3-09-897/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-897 Haldusasi M. T. S. kaebus Tervisekaitseinspektsiooni 26. novembri 2008. a kirja nr 1-8.3/1504-19 õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24. augusti 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M. T. S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. september 2010. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja M. T. S., esindajad Liis Keerberg Vastustaja Terviseamet, esindaja Tõnu Kaur Arvamuse andmiseks kaasatud isik Türi Vallavalitsus, esindaja Ott Vilusaar

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 24. augusti 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-897 muutmata, M. T. S. apellatsioonkaebus rahuldamata ning M. T. Sepa menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. november 2010. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-09-897

2(13)

1. 28. aprillil 2008. a pöördus Türi linnas XXXXX XX XX elav M. T. S. Tervisekaitseinspektsiooni (edaspidi ka TKI) Tallinna Tervisekaitsetalituse Järvamaa osakonna poole suulise kaebusega tema elamust ca 20 m kaugusel Jaama tn 22a Türi linna raudteejaama territooriumil asuvast OÜ Refonda (praeguse nimega OÜ Vakaru Refonda) metallijäätmete kogumiskohast kostuva häiriva müra pärast. 26. mail 2008. a esitas M. T. S. koos Türi linna 24 elanikuga TKI Järvamaa osakonnale kaebuse OÜ Refonda mürareostuse kohta, mida põhjustab metallijäätmete vedu, laadimine ja platsilt teisaldamine.

25. septembri 2008. a vastuses M. T. S. teabenõudele märkis TKI, et 13. augustil 2008. a teostati müra kontrollmõõtmised, koostati mürakaart ning arvutati müratasemed kahe müratoimeaja ja kolme juhu jaoks: vanametalli laadimine konteinerisse, toimeaeg 270 min; vanametalli laadimine konteinerisse, toimeaeg 600 min; vanametalli laadimine vagunitesse, toimeaeg 270 min. Mürataseme hindamisel arvestati ka müra impulssiseloomu. Arvutatud ja hinnatud müratasemed näitavad, et XXXXX XX XX välisterritooriumil jääb müra tase sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 „Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (edaspidi määrus nr 42) lubatud piiridesse (LpA,eq,T on väiksem kui 65 dB) isegi juhul, kui laadimistöö kestaks 600 minutit (hinnatud müratase LpA,eq,T – 60,8 dB).

22. oktoobril 2008. a esitas M. T. S. TKI-le uue kaebuse müra vähendamiseks, paludes teha OÜ-le Refonda ettekirjutuse müraolukorra viimiseks XXXXX XX XX kinnistul II kategooria alade taotlustasemeni, milleks on päevasel ajal 55 dB, sest kinnistu asub Türi valla kehtiva üldplaneeringu kaardi kohaselt väike-elamumaal.

26. novembri 2008. a kirjaga nr 1-8.3/1504-19 vastas TKI, et määruse nr 42 järgi toimub müratasemete hindamine lähtuvalt müra toimimise ajast, müraallika liigist, müra iseloomust ja välismüra normimisel hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast. Ala kategooria määramisel lähtutakse ala üldplaneeringust ning see sõltub sellel paiknevate üksikute konkreetsete alade kooslusest, ühtegi kinnistut pole vaadeldud eraldi ega üksinda seisvana. Türi Vallavalitsuse järelevalve spetsialist Anne-Ly Tepneri 20. mai 2008. a e-mailist Järvamaa Tervisekaitsetalitusele selgub, et Türi vallas pole eraldi määratletud tootmisega elamualasid. Ka Türi valla üldplaneeringutes, ei vanas ega uues, mis on teostamisel, ei käsitleta ala jaotamist kategooriatesse müra seisukohalt. Vaadeldaval alal paiknevad nii elamud kui ka tootmisettevõte, seega kujutab ala endast määruse nr 42 seisukohalt III kategooria segaala, sõltumata sellest, millised on sellel alal paiknevate üksikute kruntide määratlused. Müra normtasemed sõltuvad veel ka sellest, kas on tegemist taotlustaseme, piirtaseme või kriitilise tasemega. Taotlustasemest lähtutakse siis, kui on tegemist uute planeeritavate aladega. Praegu on tegemist olemasoleva alaga ja sel juhul kasutatakse müraolukorrale hinnangu andmiseks müra piirtaset. Tööstusmüra piirtasemeks III kategooria ala jaoks on 65 dB LpA,eq,T päevase aja ja 50 dB LpA,eq,T öise aja jaoks. Kui rakendatakse müravastaseid meetmeid, oleks soovituslikuks tasemeks vastavalt 60 dB LpA,eq,T päevase aja ja 45 dB LpA,eq,T öise aja jaoks. OÜ-lt Refonda saadud andmete alusel laaditakse vahetuse jooksul keskmiselt 6 vagunit. Ühe vaguni laadimise aeg (müra toimeaeg) on umbes 45 min. Seega toimub müra tekitav protsess 6 x 45 = 270 min jooksul. Müra toimeaja 270 min jaoks on müra hinnatud tase 55,1 dB LpA,eq,T ning hinnatud 600 min jaoks arvutatud hinnatud müratase 60,8 dB LpA,eq,T ei ületa III kategooria ala jaoks kehtestatud piirtaset 65 dB LpA,eq,T. Mürataseme vähendamine sel juhul saab olla ainult soovituslik ja tuleks viia tasemeni 60 dB LpA,eq,T. Tulenevalt

3-09-897

3(13) eeltoodust puudub TKI-l alus selle ala liigitamiseks II kategooriasse ja taotlustaseme rakendamiseks müraolukorra hindamisel.

