2-09-25986/19 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kohtunik Taimi Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 01. juuli 2010, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-09-25986 Tsiviilasi KK’u hagi KK’u vastu lapse sünniaktis tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja KK (isikukukood XXXX, elukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Janno Kuusk (Advokaadibüroo Sirel & Partnerid, Tartu mnt 43, 10128 Tallinn) Kostja KK (isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja lepinguline esindaja Tiiu Siig (Advokaadibüroo Urge, Nunne 7, 10133 Tallinn) Asja läbivaatamine Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON

Jätta KK’u hagi KK’u vastu lapse sünniaktis tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS Poolte menetluskulud jätta KKu kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Esitatud asjaolud 04.06.2009 kohtule esitatud ja menetlusse võetud hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnistada ebaõigeks ja tühistada MKK ’u (sündinud XXX) )sünniaktis nr XXX isa KK kohta tehtud kanne.

Pooled abiellusid XXX, milline lahutati XXX. Kostja asus aastal 1997 elama Hollandisse, kuivõrd poolte faktiline abielusuhe oli selleks ajaks lõppenud. Kui kostja soovis veebruaris 1999 uuesti Eestisse elama asuda, helistas kostja hagejale, kes oli juhuslikult Saksamaal ja hageja sõitis kostjale Hollandisse järgi ja aitas hagejal uuesti Eestisse kolida. Teel olles peatusid pooled hotellis Saksamaal, kus olid ka seksuaal-vahekorras. Märtsis 1999 tegi kostja koduse rasedustesti

2 mis oli positiivne, millest andis kostja teada ka hagejale ning hageja oli siis veendunud ja kindel, et see laps on tema eostatud. XXX sündis MKK ja hageja olles teadlik, et tema on lapse isa, andis nõusoleku enda kandmiseks lapse sünnitunnistusele lapse isana. Kanne lapse sünnitunnistusele tehti XXX poolte ühise avalduse alusel. Hageja oli selges veendumuses ja teadmises, et hageja on MK isa. Vastupidist ei olnud kostja hagejale väitnud ega polnud hagejal põhjust ka eeldada. Kuivõrd hagejal oli aga juba uus elu ja uus pere ning kostja siiski soovis lapse sünnitada, siis otsustati ühiselt, et kostja küll sünnitab lapse, kuid hageja lapse elus aktiivselt ei osale ning kogu lapse kasvatamise eest vastutab kostja.

Hageja sai 2008 sügisel oma elukaaslase kaudu teada, et ta ei ole MKK ’u isa. Hagejal tekkisid kahtlused isaduse osas 2008 aasta sügisel, kui kostja asus hagejalt kohtu kaudu elatist nõudma. Hageja tolleaegne elukaaslane teavitas hagejale, et olla kuulnud, et hageja ei pruugigi olla MK isa. Hageja märgib, et kui ta oleks teadnud, et ei ole MK isa, ei oleks ta ennast mingil tingimusel lasknud sünniakti isana kanda, kuna hagejal oli uus pere ja pooled olid juba lahutatud. Hageja juhindub PKS § 44 lg. 1 ja lg. 2 p.1 .

Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata.

Kostja märgib, et hageja oli ühise avalduse esitamise ajal Perekonnaseisuametis teadlik, et ei ole lapse MKK (sünd. XXX) isa. Hageja võttis lapse enda nimele teadlikult ja täie mõistuse juures olles ning soovis enda kandmist sünniakti lapse isana, kuigi ta seda ei olnud. Väide, et hageja sai asjaolust, et ta ei ole lapse isa, teada suvel 2008, on väär. Kostja käis 28.04.1999 ultraheliuuringutel koos hagejaga ja ultraheliuuringute käigus fikseeriti kostja rasedus 12 nädalat, mis kinnitas, et kostja oli rase juba enne 10. veebruari 1999, mille tulemusel tulid mõlemad järeldusele, et KK ei saa olla lapse isa. Vahetult peale ultraheliuuringutelt tagasijõudmist arutati kostja elukohas kostja, hageja ja kostja emaga, et hageja ei saa olla lapse bioloogiline isa. Seega teadis hageja juba 1999.a., et ta ei ole lapse bioloogiline isa, mistõttu puudub hagejal tulenevalt PKS § 44 lg. 5 õigus kannet vaidlustada. Lisaks esitab kostja ka TsÜS § 143 järgi aegumise kohaldamise nõude, kuna PKS § 44 lg. 3 kehtestas aastase aegumistähtaja, mille jooksul võis hageja kannet vaidlustada. Hageja ei vaidlustanud kannet PKS § 44 lg. 3 ettenähtud tähtaja jooksul, kuigi teadis juba aastaid, et ta ei ole lapse isa.

Maakohtu põhjendused

Tulenevalt TsMS § 403 kohus vaatab antud asja poolte nõusolekul läbi kirjalikus menetluses. PKS § 210 lg. 2 kohaselt kohus juhindub antud asja lahendamisel kuni 30.06.2010.a. kehtinud perekonnaseaduse sätestatust.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg. 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Hageja esitas kohtule Rapla Perekonnaseisuosakonna poolt 22.11.1999 koostatud MKK ’u (isikukood XXX) sünniakti nr. XXX ärakirja, mille kohaselt on vanemate XXX ühise avalduse alusel MKK ’u sünniakti kantud tema emana KK (isikukood XXX) ja isana KK (isikukood XXX) (tlk. 6).

3 Perekonnaseaduse (PKS) § 44 lg. 1 kohaselt kohus võib tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. PKS § 44 lg 2 p 1 alusel vanemate kohta tehtud kannet võib kohtus vaidlustada isik, kes on lapse sünniakti kantud lapse isa või emana. PKS § 44 lg 3 järgi kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. PKS § 44 lg. 5 sätestatu kohaselt isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa.

Hageja palub tunnistada ebaõigeks ja tühistada MKK ’u sünniaktis nr XXX isa KK’u kohta tehtud kanne, kuna sai sügisel 2008 teada, et ta ei ole MKK ’u bioloogiline isa. Hageja selgitas vande all, et aitas kostjal tema helistamise peale 1999 aasta varakevadel Hollandist tagasi Eestisse kolida. Teel olles peatusid nad hotellis ja olid seal seksuaalvahekorras. 1-2 kuu pärast teatas kostja oma rasedusest. Koos arutati, kuidas edasi toimida. Kostja otsustas lapse alles jätta ja teda kasvatama hakata. Peale lapse sündi käisid hageja ja kostja koos perekonnaseisuosakonnas lapse sündi registreerimas ja hageja kirjutas lapse sünniaktile alla teadmisega, et ta on lapse isa. Lapse kasvatamisest hageja täiel määral osa võtta ei saanud, sest tal oli sel ajal juba uus pere. Hageja käis kostja juures oma perekonna teadmata ja aeg ajalt toetas kostjat rahaliselt. 2008 aastal peale DNA proovi andmist selgus, et hageja ei ole lapse bioloogiline isa ja seega on kostja hagejat ära kasutanud. Hagejal on veel 3 alaealist last, kellede ülalpidamiseks ta vabatahtlikult laste emadele maksab igakuist elatist 4000 - 5000 krooni iga lapse kohta.

Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja oli ühise avalduse esitamise ajal Perekonnaseisuametis teadlik, et ei ole lapse isa. Hageja võttis lapse enda nimele teadlikult ja täie mõistuse juures olles ning soovis enda kandmist sünniakti lapse isana, kuigi ta seda ei olnud. Väide, et hageja sai asjaolust, et ta ei ole lapse isa suvel 2008, on väär. Seega puudub hagejal tulenevalt PKS § 44 lg 5 õigus kannet vaidlustada. Kostja selgitas vande all, et peale hagejast lahkuminekut Hollandis elades oli tal vabaabielu suhe Hollandi kodanikuga, mis katkes päevapealt pärast väga tõsist tüli 27.02.1999.a. ja mida kostja mäletab seepärast nii täpselt, et pidas välismaal elades päevikut. Samal tüli päeval asus kostja elama perekonna tuttavate juurde Hollandis. Juhuslikult samal päeval helistas talle hageja, kes oli töö asjus hetkel Saksa Hollandi piiri lähedal ning kuuldes, et kostja asub lähedal, tegi ettepaneku kokku saada, misjärel kostja palus hagejalt võimalust koos temaga Eestisse sõita. Koos asuti teele Eesti poole, ööbiti hotellis ja oldi intiimsuhetes. Hiljem selgus, et kostja oli selleks ajaks juba kaks nädalat rase olnud. Eestis asus kostja elama oma ema juurde . Kuna hagejal oli uus perekond, suhtlesid pooled edasi sõpradena. 1999 märtsis koduse testiga selgus, et kostja on rase, mida kinnitas ka arst.20.04.1999 vastuvõtul . 28.04.1999 ultraheliuuringuga fikseeriti rasedus 12 nädalat. Uuringu juures viibis ka hageja. Seega pidi lapse eostamine toimuma orienteeruvalt 10.02.1999, seega umbes 18 päeva enne poolte intiimsuhet 27.02.1999.a. Seega oli mõlemale selge, et hageja ei saa olla lapse bioloogiline isa. Arsti juurest viis hageja kostja koju ema juurde, kus hageja teatas kostja emale, et see ei ole tema laps. Kostja kodus vestlus jätkus ja selle juures viibis ka kostja ema. Kostja raseduse ajal said pooled paremini läbi, kui nende abielu ajal. Laps sündis õigeaegselt; XXX. Juba enne lapse sündi oli hageja avaldanud soovi, et tema kantakse lapse sünniaktile lapse isana. Selline kanne sai tehtud XXX ühise avalduse alusel. Kui kostja elas beebiga oma ema juures, hageja külastas kostjat aga peale kostja Tallinnasse kolimist häid kohtumised järjest harvemaks. 2004 a pakkus hageja oma korterit kostjale üürile 5000 kroonise kuu üüriga, millega kostja oli nõus põhjusel, et laps ja hageja suhtleksid tihedamini. 2007 juunis hageja teatas kostjale sõnumiga, et ajagu kostja paberid lapse isaduse suhtes korda ja öelgu ka lapsele, et hageja ei ole tema isa, muidu teeb ta seda ise. Hageja polnud lapsega kohtunud 2005 aastast saadik. 14.10.2008 esitas kostja maksekäsu kiirmenetluse avalduse lapsele ülalpidamise saamiseks, kuna kostja oli sel ajal töötu ja lapse ülalpidamiseks vahendid puudusid. Hageja esitas vastuväite, et ta ei ole lapse isa. Hagimenetluse korras mõisteti hagejalt välja kostja kasuks elatis lapse ülalpidamiseks, sest hageja ei ole kostjat rahaliselt toetanud lapse ülalpidamisel. Hageja suhtles

4 kostjaga perioodil, kui tal oli finantsiliselt parem aeg. Ka väikese laenu andmisest kostjale on hageja keeldunud. Kogu hageja käitumine, sõnad ja teod on kinnitanud nende aastate vältel, et ta oli teadlik, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Hageja on toetanud oma kolme bioloogilist last võrdlemisi hästi, kuid on jätnud Katariina ilma toetuseta, sest oli teadlik alates kostja 12-ndast rasedusnädalast, et ta ei ole lapse bioloogiline isa.

