3-10-817/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-10-817 Otsuse kuupäev 28. juuli 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Marko Lind (Linnu) kaebus Viru Vangla direktori 3. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/2715 tekitatud mittevaralise kahju summas 8000 krooni hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 8. juuli 2010 Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Marko Lind; Vastustaja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus osaliselt. 2. Välja mõista Viru Vanglalt Marko Linnu kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 300 (kolmsada) krooni. 3. Välja mõista Viru Vanglalt riigi tuludesse riigilõiv 250 (kakssada viiskümmend) krooni. Väljamõistetud riigilõiv kanda Rahandusministeeriumi pangakontole SEB Pangas a/a 10220034796011, viitenumber 2900078525 või Swedbank a/a 221023778606 viitenumber 2900078525. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 27.08.2010. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Vangla direktori 03.12.2009. a käskkirjaga nr 6.-3/2715-D karistati Marko Lindu P- hoones teises kambris viibiva kinnipeetavaga suhtlemise eest distsiplinaarkaristusena 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Marko Linnu vaide alusel tunnistati Viru Vangla direktori 26.01.2010. a vaideotsusega nr 6-25/802-1 kehtetuks Viru Vangla direktori 03.12.2009. a käskkiri nr 6.-3/2715-D.

2 Marko Lind esitas 28.01.2010. a Viru Vanglale taotluse 8000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Viru Vangla jättis taotluse tähtaegselt lahendamata.

2. Marko Lind esitas 29.03.2010. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vanglalt mittevaralise kahju summas 8000 krooni väljamõistmiseks.

Kaebuse esitaja nõue

3. Kaebuse kohaselt oli kaebaja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise ajaks distsiplinaarkaristuse ära kandnud. Tema õigusi ja vabadusi piirati seega õigusvastaselt, mille eest on proportsionaalseks hüvitiseks 8 000 krooni. Kahjunõuet põhjendab kaebaja sellega, et ta ei saanud kartseris neid asju, mis on talle muidu kinnipeetavana ettenähtud. Piiratud oli kaebaja liikumisvabadus, ta ei saanud osaleda grupitöös, mis oli ITK-s ettenähtud, samuti ei saanud ta raadiot kuulata. Kuna WC pott ei olnud kambrist eraldatud, alandati kaebaja inimväärikust. Kartserisse paigutamine on intensiivselt põhiõigusi riivav ja inimväärikust kahjustav. Kinnipeetavale ei tohi põhjustada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis kaasnevad paratamatult vanglas kinnipidamisega.

Vastustaja vastuväited

4. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

5. Kirjalikus vastuses kaebusele vabandab vastustaja kaebaja ees.

6. Vastuse kohaselt ei anna kinnipeetava kartserisse paigutamine automaatselt nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamisele, vaid isikule peab olema reaalselt tekkinud RVastS § 9 lg 1 sätestatud kahju.

7. Kinni peetava isiku kartserisse paigutamisel on sisuliselt tegemist kinni peetava isiku suhtes vanglasisese rangema režiimi kohaldamisega ning see ei ole käsitatav isikult vabaduse võtmisena.

8. Hiljem kehtetuks tunnistatud käskkirja alusel seitse ööpäeva kartseris viibimine, tingimustes, mis vastasid seaduses sätestatud nõuetele ning kuna kaebajale ei tekkinud terviseprobleeme, ei ole sellise tõsidusastmega, et tegemist oleks inimväärikuse alandamisega.

9. Kartserikamber vastas seaduses sätestatud tingimustele.

10. VSkE-st ei tulene nõuet, et WC peab olema kartseris eraldatud. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole asunud seisukohale, et privaatsust mittevõimaldavad tualetid oleksid otseselt ning ainsa asjaoluna inimväärikust alandavad.

11. Kaebaja osales sotsiaalprogrammis Convictus, kaebajal jäi kartseris viibimise tõttu osalemata, vaid ühes grupitöös, millest ei saa tekkida sellist kahju, et see tingiks hüvitamist rahas.

Kohtu põhjendused ja otsus

3 13. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kaebus ei kuulu rahuldamisele kaebuses toodud põhjendustel, sest Riigikohtu halduskolleegium on 15.03.2010. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1- 93-09 muutnud oma varasemat seisukohta inimväärikuse alandamise suhtes, kui kinnipeetavat hoitakse õigusliku aluseta kartseris. Kaebusega kaitstavaks õigushüveks on vabadus (PS § 20). Vaidluse lahendamisel kohaldab halduskohus kehtivat materiaalõigust (eelkõige PS § 25 ja RVastS § 9 lõige 1) ja juhindub Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 väljendatud seisukohtadest. Kohtuotsuse punktis 12 on halduskolleegium muu hulgas leidnud, et: „RVastS § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse 2. ja 3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel.“ 14. Riigikohtu osundatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevale vaidlusele. Kaebajalt oli seitsme ööpäeva jooksul seega võetud vabadus RVastS § 9 lõike 1 tähenduses, mille tõttu on kaebajal tekkinud sellel alusel rahalise mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus vastustaja vastu.

15. Kaebaja on esitanud taotluse 8 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lõige 2). Kaebaja poolt esitatud taotlust hüvitise suuruse osas ei saa lugeda proportsionaalseks õiguserikkumise raskusega. Halduskohus arvestab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel muu hulgas õiguserikkumise raskust. Analoogsetes asjades on peetud piisavaks hüvitiseks 100 krooni kartseris viibitud ööpäeva eest (näit Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-14-06, p 14 ja otsus asjas 3-3-1-93-09 p 15). Kaebaja viibis kartseris 7 ööpäeva ( 7x 100=700). Vastustaja on distsiplinaarkaristuse käskkirja ise kehtetuks tunnistanud ja seega on haldusorgan ise tuvastanud käskkirja õigusvastasuse, mis on haldusakti kehtetuks tunnistamise eelduseks. Halduskohus on seisukohal, et kuna vähem intensiivsete rikkumiste puhul võib mittevaralise kahju hüvitamiseks olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine, siis saab asjaolu, et haldusorgan on ise vaide rahuldanud, arvestada ka hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Halduskohus peab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võimalikuks arvestada ka asjaoluga, et vastustaja on kaebaja ees vabandanud (tl 30). PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002.a kohtuotsus

4 haldusasjas nr 3-3-127-02 p 13). Kaebaja ise on distsiplinaarsüüteo toimepanemist tunnistanud. Karistuse määramise käskkiri tühistati karistuse ebaproportsionaalsuse tõttu. Distsiplinaarsüüteo toimepanemisega on kaebaja aga ise osalenud endale kahju põhjustamises (RVastS § 13 lõike 1 punkt 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lõige 1). Halduskohus peab eeltoodust tulenevalt õiglaseks hüvitiseks 300 krooni suurust summat ning määrab selle summa kaebajale hüvitiseks.

16. HKMS § 92 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 22). HKMS § 95 lõike 1 alusel tuleb vastustajalt seega välja mõista riigituludesse riigilõiv 250 krooni (RLS § 56 lõige 11).

Kohtulahendiga väljamõistetud riigilõiv kuulub kandmisele Rahandusministeeriumi pangakontole SEB Pangas a/a 10220034796011, viitenumber 2900078525 või Swedbank a/a 221023778606 viitenumber 2900078525.

Roby Koik kohtunik