2-09-50867/192-09-50867/19 · Tallinna Ringkonnakohus

2010-06-17

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

1(5) Tsiviilasi nr: 2-09-50867 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2010. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-09-50867 Tsiviilasi Olga Kuulme hagi AS Nordea Finance Estonia vastu õiguse tuvastamiseks või 2577 krooni kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29.01.2010.a otsus T...

1(5) Tsiviilasi nr: 2-09-50867

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 17.06.2010. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-09-50867 Tsiviilasi Olga Kuulme hagi AS Nordea Finance Estonia vastu õiguse tuvastamiseks või 2577 krooni kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29.01.2010.a otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 2577 krooni Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Olga Kuulme apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (apellatsioonimenetluses apelant): Olga Kuulme (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX, aadress: XXXXXXX X/XXXXX XX-X, XXXXX XXXXXX, XXXXX XXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme;

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140, asukoht: Tallinn, aadress: Liivalaia 45/47 10145 Tallinn), tehinguline esindaja Monika Tomberg Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON: 1. Harju Maakohtu 29.01.2010.a otsus jätta muutmata. 2. Olga Kuulme apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, Olga Kuulme kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

2(5) Tsiviilasi nr: 2-09-50867 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. 06.10.2009.a esitas hageja Harju Maakohtusse hagi, milles palus tuvastada hageja õigus sõlmida kostja ja hageja vahelise liisingulepingu eseme suhtes vabatahtlik sõidukikindlustus ning tuvastada, et kostjal ei esinenud õiguslikku alust nõuda hagejalt kindlustusmakse tasumist summas 8195 krooni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja 2577 krooni kahjuhüvitist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.07.2008.a liisinglepingu sõiduauto Citroen C4 registreerimismärgiga XXX XXX liisimiseks. Samas sõlmiti liikluskindlustusleping QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaalis (edaspidi: QBE) ja vabatahtlik sõidukikindlustusleping (kasko) Salva Kindlustuse AS-is kehtivusega kuni 21.07.2009.a hinnaga 4 000,05 krooni. Kindlustuslepingu sõlmimiseks väljastas hageja kostjale volikirja. Volikirja p 13 andis kostjale volituse sõlmida sama kindlustusandja juures uus kindlustusleping tingimusel, et kindlustusmakse hind ei kalline ja tingimused ei halvene. Vastasel korral tuli kostjal võtta Aon Eesti Kindlustusmaaklerilt hinnavõrdlus. Kostja esitas hagejale Salva Kindlustuse AS-i kindlustusteatise kasko kohta perioodiga alates 22.07.2009 - 21.07.2010 ja kindlustusmaksega 8 195 krooni aastas. Hageja võttis hinnapakkumised ning RSA pakkus kaskokindlustust maksega 7 416 krooni ja QBE maksega 5 618 krooni. Kostja nõudis liisinglepingu lisa sõlmimist ning muudatuste tasu 1 000 krooni maksmist ega aktsepteerinud QBE kaskokindlustust. Hageja leidis, et tal oli õigus sõlmida kaskokindlustus QBE-s. Kohe peale kostja tegevusest teadasaamist võttis hageja kostjale hageja nimel kaskokindlustuslepingute sõlmimiseks antud volituse tagasi. Hageja arvates ei võimaldanud volitus sõlmida kostjal lepingut Salva Kindlustus AS-iga ning seega tuli selline tehing lugeda tühiseks.

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagejale oli teada, et kindlustuslepingu tingimused võivad järgmisel perioodil muutuda. Kui järgmisel perioodil kindlustuslepingu tingimused ei halvenenud, oli kostjal õigus sõlmida hageja nõusolekuta uus kindlustusleping vastavalt volikirjale. Uuel perioodil kindlustustingimused ei halvenenud, sest esimese perioodi aastamakse oli 8 245 krooni. Kostja leidis, et pooled ei ole kokku leppinud, et kindlustusandjaks võiks olla QBE, kindlustada sai vaid poolte poolt kokkulepitud kindlustusandjate juures. Kuivõrd kaskokindlustus oli suurema riskiga kindlustus, ei aktsepteerinud kostja QBE-d. Kostja asus seisukohale, et vara omanikul oli õigus valida, kelle juures ta oma vara kindlustas.

Esimese astme kohtu otsus 3. Maakohus tegi 29.01.2010.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et volikirja järgi oli kostjal vaidlusaluse kindlustuslepingu sõlmimise õigus. Seetõttu olid kohtu arvates alusetud hageja väited, et kostjal puudus sellise lepingu sõlmimiseks volitus. Kohus asus seisukohale, et kostja oli käitunud liisingulepingu ja volikirja kohaselt ja puudus kostja õigusvastane käitumine, mis annaks hagejale aluse nõuda kahju hüvitamist. Hageja märkis, et kindlustuse eest pidi ta esimesel perioodil maksma 4 000,05 krooni, kuid kostja selgituse

3(5) Tsiviilasi nr: 2-09-50867 kohaselt oli tegemist sooduspakkumisega, mis oli hagejale teada. Kohtu hinnangul oli hagejale teada kindlustusmakse 8 245 krooni aastas, mis oli märgitud kindlustusteatises ning seda ei muutnud asjaolu, et hagejale esitati tasumiseks arve väiksemas summas. Kohus asus seisukohale, et vara omanikul oli õigus otsustada, millises kindlustusseltsis pidas ta õigeks oma vara kindlustada ning seda ka liisingsuhtes tarbijaga. Kohtu arvates ei olnud tegemist tarbijat kahjustava sättega, vaid omaniku õigusega oma vara kaitsta. Õigus omandile ja selle kaitsele kaalus üles tarbija huvi tehingult säästa. Hagejale oli kindlustusseltside nimekiri teada ning ta oli sellega liisinglepingu sõlmimisel nõustunud.

Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse. Hageja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja märkis liisinglepingus, milliseid kindlustusseltse ta aktsepteerib, ja et QBE selles loetelus ei ole, ning seega ei ole hagejal õigust sõlmida vastavat kindlustuslepingut. Hagejale jääb arusaamatuks, millisel alusel asus kohus seisukohale, et volituse tagasivõtmine ei mõjutanud kindlustuslepingu kehtivust ja seda olukorras, kus kostja ise kinnitas, et seoses volituse tagasivõtmisega kehtib kaskokindlustus kostja ja Salva Kindlustuse AS-i vahel. Hageja leiab, et poolte vahel ei ole kokku lepitud, et kindlustuslepingut ei võiks sõlmida QBE-s. Hageja hinnangul puudub kohustus sõlmida kindlustusleping vaid lepingu p-s 4 nimetatud kindlustusandjate juures, kuna volikirja p 14 kohaselt on hagejal õigus valida enda poolt soovitud kindlustusandja. Hageja on arvamusel, et tal on tarbijana õigus sõlmida kindlustusleping kõige soodsamat hinda pakkuva kindlustusandja juures. Kostjal lasus kohustus volikirja alusel käsundisaajana sõlmida kindlustusleping kõige soodsamat hinda pakkuva kindlustusandjaga. Antud juhul on kostja teadlikult ja tahtlikult oma tarbijast kliendi nimel, vastuolus kliendi poolt antud volikirjas toodule, sõlminud kliendile kahjuliku tehingu. Hageja on arvamusel, et kostja poolt Salva Kindlustuse AS-iga sõlmitud kindlustuslepingust ei tulene hagejale kohustusi, kuna kostjal puudus volikirjast tulenevalt esindusõigus sõlmida hageja nimel kindlustusleping uueks perioodiks. Seega on TsÜS § 129 lg 1 kohaselt tegemist tühise tehinguga, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja seega puudub hagejal kohustus tasuda kostja poolt esitatud arvet.

Vastustaja seisukoht 5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ja asjaolud ei anna maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud suures osas samad väited, mis maakohtuski ning maakohus on väidetele vastanud. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele siiski järgmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ja kostja vahelisest liisingulepingust (p-st 4, vt t lk 18) tuleneb selgesti kokkulepe, mille kohaselt saab vabatahtliku liikluskindlustuslepingu sõlmida üksnes ühe, loetelus toodud kindlustusseltsiga. Sellise, lepingus toodud kindlustusseltside mõte sai olla üksnes aktsepteeritud

4(5) Tsiviilasi nr: 2-09-50867 kindlustusseltside määratlemine. Selliselt mõistaks vastavat kokkulepet lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Kuigi kohustuslik liikluskindlustuse leping sõlmiti QBE-ga, ei tähenda see seda, et nimetatud seltsiga saaks sõlmida ka vabatahtlikku kindlustuslepingut. Liisingulepingu p 4 käib üksnes vabatahtliku kindlustuslepingu kohta. Maakohus on oma otsuses käsitlenud seda, millised erinevused on kohustusliku ja vabatahtliku liikluskindlustuse vahel. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu käsitlusega ning ei hakka seda kordama.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi poolt vabatahtliku liikluskindlustuslepingu sõlmimist reguleeriva kokkuleppe, mis on pealkirjastatud kui „VOLITUS Liisinguvõtjale“ (vt t lk 28) p-i 14 sisustamisega. Vastava punkti kohaselt peab kostja võtma uue pakkumise üksnes juhul, kui senise vabatahtliku kindlustuse andja tingimused või kindlustusmakse halvenevad. Antud juhul aga vastavat olukorda ei esinenud, sest senise kindlustusandja poolt pakutud tingimused ei halvenenud. Kindlustustingimused jäid samaks ning ka kindlustusmakse ei olnud eelmise perioodi maksest suurem. Kuigi hageja tasus esimese kindlustusperioodi eest vähem, oli tegemist soodushinnaga ning see asjaolu oli hagejale teada. Hagejale esitati liisingulepingu sõlmimisel erinevate vabatahtlikku kindlustust pakkuvate liisinguandjate tingimuste tabel, milles olid ära näidatud ka kindlustusmaksed. Sellele võrdlustabelile kirjutas hageja alla (vt t lk 89). Sellest tabelist nähtub, et esimesel perioodil sõlmitud vabatahtliku kindlustuse makse oli teise perioodi maksest kallim. Isegi siis, kui see nii ei oleks olnud, et saa viidatud volikirja p-s 14 toodut mõista selliselt, et hagejal oleks õigus valida uus kindlustusandja ka muude kui liisingulepingu p-s 4 toodud kindlustusandjate hulgast. Viidatud volikiri anti välja liisingulepingu täitmise raames ja selles toodud kokkuleppeid tuleb kohaldada koos liisingulepingus sätestatuga. Volikirjas toodud kokkulepped ei ole erinormiks liisingulepingu ees, st volikirja kokkulepped ei välista liisingulepingu kokkuleppeid, vaid need täiendavad üksteist.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et tal on õigus sõlmida vabatahtlik kindlustusleping kõige soodsamat hinda pakkuva kindlustusandja juures. Kindlustuslepingu sõlmimist reguleerivad eelkõige eespool viidatud liisingulepingu p 4 ja nn volikirja p 14. Vastavate kokkulepete kohaselt valis liisinguvõtja liisingulepingu sõlmimisel välja talle sobiva kindlustusandja ning nõustus sellega, et ka järgnevad kindlustuslepingud sõlmitakse selle kindlustusandja juures eeldusel, et selle kindlustusandja poolt järgmisteks perioodideks pakutavad lepingutingimused ei ole senistest tingimustest halvemad. Seega, hageja ja kostja vaheline leping ei näinud ette seda, et vabatahtlik kindlustusleping sõlmitakse kõige soodsamaid tingimusi pakkuva kindlustusandja juures.

10.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et juhul, kui hageja võttis volituse tagasi peale seda, kui kostja hageja nimel tehingu tegi, ei mõjuta volituse tagasivõtmine kostja poolt enne volituse tagasivõtmist tehtud tehingut, st kostja poolt hageja nimel kindlustuslepingu sõlmimist ning hageja ja kindlustusandja vahel tekkinud lepingu kehtivust. Vastavat õiguslikku tagajärge ei muuda ka võimalikud kostja poolt hilisemalt esitatud väited.

11.

Käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtule esitatud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et kostja oleks vabatahtliku kindlustuse andjana aktsepteerinud QBE-d. See, et kostja teatas hagejale, et liisingulepingu muutmise eest tuleb tasuda 1000 krooni lepingutasu, ei tähenda veel, et kostja oleks aktsepteerinud kõiki neid muudatusi, mille sisseviimise korral oleks 1000-kroonine lepingutasu rakendunud.

12.

Kostja ei pidanud käesoleva vaidluse raames tõendama neid põhjuseid, miks kostja QBE-d vabatahtliku kindlustuse kindlustusandjana ei aktsepteeri. Käesoleva vaidluse raames

5(5) Tsiviilasi nr: 2-09-50867 leidis tuvastamist, et pooled leppisid liisingulepingu sõlmimisel kokku, et võimalikud vabatahtliku kindlustuse kindlustusandjad on loetletud liisingulepingu p-s 4. QBE selles loetelus ei ole.

13.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimist reguleerivad lepingupunktid on tühised tüüptingimused. VÕS § 42 lg 2 lause 2 kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Praegusel juhul leiab hageja, et tüüptingimus on tühine seetõttu, et tüüptingimuse tõttu tuli tasuda liiga kõrget kindlustuslepingu tasu. Samuti ei viita miski sellele, et vastavad lepingutingimused oleksid heade kommetega vastuolus. Hageja teadis liisingulepingu sõlmimisel kindlustuse hinda ning nõustus sellega, järgnevaks perioodiks pakutud kindlustuse hind oli eelmise perioodi hinnast isegi veidi madalam. Seetõttu ei ole kostja tegevus vastuolus ka hea usu põhimõttega.

14.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et kostjal oli käsundisaajana kohustus sõlmida vabatahtlik kindlustusleping kõige soodsamat hinda pakkuva kindlustusandja juures. Kostja kui käsundisaaja juhised olid liisingulepingu p-s 4 ja nn volikirja p-s 14 täpselt reguleeritud ning kostja vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel neid juhiseid ka järgis.

15.

Ringkonnakohus leiab, et ka alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest ei esinenud kostjapoolset rikkumist, mis saaks olla kahju hüvitamise nõude aluseks. Eespool käsitles kohus seda, et kindlustusmakse antud juhul ei kallinenud. Seetõttu ei saa ka see apellandi poolt esitatud väide olla kahju hüvitamise nõude aluseks.

16.

Ringkonnakohus ei nõustu nende apellandi väidetega, et kostja poolt hageja nimel sõlmitud vabatahtliku kindlustuse leping ei kehti. Vastava tehingu tegemiseks oli kostjal kehtiv volitus. Kostja tegi tehingu volituse piires. Volitusi ei ületatud. Täidetud olid ka kõik nö volitaja ja esindaja sisesuhte raames kokku lepitud tingimused (vt volituse p-d 13 ja 14).

Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus 17. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal

Malle Seppik