2. M. T. S. kaebuses halduskohtule paluti tunnistada õigusvastaseks TKI 26. novembri 2008. a toiming, millega liigitati XXXXX XX XX kinnistu määruse nr 42 alusel III kategooria segaalade hulka ning rakendati müraolukorra suhtes piirtaset. Kaebuse põhjendused: 1) kaebaja elab Türi linnas XXXXX XX XX. Tema elamust ca 20 m kaugusel asub OÜ Vakaru Refonda metallijäätmete kogumiskoht. Osaühingule on antud jäätmeluba kehtivusajaga 13. jaanuarist 2006. a kuni 13. jaanuarini 2011. a metallijäätmete kogumiseks ja veoks, samuti tavajäätmete kogumiseks ja veoks. Selle tegevusega kaasneb nii tugev müra, et ettevõtte tööajal on kaebajal ja tema perekonnal võimatu viibida väljas ja avada aknaid. Metalli rammimisega kaasnev müra levib ka mööda pinnast ning ehituskonstruktsioone, mistõttu selle vastu ei aita ka siseruumides olek ning akende sulgemine. Kaebajale ja tema perekonnale põhjustab selline olukord tugevat stressi ning terviseprobleeme. Kaebaja esitas 24. mail 2008. a koos teiste sama piirkonna elanikega Türi Vallavalitsusele, Järvamaa Keskkonnateenistusele ja TKI Tallinna Tervisekaitsetalitusele avalduse, milles kirjeldas olukorda ja palus leida probleemidele lahendus. Selle tulemusena rakendas osaühing lühiajaliselt müra vähendavaid meetmeid, mille mõju polnud tervisliku elukeskkonna tagamiseks piisav. TKI 29. mai 2008. a inspekteerimise akti kohaselt on XXXXX XX XX elamisala III kategooria ala ehk segaala. Vastustaja keskfüüsika labori 13. augusti 2008. a müramõõtmise uuringul mõõdeti vanametalli konteinerisse laadimise müra ning saadi 3- tunnise tööaja puhul 55,1 dB ja 10-tunnise tööaja puhul 60,8 dB. Kaebaja tellimusel TKI Tartu labori poolt 9., 16. ja 30. juunil 2008. a teostatud müramõõtmisel saadi päevade keskmiseks 60,4; 62,0 ja 62,4 dB. OÜ Vakaru Refonda tellimusel 30. juunil 2008. a OÜ Seire Grupp teostatud müramõõtmisel saadi tulemuseks 60,4 dB +- 1,8. Määruse nr 42 § 5 lg 6 kohaselt on tööstusmüra piirtase päevasel ajal II kategooria alal 60 dB ja taotlustase 55 dB, III kategooria alal on piirtase 65 dB ja taotlustase 60 dB; 2) TKI seisukoht, et XXXXX XX XX kinnistu kuulub III kategooria segaalade hulka, on vastuolus määrusega nr 42 ja Türi valla üldplaneeringuga. Määruse nr 42 § 3 jaotab hoonestatud või hoonestamata alad üldplaneeringu alusel nelja kategooriasse, millele kehtivad erinevad müranormid: I kategooria – looduslikud puhkealad ja rahvuspargid, puhkeja tervishoiuasutuste puhkealad; II kategooria – lasteja õppeasutused, tervishoiuja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates; III kategooria – segaala (elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindusja tootmisettevõtted); IV kategooria – tööstusala. TKI peab kategooria määramisel lähtuma üldplaneeringust. Türi valla, mille koosseisu kuulub ka Türi linn, üldplaneeringus on maakasutuse funktsioonid selgelt eristatud ja tähistatud. Asjaolu, et Türi valla üldplaneeringus ei käsitleta ala jaotamist kategooriatesse müra seisukohalt, ei oma tähtsust. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt asuvad teineteisest raudteega eraldatud XXXXX XX XX kinnistu väike-elamumaal, Jaama tn 22a laadimisplats aga raudteemaal. Kaebaja kinnistu asub individuaalelamute rajoonis, kus elamute vahel pole ühiskasutusega hooneid, kaubandus-, teenindusja tootmisettevõtteid, mis võimaldaks ala kvalifitseerida segaalaks, raudteel ega selle territooriumi hulka kuuluvatel platsidel pole elamualaga funktsionaalset seost. XXXXX XX XX kinnistu kuuluvust II kategooria alade hulka kinnitab ka Türi Vallavolikogu 24. septembri 2008. a istungi protokolli p-s 16.1 valla planeeringuspetsialist Ene Mägi. Samuti on seda kinnitanud vallavalitsuse keskkonnaspetsialist Ott Vilusaar 25. septembri 2008. a ajalehes Järva Teataja. TKI 26. novembri 2008. a kirjas antud tõlgendust, mille kohaselt sõltub ala kategooria määramine sellel alal paiknevate üksikute konkreetsete alade kooslusest, ei saa kohaldada igale juhtumile. I ja II kategooria alade puhul ei ole määruses nr 42 öeldud, et tegu peaks olema kindlasti alade

3-09-897

4(13) kooslusega – näiteks, et II mürakategooria alana määratletaval territooriumil peaksid koos olema lasteja õppeasutused, elamud ja pargid. Need alad võivad olla ka monofunktsionaalsed ja üldplaneeringus tähistatud näiteks kas ainult pargialana (Türi valla üldplaneeringus nt parkide, murude ja parkmetsade maa) või elamualana. Kui lugeda õigeks TKI väide, et monofunktsionaalse elamurajooni servas asuv maja kuulub III kategooria ehk segaalade hulka, jääb arusaamatuks, kust kulgeb mürakategooria piir ülejäänud elurajooni sees. Ebaselgeks jääb, millisest elamust alates loetakse elamurajoon müratasemete osas III kategooria, millisest II kategooria alaks ning millise õigusnormiga tutvudes saavad selle elurajooni elanikud teada, kui valju müra nad on kohustatud taluma ja millistest detsibellidest alates on neil õigus nõuda müra tekitajalt leevendavate meetmete rakendamist. Määrates ala mürakategooria üldplaneeringus kehtestatud maakasutusfunktsioone arvestamata, on TKI ületanud oma pädevuse piire; 3) müra normtaseme kindlakstegemisel tuleb lähtuda müra taotlustasemest, mitte piirtasemest. Määruse nr 42 § 2 järgi on müra piirtase suurim lubatud normtase olemasolevatel aladel ja ehitistes (p 18); müra taotlustase on aga normtase mitte üksnes uutel planeeritavatel ja rekonstrueeritavatel aladel ning ehitistes, vaid ka olemasoleva müraolukorra parandamisel (p 17). Taotlustaseme arvsuurused olemasolevatel aladel on määruse nr 42 § 5 lg-s 5 ka eraldi välja toodud ning § 4 lg-s 1 märgitakse, et taotlustaset kasutatakse olemasoleva müraolukorra parandamisel. Seega peab vastustaja müra eri tasemete valikul iga kord tegema kaalutlusotsuse ning leidma faktilisi asjaolusid hinnates olukorrale kohalduva normtaseme. Vaidlusalusel juhul peaks olema määravaks asjaolu, et müra piirab kaebaja ja tema perekonna võimalusi kasutada oma elamut ja seda ümbritsevat aeda ning põhjustab neile stressi ja terviseprobleeme. Piirtaseme rakendamine pole olukorda paremaks muutnud; 4) väär on vastustaja seisukoht, et XXXXX XX XX kinnistu sisaldab endas transpordimaad. Maaregistri andmetel on XXXXX XX XX kinnistu sihtotstarve 100% elamumaa, transpordimaa sihtotstarvet kinnistul pole. Ka üldplaneeringus pole XXXXX XX XX määratud transpordimaaks. Raudtee kaitsevöönd ei saa mõjutada lubatavat mürataset, kuna selle vööndi loomisel on tegelikult muu eesmärk. See on ala, mille kasutamisele seatud tingimustega tagatakse raudteeliikluse toimimine ja ohutus, kuid negatiivsete mõjude vähendamise puhvertsoonina ta rakendusnormide puudumise tõttu ei funktsioneeri. Kuigi raudteeseaduse (RdtS) § 3 p-s 6 määratletud kaitsevööndi eesmärgis on öeldud, et raudtee kaitsevöönd on lisaks raudtee sihtotstarbelise toimimise ja häireteta raudteeliikluse tagamisele mõeldud ka raudteelt lähtuvate kahjulike mõjude vähendamiseks, ei nähtu kahjulike mõjutuste vähendamise eesmärgi täitmine ühestki muust normist. Ainsad sätted, mis kehtestavad kaitsevööndis mingeid piiranguid (sh kinnistuomanikule), on seotud sellega, et kaitsevööndis ei tohi ilma asjakohaste asutuste nõusolekuta teha tegevusi, mis kahjustaksid raudteed või sellel toimuvat liiklust. Puuduvad aga sätted, mis ütleksid näiteks seda, et raudtee mõjud väljaspool kaitsevööndit peavad olema välditud või minimeeritud, et kaitsevööndisse ei tohiks elamuid üldse rajada või et kaitsevööndis asuvatele elamumaadele peaksid kohalduma raudteest lähtuvate kahjulike mõjutuste talumisel mingid eritingimused vms. Isegi kui nõustuda vastustaja väitega, et raudtee kaitsevöönd on mõeldud toimima puhvertsoonina, tekib küsimus, kas kitsendused, mis sellest vööndist raudtee ääres elavatele inimestele tulenevad (sh madalama kaitsega mürakategooria), puudutavad raudtee toimimisega seotud tegevusi või ka muid tegevusi, mida selles vööndis ellu viiakse. Praegusel juhul ei häiri kaebajat territooriumi omaniku Edelaraudtee Infrastruktuuri AS tegevusega kaasnev müra, vaid Jaama tn 22a rentniku OÜ Vakaru Refonda metallikokkuost, mis pole raudtee toimimiseks vajalik tegevus, mistõttu ei saa sellise tegevuse õiguspärasuse üle otsustamisel lähtuda raudtee kaitsevööndiga seotud kitsendustest;

3-09-897

5(13) 5) ala asumine raudtee kaitsevööndis ei muuda seda automaatselt segaalaks. Analoogilised kaitsevööndid, mis on mõeldud samuti teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks, on teeseaduse § 13 lg 5 kohaselt näiteks tänavatel 10 m teemaa (sh kõnnitee) piirist. Kui lähtuda vastustaja loogikast, siis ei saaks ükski tänavatega liigendatud elamurajoon kuuluda II kategooria alasse, sest väga paljudel juhtudel asuvad hooned teekaitsevööndis ning seega muutuks II mürakategooria elamualade puhul kohaldamatuks, sest reeglina puuduvad tiheasustusaladel kinnistud, mis ei piirne avalikult kasutatavate teedega; 6) otsuse tegemisel, kuhu kategooriasse ala kuulub, peab TKI lähtuma kehtiva üldplaneeringu kaardile kantud maakasutusfunktsioonidest. Puudub detailsem regulatsioon, kes ja millise metoodika järgi kehtiva üldplaneeringu alusel territooriumi vastavatesse mürakategooriatesse jaotab. Puudub ka regulatsioon, mis annaks vastustajale kaalutlusõiguse alade määratlemisel vastavalt „olukorrale tegelikkuses“. See ei tähenda aga, et TKI võiks ilma vastava volitusnormita võtta endale sellise kaalutlusõiguse. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Seega peab juhul, kui inspektsioon ei lähtu otseselt üldplaneeringuga kehtestatud maakasutusfunktsioonist, olema ala mürakategooria muul viisil määramiseks seaduses otsene volitusnorm. Kuna sellist normi pole, on XXXXX XX XX kinnistu määramine III mürakategooria alaks õigusvastane; 7) kaebaja põhjendatud huviks TKI toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks on soov nõuda asjaomaselt asutuselt lähtumist müraolukorra hindamisel II mürakategooriast ning taotlustasemest, millega kaasneb õigus nõuda müra tõestavate meetmete rakendamist, kui II mürakategooria taotlustaset on ületatud. Samuti soovib kaebaja esitada riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse müra poolt põhjustatud kahjude kompenseerimiseks RVastS § 7 lg 1 alusel.

3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Menetluse käigus teatas Türi Vallavalitsuse järelevalve spetsialist Anne-Ly Tepner, et Türi vallas pole määratud tootmisega elualasid. Müratase ei ületa III kategooria ala jaoks kehtestatud piirtaset. TKI lähtus XXXXX XX XX kinnistu klassifitseerimisel III kategooria alana muuhulgas sellest, et kinnistu piirneb olemasoleva raudteega ning asub osaliselt raudtee kaitsevööndis. Seega sisaldab kinnistu endas nii elamumaad kui ka transpordimaad ja sellise segaala lugemine elamumaaks oleks vastuolus nii avaliku huvi kui ka õigusega. RdtS § 3 lg 6 sätestab, et raudtee kaitsevöönd on raudtee sihtotstarbelise toimimise ja häireteta raudteeliikluse tagamiseks ning raudteelt lähtuvate kahjulike mõjude vähendamiseks ettenähtud maa-ala, mille laius rööpme teljest (mitmeteelistel raudteedel ja jaamades äärmise rööpme teljest) linnades ja asulates on 30 m ning väljaspool linnu ja asulaid 50 m, kui seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusaktidega pole ette nähtud kaitsevööndi suuremat laiust. Kõnealuse kinnistu piir asub raudteejaama äärmise rööpme teljest ainult 10-14 m kaugusel ning vahe XXXXX XX XX hoone seinast kuni äärmise raudtee teljeni on 25 m. Samas vahemikus asuvad ka teised kinnistud (puiestee 17, Uus tn 20, Uus tn 11, Uus tn 9a), mis tähendab, et nad kõik asuvad raudtee kaitsevööndis. Eeltoodust lähtudes ei saa XXXXX XX XX kinnistut kuidagi määratleda II kategooria alana, vaid ta kuulub III kategooria hulka (segaala), kus ei ületata päevase aja jaoks kehtestatud müra piirtaset 65 dB LpA,eq,T. Seetõttu puudus vastustajal alus menetluse algatamiseks. HMS ei näe ette menetluse algatamata jätmise fikseerimise kohta kirjaliku otsuse tegemist.

4. Arvamuse andmiseks kaasatud isik leidis järgmist. Määruse nr 42 § 3 sätestab, et hoonestatud ja hoonestamata alad jaotatakse vastavatesse mürakategooriatesse üldplaneeringu

3-09-897

6(13) alusel, mitte aga üldplaneeringu koostamise käigus või üldplaneeringuga. Samas puudub regulatsioon, kes ja millise metoodika järgi kehtiva üldplaneeringu alusel territooriumi vastavatesse mürakategooriatesse jaotab. Kehtiva üldplaneeringu järgi asub XXXXX XX XX maaüksus elamumaa funktsiooniga alal. Selle alusel võiks kinnistu lugeda II kategooria alasse. XXXXX XX XX piirneb aga vahetult raudteemaaga, kuhu pole planeeritud muid maakasutuse funktsioone ja seda arvestades võiks ka XXXXX XX XX lugeda segaala ehk III kategooria tunnustele vastavaks. Erinevate mürakategooriate vaheliste kindlate piiride määratlemiseks puuduvad vallavalitsusel täpsed normid, metoodika ja pädevus.

5. Tallinna Halduskohtu 24. augusti 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt: Tervisekaitseinspektsiooni 26. novembri 2008. a kiri nr 1-8.3/1504-19 tunnistati õigusvastaseks Türil XXXXX XX XX asuva kinnistu III müraala kategooriasse määramise põhjendamise osas ning muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) 22. oktoobril 2008. a TKI-le esitatud kaebusega taotles kaebaja ettekirjutuse tegemist OÜ-le Vakaru Refonda. Selline ettekirjutus oleks haldusakt. HMS sätestab, et haldusmenetlus haldusakti andmiseks algab taotluse esitamisega haldusorganile (§ 35 lg 1 p 1); kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt ja haldusmenetlus lõpeb (§ 43 lg 2). Seega on TKI 26. novembri 2008. a kiri käsitatav ettekirjutuse tegemisest keelduva haldusaktina, mille õigusvastasuse hindamiseks on kaebajal põhjendatud huvi; 2) vastavalt rahvatervise seadusele (RTerS) on seaduse eesmärgiks inimese tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine, mis saavutatakse riigi, omavalitsuse, avalikja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga (§ 1 lg 1). Inimene ei tohi ohustada teise inimese tervist oma otsese tegevusega või elukeskkonna halvendamise kaudu (§ 4 p 1); müra-, vibratsiooni-, ultraja infraheli tase ei tohi esile kutsuda tervisehäireid ning peab vastama puhkeja olmetingimustele kehtestatud nõuetele (§ 4 p 13). Sotsiaalministeeriumi ülesandeks on tervisekaitse riikliku järelevalve koordineerimine Tervisekaitseinspektsiooni kaudu (§ 8 lg 1 p 9). Sotsiaalminister kehtestab tervisekaitse õigusaktid mitteioniseeriva kiirguse, müra-, vibratsiooni-, ultraja infraheli taseme piirväärtuste kohta eluja puhkealal, elamutes ja ühiskasutusega hoonetes, paikse saasteallika kohta sanitaarkaitsealal, õpperuumides ja muudes kohtades, kus inimene viibib pikemat aega, samuti loetletud füüsikaliste suuruste taseme mõõtmise meetodid (§ 8 lg 2 p 17). Tervisekaitse riiklikku järelevalvet RTerS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud nõuete täitmise üle, samuti terviseohutuse üle teostavad TKI ja tema kohalikud asutused, mille ametnik on oma ametikohustuste täitmisel võimuesindaja ja tema seaduslikud nõudmised ning korraldused õiguserikkumiste kõrvaldamiseks on kohustuslikud kõikidele ametnikele ja isikutele (RTerS § 15). Järelevalveametnikul on õigus kohustada avalikja eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning füüsilisi isikuid omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel piirama, peatama või lõpetama oma tegevust, mis kahjustab või võib kahjustada inimese tervist ning teha ettekirjutusi tervisekaitse õigusaktide rikkumiste kõrvaldamiseks koos täitmise tähtaja kehtestamisega ning kontrollida nende täitmist (RTerS § 16 lg 1 p 3). Osundatud sätetest nähtuvalt on seadus volitanud sotsiaalministrit kehtestama mürataseme piirväärtused ja selle mõõtmise meetodid, mida minister määrusega nr 42 ongi teinud. Järelevalve määruse järgimise üle on seadus pannud TKI-le, andes talle selleks RTerS §-ga 15 ja § 16 lg 1 p-ga 3 ka ulatusliku kaalutlusõiguse, sealhulgas ka kinnistute müraala kategooriatesse jagamisel. Ilma kaalutlusõiguseta pole järelevalve teostamine võimalik, sest ei seaduse ega selle alusel antud õigusaktidega ole võimalik reguleerida kõiki elus ette tulla võivaid erinevaid olukordi. Kindlasti pole õigusaktidega võimalik ammendavalt reguleerida ka seda, millisesse müraala kategooriasse mingi konkreetne kinnistu peaks kuuluma. Seega määrab konkreetse kinnistu

3-09-897

7(13) kuulumise ühte määruse nr 42 §-s 3 loetletud müraalade neljast kategooriast TKI kaalutlusõiguse alusel; 3) vaidlus käib selle üle, kas XXXXX XX XX kinnistu peaks kuuluma II või III kategooriasse. Määruse nr 42 § 3 p 4 sätestab, et hoonestatud või hoonestamata alad jaotatakse kategooriatesse üldplaneeringu alusel: II kategooriasse kuuluvad lasteja õppeasutused, tervishoiuja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates; III kategooriasse (segaala) kuuluvad elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindusja tootmisettevõtted. See aga ei tähenda, et üldplaneeringus elamuala piiresse märgitud kinnistu kuulub automaatselt II müraala kategooriasse. Arvesse tuleb võtta ka konkreetse kinnistu asukohta. Vaidlusalune kinnistu koos sellel asuva elamuga paikneb osaliselt raudtee kaitsevööndis, kinnistu piir asub raudteejaama äärmise rööpme teljest 10-14 m ja elamu 25 m kaugusel. Kohus nõustub TKI-ga, et raudtee kaitsevöönd kuulub kindlasti müra III (segaala) kategooriasse, sest raudtee vahetus läheduses pole raudtee igapäevases majandustegevuses võimalik tagada II kategooria välismüra normtaset. Ka kaebajat häiriva vanametalli vagunitesse laadimisega kaasneva müra põhjuseks pole OÜ Vakaru Refonda metallijäätmete kogumiskoha paiknemine kaebaja kinnistu vahetus läheduses, nagu ekslikult väidab kaebaja, vaid raudtee majandustegevus – raudtee poolt selle vanametalli äravedamine. Täpselt samasugune müra kaasneks vanametalli vagunitesse laadimisega ka siis, kui metallijäätmete kogumiskoht ei paikneks praeguses asukohas, vaid kaebajast näiteks kilomeetri kaugusel, kuid jäätmete vagunitesse laadimise koht jääks samaks; 4) seega on vastustaja poolt XXXXX XX XX kinnistu määramine III kategooriasse iseenesest õige, kuid mitte õiguspärane. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud, põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. TKI pole 26. novembri 2008. a kirjas põhjendanud kinnistu III kategooriasse määramist asjaoluga, et see asub osaliselt raudtee kaitsevööndis, vaid esitas selle põhjenduse alles kohtumenetluses. Seetõttu on vaidlustatud haldusakt XXXXX XX XX kinnistu III kategooriasse määramise põhjendamise osas õigusvastane; 5) ekslik on kaebaja arvamus, et müra normtaseme kindlakstegemisel kõnealusel kinnistul tulnuks lähtuda müra taotlustasemest, mitte piirtasemest. Vastavalt määruse nr 42 §-le 2 on müra normtase mürataseme normitud arvsuurus, mida kasutatakse erineva müraolukorra hindamisel (p 16); müra taotlustase on normtase uutel planeeritavatel ja rekonstrueeritavatel aladel ning ehitistes, samuti olemasoleva müraolukorra parandamisel (p 17); müra piirtase on suurim lubatud normtase olemasolevatel aladel ja ehitistes (p 18). Vastavalt määruse nr 42 § 4 lg-tele 1 ja 2 on taotlustase ja piirtase müra normtaseme eri liigid. Taotlustase määruse tähenduses on müra tase, mis üldjuhul ei põhjusta häirivust ja iseloomustab häid akustilisi tingimusi; kasutatakse uutes planeeringutes (ehitusprojektides) ja olemasoleva müraolukorra parandamisel; uutel planeeritavatel aladel ja ehitistes peab müratase jääma taotlustaseme piiridesse; kui taotlustasemel on soovituslik iseloom, antakse taotlustaseme arvsuuruse juurde sellekohane märkus. Piirtase määruse tähenduses on müra tase, mille ületamine võib põhjustada häirivust ja mis üldjuhul iseloomustab rahuldavaid (vastuvõetavaid) akustilisi tingimusi; kasutatakse olemasoleva olukorra hindamisel ja uute hoonete projekteerimisel olemasolevatel hoonestatud aladel; olemasolevatel aladel ja ehitistes ei tohi müra ületada piirtaset; kui piirtase on ületatud, tuleb rakendada meetmeid müra vähendamiseks; 6) kohus nõustub vastustaja kirjas esitatud seisukohaga, et taotlustaset ei saa rakendada olemasoleva müraolukorra hindamisel, sest kui müratase ei ületa ala jaoks kehtestatud piirtaset, saab mürataseme vähendamine olemasoleva müraolukorra puhul olla üksnes soovituslik. Kuna müra kaebaja krundil ei ületanud III kategooria ala jaoks kehtestatud piirtaset 65 dB LpA,eq,T, puudus TKI-l alus teha ettekirjutust mürataseme vähendamiseks,

3-09-897

8(13) sest ettekirjutus on täitmiseks kohustuslik, ettepanek vähendada müra XXXXX XX XX kinnistul tasemeni 60 dB LpA,eq,T saab olla aga üksnes soovituslik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. M. T. S. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, ning muuta otsuse motivatsiooni kaebuse rahuldamise osas, teha uus otsus kaebuse täieliku rahuldamise kohta ja mõista vastustajalt välja kaebaja kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ekslik on halduskohtu seisukoht, et TKI-l on mürakategooriate määramisel kaalutlusõigus. TKI-l on küll kaalutlusõigus selles osas, kas ja milliseid meetmeid järelevalve korras rakendada, kuid mürakategooriate määramisel TKI-l kaalutlusõigust ei ole. Mürakategooriate tuvastamisel tuleb lähtuda määruse nr 42 §-st 3, mille kohaselt jaotatakse hoonestatud või hoonestamata alad üldplaneeringu alusel neljaks kategooriaks. Nimetatud säte on ainus alus, mis alade mürakategooriatesse jaotamiseks õigusnormiga kehtestatud on. Mürakategooriate määramise kaalutlusõigus ei saa tuleneda RTerS-st. TKI järelevalvetegevus on seotud piirangute rakendamisega isikute põhiõiguste ja vabaduste (nt ettevõtlusvabadus, õigus tervise kaitsele, omandiõigus) suhtes. Seetõttu peab mürakategooriate alane regulatsioon olema sedavõrd piisav, et see kaitseks isikuid riigivõimu omavoli eest. TKI üldised järelevalvealased õigused on RTerS-s ammendavalt välja toodud ja nende sisuks on RTerS nõuete täitmise kontrollimine ja sunnivahendite kohaldamine. Nõuete täitmise kontrollimisele peab eelnema hinnang sellele, kas eluliste asjaolude ja õigusnormis sätestatu omavaheline suhe annab põhjust järelevalvemeetmeid rakendada või mitte. Mürakategooriate tuvastamine üldplaneeringu alusel on seejuures just nö normile vastavuse kontrollimise faas, mitte aga kaalutlusotsuse langetamine. Isegi kui TKI-le oleks antud vastav kaalutlusõigus, pidanuks XXXXX XX XX kinnistu III mürakategooriasse määramise kaalutlusotsus vastama kõigile kaalutlusõiguse teostamisele HMS §-s 4 kehtestatud nõuetele. Muuhulgas pidanuks TKI kaaluma olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, mille tulemusena pidanuks selguma ka põhjus, miks mürakategooria määramine elamualal peab lähtuma müra tekitava ettevõtte huvidest ja mitte isiku huvidest, kes ebarahuldava müraolukorra tõttu oma kinnistule kostuva müra vähendamist taotleb. Kohus on ainsa motivatsiooniveana toonud esile tõiga, et TKI pole 26. novembri 2008. a kirjas põhjendanud kinnistu III kategooriasse määramist asjaoluga, et see asub osaliselt raudtee kaitsevööndis, vaid esitas selle põhjenduse alles kohtumenetluses. Muude kaalutlusotsusele kehtestatud nõuete täitmise osas kohus seisukohta ei võtnud. Seega on kohus vääralt kohaldanud RTerS § 15 ja § 16 lg 1 p 3 ning määruse nr 42 § 3, leides, et need annavad TKI-le mürakategooria määramiseks kaalutlusõiguse. Samas on kohus rikkunud ka TsMS § 442 lg-t 8, jättes tähelepanuta kaebaja väited, et määruse nr 42 kohaselt tuleb lähtuda mürakategooriate määramisel üldplaneeringust ning et kehtiva üldplaneeringu kohaselt asub kaebaja kinnistu elamualal; 2) halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja väited raudtee kaitsevööndi olemuse kohta. Kohus kohaldas vääralt RdtS § 3 p 6 ja § 37 lg-t 1, leides, et raudtee kaitsevöönd kuulub kindlasti müra III (segaala) kategooriasse, kuna raudtee vahetus läheduses pole raudtee igapäevases majandustegevuses võimalik tagada II kategooria välismüra normtaset. Kaebaja esitas halduskohtus seisukoha, et raudtee kaitsevööndil ei ole reaalselt raudteest tulenevate mõjude vähendamise funktsiooni, kuna RdtS ei sisalda peale § 3 p-s 6 sätestatud kaitsevööndi definitsiooni selliseid rakenduslikke norme, mis peaksid tagama kaitsevööndi funktsioneerimise raudteelt lähtuvaid kahjulikke mõjusid vähendava puhvertsoonina. RdtS § 37 lg-s 1 sätestatud kaitsevööndis asuvate maade kasutamise piirangute sisust ilmneb, et

3-09-897

9(13) kaitsevööndi peamiseks eesmärgiks on raudtee kaitsmine inimeste eest ja mitte vastupidi. RdtS-s sätestatud piirangud on seatud kaitsevööndis asuva kinnisasja valdajale, mitte raudteel tegutsevatele ettevõtjatele. Puuduvad sätted, mis nõuaksid, et väljaspool raudtee kaitsevööndit peaksid olema raudtee mõjud välditud või minimeeritud või et kaitsevööndisse ei tohiks elamuid rajada või et raudteeäärsetel elamualadel peaks kohalduma raudteest lähtuvate kahjulike mõjutuste talumisel mingid eritingimused. Samuti märkis kaebaja, et raudtee kaitsevööndist tulenevad kitsendused peavad olema seotud raudtee toimimiseks vajaliku tegevusega ning elamuala asumine raudtee kaitsevööndis ei muuda seda automaatselt segaalaks. Kohus ei ole otsuses märkinud, millistele RdtS sätetele tugineb järeldus, et raudtee kaitsevöönd kuulub kindlasti müra III kategooriasse ehk millistel alustel raudtee kaitsevöönd elamuala mürakategooriat muudab. Ka ei ole kohus käsitlenud kaebaja väiteid raudtee kaitsevööndi olemuse kohta ega põhjendanud nendega mittenõustumist. Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et raudtee vahetus läheduses pole raudtee igapäevases majandustegevuses võimalik tagada II kategooria välismüra normtaset. Raudtee või tööstuskompleksi äärses elamupiirkonnas on üldjuhul alati võimalik täita II kategooria müra piirja /või taotlustaset. Seda väidet kinnitab apellatsioonkaebusele lisatud OÜ Akukon eksperthinnang, mille kohaselt oleks kaebaja kinnistu äärde müratõkete rajamise korral võimalik saavutada II kategooria piirja taotlustasemele vastav müratase. Lisaks materiaalõigusnormide väärale kohaldamisele on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet märkida otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; 3) halduskohus jättis tähelepanuta, et müra põhjustajaks on vanametalli käitlemine tervikuna, mitte ainult vagunite laadimine raudteel. Asudes seisukohale, et kaebajat häiriva müra põhjuseks pole metallijäätmete kogumiskoha paiknemine kaebaja kinnistu vahetus läheduses, vaid raudtee majandustegevus – raudtee poolt vanametalli äravedamine, on jätnud tähelepanuta kaebuses selgelt toodud asjaolu, et müra põhjustavateks tegevusteks on lisaks vagunite laadimisele ka Jaama tn 22a territooriumil toimuv veokonteinerite laadimine ja platsi mööda ringi vedamine; inventuur (metalli ühest hunnikust teise tõstmine); romusõidukite pressimine ja kogutava vanametalli käitlusplatsile kohaletoomine, mille käigus metall visatakse kas maha või juba kogutud vanametalli hunnikusse. Seega on raudteevagunite laadimine vaid üks tegevus vanametalli kogumise tegevustest, mistõttu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et ükskõik kus vanametalli kogumise plats ka ei asuks, oleks müratase sama. Isegi kui asuda seisukohale, et iga raudteemaal tegutseva ettevõtja poolt põhjustatav müra on raudtee majandustegevusega kaasnev müra, ei tohiks see asjaolu mõjutada müranormide kohaldumist müra tekitaja suhtes. Kohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu kaebaja faktiliste väidetega müra põhjustavate tegevuste kohta; 4) kui olemasolev müraolukord vajab parandamist ja müra ületab piirtaset, tuleb rakendada taotlustaset. Kuna kaebaja ei nõustu kohtu põhjendamata väitega, et tegu on III kategooria segaalaga, ei saa kaebaja õigeks pidada ka seisukohta, et taotlustaseme rakendamine pole antud juhul võimalik. Halduskohus on mürakategooria määramist reguleeriva materiaalõigusnormi väära kohaldamise tulemusena kohaldanud vääralt ka taotlustaseme rakendamisega seotud materiaalõigusnormi; 5) halduskohtu ebaseaduslike seisukohtade tagajärjeks on see, et OÜ Vakaru Refonda vanametalli käitlemisega kaasnevat müra vähendama ei hakata, kuigi müratõkkeseinte abiga oleks võimalik saavutada elamualadele kehtestatud müra taotlustase. Kohtu seisukohad loovad ühtlasi mürakategooriate määramise praktikas pretsedendi, mis annab TKI-le voli igakordselt otsustada, millist mürataset müraallikat ümbritsevas keskkonnas taluda tuleb, võttes sellega

3-09-897

10(13) inimestelt õiguskindluse nende elukohas kehtivate üldplaneeringust lähtuvate mürakategooriate suhtes.

7. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuväited: 1) OÜ Refonda tellimisel koostatud kontrollmõõtmiste aruandes tehti järeldus, et müra hinnatud tase raudteevagunite laadimise ajal on 60,4 dB LpA,eq,T, mis vastab määruses nr 42 ette nähtud tööstusettevõtte müra päevasele piirtasemele III kategooria alade kohta. TKI Kesklabori füüsikalabor teostas järelevalve käigus mõõtmised 13. augustil 2008. a kell 10.40 – 11.10 (25. augusti 2008. a müramõõtmise protokoll nr 6/4-1/033). Müramõõtmised teostati elamisalal aadressil XXXXX XX XX, müraallikaks oli OÜ Refonda vanametalli laadimise ja töötlemise tehnoloogiline tööprotsess ning müra iseloomustuseks regulaarne impulssmüra. Läbiviidud müramõõtmiste ja esitatud töögraafiku andmete alusel koostati OÜ Refonda vanametalli laadimise ja töötlemise tehnoloogilise tööprotsessi mürakaart. Müra kaardistamine annab võimaluse teostada müratasemete hindamist müraallika lähialal. Müra arvutustulemuste hindamiseks rakendati määruses nr 42 toodud kriteeriume III kategooria olemasoleva ala jaoks. Arvutatud ja hinnatud müratasemed näitavad, et XXXXX XX XX välisterritooriumil jääb müra tase määrusega nr 42 lubatud piiridesse isegi juhul, kui laadimistöö kestaks 600 minutit; 2) Türi valla üldplaneeringutes ei käsitleta ala jaotamist kategooriatesse müra seisukohalt. Kategooriad ja ka segaala mõiste on toodud määruses nr 42. Taotlustasemest lähtutakse juhul, kui tegemist on uute planeeritavate aladega. Antud juhul on tegemist olemasoleva alaga ja sel juhul kasutatakse hinnangu andmiseks müra piirtaset. Kinnistu III kategooria alana klassifitseerimisel lähtus vastustaja muuhulgas asjaolust, et kinnistu piirneb olemasoleva raudteega ning asub osaliselt raudtee kaitsevööndis. Sellise segaala lugemine elamumaaks oleks vastuolus avaliku huvi ja ka senise kohtupraktikaga, mis on aktsepteerinud segaala ehk III kategooria ala mõistet (Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsused haldusasjas nr 3-08-2012). RdtS § 3 lg 6 sätestab, et raudtee kaitsevöönd on raudtee sihtotstarbelise toimimise ja häireteta raudteeliikluse tagamiseks ning raudteelt lähtuvate kahjulike mõjude vähendamiseks ettenähtud maa-ala. Kaitsevöönd ei tähenda üksnes raudteelt lähtuvat müra, vaid ka diiselmootorite töötamisel õhku paiskuvat tahma, mille külge on seotud mitmesugused mürgised ühendid, samuti liiklusega kaasnevat tolmu tekkimist ja õhku tõusmist. Kaebaja on asunud sanitaarkaitsevööndi olemust kirjeldades valele seisukohale. RTerS § 13 sätestab, et elukeskkonna objektide terviseohutust hindavad TKI ja tema kohalike asutuste järelevalveametnikud. Nimetatud säte annab TKI-le laiaulatusliku kaalutlusõiguse terviseohutuse valdkonna hindamisel. Tuues paralleeli maantee sanitaarkaitsevööndiga, siis tee projekteerimise normid ja nõuded sätestavad üheselt, et sanitaarkaitsevööndi piirides on elamine ja puhkamine inimese tervisele ohtlik (teedeja sideministri 28. septembri 1999. a määruse nr 55 „Maanteede projekteerimisnormid“ p 1.8.1 lg 15 tabelist 1.25 B). Vaadeldes RTerS-s sätestatut, mille kohaselt peavad ehitised ja rajatised olema projekteeritud nii, et see soodustaks tervise säilimist (§ 4 p 7), saab väita, et tee sanitaarkaitsevööndis asumine ei soodusta inimese tervise säilimist. Kaebaja on teadlikult asunud elama raudtee kaitsevööndis. Nõue, et kaebaja elamumaa kuuluks II mürakategooriasse, on vastuolus nii loogika kui senise levinud praktikaga müra hindamisel aladel, mis asuvad vahetult kõrvuti tööstusaladega. Olukorras, kus ei ole kehtestatud tootmismaadele sanitaarkaitsevööndi nõuet, saab müra vähenemine olla sujuv, minnes IV kategoorialt üle III kategooriasse, mitte kohe II kategooriasse.

3-09-897

11(13)

8. Arvamuse andmiseks kaasatud isiku kirjalikus vastuses korrati esimese astme kohtus esitatud seisukohti.

9. Ringkonnakohtu istungil toetasid kaebaja ja tema esindaja apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja palus selle rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. RTerS § 16 lg 1 p 3 kohaselt on järelevalveametnikul õigus kohustada avalikja eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning füüsilisi isikuid omandi valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel piirama, peatama või lõpetama oma tegevust, mis kahjustab või võib kahjustada inimese tervist, ning teha ettekirjutusi tervisekaitse õigusaktide rikkumise kõrvaldamiseks koos täitmise tähtaja kehtestamisega ning kontrollida nende täitmist.

Apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas vastustaja pidi tegema vanametallijäätmete kogumisega tegelevale äriühingule kohustusliku ettekirjutuse määruses nr 42 sätestatud nõuete rikkumise kõrvaldamiseks. Sellise ettekirjutuse tegemiseks on järelevalveorganil RTervS § 16 lg 1 p-st 3 tulenevalt alus juhul, kui isiku tegevus kahjustab või võib kahjustada inimese tervist ja rikutud on tervisekaitse õigusakti. Vaidluse lahendamiseks tuleb seega vastata küsimusele, kas järelevalve käigus tuvastatud müraolukord oli vastuolus määruse nr 42 nõuetega.

Kaebaja on endiselt seisukohal, et tema elamu paikneb määruse nr 42 §-s 3 osutatud II kategooria alas (lasteja õppeasutused, tervishoiuja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates), sest üldplaneeringu järgi, mille alusel tuleb sama paragrahvi kohaselt hoonestatud ja hoonestamata alad jaotada, asub tema elamu elamumaal, täpsemalt väikeelamute maal. Lisaks leiab kaebaja, et lähtuda ei tuleks mitte piirtasemest, mis määruse nr 42 § 5 lg 6 kohaselt on tööstusettevõtete müra puhul II kategoorias 60 dB (III kategoorias 65 dB), vaid taotlustasemest, mis olemasolevatel aladel tööstusettevõtete müra puhul määruse nr 42 § 5 lg 5 p 2 järgi on II kategoorias 55 dB (III kategoorias 60 dB), sest sama määruse § 2 p-s 17 määratletud müra taotlustaseme mõiste kohaselt on tegemist normtasemega ka olemasoleva müraolukorra parandamisel ning kaebaja hinnangul vajab müraolukord parandamist.

Vastustaja on aga endiselt seisukohal, ning seda seisukohta toetas ka esimese astme kohus, et kaebaja elamu asub III kategooria alal, mis määruse nr 42 § 3 kohaselt on segaala (elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindusja tootmisettevõtted). Vastustaja ja halduskohtu hinnangul tuleb ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel lähtuda müra piirtasemest, mis määruse nr 42 § 2 p-s 18 määratletud mõiste kohaselt on suurim lubatud normtase olemasolevatel aladel ja ehitistes.

3-09-897

12(13) 11. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja elamu puhul tuli järelevalveorganil ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel lähtuda III kategooria ala piirtasemest, s.o 65 dB.

