisest. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et tal on veel teisi alaealisi ülalpeetavaid. Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga. Kohtus pooled kinnitasid, et viimasel 1, 5 aastal toimib lapse ja isa vaheline suhtlemine. Samuti tuleb arvestada, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel elatist, maksab elatiselt tulumaksu. PkS § 70 lg. 2 kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 nimetatud asjaolusid. Kostja on tõendanud, et ta on elatist maksnud juunist kuni novembrini 2009. a. Seega on põhjendatud elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt igakuiselt jaanuarist kuni maini 2009. a. summas 2175 krooni , millele lisatakse tulumaksuosa 21% summas 457, seega kokku 2632 krooni kuus. Alates hagi esitamisest, s. o. 28. juulist 2009. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni tuleb kostjalt välja mõista elatis summas 3000 krooni, lisades sellele tulumaksuosa 21% summas 630 krooni, seega kokku 3630 krooni.

Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada temalt alates 28. juulist 2009. a. kuni

25. märtsini 2014. a. väljamõistetud elatise suuruse osas ning mõista temalt selle ajavahemiku eest välja elatis 3000 krooni kuus. Kaebuse kohaselt esitas hageja ülepaisutatud kulud. Kohus ei võtnud arvesse, et hageja esitatud tšekid näitavad, et hageja on elanud üle oma võimete: ta teeb ostud kalleimatest poodidest (Kaubamaja, Stockmann jne.), mis ei ole praegust majandusolukorda ja hageja varalist seisundit (tulu 2800 krooni kuus) arvestades mõistlik. Esitatud arvetest ei nähtu ka, et ta ostaks iga kuu lapsele riideid 1100 krooni eest ning kulutaks lapse koolikohustuse täitmiseks iga kuu 550 krooni. Ka lapse toiduraha 3500 krooni on liialdatud ning arusaamatuks jäävad kodukulud ja koduhooldus. Praeguses majandussituatsioonis on lapse vajadusi võimalik rahuldada oluliselt väiksemas summas. Lapsele elatise määramisel tuleb arvestada mitte üksnes lapse vajadusi, vaid ka kummagi vanema varalist seisundit. Hageja varaline seisund on kohtumenetluse käigus paranenud, 2010. a. veebruaris omandas ka korteriomandi Tallinnas XXXXXXX XX-X. Kostjal ei ole oma majanduslikust olukorrast tingituna võimalik tasuda elatist suuremas summas kui 3000 krooni kuus. Kostja sissetulek on ca 3000 krooni. Pealegi leppisid pooled kohtulikus kompromissis kokku, et hagejale makstakse hüvitist 170.000 krooni. Selle kohustuse täitmiseks võttis kostja laenu. Hageja on raha kätte saanud, kuid kostja laenukohustused on suurenenud. Hageja varaline seisund on ilmselgelt kostja omast parem. Poolte varalise seisundi hindamisel tuleks arvestada mitte võimalikke tulusid, vaid tegelikku sissetulekut. Hageja ei ole suuteline tagama lapsele oma osa ülalpidamiseks, nõuab üle jõu käivat summat aga kostjalt, kelle igakuine sissetulek on väiksem kui nõutava elatise suurus. Vanemate panus peaks olema võrdne.

Hageja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Poolte 14-aastane poeg on erivajadustega laps, sest tal on astma. Ta vajab eraldi tuba ja spetsiaalset mööblit ning madratsit, puhast sooja õhku ja head vitamiinirikast tasakaalustatud toitu. Taolist toitu ei saa tagada odavad kauplused. Turult toiduainete ostmisel tšekke ei saa, neid nõuab aga ka linnavalitsus, kui hageja soovib taotleda sotsiaaltoetust. Lapse toidurahaga ei ole liialdatud. Pojale piisava eluruumi tagamiseks omandas hageja 9. veebruaril 2010. a. korteri Tallinnas XXXXXXX tänaval, selle eest on enamuse rahast maksnud hageja isa. Uue korteri kommunaalmaksed on hageja enda kohustuseks, korter vajab remonti ja uue mööbli ning elektriseadmetega varustamist. Alates 2009. a. juunist on hageja palk tõusnud, kuid ei ületa palga alammäära. Lisasissetulekut hagejal ei ole ja hageja varaline seisund ei ole kostja varalisest seisundist sisuliselt parem. 15. augustil 2009. a. reisis hageja koos pojaga Hispaaniasse, et tagada talle kvaliteetsed puhkust ja leevendada astma sümptoome, 18. mail 2010. a. ostis ta tuusiku lastelaagrisse XXXXX, kuis laps puhkab 25. juulist 5. augustini 2010. a. Riideid pojale ei osteta igakuiselt, kui kord kolme kuu jooksul on tehtud suuremad ostud. Kuulsate kaubamärkide riided on kvaliteetsemad ja neid kasutatakse pikema aja jooksul. Poeg õpib võistlustantsu, see nõuab spetsiaalsete tantsukostüümide soetamist. 2010. a. septembrist alustab ta eesti ja inglise keele õppimist, mis nõuab lisakulutusi. Kohtumenetluse ajal oli hageja nõus elatise suuruse vähendamisega, kuid kostja keeldus siis kompromissist, ringkonnakohtus ta aga taotlebki elatise vähendamist.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud maakohtu otsust üksnes osas, millega temalt mõisteti välja elatis alates hagiavalduse esitamisest 28. juulil 2009. a. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu otsuse õigsust osas, millega kostjalt mõisteti välja elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku eest 1. jaanuarist kuni 31. maini 2009. a.

Vaidlustatud osas tuleb maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 elatise suuruse osas tühistada, määrates kostjalt väljamõistetava elatise suuruseks 3000 krooni kuus. PkS § 61 lg. 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus leidis õigesti, et taoliseks alammääraks on praegu 2175 krooni.

Osundatud normidest nähtub, et elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadustest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid, kuid arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta neist kummagi kanda selline osa lapse vajaduste katmisest, mis vastab tema varalisest seisundist tulenevale võimalusele lapsele ülalpidamist anda. Et PkS § 61 eesmärgiks on tagada lapse õigus saada piisavas ulatuses elatist ka siis, kui vanemad elavad lahus, reeglina peab igakuine elatis olema aga vähemalt PkS § 61 lõikes 4 sätestatud suuruses, siis katab elatis selles suuruses eelduslikult lapse vajadused.

Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-7-05, leides, et PkS § 61 lõikes 4 sätestatud elatise suurus arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses. Sellest järeldub omakorda, et kui vanem, kelle juures laps elab, hageb elatist PkS § 61 lõikes 4 sätestatud ulatuses, ei pea ta lapse vajadust või vanemate võimalusi täiendavalt põhjendama ega tõendama. Kui lapsele elatist hagev vanem soovib aga teiselt vanemalt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummäärast suuremas määras, peab ta nii lapse suuremat vajadust kui kostja võimalust suuremat elatist maksta põhjendama ja tõendama.

Hageja on taotlenud kostjalt elatise väljamõistmist rohkem, kui seaduses sätestatud miinimummäär. Seega pidi hageja esmalt põhjendama ja tõendama, et poolte ühise lapse vajadused ületavad tavapäraseid vajadusi. Maakohus on leidnud, et hageja poolt poolte ühise lapse vajadusena esitatud igakuulised kulutused summas 8190 krooni ei ole ülepaisutatud, põhjendades seda lapse teismeliseea ja tema õppimise ning enese igakülgse arendamise vajadusega. Samas ei ole kohus tuvastanud lapse konkreetseid vajadusi ega hinnanud nende rahuldamiseks vajalike kulutuste suurust.

Ka ei sisalda kohtuotsus mingeid põhjendusi selle kohta, miks kohus ei nõustu kostja poolt lapsele vajalike kulutuste kohta esitatud vastuväidetega. Kolleegium leiab, et ainuüksi teismeliseeaga ei saa vaidlusaluse lapse tavapärasest suuremaid vajadusi põhjendada, sest PkS § 61 lõikes 4 sätestatud määras on sellega juba arvestatud. Ka õppimine ning arenguvajadus on üleüldised ja omased kõigile lastele. Hagiavalduses esitas hageja küll lapsele väidetavalt vajalikud kulutused liikide ja summade lõikes, kuid ei põhjendanud tema poolt esitatud arvandmeid.

Kostja ei nõustunud hageja poolt esiletoodud vajalike kulutuste suurusega ning esitas oma konkreetsed vastuväited teatud kululiikidele, hageja ei esitanud aga ka siis selgitusi lapse tavapärasest suuremate vajaduste kohta. Kolleegium leiab, et taolisi vajadusi, mis erineksid tavapärastest 14-aastase poisi vajadustest, ei ole hageja esimese astme kohtu menetluses esile toonud. Tema poolt maakohtule esitatud tõenditest nähtub küll, et poeg tegeleb võistlustantsuspordiga (algajana) ning sellele on lisakulutusi, hageja poolt esitatud kulutuste loetelus on lapse harrastustele, spordile ja mängudele arvestatud aga 250 krooni ja taolist kulutust ei ole ka kostja vaidlustanud.

Lapsel väidetavalt esinevat astmat on hageja esmakordselt maininud apellatsioonkaebuses, ilma et oleks uue asjaolu esiletoomist kooskõlas TsMS § 652 lg. 3 punktidega 1 ja 2 ning lõikega 4 põhjendanud, seega ei saa selle väitega ka arvestada. Nõustuda tuleb kostjaga, et toidule (hageja väidetel vajalik summa 3500 krooni kuus), riietele (1100 krooni), õppevahenditele (550 krooni), kodukuludele (300 krooni) ja koduhooldusele (240 krooni) tavapärasest olulisel määral suuremate kulutuste vajadust ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud.

Kostja on vastuses hagiavaldusele leidnud, et kui mõlemad vanemad teeksid lapsele kulutusi elatise miinimummäära ulatuses, siis oleksid lapse vajadused rahuldatud. Kostja ei ole küll seda summat otsesõnu nimetanud, kuid tema käsitlust arvestades saab summaks, mida kostja on pidanud poolte ühise poja vajaduste rahuldamiseks piisavaks, lugeda 3300 – 3400 krooni kuus (2 x elatise miinimummäär 2175 krooni, millest on maha arvatud tulumaksuosa – tl. 52). Kolleegium leiab, et suuremaid vajadusi ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud. Lapsele vajalike kulutuste hindamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, milliseid kulutusi lapsele faktiliselt on tehtud, vaid eelkõige tuleb lähtuda sellest, millised kulutused on vajalikud, et tagada selle lapse eripära arvestades tema eluks ja arenguks vajalikud rahalised vahendid.

Kostja on nõustunud maksma lapsele elatist 3000 krooni kuus, millest juhul, kui hagejal tuleb sellelt summalt maksta tulumaksu, on lapsele vajalike kulutuste katteks võimalik kulutada 2370 krooni. Et vanematel on lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused (PkS § 49), siis tuleb neil eelduslikult võrdsetes osades kanda ka lapsele vajalikud kulutused. Kui hageja panustab lapse ülalpidamisse võrdselt kostjaga, siis on nende ühisele lapsele vajalikud kulutused kaetud. Iseenesest on võimalik lapsele vajalike kulutuste jaotamine vanemate vahel ebavõrdsetes osades, see eeldab aga seda, et vanemal, kelle kanda jäetakse suurem osa lapsele vajalikest kulutustest, oleks parem varaline seisund kui vanemal, kes kannab neist kulutustest väiksema osa.

Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja varaline seisund oleks hageja omast parem. Kolleegium leiab, et poolte varalised seisundid on sarnased: kostja sissetulek on ca 3000 krooni kuus ja hageja saab palka alammääras; kummagi omandis on korteriomand. Muu vara või sissetulekute olemasolu ei ole tuvastatud. Siiski võib apellatsioonkaebusele esitatud vastuses märgitust mõista, et hageja on taotlenud toetusi ka linnavalitsuselt. Taolist sissetulekut ei ole hageja oma tuluna kajastanud. Samas on hageja käsutuses olevad rahalised vahendid võimaldanud tal käia koos pojaga Hispaanias, saata laps lastelaagrisse jne.

Tsiviilasja toimikus ei ole andmeid, mis kinnitaksid hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses sisalduvat väidet, nagu oleks ta maakohtu menetluses olnud nõus kostjaga vähendatud elatisesummas kompromissi sõlmima. Küll oli kostja ka maakohtu menetluses nõus maksma elatist 3000 krooni kuus (tl.

77) ning kui hageja oleks sellega nõustunud, siis oleksid pooled saanud sõlmida kompromissi ja edasist menetlust ei oleks eelduslikult järgnenud. Hageja ei ole mõistetavalt selgitanud oma väidet, nagu oleks apellatsioonkaebuse eesmärgiks kohtumenetlust kostja kohustuste täitmisest kõrvalehoidmise eesmärgil venitada. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks ühise lapse ülalpidamiseks alates hagiavalduse esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 3000 krooni kuus.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik