3-10-1156/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-1156 Haldusasi M. U. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. veebruari 2010 korralduse nr 12.2 -3/1687-4 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: M. U. Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON 1. Jätta M. U. kaebus rahuldamata. 2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. 13. oktoobril 2009 korraldusega nr 12.2-3/8290-1 alustas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi maksuhaldur) Renmar Invest OÜ 2009. aasta augustikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsuse kontrolli. 03. veebruari 2010 korraldusega nr 12.2-3/1687-1 alustas maksuhaldur samasugust kontrolli 2009. aasta detsembrikuu osas. 2. 18. veebruaril 2010 andis maksuhaldur korralduse nr 12.2-3/1687-4, millega kohustas Renmar Invest OÜ juhatuse liiget M. U.i andma teavet Renmar Invest OÜ tehingute kohta 2009. aasta augusti- ja detsembrikuus. Selleks kohustati M. U.i ilmuma maksuhalduri ametiruumidesse 04. märtsil 2010 kell 13.00. Eelnimetatud korralduse põhjendavast osast nähtub, et varasemalt on Renmar Invest OÜ juhatuse liige esitanud maksuhaldurile viimase poolt nõutud dokumendid 2009. aasta augustikuu tehingute kohta, ent pole andnud maksuhaldurile tehinguid puudutavaid selgitusi ning 2009. aasta detsembrikuu kohta on maksuhalduri poolt nõutud dokumendid esitatud vaid osaliselt. Samuti nähtub korraldusest, et 18. veebruaril 2010 ilmus maksuhalduri juurde selgitusi andma Renmar Invest OÜ volitatud esindaja, kes aga enamikule küsimustest vastuseid anda ei osanud. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2 3. 03. mail 2010 esitas M. U. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb maksuhalduri 18. veebruari 2010 korralduse nr 12.2-3/1687-4 tühistamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et korralduse andmisel ei esinenud asjaolusid, mis õigustanuks teabe nõudmist kaebuse esitajalt kui kolmandalt isikult. Siinkohal toob kaebuse esitaja välja, et korralduse õiguslikus põhjenduses ei viidata maksukorralduse seaduse (MKS) sätetele, mis puudutavad teabe nõudmist kolmandalt isikult, samas kui kaebuse esitajat tuleks just kolmanda isikuna käsitada, kuivõrd kontrollitavaks isikuks ei ole mitte tema ise füüsilise isikuna, vaid Renmar Invest OÜ. Kaebuse esitaja viitab MKS § 61 lõigetele 1 ja 2 ning leiab, et esmalt tuleb maksuhalduril pöörduda vajaliku teabe saamiseks Renmar Invest OÜ poole ning alles MKS § 61 lõikes 2 sätestatud asjaolude ilmnemisel oleks maksuhalduril õigus pöörduda korraldusega kaebuse esitaja kui kolmanda isiku poole. Samuti märgib kaebuse esitaja, viidates korralduse õiguslikuks aluseks olevale MKS § 60 lõikele 3, et kui maksuhaldur leidis, et Renmar Invest OÜ volitatud esindaja poolt antud teave oli ebapiisav, siis pidanuks maksuhaldur eelnimetatud sätte alusel pöörduma maksukohustuslase Renmar Invest OÜ enda poole, mitte aga kolmanda isiku poole. Kaebuse esitaja toob ka välja, et volitatud esindaja ei osanud küsimustele vastata peaasjalikult seetõttu, et maksuhalduri revident ei andnud volitatud esindajale enne kokkusaamist teavet selle kohta, millist teavet maksuhaldur saada soovib. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab M. U. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et kuivõrd Renmar Invest OÜ volitatud esindaja J. A. ei osanud 18. veebruaril 2010 toimunud kohtumisel revidendi poolt esitatud küsimustele vastata, pidas maksuhaldur vajalikuks nõuda teavet juhatuse liikmelt M. U.lt. Maksuhaldur on seisukohal, et korraldus on õigesti adresseeritud OÜ Renmar Invest seaduslikule esindajale ning selles rõhutatakse, et seletusi soovitakse just äriühingult endalt ehk tema seaduslikult, mitte volitatud esindajalt. Vastustaja hinnangul on korralduse andmisel järgitud MKS § 60 lõiget 3. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldust ei saa mõista kui kolmandale isikule tehtud korraldust, sest teavet nõutakse maksukohustuslaselt endalt (läbi seadusliku esindaja) tema maksustamist puudutavate asjaolude kohta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5. Kohus leiab, et M. U. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta, kuivõrd maksuhalduril on õigus nõuda selgituste andmist kontrollitava juriidilise isiku juhatuse liikmelt ilma, et seda juhatuse liiget tuleks käsitada maksumenetluses kolmanda isikuna. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlusaluse korralduse näol on tegemist maksumenetluses kolmandale isikule adresseeritud korraldusega. Kolmandatelt isikutelt teabe nõudmist reguleerib MKS § 61, samas kui MKS §-s 60, mis on olnud vaidlustatud korralduse andmise õiguslikuks aluseks, reguleeritakse teabe nõudmist maksukohustuslaselt. Viimati viidatud paragrahvi 1. lõikes sätestatakse, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet ning vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 18. veebruaril 2010 ilmus maksuhalduri varasema korralduse peale teavet andma kontrollitava maksukohustuslase (s.o Renmar Invest OÜ) volitatud esindaja J. A. ega ka selles, et nimetatud esindaja ei osanud maksuhalduri revidendi küsimustele piisava põhjalikkusega vastata. Sisuliselt taandub käesolev vaidlus seega küsimusele, kas maksuhalduril on MKS § 60 lg 1 ja lg 3 alusel ehk nende õigusnormide järgi, mis on vaidlusaluse korralduse õiguslike alustena korralduses endas märgitud, õigus nõuda teabe andmist kontrollitava isiku konkreetselt juhatuse liikmelt ning kohustada seda konkreetset juhatuse liiget maksuhalduri juurde ilmuma. Kohus leiab, et MKS § 60 lg 1 sõnastusest kui ka maksumenetluses kesksel kohal olevast uurimispõhimõttest ning maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest tulenevalt on

3 maksuhalduril selline õigus. Eelpool viidatud MKS § 60 lõiget 1 tuleb mõista selliselt, et maksuhalduril on õigus teavet nõuda nii maksukohustuslaselt endalt kui ta maksukohustuslase esindajalt. Eelkõige ongi selles sättes silmas peetud juriidilisest isikust maksukohustuslase seaduslikke esindajaid, kuivõrd juriidiline isik on teatavasti õiguslik abstraktsioon, mis reaalselt tegutseb oma organite, täpsemalt organi kandjate tegevuse kaudu ning mis iseseisvalt, see tähendab juhtorgani kandjate tahtest sõltumatult, maksuhaldurile teabe andmise kohustust täita ei saa. Äriseadustiku § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Osaühingu kohustuste, sealhulgas maksumenetluses maksuhaldurile teabe ja selgituste andmise kohustuse, täimine saab seega reaalselt toimuda juhatuse liikmete tegevuse kaudu. Tõsi, nagu ka muude tehingute ja toimingute puhul ei ole ka maksumenetlusega seotud kohustuste täitmisel välistatud edasivolitamine, ent edasivolitamisega ei saa juhatuse liige vabaneda kohustusest ise tagada juriidilise isiku kohustuste nõuetekohane täitmine. MKS § 60 lõigetest 1 ja 3 koostoimes tuleneb, et maksuhaldur võib nõuda teabe andmist juriidilise isiku seaduslikult esindajalt juhul kui teabe andmiseks ilmunud volitatud esindaja poolt antud teave on vastuoluline või ebapiisav. Tõsi, MKS § 61 lõike 3 kohaselt on maksuhalduril sel juhul õigus pöörduda maksukohustuslase poole, ent nagu juba eelpool märgitud ei ole võimalik nõuda mingisuguse teabe või selgituste andmist juriidiliselt isikult kui abstraktsioonilt. MKS § 60 lg 3 kaotaks juriidiliste isikute puhul igasuguse mõtte, kui see annaks maksuhaldurile volitatud esindaja käest ebapiisava teabe saamise korral üksnes õiguse adresseerida uus teabe andmise korraldus juriidilisele isikule, kohustamata teabe andmiseks mõnd konkreetset seaduslikku esindajat, kes eelduslikult peaks olema juriidilise isiku majandustegevuse ning maksumenetluses kontrollitavate tehingute asjaoludega kursis. Sellise kitsa tõlgenduse korral oleks maksukohustuslasel sisuliselt võimalik ka järgmisel korral saata maksuhaldurile selgitusi andma mõni volitatud esindaja, kellelt maksuhalduril jälle kord ei pruugi olla võimalik maksumenetluses tähtsust omavaid asjaolusid piisava põhjalikkusega välja selgitada. MKS § 60 lg 3 eesmärk on aga just see, et maksuhaldur saaks vajaliku teabe ning juriidilise isiku puhul saab selleks esmaseks teabe allikaks olla just juriidilise isiku juhatuse liige. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et MKS § 60 lõigetest 1 ja 3 tuleneb maksuhaldurile õigus anda korraldus, millega kohustatakse maksuhalduri juurde teabe andmiseks ilmuma konkreetset juriidilise isiku juhatuse liiget. Seetõttu tuleb M. U. kaebus rahuldamata jätta. 6. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur Kohtunik