12. Määruse nr 42 § 3 „Müra normimise lähtealused“ p 4 kohaselt tuleb välismüra normimisel lähtuda hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast ning samas paragrahvis on tõepoolest märgitud, et hoonestatud ja hoonestamata alad jaotatakse sättes kirjeldatud nelja kategooriasse üldplaneeringu alusel, kuid olukorras, kus üldplaneering ei kategoriseeri alasid kõnealuses määruses osutatud viisil, vaid määrab üksnes maa-alade üldised kasutamisja ehitamistingimused, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe, pole võimalik tõlgendada määruse vaadeldavat sätet sel moel, et ala kategooria määramisel tuleks lähtuda üksnes üldplaneeringus märgitud maakasutuse juhtfunktsioonist. Alade jaotamine kategooriatesse üldplaneeringu alusel saab tähendada seda, et üldplaneeringust lähtudes tuleb selgitada välja, millise kategooria kirjeldusele vaadeldav ala enim vastab. Kaebaja elamu asub üldplaneeringu järgi küll alal, mille juhtfunktsiooniks on elamumaa ning sellisena sobiks ala II kategooriasse, kuid kaebaja kinnistu külgneb raudteega ja asub tööstusettevõtte vahetus läheduses, mistõttu vastab ala III kategooria kirjeldusele – segaala (elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindusja tootmisettevõtted). Lisaks määruse §-s 3 sisalduvale III kategooria ehk segaala kirjeldusele on määruse § 2 p-s 24 defineeritud ka segaala mõiste – väljakujunenud hoonestusega ala, kus elamute ja ühiskasutusega hoonete vahetus läheduses on müratekitavaid kaubandus-, teenindusja tootmisettevõtteid. Kuna kaebaja elamu asub väljakujunenud hoonestusega alal ja elamu vahetus läheduses on müratekitavad ettevõtted (raudtee ja vanametalli käitlemisega tegelev ettevõte), on kõnealune elamu määruse tähenduses III kategooria ehk segaalal.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ala kategooria määramine ei toimu kaalutlusõiguse alusel, kuid sellest erinevale seisukohale asumine ei ole viinud halduskohut asja ebaõigele otsustamisele. Ala kategooria määramisel on järelevalve teostaja lähtunud määruse nr 42 §-s 3 sisalduvatest juhistest ning § 2 p-s 24 antud segaala mõistest ning määratlenud kategooria üldplaneeringu alusel õigesti.

13. Määruse nr 42 p-des 16-19 ning § 4 „Müra normtaseme liigitus“ lg-tes 1, 2 ja 3 avatakse müra normtaseme, taotlustaseme, piirtaseme ja kriitilise taseme mõisted. On õige, et nii § 2 p 17 kui ka § 4 lg 1 kohaselt kasutatakse taotlustaset mitte üksnes uutel planeeritavatel ja rekonstrueeritavatel aladel, vaid ka olemasoleva müraolukorra parandamisel, ning § 5 lg-s 5 on sätestatud taotlustaseme arvsuurused ka olemasolevatel aladel (taotlustaseme arvsuurused planeeritavatel aladel sätestab lg 4), kuid ettekirjutuse tegemiseks esineb järelevalveorganil alus siis, kui normtaseme ületamine on õigusaktiga keelatud. Selliseks normtasemeks on määruse nr 42 § 2 p-st 18 ning § 4 lg-st 2 tulenevalt piirtase. Määruse nr 42 § 2 p-s 18 sätestatud müra piirtaseme mõiste kohaselt on tegemist suurima lubatud normtasemega olemasolevatel aladel ja ehitistes. Määruse nr 42 § 4 lg-s 2 selgitatakse, et piirtase sama määruse tähenduses on müra tase, mille ületamine võib põhjustada häirivust ja mis üldjuhul iseloomustab rahuldavaid (vastuvõetavaid) akustilisi tingimusi. Piirtaset kasutatakse olemasoleva olukorra hindamisel ja uute hoonete projekteerimisel olemasolevatel hoonestatud aladel. Olemasolevatel aladel ja ehitistes ei tohi müra ületada piirtaset. Kui piirtaset on ületatud, tuleb rakendada meetmeid müra vähendamiseks.

3-09-897

13(13) Seega on olemasolevatel aladel keelatud ületada piirtaset ning meetmeid müra vähendamiseks tuleb rakendada piirtaseme ületamise korral. Määruse § 4 lg 1 näeb ette, et taotlustaseme piiridesse peab müratase jääma uutel planeeritavatel aladel ja ehitistes. Kaebaja elamu asub olemasoleval alal, kus müra ei tohi ületada piirtaset. Seetõttu ei olnud järelevalveorganil alust kohustada ettevõtjat rakendama meetmeid müra vähendamiseks. Tegemist ei olnud õigusvastase olukorraga, mille esinemisel tulnuks järelevalvet teostaval organil sekkuda.

14. Apellatsioonkaebuse väide, et raudtee või tööstuskompleksi äärses elamupiirkonnas on üldjuhul alati võimalik täita II kategooria müra normtaset, ei ole asja lahendamisel oluline. Vaidlus ei käi selle üle, kas selline tase oleks põhimõtteliselt täiendavate meetmete rakendamise korral saavutatav, vaid selle üle, kas järelevalvet teostav organ pidi selliste meetmete rakendamiseks ettevõtet kohustama. Olukorras, kus müra ei ületa õigusaktis sätestatud normtaset, ei ole tegemist õigusvastase olukorraga, mille kõrvaldamiseks tuleks rakendada täiendavaid meetmeid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maa-ala määruse nr 42 tähenduses segaala kategooriasse määratlemisel oluline arutleda raudtee kaitsevööndi õigusliku olemuse üle RdtS tähenduses. Oluline on, et kaebaja elamu vahetus läheduses (25 m kaugusel) on raudtee ning elamu vahetus läheduses on ka müratekitav ettevõte, kes kasutab raudteed vanametalli vedamiseks. Selline olukord vastab määruses sisalduvale segaala mõistele. Apellatsioonkaebuses heidetakse kohtule ette tähelepanuta jätmist, et müra põhjustajaks on vanametalli käitlemine tervikuna, mitte ainult vagunite laadimine raudteel. Asjaolu, et kohus keskendus otsuse põhjendamisel enim müra põhjustavasse vanametalli vagunitesse laadimisele ja raudteed kasutades selle äravedamisele ega analüüsinud eraldi muid vanametalli käitleja tegevusi, ei ole viinud asja ebaõigele lahendamisele. Kaebus ei tugine väitele, nagu oleks müraolukord tehtud kindlaks ebaõigesti, vaid väitele, et kaebaja maa-ala on ebaõigesti liigitatud segaalade hulka.

15. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus