3-10-1010/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 07. september 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1010 Haldusasi FIE T. J. kaebus Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsuse nr 21 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil 27. augustil 2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: FIE T. J. Vastustaja: Koeru Vallavolikogu Esindaja: Jaanika Aava Kolmas isi: OÜ Abaja Farm RESOLUTSIOON 1. Rahuldada FIE T. J. kaebus. 2. Tunnistada Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsus nr 21 „Ettepaneku tegemine vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saaja kinnitamiseks“ õigusvastaseks. 3. Teha Koeru Vallavolikogule ettekirjutus vaadata vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) osas uuesti läbi ning teha asjas uus otsus. 4. Mõista Koeru Vallavolikogult T. J. kasuks välja menetluskulu 250 (kakssada viiskümmend) krooni.

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

2 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. FIE T. J. esitas 20. aprillil 2009 Koeru Vallavalitsusele avalduse Koeru Vallas Abaja külas asuva vaba põllumajandusmaa (maatükk nr 3, Kaasiku) kasutusvaldusse saamiseks. Sama maatüki kasutusvaldusesse saamiseks esitas ka OÜ Abaja Farm. 28. jaanuaril 2010 arutas Koeru Vallavolikogu maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmist ning volikogu protokolli kohaselt esitas volikogu liige A. K. otsuse eelnõu kinnitada maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saajaks FIE T. J.. Volikogu otsuse protokolli kohaselt hääletas selle eelnõu poolt 2, vastu 9 ning erapooletuks jäi 1 volikogu liige. Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 istungil otsustati maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saajaks kinnitada Abaja Farm OÜ ning see vormistati Koeru Vallavolikogu sama kuupäeva kandva otsusena nr 21. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 2. T. J. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsuse nr 21 tühistamist, leides eelkõige, et otsus on põhjendamata ning seega õigusvastane, kuna sellest ei nähtu, millistest kaalutlustest lähtudes on otsus tehtud ning miks on vallavolikogu eelistanud OÜ-d Abaja Farm kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja viitab seejuures asjaolule, et vallavolikogu viivitas kõnealuse maa kasutusvaldusesse andmiseks ettepaneku tegemisega, põhjendades seda taotlejate vahelise kokkuleppe puudumisega. Samas toob kaebuse esitaja välja, et konkureeriva avalduse esitaja OÜ Abaja Farm juhataja on K. A. on ühtlasi vallavolikogu maaeluja keskkonnakomisjoni esimees ning kaebuse esitaja on põhjendatud kahtlus, et vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole lähtutud objektiivsetest kaalutlustest. Kaebuse esitaja märgib samuti, et kuigi vallavolikogu 28. jaanuari 2010 istungil maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmist arutati ning protokolli kohaselt ka otsus vastu võeti, ei vormistatud seda otsust. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ka seetõttu, et Abaja Farm OÜ ei kasutanud otsuse tegemise ajal antud maatükki õiguslikul alusel, kuna maavanem ei saanud Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr 169 „„Maareformi seaduse" § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord" § 4 lg 3 punkti 2 kohaselt peale avalikku väljapanekut anda maad ajutiseks kasutamiseks. Kaebuse esitaja toob ka välja, et erinevalt temast ei ole OÜ Abaja Farm Abaja maatüki nr 3 piirinaaber ega füüsilisest isikust ettevõtja, mistõttu ei olnud maareformi seaduse § 233 lõikes 6 sätestatud alust OÜ Abaja Farm eelistamiseks. 3. Kohtumenetluse käigus vastustaja poolt esitatud põhjendustega (vt. allpool) kaebuse esitaja ei nõustu, olles esiteks seisukohal, et tema töötamine palgatööl ei välista tegutsemist põllumajandussektori füüsilisest isikust ettevõtjana. Kaebuse esitaja ei nõustu ka väitega, et nagu õigustaks vaidlustatud otsuse tegemist see, et põllumajanduslik tootmine ei ole kaebuse esitaja igapäevaseks tegevuseks, kuivõrd kaebuse esitaja soovibki maad saada selleks, et põllumajandusettevõtlust arendada. Kaebuse esitaja selgitab, et kuigi varasem ettevõtlusega tegelemine ei ole maatüki kasutusvaldusse andmisel seadusest tulenevalt oluline, teenis kaebuse esitaja 2008. aastal füüsilisest isikust ettevõtjana 500 ning 2009. aastal 83 400 krooni. Kaebuse esitaja leiab ka, et maa kasutusvaldusesse andmise otsustamisel ei saa olla tähtsust sellel, et taotleja on varem enda omandis olnud põllumajandusmaad müünud. Samas selgitab kaebuse esitaja, et müüs 2006. aastal ühe kinnistu selleks, et osta asemele suurem ning ettevõtluseks sobivam kinnistu. Kohaseks ei pea kaebuse esitaja ka põhjendust, et ta on kogu enda omandis oleva põllumajandusmaa välja rentinud, kuna tema omandis olevast Xxxxxxxx maaüksusest, kus on haritavat maad umbes 10, 29 ha, on tähtajaliselt välja renditud 8,67 ha ning välja rentimise

3 põhjuseks asjaolu, et maa ei jääks sööti, kusjuures lepingu tähtaja lõppemisel kavatseb kaebuse esitaja seda ise kasutama hakata. Kohatuks peab kaebuse esitaja ka põhjendust, et Abaja Farm OÜ on teinud maa harimiseks kulutusi, kuna see asjaolu ei anna seaduse kohaselt eelisõigust maa kasutusvaldusesse saamiseks. 4. Kaebuse esitaja selgitab, et 25. mail 2010 sõlmitud kokkulepe kaebuse esitaja ja Abaja Farm OÜ vahel sündis selliselt, et kaebuse esitajale anti teada, et Abaja Farm OÜ omab juba seaduslikku eelisõigust ning kui kaebaja soovib mingitki osa Kaasiku maaüksusest kasutama hakata, on tal võimalus sõlmida selleks enne volikogu istungit kokkulepe, mis tähendab, et kaebaja viidi eksitusse. Samas toob kaebuse esitaja välja, et selle kokkuleppe olemasolu ei oma tähtsust, kuna ka vaidlusaluses otsuses ei ole sellele viidatud. Mis puudutab vastustaja väidet, et kaebuse esitaja ei ole oma tuludeklaratsioonis kajastanud renditulu, siis märgib kaebuse esitaja, et vastav maksukohustus on tegelikult riigi ees täidetud ning samas peab kaebuse esitaja kummastavaks, et väidetav tuludeklaratsioonis valeandmete esitamise fakt, kui vaidlusaluse otsuse tegemist tinginud asjaolu, meenub vastustajale ca 6 kuud hiljem peale vaidlusaluse haldusakti andmist. VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. Koeru Vallavolikogu vaidleb T. J. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et otsuse tegemisel võeti arvesse seda, et Abaja Farm OÜ põhitegevuseks on põllumajanduslik tootmine, samas kui T. J. on viimased viis aastat töötanud põhikohaga Riigimetsa Majandamise Keskuses ning tema igapäevaseks tegevuseks ei ole põllumajanduslik tootmine. Siinkohal viitab vastustaja sellele, et FIE T. J. 2009. aasta tuludeklaratsioonist nähtuvalt moodustab põllumajanduslik tulu kõigest umbes 2 % kogutulust. Ka viitab vastustaja sellele, et kaebuse esitaja ei esitanud vallavolikogule enda 2008. aasta tuludeklaratsiooni. Vastustaja viitab ka sellele, et T. J. on omanud varasemalt haritavat põllumaad, kuid on selle müünud 2006. aastal, millest võib järeldada, et tal ei olnud soovi tegeleda põllumajandusliku tootmisega ning praegu tema omandis olev maa on välja renditud. Vastustaja väitel kaaluti vaidlusaluse otsuse tegemisel ka õiguslikul alusel maa varasemat kasutamist ning leiti, et FIE T. J. ei ole Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel kasutanud, samas kui Abaja Farm OÜ on kasutanud Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel alates 16.11.2007 aastast, kusjuures 2007. aastal sõlmitud lepingu kehtivuse ajal on Abaja Farm OÜ teinud maaharimiseks ka kulutusi. Vastustaja toob ka välja, et kaebuse esitaja Abaja Farm OÜ saavutasid 25. märtsi 2010 kokkuleppe, millest olid otsustamise hetkel teadlikud ka enamus volikogu liikmeid. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 6. OÜ Abaja Farm peab T. J. kaebust samuti põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmanda isiku väitel oli vaidlustatud otsuse tegemise olulisimateks argumentideks teadmine, et kaebuse esitaja ei tegele põllumajandusliku tootmisega ning kaebuse esitaja ja kolmanda isiku vahel on sõlmitud kasutusvaldusesse antava maatüki nr.3 osas kokkulepe. Kolmas isik toob välja, et kaebuse esitaja on varem erastanud haritavat maad, kuid pole kunagi ise maaharimisega tegelenud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4 7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et T. J. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. 8. Kaebuses on formuleerinud taotlused tuvastada Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsuse nr 21 õigusvastasus, tühistada see ning teha vallavolikogule ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Haldusasjas nr 3-3-1-39-10 tehtud otsuses käsitles Riigikohus käesolevas asjas vaidluse all oleva otsusega sarnase otsuse õiguslikku iseloomu ning asus seisukohale, et tegemist ei ole mitte eelhaldusakti, vaid menetlustoiminguna, mis on eraldiseisvana vaidlustatav. Taotledes vallavolikogu otsuse tühistamist, on kaebuse esitaja pidanud vaidlusalust otsust eelhaldusaktiks, samuti käsitas halduskohus seda eelhaldusaktina kaebust menetlusse võttes. Kuivõrd Riigikohtu eelviidatud seisukohast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsus, millega tehakse maavanemale ettepanek vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saaja kinnitamiseks, menetlustoiming, ei ole võimalik kaebust sisuliselt läbi vaadata esitatud tühistamisnõude osas. Kohtu hinnangul on kaebuses esitatud otsuse tühistamise nõuet võimalik vaadelda, ilma et kaebuse esitaja peaks selleks kaebust muutma, otsuse kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudena. Selle lähenemise võimalikkust kinnitab ka eelviidatud Riigikohtu otsus. Toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude saab seejuures esitada isik, kellel selleks on põhjendatud huvi. Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust T. J. põhjendatud huvi olemasolus, kuivõrd samas kaebuses on ta esitanud ka taotluse teha Koeru Vallavolikogule ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse tuvastamine on niisiis vajalik kohustamisnõude rahuldamise eeldusena ning seega on kaebuse esitajal põhjendatud huvi Koeru Vallavalitsuse 25. märtsi 2010 otsuse nr 21 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks. 9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et nii FIE T. J. kui ka OÜ Abaja Farm esitasid tähtaegselt avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks. Vaidlust ei ole saa olla ka selles, et mõlemad taotlejad vastasid maareformi seaduse (MRS) § 233 lõikes 2 sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks õigustatud subjekti tunnustele. OÜ Abaja Farm oli äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ning kaebuse esitaja oli äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga. Kohtumenetluses on vastustaja küll toonud välja, justkui ei tegeleks kaebuse esitaja põllumajandusliku tootmisega, ent seda väidet ei saa õiguslikus mõttes tõsiselt võtta juba seetõttu, et juhul kui kohalik omavalitsus oleks leidnud, et maa kasutusvaldusesse taotleja ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, oleks, lähtudes Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005 määrusega nr 24 kehtestatud riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (edaspidi VV määrus nr 2005/24)§ 10 lõikest 1 tulnud teha eraldi põhjendatud otsus isiku nimekirja kandmisest keeldumise kohta. Tuleb eeldada, et kui vallavolikogu on juba andnud mitmele ühe maatüki kasutusvaldusesse taotlejale tähtaja kokkuleppe sõlmimiseks, on volikogu käsitlenud neid kõiki nõuetele vastavate taotlejatena. 10. Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsuse näol on tegemist MRS § 23³ lõikes 6 ja VV määruse nr 2005/24 § 10 lõikes 5 märgitud vallavolikogu ettepanekuga maavanemale ühe taotleja eelistamiseks tulenevalt seaduses sätestatud eelistuse alustest. Menetlusosaliste vahel on vaidlus aga eelkõige selles, kas Koeru Vallavolikogu otsus, millega tehti maavanemale ettepanek kinnitada maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saajaks kolmas isik OÜ Abaja Farm, on

5 nõuetekohaselt põhjendatud ning samuti selles, kuidas peaks vallavolikogu kohaldama MRS § 23³ lõiget 6 olukorras, kui ühte maatükki soovivad kasutusvaldusesse saada mitu isikut, kellel on õigus kasutusvaldust saada ja kes ei ole saavutanud omavahel kokkulepet. MRS § 233 lõike 6 neljandas lauses sätestatakse, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. See tähendab, et volikogul on kaalutlusõigus. Sama lõike viienda lause kohaselt on taotlejaid võimalik üksteisele eelistada kolme kriteeriumi alusel: võimalik on eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või taotlejat, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. 11. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab põhjendus sisaldama haldusakti andmise õiguslikku ja faktilist alust ning lõikes 3 sätestatakse, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuigi vaidlusalust otsust ei saa eeltoodud põhjustel käsitada haldusaktina, laieneb haldusakti põhjendamise nõue ka sellisele kirjaliku otsustuse vormis tehtud menetlustoimingule. Otsuse põhjendamise eesmärk on eelkõige tagada selle hilisem kontrollitavus. Kaalutlusotsuse põhjendustest peab seetõttu selguma, millised asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud on haldusorgan enne otsuse langetamist tuvastanud, millistele tõenditele tuginedes need tuvastatud on, millise hinnangu haldusorgan neile asjaoludele andis ning millistel kaalutlustel tehti just konkreetse sisuga otsus, mitte aga mõni muu otsus, mille tegemine oleks kaalutlusõiguse kohaselt samuti võimalik olnud. HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt peab haldusakti põhjendus sisalduma haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. 12. Vaidlustatud otsuses on faktilise alusena välja toodud see, et FIE T. J. ja OÜ Abaja Farm on mõlemad esitanud avaldused maa kasutusvaldusesse saamiseks ning antud tähtajaks nad omavahelist kokkulepet saavutanud ei ole. Ainsa kaalutlusena on otsuses välja toodud see, et mõistlikum on anda maa OÜ Abaja Farm kasutusvaldusesse, kuna nimetatud isik on varem sama maad õiguslikul alusel kasutanud. Kohtu hinnangul ei saa sellist kaalutlust pidada asjakohaseks. Nagu eelpool märgitud sätestatakse MRS § 233 lõikes 6 kolm alternatiivset asjaolu, millest lähtudes oleks vallavolikogul alus üht maa kasutusvaldusesse saajat teisele eelistada. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et maa kasutusvaldusesse andmise otsustamise ajal ei kasutanud kumbki taotlejatest taotletavat maad õiguslikul alusel. Samas oli üks taotlejatest füüsilisest isikust ettevõtja ning kasutusvaldusesse taotletava maa piirinaaber (mis iseenesest on muidugi MRS § 233 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust taotleja kvalifitseerimise üks tingimustest). Haldusasjas nr 3-3- 1-39-10 tehtud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et asjaomastest sätetest ei saa kindlasti järeldada, nagu tuleks füüsilisest isikust ettevõtjat eelistada ainuüksi sellepärast, et tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga. Nimetatud lahendis käsitles Riigikohus küll MRS § 233 lg 6 varasemat redaktsiooni, mis aga konkreetses küsimuses praegu kehtivast oluliselt ei erinenud, kuna ka varasemas redaktsioonis oli viimase alternatiivse eelistusalusena ära märgitud asjaolu, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Halduskohus leiab siiski, et olukorras, kus üks taotlejatest on füüsilisest isikust ettevõtja, teine aga juriidiline isik, kelle maaomand samas taotletava maatükiga ei piirne ning kes tegelikult seda maad õiguslikul alusel ei kasuta, on vallavolikogul

6 võimalik juriidilisest isikust taotlejat eelistada üksnes juhul kui esinevad mingisugused iseäranis kaalukad põhjused, miks mitte eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat. Vastasel juhul kaotaks MRS § 233 lg 6 viiendas lauses sisalduv säte, mille kohaselt on volikogul õigus eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat, igasuguse tähenduse. 13. Vaidlusaluses otsuses ei ole Koeru Vallavolikogu aga esitanud ühtegi põhjendust, miks peaks eelistama taotlejat, kes ei vasta ühelegi MRS § 233 lõikes 6 sätestatud eelistamise tingimusele, samas kui teine taotleja neile tingimustele vastab. Põhjendus, et OÜ Abaja Farm on taotletavat maad varem pikka aega kasutanud, ei ole asjakohane, kuna see ei saa olla MRS § 233 lg 6 kohaselt aluseks tema eelistamisel. Täiendavaid kriteeriume, mille alusel üht taotlejat teisele eelistada, võiks volikogu seadma hakata juhul kui seaduses sätestatud kriteeriumite alusel on taotlejad võrdsed. Käesoleval juhul see nõnda aga ei ole. 14. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud täiendavad põhjendused, miks eelistati OÜ-d Abaja Farm. Kohus leiab, et sellisel moel kaalutlusotsuse põhjenduste tagantjärele esitamine ei ole võimalik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on küll teatud juhtudel võimalik kohtumenetluses haldusakti põhjenduste mõningane täiendamine või korrigeerimine, ent kaalutlusotsuse puhul on need võimalused äärmiselt piiratud. Vaidlustatud kaalutlusotsuses esitamata põhjendusi saaks kohtumenetluses otsuse aluseks olevate kaalutlustena käsitelda erandina vaid juhul kui muudest allikatest nähtuks üheselt ja kahtluseta, et just neist kaalutlustest on otsuse tegemisel lähtutud. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Põhjendused selle kohta, nagu ei oleks T. J. tõsiseltvõetav põllumees, töötades palgatööl ning saades põllumajanduslikust tootmisest vaid väga väikese sissetuleku või olles varem müünud enda omandis olevat põllumajandusmaad või rentides seda välja, ise põllumajandusliku tootmisega tegelemata, on esmakordselt esitatud käesolevas kohtumenetluses. Ei vallavolikogu ega volikogu maaeluja keskkonnakomisjoni istungite protokollidest ega muudest tõenditest ei nähtu, et vallavolikogu kui otsustuspädev organ oleks neid asjaolusid tegelikult kaalunud. Kaalutlusotsuse põhjendustest peab nähtuma just see, milliseid asjaolusid ja kuidas kaalus otsustuspädev organ, kelleks antud juhul on kollegiaalne vallavolikogu. See, kas või milliseid vähem või rohkem mõistlikke õigustusi leiab vaidlusalusele kaalutlusotsusele organi esindaja kohtumenetluses, ei ole asjassepuutuv, kui ei ole võimalik tuvastada, et nendest kaalutlustest otsuse tegemise ajal tõepoolest lähtuti ning kollegiaalse otsustamise puhul olid just need kaalutlused need, millest lähtudes vallavolikogu liikmed oma hääled andsid. 