3-08-2605/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-08-2605 Haldusasi Jüri Poljanski kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks maksma kaebajale välja osaliselt saamata jäänud palk kokku summas 168 889 kr Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Jüri Poljanski Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16.06.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Jüri Poljanski apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Jüri Poljanski apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.06.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-2605 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Jüri Poljanski töötas 01.01.2003 - 07.03.2008 Tallinna Vanglas arstina. Tallinna Vangla direktor viis 28.02.2007 käskkirjaga nr 490-p J. Poljanski alates 02.02.2007 üle tervishoiuosakonna spetsialist-psühhiaatri ametikohalt sama osakonna spetsialist-üldarsti ametikohale ning määras talle ametipalgaks

13 200 kr kuus tagasiulatuvalt alates 01.01.2007. Ametipalk koosnes

24. palgaastmest, so 6700 kr, palgamäära diferentseeringust 50% ulatuses, so 3350 kr, lisatasust teenistusaastate eest 1507 kr ja lisatasust õhtuse ja öötöö eest 1643 kr. Käskkirja andmise alusena märgiti avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 47, § 37 lg 1, lg 2 p 3 ja lg 4, riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse (RAPS) § 10 lg 8 p 3, palgaseaduse (PalS) § 17, Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määruse nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine 2007. aastal“ § 1, justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 ja justiitsministri

2(10) 30.01.2007 käskkirja nr 58-k „Vangla teenistujate töötasustamine 2007. aastal“ p 1 ning J. Poljanski avaldus. Tallinna Vangla direktori 10.03.2008 käskkirjaga nr 563-k vabastati J. Poljanski teenistusest 07.03.2008 ebapiisava keeleoskuse tõttu ATS § 117 lg 1 p 4 alusel.

J. Poljanski esitas 23.12.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks maksma kaebajale välja osaliselt saamata jäänud palk kokku summas 168 889 kr. Kaebaja brutopalk ajavahemikul 01.01.2007-07.03.2008 oli väiksem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Arsti brutopalk oli sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 (muudetud sotsiaalministri 04.04.2007 määrusega nr 39) kohaselt ajavahemikul 01.01.- 31.12.2007 93,75 kr tunnis ning alates 01.01.2008 112 kr tunnis. Justiitsministeeriumi 19.12.2008 vastusest selgitustaotlusele (tl 3) tuleneb, et Tallinna Vangla arstide palga kujundamisel on võetud arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäär, milleks on 112 kr tunnis.

Ajavahemikul 01.01.-31.12.2007 oli kaebaja palk 138 203 kr. Töötunde oli sel perioodil 1783. Seega oli kaebajale makstava brutopalga tunnimäär 77,51 kr tunnis, mis on 16,24 kr vähem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär (93,75 kr). Sellest tulenevalt tuleb kaebajale 2007. a eest juurde maksta 28 953 kr (1783 tundi x 93,75 kr tunnis – 138 203 kr = 28 953 kr). Ajavahemikul 01.01.-07.03.2008 oli kaebaja palk 34 428 kr. Töötunde oli sel perioodil 384. Seega oli kaebajale makstava brutopalga tunnimäär 89,66 kr tunnis, mis on 22,34 kr vähem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär (112 kr).

Sellest tulenevalt tuleb kaebajale 2008. a eest juurde maksta 8580 kr (384 tundi x 112 kr tunnis – 34 428 kr = 8580 kr). Tallinna Vangla diskrimineeris kaebajat rahvuse alusel, tekitades kahju saamata jäänud palga näol veel täiendavalt summas 131 356 kr. Diskrimineerimine seisnes selles, et Tallinna Vanglas töötavate eesti rahvusest meditsiinitöötajate palk oli tunduvalt suurem kui vene rahvusest meditsiinitöötajatel (sh ka kaebajal). Näiteks kaebajaga samu tööülesandeid täitva dr Annisti ametipalgaks oli 24 000 kr. Järelikult ajavahemikul 01.01.2007-07.03.2008 oleks tema põhipalk täiskoormusega töötamisel olnud 341 520 kr.

See on 131 356 kr võrra rohkem kui sotsiaalministri määrusega ettenähtud arsti brutopalga alammäär. Sellest tulenevalt peab vastustaja maksma kaebajale juurde veel 131 356 kr saamata jäänud palka. Erinev kohtlemine keeleoskuse alusel on lubatud ainult teenistusse võtmisel ja teenistusest vabastamisel (ATS § 14 lg 1 ja § 117 lg 1 p 4), kuid kehtivad õigusaktid keelavad diskrimineerida ametnikku keeleoskuse tõttu töötasustamisel ning ebapiisav keeleoskus ametipalga vähendamiseks alust ei anna. Eesti ja vene rahvusest arstidele erineva palga maksmisega on vastustaja rikkunud põhiseaduse § 12 lg-st 1 tulenevat diskrimineerimiskeeldu.

Samuti keelab PalS § 5 suurendada või vähendada palka olenevalt töötaja rahvusest ja emakeelest. Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Nõukogu direktiiviga 2000/43/EÜ (direktiiv), mille art 3 lg 1 punkti c järgi kohaldatakse direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sh avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on töölevõtuja töötingimused, k.a töölt vabastamine ja töötasu. Vastavalt direktiivi art 8 lg-le 1, kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab vastustaja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.

Vastustaja pole selgitanud, miks suurema töökogemusega vene soost arstide palk on määratud „palga baasmäärade“ alusel, eesti soost väiksema töökogemustega arstidele on aga makstud tööjõuturu olukorrast sõltuvalt konkurentsivõimelist palka.

Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla teenistujate töötasustamine toimub vastavalt ATS-le, vangistusseadusele (VangS), RAPS-le, PalS-le ning lähtuvalt Vabariigi Valitsuse määrustest, millega kehtestatakse

3(10) riigiteenistujate ja vanglaametnike palgamäärad ning lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise ja nõutavast tulemuslikuma töö eest. Lisaks on võetud aluseks justiitsministri 06.12.2001 määrus nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ ja justiitsministri 24.01.2007 määrus nr 5 „Tallinna Vangla teenistujate koosseis“, mis loetleb mh meditsiinitöötajate ametikohad ja nende ametikohtade põhigrupid. Tallinna Vangla direktori 22.03.2007 käskkirjaga nr 29 kinnitatud „Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigija abiteenistujate palgajuhendi“ p 2.1 kohaselt on teenistuja töötasustamise aluseks tema palgaaste, mille määramisel arvestatakse ametikoha osatähtsust vanglas, töökoormust, töötingimuste erisust, töö eripära, vastutuse ulatust, professionaalset kogemust, haridust ja kvalifikatsiooninõudeid.

Sama juhendi p-s 2.2 on välja toodud riigiametnikele (v.a vanglaametnikud) ja abiteenistujatele määratud palgaastmed. Vanemametnike palgaaste, kuhu kuuluvad ka vangla arstid, on vahemikus 18-25. Tallinna Vangla 2007. a eelarve seletuskirja p-s 2.6 on ära toodud, et tervishoiutöötajate palgafond võimaldab vanglal ametikohale nõutavatele oskustele vastavaid tervishoiutöötajaid tasustada arvestades 25.01.2007 sõlmitud tervishoiutöötajate riiklikul palgakokkuleppel kehtestatud ning alates 01.04.2007 kehtima hakanud miinimumtunnitasusid (arst 99 kr, õde 52,5 kr, hooldustöötaja 29 kr).

Tervishoiutöötajate nõuetele vastavat eesti keele oskust ning tööalaste oskuste paranemist hindab vangla tervishoiuosakonna juhataja. Kaebaja viidatud sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 ei ole asjakohane. Vastustaja ei ole seotud Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenuse osutamisega. VangS § 49 lg 2 kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Tallinna Vangla on eelarveline asutus ning palga maksmine toimub vastustajale määratud eelarve piirides. Tõele ei vasta väide, et Tallinna Vanglas töötavate eesti rahvusest arstide palk on tunduvalt suurem vene rahvusest meditsiinitöötajate omast.

Tallinna Vangla on koostöös Justiitsministeeriumiga välja töötanud vangla tervishoiutöötaja ametikohal nõutud oskuste hindamise alused vastavalt palgafondile. Tabelist nähtub, et kõikide arstide palga baasmäär oli 13 200 kr, millele on võimalik määrata juurde diferentseeritud tasusid alljärgnevatel alustel: erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus, arvutikasutamise oskus. Oskuste hinnanguteks on kõrge, keskmine või ebarahuldav. Arvestuse aluseks on nõue, et diferentseeritud tasude väljamaksmiseks peavad teenistujal olema kõik nõutavad oskused vähemalt kesktasemel.

Kui ametikohal nõutavast eesti keele või tööalasest oskusest on vähemalt üht näitajat hinnatud ebarahuldavaks, ei lisandu palgamäärale diferentseeritud tasusid. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja hindas kaebaja erialase pädevuse, kvalifikatsiooni ja arvutikasutamise oskuse ebarahuldavaks. Keskmiseks on hinnatud ainult keeleoskust. Kaebaja viide Tallinna Vanglas töötavate teiste arstide palgale ei ole asjakohane, kuna vastustaja kohustus on mh palgata tööjõuturu olukorrast sõltuvalt kvalifitseeritud tervishoiutöötajaid, kellele tuleb maksta konkreetsel ajahetkel ka konkurentsivõimelist palka.

Samuti ei ole asjakohane viide sellele, et vangla on palga maksmisel diferentseerimise aluseks võtnud isiku rahvuse. Palga maksmine toimub objektiivsete kriteeriumite alusel, mis seonduvad eranditult isiku ametikoha täitmise võimekusega. Keeleinspektsioon kontrollis 13.11.2007 kaebaja eesti keele oskuse vastavust ametikoha nõuetele ning kontrollimise käigus selgus, et kaebaja tegelik eesti keele oskus ei vasta ametikohal esitatavatele nõuetele ja teda kohustati sooritama 19.01.2008 tasemeeksam, mida ta aga ei täitnud. Kuna kaebaja reaalne eesti keele oskus ei olnud piisav tema teenistuskohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ja teda ei olnud võimalik nimetada teisele ametikohale, vabastati ta ATS § 117 lg 1 p

4 alusel alates 07.03.2008 ametist. Kaebaja väited tema diskrimineerimisest on paljasõnalised ja alusetud. Kaebajale maksti palka vastavalt tema teenistusalasele võimekusele. Kõrgema erialase pädevuse, kvalifikatsiooni, parema keeleoskuse ja arvutikasutamise oskusega teenistuja peabki saama rohkem palka. Kaebajal oli Tallinna Vanglas töötamise ajal võimalik tõsta oma erialast kvalifikatsiooni, näidates seejuures üles initsiatiivi koolitustel osalemisega. Vastustaja korraldas teenistujatele tasuta eesti keele

4(10) kursusi, millel kaebaja ei osalenud. Samuti oli kaebajal võimalus täiendada oma arvutikasutamise oskust, mida ta samuti ei teinud. Meditsiiniosakonna spetsialist-üldarsti ametijuhendi järgi on tema kvalifikatsiooninõueteks meditsiiniline kõrgharidus, eesti keele valdamine kõrgtasemel, ühe võõrkeele valdamine kesktasemel ametialase sõnavara valdamisega ja arvuti kasutamisoskus tööülesannete piires. Kaebaja puhul on täidetud vaid üks nõue – meditsiinilise kõrghariduse olemasolu. Põhjendamatu on viide direktiivile 2000/43/EÜ. Direktiivi art 2 p-s 2 on lähtutud sellest, et diskrimineerimiseks loetakse olukorda, kus ükskõik millisel art-s 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. Juhul, kui isikutel on erinev erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus, ei ole tegemist samalaadse olukorraga. Relevantne ei ole ka kaebaja viide Euroopa Kohtu praktikale ja nn „Francovichi kahju“ hüvitamisele.

Tallinna Halduskohus jättis 16.06.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole vaidlustanud Tallinna Vangla 28.02.2007 käskkirja nr 490-p, millega määrati talle 24-s palgaaste koos vastavate lisatasudega ning loeti palgaks 13 200 kr kuus. Seega on käesolevas asjas vaidlus mitte niivõrd lisatasude või palga määramise põhimõtetes, vaid selles, kas brutopalga väidetava miinimumnõude eiramise tõttu on palka vastavalt vähem makstud. Vastustaja pole kaebuses toodud arvutuskäigule vastu vaielnud, kuid leiab kaebaja viite sotsiaalministri määrusele asjakohatu olevat ning kohus nõustub sellega.

Kaebaja viidatud sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 "Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika" on kehtestatud ravikindlustuse seaduse (RaKS) §-s 32 sisalduva delegatsiooninormi alusel, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määrusega vastava korra haigekassa nõukogu ettepanekul. RaKS § 1 lg 1 järgi reguleerib see seadus solidaarset ravikindlustust. Ravikindlustus on sundkindlustus ja ravikindlustuse kindlustusandja on Eesti Haigekassa (RaKS § 2 lg 3, § 3 lg 1).

Seega tuleb nõustuda vastustajaga selles, et tulenevalt VangS § 49 lg-st 2 (mille kohaselt rahastatakse kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu) ja teistest eelosundatud ja Tallinna Vangla vastuväidetes nimetatud regulatsioonidest ei pidanud vastustaja juhinduma sotsiaalministri poolt tööjõukuluna arvestatava ning arstidele kehtestatud brutopalga kulust. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 järgi kohaldatakse seda seadust tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos VangS- st tulenevate erisustega.

TTKS § 52 lg 2 p 1 kohaselt rahastatakse kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist Justiitsministeeriumi kaudu riigieelarvest. Ka Tallinna Vangla 28.02.2007 käskkirjas nr 490-p, millega määrati kaebaja ametipalk, on tuginetud ATS-le, RAPS-le, PalS-le, Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määrusele nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine 2007. aastal“, „Tallinna Vangla põhimäärusele“ ning justiitsministri 30.01.2007 käskkirja nr 68-k „Vanglate teenistujate töötasustamine 2007. aastal“ p-le 1. Nendest viidetest ei saa järeldada, et tegemist võiks olla Eesti Haigekassa poolt rahastatava meditsiiniteenusega, ning seega ei saa võtta aluseks ka sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 § 41 lg 2 p 1, mille kohaselt tuli arvestada teenuse piirhinnas arsti brutopalga kuluna 2007. aastal 93,75 kr tunnis ja 2008. aastal 112 kr tunnis.

Vastustaja selgituste järgi püüti arstidele makstavate lisatasudega saavutada 13 200 kr suurust palga baasmäära, mis oli Justiitsministeeriumi poolt ette nähtud ja et kui ATS-st lähtuvad lisatasud kõrvale jätta, siis oleks võinud piirduda ka üksnes astmepalgaga, mis oleks olnud baasmäärast ebasoodsam. Kaebusele lisatud Justiitsministeeriumi poolt 19.12.2008 antud selgitustaotluse osas (mille kohaselt on võetud palga kujundamisel arvesse sotsiaalministri määrusega nr 9 kehtestatud arstide tunnipalga alammäära) tekib küsimus, kas tõlgendada vastust selliselt, et palga kujundamisel püüti sotsiaalministri määruses nimetatud brutopalka võimaluse piires arvestada, või siis nii, et vastaja arvates oleks pidanud juhinduma sotsiaalministri kehtestatud tunnitasu alammäärast.

Kokkuvõttes ei ole see enam tähenduslik, sest hinnangut palga arvestamise õiguspärasuse küsi-

5(10) musele ei saa seada sõltuvusse ühest järelepärimisele esitatud vastusest. Kokkuvõttes tuleb nõustuda vastustaja seisukohtadega ning jätta sotsiaalministri 19.01.2007 määruse nr 9 alusel esitatud ning sellest tulenevalt osaliselt saamata jäänud palga väljamaksmiseks kohustamise nõue rahuldamata. Põhjendatud pole ka kaebaja väide, et teda on rahvuslikul pinnal diskrimineeritud ja seeläbi vähem palka makstud. Vastustaja selgituste kohaselt võis mõningane palga erinevus tulla erineva pädevuse, kvalifikatsiooni ja oskuste tõttu.

Arstide palga baasmäär oli 13 200 kr, mille üle pole ka vaidlust olnud. Diferentseeritud tasusid oli võimalik määrata lähtuvalt erialasest pädevusest, kvalifikatsioonist, keeleoskusest ning arvutikasutamise oskusest, mis pidid olema vähemalt kesktasemel. Oskuste hindamine oli antud vangla osakonnajuhataja pädevusse. Vastustaja viitas kaebaja ebarahuldavale erialasele pädevusele, kvalifikatsioonile ja arvutikasutamise oskusele, ning keskmiseks hinnati ainult keeleoskust. Vastustaja viitas ka Keeleinspektsiooni 13.11.2007 kontrollaktile nr 1606, mille kohaselt oleks kaebajal tulnud sooritada vastav tasemeeksam, mida kaebaja ei teinud.

Neid väiteid ei ole kaebaja otseselt ümber lükanud. Keeleoskuse osas on ATS käesolevaks ajaks täiendatud ning ATS § 361 lg 3 kohaselt ei peeta erinevat kohtlemist keeleoskuse alusel diskrimineerimiseks, kui selline erinev kohtlemine on ATS-ga või keeleseadusega (KeeleS) lubatud. Eesti keele oskuse nõuded on KeeleS reguleerimisala küsimus. Vastustaja sõnul ei olnud lisatasude maksmine üldiselt kohustuslik, kuid neid tuli määrata, et saavutada Justiitsministeeriumi poolt ettenähtud 13 200 kr suurune baasmäär, mis oli soodsam võrreldes ATS- s sätestatuga.

Kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis ei saa üldjuhul olla tegemist diskrimineerimisega. Kaebaja ei ole küll pidanud õigeks põhimõtet, mille kohaselt osakonnajuhatajale või peaarstile oli pandud töötajate kvalifikatsiooni hindamise kohustus, kuid isegi sel juhul, kui seda vaieldavaks pidada, on see kohaldatav kõigi vastava osakonna töötajate suhtes ühtemoodi ja selles mõttes ei saa olla tegemist erineva kohtlemise ega diskrimineerimisega. Kaebaja viide ühe teise arsti mõnevõrra kõrgemale palgale ei tähenda seda, et kedagi oleks seetõttu diskrimineeritud rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude ja asjaolude tõttu.

Vastustaja on põhjendanud palkade mõningast erinevust ka olukorraga tööjõuturul ning tarvidusega maksta konkurentsivõimelist palka nimelt konkreetsel ajahetkel. Vastustaja poolt haldusasja materjalide juurde esitatud Tallinna Vangla vanglaametnike ning riigija abiteenistujate palgajuhend mõningate erinevuste tekkimist üldiselt võrreldavate ametikohtade palgatasemes ei välista. Kaebaja viited erinevate seaduste sätetele, mis puudutavad võrdset kohtlemist, on iseenesest õiged, kuid antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et vastustaja oleks neid põhimõtteid eiranud ja isikuid ilma nähtavate ja mõistlike põhjendusteta täiesti erinevatel alustel kohelnud.

Asjakohased ei ole kaebaja viited KeeleS § 5 lg-le 2 ning ATS §-le 14 ja § 117 lg 1 p-le 4, sest antud vaidluse puhul ei ole tegemist teenistusse võtmise ega teenistusest vabastamisega ebapiisava keeleoskuse tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

J. Poljanski palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Tallinna Vangla ei ole tõesti Sotsiaalministeeriumile alluv asutus ning määruses nr 9 toodud metoodika ei laiene otseselt vastustajale, kuid halduskohus pole arvestanud järgmisi asjaolusid. Vanglas töötavatele arstidele teistest arstidest väiksema palga alammäära maksmine on ebavõrdne kohtlemine vangla arstide suhtes ning seeläbi põhiseaduse § 12 lg 1 rikkumine. Ebavõrdne kohtlemine on vastavate õigusaktide kohaselt lubatav asjakohase ja mõistliku põhjuse korral. Vastustaja ega kaebaja pole ühelegi sellisele põhjusele viidanud. Vastustaja ja halduskohus tsiteerisid seadusi, määrusi ja käskkirju, unustades põhiseaduse, mis on ülimuslik teiste seaduste suhtes. Samuti oleks õigem lähtuda Justiitsministeeriumi poolt antud seisukohast, sest ministeerium on pädevam ja erapooletu asutus.

6(10) Kaebaja esitas kohtuniku taandamise avalduse, mida aga põhjendamatult ei rahuldatud. Asja menetlenud kohtunik oli 2002. a Justiitsministeeriumi teenistuses, mistõttu võib kahelda tema erapooletuses käesoleva asja lahendamisel. Erapoolikust näitab ka tehtud kohtuotsus, kus kohtunik nõustus vastustaja seisukohtadega omapoolseid seisukohti esitamata. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel lähtuma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st 8. Käesoleval juhul ei analüüsinud kohus kõiki esitatud tõendeid, mistõttu rikkus oluliselt kohtumenetluse norme.

Vastustaja väide kaebaja erialase pädevuse, kvalifikatsiooni ja arvutikasutamise oskuse ebarahuldavuse kohta on paljasõnaline, tõendamata ja solvav. Kaebaja on Tartu Ülikooli meditsiiniharidusega ning 30-aastase töökogemusega arst. Talle ei ole määratud ühtki distsiplinaarkaristust, ta on olnud 10 aastat Tallinna Vangla peaarst, ta on igal aastal täiendanud ennast kvalifikatsiooni tõstmise kursustel, sh arvutikursustel, rakendades edukalt oma arvutioskusi tööl. Oma asjatundmatusest sai ta teada alles kohtumenetluses. Võimalik, et kõikide arstide palga baasmäär on 13 200 kr, kuid selgusetuks jääb, miks vaatamata kaebaja suurele töökogemusele ja kõrgele kvalifikatsioonile on palga baasmäär kaebaja jaoks maksimaalseks palgaks samas kui eesti rahvusest arstidele oli see vaid põhipalk, millele lisandusid lisatasud.

Koos lisatasudega oli eesti rahvusest arstide palk vähemalt kaks korda suurem kui kaebajal. Selgusetuks jääb, mille alusel tegi vangla osakonnajuhataja kindlaks kaebaja erialase pädevuse/kvalifikatsiooni/arvuti kasutamise oskuse. Vastustaja ei ole esitanud ja kohus ei ole nõudnud ühtki tõendit, millest selline hindamine nähtuks. Vastustaja väited, et seda on tehtud, on paljasõnalised, ning kohus on nendega arvestades rikkunud Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ art 8 lg-t 1. Aastatel 2007-2008 osakonnajuhatajaks olnud isik lahkus töölt ning informatsiooni tema tegemiste kohta võib saada KAPO-st.

Vastavalt direktiivi art 3 lg 1 punktile c ja võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg-le 1 on keelatud isikute diskrimineerimine töötasustamisel nende rahvuse (etnilise kuuluvuse) alusel. Lisatasu on palga osa, seega pole oluline, kas vastustaja diskrimineeris kaebajat põhipalga või lisatasu maksmisel. Vastustaja ei ole tõendanud, et palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest; järeldada saab, et palga määramine sõltus osakonnajuhataja omavolist. Palka maksti rahvuse tunnuse alusel ja vastustaja ei ole tõendanud vastupidist.

Tähtsust ei oma, kas diskrimineerimist teostati tahtlikult või tahtmatult. Oluline on vaid ebavõrdse kohtlemise fakti olemasolu. Direktiivi art 2 lg 2 punkti a ja VõrdKS § 3 lg 3 kohaselt on diskrimineerimine otsene, kui rahvuse tunnuse alusel koheldakse üht isikut halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras. Käesoleval juhul on näha, et vene rahvusest arst sai vähem palka kui eesti rahvusest arst sama töö eest, seega koheldi teda halvemini, kui koheldi teist isikut samalaadses olukorras ning tegemist on otsese diskrimineerimisega.

Vastustaja püüab õigustada vene rahvusest arstide suhtes kohaldatavat diskrimineerivat praktikat olukorraga tööjõuturul, st väitega, et kõik Eesti tööandjad on rassistid. Olukorda tööjõuturul kujundavad aga tööandjad ise, sh ka vastustaja. Vastustaja maksis kõigile vene rahvusest arstidele kaks korda väiksemat palka kui eesti rahvusest arstidele. Selle tõendamiseks taotleb kaebaja vastustaja kohustamist esitama tõendid apellatsioonkaebuses nimetatud vene ja eesti rahvusest arstide (A. Iosifova, I. Artemiev, N. Šabalin, G. Barkov, A.

Kardakov, G. Šabalina, E. Volmer, Helend, Virkus, Solomatina) palkade kohta. Samuti taotleb kaebaja Nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ tõlgendamise osas Euroopa Kohtu poole pöördumist.

Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes esimese astme kohtule antud selgituste juurde. Vastuväidete kohaselt ei ole halduskohus protsessiega materiaalõiguse norme rikkunud. Kahtlused kohtuniku erapooletuses on põhjendamatud. Vanglad on riigieelarvelised asutused ning arstide palkade jaoks eraldatakse rahalised vahendid riigieelarvest Justiitsministeeriumi

7(10) kaudu. Kõikide vanglate arstidele makstakse palka ühesuguse metoodika ja samade tingimuste alusel. Seega koheldakse kõiki vanglate arste võrdselt ning alusetu on kaebaja väide, et teda on koheldud ebavõrdselt. Vangla tervishoiutöötaja ametikohal nõutud oskuste hindamise aluste tabel oli halduskohtule esitatud. Tabelis kajastuvad kõigi Tallinna Vangla arstide palgad ning tabelist nähtub, et miinimumtasu said ka eesti rahvusest arstid ning samas on lisaks 13 200- kroonisele baaspalgale saanud erialase pädevuse, kvalifikatsiooni, keeleoskuse ja arvutikasutamise oskuse nõuetele vastavuse korral diferentseeritud tasu ka vene rahvusest arstid. Seega ei vasta tõele väide, et vene rahvusest arstidele maksti kaks korda vähem palka kui eesti rahvusest arstidele. Kõigi arstide palkade määramisel võeti aluseks ühesugused kriteeriumid, mille hindamise tulemusel kujunes konkreetse arsti palk. Kõigi arstide ametikohtadele vastavuse hindamisel võeti aluseks erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus. Seega on alusetu väide, et arstide ametikohtadele vastavuse hindamisel võeti aluseks erinevad kriteeriumid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda halduskohtus asja arutanud kohtuniku erapooletuses. Asjaolu, et kohtunik oli varem Justiitsministeeriumi teenistuses, selleks Tallinna Vangla vastu esitatud kaebuse lahendamisel alust ei anna. Ka kaebaja peab samas apellatsioonkaebuses Justiitsministeeriumit käesolevas vaidluses erapooletuks asutuseks. Ringkonnakohtule ei ole halduskohtupoolne menetlusnõuete rikkumine äranähtav. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja tugineb seadusele. Kaebaja seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud. Halduskohus leidis õigesti, et sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 ei ole käesolevale juhtumile kohaldatav ning vastustaja ei saanud vangla arstidele palga määramisel sellest määrusest lähtuda. Määruse reguleerimisala nähtub määruse andmise aluseks olevast volitusnormist (RaKS § 32, mis sätestab, et kindlustatud isikult haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korra ja tervishoiuteenuse osutajale makstava tasu arvutamise metoodika kehtestab sotsiaalminister määrusega haigekassa nõukogu ettepanekul) ja määruse nr 9 tekstist. Määruse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib määrus kindlustatud isikult Eesti Haigekassa poolt tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korda ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodikat. Kaebajale maksti Tallinna Vangla arstina töötamise ajal töötasu riigieelarvevahenditest, mitte Eesti Haigekassa vahenditest, seetõttu ei kohaldu nimetatud määrus tema suhtes ning temale töötasu määramisel tuli lähtuda teistest õigusaktidest. Apellatsioonkaebuses väidetakse, et vanglas töötavale arstile teistest arstidest väiksema palga alammäära maksmine on ebavõrdne kohtlemine vangla arsti suhtes ja seeläbi põhiseaduse § 12 lg

1 rikkumine. Selle väitega ringkonnakohus ei nõustu. Kaebaja ei saa tuletada haigekassa poolt finantseeritavate ja riigieelarvest finantseeritavate arstide töötasu võrdlemisest enda diskrimineerimist. Põhiseaduse § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Võrdsuspõhiõigus tähendab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus nr 3- 4-1-2-02; Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus nr 3-3-1-47-03). Eesti riigis ei ole kehtestatud kõigile tööandjatele kohalduvaid ühtseid palgamäärasid sarnaste töökohtade täitjate jaoks. Ametikohtade nimetusi ja palgaastmestikku on RAPS-ga ühtlustatud küll riigi ametiasutustes, kuid mitte kogu Eesti töötajaskonna suhtes. Seetõttu ei ole kaebaja ja haigekassa poolt finantseeritavad meditsiinitöötajad samas olukorras ega võrreldavad isikute grupid. Iga tööandja maksab oma töötajatele palka oma eelarvevahendite ja võimaluste piires. Diskrimineerimiseks saab lugeda

8(10) põhjendamatult erinevat töötasustamist eelkõige ühe tööandja piires, mitte kogu Eesti töötajaskonda arvestades. Kaebaja leiab, et talle on vähem makstud palka perioodi 01.01.2007 - 07.03.2008 eest. Nimetatud ajal ei kehtinud VõrdKS (võeti vastu 11.12.2008) ega ATS § 361 (jõustus 01.01.2009), mistõttu viidatud normid ei kuulu asja lahendamisel kohaldamisele. Kõnealusel perioodil kehtis aga PalS, mille § 5 keelas suurendada või vähendada palka olenevalt töötaja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtumisest kaitseväeteenistuskohustusse.

Samas ei ole aga seadustega vastuolus tasustada kõrgemalt töötajat, kellel on kõrgem kvalifikatsioon või paremad teenistusalased näitajad. Nii näiteks lubab ATS § 38 maksta riigiametnikule lisatasu akadeemilise kraadi eest ning § 39 võõrkeelte valdamise eest. Vabariigi Valitsuse 12.01.2006 määruse nr 10 „Riigiteenistujate töötasustamine 2006. aastal“ ning Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määruse nr 16 „Riigiteenistujate töötasustamine 2007. aastal“ § 2 lg 3 lubavad palgamäära diferentseerida asutusele olulistel ametivõi abiteenistuskohtadel kvalifikatsiooninõuete alusel, § 3 lg 3 seavad nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise.

Seega on teenistujale kõrgema tasu maksmine tulenevalt tema kvalifikatsioonist ja ametikohal nõutavatest oskustest lubatud. Käesoleva vaidluse lõpptulemust ei muuda kaebaja väide, et vastustaja pole tõendanud, et kaebaja erialane pädevus, kvalifikatsioon ja arvutikasutamise oskus ei vastanud ametikohal esitatavatele nõuetele. Olenemata sellest, kas kaebaja erialane pädevus, kvalifikatsioon ja arvuti kasutamise oskus vastasid nõuetele või mitte, ei olnud kaebajal õigust diferentseeritud tasule põhjusel, et tema keeleoskus ei vastanud esitatud nõuetele.

Vastustaja poolt halduskohtule esitatud vastusest selgub, et Keeleinspektsioon kontrollis 13.11.2007 kaebaja eesti keele oskuse taset ning selgus, et kaebaja eesti keele oskus ei vastanud ametikohal esitatavatele nõuetele ja teda kohustati sooritama 19.01.2008 tasemeeksam, mida kaebaja aga ei teinud. Kuna kaebaja reaalne eesti keele oskus ei olnud piisav tema teenistuskohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ja teda ei olnud võimalik nimetada teisele ametikohale, vabastati ta ATS § 117 lg 1 p 4 alusel alates 07.03.2008 ametist (teenistusest vabastamise käskkiri tl 59).

Kuivõrd Tallinna Vanglas maksti meditsiinitöötajatele (sh arstidele) diferentseeritud tasusid vaid juhul, kui kõik nõutavad oskused vastasid vähemalt kesktasemele, ja juba ühe oskuse ebarahuldavaks kvalifitseerumisel diferentseeritud tasu ei makstud, siis ei oleks kaebajal oma ebapiisava keeleoskuse tõttu nagunii olnud õigust palgamäärale lisaks diferentseeritud tasu saada. Tallinna Vangla arstide erinev töötasustamine tugines objektiivsetele alustele. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et eesti rahvusest arstid said kõrgemat palka tulenevalt nende emakeele oskusest.

Kõrgema töötasu maksmise aluseks ei olnud emakeele, vaid riigikeele oskus. KeeleS § 1 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Tulenevalt ATS § 14 lg-test 1 ja 2 peab riigiametnik valdama eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses. KeeleS § 5 lg-test 2 ja 5 tulenevalt peab riigiametnik valdama eesti keelt ulatuses, mis on vajalik teenistusülesannete täitmiseks. Riigiametnik peab valdama riigikeelt, kuna KeeleS § 4 lg 1 kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele asjaajamisele riigiasutuses. Kuna kaebaja keeleoskus ei vastanud Keeleinspektsiooni kontrollitulemustest nähtuvalt ametikohal esitatavatele nõuetele, võisid jääda tagamata eesti keelt kõnelevate kinnipeetavate õigused eestikeelsele arstiabile vanglas.

Vastustaja sõnul anti kaebajale võimalus osaleda tasuta eesti keele kursustel ja sooritada nõutav kõrgtaseme eksam, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust, seetõttu ei ole põhjendatud ka tema väited tema ebavõrdsest kohtlemisest. Kaebaja viidatud Euroopa Liidu Nõukogu 29.06.2000 direktiiv 2000/43/EÜ ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selle eesmärgiks on art 1 kohaselt kehtestada raamistik rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine liikmesriikides.

Kaebajat ei ole diskrimineeritud tema rassi või etnilise päritolu alusel; kaebajale ei määratud diferentseeritud tasu asjaolu tõttu, et tema oskused ja pädevus ei vastanud ametikohal esitatavatele nõuetele. Etnilist päritolu ei saa isik muuta, küll aga saab isik

9(10) arendada ametikohal vajalikke oskusi. Kuivõrd nimetatud direktiiv käesolevat juhtumit ei reguleeri, siis puudub vajadus pöörduda Euroopa Kohtu poole selle tõlgendamise küsimusega. Juhul, kui isikutel on erinev erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleoskus ja arvutikasutamise oskus, ei ole tegemist samalaadse olukorraga ning nendel alustel erineva tasu maksmine ei ole diskrimineerimine. Halduskohus leidis õigesti, et kui palga maksmisel on lähtutud ühesugustest alustest ja printsiipidest, siis ei saa üldjuhul olla tegemist diskrimineerimisega.

Vastustaja selgituste kohaselt maksti vangla meditsiinitöötajatele diferentseeritud tasusid ühtsete põhimõtete kohaselt; arstide palga baasmäärale 13 200 kr lisandus diferentseeritud tasu vaid neile arstidele, kelle erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleja arvutikasutamise oskus olid vähemalt kesktasemel. Diferentseeritud tasusid ei makstud, kui vähemalt üks nendest näitajatest oli ebarahuldaval tasemel. Vastustaja esitas halduskohtule Tallinna Vangla meditsiinitöötajate palkade kujunemise tabeli. Sellest nähtub, et eesti nimedega pulmonoloog T.-L.

Parmas, terapeudid I. Tamm ja T. Oruaas, õed A. Saariste, E. Kärmas, H. Jaarmann, M. Mets, K. Kukk, K. Kits, K. Tamm, V. Väinsaar, V. Vijard, P. Kukk, R. Nikkel ja K. Kipper ei saanud diferentseeritud tasu, kuna nende arvutikasutamise oskus, erialane pädevus või kvalifikatsioon ei vastanud nõuetele. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud neuroloog E. Volmeri ja pulmonoloog M. Virkuse palgamäärale lisandus diferentseeritud tasu, kuna nende oskused vastasid nõuetele. Tabelis puudub kaebaja nimetatud dr Helend. Kui kaebaja pidas silmas erakorralist meditsiiniarsti L.

Sellendit, siis ka tema sai diferentseeritud palka, sest tema oskused vastasid nõuetele. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud anestesioloog A. Jossifova, kardioloog I. Artemjevi, nahaarst-dermatoveneroloog N. Šabalini, pulmonoloog G. Barkovi ja psühhiaater A. Kardakovi palka ei diferentseeritud, kuna nende oskused ei vastanud nõuetele: I. Artemjevil olid kõik nõutavad oskused ebarahuldaval tasemel, N. Šabalinil ja G. Barkovil olid ebarahuldaval tasemel nii keelekui arvutikasutamise oskus, A. Jossifoval olid ebarahuldaval tasemel erialane pädevus ja kvalifikatsioon, A.

Kardakovil oli ebarahuldaval tasemel vaid keeleoskus. Nimekirjas puudub kaebaja nimetatud Galina Šabalina. Kui kaebaja pidas silmas stomatoloog Galina Fjodorovat, siis ka talle diferentseeritud tasu ei määratud, sest tema keeleja arvutikasutamise oskused olid ebarahuldavad. Samas on vene nimedega kirurg Aleksandr Popovi ja terapeut Ljudmilla Solomatina palkasid diferentseeritud, kuna nende erialane pädevus, kvalifikatsioon, keeleja arvutikasutamise oskus vastasid nõuetele. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et Tallinna Vangla meditsiinitöötajate palkade diferentseerimine toimus rahvusliku tunnuse alusel ja vene rahvusest arstid said alati kaks korda väiksemat palka kui eesti rahvusest arstid.

Toodud võrdlustest nähtub, et ka vene rahvusest meditsiinitöötajatele maksti diferentseeritud tasu, kui nende oskused vastasid ametikohal esitatavatele nõuetele, ning ka eesti rahvusest meditsiinitöötajate palkasid ei diferentseeritud, kui vähemalt üks oskustest ei vastanud nõuetele. Kaebuses nimetatud dr Annisti osas järeldub samuti, et talle diferentseeritud palga määramisel arvestati tema erialast pädevust, kvalifikatsiooni, arvutikasutamise oskust ja keeleoskust, nii nagu kõigi vangla tervishoiutöötajate puhul. Sellise hinnangu andmist vangla tervishoiutöötajate tasustamisel eeldas ka „Tallinna Vangla 2007. aasta eelarve seletuskiri“ .

Kaebaja leiab, et antud vaidluse puhul tuleks lähtuda Justiitsministeeriumi 19.12.2008 kirjast nr 3.1-19/12307, kuna Justiitsministeeriumi puhul on tegemist pädevama ja erapooletu asutusega. Nimetatud kirjas vastas Justiitsministeerium Inimõiguste Teabekeskuse selgitustaotlusele, et Tallinna Vangla arstide palga kujundamisel on võetud arvesse sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9 sätestatud arstide tunnipalga alammäära, milleks on 112 kr tunnis. Ringkonnakohtu arvates on Justiitsministeeriumi toodud seisukoht vastuolus Justiitsministeeriumi enda 12.03.2007 kirjaga nr 1-2-33/2449 „Tallinna Vangla 2007. aasta eelarve seletuskiri“, milles on antud Tallinna Vanglale selgitusi justiitsministri 27.02.2007 käskkirjaga nr 50 kinnitatud Tallinna Vangla eelarve kujunemise kohta 2007. aastaks.

Nimetatud kirja p 2.6 kohaselt võimaldab tervishoiutöötajate palgafond vanglal ametikohale nõutavatele oskustele vastavaid tervishoiutöötajaid tasustada, arvestades 25.01.2007 sõlmitud tervishoiutöötajate riiklikul kokkuleppel kehtestatud ning

10(10) alates 01.04.2007 kehtima hakkavaid miinimumtasusid (arst 99 kr, õde 52,5 kr ja hooldustöötaja

29 kr). Järelikult ei lähtutud 2007. a Tallinna Vangla meditsiinitöötajate miinimumtasude kehtestamisel mitte sotsiaalministri 19.01.2007 määrusest nr 9, vaid juhiti tähelepanu 25.01.2007 sõlmitud riiklikul kokkuleppel kehtestatud miinimumtasude kohaldamise vajadusele. Samuti võib Justiitsministeeriumi 19.12.2008 kiri selgitada 2008. a Tallinna Vangla meditsiinitöötajate töötasustamise aluseid, mitte aga 2007. aastal kehtinud korda. Vastustaja ei ole taotlenud tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 92 lg 1, § 93 lg 1).

Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman