3-09-1003/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

13. september 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1003 Haldusasi Liana Filatova kaebus Vihula Vallavalitsuse 23.03.2009 korralduse nr 159, 07.04.2009 sunniraha rakendamise määruse ja 07.04.2009 ettekirjutuse nr 18-1.3/03 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Liana Filatova apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant Liana Filatova Vastustaja Vihula Vallavalitsus Kolmas isik Maa-amet RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2010 otsus ja saata asi läbivaatamiseks tagasi esimese astme kohtule. Menetluskulude jaotamise küsimuse otsustab esimese astme kohus asja uue läbivaatamise käigus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Liana Filatova esitas Tartu Halduskohtule kaebus Vihula Vallavalitsuse 23.03.2009 korralduse nr 159, 07.04.2009 sunniraha rakendamise määruse ja 07.04.2009 ettekirjutuse nr 18-1.3/03 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on Vihula Vallavalitsus 18.02.2009 koostatud täitekorraldusega rakendanud kaebaja suhtes sunniraha 10 000 krooni ning sunniraha sissenõudjaks on kohtutäitur Raigo Pärs. L. Filatova esitas vallavalitsusele vaide, milles taotles täitekorralduse kehtetuks tunnistamist. Vihula Vallavalitsuse 23.03.2009 korraldusega nr 159 jäeti vaie rahuldamata ning Vihula Vallavalitsuse 07.04.2009 määrusega rakendati kaebaja suhtes sunniraha 10 000 krooni. 07.04.2009 koostati Vihula Vallavalitsuse poolt ettekirjutus nr 18-1.3/03, millega kohustati kaebajat likvideerima ehitis hiljemalt 18.05.2009.

2. Vastustaja Vihula Vallavalitsus palus jätta L. Filatova kaebuse rahuldamata.

3. Kaasatud järelevalvet teostav asutus Maa-amet leidis, et EhS § 29 lg 1 p-st 1 tulenevalt on ehitise omanik kohustatud tagama enne ehitamise alustamist ehitusloa olemasolu, kui ehitusluba on nõutav. EhS § 12 lg-te 1, 2 kohaselt peab ehitamine toimuma vastavalt ehitusprojektile, kuid ehitusprojekti ei ole L. Filatova Vihula Vallavalitsusele esitanud. Kuivõrd Võsu alevik asub Lahemaa Rahvuspargi territooriumil, siis tulenevalt LKS § 14 lg 1 p-st 8 ei tohi kaitseala valitseja, kelleks on Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus, nõusolekuta ehitusluba väljastada. Kuna Rakvere tee 5 asuvale kinnistule püstitatud ehitise rajamiseks oli vajalik ehitusluba, siis oli L. Filatova kohustatud enne ehitustegevuse alustamist tagama ehitusloa olemasolu, mis omakorda eeldab ka eelnevalt saadud keskkonnateenistuse nõusolekut.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 22. veebruari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud Vihula Vallavalitsusele ehitusprojekti. Võsu alevik asub Lahemaa Rahvuspargi territooriumil ja tulenevalt LKS § 14 lg 1 p-st 8 ei tohi kaitseala valitseja (varasemalt Lääne-Virumaa keskkonnateenistus, käesoleval ajal Keskkonnaameti Viru regioon) nõuolekuta ehitusluba väljastada. Seega, kuna Rakvere tee 5 asuvale kinnistule püstitatud ehitise rajamiseks oli vajalik ehitusluba, siis oli kaebaja kohustatud enne ehitustegevuse alustamist saama ehitusloa ja koos sellega ka keskkonnateenistuse nõusoleku ehituskeeluvööndisse ehitise püstitamiseks.

Vihula Vallavolikogu otsusega nr 211 on välistatud Võsu jõel ehituskeeluvööndi vähendamine ja sellest tulenevalt ei ole võimalik seadustada Rakvere tee 5 kinnistul asuvat ebaseaduslikult püstitatud ehitist ka pärast detailplaneeringu kehtestamist. Vihula valla otsuses nr 211 püstitatud eesmärgist lähtuvalt oleks LKS § 14 lg 1 p-des 1 ja 5 sätestatud kaitseala valitseja nõusolek katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks ja detailplaneeringu kehtestamiseks pidanud olemas olema juba enne detailplaneeringut algatava otsuse nr 211 vastuvõtmist, sest mis mõte on algatada detailplaneeringu koostamist, kui pole teada, kas kaitseala valitseja annab nõusoleku katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks ja detailplaneeringu kehtestamiseks.

