3-08-1804/45 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

17. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-08-1804 Haldusasi H.L. i kaebus spordisaali kasutamiseks Viru Vanglas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. mai 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla ja H.L. i apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja H.L. , esindaja v. adv Küllike Namm Vastustajad Viru Vangla ja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus. Jätta H.L. i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. mai 2009. a otsus. Saata asi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.L. esitas 14. juulil 2008 Justiitsministeeriumile vaide, milles ta taotles kehakultuuriga tegelemise võimaldamist spordisaalis ja -platsil. Vaide kohaselt ei võimalda Viru Vangla H.L. tegeleda kehakultuuriga vangla spordisaalis ja -platsil. Justiitsministeeriumi 15. augusti 2008. a vaideotsusega nr 11-7/8406 jäeti vaie rahuldamata.

2. H.L. esitas 15. septembril 2008 Tartu Halduskohtule hiljem korduvalt täiendatud kaebuse Viru Vangla toimingu – spordisaali ja -platsi kasutamise mittevõimaldamine – õigusvastasuse tuvastamiseks ja Justiitsministeeriumi 15. augusti 2008. a vaideotsuse nr 11-7/8406 tühistamiseks ning Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks, millega tagada kaebajale spordisaali ja -väljaku kasutamise võimalus üldistel alustel. 27. veebruari 2009. a täiendavas seisukohas palus H.L. lugeda lõplikuks nõudeks Viru Vangla kohustamine ebaseadusliku toimingu lõpetamiseks ning Viru Vangla kohustamine lubada H.L. kasutada spordisaali ning selle kõrval asuvat spordiplatsi ja jalgpalliväljakut. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa Viru Vangla sektsioonides E7 (kus asub kaebaja) ja E8 asuvad kinnipeetavad kasutada vangla spordisaali ja -platsi. Selline olukord rikub kaebaja õigusi ja on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Kirjalikku haldusakti spordisaali ja -platsi kasutamise keelamiseks ei ole ning Viru Vangla toiming spordisaali ja -platsi kasutamise keelamiseks on põhjendamatu, ebaproportsionaalne ja vangla on sellise keelu kehtestamisel kaalutlusõigust kuritarvitanud. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis H.L. oma õiguste kaitse ja preventiivse huvi.

3. Tartu Halduskohtu 14. mai 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tunnistati Viru Vangla toiming, mis seisnes H.L. e spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamises, õigusvastaseks ning kohustati Viru Vanglat H.L. suhtes järgima eelnimetatud toimingu suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid lähtudes kohtuotsuse motiividest. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Samuti mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 8930 kr. Otsuse põhjendused:

a) Kaebaja vaide on Justiitsministeerium lahendanud tähtaegselt ja kaebaja vaide lahendamisel on Justiitsministeerium toiminud õiguspäraselt.

b) Kaebajale ei ole võimaldatud kehakultuuriga tegelemist spordikompleksis. Kaebaja õigus tegeleda kehakultuuriga tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 1. See õigus tuleb vangla poolt ka reaalselt tagada. Viru Vangla toiming – kaebajale spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine – on õigusvastane ning Viru Vangla peab võimaldama kaebajal mõistlikul viisil kehakultuuriga tegeleda.

c) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ (EVR) kohaselt moodustab õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimisja meelelahutusvõimaluste tagamiseks vanglarežiimi lahutamatu osa ja sellise tegevuse soodustamiseks tuleb vanglaasutustel muretseda asjakohased seadmed ja varustus ning igale vangile tuleb võimaldada iga päev vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm seda lubab. EVR normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega saab VangS § 55 lg 1 sisustamisel võtta arvesse EVR-s sätestatut. Halduskohus teeb Viru Vanglale ettekirjutuse kohaldada edaspidi H.L. suhtes Viru Vanglas viibimise ajal VangS § 55 lg 1 koos EVR p-dega 27.1-4 ja 27.7.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Viru Vangla ja H.L. esitasid halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.

5. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohus on vääralt sisustanud VangS § 55 lg-t 1 ja jätnud tähelepanuta, et vangla on taganud kaebajale reaalse võimaluse spordiga tegelemiseks. VangS § 55 lg 1 ei anna kinnipeetavale õigust nõuda teatud liiki kehakultuuriga tegelemist või kehakultuuriga tegelemist teatud kindlas kohas. Osakonnas E7, kus viibib kaebaja, on kinnipeetavatele sportimistingimused tagatud osakonnasiseselt ning selleks on loodud vastavad võimalused sinna paigutatud täiendavate spordiseadmetega. Seega on spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine kompenseeritud täiendavate spordiseadmetega.

b) Ekslik on halduskohtu seisukoht, et VangS § 55 tõlgendamisel tuleb lähtuda EVR-s sätestatust. EVR on soovitusliku iseloomuga ja selles ei ole vabas õhus spordiga tegelemine sätestatud imperatiivselt. Vangla ei ole kinnipeetavate spordivõimaluste tagamisel osakondades E7 ja E8 läinud vastuollu Riigikohtu 5. veebruari 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-95-08. Ka õiguskantsleri hinnangul on Viru Vangla osakondades E7 ja E8 kinnipeetavatele kõik vangistusseadusest tulenevad õigused õigusaktidega sätestatud miinimummahus tagatud.

c) Vangla ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest erinevates osakondades asuvate kinnipeetavate näol ei ole tegemist võrdsete kinnipeetavate gruppidega. Tugevdatud järelevalvega E7 ja E8 osakondadesse paigutatud isikud on sinna paigutatud isiku ohtlikkusest tulenevate kaalutluste alusel ning piirangute mõte on vältida nende kinnipeetavate kokkupuudet teiste vangidega. Kinnipeetavate erineva kohtlemise mõistlikuks põhjenduseks on antud juhul kinnipeetava osas hinnatud risk.

6. H.L. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti Viru Vanglalt välja mõistmata menetluskulu summas 8850 kr ning teha menetluskulude osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt täiendavalt välja menetluskulu summas 8850 kr. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohus on põhjendamatult ja omavoliliselt vähendanud oluliselt H.L. e õigusabi osutanud isiku poolt tehtud töö mahtu, sest kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud esindaja poolt kulutatud tööaja hulka aega Tartu Halduskohtus kaebaja esindajana.

b) Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks õigusabikulude väljamõistmisel arvestanud kaebuse eesmärki ja kaebaja tegevust selle eesmärgi saavutamisel. Kuigi halduskohus jättis kaebuse osaliselt rahuldamata, ei ole kohus menetluskulude vähendamist sellega põhistanud. H.L. ei ole esitanud kaebust vaideotsusele. H.L. esindaja poolt 27. veebruaril 2009 koostatud ja halduskohtule esitatud täiendavast seisukohast nähtub, et H.L. palus lugeda lõplikuks nõudeks kohustada Viru Vanglat sooritama toiming – lubada kaebajal kasutada K-hoones asuvat spordisaali ning selle kõrval asuvat spordiplatsi ja jalgpalliväljakut. Eelnimetatud nõuded rahuldas kohus täies ulatuses. Lisaks eeltoodule on halduskohus asjas tehtud 16. ja 30. septembri 2008. a kohtumäärustes lugenud kaebuse sisuks H.L. kaebuse Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kummastki kohtumäärusest ei nähtu, et oleks esitatud kaebus vaideotsusele.

c) Õigusabikulude põhjendatust kinnitasid kohtuistungil nii Viru Vangla kui Justiitsministeeriumi esindaja. Kumbki neist ei vaielnud õigusabikulude väljamõistmisele taotletud ulatuses kaebuse rahuldamise korral vastu.

7. H.L. vastuses palutakse Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:

a) Halduskohus on vangistusseadust õigesti kohaldanud. Kinnipidamiskoha administratsioon ei saa meelevaldselt ja otsustusi põhjendamata reguleerida ning piirata spordisaalide ja -väljakute kasutamist. Ainuüksi sporditrenažööri paigutamine osakonda ei võta H.L. t õigust nõuda spordisaali ja -väljaku kasutamist võrdselt teiste kinnipeetavatega ning ebaõige on Viru Vangla seisukoht, et trenažööri ja lõuatõmbamisekangi paigutamisega osakonda on tagatud VangS § 55 lg 1 täitmine.

b) Kuigi spordiga tegelemise võimalused on kinnipidamisasutuses paratamatult piiratud, tehakse H.L. e käesoleval juhul põhjendamatult takistusi kasutada teiste kinnipeetavatega samasuguseid õigusi. H.L. ei nõua endale eriõigusi ega privileege, kuid soovib, et tal võimaldataks sarnaselt teiste kinnipeetavatega kasutada vangla territooriumil asuvaid spordirajatisi. Õige on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb selleks, et tagada H.L. e teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega võrdsed õigused ja võimalused, võimaldada talle kasutada spordikompleksi.

c) Ebaõige on apellatsioonkaebuses toodud väide, et halduskohus on VangS § 55 lg 1 sisustamisel ekslikult lähtunud EVR-s sätestatust ja rikkunud sellega õigusaktide hierarhia põhimõtteid. Vangistusseadus ei täpsusta, kui palju ja millistel tingimustel peab kinnipeetav saama spordiga tegeleda. Kuna seadusega ega muu õigusaktiga ei ole eelnimetatud asjaolu reguleeritud, kuulub kohaldamisele EVR. Samale seisukohale on asunud Riigikohus haldusasjas nr 3- 3-1-95-08.

d) Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised asjaolud takistavad H.L. spordisaali ja -väljakule saatmist. Paljasõnalised ja tõendamata on Viru Vangla väited, et selliste saatmiste käigus võib H.L. puutuda kokku teiste kinnipeetavatega ja et H.L. näol on tegemist ohtliku kinnipeetavaga. Viru Vangla hoone on turvalisuse suurendamiseks ühendatud kinniste ühendusteedega ning sektsioonides E7 ja E8 viibivaid isikuid on võimalik ohutult viia spordisaali ja - väljakule.

e) Ebaõige on apellatsioonkaebuses toodud väide, et osakondadesse E7 ja E8 paigutatud kinnipeetavate osas ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Olukorras, kus kinnipeetavatele, kes asuvad osakondades E7 ja E8, ei võimaldata kasutada samu sportimisvõimalusi võrreldes teiste kinnipeetavatega, ei saa rääkida võrdsest kohtlemisest. Tegemist on vangla administratsiooni meelevaldse otsustusega piirata osakondades E7 ja E8 viibivate kinnipeetavate õigusi.

f) Õiguskantsleri hinnangut ei saa käesolevas haldusasjas käsitleda tõendina, sest Viru Vangla ei ole õiguskantsleri hinnangut tõendina esitanud ega põhistanud selle esitamist teise astme kohtule. Kuid ka õiguskantsler on möönnud, et vangla juhtkond võiks leida võimaluse osakondade E7 ja E8 kinnipeetavatele spordirajatiste kasutamiseks.

8. Viru Vangla vastuses palutakse jätta H.L. apellatsioonkaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega:

a) 5. mai 2009. a kohtuistungil esitas H.L. esindaja kohtule taotluse menetluskulu summas

17 700 kr ja riigilõivu summas 80 kr vastustajate kanda jätmiseks ja kviitungi orderi nr KN 3. Kohtukulude nimekirja H.L. esindaja halduskohtule ei esitanud. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 93 lg-le 1 ei mõisteta menetluskulusid välja, kui kohtule ei esitata enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja ja kuludokumente.

b) Vaidematerjalidest ei tulene, et H.L. lepinguline esindaja oleks vaidemenetluses osalenud, samuti on halduskohtule esitatud kaebuse koostanud H.L. ise, mistõttu on alusetu viidata H.L. ja tema esindaja vahel toimunud kokkusaamistele enne kohtumenetlust ja kohtumenetluse algfaasis. Vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamist haldusmenetluse seadus ja maksukorralduse seadus ette ei näe.

c) Halduskohtu otsuses on asutud õigele seisukohale, et kaebus on rahuldatud osaliselt. H.L.

27. veebruari 2009. a täiendavast seisukohast tuleneb, et sisuliselt ei nõustunud H.L. ka Justiitsministeeriumi vaideotsusega.

9. Justiitsministeeriumi vastuses palutakse rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ja jätta H.L. apellatsioonkaebus rahuldamata. Justiitsministeerium nõustub täielikult Viru Vangla apellatsioonkaebuses toodud väidetega ja märgib H.L. apellatsioonkaebuse osas järgmist:

a) Asjaolu, et esindaja külastas haldusasja menetluse ajal H.L. vanglas seitse korda, oli õigusabi osutaja vaba valik, mitte hädavajalik tegevus. Asjas lükati kohtuistungi toimumise aega edasi H.L. esindaja taotlusel ning kui see tingis täiendavate kohtumiste vajaduse, ei pea seda hüvitama vastustajad.

b) Õigusabi tasu arvestus ei vasta tegelikkusele ja on hüpoteetiline. Õigusabi eest tasumine toimus 1. aprillil 2009. Jääb arusaamatuks, kuidas oli H.L. esindajal sel ajal võimalik ette teada tulevikus toimuvate kokkusaamiste arvu ning nende või kohtuistungi ajalist kestvust ja nende eest tasu ette võtta.

c) H.L. osales kuni 2009. a veebruarini haldusasja menetluses iseseisvalt. Jääb arusaamatuks, miks lasi esindaja H.L. esitada kohtule ebakorrektseid dokumente, kui ta väidetavalt oli H.L. esindaja selles haldusasjas alates 2008. a juunikuust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu.

11. Käesolev vaidlus on analoogne Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-5-10 lahendatud vaidlusega. Ka käesolevas asjas takistab kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamist Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1- ./61 kehtestatud kodukorra p 12.2 kolmas lause (http://www.vangla.ee/orb.aw/class=file/ action=preview/id=50130/Viru+Vangla+kodukord.pdf). Halduskohus oleks HKMS § 11 lg 1 p-st 3 tulenevalt pidanud juhtima kaebaja tähelepanu selle kodukorra sätte vaidlustamise vajadusele. Kuna apellatsiooniastmes ei ole kaebust võimalik täiendada uue nõudega (HKMS §

19 lg 8), saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule (HKMS § 46 lg 1 p 3).

Riigikohtu ülalviidatud otsuse p-s 14 toodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus kaebaja 9. juuni 2010. a avalduses toodud seisukohaga, et kui kohtumenetluse ajal vastustaja muudab haldusakti esitamise ajal olnud haldusakti või olukorda selliselt, mis raskendab kohtuotsuse täitmist, tuleb menetlus viia lõpuni haldusakti sellise redaktsiooni alusel, mis kaebuse esitamise ajal kehtis. Lisaks sellele märgib ringkonnakohus, et uue kodukorra kehtestamine ei muutnud antud juhul kohtuotsuse täitmist võimatuks. Halduskohtu otsus oleks jõustumise korral kuulunud täitmisele ka vaatamata uue kodukorra kehtestamisele. Küll aga on halduskohtu otsus õigusvastane, sest ta kohustab vanglat tegema toimingut, mis kehtiva haldusaktiga on keelatud. Kohus oleks käesoleval juhul reaalselt saanud uue õigusliku olustikuga arvestada. Uue kodukorra kehtestamisele oli kaebaja juhtinud tähelepanu 14. aprilli 2009. a avalduses (tl 130). Kohustamisnõue on oma sisult tulevikku suunatud õiguskaitsevahend ning seda rahuldav kohtulahend ei tohi riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg-st 1) tulenevalt ignoreerida kohtumenetluse käigus ilmnenud uusi õigusliku tähendusega asjaolusid. Küll aga ei saa välistada, et kohtumenetluse käigus antud haldusakt jääb arvesse võtmata, kui menetlusosalised ei esita seda HKMS § 16 lg 2 esimest lauset rikkudes õigeaegselt kohtule ja kohus ei ole rikkunud uurimispõhimõtet.

12. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et kaebuse muutmise teel lisanduva nõude puhul peavad olema täidetud kõik kaebuse protsessuaalse lubatavuse eeldused. Mittelubatava nõudega kaebuse täiendamist ei tohi kohus HKMS § 19 lg 8 kohaselt otstarbekaks pidada. Muuhulgas peab vangla haldusakti vaidlustamisel olema läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (HKMS § 11 lg 31 p 1, VangS § 11 lg 5). Kohus peab käesoleval juhul enne asja uut läbivaatamist andma kaebajale vajadusel võimaluse vangla kodukorra vaidlustamiseks kohtueelses korras.

13. Halduskohus on rahuldanud vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamise nõude, andmata oma otsuses hinnangut, milles seisneb kaebaja põhjendatud huvi säärase tuvastuse suhtes. Põhjendatud huvist sõltub, kas isikul on tuvastamisnõude esitamisel kaebeõigus (HKMS §

7 lg 1 teine lause). Kohus ei või piirduda vaid selle kontrollimisega, kas kaebuses on põhjendatud huvi ära märgitud. Kohus peab kaebuse lahendamisel omal initsiatiivil kontrollima ka seda, kas isikul on tegelikult kaebeõigus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul selgitada, kas kaebajal on põhjendatud huvi iseseisva tuvastamisnõude esitamiseks või soovib ta õigusvastasuse kindlakstegemist vaid seoses kaebuses esitatud kohustamisnõudega. Viimasel juhul tuleb tuvastamisnõue lugeda hõlmatuks kohustamisnõudega.

14. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et halduskohtu otsuse resolutiivosa p

3 ei vasta HKMS § 26 lg 1 p-le 2. Kohtuotsusega ei saa haldusorganit kohustada abstraktselt seadust järgima. Otsuse resolutsioonist peab nähtuma üheselt, millise toimingu sooritamiseks või haldusakti andmiseks haldusorganit kohustatakse. Kohustused peavad tulenema resolutsioonist, mitte otsuse põhjendusest. Tõsi, kohus saab teha haldusorganile ka ettekirjutuse otsustada haldusakti andmine või toimingu tegemine uuesti, kuid ka sellisel juhul peab olema selge, millise konkreetse haldusakti andmine või toimingu sooritamine tuleb uuesti otsustada.

15. Halduskohtule esitatud esialgses kaebuses (tl 1) ja selle täienduses (tl 31) vaidlustati ka Justiitsministeeriumi 15. augusti 2008. a vaideotsust. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellest nõudest loobunud ja et kohus oleks loobumise vastu võtnud. Seega tuli halduskohtul teha lahend ka vaideotsuse suhtes.

16. Menetluskulud tuleb jaotada asja uuel läbivaatamisel uuesti (HKMS § 93 lg 4). Seetõttu on kaebaja apellatsioonkaebus muutnud ainetuks ning see tuleb jätta rahuldamata.

Einar Vene Maili Lokk Ivo Pilving