3-10-1217/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-1217 Otsuse kuupäev 25.08.2010 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksandr Abdurahmanov´i kaebus eraldatud lukustatud kambris hoidmise õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 05.08.2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aleksandr Abdurahmanov; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti 13.04.2010.a käskkirjaga nr 1-4/495 kohaldati Aleksandr Abdurahmanov´i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 13.04.2010.a., s.o vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist (spordisaali kasutamine) ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirja kohaselt tegi kinnipeetav A. Abdurahmanov, kandes karistust süüdimõistetute eluhoone esimeses osakonnas, kaaskinnipeetavatele tätoveeringuid, seades seeläbi ohtu oma tegevusega kaaskinnipeetavate elu ja tervise, kuna tätoveerimisega on suur oht nakatuda erinevatesse haigustesse.

20.04.2010.a esitas A. Abdurahmanov Tartu Vanglale vaide, milles vaidlustas 13.04.2010.a käskkirja nr 1-4/495 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta.

Tartu Vangla 05.05.2010.a vaideotsusega nr E5 135 jäeti A. Abdurahmanov´i vaie rahuldamata. Tartu Vangla asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri oli õiguspärane.

10.05.2010 saabus Tartu Halduskohtusse Aleksandr Abdurahmanov’i kaebus Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti 13.04.2010.a käskkirja nr 1-4/495 peale. A. Abdurahmanov palus tühistada Tartu Vangla 13.04.2010.a käskkiri nr 1-4/495 ning tunnistada tema lukustatud kambris hoidmine õigusvastaseks.

Tartu Halduskohtu 20.05.2010.a kohtumäärusega võeti A. Abdurahmanov´i kaebus Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti 13.04.2010.a käskkirja nr 1-4/495 tühistamise ning eraldatud lukustatud kambris hoidmise õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse.

05.08.2010.a toimunud kohtuistungil esitas vastustaja Tartu Vangla esindaja kohtule Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti 29.06.2010.a käskkirja nr 1-4/1031, millega lõpetati kaebuse esitaja suhtes 13.04.2010.a käskkirjaga nr 1-4/495 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud alates 29.06.2010.a seoses asjaolude äralangemisega. Seoses kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistamisega taotles Tartu Vangla menetluse lõpetamist Halduskohtumenetluse (HKMS) § 24 lg

1 p 4 järgi. Kaebuse esitaja Aleksandr Abdurahmanov ei olnud menetluse osalisele lõpetamisele vastu.

Tartu Halduskohtu 23.08.2010.a kohtumäärusega lõpetati menetlus A. Abdurahmanov´i kaebuses Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti 13.04.2010.a käskkirja nr 1-4/495 tühistamise nõudes. Kohus määras, et haldusasja nr 3-10-1217 raames arutatakse eraldatud lukustatud kambris hoidmise õigusvastasuse tuvastamise nõuet.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebuse kohaselt otsustas Tartu Vangla 13.04.2010.a Aleksandr Abdurahmanov´i suhtes rakendada täiendavaid julgeolekumeetmeid ja ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse, põhjusel, et keegi teatas operatiivosakonda, et kaebuse esitaja teeb tätoveeringuid. Samuti paigutati kaebuse esitaja 18.09.2009.a käskkirjaga nr 1-4/1424 eraldatud lukustatud kambrisse, sest 15.09.2009.a leiti tema kambrist nõelu. Varasemalt oleks tema juurest justkui leitud tätoveerimisaparaat.

A. Abdurahmanov ei nõustunud Tartu Vangla 13.04.2010.a käskkirjaga ning esitas vaide, mis jäeti Tartu Vangla poolt rahuldamata. Kaebuse esitaja leiab, et tema paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse tuleb tunnistada õigusvastaseks. Teda ei ole kordagi Tartu Vanglas tätoveerimiselt tabatud. Ühtegi sellekohast ettekannet ei ole. Isikuid, kellele ta oleks justkui tätoveeringuid teinud, ei ole üle kuulatud. Ütlusi on andnud ainult kõrvalised kinnipeetavad. Aleksandr Abdurahmanov leiab, et ei saa süüdistada inimest, kui ei ole fakte ja sisulisi tõendeid. Vanade sündmustega manipuleerimine ei anna õigust piirata tema õigusi tulevikus. Iga situatsiooni tuleb vaadelda eraldi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 2, § 4 lg 2 ja § 5 lg 2 määravad, et haldusakt ja haldustegevus peavad olema vastavuses. Diskretsiooniõigust tuleb teostada vastavalt volitustele ja eesmärkidele. Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt. Meetmete rakendamiseks peavad olema tõendid, mis on toodud HMS §-s 38. Administratsioon peab juhinduma Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 14 ja 19 ning Riigikohtu 17.02.2003.a lahendist nr 3-4-1-1-03. Õigusi tohib piirata vaid vastavalt PS §-le 3 ja 11.

A. Abdurahmanov leiab, et vangistusseaduse (VangS) § 66 lõikest 1 ja 2 ei tulene iseseisvat alust lisajulgeolekuabinõu kasutamiseks kinnipeetava suhtes. Tõsi, mõnikord lisajulgeolekuabinõu kasutamine kinnipeetava suhtes võib kokku langeda vangla direktori kohustusega tagada julgeolek vanglas. Kaebuse esitaja leiab, et teda paigutati 13.04.2010.a eraldatud lukustatud kambrisse alusetult. Sellega on Tartu Vangla rikkunud kaebuse esitaja õigusi ja vabadusi PS § 18 lg 1, VangS § 41 lg 1 ja 2, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni I osa artikkel 3 ja Karistusseadustiku § 324 järgi. Tema põhjendatud huviks kohtusse pöördumisel on oma õiguste kaitse ja vanglale moraalse kompensatsiooni taotluse esitamine.

05.08.2010.a toimunud kohtuistungil täpsustas kaebuse esitaja oma põhjendatud huvi ja märkis, et ta ei soovi, et tema toimikusse jääksid negatiivsed aktid. See võib segada kaebuse esitaja ennetähtaegset vanglast vabastamist. Kaebuse esitaja ei saanud kahe kuu jooksul kasutada spordisaali ega inimestega suhelda. Ei saanud minna välja, ainult üks tund sai väljas jalutada. Kinnises kambris olemine mõjus kaebuse esitaja psüühikale halvasti.

Samuti ei ole kaebuse esitajal olnud tätoveerimise aparaati. Temalt on ära võetud pardel, mitte tätoveerimisaparaat. Kolm nõela oli, kuid see ei tähenda, et ta tätoveeris. Sektsioonis on kolm inimest koos kaebuse esitajaga, kes oskavad tätoveerida.

Kaebuse esitaja palub tunnistada tema 13.04.2010.a eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine õigusvastaseks alates kinnipidamisest kuni tema vabastamiseni.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Tartu Vangla on seisukohal, et Aleksandr Abdurahmanov´i kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu.

VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vangla vanglateenistuse ametnik. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse VangS § 69 lg 1 alusel kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekumeetmeid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 2 kohaselt on täiendavate julgeolekumeetmetena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, ohjeldusmeetmete kasutamine.

Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamist Aleksandr Abdurahmanov´i suhtes tingis asjaolu, et Tartu vangla julgeolekuosakonna ametnike poolt teenistusülesannete täitmise tulemusena tuvastati, et A. Abdurahmanov tegi kaaskinnipeetavatele tätoveeringuid, seades seeläbi ohtu kaaskinnipeetavate elu ja tervise, kuna tätoveerimisega kaasneb suur oht nakatuda erinevatesse haigustesse. Tätoveeringute tegemise teel võivad verega edasi kanduda erinevad nakkushaigused. Vaid distsiplinaarkaristuse määramisega ei saanud välistada tätoveeringute tegemise jätkamist kaebuse esitaja poolt.

08.04.2010.a teostati süüdimõistetute eluhoone esimese eluosakonna kinnipeetavate meditsiiniline ülevaatus, mille käigus avastati kuuel kinnipeetaval uus või täiendatud tätoveering. Julgeolekuosakonna spetsialist A. Mikk 13.04.2010.a ettekande kohaselt on julgeolekuosakonna ametnike poolt teenistusülesannete täitmise tulemusena kindlaks tehtud, et A. Abdurahmanov tegi tätoveeringuid kahele kinnipeetavale. Julgeolekuosakonna spetsialist K. Gorovoja 30.04.2010.a õiendist vaide nr E5 135 juurde, nähtub, et A. Abdurahmanov tegi tätoveeringuid kahele kinnipeetavale ja selle tuvastamise kohta on koostatud kaastööteatis nr 35.

Vastuseks kaebaja seisukohale, et varasemate sündmustega manipuleerimine ei anna õigust piirata tema õigusi tulevikus, tuleb märkida, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ennetava st preventiivse meetmena ning nende kohaldamisel lähtutakse ex ante vaatlusviisist ehk siis meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seega A. Abdurahmanov´i varasemat käitumist arvestades oli oht, et ta võib jätkata oma õigusvastast tegevust, reaalne. Kaebuse esitaja suhtes on ka varasemalt kohaldatud sama teo eest täiendavaid julgeolekuabinõusid, kus 15.09.2009.a omas ta kambris kolme tätoveerimisnõela, mis olid peidetud madratsi sisse. Samalaadne õigusrikkumine leidis aset 23.07.2009.a, kui A. Abdurahmanov´i kambrist leiti tätoveerimisaparaat koos kolme nõelaga. Olenemata kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest, ei olnud kaebuse esitaja oma käitumisest järeldusi teinud ja jätkas avatud osakonnas oma varasemat tegevust (tätoveeringute tegemist). Kaebuse esitaja teab, kuidas saab pardlist teha tätoveerimisaparaati.

Vangla vastutab julgeoleku eest vanglas ja kui on piisav alus kahtlustada, et kinnipeetav võib oma tegudega ohustada vangla julgeolekut on vanglateenistusel õigus ja kohustus võtta tarvitusele kõik abinõud vangla julgeoleku vähendamiseks. Kaebuse esitaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne taotletava eesmärgi, vangla sisekorraeeskirjade täitmise tagamine, suhtes.

Liikumispiirangu ja spordisaali kasutamise piirangu osas on vangla erinevates osakondades eri tingimused. Kaebuse esitaja põhiõigused olid tagatud, neid piiratud ei olnud.

Tuginedes eeltoodule palub vastustaja Tartu Vangla HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta A. Abdurahmanov´i kaebus rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Kaebus tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

Kaebuse esitamise ajal (10.05.2010.a) oli kaebaja suhtes kohaldatud VangS § 69 ja seega oli tal põhjendatud huvi oma õiguste kaitseks, s.o. vabaneda eraldatud lukustatud kambrist. Alates 29.06.2010.a. kui kaebuse esitaja vabanes eraldatud lukustatud kambrist, on tema põhjendatud huviks moraalse kompensatsiooni taotluse esitamine (õigusvastasuse tuvastamise puhul).

13.04.2010.a Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti juhataja ülesannetes käskkirjaga nr 1-4/495 oli kaebaja suhtes kohaldatud alates 13.04.2010.a vanglasisene liikumisja suhtlemisvabaduse piirang, kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali kasutamine) ning kohaldatud oli eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist julgeolekuosakonna spetsialisti Argo Mikk 13.04.2010.a ettekande alusel.

Käskkirja kohaselt Aleksandr Abdurahmanov, kandes karistust süüdimõistetute eluhoone esimeses osakonnas, tegi kaaskinnipeetavatele tätoveeringuid, seades seeläbi ohtu oma tegevusega kaaskinnipeetavate elu ja tervise, kuna tätoveerimisega on suur oht nakatuda erinevatesse haigustesse.

Käskkirjas on märgitud, et kaebuse esitaja suhtes on ka varasemalt kohaldatud tätoveerimise eest täiendavaid julgeolekuabinõusid – 15.09.2009.a omas ta kambris 3 tätoveerimisnõela, mis olid peidetud madratsi sisse. Samalaadne õigusrikkumine oli ka 23.07.2009.a, kui kaebaja kambrist leiti tätoveerimisaparaat koos kolme nõelaga.

Käskkirja kohaselt on eesmärgipärane vanglal võtta tarvitusele abinõud, vältimaks kaebaja poolt edaspidi samalaadse teo toimepanemist. Preventiivsel eesmärgil on õigustatud kohaldada täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaali kasutamise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.

Kaebaja ei eita, et enne 13.04.2010.a käskkirja väljaandmist, olid tal analoogsed, tätoveerimisega seotud õigusrikkumised.

Kaebaja kirjutab oma vaides (t.l. 53), et vangla võttis teda isoleerides aluseks vanad faktid (18.09.2009.a, 15.09.2009.a ja 23.07.07.2009.a). Vastustaja seda ei vaidlusta ja leiab, et julgeolekuosakonna spetsialist Argo Mikk ettekande (t.l. 72) alusel, olid kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud VangS § 69 kohaselt. Nimetatud ettekandes on märgitud, et 08.04.2010.a meditsiinilise ülevaatuse käigus avastati kuuel kinnipeetaval uus või täiendatud tätoveering ja julgeolekuosakonna ametnike poolt on teenistusülesannete täitmise tulemusena kindlaks tehtud, et muuhulgas tegi tätoveeringuid kaebuse esitaja, kes tätoveeris mitut kinnipeetavat. Ettekande kohaselt omab kaebuse esitaja 3 kehtivat karistust, millest viimane määrati 02.10.2009.a keelatud esemete eest (omas tätoveerimisnõela).

Julgeolekuosakonna spetsialist K. Gorovoja 30.04.2010.a õiendi kohaselt (t.l. 73) on julgeolekuosakonna poolt kogutud informatsiooni kohaselt tuvastatud, et tätoveeringuid tegi kaebuse esitaja kahele kinnipeetavale, kes on kaasatud koostööle kaastööteatise nr 35 alusel.

Õiendis on märgitud, et kaebaja tegevus on Tartu Vangla julgeolekut ohustav, sest tätoveeringu tegemise teel võivad verega edasi kanduda erinevad nakkushaigused, sealhulgas hepatiit ja HIV. Õiendis leiti, et distsiplinaarkaristuse määramine ei takista kaebuse esitajal tätoveeringute tegemist ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on suurema hulga teiste kinnipeetavate elu ja tervise tagamine.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse ennetava, see on preventiivse meetmena ning nende kohaldamisel meetmete rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles vastustaja annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ülaltoodud dokumentide alusel tegi vastustaja analüüsi, et on reaalne oht selleks, et kaebaja võib oma tegevust jätkata (Riigikohtu 12.11.2009.a otsus nr 3-3-1- 63-09).

On tuvastatud, et alates 13.04.2010.a kuni 29.06.2010.a (t.l. 52 ja 69) olid kaebuse esitaja suhtes kohaldatud VangS § 69 alusel täiendavad julgeolekuabinõud. Selle aluseks oli õiguspärane haldusakt - Tartu Vangla 13.04.2010.a käskkiri nr 1-4/495, mis vastas haldusakti nõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne taotleva eesmärgi ja vangla sisekorraeeskirja täitmise tagamise suhtes.

29.06.2010.a käskkirjaga nr 1-4/1031 oli kaebaja suhtes lõpetatud VangS § 69 kohaldamine alates 29.06.2010.a seoses asjaolude äralangemisega, aga mitte käskkirja õigusvastasusega.

HMS § 54 kohaselt oli 13.04.2010.a käskkiri nr 1-4/495 antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastas vorminõuetele. Selle haldusakti alusel oli VangS § 69 kohaldatud õiguspäraselt. Kohus ei tuvastanud, et vastustaja toiming VangS § 69 kohaldamisel kaebaja suhtes oleks olnud seadusevastane.

Kohus leiab, et kaebaja paigutamine alates 13.04.2010.a kuni 29.06.2010.a eraldatud lukustatud kambrisse ei olnud õigusvastane ja seega jätab HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebuse rahuldamata.

Tamara Hristoforova kohtunik