3-10-1039/15 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-1039 Otsuse kuupäev 14.09.2010 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Andrei Kokarevi kaebus Viru Vangla tegevusega – 20 ööpäeva kartseris hoidmine kehtetuks tunnistatud Viru Vangla 03.12.2009.a käskkirja nr 6-3/2717-D alusel – tekitatud kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 25.08.2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Andrei Kokarev; Vastustaja Viru Vangla esindaja Eve Kangro. Resolutsioon Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Viru Vanglalt Andrei Kokarev´i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1 600 (üks tuhat kuussada) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Viru Vangla 03.12.2009.a käskkirjaga nr 6.-3/2717-D määrati kinnipeetav Andrei Kokarev´ile distsiplinaarkaristus, mis seisnes 20 ööpäevaks kartserisse paigutamises. Kartseri karistuse kandmise ajaks piirati A. Kokarev´ile täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 30-32, 34- 38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinni peetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

Kartseri karistus määrati A. Kokarev´ile selle eest, et ta pani 19.11.2009.a koostatud ettekande kohaselt kella 19:25 ajal Viru Vangla eluosakonnas S-14 toime järgmise teo: tarvitas vägivalda kaaskinnipeetava suhtes.

2 Andrei Kokarev esitas 03.12.2009.a Viru Vangla käskkirja nr 6.-3/2717-D peale vaide, milles märkis, et ta ei ole 19.11.2009.a kaaskinnipeetav Keijo Allikut löönud, tema käest ei ole midagi küsitud, talle ei ole antud seletuskirja kirjutamise võimalust ega pakutud talle seletuse andmise võimalust koos videosalvestusega. A. Kokarev palus distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite tutvustamist ja Viru Vangla 03.12.2009.a käskkirja nr 6.-3/ 2717-D kehtetuks tunnistamist.

Viru Vangla 04.03.2010.a vaideotsusega nr 6-25/804-1 rahuldati A. Kokarev´i vaie ja tunnistati kehtetuks Viru Vangla 03.12.2009.a käskkiri nr 6-3/2717-D põhjusel, et distsiplinaarmenetluse dokumentides esines ebatäpsusi ja olulisi faktivigu. Distsiplinaarkaristuse käskkirjas nr 6.-3/2717-D sisalduvatest ebatäpsustest ja faktivigadest tulenevalt oli haldusakt ebaselge ja ei olnud üheselt arusaadav ning ei olnud seetõttu õiguspärane. Vaideotsuses märgiti, et vangla ei välista A. Kokarev´i süüd distsipliinirikkumise toimepanemises.

10.03.2010.a esitas A. Kokarev Viru Vanglale avalduse kahju hüvitamiseks summas 5 000 krooni, kuna ta viibis põhjuseta 20 ööpäeva kartseris ja kuna tema vaie rahuldati.

Viru Vangla ei olnud veel Andrei Kokarev´i kahjunõude osas vastust andnud, kui 15.04.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse A. Kokarev´i kaebus, milles ta märkis, et viibis 20 ööpäeva aluseta kartseris ja vaidemenetluse käigus on tema vaie rahuldatud, kuid seejärel esitatud kahju hüvitamise taotlusele ei ole vangla vastanud. Kaebuse esitaja palus kohtul Viru Vanglalt välja mõista 5 000 krooni talle tekitatud kahju eest.

Tartu Halduskohtu 12.05.2010.a kohtumäärusega jäeti A. Kokarev´i kaebus käiguta. Kaebuse esitajal tuli kohtule esitada koopia Viru Vangla käskkirjast, mille alusel kaebaja 20 ööpäeva kartseris veetis ja koopia vaideotsusest, millega käskkiri kehtetuks tunnistati või põhjendada, miks ta neid esitada ei saa. Samuti palus kohus A. Kokarev´il esitada koopia kahju hüvitamise taotlusest, millega kaebaja vangla poole pöördus ja teatada, kas käesolevaks ajaks on vangla vastuse andnud. Kaebajal tuli ka täpsustada, millised negatiivsed tagajärjed tal kartseris viibimisega tekkisid ja miks ta hindab kahju suuruseks 5 000 krooni. Samuti tuli A. Kokarevil tasuda kaebuse esitamise eest riigilõiv või taotleda riigilõivust vabastamist.

31.05.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse A. Kokarev´i vastus käiguta jätmise määrusele, millega ta kõrvaldas kaebuses esinevad puudused ja märkis, et ei ole Viru Vanglalt oma kahju hüvitamise taotlusele veel vastust saanud.

Tartu Halduskohtu 04.08.2010.a kohtumäärusega võeti menetlusse Andrei Kokarevi kaebus Viru Vangla tegevusega – 20 ööpäeva kartseris hoidmine kehtetuks tunnistatud Viru Vangla 03.12.2009.a käskkirja nr 6-3/2717-D alusel – tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt nõuab Andrei Kokarev Viru Vanglalt kahju hüvitamist summas 5 000 krooni põhjendamatult kartseris viibitud 20 ööpäeva eest. Kaebaja märgib, et tema vaie käskkirja peale, millega talle oli määratud distsiplinaarkaristus 20 ööpäeva kartserit, rahuldati ja käskkiri tunnistati kehtetuks. Kaebaja on selle tõttu esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse, aga vastust sellele ei ole saanud. Kaebaja palub hüvitada kartseris viibitud päevade eest kahju sümboolses summas 5 000 krooni, mida hindab selliselt, et iga päeva eest tuleks hüvitada 200 krooni ja lisaks 1 000 krooni moraalse kahju tekitamise eest. Kaebaja

3 põhjendab, et alusetult kartserisse panemisega, alandas vangla tema väärikust ja tekitas tema psüühikale kahju. Sellel ajal, kui ta oleks pidanud olema tavalises kambris, vanglas viibimise tavalistes tingimustes, oli tema kambris, kus ei olnud kuuma vett, samuti ei olnud kambris raadiot ja kaebaja oli 20 pikka päeva üksinduses. Selle tulemusena läks korrast ära tema unenormatiiv, ta magas halvasti ega saanud normaalselt uinuda, sest kambris ei ole normaalset vanglavoodit. Voodi asemel on põranda sees külm betoonist eend, mille peale kaebaja pani madratsi, mille ta sai enda kätte ainult une ajaks ajavahemikul 22:00 – 06:30. Kogu ülejäänud aja pidi ta olema ilma madratsita, mistõttu ta ei tundnud ennast normaalse inimesena. Samuti jäeti A. Kokarev nendeks 20 ööpäevaks ilma isiklikest asjadest, nende hulgas ka raamatutest. Kaebaja märgib, et sellega pani vangla teda tundma nii, nagu ta ei oleks inimene, vaid midagi alamat, puudutades sellega tema väärikust. Seoses sellega, et kambris puudus kuum vesi, tekkisid kaebuse esitajal ka probleemid hammastega.

Kohtuistungil täpsustas kaebuse esitaja, et seoses sellega, et kartseri kambris puudus kuum vesi, hakkasid tal hambad pragunema, niigi oli külm, sest oli talvine aeg. Akende siseküljele tekkis jää. Kaebaja märkis, et ta ei saanud kõiki oma asju kasutada, lubatud oli vaid üks pastapliiats ja üks pliiats. Kirjandust ei lubatud, sest seda lubatakse vaid neile, kes õpivad. Piibli luges kaebuse esitaja läbi viie päevaga. Madrats oli halb, sinna kogunes niiskus. Kaebaja märkis, et enne seda karistust, ei olnud ta kartseris viibinud. Ta nõustub sellega, et kui ta oleks süüdi, siis ta kannaks karistust ja ei vaidlustaks seda, aga kui inimene ei ole süüdi, siis ei tohi teda sellistes tingimustes hoida. Kaebaja märgib, et tunnistab oma vigu ja on valmis nende eest karistust kandma, kuid eksliku karistamisega alandati teda.

Andrei Kokarev palub välja mõista talle kehtetuks tunnistatud Viru Vangla 03.12.2009.a käskkirja nr 6-3/2717-D alusel 20 ööpäeva kartseris hoidmisega tekitatud kahju.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Viru Vangla vaidleb Andrei Kokarev´i kaebusele vastu.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajal ei ole kohtule esitatud kahju hüvitamistaotluses läbitud kohustuslik kohtueelne kord.

Vastavalt VangS § 11 lg 8 vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, karistusjärgselt kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Andrei Kokarev küll esitas 11.03.2010.a vanglale kahju hüvitamise taotluse, mida vangla ei ole tähtaegselt menetlenud, kuid oma sisult oli vanglale esitatud taotlus hoopis erinev kohtule esitatud kaebusest.

Vanglale esitatud kahjunõudes märkis A. Kokarev vaid, et ta taotleb hüvitamist summas 5 000 krooni, kuna tema vaie rahuldati ja ta viibis põhjuseta 20 ööpäeva kartseris. A. Kokarev ei viidanud, et talle tekkis mittevaraline (moraalne) kahju, alandati tema väärikust ja kartseris viibimine tekitas tema psüühikale kahju, kambris polnud raadiot, polnud kuuma vett, tekkisid probleemid hammastega, polnud voodit, et madrats väljastati vaid une ajaks, ei antud isiklike asju, kartseris viibimine alandas teda.

4 Riigikohus on 11. novembri 2008.a määruse nr 3-3-1-68-08 p-s 9 rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Samuti on Riigikohus 17. juuni 2010.a otsuse 3-3-1-41-10 punktis 13 rõhutanud, et kuigi nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja halduskohtus nõuab, on põhjustatud sama tegevusega, ei välista see kolleegiumi hinnangul aga vajadust kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus.

Käesoleval juhul ei ole A. Kokarev vanglale esitatud kahju hüvitamise avalduses taotlenud kahju hüvitamist väärikuse alandamise, tervise kahjustamise ja muudes kohtule esitatud kaebuses märgitud väidetel. Kaebaja taotles vanglalt kahju hüvitamist vaid seoses asjaoluga, et tema vaie rahuldati ja viibis põhjuseta 20 ööpäeva kartseris.

Tulenevalt eeltoodust on vangla seisukohal, et kaebaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja tuginedes HKMS § 23 lg 1 p 1 sätestatule tuleb kaebus jätta läbi vaatamata.

Juhul kui kohus ei jäta kaebust läbi vaatamata märgib vastustaja järgmist.

Kaebaja väidab, et kartseris viibimine mõjus tema psüühikale ja kuuma vee kambris puudumine põhjustas probleeme hammastele. Kaebaja ei ole oma sellekohaseid väiteid tõendanud. Vastavalt meditsiiniosakonna vanemõe õiendile ei ole Andrei Kokarev ajavahemikul 04.-24.12.2009.a meditsiiniosakonna poole pöördunud mitte mingisuguste kaebustega. Psühhiaatri vastuvõtul viibis isik 14.03. ja 23.05.2010.a kaebustega närvilisusele ja uneprobleemidele. Juhul, kui kaebajal tekkisid tervise probleemid seoses kartseris viibimisega, pöördunuks ta arstile varem, s.o kartseris viibimise ajal või peale kartserist vabanemist. Ilmne on see, et isik on alles 14.03.2010.a pöördunud esmakordselt peale kartseris viibimist psühhiaatri poole, mis on arvates kartserist vabanemisest enam kui 2,5 kuud hiljem ja ei saa olla seotud kartseris viibimisega. Väidetava hammaste probleemidega ei ole kaebaja üldse vangla poole pöördunud.

Kaebaja märgib kaebuses, et kartseris puudus voodi ja raadio. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 4 kuuluvad kartseri sisustusse: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5) pesemiskoht; 6) WC. Seega ei kuulu kartseri sisustusse voodi ega raadio. Küll oli kambris lavats nii nagu seda näeb ette VSkE § 7 lg 4 sätestatu.

Kaebaja avaldas rahulolematust, et kartseris viibimise ajal väljastati madrats vaid öiseks ajaks. Vastustaja selgitab, et vastavalt Viru Vangla Kodukorra punktile 6.18 annavad kinnipeetavad voodivarustuse hommikul ajavahemikul kell 06.30-07.00 ära ja õhtul ajavahemikul kell 22.00-22.30 väljastatakse voodivarustus. Asjaolu, et päevasel ajal ei olnud kambris madratsit, võis kaebajale tekitada ebamugavust, kuid mitte väärikust alandada. Peale selle on kartserikambris laud ja toolid ning kaebajal oli soovi korral võimalik istuda toolil.

Veel viitab kaebaja asjaolule, et kartseris ei olnud tal isiklike asju. Vastustaja selgitab, et vastavalt VSkE § 60 lg 1 sätestatule võivad kartseris kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema

5 õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus“, „Vangistusseadus“, „Vangla sisekorraeeskiri“ ja „Vangla kodukord“), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppevõi usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber. Seega on väga täpselt sätestatud, millised esemed võivad kartseris olla ning ülejäänud esemed paigutati kartseri karistuse kandmise ajaks lattu.

Kartseri kambrites ei ole kuuma vett, kuna vajadus selleks puudub. Siinjuures rõhutab vastustaja, et vanglale ei tulene õigusaktidest kohustust tagada kinnipeetavatele kambrisse kuuma vett. Eluosakondade kambrites on kuum vesi tagatud, kuna kinnipeetavad pesevad ise oma toidunõud, kuid kartseri režiimil viibivad kinnipeetavad ei pese oma toidunõusid, neid peseb vangla. Seega, ei saanud kaebaja õigusi rikkuda asjaolu, et kartseri kambris ei olnud kuuma vett. Isikliku hügieeni eest hoolitsemine on kartseris tagatud vastavalt VangS § 50 lg 2 sätestatule, s.o kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas dušš.

Seoses väärikuse alandamisega, märgib vastustaja järgmist. Kvalifitseerimaks teguviisi inimväärikuse alandamisena peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegu inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast.

EIÕK on välja öelnud põhimõtte, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Sellest lähtuvalt on sätestatud ka VangS § 41 lõikes 1, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu, selle avamiseks tuleb taas pöörduda EIÕK praktika poole.

Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseeritud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Tegemist on väga tõsiste näidetega.

Arvestades eeltoodut, on vastustaja seisukohal, et kinni peetava isiku suhtes kartseri režiimi või sellega kaasnevate piirangute kohaldamine ei ole iseenesest inimväärikuse alandamine. Sisuliselt on tegemist kinni peetava isiku suhtes vanglasisese rangema režiimi kohaldamisega.

6 Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Seega tuleb kahju hüvitamise nõude puhul kindlaks teha, kas kaebajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu ja kas kahju tekkimise ning õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Vastustaja on seisukohal, et isikuõiguste rikkumisega ei kaasne automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Arvestades kõiki ülaltoodud seisukohti on vastustaja seisukohal, et kaebaja poolt esitatud taotlus kahju hüvitamise nõudes, rahuldamisele ei kuulu.

Peale selle juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 5 000 krooni 20 ööpäeva kartseris viibimise eest, mis ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2004.a lahendis 3-3-1-64-04 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta.

Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ja märkis, et kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus kahjunõudes, kuna kohtule ja vanglale esitatud nõuded on erinevad. Vastustaja märkis, et kartseris ei ole voodeid, neid ei ole ette nähtud. Kartseris on põrandal valatud eend, tegemist on lavatsiga ja lisaks on kõikides Viru Vangla kambrites põrandaküte.

Arvestades ülaltoodut ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta Andrei Kokarev´i kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Vastavalt VangS § 11 lõikele 8, on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

On tuvastatud, et vastustaja ei ole tähtaegselt läbi vaadanud kaebaja taotlust kahju nõudmise osas ja seega saab kohustusliku kohtueelse menetluse lugeda läbituks. On tuvastatud, et

7 kaebaja esitas 10.03.2010.a vastustajale avalduse taotlusega hüvitada talle 5 000 krooni selle eest, et ta „mitte millegi eest“ viibis kartseris 20 ööpäeva.

RVastS § 18 lg 2 kohaselt kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

VangS § 11 lg 1 kohaselt kohaldatakse käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

Vastustaja leidis, et kaebaja taotlus kahju nõudmise osas ja kaebus kahju nõudmise osas on erinevad ja seega ei saa lugeda, et kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud. Kohus selle seisukohaga ei nõustu juhindudes RVastS § 18 lg 2 ja VangS § 11 lg 8.

Vastustajal oli võimalus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2 kohaselt, kui vastustaja oleks taotluse võtnud menetlusse, anda kaebajale aega taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks, sealhulgas selgitada HMS § 6 alusel välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.

Vastustaja ei ole täitnud oma kohustusi kaebaja taotluse menetlemisel ja kaebajal oli õigus pöörduda kaebusega kohtusse, kui on möödunud taotluse läbivaatamise tähtaeg, mis on sätestatud RVastS § 18 lg 1.

Kohus leidis, et kaebaja oma vastusega käiguta jätmise määrusele täpsustas ja põhjendas piisavalt mittevaralise kahju nõuet. Kaebaja leidis, et vastustaja alandas tema väärikust, mis mõjus tema psüühikale. Kaebaja seletas, et kartseris ei olnud kuuma vett, ei olnud raadiot ega raamatuid. Tal oli halb uni, puudus normaalne voodi ja ta pidi magama põrandale valatud eendi peal ning magada oli külm. Kaebaja ei saanud kasutada isiklikke asju, seega teda alandati (t.l 22).

Ülaltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist ebaseaduslikult 20 ööpäeva kartseris viibimise eest. Kaebuse esitamise motiividena nimetab kaebaja väärikuse alandamist seoses seadusevastase käskkirja eest karistuse kandmisega, rangema režiimiga kartseris olemist võrreldes tavalises kambris olemisega ja seda, et kartseris kehtisid mitmed kitsendused (ei olnud raadiot, raamatuid, normaalset voodit jne).

Ilmne on, et kaebaja nõuab rahalist hüvitist seoses kartseris karistuse kandmisega käskkirja alusel, mis oli vaidemenetluse korras tunnistatud kehtetuks. Kaebaja viibis kartseris ajavahemikul 04.12. – 24.12.2009.a (t.l 57 pöördel).

Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole määrav asjaolu see, et kaebaja on oma 5 000 krooni kahju nõudmise taotluses märkinud, et „viibisin kartseris ei millegi eest“. HMS § 6 kohaselt oli vastustaja kohustatud välja selgitama menetlevas asjas olulise tähendusega asjaolud ja kaebaja oleks sellisel juhul täpsemalt selgitanud, mille eest ta kahju nõuab.

8

Kohus peab tuvastama, kas kaebajal on õigus rahalisele hüvitisele ja milline on rahalise hüvitise põhjendatud suurus.

Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles osas, et kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lõikes 1 silmas peetud väärikuse alandamist.

EIÕK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. On tuvastatud, et kartser, kus kaebaja tollel perioodil karistust kandis, vastas VangS § 651 lg 1 kohaselt kambrile kehtestatud tingimustele ja isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Ei ole tuvastatud, et seoses kartserisse paigutamisega detsembris 2009.aastal, oleks kaebajale kaasnenud täiendavaid piiranguid ja kannatusi, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Seoses kartserisse paigutamisega olid kaebaja suhtes kohaldatud tavalised, seadusega kooskõlas (VangS § 651 lg 2, 3 ja 4) piirangud, mis olid otseselt vajalikud kartseri režiimi järgimiseks.

Seega eeltoodud põhjendusel ei kuulu kaebus täielikult rahuldamisele.

RVastS § 9 lõikes 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Kaebaja kannab karistust vanglas ja seega on tema vabadus piiratud kriminaalkaristuse kandmise näol. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Kaebaja väitis, et ta ei saanud raadiot kuulata, raamatuid lugeda, tal ei olnud lubatud kasutada oma isiklikke asju, sest need olid kartseris oleku ajaks antud hoiule, kaebajale kehtisid piirangud riietusele ja vanglasisesele liikumisele, sisseostud ei olnud lubatud jne.

Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.

Riigikohus leidis oma 15.03.2010.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Riigikohus leidis, et kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine kujutab niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks ja kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis.

Kolleegium leidis ülalnimetatud otsuse punktis 15, et kohtupraktika kohaselt on määratud rahaliseks hüvitiseks 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Samuti on rõhutatud, et hüvitise suuruse määramisel on vaja arvestada kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud.

Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebajale oleks kartseris viibimisega kaasnenud veel täiendavaid piiranguid peale seda, kui kartseris on distsiplinaarkaristus kandmisel ette nähtud. Kaebaja ei ole tõendanud, et kartseris viibimisega 20 päeva jooksul oleksid talle

9 kaasnenud või saabunud mingid ebameeldivad või negatiivsed tagajärjed ( näiteks tervisega seoses). Kohus leiab käesolevas asjas, et õiglane rahaline hüvitus kaebajale on 80 krooni päevas, s.o kokku 1 600 krooni. Seega juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 4, kuulub kaebus osalisele rahuldamisele.

Tamara Hristoforova kohtunik