Vihula Vallavolikogu 14.08.2008 otsusest nr 211 sellise nõusoleku olemasolu ei nähtu. Vihula Vallavalitsuse 23.03.2009 korralduses nr 159 on leitud, et kuivõrd otsusega nr 211 otsustati mitte algatada detailplaneeringu koosseisus ehituskeeluvöödi vähendamise menetlust, siis sellega välistati ka Võsu jõel kehtiva ehituskeeluvööndi vähendamise võimalus, mis omakorda välistab võimaluse seadustada Rakvere tee 5 kinnistul asuv ebaseaduslikult püstitatud ehitis isegi pärast detailplaneeringu kehtestamist. Nimetatud detailplaneeringu algatamine ja menetlemine ei ole puutumuses Võsu alevikus Rakvere tee 5 asuvale kinnistule omavoliliselt püstitatud ehitise likvideerimisega, sest kooskõlas LKS § 14 lg-ga 4, kui katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks ja detailplaneeringu kehtestamiseks ei ole saadud kaitseala valitseja nõusolekut, ei teki huvitatud isikul õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.

Koostatava detailplaneeringuga ei ole võimalik seadustada omavoliliselt püstitatud ehitist, kuna planeerimisseadus sellist regulatsiooni ette ei näe. Tegemist on hoonega EhS § 2 lg-te 1 ja 2 tähenduses, milleks on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, millel on katus, siseruumid ja välispiirded, kuid selle püstitamisel on oluliselt rikutud seadust, mistõttu on ehitise likvideerimise nõue põhjendatud. Kaebaja püstitas omavoliliselt ilma ehitusloata Lahemaa Rahvuspargi territooriumile Võsu jõe ehituskeeluja veekaitsevööndisse ehitise, samuti on ta aastate jooksul jätnud täitmata Vihula valla poolt tehtud ettekirjutused ja sunniraha rakendamise määrused, mistõttu kaebaja tegevus ei saa olla seaduslik.

Samuti ei saa tema erahuvi ehitise likvideerimata jätmiseks kaaluda üle ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlustatud haldusaktid on ammendavalt motiveeritud ning nende andmine on olnud põhjendatud, vajalik ja proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes, milleks on Võsu jõe ehituskeeluvööndisse omavoliliselt ehitusloata püstitatud ehitise likvideerimine.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. L. Filatova esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu

22. veebruari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaatas halduskohus asja läbi kohtuistungil 01.02.2010 ilma

L. Filatova osavõtuta. Halduskohus kutset L. Filatovale kohtuistungile ilmumiseks kätte toimetanud ei ole, mistõttu puudus kaebajal võimalus kaitsta kaebuses toodud seisukohti kohtuistungil. Kaebaja viitab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 306 lg-tele 1 ja 2 ning palub halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 45 lg 1 p 2 alusel saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

6. Vastustaja Vihula Vallavalitsus vaidleb L. Filatova apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vaidlustatud haldusaktid motiveeritud ja proportsionaalsed taotletava eesmärgi suhtes, milleks on Võsu jõe ehituskeeluvööndisse omavoliliselt püsititatud ehitise likvideerimine. TsMS § 314 lg 2 kohaselt võib menetlusdokumendi kätte toimetada elektrooniliselt. Elektroonilisel kättetoimetamisel edastatakse dokument või teatatakse dokumendi olemasolust menetlusosalise üldisele või kohtule teatavaks tehtud elektronposti aadressile või infosüsteemi vahendusel. Vihula Vallavalitsus sai halduskohtu poolt elektrooniliselt väljastatud kohtukutse kätte 01.09.2009, s. o 5 kuud enne kohtuistungi toimumist.

7. Kaasatud järelvalvet teostav asutus Maa-amet on seisukohal, et halduskohus on asja lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, samuti on kohus asjas kogutud tõendeid hinnanud nende kogumis ja õigesti, mistõttu kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ühtegi sisulist vastuväidet kohtuotsusele, mistõttu ei saa Maa-amet apellatsioonkaebusele sisuliselt vastata. Kuivõrd Maa-ametile ei ole teada, mil viisil halduskohus kaebajale kohtukutse saatis ja kas see tegelikult ka kaebajani jõudis ega muid kohtuistungile kutsumisega seotud asjaolusid, siis ei saa võtta seisukohta, kas tegemist on halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumisega või kaebaja poolse pahatahtliku käitumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22. veebruari 2010 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning L. Filatova kaebus Vihula Vallavalitsuse 23.03.2009 korralduse nr 159, 07.04.2009 sunniraha rakendamise määruse ja 07.04.2009 ettekirjutuse nr 18-1.3/03 tühistamiseks tuleb saata läbivaatamiseks tagasi esimese astme kohtule. Vastavalt HKMS §-le 45 lg 1 p 2 tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi ning saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtusse, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud.

Riigikohus on HKMS § 45 lg 1 p 2 tõlgendamise kohta oma 01.04.2009 lahendis nr 3-3-1-90-08 märkinud, et: “Neist sätetest tulenevalt tühistatakse kohtuotsus, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Kolleegium leiab, et nende sätete alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline“. HKMS § 14 lg 7 järgi kutsutakse menetlusosalised kohtuistungile ja neile toimetatakse menetlusdokumendid kätte TsMS-s sätestatud korras. Käesolevas asjas on menetlusosalisteks

L. Filatova, Vihula Vallavalitsus ning Maa-amet. TsMS § 343 lg 1 järgi kohtuistungi ajast ja kohast teavitamiseks toimetab kohus kohtukutsed kätte menetlusosalistele ja teistele isikutele, kes tuleb kohtuistungile kutsuda. TsMS § 306 lg 5 järgi peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama muuhulgas ka kohtukutse. Sama paragrahvi lõigete

1 ja 2 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda ning menetlusdokumendi üleandmine peab kättetoimetamise puhul toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis dokumenteeritud. Nähtuvalt asja materjalidest ei ole kaebajat kutsutud seaduse kohaselt 01.02.2010 toimunud kohtuistungile ning seetõttu on 22. veebruari 2010 otsus tehtud oluliselt menetlusnormi rikkudes. Toimiku materjalidest (lk-d 43-44) nähtuvalt on kutsed 01.02.2010 toimunud istungile saadetud

L. Filatovale elektrooniliselt e-mailiga aadressil parn.parn@mail.ee. Vastavalt TsMS §-le 314 lg 5 loetakse dokument elektrooniliselt kätte toimetatuks, kui saaja saadab kohtule dokumendi kättesaamise kohta kinnituse omal valikul kirjana, faksi teel või elektrooniliselt. Sellest, et kutse kättesaamist tuleb kinnitada, on informeeritud ka L. Filatovat (tl 45). Antud juhul puudub aga kaebaja kinnitus, et kaebaja oleks kohtu poolt 01.09.2009 elektrooniliselt saadetud kohtukutse kätte saanud. HKMS § 15 lg 4 järgi ei takista menetlusosaliste kohtuistungile mitteilmumine kaebuse või protesti läbivaatamist siis, kui menetlusosalistele on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud. Kohtutoimikust ei nähtu, et kaebajale oleks käesoleval juhul olnud asja arutamise aeg ja koht nõuetekohaselt teatavaks tehtud ning halduskohtu otsusest ega ka muust menetlusdokumendist ei ole võimalik aru saada, miks luges kohus L. Filatovale kohtukutse seaduse kohaselt kätteantuks. 01.02.2010 kohtuistungi protokollis on märgitud, et kaebajale on kutse välja saadetud ja allkiri on toimikus. Seda, et kaebajale oleks kutse saadetud ka posti teel ja ta oleks selle allkirja vastu kätte saanud, toimiku materjalidest aga ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et eeltoodud menetlusnormide rikkumiste tõttu jäi kaebaja ilma oma põhiseaduslikust õigusest viibida teda puudutava kohtuasja arutamise juures ning ei saanud samuti kasutada HKMS § 15 lg-s 1 loetletud menetlusosalise õigusi. Lähtudes eeltoodust ja asjaolust, et halduskohus on teinud otsuse kaebaja suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt, tuleb halduskohtu 22.02.2010 otsus HKMS § 45 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kuna ringkonnakohus ei tee asjas ise uut sisulist otsust ega muuda halduskohtu vaidlustatud otsust sisuliselt, siis ei lahenda ringkonnakohus ka senini kantud menetluskulude jaotuse küsimust. Menetluskulude jaotuse üle otsustab halduskohus asja uue läbivaatamise käigus.

Einar Vene Maili Lokk

Agu Timmi