15. Kohus märgib siiski, et ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi ei saa pidada asjakohasteks. Vastustaja ja kolmas isik on kohtumenetluses asunud sisuliselt seiskohale, et FIE T. J. ei ole tõsiseltvõetav põllumajandustootja. Selle väite puhul tuleb esiteks märkida, et MRS § 233 lg 6 kohaselt ei ole põllumajandusliku tootmise maht iseenesest kriteeriumiks, mis õigustaks ühe tootja teisele eelistamist. Teiseks tuleb tähele panna, et füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegelikult põllumajandusliku toomisega ei tegele, ei ole üldse maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud subjekt ning sellise isiku kohta tuleks kohalikul omavalitsusel teha põhjendatud otsus vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja mittekandmise kohta vastavalt VV määruse nr 2005/25 § 10 lg 1 viimasele lausele. Andes mitmele taotlejale tähtaja kokkuleppe saavutamiseks, on omavalistus sisuliselt juba otsustanud kõik need isikud nõuetelevastavateks taotlejateks tunnistada. Haldusasjas nr 3-3-1-96-08 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et seaduses ei ole sätestatud alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega

7 tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MRS § 233 lg 2 tähenduses ning pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. Samas lahendis märkis Riigikohus, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul pea põllumajanduslik tootmine olema tema põhiline tegevusala ning põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Asjaolu, et OÜ Abaja Farm on varem taotletavat maad kasutanud ja seejuures kulutusi teinud, ei saa iseenesest olla aluseks tema eelistamisel maa kasutusvaldusesse andmisel. See asjaolu võiks kriteeriumina arvesse tulla, kui taotlejad muude kriteeriumite kohaselt võrdsed oleksid või kui oleks tuvastatud mingisugused asjaolud, millest võiks teha põhjendatud järelduse, et teine taotleja ei suuda kasutusvaldusesse antavat maad sihtotstarbeliselt ja efektiivselt kasutada. Käesoleval juhul ei ole ka kohtumenetluses selliseid asjaolusid esile toodud. See, et FIE T. J. on varem maad müünud või on selle välja rentinud, ei anna alust väita, et ta ei suudaks kasutusvaldusesse taotletavat maad efektiivselt ja sihtotstarbeliselt kasutada. Viimaks on nii vastustaja kui kolmas isik välja toonud asjaolu, et enamus vallavolikogu liikmeid oli otsuse langetamisel teadlik 25. märtsi 2010 hommikul FIE T. J. ning OÜ Abaja Farm vahel sõlmitud kokkuleppest. See väide on asjakohatu, kuna vaidlustatud otsuses viidatakse sõnaselgelt sellele, et poolte vahel kokkulepet sõlmitud ei ole. Seda, kas või kui paljud vallavolikogu liikmed sellise kokkuleppe olemasolust teadlikud olid või mil määral see nende otsustust mõjutas, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha. Lisaks sellele märgib kohus, et ühiste kavatsuste protokollina vormistatud kokkulepet ei saa kohtu hinnangul materiaalses mõttes käsitleda ka kokkuleppena MRS § 233 lõike 6 mõttes. Nimetatud sättest tuleneb, et kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. See tähendab, et mitme taotleja vaheline kokkulepe saab seisneda selles, et kõik peale ühe taotleja loobuvad maa kasutusvaldusesse taotlemisest. T. J. ja OÜ Abaja Farm vahelisest kokkuleppest ei tulene, et T. J. kohustuks maa kasutusvaldusesse saamise taotlusest loobuma, selles lepitakse kokku üksnes teatud järelmid juhuks kui OÜ Abaja Farm peaks saama kunagi kõnealuse maa erastada. 16. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsus on põhjendamata ning seetõttu õigusvastane. Põhjendamispuudusi ei saa käsitada vormivigadena, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Tunnistades tehtud otsuse õigusvastaseks, tuleb Koeru Vallavolikogule teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. MENETLUSKULUD 17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 250 krooni. Tasutud riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur kohtunik