3-09-2738/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2738

Haldusasi

H. K.’i kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse

17.07.2009

korralduse

nr

13-11/12162

osaliseks tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: H. K.;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus,

Esindaja: Merle Maks.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus kohustas 17.07.2009 korraldusega nr 13-

11/12162 H. K.’it tasuma maksuvõla summas 10 993 krooni. Maksuvõlg koosnes füüsilise

isiku sotsiaalmaksust, 2008. aasta IV kvartali eest summas 2380 krooni, 2009. aasta I kvartali

eest summas 4307 krooni ja 2009. aasta II kvartali eest summas 4306 krooni.

2. 13.08.2010 esitas H. K. korraldusele vaide. 28.10.2009 vaideotsusega nr 6-1/407-4 jättis

Maksu- ja Tolliameti vaide rahuldamata.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja märgib esiteks, et ei vaidlusta korraldust 2008. aasta IV kvartali osas, kuna arvas, et

tema tegevus FIE-na on peatatud. Samas on MKS § 10 lõike 2 punkti 1 kohaselt

maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et

makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras.

Seega vaideotsuses viidatud Riigikohtu lahend 3-3-1-60-08 on kohatu, kuna kaebaja seisukoha

kohaselt oleks maksuhaldur pidanud tegutsema. MKS § 20 lõike 4 kohaselt võib maksuhalduri

ettepanekul äriregistrist kustutada füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei tegele ettevõtlusega

tulumaksuseaduse § 14 tähenduses. Maksuhaldur on pidanud tegutsema MKS § 20 lõike 4

järgi, nähes, et 2008. aastal ei laekunud kaebajalt tulumaksu. Kaebaja lisab, et kohtumenetluse

ajal saadeti isegi teatis, millest lähtuvalt peatati tegevus FIE-na. Kaebaja taotleb seega

vaidlustatud korralduse tühistamist 2009. aasta I ja II kvartali sotsiaalmaksunõude osas.

4. Kaebaja lisas vastustaja seletusele vastates, et maksuhaldur ei ole selgitanud, miks

vaideotsuses ei kajastu vaides esitatud taotlus. HMS § 40 lõike 3 punktis 2 on sätestatud, et

menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning punkt

3 täpsustab, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks. Alates 01.01.2008 jõustus kohustus

pidada maksukohustuslaste registrit, mis on riiklik register avaliku teabe seaduse tähenduses,

mida peetakse maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete tagamiseks. MKS § 17 lõike 21

kohaselt peetakse maksukohustuslaste registris eraldi arvestust iga maksukohustuslase

käesolevast seadusest või maksuseadusest tulenevate rahaliste õiguste ja kohustuste ning

nende täitmise kohta. MKS § 17 lõige 3 ütleb ühemõtteliselt, et registri vastutav töötleja on

Maksu- ja Tolliamet. Kaebaja leiab, et maksuhaldur oleks eeltoodust järelduvalt pidanud tema

MKS § 20 lõikest 4 tulenevalt registrist kustutama, kuna alates 01.01.2008 on kaebaja töötu ja

tal puudub igasugune sissetulek. Kaebajale jääb arusaamatuks võla tekkimine, kui tema

tegevus füüsilisest isikust ettevõtjana oli peatatud. Kaebaja palub eeltoodust tulenevalt

rahuldada kaebus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab, et

sotsiaalmaksu seaduse (edaspidi SMS) § 2 lg 1 p 5 kohaselt maksab füüsilisest isikust ettevõtja

sotsiaalmaksu ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14 tähenduses, millest on tehtud

tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised, arvestades käesoleva

paragrahvi lõigetes 5, 7 ja 8 sätestatut, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi kuude

töötasu alammäärade 15-kordselt summalt aastas. SMS § 2 lg 5 kohaselt maksab füüsilisest

isikust ettevõtja sotsiaalmaksu aastas mitte vähem kui käesoleva seaduse §-s 21 nimetatud

kuumäära 12-kordselt summalt, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 sätestatud

juhul ning juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja on kogu maksustamisperioodi jooksul olnud

riikliku pensioni saaja või maksustamisperioodi kestel kantud äriregistrisse või kustutatud

äriregistrist või saanud riikliku pensioni saajaks. Samasuguse sisuga sätted kehtisid ka 2008.

aastal kehtinud sotsiaalmaksu seaduses. Tegemist on sotsiaalmaksu miinimumkohustusega,

mida registreeritud FIE on kohustatud tasuma avansiliste maksetena maksustamisperioodi

kestel MTA pangakontole iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks (SMS § 9 lg 3 p 1).

Avansilisi makseid makstakse proportsionaalselt kuude arvuga, mille kestel isik oli

registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana (SMS § 9 lg 5). Seega on sotsiaalmaksuseaduses

selgelt sätestatud, et avansiliste maksete tasumise kohustus tuleneb isiku füüsilisest isikust

ettevõtjana registreerimise faktist, mitte sellest, kas isik ka tegelikult ettevõtlusega tegeles või

mitte.

6. FIE maksukohustuse sidumine registreerimisega sätestati kehtivas seaduses eelkõige

maksuarvestuse efektiivsema administreerimise ja kuritarvituste vältimise eesmärgil.

Sotsiaalmaks on kindlustusprintsiipi sisaldav eriotstarbeline maks, mille laekumistest

finantseeritakse

pensionikindlustust

ja

riiklikku

ravikindlustust,

mistõttu

tuleb

sotsiaalmaksuseaduse tõlgendamisel tagada kooskõla seaduse eemärgi ning teiste seadustega.

Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 2 sätestab, et ravikindlustus on tervishoiukulude

katmise

süsteem

kindlustatud

isiku

haiguste

ennetamise

ja

ravi,

ravimite

ja

meditsiiniseadmeteostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude

hüvitiste maksmiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Ravikindlustus

põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud

isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja

ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Ravikindlustus on sundkindlustus.

RaKS § 5 lg 1 kohaselt on kindlustatud isik käesoleva seaduse tähenduses Eesti alaline elanik,

tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on

kohustatud

maksma

sotsiaalmaksu

või

kes

iseenda

eest

maksab

sotsiaalmaksu

sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel. RaKS § 5 lg 3 järgi

kindlustatud isik, kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu, on füüsilisest isikust ettevõtjana

äriregistrisse kantud isik ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses

registreeritud notar, vandetõlk ja kohtutäitur, kes maksab sotsiaalmaksu ettevõtlusest

saadavalt tulult vastavalt sotsiaalmaksuseadusele. RaKS § 10 lg 1 kohaselt tekib FIE

kindlustuskaitse äriregistrisse või maksukohustuslaste registrisse kandmisest arvestatava

neljateistkümnepäevase ooteaja möödumisel. Isiku ravikindlustuse andmekogusse kandmiseks

vajalikud andmed on haigekassale kohustatud esitama maakohtute registriosakondade

keskandmebaasi pidaja või Maksu- ja Tolliamet seitsme kalendripäeva jooksul, alates

äriregistrisse või maksukohustuslaste registrisse kandmisest. Samasuguse sisuga sätted kehtisid

ka 2008. aastal.

7. Eeltoodust nähtub, et FIE ravikindlustus on seotud üksnes tema registreerimiskandega,

mitte reaalse ettevõtlusega tegelemise või tegeliku sotsiaalmaksu tasumisega. Seega ei või

tekkida olukorda, kus isik saab FIE-na registreerimise seisundist tulenevalt ravikindlustuse,

kuid ei ole kindlustusmakset tasunud ning soovib tagasiulatuvalt vabaneda kindlustusmakse

tasumisest. Vastustaja leiab, et selline olukord oleks ebamõistlik ning oleks vastuolus

sotsiaalmaksu põhimõttega. Ravikindlustuse solidaarsuspõhimõte ei sobi kokku kindlustatu

staatuse valimise võimalusega, mida sisuliselt võimaldaks FIE poolne hilisem ettevõtlusega

mittetegelemise deklareerimine ning sellest tulenev sotsiaalmaksu mittemaksmise võimalus.

See seaks erinevad maksumaksjad ebavõrdsesse olukorda. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-

90-06 ja 3-3-1-56-05 rõhutanud, et tõlgendamisel tuleb tagada ühetaolise maksustamise

põhimõtte realiseerimine. Ka Tallinna Halduskohus on jõustunud lahendites haldusasjades nr

3-07-1471 ja nr 3-05-1019 asunud seisukohale, et minimaalne maksukohustus avansiliste

maksete arvestamisel on seotud FIE-na registreeritud kuude arvuga ja seda ka juhul, kui

reaalselt ettevõtlust ei ole tegelikult toimunud.

8. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga maksuhalduri tegevusetusele, märgib vastustaja, et

avansiliste maksete tasumise kohustus ning tähtajad tulenevad otseselt seadustest ning nende

tasumiseks maksuteadet ei väljastata. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-60-08 leidnud, et FIE

peab ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse suuruse. Samas on

Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-66-05 selgitatud, et õigusaktide mittetundmine ei vabasta isikut

kohustusest esitada õiged andmed. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-02 on leitud, et kui

kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistest, peab ta mõistliku aja jooksul

otsima professionaalset abi. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et maksuhalduril

ei ole kohustust isikule pidevalt meeldetuletusi saata maksuvõla tekkimisest või sellest, et isik

oma tegevuse lõpetamisest FIE-na pädevat asutust teavitaks. Vastustaja palub eeltoodust

tulenevalt jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

10. Kohus peab vajalikuks kõigepealt märkida, et taunib vastustaja poolt kohtule vastamisel

vaideotsuse sõna-sõnalist kopeerimist. Menetlusseadustikes ei ole vastustaja poolt kohtule

vastamise kohustus sätestatud eesmärgiga korrata üksnes vaidemenetluses tuvastatut.

Vastustajal on võimalik kohtule vastates selgitada oma positsiooni ning vastata kaebuses

väljatoodud asjaoludele. Juhul, kui vastustaja seda teha ei soovi, piisanuks viidetest

vaideotsusele, mis oli kohtule esitatud.

11. Pöördudes eeltoodust haldusasja sisulise lahendamise juurde, vaidlevad pooled eelkõige

selle üle, kas vaidlustatud korraldus on õigusvastane maksuhalduri tegevusetuse tõttu.

Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas maksuhaldur oleks pidanud kaebaja omal algatusel

MKS § 20 lõike 4 alusel äriregistrist kustutama, nähes, et kaebajalt ei laekunud 2008. aasta eest

tulumaksu. Kohus märgib esiteks, et maksuhaldur on jätnud menetluse käigus tähelepanuta

SMS § 9 lõike 51, mille kohaselt maksavad füüsilisest isikust ettevõtja, kes on äriseadustiku § 3

lõike 3 kohaselt teatanud äriregistri pidajale tegevuse peatamisest või ajutise või hooajalise

tegevuse algus- ja lõppkuupäeva, ning notar, vandetõlk ja kohtutäitur, kelle kohta on

maksukorralduse seaduse § 201 kohaselt teatatud Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule

struktuuriüksusele samad andmed, avansilisi makseid proportsionaalselt ettevõtlusega

tegelemise kuude arvuga. Seega on kaebajal iseenesest õigus selles, et FIE-na tegevuse

peatamisel ei pea ta sotsiaalmaksu tasuma ning vastustaja ei saa seetõttu ka väita, et

sotsiaalmaksu tasumise kohustus tuleneb ainult FIE-na registreerimise faktist. Füüsiline isik

võib küll olla FIE-na registreeritud, kuid tema tegevuse peatumisel maksab ta sotsiaalmaksu

üksnes proportsionaalselt ettevõtlusega tegelemise kuude arvuga. Kohus rõhutab samas

viidatud sätte sõnastusest, et avansilisi makseid tasutakse proportsionaalselt ettevõtlusega

tegelemise kuude arvuga. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis näitaks, kas ja kui kaua oli

kaebaja tegevus FIE-na peatatud. Seetõttu ei kohtule ka teada, kas maksuvõlgnevus tekkis

kaebajal alates 2008. aasta IV kvartalist seetõttu, et tema tegevus oli varasemalt peatatud, või

seetõttu, et kaebaja oli sinnamaani tasunud sotsiaalmaksu korrektselt. 2008. aasta IV kvartalist

tuleb aga kaebaja tegevus lugeda igal juhul jätkunuks, kuna ka kaebaja ise ei ole väitnud, et

tema tegevus oleks pidanud olema edasiselt peatatud.

12. Kohus käsitleb seega järgmisena kaebaja seisukohta, et maksuhaldur oleks pidanud

kaebaja äriregistrist kustutama. Kohus on seisukohal, et maksuhalduril ei ole eriti palju

vahendeid, millega tuvastada füüsilisest isikust ettevõtja poolt ettevõtlusega mittetegelemine.

Kohus ei toeta kaebaja väidet, et maksuhaldur oleks pidanud järeldama tulumaksu

mittetasumisest, et ta ei tegele ettevõtlusega. Ettevõtjate poolt deklaratsioonide esitamise

hilinemisest või maksuvõlgade olemasolust ei saa maksuhaldur teha automaatselt järeldust, et

ettevõtja on tegutsemise lõpetanud. Kohus leiab, et ettevõtjaid, kes raamatupidamislike või

muude probleemide tõttu ei suuda teatud aja vältel deklaratsioone õigeks ajaks esitada ja

makse tasuda, esineb maksuhalduri tegevuses kindlasti tihti. Seega ei saa kohtu hinnangul ka

käesoleval juhul üheselt järeldada ja eeldada kaebaja poolt maksude mittedeklareerimisest ja

tasumata jätmisest, et kaebaja on tegevuse lõpetanud. MKS § 23 lg 1 sätestab, et käesoleva

seaduse §-des 18, 211 ja 22 nimetatud isikud on kohustatud teatama Maksu- ja Tolliameti

piirkondlikule struktuuriüksusele viie tööpäeva jooksul oma tegevuse lõpetamisest, püsiva

tegevuskoha likvideerimisest või §-des 19–21, 211 ja 22 loetletud andmete muutumisest.

Lisaks sätestab MKS § 23 lg 3, et füüsilisest isikust ettevõtja teatab oma ettevõtte tegevuse

peatamisest, hooajalisest tegevusest ja ajutisest tegevusest äriregistri pidajale vastavalt

äriseadustiku § 3 lõikele 3. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kaebaja kohustuseks teavitada nii

enda tegevuse peatamisest kui ka tegevuse lõpetamisest. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et

kaebaja seda ei teinud enne, kui vastustaja edastas talle vaidlustatud korralduse. Kaebaja võis

küll kahetsusväärselt eksida FIE-na tegutsemisel enda õigustes ja kohustustes, kuid see asjaolu

ei muuda vaidlustatud korraldust ja maksuhalduri tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on

õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-60-08, milles Riigikohus väljendas, et füüsilisest

isikust ettevõtja peab ise olema teadlik asjaoludest, mis määravad tema maksukohustuse

suuruse. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maksuhaldur on õiguspäraselt andnud

vaidlustatud korralduse ning maksuhalduril puudus kohustus kaebaja äriregistrist

kustutamiseks.

13. Kohus lisab, et FIE puhul on maksustamisperioodiks kalendriaasta, maksustatav tulu

selgitatakse välja kord aastas tuludeklaratsiooni alusel. Juurde- ja tagasimaksete tegemise

tähtaeg on järgmise aasta 1. oktoober. SMS § 9 lõike 6 punkti 1 kohaselt on Maksu- ja

Tolliamet kohustatud arvutama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning maksukohustuslaste

registri andmete alusel juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ning väljastama füüsilisest

isikust ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohta vähemalt

30 päeva enne maksu tasumise tähtpäeva. Seega on maksuhaldur kohustatud kontrollima ja

väljastama FIE-le maksuteate hiljemalt 1. septembril. Käesoleval juhul reageeris maksuhaldur

kiiremini, kuna kaebaja ei tasunud kvartaalseid sotsiaalmaksu makseid ning tekkis

maksuvõlgnevus. Kohus nõustub kaebajaga selles, maksuhaldur on seadusest tulenevalt

kohustatud pidama maksukohustuslaste registrist arvestust maksukohustuslase õiguste ja

kohustuste kohta. Samas on maksuhaldur seda ka teinud, nagu nähtub üheselt vaidlustatud

korralduse andmisest. Registris arvestuse pidamise kohustusest ei tulene maksuhaldurile

kaebaja väidetud kohustust ta sealt koheselt maksude deklareerimata jätmisel ja

maksuvõlgnevuse tekkimisel kustutada. Kohus leiab, et maksuhaldur ei ole rikkunud

vaidlustatud korralduse andmisel maksuvõlgnevuse arvestamise korda. Kohus märgib, et

vaidlustatud korraldusest ei nähtu ka menetlus- ega vormivigu. Kohus leiab, et vaidlustatud

korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning kaebuse esitaja väited ei

anna alust korralduse tühistamiseks.

14. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei esitanud menetluskulude nõuet, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik