3-10-878/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-878 Otsuse kuupäev

28. juuli 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi X kaebus Viru Vangla 12. veebruari 2010. a käskkirja nr 6- 3/274-D ja 19. veebruari 2010. a käskkirja nr 6-3/313-D tühistamiseks ning Viru Vangla toimingute (13. veebruaril 2010. a esitatud vaide ja esialgse õiguskaitse taotluse ning

25. veebruaril 2010. a esitatud vaide menetlemise tähtaegade ületamine) õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

8. juuli 2010 Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitaja X; Vastustaja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 27.08.2010. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Vangla 11.02.2010. a distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt karjus kinnipeetav X 13.01.2010. a kella 18.40 paiku teise üksuse juhi kabineti ukse taga valjuhäälselt ja kasutas suhtlemise ajal ebaviisakat parasiitsõna ja ei allunud valvuri poolt antud korduvatele korraldustele ebaviisakas käitumine lõpetada. Viru Vangla 12.02.2010. a käskkirjaga nr 6.-3/274-D määrati kinnipeetav X vanglaametnikega ebaviisaka käitumise ning korraldusele mitte allumise eest distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 15 ööpäevaks.

2. Viru Vangla 17.02.2010. a distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt karjus kinnipeetav X 21.01.2010. a kella 14.30 paiku E sektsioonis valvuri peale kasutades ebatsensuurseid venekeelseid väljendeid. Valvuri korralduse peale rahuneda hakkas ta veel valjemini karjuma ja oli agressiivselt meelestatud. Viru Vangla 19.02.2010. a käskkirjaga nr 6.-3/313-D määrati kinnipeetav X vanglaametnikega ebaviisaka käitumise eest distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine

18 ööpäevaks. X esitas 13.02.2010. a vaide Viru Vangla 12.02.2010 käskkirja nr 6.-3/274-D kehtetuks tunnistamiseks. X esitas 25.02.2010. a vaide Viru Vangla 19.02.2010 käskkirja nr 6.-3/313-D kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla ei menetlenud vaideid tähtaegselt.

3. X esitas 04.04.2010. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 12.02.2010. a käskkirja nr 6-3/274-D ja 19.02.2010. a käskkirja nr 6-3/313-D tühistamiseks ning Viru Vangla toimingute, mis seisnesid selles, et kaebaja poolt nimetatud käskkirjade peale 13.02.2010. a esitatud vaiet ja esialgse õiguskaitse taotlust ning 25.02.2010. a esitatud vaiet ei ole tähtaegselt lahendatud, õigusvastaseks tunnistamiseks.

4. Tartu Halduskohtu 13.04.2010. a määrusega kohaldati esialgset õiguskaitset ja peatati vaidlustatud käskkirjade täitmine. Tartu Halduskohtu 14.04.2010. a määrusega tagastati HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel X kaebus osaliselt Viru Vangla toimingute, mis seisnevad kaebaja poolt 13.02.2010. a esitatud vaide ja esialgse õiguskaitse taotluse ning 25.02.2010. a esitatud vaide menetlemise tähtaegade ületamises, õigusvastasuse tuvastamise osas.

Kaebuse esitaja nõue

5. Vaidlustatud käskkirjad on kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalsed ning vastuolus kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega. Käskkirjadest ei nähtu, milline kaebaja tegevus takistas ametnikel täita igapäevaseid teenistusülesandeid ning milliste teenistusülesannete täitmist kaebaja segas. Ei nähtu, milles seisnes kaebaja õigusvastane käitumine. Kuna teine sektsioon oli kinni, ei olnud sektsioonis teisi kinnipeetavaid, mille tõttu ei saanud kaebaja anda halba eeskuju. Kaebaja ei karjunud, röökinud ega käitunud ebaviisakalt, vaid rääkis valjuhäälselt. Tõendatud ei ole vanglaametniku solvamine, ja ei nähtu, milles seisnes kaebaja agressiivne meelestatus. Arusaamatuks jääb, kas anti korraldus rahuneda või järgida üldtunnustatud viisakusreegleid. Pole kaalutud vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning pole arvestatud asjaoluga, kas kaebaja tunnistas süüd või mitte. Käskkirjast ei selgu, kuidas sai kaebaja mõjutada kogu sektsiooni kinnipeetavate meelestatust. Teine käskkiri on vastuolus võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega, kuna käskkirja andja oli ka distsiplinaarmenetluse läbiviijaks. Käskkirjad on osaliselt identse sõnastusega. Ükskõik millist üksikvangistuse vormi peaks rakendama nii lühikese aja jooksul kui võimalik.

Neil asjaoludel taotleb kaebaja käskkirjade tühistamist.

Vastustaja vastuväited

6. Käskkirjad on kaalutletud. Kinnipeetav on kohustatud olema viisakas. Vanglaametnike peale karjumine ja röökimine ei ole viisakas käitumine, samuti ei ole viisakas väljendi „kurat" kasutamine ning ebatsensuursete väljendite kasutamine. Distsiplinaarmenetlused viidi läbi nõuete kohaselt. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale on asjaolusid arvestades kartseri määramine proportsionaalne. Kinnipeetava poolt karjumine raskendab vanglateenistujatel igapäevaste teenistuskohustuste täitmist (kaebaja vastuvõtule saatmist) ja on juba oma iseloomult häiriv. Ametnike teenistuskohustuste täitmine on häiritud, kui kabinetti kostub kinnipeetava karjumine ja röökimine. 13.01.2010 viibis osakonnas 19 kinnipeetavat. Samuti toimus õppetöö osakonnas olevas grupitöö ruumis. Ühiskonnas on aktsepteeritud käitumisnormiks vestluses normaalse, mitte kõrgendatud hääletooni kasutamine. Vanglaametnike peale karjumine ning nendega suheldes ebatsensuursete väljendite kasutamine mõjutab paratamatult ka teisi kinnipeetavaid ning näitab negatiivset eeskuju, luues teistele kinnipeetavatele mulje, et selline käitumine on lubatav. E7 (1) osakonna kinnipeetavatel on ajavahemikul 13.00-15.00 oma osakonnas liikumiseks vaba aeg, mistõttu nägid ja kuulsid osakonnas viibivad kinnipeetavad kaebaja ebaviisakat käitumist. Kaebaja ei ole teise menetluse käigus soovinud seletusi anda, mistõttu ei ole olnud võimalik arvestada kaebaja seletustega ning sellega, kas ta tunnistab oma süüd või mitte. Kaebaja viide võimude lahususe printsiibile on asjakohatu. Teise käskkirja puhul täitis M. Bendi ajavahemikul 08.02.2010-19.02.2010 II üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesandeid ning oli pädev isik distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene keeldu, et distsiplinaarkaristuse määraja ei võiks ka ise distsiplinaarmenetlust läbi viia. Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisnes ametniku erapoolikus. Neil asjaoludel taotleb vastustaja kaebuse rahuldamata jätmist.

Kohtu põhjendused ja otsus

7. Kaebaja poolt esitatud toimingute tuvastamisnõue on lahendatud Tartu Halduskohtu 14.04.2010. a määrusega (tl 48), mille tõttu kuulub käesoleva otsusega lahendamisele vaidlus haldusaktide (tl 61-62, 64-65) tühistamisnõuetes.

8. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad on kooskõlas kehtiva õigusega ja ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kinnipeetav on kohustatud olema teiste isikutega viisakas (Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.3), mille tõttu on vastustaja õigesti tuvastanud, et kaebaja ei ole täitnud VangS § 67 punktis 1 sätestatud kohustust täita vangla sisekorraeeskirju. Sisekorraeeskirjad, sh kodukord, kuuluvad täitmisele olenemata kinnipeetava maailmavaatest või varasemast eluviisist. Vanglaametniku korralduste õiguspärasust eeldatakse, mille tõttu on kinnipeetav kohustatud neid täitma (VangS § 67 punkt 1).

Ametnike peale karjumist ja röökimist ei saa pidada viisakaks ja aktsepteeritavaks käitumiseks. Rääkimata siis väljendi „kurat" kasutamisest või ebatsensuursete väljendite kasutamisest. Röökimine tähendab teisisõnu valjusti karjumist. Valjusti karjumine ja valju häälega rääkimine ei ole üldteadaolevalt sünonüümid. Seega ei ole tõsiselt võetav kaebaja väide, et ta ei karjunud, vaid rääkis valju häälega. Kinnipeetav ei tohi takistada vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirida teisi kinnipeetavaid (VangS § 67 punkt 2).