Kostja esitas toimikusse väljavõtte tema rasedusja sünnitusloo kaardist nr 41, mis on avatud. kostja raseduse kohta 20.04.1999, seega kostja esimese viidi ajal arsti juurde ja milles kirjeldatakse ka lapse sündi 08.11.1999 (tlk. 37-41). Nimetatud kaardil (tlk.38) on märgitud, et kostja esimene külatud arsti juurde oli 20.04. ja sel ajal oli raseduse suurus 11 nädalat. 28.04 on kostjale tehtud ultraheliuuringud (UHD). Kaardil fikseeritud andmetest jõuab kohus järeldusele, et kui pooled olid 27.veebruaril või hiljem intiimvahekorras, siis ei saanuks kostjal 20.04.1999 aastal kuidagi olla raseduse suurus 11 nädalat, vaid see oleks saanud olla äärmisel juhul vaid 8 nädalat. Seega oli kostja raseduse suurus UHD uuringute ajal 12 nädalat. Eeltoodust tulenevalt oli kostja poolte intiimsuhete ajal rase umbes 3 nädalat ja see asjaolu pidi kostja ultraheliuuringute ajal saama teada nii kostjale kui ka hagejale, kui ta nende uuringute juures viibis. Hageja ei ole eitanud, nagu poleks ta 28.04.1999 aastal viibinud kostja ultraheliuuringute juures, kus selgus asjaolu, et kostja oli rase juba enne, kui pooled olid omavahel intiimsuhetes kas siis 27.02.1999 või hiljem. Samuti ei ole hage eitanud fakti, et peale 28.04.1999 kostja raseduse ultraheliuuringuid mindi koos kostja koju ja arutati UHD uuringute tulemusi ka kostja emaga. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka tunnistaja AA’i ütlustega (tlk. 104), et 28.04.1999.a. peale kostja raseduse ultraheliuuringuid sai selgeks, et see laps ei saa olla K eostatud laps ning seda arutati tema kodus tollel päeval hageja, kostja ja tunnistaja juuresolekul. Tunnistaja ütluste kohaselt kostja raseduse ajal oli hageja väga toetav ja abivalmis. Nad olid varem aastaid abielus olnud ja soovinud abielu ajal last saada, mis neil ei õnnestunud. Hageja viis kostja sünnitama ja tõi ka koju. Hageja avaldas soovi kanda end lapse sünniakti isana, kuigi teadis, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Novembri lõpus käisid hageja ja kostja koos lapse sündi registreerimas, peale mida kostja näitas tunnistajale lapse sünnitunnistust, kuhu oli lapse isana registreeritud hageja. Pool aastat elas kostja oma ema juures, sel ajal käis hageja last vaatamas. Tunnistaja lootis, ehk hakkavad K ja K koos elama, aga nii see ei läinud. Tunnistaja ütluste järgi ei maksnud hageja kunagi kostjale lapse ülalpidamiseks elatusraha, vaid tunnistaja ise toetas kostjat lapse ülalpidamisel.

Ekspertiisiakti arvamuse kohaselt, DNA analüüsi tulemustel ekspert arvab, et KK (IK XXX) ei saa olla MKK ’u (IK XXX) bioloogiline isa (tlk.30-31).

1. jaanuarist 1995. kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 44 lg. 3 sätestab sõnaselgelt, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude esitamise üheaastane tähtaeg on aegumistähtaeg, kuid seob tähtaja alguse asjaoluga, millal isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on aegumise taotluse esitanud põhjendusel, et hageja oli juba kostja 12. rasedusnädalast teadlik, seega ammu enne lapse sündi teadlik asjaolust, et ta ei saa olla lapse bioloogiline isa.

PKS § 38 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused lapse põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse PKS § 41 lg. 1 järgi kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. Kuna hageja ei olnud lapse emaga abielus, siis sai lapse põlvnemist temast kindlaks teha üksnes tema ja ema ühise avalduse alusel. Lapse ema/kostja ja hageja ühise avalduse esitamisega 22.11.1999.a. perekonnaseisuasutusele oli hageja lapse enda omaks tunnistanud, ükskõik mis motiivil see toimus. Seega on lapse põlvnemine hagejast kindlaks tehtud PKS § 41 lg. 1 sätestatud korras.

5 PKS § 44 lg. 5 kohaselt isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa.

Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, jõuab järeldusele, et hageja oli teadlik juba alates 28.04.1999 a, s.o. peale kostja raseduse ultraheliuuringuid samal päeval, seega kostja 12 rasedusnädalal, et ta ei saa olla lapse bioloogiline isa. Vaatamata sellele teadmisele hageja esitas koos kostjaga 22.11.1999 aastal perekonnaseisuasutusele ühise avalduse lapse MKK ’u (IK XXX) sünniakti koostamisel, hageja kandmiseks isana lapse sünniakti. Seega teadis hageja juba 1999.a., et ta ei ole lapse bioloogiline isa, mistõttu puudub hagejal tulenevalt PKS § 44 lg. 5 õigus kannet vaidlustada, seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

Lisaks märgib kohus, et eeltoodu alusel PKS § 44 lg. 3 kohaselt sätestatud üheaastane kande vaidlustamistähtaeg on hageja poolt igati ületatud ja kohtul ei ole võimalik hagi rahuldada, kuna ka kostja alternatiivnõudena taotles hagi aegumist seoses kande vaidlustamise tähtaja möödumisega.

Kohtu hinnangul poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus poolte menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Taimi Kollom Kohtunik