Käesolevatel juhtudel aga kaebaja seda tegi. Halduskohus on seisukohal, et seoses vangla julgeolekuga ei pea vastustaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjades välja tooma ametnike konkreetseid tööülesandeid, mille täitmist segati. Kohtupraktikas ei ole vanglaametnikke segavaks käitumiseks loetud nende aadressil tehtud kriitiliste märkuste avaldamist kinnipeetavate poolt. Käesoleval juhul ei ole aga esimese käskkirja (tl 64-65) puhul kaebajat karistatud kriitilise märkuse tegemise eest, vaid on karistatud valjusti karjumise eest.

Samuti ei ole lubatava kriitilise märkusena käsitletav väljendi „kurat“ kasutamine. Teise käskkirja (tl 61-62) puhul on kaebaja karjudes kasutanud ebatsensuurseid väljendeid ja jätnud täitmata ametniku seadusliku korralduse rahuneda (VangS § 67 punkt 1), mille tõttu ei nähtu halduskohtule kummagi käskkirja puhul kaebaja süüd välistavaid asjaolusid. Käskkirjades on vastustaja oma kaalutlused esitanud halduskohtule arusaadavalt. Kaebajale määratud karistused on proportsionaalsed toimepandud rikkumistega, kuna kaebajat on ka varasemalt karistatud samalaadsete rikkumiste eest.

Kaebaja on samalaadsed distsipliinirikkumised toime pannud nädalase vahega, seega on alust väita, et tegemist on süstemaatilise rikkumisega. Käskkirjad ei ole ebaproportsionaalsed ja vastuolus kaebaja poolt osundatud kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega. Asjaolu, et käskkirjade sõnastus mingis osas kattub, on kooskõlas haldusmenetlusele omase ökonoomsuse printsiibiga. Kuna kaebaja on keeldunud seletuste andmisest (tl 69, 73), puudus vastustajal võimalus välja selgitada, kas kaebaja oma süüd tunnistas või mitte. Vastustaja on esitanud tõendi jalutuskäigul viibinud kinnipeetavate kohta (tl 76), millega on tõendatud, et kaebaja ei viibinud sektsioonis ainult koos ametnikega, vaid et seal viibis ka teisi kinnipeetavaid.

Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ei ole eiratud, kuna vastuolu kehtiva õigusega puudub. Halduskohtule esitatud tõenditest ei järeldu, et karistuse määraja oleks olnud erapoolik. Kohus möönab, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik menetlusest osa võtta, kui ta on asjas menetlusosaline. Nimetatud säte annab aluse aga isiku vastu taanduse esitamiseks, mitte ei sätesta absoluutset alust otsuse tühistamiseks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kaebaja haldusmenetluses taandust ametniku vastu esitanud ei ole.

Menetluses osalemise keelu rikkumine ei tähenda seda, et tehtud otsus tuleks ainuüksi sel põhjusel tühistada. Nagu teiste menetlusvigade korral, toob erapooletusreegli rikkumine kaasa haldusakti tühistamise üksnes siis, kui leiab tõendamist, et rikkumine on mõjutanud sisuliselt asja otsustamist. Äärmisel juhul peaks tõendatud olema põhjendatud kahtlus, et rikkumine võis mõjutada asja otsustamist, kuid kohus taolist põhjendatud kahtlust käesolevas kaasuses ei tähelda. Kuna käesoleval juhul ei ole tõendatud, et menetlusnormi rikkumine oleks mõjutanud asja otsustamist, siis tuleb HMS §-st 58 tulenevalt vaidlusalune haldusakt ka sel alusel jätta kehtetuks tunnistamata.

Kaebaja on lühikese aja jooksul toime pannud samalaadilised distsiplinaarrikkumised, mille tõttu on alusetu tema väide, et üksikvangistust on otsustatud kasutada tema suhtes liiga pika aja jooksul.

9. HKMS § 92 lõikest 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

Roby Koik kohtunik